Kohtuasi T-339/04

France Télécom SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Kontrolli teostamise otsus – Lojaalne koostöö liikmesriigi ametiasutustega – Lojaalne koostöö liikmesriigi konkurentsiasutustega – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 – Komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus – Põhjendamine – Proportsionaalsus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Lojaalse koostöö kohustus liikmesriigi ametiasutustega – Kontrolli teostamise otsus – Kohtulik kontroll – Ulatus

(EÜ artiklid 10, 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõiked 4, 7 ja 8)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Kontrolli teostamise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 20 lõige 4)

3.      Konkurents – Pädevuse jaotus komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuste vahel – Komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus – Komisjoni õigus otsustada kontrolli teostamise üle asjas, mida samal ajal kontrollib liikmesriigi konkurentsiasutus

(EÜ artikkel 5; EÜ asutamislepingule lisatud protokoll subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 11 lõige 6; komisjoni teatis 2004/C 101/03)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni kontrolli teostamise pädevus – Kontrolli teostamine otsuse alusel – Komisjoni kaalutlusõigus – Piirid

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 20)

1.      Mis puutub kontrollidesse, mida komisjon võib korraldada, et teha kindlaks, kas ettevõtjad järgivad ühenduse konkurentsieeskirju, siis määruse nr 1/2003 artikkel 20 teeb selgelt vahet komisjoni poolt selle artikli lõike 4 alusel vastu võetud otsuste ja siseriiklikule kohtule sama artikli lõike 7 alusel esitatud abitaotluse vahel.

Kuigi komisjoni poolt määruse artikli 20 lõike 4 alusel vastu võetud otsuse seaduslikkust on pädevad kontrollima vaid ühenduse kohtud, siis sunnimeetmete võtmise üle, mida taotletakse vastavalt määruse artikli 20 lõikele 7, otsustab siseriiklik kohus, kes peab tegema kindlaks – vajadusel eelotsusetaotluse esitamise raames Euroopa Kohtu abiga ja ilma et see piiraks siseriiklike edasikaebamise võimaluste kasutamist –, kas komisjoni poolt taotluse esitamisel edastatud teave võimaldab tal määruse artikli 20 lõikega 8 talle pandud kontrollikohustust täita ja seega kas see võimaldab tal teha talle esitatud taotluse alusel tarvilik otsus.

Siseriiklikul kohtul, kelle poole on määruse artikli 20 lõike 7 alusel pöördutud, on sama artikli lõike 8 ja kohtupraktika alusel õigus paluda komisjonilt selgitusi eelkõige põhjuste kohta, mis ajendavad teda kahtlustama EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist, kahtlustatava rikkumise raskuse ja asjassepuutuva ettevõtja osalemise laadi kohta. Esimese Astme Kohtu kontroll, mis võiks viia järelduseni, et komisjoni poolt siseriiklikule kohtule edastatud teave oli ebapiisav, eeldaks seda, et Esimese Astme Kohus vaatab siseriikliku kohtu poolt teabe ebapiisavuse kohta antud hinnangu uuesti läbi. Kuid niisugust kontrolli ei saa lubada, kuna siseriikliku kohtu antud hinnang allub kontrollile vaid siseriiklikus edasikaebamise menetluses, mis on selle asutuse otsuste puhul võimalikud.

Seetõttu tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata kõik argumendid, milles asjassepuutuv ettevõtja tugineb komisjoni kontrolli teostamise otsuse peale esitatud kaebuse põhjendamisel sellele, et see komisjoni otsus rikub siseriiklike ametiasutustega lojaalse koostöö tegemise kohustust, mida komisjon peab täitma EÜ artikli 10 kohaselt, kuna see ei sisalda piisavalt teavet, et siseriiklik kohus, kellelt taotleti sunnimeetmete võtmiseks luba, saaks taotluse lahendada asja kõiki asjaolusid teades.

