Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 6. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑230/23
Reprobel CV
versus
Copaco Belgium NV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Ondernemingsrechtbank Gent Afdeling Gent (Genti kaubanduskohus, Genti kohtumaja, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikkel 2 – Reprodutseerimisõigus – Artikli 5 lõike 2 punktid a ja b – Erandid ja piirangud – Reprodutseerimine isiklikuks tarbeks – Õiglane hüvitis – Vahetu õigusmõju – Õiglase hüvitise kogumiseks ja jaotamiseks määratud üksus – Võimalus tugineda selle organi vastu vahetult direktiivile
Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimused tingivad vajaduse pöörduda tagasi ühe liidu õiguse põhiküsimuse juurde, milleks on nimelt direktiivide sätete vahetu õigusmõju ning võimalikkus kohaldada neid vertikaalsetes suhetes, st eraõigusliku isiku ja liikmesriigi vahelises vaidluses. See küsimus, mis pärineb küll liidu õiguskorra ülesehitamise algusaegadest, tekitab endiselt vaidlusi ja vastuolusid(2).
2. Käesolevas kohtuasjas käsitletakse mõlemat ülaltoodud probleemiga seotud küsimust. Ühest küljest on tegemist selle väljaselgitamisega, kas vahetu õigusmõju saab omistada direktiivi sätetele, mis on tegelikult oma olemuselt valikulised, aga mida huvitatud riik on otsustanud rakendada. Lisaks toimus käesolevas asjas see rakendamine liidu õigusega vastuolus oleval viisil, nagu järeldub otseselt ka Euroopa Kohtu praktikast. Teisest küljest tõstatab käesolev kohtuasi taas küsimuse võimalusest tugineda direktiivi sätte vahetule õigusmõjule eraõigusliku äriühingu vastu, kellele liikmesriik on usaldanud avaliku huviga seotud ülesannete täitmise.
3. Mõlema küsimuse puhul näib olevat vajalik, et Euroopa Kohus selgitaks oma senist kohtupraktikat.
Õigusraamistik
Liidu õigus
4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(3) artiklis 2 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel‑ või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas“.
5. Selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktides a ja b on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
a) paber‑ ja muul samalaadsel kandjal reproduktsioonid, mis on saadud mis tahes fototehnika või muu sama toimega meetodi abil, v.a noodid, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise;
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[…]“.
Belgia õigus
6. Belgia õiguses, põhikohtuasjas kohaldataval kujul, on tasu reprodutseerimisõiguse erandite eest ette nähtud 30. juuni 1994. aasta autoriõiguste ja kaasnevate õiguste seaduse (wet van 30 juni 1994 betreffende het auteursrecht en de naburige rechten) artiklites 59 ja 60(4). See tasu koosnes kindlasummalisest osast, mis sõltus kaitstud teoseid reprodutseerida võimaldavate seadmete arvust, ja osast, mis oli proportsionaalne sellistest teostest tehtud koopiate arvuga.
7. Selle seaduse artikli 60a kohaselt oli kõnealuse hüvitise kogumiseks ja jaotamiseks määratud üksus volitatud saama tolliasutustelt ja maksuhaldurilt asjaomast teavet käibemaksu valdkonnas, samuti saama teavet sotsiaalkindlustusasutustelt, majandusministeeriumi kontrolli‑ ja vahendusteenistuselt ning vastastikkuse põhimõttel ka sarnastelt välismaistelt üksustelt.
8. Kõnealuse seaduse artikli 61 alusel oli tasu suurus sätestatud kuninga 30. oktoobri 1997. aasta dekreedis autoritele ja kirjastajatele tasu maksmise kohta graafilisel või analoogandmekandjal esitatud teoste isiklikuks tarbeks või õppe eesmärgil kopeerimise eest (koninklijk besluit van 30 oktober 1997 betreffende de vergoeding verschuldigd aan auteurs en uitgevers voor het kopiëren voor privégebruik of didactisch gebruik van werken die op grafische of op soortgelijke wijze zijn vastgelegd)(5). Selle dekreedi artikli 7 kohaselt pidid seda tasu maksma kohustatud isikud esitama iga kuu tasu kogumiseks määratud asutusele deklaratsioonid, mis sisaldasid andmeid, mis võimaldavad kindlaks teha tasu maksma kohustatud isikud ja määrata tasumisele kuuluva summa müüdud seadmete arvu alusel.
9. Kooskõlas kuninga 15. oktoobri 1997. aasta dekreediga graafilisel või analoogkandjal salvestatud teoste reprodutseerimise eest tasu kogumise ja jaotamise ülesande andmine äriühingule (koninklijk besluit van 15 oktober 1997 tot het belasten van een vennootschap met de inning en de verdeling van de vergoeding voor het kopiëren van werken die op grafische of soortgelijke wijze zijn vastgelegd)(6) on kõnealust tasu koguma ja jaotama määratud äriühing Reprobel.
Põhikohtuasja faktilised asjaolud, menetluse kulg ja eelotsuse küsimused
10. Copaco Belgium NV, Belgia õiguse alusel asutatud äriühing (edaspidi „äriühing Copaco“), on ettevõtjatele ja tarbijatele mõeldud arvutiseadmete, sealhulgas reprodutseerimisseadmete, näiteks koopiamasinate ja skannerite turustaja. Seega on ta kohustatud maksma tasu teoste reprodutseerimise eest.
