ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

17. september 2007(*)

Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni uurimispädevus – Uurimise käigus võetud dokumendid – Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse – Vastuvõetavus

Liidetud kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03,

Akzo Nobel Chemicals Ltd, asukoht Hersham, Walton on Thames, Surrey (Ühendkuningriik),

Akcros Chemicals Ltd, asukoht Hersham, Walton on Thames, Surrey,

esindajad: advokaadid C. Swaak, M. Mollica ja M. van der Woude,

hagejad,

keda toetavad

Conseil des barreaux européens (CCBE), asukoht Brüssel (Belgia), esindaja: J. Flynn, QC,

Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten, asukoht Haag (Madalmaad), esindajad: advokaadid O. Brouwer ja C. Schillemans,

European Company Lawyers Association (ECLA), asukoht Brüssel, esindajad: advokaadid M. Dolmans, K. Nordlander ja solicitor J. Temple Lang,

American Corporate Counsel Association (ACCA) – European Chapter, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaat G. Berrisch ja solicitor D. Hull,

ja

International Bar Association (IBA), asukoht London (Ühendkuningriik), esindaja: advokaat J. Buhart,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Wainwright ja C. Ingen-Housz, hiljem F. Castillo de la Torre ja X. Lewis,

kostja,

mille ese on ühelt poolt nõue tühistada komisjoni 10. veebruari 2003. aasta otsus K (2003) 559/4 ja vajadusel komisjoni 30. jaanuari 2003. aasta otsus K (2003) 85/4, millega määrati Akzo Nobel Chemicals Ltd, Akcros Chemicals Ltd ja Akcros Chemicals ning nende vastavate filiaalide uurimine nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite 8[1] ja 8[2] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 14 lõike 3 alusel (juhtum COMP/E‑1/38.589), ja teiselt poolt kohustada komisjoni tagastama asjaomase uurimise käigus võetud teatud dokumendid ning keelata nende sisu kasutamine (kohtuasi T‑125/03) ning teiseks nõue tühistada nõukogu 8. mai 2003. aasta otsus K (2003) 1533 lõplik, millega jäeti rahuldamata nimetatud dokumentide kaitse taotlus advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel (kohtuasi T‑253/03),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees J. D. Cooke, kohtunikud R. García-Valdecasas, I. Labucka, M. Prek ja V. Ciucă,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 28. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja menetlus

1        10. veebruaril 2003 võttis komisjon vastu otsuse K (2003) 559/4, mis puudutab tema 30. jaanuari 2003. aasta otsuse K (2003) 85/4 muutmist, millega muu hulgas määrati Akzo Nobel Chemicals Ltd ja Akcros Chemicals Ltd ning nende vastavate filiaalide uurimine nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite 8[1] ja 8[2] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 14 lõike 3 alusel ning mille eesmärk oli otsida tõendeid võimalikust konkurentsivastasest tegevusest (edaspidi koos „uurimist määrav otsus”).

2        Uurimist määrava otsuse alusel viisid komisjoni ametnikud, keda abistasid Office of Fair Trading’u (Ühendkuningriigi konkurentsiamet; edaspidi „OFT”) esindajad, 12. ja 13. veebruaril 2003 läbi uurimise hagejate äriruumides Eccles’is, Manchesteris (Ühendkuningriik). Selle uurimise käigus tegid komisjoni ametnikud koopiad suurest hulgast dokumentidest.

3        Nende toimingute käigus juhtisid hagejate esindajad komisjoni ametnike tähelepanu sellele, et teatavatele dokumentidele võib kohalduda advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse (legal professional privilege ehk „LPP”)

4        Komisjoni ametnikud teatasid hagejate esindajatele, et neil on vaja vaidlusaluste dokumentidega põgusalt tutvuda – ilma neid uurimata –, et nad saaksid kujundada oma arvamuse dokumentide võimaliku kaitse kohta. Pärast pikki vaidlusi ning seejärel kui komisjoni ja OFT ametnikud juhtisid hagejate esindajate tähelepanu uurimismenetluse takistamise karistusõiguslikele tagajärgedele, otsustati, et uurimist juhtiv ametnik tutvub põgusalt vaidlusaluste dokumentidega nii, et hagejate esindaja seisab tema kõrval.

5        Asjaomaste dokumentide uurimisel tekkis erimeelsus seoses viie dokumendiga, mida lõpuks käsitleti kahte moodi.

6        Esimene neist dokumentidest on Akcros Chemicalsi peadirektori märkmed, mille ta esitas ühele oma ülemustest kahel masinakirjas leheküljel 16. veebruaril 2000. Hagejate ütluse kohaselt sisaldavad need märkmed ettevõttesisestes vestlustes teiste töötajatega peadirektori kogutud teavet. Hagejate sõnul koguti see teave kokku, et küsida väljaspool ettevõtet õigusalast nõu Akzo Nobeli poolt eelnevalt koostatud konkurentsiõiguse järgimise programmi raames. Teine dokumentidest on nimetatud märkmete lisaeksemplar, millel olid ka käsikirjalised märkused kontaktide kohta hagejate advokaadiga, nimetades ühtlasi tema nime.

7        Pärast hagejate selgituste ärakuulamist nende kahe esimese dokumendi kohta teatasid komisjoni ametnikud, et nad ei saa kohapeal lõplikult otsustada, kas need dokumendid võivad olla kutsesaladusega kaitstud. Nad tegid neist koopiad ja panid need pitseeritud ümbrikesse, mille nad uurimise lõpus kaasa võtsid. Oma hagiavalduses tähistasid hagejad neid kahte dokumenti „A‑kategooriasse” kuuluvatena.