(vt punktid 47, 50–53)

2.      Määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel vastu võetud kontrolli teostamise otsuses, millega komisjon teostab ettevõtjate poolt ühenduse konkurentsieeskirjade täitmise tagamiseks talle selle määrusega antud pädevust, peavad eespool viidatud artikli lõike 4 ja kohtupraktika kohaselt olema kajastatud teatud olulised elemendid, millest nähtub puudutatud ettevõtjates läbiviidava kontrolli õigustatus ja nende koostöökohustuse ulatus, mis jätab viimastele kaitseõiguse. Seega peab olema otsuses märgitud kontrolli ese ja eesmärk ja sellest peab nähtuma oletatava rikkumise põhiolemus, eeldatava asjaomase turu kirjeldus, väidetavate konkurentsipiirangute olemus, selgitused selle kohta, kuidas oli kontrollitav ettevõtja rikkumisega seotud, mida otsitakse ja mis asjaolusid uurimise käigus kontrollitakse, milline on ühenduse uurijatele antud pädevus, uurimise alguskuupäev, määruse nr 1/2003 artiklites 23 ja 24 sätestatud sanktsioonid ja õigus otsus edasi kaevata Esimese Astme Kohtule. Komisjon peab ka täpselt näitama, et tema käsutuses on olulisi otseseid ja kaudseid tõendeid, mis lubavad tal kahtlustada, et kontrollitav ettevõtja on toime pannud rikkumise.

Sellise otsuse põhjenduse piisavuse hindamist tuleb hinnata otsuse vastuvõtmise tausta arvestades.

(vt punktid 56–60, 105)

3.      Kuigi määrus nr 1/2003 kehtestab komisjoni ja liikmesriikide vahelise koostöökohustuse, säilitab komisjon rikkumiste uurimisel kaalukaima osa. Konkreetselt näeb määruse artikli 11 lõige 6 ette, et olles pädeva siseriikliku konkurentsiasutusega konsulteerinud, on komisjonil otsuse tegemiseks menetluse algatamise õigus isegi siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba juhtumit käsitlemas. Nimetatud määrust ei saa a fortiori tõlgendada nii, nagu see keelaks komisjonil vastaval juhul artikli 20 alusel kontrolli teostamise üle otsustada; see otsus on vaid juhtumi sisulist käsitlemist ettevalmistav akt, mis ei too endaga kaasa ametlikku menetluse algatamist eespool viidatud artikli 11 lõike 6 tähenduses.

Sellist keeldu ei tulene muuhulgas ka komisjoni teatisest koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus, mis ei anna konkurentsivastases tegevuses kahtlustatavatele äriühingutele individuaalset õigust selleks, et nende juhtumit käsitleks üks kindel asutus, ega nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonist konkurentsiasutuste võrgustiku töö kohta, mis on poliitilist laadi ning ei loo seaduslikke õigusi ega kohustusi, ega ka EÜ artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttest, mis on sõnaselgelt väljendatud EÜ asutamislepingule lisatud protokollis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta, sest see põhimõte ei sea kahtluse alla komisjonile EÜ asutamislepinguga antud pädevusi, mille hulgas on ka konkurentsieeskirjade kohaldamine ja eelkõige õigus teostada kontrolle hindamaks kahtlustatavate rikkumiste võimalikku olemasolu.

(vt punktid 79–83, 85, 88, 89)

4.      Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine eeldab, et kui komisjon otsustab määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 20 alusel kontrolli teostada, ei tohi kavandatud kontrolliga kaasneda selle eesmärgiga võrreldes ülekaalukaid ja talumatuid ebamugavusi. Samas ei sõltu komisjoni valik lihtsalt volituse alusel läbiviidava kontrolli ja otsusega määratud kontrolli vahel niisugustest asjaoludest nagu olukorra eriline raskus, eriline kiireloomulisus või absoluutne konfidentsiaalsuse vajadus, vaid vajadusest adekvaatse uurimise järele vastavalt juhtumi erisustele. Järelikult, kui uurimise korraldamise otsusega võimaldatakse komisjonil üksnes koguda vajalikke andmeid asutamislepingu võimaliku rikkumise olemasolu hindamiseks, siis ei rikuta selle otsusega proportsionaalsuse põhimõtet.

Põhimõteliselt on komisjoni kohustus hinnata, kas informatsioon on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks vajalik, ja isegi kui tal on juba andmeid või tõendeid seoses rikkumise olemasoluga, on komisjonil õigus pidada vajalikuks määrata täiendavaid uurimisi, mis võimaldavad tal rikkumist või selle kestust paremini kindlaks teha

(vt punktid 118 ja 119)