11. Kohtuotsuses Hewlett-Packard Belgium(7) sedastas Euroopa Kohus eelkõige, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidega a ja b on põhimõtteliselt vastuolus selline õigusnorm nagu Belgia õigusnorm, milles on kombineeritud kindlasummaline tasu ja proportsionaalne tasu, aga ei ole tagatud mehhanismi, mis võimaldaks hinnata õiguste omajate kantud tegelikku kahju(8). Belgia õiguse uued õigusnormid teoste reprodutseerimise eest makstava tasu valdkonnas, mis on kooskõlas kõnealuse kohtuotsuse juhistega, jõustusid 2017. aasta märtsis.
12. Kõnealuse kohtuotsuse tulemusel keeldus äriühing Copaco tasumast arveid, mille äriühing Reprobel oli talle 2015. aasta novembrist kuni 2016. aasta detsembrini esitatud deklaratsioonide alusel väljastanud. Äriühing Copaco on nimelt seisukohal, et kohtuotsuse Hewlett-Packard Belgium kohaselt oli Belgia teoste reprodutseerimise eest makstava tasu süsteem vaidlusalusel ajavahemikul liidu õigusega vastuolus.
13. Äriühing Reprobel esitas 16. detsembril 2020 äriühingu Copaco vastu hagi, nõudes maksmata reprodutseerimistasu ning intresside ja kahju hüvitamist. Kohtuasi suunati eelotsusetaotluse esitanud kohtule territoriaalse kohtualluvuse alusel. Äriühing Copaco väidab selles kohtus, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidel a ja b on vahetu õigusmõju ning et Reprobel on riigi harund, kelle vastu saab selle õigusnormi vahetule õigusmõjule tugineda. Äriühing Reprobel vaidleb mõlemale väitele vastu.
14. Neil asjaoludel otsustas Ondernemingsrechtbank Gent Afdeling Gent (Genti kaubanduskohus, Genti kohtumaja) peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selline asutus nagu [äriühing Reprobel] ulatuses, milles riik on andnud talle kuningliku dekreediga ülesande koguda ja jaotada riigi poolt kindlaks määratud õiglast hüvitist direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b tähenduses ja kelle üle teostab järelevalvet riik, on asutus, mille vastu võib isik enda kaitsmiseks tugineda sellise riigisisese õigusnormi vastuolule liidu õigusega, mida asutus soovib isiku suhtes kohaldada?
2. Kas küsimusele vastamisel on oluline, et riigi järelevalve selle asutuse üle hõlmab muu hulgas:
– asutuse kohustus saata pädevale ministrile alati koopiad reprodutseerimistasu kogumiseks ja jaotamiseks vajalikest teabenõuetest, mis on adresseeritud tasu maksma kohustatud isikutele, mille tulemusel on ministril olemas teave selle kohta, kuidas asutus oma järelevalveõigust kasutab, ja võimalus otsustada, kas on asjakohane määrata teabenõuete sisu, arv ja sagedus ministri määrusega kindlaks selliselt, et see teabenõuete adressaatide tegevust võimalikult vähe häiriks;
– asutuse kohustus paluda ministri volitatud isikul saata tasu maksma kohustatud isikutele, turustajatele (olenemata sellest, kas tegemist on hulgi- või jaemüüjatega), liisinguettevõtjatele või seadmete hooldusega tegelevatele ettevõtjatele proportsionaalse reprodutseerimistasu kogumiseks vajalik teabenõue, kui tasu maksma kohustatud isik ei ole tasu kogumisel koostööd teinud, kusjuures asutus on kohustatud saatma selle palve koopia ka pädevale ministrile, et viimane saaks määrata teabenõuete sisu, arvu ja sageduse kindlaks selliselt, et see teabenõuete adressaatide tegevust võimalikult vähe häiriks;
– asutuse kohustus esitada pädevale ministrile heakskiitmiseks reprodutseerimistasu jaotamise eeskirjad ja kõik neis tehtavad muudatused;
– asutuse kohustus esitada pädevale ministrile heakskiitmiseks enda koostatud teatisevorm, kusjuures ilma ministri heakskiiduta ei või seda vormi välja anda?
3. Kas küsimusele vastamisel on oluline ka see, et asutusel on järgmised õigused:
– õigus nõuda reprodutseerimistasu kogumiseks vajalikku mis tahes teavet kõigilt tasu maksma kohustatud isikutelt, liikmemaksu tasujatelt, turustajatelt (olenemata sellest, kas tegemist on hulgi- või jaemüüjatega), liisinguettevõtjatelt või seadmete hooldusega tegelevatelt ettevõtjatelt. Igale nõudele peab olema lisatud viide kriminaalkaristustele, mis mõistetakse määratud tähtaja järgimata jätmise korral või puuduliku või väära teabe esitamisel;
– õigus nõuda, et tasu maksma kohustatud isik esitaks reprodutseeritud teoste kohta kogu teabe, mis on vajalik reprodutseerimistasu jaotamiseks;
– õigus saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku [käibemaksualast] teavet tolli- ja aktsiisihaldurilt, käibemaksuhaldurilt ja sotsiaalkindlustusasutuselt?
4. Kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidel a ja b on vahetu õigusmõju?
5. Kas liikmesriigi kohus peab isiku taotluse alusel jätma kohaldamata riigisisese õigusnormi, kui riigisisene õigusnorm on vastuolus direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidega a ja b, seda eelkõige seetõttu, et viidatud artikliga vastuolus olev õigusnorm paneb isikule tasu maksmise kohustuse?“
15. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 13. aprillil 2023. Oma seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Belgia valitsus ja Euroopa Komisjon. 6. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil olid esindatud nimetatud menetlusosalised ning Prantsuse valitsus.