8        Kolmas dokument, mis oli komisjoni ametnike ja hagejate vahelise vaidluse esemeks, koosnes Akcros Chemicalsi peadirektori koostatud paljudest käsikirjalistest märkustest, mille kohta hagejad on sedastanud, et need on tehtud vestluste ajal alluvatega ja olid A‑kategooriasse kuuluva masinkirjas dokumendi koostamise aluseks. Kahe viimase dokumendi puhul on tegemist Akcros Chemicalsi peadirektori ja S.‑i, Akzo Nobeli konkurentsiõiguse koordinaatori vahel vahetatud elektrooniliste kirjadega. Nimetatud koordinaator on Madalmaade advokatuuri kuuluv advokaat, kes oli nimetatud asjaolude toimumise ajal Akzo Nobeli õigusosakonna liige ja seega nimetatud ettevõtja alaline töötaja.

9        Pärast viimase kolme dokumendi läbivaatamist ja hagejate selgituste ärakuulamist leidis uurimist juhtiv ametnik kindlalt, et advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse nendele dokumentidele ei kohaldu. Seetõttu tegi ta neist toimikusse koopiad ning lisas ülejäänud toimikule, kuid ei eraldanud neid pitseeritud ümbrikusse. Hagejad tähistasid neid kolme dokumenti „B‑kategooriasse” kuuluvatena.

10      Hagejad saatsid 17. veebruaril 2003 komisjonile kirja, milles nad selgitasid, miks nii A‑ kui ka B‑kategooriasse kuuluvad dokumendid olid nende arvates konfidentsiaalsusega kaitstud.

11      Komisjon teatas 1. aprilli 2003. aasta kirjas hagejatele, et nende 17. veebruari 2003. aasta kirjas esitatud argumentide põhjal ei olnud võimalik järeldada, et nendele dokumentidele tõepoolest kohaldus konfidentsiaalsus. Komisjon mainis sellegipoolest, et hagejatel on võimalus esitada tema esialgsete järelduste kohta kirjalikke märkusi kahe nädala jooksul, mille järel komisjon kavatseb vastu võtta lõpliku otsuse.

12      Hagejad algatasid EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel 11. aprillil 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega menetluse, mille ese oli esiteks taotlus tühistada komisjoni 10. veebruari 2003. aasta otsus ning vajadusel ka 30. jaanuari 2003. aasta otsus ning teiseks vaidlusaluste dokumentide tagastamise taotlus (kohtuasi T‑125/03).

13      17. aprillil 2003 teavitasid hagejad komisjoni hagi esitamisest kohtuasjas T‑125/03. Nad teatasid komisjonile ka seda, et selles hagiavalduses sisalduvad märkused, mis neil paluti esitada 1. aprilliks 2003. Samal päeval palusid hagejad EÜ artiklite 242 ja 243 alusel esitatud taotlusega muu hulgas 10. veebruari 2003. aasta otsuse kohaldamise peatamist (kohtuasi T‑125/03 R).

14      Komisjon võttis 8. mail 2003 määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel vastu otsuse K (2003) 1533 lõplik, millega jäeti rahuldamata taotlus vaidlusaluste dokumentide kaitseks advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel (edaspidi „8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus”). Selle otsuse artiklis 1 jättis komisjon rahuldamata hagejate taotluse neile A‑ ja B‑kategooriatesse kuuluvate dokumentide tagastamiseks ning komisjonilt kinnituse saamiseks kõigi nende dokumentide tema valduses olevate koopiate hävitamise kohta. Sama otsuse artiklis 2 mainis komisjon oma kavatsust avada A‑kategooria dokumente sisaldav pitseeritud ümbrik ning lisada need toimikusse. Komisjon täpsustas siiski, et ta ei tee seda enne nimetatud otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja möödumist.

15      Hagejad esitasid EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel 4. juulil 2003 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagiavalduse, milles taotlesid 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse tühistamist (kohtuasi T‑253/03). 11. juulil 2003 registreeritud eraldi avaldusega taotlesid hagejad nimetatud otsuse kohaldamise peatamist (kohtuasi T‑253/03 R).

16      Vastavalt 30. juulil, 7. augustil ning 11. ja 18. augustil 2003 esitatud avaldustega taotlesid Conseil des barreaux européens (CCBE), Algemene Raad van de Nederlandse Orde van Advocaten (Madalmaade advokatuur) ja European Company Lawyers Association (ECLA) luba menetlusse astumiseks kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03 hagejate nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu viienda koja esimehe 4. novembri 2003. aasta kahe määrusega lubati nendel ühendustel menetlusse astuda.

17      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 1. augustil 2003 saabunud eraldi dokumendiga esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite kohtuasjas T‑125/03 esitatud hagi vastu.

18      8. septembril 2003 kohtuasjades T‑125/03 R ja T‑253/03 R ajutiste meetmete kohaldamisega seoses ja Esimese Astme Kohtu presidendi taotlusel edastas komisjon presidendile konfidentsiaalsena koopia B‑kategooria dokumentidest ja A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku.

