Kohtuasi T‑268/21
(avaldamine väljavõtetena)
Ryanair DAC
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kümnes koda) 24. mai 2023. aasta otsus
Riigiabi – Itaalia lennutranspordi turg – Itaalia ametiasutuste väljastatud lennutegevusloaga lennuettevõtjatele hüvitise maksmise kord – Otsus jätta vastuväited esitamata – Erakorralise sündmuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ette nähtud abi – Põhjendamiskohustus
1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega riigiabi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks ametlikku uurimismenetlust algatamata – ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuvate isikute hagi – Hagi, mille eesmärk on kaitsta huvitatud isikute menetluslikke õigusi – Vastuvõetavus
(ELTL artikli 108 lõiked 2 ja 3 ning artikli 263 neljas lõik; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 1 punkt h)
(vt punktid 10–15)
2. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Otsus ametlikku uurimismenetlust mitte algatada – Lühikokkuvõte põhjustest, mis viisid komisjoni järelduseni, et asjaomase abi siseturuga kokkusobivuse suhtes puuduvad tõsised hindamisraskused – Puudumine – Ebapiisav põhjendamine
(ELTL artikli 296 teine lõik)
(vt punktid 20–38)
Kokkuvõte
Üldkohus tühistas komisjoni otsuse, millega kiideti heaks abimeede, mis seisnes Itaalia poolt COVID‑19 pandeemia kontekstis Itaalia lennuettevõtjatele toetuste maksmises
Komisjon ei põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt ei ole kõnealune meede vastuolus muude liidu õigusnormidega peale riigiabi käsitlevate õigusnormide
Itaalia Vabariik teatas 2020. aasta oktoobris Euroopa Komisjonile abimeetmest, mis seisnes teatavatele Itaalia tegevusloaga lennuettevõtjatele 130 miljoni suurusest hüvitisfondist toetuste maksmises (edaspidi „kõnealune meede“). Meetme eesmärk oli hüvitada kahju, mis oli abikõlblikele lennuettevõtjatele tekkinud COVID‑19 pandeemia raames kehtestatud reisipiirangute ja muude liikumispiirangute tõttu.
Kõnealuse meetmega ette nähtud abikõlblikkuse tingimustest ühe kohaselt pidid lennuettevõtjad abi saamiseks maksma oma töötajatele, kelle põhibaas asus Itaalias, ning nende tegevuses osalevate kolmandatest isikutest ettevõtjate töötajatele töötasu, mis ei tohtinud olla väiksem kui miinimumtöötasu, mis on kindlaks määratud lennutranspordisektoris kohaldatavas riiklikus kollektiivlepingus, mille on sõlminud sotsiaalpartnerid, keda peetakse riiklikul tasandil kõige representatiivsemaks (edaspidi „miinimumtöötasu nõue“).
ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlikku uurimismenetlust algatamata otsustas komisjon jätta kõnealuse meetme suhtes vastuväited esitamata, kuna see meede oli siseturuga kooskõlas(1).
Üldkohus, kes menetles lennuettevõtja Ryanair esitatud tühistamishagi, tühistas selle otsuse ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu.
Üldkohtu hinnang
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad otsuses jätta teatatud abi suhtes ametlik uurimismenetlus algatamata olema ära näidatud põhjused, miks komisjon leidis, et tal ei ole abi siseturuga kokkusobivuse hindamisel tõsiseid raskusi. Kuigi selles küsimuses on piisav lühike põhjendus, peavad sellest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma põhjused, miks komisjon leidis, et tal ei esine selliseid tõsiseid raskusi.
Üldkohus leidis, et käesolevas asjas see aga nii ei olnud.
Esiteks märkis Üldkohus, et komisjon kinnitas vaidlustatud otsuses, et miinimumtöötasu nõue on kõnealuse meetmega lahutamatult seotud ning et see nõue ei ole lahutamatult seotud selle meetme eesmärgiga, esitamata siiski selgelt ja ühemõtteliselt arutluskäiku, mis teda nende kahe kinnituseni viis.
Teiseks tõdes Üldkohus, et põhjendamiskohustust on rikutud ka järelduse puhul, mille kohaselt ei ole miinimumtöötasu nõue vastuolus „muude liidu õigusnormidega“ peale ELTL artiklite 107 ja 108.
Selles küsimuses märkis Üldkohus, et ainus muu liidu õigusnorm peale ELTL artiklite 107 ja 108, millest lähtudes komisjon seda nõuet analüüsis, on Rooma I määruse(2) artikkel 8, mis näeb ette erikollisiooninormid individuaalse töölepingu kohta. Komisjon ei selgitanud vaidlustatud otsuses siiski põhjuseid, mis võimaldasid tal asuda seisukohale, et see artikkel on ainus asjakohane säte peale ELTL artiklite 107 ja 108, millest lähtudes ta pidi analüüsima, kas miinimumtöötasu nõue on liidu õigusega kooskõlas. Seega ei esitanud komisjon selgelt ja läbipaistvalt põhjusi, miks ta leidis, et see nõue ei kujuta endast „muude liidu õigusnormide“ rikkumist.
Põhjendamiskohustuse rikkumist illustreerib ka asjaolu, et miinimumtöötasu nõude uurimisel võttis komisjon arvesse Itaalia odavlennuettevõtjate ühenduse kaebust, milles vaieldi vastu sellele, et Itaalia õigusnormid, mis sisaldavad kõnealuse meetmega kehtestatule sarnast miinimumtöötasu nõuet, on ELTL artikli 56 tähenduses teenuste osutamise vabadusega kooskõlas. Seda konteksti arvestades oleks komisjon a fortiori pidanud tegema otsuse selle kohta, kas ELTL artikkel 56 oli asjakohane, et anda hinnang kõnealuse meetme kooskõlale siseturuga.
Eeltoodut arvestades järeldas Üldkohus, et komisjon rikkus ELTL artikli 296 alusel temal lasuvat põhjendamiskohustust, ning tühistas seetõttu vaidlustatud otsuse.