Analüüs
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab käesolevas kohtuasjas viis eelotsuse küsimust. Kolm esimest küsimust puudutavad võimalust pidada sellist üksust nagu äriühing Reprobel liikmesriigi harundiks, mistõttu eraõiguslik isik saab tema vastu vahetult tugineda direktiivi sättele. Kaks viimast küsimust puudutavad omakorda võimalust tugineda otse direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidele a ja b. Teen ettepaneku alustada analüüsi kahe viimase küsimusega.
Neljas ja viies eelotsuse küsimus
17. Neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidel a ja b on vahetu õigusmõju, nii et eraõiguslik isik võib neile liikmesriigi kohtus tugineda, et pääseda õiglase hüvitise tasu maksmisest olukorras, kus seda tasu nõutakse liikmesriigi õigusnormide alusel, mis on direktiivi 2001/29 nimetatud sätetega vastuolus.
Vahetu õigusmõju põhimõte
18. Liidu õigusnormide vahetu õigusmõju põhimõte ulatub tagasi päris selle õigussüsteemi algusaegadesse. Nimelt on üldteada, et Euroopa Kohus otsustas selle põhimõtte kõnealuse süsteemi jaoks teedrajavas kohtuotsuses van Gend & Loos(9). Vahetu õigusmõju põhimõtte kohaldamist direktiivide sätetele, mis vastavad teatavatele tingimustele, kinnitati kohtuotsuses van Duyn(10). Praegu sõnastab Euroopa Kohus seda põhimõtet järgmiselt:
„Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on nende sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile liikmesriigi kohtus riigi vastu tugineda nii juhul, kui viimane on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusesse ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole nõuetekohaselt üle võetud […].
Euroopa Kohus on täpsustanud, et liidu õigusnorm on esiteks tingimusteta siis, kui selles sätestatud kohustusega ei kaasne ühtegi tingimust ja selle täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsiooni või liikmesriigi poolt, ning teiseks piisavalt täpne, et õigussubjekt saaks sellele tugineda ning kohus seda rakendada, siis, kui selle õigusnormiga kehtestatakse üheselt mõistetavalt kohustus […].
Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et isegi kui mõne direktiivi puhul on liikmesriikidele selle rakendamise üksikasjade kehtestamisel jäetud teatud kaalutlusruum, võib selle direktiivi sätet pidada tingimusteta ja täpseks siis, kui see paneb liikmesriikidele üheselt mõistetavalt konkreetse tulemuse saavutamise kohustuse, millega ei kaasne ühtegi tingimust selles sätestatud normi kohaldamiseks […]“(11).
19. Just selles kontekstis tuleb kaaluda vastust neljandale ja viiendale küsimusele.
Kohaldamine käesolevas kohtuasjas
20. Äriühing Reprobel, samuti Belgia ja Prantsusmaa valitsus väidavad, et arvestades liikmesriikidele direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b sätestatud õiglase hüvitise süsteemi ja selle rahastamise korraldamisel antud ulatuslikku kaalutlusõigust, ei ole need õigusnormid piisavalt tingimusteta ja täpsed, et omistada neile Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtupraktika alusel vahetut õigusmõju.
21. See seisukoht näib vaieldav Euroopa Kohtu praktika kontekstis, mille kohaselt panevad need sätted nendes ette nähtud reprodutseerimisõiguse erandeid rakendanud liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustuse, mis tähendab, et nad on kohustatud tagama(12) õiguste omajatele tekitatud kahju põhjal arvutatud õiglase hüvitise tegeliku kogumise,(13) mille kulud peavad üldjuhul kandma lõppkasutajad(14). Seetõttu ei olnud Euroopa Kohtul raske näha kõnealustes sätetes täpseid ja tingimusteta reegleid selle kohta, kuidas neis ette nähtud õiglane hüvitis peaks kujunema.
22. Ennekõike ja sõltumata sellest, kas sellise hüvitise kehtestamise kohustus ise vastab käesoleva ettepaneku punktis 18 nimetatud vahetu õigusmõju kriteeriumidele, on kõnealuste menetlusosaliste väide minu arvates käesoleva kohtuasja kontekstis täiesti kohatu. Tegemist ei ole direktiivi 2001/29 kõnealuste sätete vahetu õigusmõju tuvastamisega abstraktselt, vaid seoses põhikohtuasja vaidlusega. Selles menetluses ei ole aga tegemist õiglase hüvitise maksmisega otse nimetatud sätete alusel, vaid äriühingu Copaco õigusega keelduda selle hüvitise rahastamiseks mõeldud ja selle direktiiviga vastuolus kogutud tasu maksmisest (edaspidi „vaidlusalune tasu“).
23. Liidu õiguse vahetu õigusmõju käsitlemisel tuleks arvesse võtta kõiki reegleid ehk teisisõnu õigusnorme, mis tulenevad selle seaduse sätetest ning millega antakse eraõiguslikele isikutele täpsed ja tingimusteta õigused riigi vastu. Need reeglid ei pea tingimata tulenema otseselt nende sätete sõnastusest, vaid need võivad olla kehtestatud tõlgendamise teel, eelkõige Euroopa Kohtu tõlgenduse kaudu. Nagu Copaco õigesti märgib, selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus annab liidu õigusnormile eelotsusemenetluses, nende õigusnormide tähendust ja tagajärgi, nagu neid tuleb mõista ja kohaldada alates nende jõustumisest, mistõttu tuleb seda tõlgendust arvesse võtta, et teha kindlaks, kas õigusnorm on piisavalt täpne, et seda saaks pidada vahetu õigusmõjuga õigusnormiks(15).