19      Esimese Astme Kohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määrusega kohtuasjades T‑125/03 R ja T‑253/03 R: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4771) jäeti ajutiste meetmete kohaldamise taotlus kohtuasjas T‑125/03 R rahuldamata, samas kui ajutiste meetmete kohaldamise taotlus kohtuasjas T‑253/03 R osaliselt rahuldati. Seega peatati 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse nende sätete kohaldamine, millega komisjon otsustas avada A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku. Esimese Astme Kohtu president määras, et neid dokumente hoitakse Esimese Astme Kohtu kantseleis kuni Esimese Astme Kohus on põhikohtuasjas otsuse teinud. Samamoodi võttis Esimese Astme Kohtu president arvesse komisjoni lubadust mitte võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu B‑kategooria dokumentidele kuni otsuse tegemiseni põhikohtuasjas T‑253/03.

20      Vastavalt 17. oktoobril ja 26. novembril 2003 ning 25. novembril 2003 esitatud avaldustega taotlesid European Council on Legal Affairs ja Section on Business Law of International Bar Association kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03 luba menetlusse astuda hagejate nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohus jättis 28. mai 2004. aasta määrustega need menetlusse astumise avaldused rahuldamata.

21      13. novembril 2003 esitas komisjon Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 2 alusel taotluse kohtuasja eelisjärjekorras menetlemiseks. 8. oktoobril 2004 võttis ta selle taotluse tagasi.

22      25. novembril 2003 esitatud avaldusega taotles American Corporate Counsel Association (ACCA) – European Chapter luba kohtuasjas T‑253/03 hageja nõuete toetuseks menetlusse astuda. Esimese Astme Kohtu viienda koja esimehe 10. märtsi 2004. aasta määrusega lubati tal menetlusse astuda.

23      Esimese Astme Kohtu 5. märtsi 2004. aasta määrusega liideti kohtuasjas T‑125/03 esitatud komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide kodukorra artikli 114 lõike 4 alusel põhikohtuasjaga.

24      27. septembri 2004. aasta määrusega kohtuasjas C‑7/04 P(R): komisjon vs. Akzo ja Akcros (EKL 2004, lk I‑8739), tühistas Euroopa Kohtu president komisjoni apellatsioonkaebuse alusel Esimese Astme Kohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määruse Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon resolutiivosa punktid, millega peatati 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse kohaldamine ja otsustati hoida A‑kategooria dokumente Esimese Astme Kohtu kantseleis. Siiski võeti teadmiseks komisjoni lubadus mitte võimaldada kolmandatele isikutele juurdepääsu A‑kategooria dokumentidele kuni otsuse tegemiseni põhikohtuasjas T‑253/03.

25      Pärast eespool viidatud Euroopa Kohtu presidendi määruse komisjon vs. Akzo ja Akcros tegemist tagastas Esimese Astme Kohtu kantselei 15. oktoobri 2004. aasta otsusega komisjonile A‑kategooria dokumente sisaldava pitseeritud ümbriku.

26      20. veebruaril 2006 esitas International Bar Association (edaspidi „IBA”) hagejate nõuete toetuseks menetlusse astumise avaldused kohtuasjades T‑125/03 ja T‑253/03. Esimese Astme Kohtu esimese koja esimehe kahe 26. veebruari 2007. aasta määrusega lubati IBA-l menetlusse astuda.

27      Esimese Astme Kohus otsustas kodukorra artikli 14 alusel ja esimese koja ettepanekul 19. aprillil 2007 pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklile 51 suunata kohtuasjad esimesele kojale laiendatud koosseisus.

28      Esimese Astme Kohtu esimese koja (laiendatud kooseisus) esimehe 20. aprilli 2007. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑125/03 ja T‑253/03 vastavalt kodukorra artiklile 50 suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides.

29      Esimese koja (laiendatud kooseisus) 25. aprilli 2007. aasta määrusega nõudis Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu põhikirja artikli 24 esimese lõigu ja kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel komisjonilt A‑ ja B‑kategooria dokumentide esitamist. Komisjon täitis selle nõude määratud tähtaja jooksul.

30      Esimese Astme Kohus (esimene koda laiendatud kooseisus) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse.

31      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 28. juuni 2007. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

32      Kohtuasjas T‑125/03 paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:

–        jätta komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide rahuldamata;

–        tühistada 10. veebruari 2003. aasta otsus ja vajadusel 30. jaanuari 2003. aasta otsus osas, milles komisjon tõlgendas neid kui vaidlusaluste dokumentide võtmist ja/või kontrolli ja/või nendega tutvumist seadustavate ja/või selle aluseks olevatena;

–        kohustada komisjoni tagastama vaidlusalused dokumendid ning keelata tal nende sisu kasutamine;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

33      Kohtuasjas T‑125/03 paluvad CCBE, ECLA ja IBA Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada 10. veebruari 2003. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Madalmaade advokatuur toetab kohtuasjas T‑125/03 hageja esitatud nõudeid.

35      Kohtuasjas T‑125/03 palub komisjon omalt poolt Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

36      Kohtuasjas T‑253/03 paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Kohtuasjas T‑253/03 paluvad CCBE, ECLA, ACCA ja IBA Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

38      Madalmaade advokatuur toetab kohtuasjas T‑253/03 hageja esitatud nõudeid.

39      Kohtuasjas T‑253/03 palub komisjon omalt poolt Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Hagi vastuvõetavus kohtuasjas T‑125/03

 Poolte argumendid

40      Komisjon väidab, et hagi kohtuasjas T‑125/03 on vastuvõetamatu, kuna selles kohtuasjas vaidlustatud akt ehk uurimist määrav otsus ei ole see akt, millel olid käesoleva menetluse esemeks olevad õiguslikud tagajärjed. Komisjon väidab, et tühistamishagi on vastuvõetav ainult siis, kui vaidlustatud aktil on esiteks niisugused siduvad õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9), ja teiseks, kui hagejal säilib huvi selle akti tühistamiseks (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punkt 32). Selleks et teha kindlaks, kas aktil või otsusel on niisugused õiguslikud tagajärjed, tuleb uurida selle sisu (Esimese Astme Kohtu 20. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑251/00: Lagardère ja Canal+ vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑4825, punktid 63 ja 64). Antud juhul ei ole uurimist määraval otsusel mingit otsest seost käesoleva menetluse esemega. Vaidlusaluste dokumentide võtmine on ilmselgelt eraldiseisev uurimist määravast otsusest, mis on ainult selle võetuse õiguslik alus.

41      Komisjon rõhutab, et käesoleva juhtumi asjaoludel tegevus, mis otseselt mõjutas hagejate õiguslikku seisundit, oli uurimist määravast menetlusest eraldiseisev menetlus, st menetlus, mis puudutas konkreetselt advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset, mis loodi Euroopa Kohtu 18. mai 1982. aasta otsusega kohtuasjas 155/79: AM & S vs. komisjon (EKL 1982, lk 1575; edaspidi „kohtuotsus AM & S”). Selle menetluse raames on vaidlusaluste dokumentide võtmine pelgalt akt, mis valmistab ette 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse, milles komisjon puudutas lõpuks konkreetset dokumentide kaitse küsimust. Seega iseenesest ei ole võetuse puhul tegemist vaidlustatava aktiga. Igal juhul, isegi kui möönda, et uurimist määravat otsust oleks algul võinud vaidlustada, kaotas 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus selle hagi eseme. Peale selle väidab komisjon, et isegi kui uurimise käigus tehtud menetlustoimingute õiguspärasuse kontrolli konkreetne menetlus puudub, võib nende võimalikku rikkumist välja tuua hagi raames, mis on esitatud lõpliku otsuse peale, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine.

42      Hagejad vastavad sellele, et uurimist määrava otsuse tühistamisel võivad olla nende osas õiguslikud tagajärjed, eelkõige võetud dokumentide komisjoni valduses olemise ja kasutamise õigusvastaseks muutmine. Nad möönavad, et see otsus ei puuduta konkreetselt nimetatud dokumente ning mitte see otsus ei mõjuta tema õiguslikku seisundit, vaid hoopis komisjoni poolt dokumentide võtmine ja hilisem kontroll. Igal juhul väidavad nad, et kui komisjon saab asjaomaste dokumentide sisust teadlikuks enne sellise ad hoc otsuse tegemist, mille peale võidakse esitada hagi kohtusse ning mis puudutab advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust, siis mõjutab see asjaomase ettevõtja õiguslikku seisundit kohe ja parandamatult. Seega akt, mille peale võib esitada hagi, ei saa olla muu kui uurimist määrav otsus.

43      Hagejad märgivad, et käesoleval juhul ei pidanud nad enne ühenduste kohtute poole pöördumist ootama komisjoni hilisema ad hoc otsuse võimalikku vastuvõtmist, millega jäetakse rahuldamata vaidlusaluste dokumentide kaitse. Sellist otsust, ükskõik milline see ka ei oleks, ei saa pidada nende õiguslikku seisundit mõjutavaks, kuna mõjutamine juba toimus hetkel, kui komisjon luges lahkheli aluseks olevaid dokumente. Lisaks sellele ja vastupidi komisjoni väidetule, ei taganud komisjon hagejale mingil viisil uurimise lõpus, et asjaomaste dokumentide konfidentsiaalsuse kohta tehakse otsus mõistliku aja jooksul. Muu hulgas väidavad hagejad, et samuti ei pea nad ühenduse kohtusse pöördumiseks ootama võimalikku lõplikku karistusotsust. On imperatiivne, et nad saavad kaitsta õigust konfidentsiaalsusele isegi siis, kui juhtumit ei lõpetata rikkumist tuvastava otsusega ega uurimist lõpetava otsusega. Samamoodi ei ole karistamisotsuse peale esitatud hagi piisav, et vastavalt kaitsta nende õiguslikku seisundit.

44      Muu hulgas märgivad hagejad, et vaidlusaluste dokumentide võtmist ja nende sisuga tutvumist komisjoni poolt ei saa iseenesest pidada otsuseks, mis riivab nende õiguslikku seisundit osas, milles nende avalikustatavate toimingute puhul on tegemist uurimist määrava otsuse rakendamisega ning mis ei ole sellest eraldatavad. Samuti vaidlustavad hagejad komisjoni teesi, mille kohaselt vaidlusaluste dokumentide võtmise toiming on ainult 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsust ettevalmistav akt. Vähemalt B‑kategooria dokumente puudutavas osas ei ole mingit kahtlust, et komisjon otsustas uurimise ajal ühepoolselt, et need dokumendid ei ole kaitstud, ning kohustas hagejaid neid esitama, tutvudes nende sisuga. Käesoleval juhul oleks 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsus võinud olla akt, mille peale saab esitada hagi ainult siis, kui komisjon oleks mõlema kategooria dokumendid pannud pitseeritud ümbrikusse ilma neid enne kontrollimata. Seevastu käesoleval juhul vastupidi, rahuldamata jätmise otsus lihtsalt kinnitaks komisjoni otsust, millega kohustati avaldama B‑kategooria dokumente.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