24. Mis puudutab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkte a ja b, siis nendest sätetest tuleneb eelkõige kolm õigusnormi. Esiteks liikmesriikide õigus kehtestada nendes sätetes ette nähtud erandeid reprodutseerimisõigusest; see õigusnorm on oma olemuselt vabatahtlik. Teiseks korraldus näha kõnealuse reprodutseerimisõiguse omajatele ette õiglane hüvitis; see õigusnorm on siduv liikmesriikidele, kes on kõnealused erandid kehtestanud. Kolmandaks mitu Euroopa Kohtu praktikast tulenevat õigusnormi, mis määravad kindlaks põhimõtted, millest peaks lähtuma selle õiglase hüvitise konstrueerimisel. Seega ei ole liikmesriigid kohustatud kehtestama oma õiguskorras erandeid, mis on ette nähtud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b. Kui nad seda aga teevad, on nad kohustatud kehtestama ka nendes sätetes ette nähtud õiglase hüvitise ning on seotud selle hüvitise kujundamise ja rahastamise põhimõtetega, nii nagu need Euroopa Kohtu hinnangul kõnealustest sätetest tulenevad.
25. Nende põhimõtete hulka kuuluvad oma olemuselt keelavad reeglid, mille Euroopa Kohus kehtestas kohtuotsuses Hewlett-Packard Belgium konkreetselt seoses vaidlusaluse tasu sissenõudmise meetodiga Belgias. Selle kohtuotsuse kohaselt on lubamatu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud õiglase hüvitise rahastamine tasust, mille puhul kogutakse kindlasummaline tasu ja proportsionaalne tasu koos olukorras, kus kindlasummalise tasu suurus arvutatakse ainult kiiruse alusel, millega kõnealune seade võib reproduktsioone teha, proportsionaalse tasu suurus aga sõltub sellest, kas tasu maksma kohustatud isik tegi tasu kogumisel koostööd, süsteem tervikuna aga ei sisalda mehhanisme, eelkõige tagastamismehhanismi, mis võimaldaks konkreetsete kasutajakategooriate puhul täiendavalt kohaldada tegeliku kahju ja kindlasummalisena kindlaksmääratava kahju kriteeriume(16). Eespool kirjeldatud tasu olemus vastab vaidlusaluse tasu olemusele. Just sellele õigusnormile, nii nagu seda on sisustatud tõlgenduses, mille Euroopa Kohus on andnud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidele a ja b, viitab äriühing Copaco ja just nende õigusnormide vahetu õigusmõju on neljanda eelotsuse küsimuse ese.
26. Kahtlust ei tekita nende õigusnormide tingimusteta laad liikmesriigi jaoks, kes on kehtestanud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud erandid reprodutseerimisõigusest. Jääb küsimus, kas need õigusnormid on piisavalt täpsed, et neid saaks pidada vahetu õigusmõjuga õigusnormideks.
27. Hinnates liidu õigusnorme nende piisava täpsuse seisukohast, analüüsib Euroopa Kohus nende normide kohast õigustatud ja kohustatud isikute ringi, ning nendest õigusnormidest tulenevate õiguste sisu(17). Alustan sellest viimasest küsimusest.
28. Nende õigusnormidega keelatakse liikmesriikidel kehtestada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud tasu, kui sellel on sellised omadused, nagu on kirjeldatud kohtuotsuse Hewlett-Packard Belgium resolutsiooni punktis 4. Seda, et selline keeld ja seega liikmesriigil lasuv kohustus hoiduda tegutsemast võivad anda eraõiguslikele isikutele positiivseid õigusi, sedastas Euroopa Kohus juba kohtuotsuses Gend & Loos(18).
29. Mis puudutab õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud tasu, siis on eraõiguslikel isikutel õigus jätta sellise tasu rahaline koormus kandmata, kui selle sissenõudmisel on rikutud põhimõtteid, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidest a ja b(19). On tõsi, et Euroopa Kohus on oma senises praktikas rõhutanud, et õiglase hüvitise süsteemis on vaja õigust selle hüvitise rahastamiseks alusetult kogutud tasu tagasi maksta. Minu arvates on siiski ilmne, et eraõiguslikel isikutel on õigus keelduda sellise tasu maksmisest, kui seda ei ole veel makstud, ja kui asjaolu, et liikmesriigi süsteem õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks on direktiivi 2001/29 nimetatud sätetega vastuolus, tuleneb selgelt Euroopa Kohtu otsusest, mis on juba tehtud ja on leidnud kinnitust riigisiseste kohtute otsustes. Sundida asjaomast isikut sellises olukorras niisugust tasu maksma ja seejärel ootama selle tagasimaksmist oleks ebaloogiline ja takistaks põhjendamatult isikule liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamist.
30. Seetõttu tuleks asuda seisukohale, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktid a ja b, tõlgenduse kohaselt, mis tuleneb kohtuotsusest Hewlett-Packard Belgium, annavad eraõiguslikele isikutele tingimusteta ja piisavalt täpse õiguse keelduda nendes sätetes ette nähtud õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud tasu maksmisest, kui sellel tasul on sellised tunnused, nagu on nimetatud selle kohtuotsuse resolutsiooni punktis 4.
31. Mis puudutab sellise keeldumise õigust omavate isikute ringi, siis on see samuti täpselt piiritletud: sellesse kuuluvad kõik kõnealust tasu maksma kohustatud isikud. Kahtlust ei tekita ka tasu maksma kohustatud isiku kindlaksmääramine. Nimelt on liikmesriikide ülesanne direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b alusel kehtestada oma õigussüsteemis selles sätestatud reprodutseerimisõiguse erandid ning näha ette õiglane hüvitis ja selle rahastamise süsteem. Liikmesriikide suhtes kohaldatakse seega tingimata ka kõiki tegutsemise ja tegevusest hoidumise kohustusi, mis tulenevad sellise süsteemi ülesehitusest ja Euroopa Kohtu praktikast, sealhulgas direktiivi 2001/29 eespool nimetatud sätetele mittevastavate tasude kogumise keeldu.
32. Käesolevas asjas tuleneb vaidlusalust tasu käsitlevate Belgia õigusnormide, redaktsioonis, mis on kohaldatav põhikohtuasjas, vastuolu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidega a ja b selgelt kohtuotsusest Hewlett-Packard Belgium, mis tõi ka kaasa nende õigusnormide muutmise. Direktiivi viidatud sätted, võttes arvesse tõlgendust, mille neile on andnud Euroopa Kohus, on seega piisavalt täpsed ja tingimusteta, et tuvastada liikmesriigi õigusnormide vastuolu nendega(20). Nagu äriühing Copaco õigesti väidab, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne jätta need liikmesriigi õigusnormid kohaldamata ja tuvastada, et äriühingu Reprobel nõue, mis neil rajaneb, on põhjendamatu.
Vastus küsimustele
33. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele nii, et direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktidel a ja b on vahetu õigusmõju, mis tähendab et eraõiguslik isik võib neile liikmesriigi kohtus tugineda, et pääseda õiglase hüvitise tasu maksmisest, kui seda tasu nõutakse liikmesriigi õigusnormide alusel, mis on vastuolus direktiivi 2001/29 nimetatud sätetega, sh nende sätete tõlgendust puudutavate Euroopa Kohtu lahenditega.
34. Põhikohtuasja kontekstis eeldab see muidugi kinnitust, et äriühingut Reprobel võib pidada Belgia riigi harundiks, mis viib meid kolme esimese eelotsuse küsimuse analüüsi juurde.
Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimus
35. Oma esimeses kuni kolmandas eelotsuse küsimuses, mida ma teen ettepaneku analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas eraõiguslikud isikud võivad tugineda vahetult liidu õiguse sätetele, et välistada nende suhtes selle õigusega vastuolus olevate liikmesriigi õigusnormide kohaldamist sellise üksuse vastu, kellele liikmesriik on usaldanud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b tähenduses õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud tasude kogumise ja selle hüvitise väljamaksmise õigustatud isikutele ning kellel on oma ülesannete täitmiseks erivolitused.
36. Põhikohtuasjas on vaieldamatu, et äriühing Reprobel ei ole Belgia riigiasutus. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on eraõiguslikel isikutel siiski võimalus tugineda liidu õigusnormidele vahetult mitte ainult liikmesriikide ja nende ametiasutuste vastu stricto sensu, vaid ka selliste üksuste vastu, kes täidavad ülesandeid avalikes huvides ja kellel on laiemad erivolitused võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest(21). Seejuures ei ole vajalik, et need üksused alluksid riigi võimule või kontrollile(22).
37. Täpsemalt on neid kriteeriume hiljuti analüüsinud kohtujuristid E. Sharpston(23) ja N. Emiliou(24). Ma ei hakka siinkohal kordama nende väga huvitavaid teoreetilisi kaalutlusi – soovitan selles küsimuses lugeda viidatud ettepanekuid. Piirdun vaid küsimustega, mis on seotud käesoleva kohtuasja täpsete asjaoludega.
Avaliku huviga seotud ülesanded
38. Äriühing Reprobel ei ole avalik-õiguslik asutus ega ole Belgia riigi kontrolli all sellisel viisil, et teda võiks struktuuriliselt pidada selle riigi osaks. Seetõttu tuleb kaaluda, kas ta täidab ülesandeid avalikes huvides ja kas tal on selleks erivolitused, mis lähevad kaugemale eraisikutevaheliste suhete suhtes kohaldatavatest õigusnormidest.
39. Nagu juba märkisin, on liikmesriikidel õigus kehtestada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b alusel oma õigussüsteemis selles sätestatud reprodutseerimisõiguse erandid ning kohustus näha ette õiglane hüvitis ja selle rahastamise süsteem(25). Euroopa Kohus on sedastanud, et põhimõtteliselt peavad selle rahastamise majanduslikku koormust kandma nende erandite alusel õigustatud lõppkasutajad. Võttes siiski arvesse nende kasutajate tuvastamise praktilisi raskusi, on liikmesriikidel õigus kehtestada süsteem, mille puhul lasub koormus reprodutseerimisõigusega kaitstud teoste ja muude objektide reprodutseerimist võimaldavate seadmete ja andmekandjate tootjatel või levitajatel või reprodutseerimisteenuste osutajatel, kes kannavad rahalise koormuse üle lõppkasutajatele nende seadmete ja andmekandjate või teenuste hinna osana(26).