45      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad tühistamishagi esemeks olla EÜ artikli 230 tähenduses meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda (eespool viidatud kohtuotsus IBM vs. komisjon, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑10/92–T‑12/92 ja T‑15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2667, punkt 28). Põhimõtteliselt ei saa seega vaidlustada vahemeetmeid, millega valmistatakse ette lõppotsust. Samas tuleneb kohtupraktikast, et vaidlustada võib ka ettevalmistava menetluse käigus tehtavaid toiminguid, mis on lõpptulemuseks teatud muus menetluses kui see, mille eesmärk on luua komisjonile eeldused otsuse tegemiseks põhiküsimuses, ja mis omavad selliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (eespool viidatud kohtuotsus IBM vs. komisjon, punktid 10 ja 11, ning Esimese Astme Kohtu 7. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/01 ja T‑214/01: Österreichische Postsparkasse ja Bank für Arbeit und Wirtschaft vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1601, punkt 65).

46      Kui ettevõtja toob välja advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse, et esitada vastuväiteid määruse nr 17 artikli 14 alusel teostatud uurimise raames dokumentide võtmisele, siis otsus, millega komisjon jätab rahuldamata selle taotluse, omab selle ettevõtja suhtes õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras. See otsus jätab ta tegelikult ilma ühenduse õiguses ette nähtud kaitsest ning see on laadilt lõplik ja eraldiseisev konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastavast lõplikust otsusest (vt selle kohta kohtuotsus AM & S, punktid 27 ja 29–32; vt ka analoogiline Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punktid 18–20).

47      Selles osas tuleb märkida, et ettevõtja võimalus esitada hagi konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamise võimaliku otsuse peale ei ole piisav tema õiguste küllaldaseks kaitseks. Ühelt poolt ei saa haldusmenetlus lõppeda rikkumist tuvastava otsusega. Teiselt poolt, selle otsuse peale esitatud hagi, kui see esitatakse, ei võimalda igatahes ettevõtjale vahendit hoidmaks ära tagasipöördumatuid tagajärgi, mille toob kaasa nõuetevastane tutvumine dokumentidega, mis on kaitstud konfidentsiaalsusega (vt analoogiline eespool viidatud kohtuotsus AKZO Chemie vs. komisjon, punkt 20).

48      Sellest tuleneb, et komisjoni otsus, mis jätab rahuldamata dokumendi kaitse taotluse konfidentsiaalsuse alusel – ja mis olenevalt olukorrast määrab asjaomase dokumendi esitamise –, lõpetab erimenetluse, mis on eraldiseisev sellest, mis annab komisjonile võimaluse teha otsus konkurentsieeskirjade rikkumise kohta, ja kujutab endast seega akti, mille peale saab esitada tühistamishagi, millele on olenevalt olukorrast lisatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, mille eesmärk on eelkõige peatada selle kohaldamine, kuni Esimese Astme Kohus on teinud kohtuotsuse põhikohtuasjas.

49      Samuti tuleb välja tuua, et kui komisjon uurimisel võttis ära dokumente, mille kohta kaitse konfidentsiaalsuse alusel välja toodi, ning lisab need uurimistoimikusse ilma neid pitseeritud ümbrikusse panemata ning ilma ametlikku rahuldamata jätmise otsust tegemata, siis tähendab see reaaltoiming tingimata komisjoni vaikivat otsust mitte anda ettevõtja poolt viidatud kaitset (vt analoogiline eespool viidatud kohtuotsus AKZO Chemie vs. komisjon, punkt 17) ja annab komisjonile viivitamatult võimaluse tutvuda küsimuse all oleva dokumendiga (vt edaspidi punkt 86). Selle vaikiva otsuse peale peab seega ka saama esitada tühistamishagi.

50      Käesoleval juhul, mis puudutab esiteks A‑kategooria dokumente, ei olnud hagejate äriruumides teostatud uurimise ajal komisjoni töötajatel õigust jõuda lõplikule järeldusele selles osas, mis puudutab kaitset, mis neil dokumentidel peaks olema, ja nad pidid piirduma nendest koopiate tegemisega ja nende pitseeritud ümbrikusse panemisega, mis nad olid endaga kaasa võtnud (vt eespool punkt 7). Alles 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuses jättis komisjon lõplikult rahuldamata hagejate taotluse nimetatud dokumentide kaitse kohta konfidentsiaalsuse alusel. Selles otsuses märkis komisjon lisaks oma kavatsusest avada pitseeritud ümbrik, mis sisaldab asjaomaseid dokumente, ning lisada need toimikusse pärast nimetatud otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja möödumist (vt eespool punkt 14). Vaidlustatud ei ole muu hulgas seda, et komisjon võttis selle rahuldamata jätmise otsuse vastu ilma pitseeritud ümbrikku avamata ning seega A‑kategooria dokumentide sisuga tutvumata.

51      Teiseks, mis puudutab B‑kategooria dokumente, tuleb märkida, et vastupidi A‑kategooria dokumentidele leidis komisjon uurimise ajal, et need ei ole ilmselgelt kaitstud konfidentsiaalsusega, vaatamata hagejate sellekohasele taotlusele. Seetõttu tegi ta neist koopia ning lisas need toimikusse, ilma neid pitseeritud ümbrikusse sulgemata (vt eespool punkt 9). B‑kategooria dokumentide osas toimus sellest kaitsest keeldumine uurimise ajal. Muu hulgas võis komisjon sellel hetkel tutvuda nimetatud dokumentide sisuga.