40. Selles kontekstis tuleb veel märkida, et reprodutseerimisõiguse omajatele tekitatud kahju on suuresti hüpoteetiline, eelkõige mis puudutab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandit. Nimelt oleks õiguste omajal väga raske tugineda sellele õigusele toimingute puhul, mida kasutajad teevad isiklikus sfääris ja mida nad peavad teose õiguspäraselt omandatud eksemplari kasutamise loomulikuks viisiks. Kõnealuse õiguse erandite kehtestamine on seega osa avalikust poliitikast. Selle poliitika raames seadustab riik ühelt poolt toimingud, mida kasutajad niikuinii teeksid, sõltumata nende õiguspärasusest, arvestades tuvastamise ja vastutusele võtmise väikest riski. Teisest küljest tagab see õiguste valdajatele sissetuleku, mida on sageli väga raske saada otse kasutajatelt.
41. Selliselt kogutud tasu on oma olemuselt reprodutseerimisseadmete ja andmekandjate suhtes kohaldatav avalik tasu – seda tasuvad kõik selliste seadmete ja kandjate või teenuste ostjad, kellel on õigus kasutada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b sätestatud erandeid(27). Seega ei sõltu see nimetatud erandite tegelikust kasutamisest kasutajate poolt. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on sedastanud, tuleb eeldada, et nad kasutavad neile selles valdkonnas antud õigust täielikult(28). Teisalt peavad liikmesriigid, kes kehtestavad seadmetelt ja kandjatelt võetava tasu suuruse, kehtestama selle tasu tasemel, et sellest saadav tulu kompenseeriks tegeliku kahju, mida autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdajad nende erandite tõttu kannavad(29).
42. Seega ei ole tegemist lõppkasutajatele ja õiguste valdajatele vastastikuste sooritustega, vaid erga omnes õigusnormidega, mille kohaselt on kõigil asjaomaste eranditega hõlmatud isikutel õigus teha toiminguid, mis kuuluvad direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud erandite kohaldamisalasse, seevastu saavad õiguste valdajad seoses sellega hüvitist tekitatud kahju eest, mis arvutatakse kindlasummalisena ning mida rahastatakse tasudest, mida maksavad kõik asjaomaste reprodutseerimiseks kasutatavate seadmete ja andmekandjate omandajad või nende reprodutseerimisteenuste saajad, kellel on õigus saada kasu kõnealustest eranditest. Sellise tasu kogumine ja õigustatud isikutele õiglase hüvitise maksmine on seega üldise huvi eesmärgid.
43. Seetõttu on ebatäpne äriühingu Reprobel väide, et ta tegutseb autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonina. See äriühing saab tegutseda samuti õiguste kollektiivse haldamise organisatsioonina. See ei muuda siiski asjaolu, et vaidlusalust tasu kogudes ja õiglast hüvitist välja makstes täidab äriühing avalikes huvides olevat ülesannet, mitte ei tegele ainuõiguste haldamisega. Autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste valdajad ei usalda talle nimelt vabatahtlikult(30) reprodutseerimisõiguse haldamist, sest kõnealuste eranditega hõlmatud ulatuses ei ole seda õigust lihtsalt olemas. Kasutajad aga ei maksa õigustatud isikutele tasu teoste või muude kaitstud objektide tegeliku kasutamise eest, sest see on tasuta, vaid rahastavad iselaadse kaudse maksu teel õigustatud isikutele hüvitist ainuõiguse kaotamise eest(31).
44. Seetõttu ei ole asjakohane ka Prantsuse valitsuse väide, et äriühing Reprobel ei täida avalikes huvides olevat ülesannet, vaid autoriõiguste ja kaasnevate õiguste valdajate erahuvides olevat ülesannet. Direktiivi 2001/29 kõnealustes sätetes sätestatud erandid reprodutseerimisõigusest on kehtestatud avalikes huvides, kuna nende eesmärk on näha füüsilistele isikutele ette üldkehtiv õigus kopeerida teoseid ja muid kaitstud objekte oma tarbeks ilma vajaduseta hankida õiguste valdajate nõusolek. Seevastu õiguste valdajatele makstav õiglane hüvitis tuleneb sellest õigusest ja selle eesmärk on säilitada õiglane tasakaal asjaomaste huvide vahel, mis on igal juhul seotud avaliku huviga.
Erivolitused
45. Mis puudutab sellise organisatsiooni nagu äriühing Reprobel erivolitusi, mis lähevad kaugemale eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest, siis selline põhivolitus on õigus nõuda aparaatide ja andmekandjate tootjatelt ja turustajatelt vaidlusaluse tasu maksmist. Eraõiguslike isikute vahelistes suhetes, mis põhinevad poolte võrdsuse põhimõttel, on maksunõue alati seotud konkreetse õigusliku asjaoluga, näiteks lepingu, süüteo või mis tahes muu asjaoluga, mille tulemusel tekib õigussuhe kahe või enama nimeliselt määratud isiku vahel. Teisalt on vaidlusaluse tasu kogumiseks õigustatud üksusel seadusest tulenev õigus esitada selle tasumise nõue igaühele, kes kuulub abstraktselt määratletud kohustatud isikute ringi. See volitus kuulub nimelt riigivõimu valdkonda.
46. Seejuures tuleb eristada sellise üksuse olukorda nende tootjate ja turustajate olukorrast, kellel on vaid faktiline võimalus lepinguga kanda kõnealuse tasu rahaline koormus üle oma klientidele müüdavate seadmete ja andmekandjate hinnas. Samamoodi on iga kauba müüjal, loomulikult turutingimustel, õigus saada selle kauba hinnas hüvitist selle tootmise või omandamise kulude eest, samuti õigus saada avalikke tasusid, eelkõige kaudseid makse. Seega, kui need tootjad ja turustajad osalevad kõnealuse avaliku huvi ülesande täitmises, siis õiguslikust seisukohast vaadatuna kehtivad neile üksnes kohustused teatud teenuste osutamiseks ning neil ei ole mingeid erivolitusi, mis lähevad kaugemale eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest.