52      Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et käesolevate kohtuasjade osas toimingud, millel olid siduvad õiguslikud tagajärjed, mis võivad mõjutada hagejate huve, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis, on ühelt poolt B‑kategooria dokumentide osas rahuldamata jätmise vaikiv otsus, mis tehti nende dokumentide äravõtmise ja toimikusse lisamise reaaltoiminguga ilma neid pitseeritud ümbrikusse panemata, ning teiselt poolt A‑kategooria dokumentide osas 8. mai 2003. aasta kaitsest keeldumise ametlik otsus. Need kaks otsust on seega aktid, mille peale saab esitada tühistamishagi.

53      Samamoodi tuleb välja tuua, et 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuses jättis komisjon lõplikult rahuldamata B‑kategooria dokumentide osas hagejate taotluse konfidentsiaalsuse alusel kaitseks (vt eespool punkt 14). Seda tehes täitis komisjon oma kohustuse võtta vastu selle kaitse taotluse rahuldamata jätmise ametlik otsus ning lõpetas nii lõplikult selleks ette nähtud eraldiseisva erimenetluse. Niisiis ei ole sellel otsusel puhtalt kinnitav olemus osas, mis puudutab B‑kategooria dokumente. Seetõttu tuleb järeldada, et hagejatel oli õigus see otsus vaidlustada ka osas, mis puudutab B‑kategooria dokumente. Lisaks tuleb märkida, et komisjon ei vaidlusta nende dokumentide osas hagejate poolt kohtuasjas T‑253/03 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud hagi vastuvõetavust.

54      Seevastu tuleb sedastada, et uurimist määraval otsusel – vaidlustatud akt kohtuasjas T‑125/03 – ei olnud hagejate poolt nende tühistamishagi raames väidetud õiguslikke tagajärgi.

55      Selles osas on tähtis meelde tuletada, et akti seaduslikkust peab hindama selle otsuse vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades selliselt, et otsusele järgnevad aktid ei saa mõjutada selle kehtivust (Euroopa Kohtu 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 3369, punkt 16, ja 17. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 85/87: Dow Benelux vs. komisjon, EKL 1989, lk 3137, punkt 49). Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et uurimise läbiviimisel määruse nr 17 artikli 14 järgi ei saa ettevõtja väita uurimismenetluse käigu õigusvastasust, et põhjendada sellise õigusakti tühistamise taotlust, mille alusel komisjon uurimist läbi viib (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dow Benelux vs. komisjon, punkt 49, ja Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 et T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 413). Seega ei mõjuta uurimist määrava otsuse täitmine kontrolli määramise otsuse seaduslikkust (Esimese Astme Kohtu 8. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑339/04: France Télécom vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 54, ning otsus kohtuasjas T‑340/04: France Télécom vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 126).

56      Käesoleval juhul tuleb sedastada, et hagejate poolt vaidlustatud toimingud ja otsused tehti pärast uurimist määravat otsust. See viimane otsus lihtsalt annab komisjonile loa pääseda juurde hagejate äriruumidele ning teha koopiaid asjakohastest kutsetegevust puudutavatest dokumentidest. See otsus ei sisalda mingeid viiteid A‑ ja B‑kategooria dokumentidele ega maini mingil viisil advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse küsimust. Nagu hagejad muu hulgas möönavad, ei mõjuta nende õiguslikku olukorda mitte see otsus, vaid nende dokumentide võtmine ja hilisem kontrollimine (vt eespool punkt 42). Nagu leiti, kujutavad need meetmed endast eraldiseisvat erimenetlusest, mille eesmärk on eriomaselt küsimus konkreetsetele dokumentidele konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamisest (vt eespool punktid 45–48).

57      Kõike eelnevat arvestades tuleb järeldada, et kohtuasjas T‑125/03 uurimist määrava otsuse peale esitatud hagi tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata. Seega tuleb analüüsida kohtuasjas T‑253/03 esitatud hagi sisulisi küsimusi.

 Sisulised küsimused kohtuasjas T‑253/03

58      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtet ning rikkus seega EÜ asutamislepingut ja määrust nr 17. Täpsemalt toob ta oma hagi toetuseks välja kolm väidet. Esimene väide tuleneb konfidentsiaalsuse põhimõtte kohaldamist puudutavate menetluste rikkumisest. Teine väide tuleneb õigustamatust keeldumisest kaitsta selliselt viit vaidlusalust dokumenti. Kolmas väide tuleneb kõnealuse kaitse aluseks olevate põhiõiguste rikkumisest.

 Esimene väide, et on rikutud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte kohaldamist puudutavaid menetlusi

 Poolte argumendid

59      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte kohaldamise menetlust, EÜ artiklit 242, nende õigust pöörduda ühenduste kohtusse ning võrdse kohtlemise põhimõtet.