47. Seejuures ei oma tähtsust äriühingu Reprobel ja Belgia valitsuse viidatud asjaolu, et vaidlusaluse tasu suurust ei määra mitte äriühing, vaid avalik võim. Avalike huvidega seotud ülesannete täitmine ei tähenda, et neid ülesandeid täitev asutus määrab ise algusest lõpuni kindlaks kõik nende ülesannete aspektid või et tema erivolitused peavad olema kaalutlusõiguse iseloomuga. Vastupidi, edasi volitatud ülesannete täitmine eeldab definitsiooni kohaselt, et volituse andja määrab kindlaks volituse saaja tegevuse piirid. Avalikes huvides ülesannet täitva organi tegevusvabaduse piiramine avaliku võimu poolt kinnitab veelgi enam, et see üksus tegutseb riigi nimel ja kujutab endast harundit liidu õiguse vahetut kohaldatavust käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses.
48. See argument on pealegi kahepoolne, sest juhul, kui asuda seisukohale, et äriühing Reprobel on ainult Belgia riigi kehtestatud eeskirjade automaatne täitja ja tal ei ole selles osas mingit omaenda pädevust, tuleb põhikohtuasja veelgi enam pidada vertikaalseks vaidluseks äriühingu Copaco ja selle riigi vahel. Nagu kõnealune äriühing tabavalt märgib, oleks täiesti ebaloogiline, kui kuningas (ehk Belgia riik) ei saaks vaidlusalust tasu koguda, aga äriühing Reprobel, kes on tema korralduste tahtetu täitja, saaks seda teha.
49. Volitus nõuda vaidlusaluse maksu tasumist õiguslikult tõhusal viisil kujutab endast äriühingu Reprobel erivolitust, mis läheb kaugemale eraõiguslike isikute vahelistes suhetes kohaldatavatest õigusnormidest ja mis minu arvates oleks iseenesest piisav, et kvalifitseerida see äriühing Belgia riigi harundiks. Oluline on siinkohal asjaolu, et see õigus tuleneb otseselt õigusnormidest, mitte aga selle äriühingu individuaalsetest õigussuhetest kohustatud isikutega.
50. Talle antud, avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks on äriühingul Reprobel lisaks mitu spetsiifilist teabe kogumisega seotud pädevust. Esmalt on tal õigus küsida nii vaidlusalust tasu maksma kohustatud isikutelt kui ka teistelt reprodutseerimisseadmete turul tegutsevatelt ettevõtjatelt (näiteks selliste seadmete hooldusega tegelevad ettevõtjad) igasugust teavet, mis on vajalik selleks, et määrata kindlaks kohustatud isikud ja nende poolt tasumisele kuuluvad summad. Need üksused on aga kohustatud seda teavet esitama, sest riskivad vastasel juhul kriminaalkaristusega.
51. See volitus ulatub kaugemale isikutevahelistes suhetes kehtivatest õigusnormidest. Nimelt ei ole keegi tavaolukorras kohustatud andma kolmandatele isikutele karistuse ähvardusel teavet oma majandustegevuse või seda enam kellegi teise majandustegevuse kohta. Vastupidi, selline teave on sageli kaitstud ärisaladusega ja selle avalikustamise kohustus tekib üksnes konkreetsetes olukordades ja erisätete alusel, näiteks maksu- või raamatupidamiskontrolli valdkonnas, või õigussuhtes, mis seob isikut mõne teise konkreetse üksusega.
52. Seega ei ole asjakohane ka Belgia valitsuse argument, et äriühingu Reprobel olukorda tuleb võrrelda panga olukorraga, kes võib samuti nõuda põhjalikku teavet oma klientide finantsolukorra kohta. Erinevus seisneb just selles, et pank saab sellist teavet nõuda ainult oma klientidelt, kes on vabatahtlikult sõlminud või kavatsevad sõlmida pangaga lepingu, ning ainus sanktsioon selle teabe esitamata jätmise eest saab olla lepingu sõlmimata jätmine või lõpetamine(32). Samas ei ole ühelgi pangal õigust nõuda mingit teavet isikutelt, kellega tal puudub õigussuhe. Seevastu reprodutseerimisseadmete ja andmekandjate tootjad ja turustajad on kohustatud äriühingule Reprobel teavet andma, ilma et oleks vaja tõendada mis tahes õiguslikku seost sellega.
53. Samuti ei ole oluline äriühingu Reprobel ja Belgia valitsuse tõstatatud küsimus, et äriühingul Reprobel ei ole volitusi kehtestada karistusi neile, kes rikuvad teabe edastamise kohustust. Kohtuotsuse Foster kriteeriumid ei nõua, et avalikes huvides oleva ülesande täitmise eest vastutaval üksusel oleksid kõik volitused, mis on tavaliselt riigi ametiasutustel, sealhulgas sanktsioonide määramise pädevus. Äriühingu Reprobel suhtes teavitamiskohustuse täitmata jätmine on eelotsusetaotluses sisalduva teabe kohaselt karistatav kriminaalkaristusega, mille määramiseks on oma olemuselt pädevus ainult kohtutel. Seevastu juba nende karistuste olemasolu annab tunnistust selle äriühingu volituste erilisest laadist.