60      Nad toovad välja, et Euroopa Kohus määratles oma kohtuotsuses AM & S menetluse, mida komisjon peab järgima, juhul kui määruse nr 17 artikli 14 alusel uurimise all olev ettevõtja keeldub konfidentsiaalsusele viidates esitamast teatud äridokumente. Sellel menetlusel on kolm staadiumi. Esiteks tuleb ettevõtjal komisjoni töötajatele, samas siiski ilma kohustuseta avaldada neile küsimuse all olevate dokumentide sisu, edastada vajalikud asjaolud, et tõendada, et need täidavad tingimusi õigustamaks nende konfidentsiaalsust. Teiseks, kui komisjon leiab, et sellist tõendit ei ole esitatud, peab ta määrama määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel tehtud otsusega vaidlusaluste dokumentide esitamise. Hagejad möönavad, et lisaks ja vastavalt kohtuotsuse AM & S aluseks olevale loogikale võib komisjon uurimise ajal teha koopiaid asjakohastest dokumentidest ning panna need pitseeritud ümbrikusse. Kolmandaks, kui asjaomane ettevõtja jätkuvalt viitab kõnealusele kaitsele, peab vaidluse lahendama ühenduste kohus.

61      Hagejad leiavad, et tuleb rõhutada kahte põhipunkti. Esiteks ei näinud Euroopa Kohus ette selle lubamist, et komisjon võib uurida dokumendi sisu, et teha kindlaks, kas kohaldub konfidentsiaalsuse kaitse. Teiseks on ainult ühenduse kohus pädev lahendama vaidlusi, mis puudutavad selle kaitse kohaldamist. Samuti märgivad hagejad, et kontrollimenetluse ajal nende dokumentide pelk lugemine, mille puhul sellele kaitsele viidati, on vastuolus konfidentsiaalsuse põhimõtte sisuga. Seda põhimõtet rikutakse otsekohe ja parandamatult selles hetkest, mil kaitstud dokumendi sisu on avaldatud (kohtujuristide J.‑P. Warner’i ja Sir Gordon Slynn’i ettepanek kohtuasjas AM & S, vastavalt EKL 1982, lk 1619, 1638 ja 1639, ning EKL 1982, lk 1642 ja 1662). Selle asemel, et nende dokumentidega põgusalt tutvuda, peaks kahtluse korral panema asjaomaste dokumentide koopia ilma nendega eelnevalt tutvumata pitseeritud ümbrikusse lahkheli edaspidiseks lahendamiseks.

62      Hagejate arvates ei järginud komisjon käesoleval juhul ühtegi kohtuotsuses AM & S välja toodud menetluse staadiumi.

63      Mis puudutab esimest staadiumi, siis komisjon sundis hagejaid avaldama vaidlusaluste dokumentide sisu, kuigi nad viitasid nende konfidentsiaalsusele. Pärast nimetatud dokumentide avalikustamist järgnesid pikad vaidlused hagejate ettevõttesisese õigusnõustaja ja komisjoni vahel menetluse osas, mida järgida nende dokumentide uurimiseks. Komisjon teatas hagejatele, et igasugune edaspidine hilinemine, mis puudutab dokumentide üleandmist ja kontrolli, tähendaks uurimise takistamist ning tegemist võib olla Ühendkuningriigi Competition Act’i (konkurentsiseaduse) rikkumisega, mille eest karistatakse vangistuse või rahatrahviga. Hageja andis B‑kategooria dokumendid komisjonile kontrolliks üle valjult protestides. Muu hulgas, uurimise käigus komisjoni inspektorid lugesid ja kirjeldasid üksteisele A‑ ja B‑kategooria dokumentide sisu mitu minutit järgemööda.

64      Mis puudutab menetluse teist staadiumi, siis väidavad hagejad, et kuna komisjon leidis, et teave ja argumendid, mida nad esitasid, ei ole piisavad tõendamaks, et vaidlusalused dokumendid on kaitstud, oleks komisjon pidanud vastu võtma otsuse, millega kohustatakse neid dokumente esitama enne nende tegelikku võtmist äriruumidest. Ometi komisjon midagi taolist ei teinud. Mis puudutab A‑kategooria dokumente, pani komisjon need pitseeritud ümbrikusse ning viis need Brüsselisse. Hagejad leiavad, et isegi kui pitseeritud ümbriku menetlus iseenesest ei riku konfidentsiaalsuse kaitse sisu, ei ole see siiski kooskõlas Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S välja toodud menetlusega. Mis puudutab B‑kategooria dokumente, siis lükkas komisjon tagasi võimaluse panna need pitseeritud ümbrikusse ning lisas nad teistele võetud dokumentidele, võttes nii hagejatelt igasuguse võimaluse tõendada, et neid tuleb kaitsta konfidentsiaalsusega.

65      Mis puudutab kolmandat staadiumi, väidavad hagejad, et komisjon rikkus ilmselgelt kohtuotsusega AM & S kehtestatud menetlust, otsustades ühepoolselt oma 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuses, et vaidlusalused dokumendid ei ole konfidentsiaalsusega kaitstud. Võttes endale õiguse esimesena otsustada, võttis ta ühenduse kohtult võimaluse lahendada vaidlus hetkel, mil seda kaitset ei olnud veel rikutud.