54. Teiseks on Reprobelil õigus nõuda tolli-, maksu- ja sotsiaalkindlustusasutustelt tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet. Ka see volitus ulatub kaugemale eraõiguslike isikute vahelistes suhetes kehtivatest reeglitest. Nimelt ei näe isegi ühiskonnaelu kõige suurem läbipaistvus ette, et eraõiguslikud isikud võivad küsida nendelt ametiasutustelt teavet teiste üksuste kohta, välja arvatud põhimõtteliselt mittekonfidentsiaalne teave, nagu registreerimine käibemaksukohustuslasena. Selline teave ei ole aga äriühingule Reprobeli usaldatud ülesande täitmiseks piisav, seega peab tegemist olema kaugemale ulatuva teabega, nagu reprodutseerimisseadmete või kandjate impordimaht või selliste seadmete ja kandjate tootjate või turustajate käive. Riigiasutused ei anna sellist teavet üksustele, millel ei ole erivolitusi.
55. Seega on siinkohal taas alusetud Prantsuse valitsuse argumendid, mille kohaselt äriühingu Reprobel õigus hankida teavet ametiasutustelt ei puuduta tema suhteid vaidlusalust tasu maksma kohustatud isikutega, nagu on nõutud kohtuotsuses Foster. Esiteks ei nõua Euroopa Kohus ei selles kohtuotsuses ega oma hilisemas praktikas, et avalikes huvides olevat ülesannet täitva üksuse erivolitused puudutaksid kitsalt ja eranditult selle üksuse otseseid suhteid eraõigusliku isikuga. Need volitused võivad olla sellele isikule antud avalikes huvides oleva ülesande täitmise eesmärgil(33). Teiseks ei saa tõsiselt väita, nagu seda teeb Prantsuse valitsus, et äriühingu Reprobel õigus küsida teavet tolli- ja maksuasutustelt puudutab äriühingu Reprobel suhteid nende ametiasutustega, mitte aga vaidlusaluse tasu eest vastutavate isikutega. Reprobelil on õigus saada teavet mitte oma maksu- või tolliseisundi, vaid kohustatud isikute tegevuse kohta, et määrata kindlaks vaidlusaluse tasu summa, mis neil tasuda tuleb. See kehtib nimelt ilmselgelt tema suhete kohta nende üksustega.
Kokkuvõte
56. Eelnevate kaalutluste põhjal jõuan järeldusele, et äriühing Reprobel vastab nn kohtuotsuse Foster kriteeriumidele, sest ta täidab avalikes huvides olevat ülesannet ja tal on selleks laiemad volitused kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest reeglitest.
57. Seda järeldust saab üldistada. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud reprodutseerimisõiguse erandite kehtestamine liikmesriigi õiguses on riigi toiming, mis teenib avalikku huvi, nimelt kõigi selle õigusega kaitstud teoste ja muude objektide kasutajate, kes on füüsilised isikud, huve. Samuti on avalikku huvi teeniv toiming samade sätetega ette nähtud õiglase hüvitise väljamaksmine õigustatud isikutele ning selle hüvitise rahastamise süsteemi korraldamine, eelkõige tasu või makse abil, mida kogutakse reprodutseerimisõiguse erandite kohaldamiseks vajalike seadmete ja kandjate tootjatelt või turustajatelt. Järelikult täidab sellise tasu kogumiseks ja toetusesaajatele õiglase hüvitise väljamaksmiseks määratud organ avalikes huvides olevat ülesannet. Sellel üksusel on selleks paratamatult laiemad volitused kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest, alates õigusest nõuda sellist tasu(34). Eraõiguslikud isikud võivad seega tugineda vahetult liidu õiguse sätetele, nõudes, et nende suhtes ei kohaldataks selle õigusega vastuolus olevaid liikmesriigi õigusnorme.
58. Seega teen ettepaneku vastata esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et eraõiguslikud isikud võivad tugineda vahetult liidu õiguse sätetele, et välistada nende suhtes selle õigusega vastuolus olevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist sellise üksuse vastu, kellele liikmesriik on usaldanud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b tähenduses õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud tasude kogumise ja selle hüvitise väljamaksmise õigustatud isikutele ning kellel on oma ülesannete täitmiseks erivolitused.
Ettepanek
59. Kõigi ülaltoodud kaalutluste alusel teen ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, mille on Euroopa Kohtule esitanud Ondernemingsrechtbank Gent Afdeling Gent (Genti kaubanduskohus, Genti kohtumaja, Belgia) järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 2 punktidel a ja b on vahetu õigusmõju, mistõttu eraõiguslik isik võib neile liikmesriigi kohtus tugineda, et pääseda õiglase hüvitise tasu maksmisest, kui seda tasu nõutakse liikmesriigi õigusnormide alusel, mis on vastuolus direktiivi 2001/29 nimetatud sätetega, sh nende sätete tõlgendust puudutavate Euroopa Kohtu lahenditega.
2. Eraõiguslikud isikud võivad tugineda vahetult liidu õiguse sätetele, et välistada nende suhtes selle õigusega vastuolus olevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist sellise üksuse vastu, kellele liikmesriik on usaldanud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktide a ja b tähenduses õiglase hüvitise rahastamiseks mõeldud tasude kogumise ja selle hüvitise väljamaksmise õigustatud isikutele ning kellel on oma ülesannete täitmiseks erivolitused.