66      CCBE väidab, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsusega AM & S kehtestatud menetluse eesmärk on hoolitseda selle eest, et kui komisjon ja uurimise all olev ettevõtja on võimetud teabe konfidentsiaalsust puudutavat lahkheli lahendama, on Euroopa Kohus see, kes otsustab; komisjon ei tohi enne dokumendiga tutvuda. Komisjonil ei ole õigust dokumentidega isegi põgusalt tutvuda, sest see tooks kaasa nende avalikustamise ohu. CCBE möönab, et konfidentsiaalsuse nõue ei tohi ettevõtjale anda võimalust varjata või hävitada dokumente, kuid ta loeb siiski ebapiisavaks asjaolu, et komisjoni inspektorid võtavad koopiad oma valdusesse ning viivad need kaasa, kuigi pitseeritud ümbrikus. Kui komisjon peab dokumente kinni hoidma, tuleb need vähemalt saata otse nõunikutele‑audiitoritele, kelle mandaati peab laiendama, et tagada, et nendele dokumentidele ei ole kellelgi komisjoni konkurentsi peadirektorraadist juurdepääsu. Igal juhul suhtub CCBE positiivselt dokumentide hoidmisesse Esimese Astme Kohtu kantseleis või asjaolusse usaldada need neutraalsele kolmandale isikule.

67      Madalamaade advokatuur väidab, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte sisu ei ole takistada lihtsalt konfidentsiaalsusega kaitstud dokumentide kasutamist, vaid ka nende avalikustamist. Juba põgus tutvumine dokumendiga võib kaasa tuua nimetatud põhimõtte rikkumise. ECLA omalt poolt väidab, et Euroopa Kohus arendas kohtuotsuses AM & S välja menetluse, mis põhineb konfidentsiaalsuse põhimõttel, mis keelab kaitstud dokumendi igasuguse avalikustamise. Proportsionaalne lähenemine oleks nimetatud dokumentide pitseerimine ning nende uurimine iseseisva kolmanda isiku poolt nagu nõunik-audiitor. Igal juhul peab Euroopa Kohus tegema otsuse konfidentsiaalsuse küsimuses. Lõpuks väidab ACCA, et konfidentsiaalsuse kohaldamist puudutavate vaidluste lahendamise ülesanne tuleb usaldada iseseisvale vahekohtunikule.

68      Komisjon märgib, et kuigi Euroopa Kohus kehtestas oma kohtuotsuses AM & S erimenetluse advokaadi ja kliendi konfidentsiaalsust puudutavate vaidluste lahendamiseks, ei andnud ta sellele siiski absoluutset väärtust. See kohtuotsus ei nõua seda, et iga kord, kui viidatakse sellele põhimõttele, ei tee komisjon dokumentidest koopiaid ning nõuab need hiljem ettevõtjalt välja. Kohtuasjas, milles nimetatud kohtuotsus tehti, põhines esialgne uurimine määruse nr 17 artikli 14 lõikel 2 – mis lubab ettevõtjal keelduda dokumentide esitamisest – ning mitte nagu käesolevas asjas selle sätte lõikel 3, mis kohustab ettevõtjat uurimisele alluma. Tegelikkuses on nimetatud kohtuotsusega välja toodud ainuke põhimõte see, et komisjon peab vastu võtma põhjendatud otsuse asjaomaste dokumentide konfidentsiaalse olemuse kohta, et anda ettevõtjale võimalus esitada juhtum lahendamiseks ühenduse kohtule.

69      Komisjon järgis siiamaani järgmist menetlust: kui komisjonil ei ole dokumendi üldise esitluse, pealdise, pealkirja, teiste tunnuste ning ettevõtja poolt esitatud asjakohaste seletuste põgusa uurimise alusel mingit kahtlust dokumendi konfidentsiaalsuse osas, teeb ta sellest koopia ja lisab uurimistoimikule; kui põgus tutvumine dokumendiga tekitab kahtlusi konfidentsiaalsuse küsimuses, ei tee ta mingit analüüsi, lükkab omapoolse hinnangu tegemise edasi ning paneb dokumendi koopia pitseeritud ümbrikusse, mille ta kaasa võtab.

70      Komisjoni arvates ei ole kohapeal dokumendiga põgusal tutvumisel mingit muud eesmärki kui teha kindlaks olukord, mil ei saa välistada konfidentsiaalsuse olemasolu; vähimgi kahtlus tõlgendatakse ettevõtja kasuks ning see toob automaatselt kaasa pitseeritud ümbriku menetluse. Komisjoni võimaluse eeliseks kujundada esialgne arvamus selle kaitse kohaldamise olemasolu osas on vähendada kuritahtlikke kaitse taotlusi ning on kooskõlas kohtuotsusega AM & S. Pitseeritud ümbriku menetlus annab ka võimaluse vältida ohtu, et ettevõtja hävitab dokumendid. Komisjon märgib samuti, et enamikus liikmesriikides käsitlevad konkurentsiametid konfidentsiaalsuse küsimust kohapealse uurimise kontekstis samal viisil.

71      Komisjon väidab muu hulgas, et kirjeldatud menetlus ei saa rikkuda ettevõtjate menetlusõigusi. Isegi kui oletada, et on kindlaks tehtud, et kaitstud dokumentidega tutvumise tõttu kannatab ettevõtja kahju, mis mõjutab tema kaitseõigust, saab sellist kahju alati hüvitada. Komisjonil oleks võimatu kasutada konfidentsiaalsusega kaitstud dokumente rikkumise tuvastamiseks.

72      Käesolevas asjas leiab komisjon, et ta järgis täpselt õiguspärast ja proportsionaalset menetlust vaidlusaluste dokumentide kaitsmiseks kooskõlas kohtuotsusega AM & S ning et täielikult arvestati hagejate menetlusõigustega. Ta täpsustab, et hagejatega lepiti kokku, et komisjoni uurimise eest vastutav ametnik tutvub toimikuga, kui hagejate üks esindaja on ta kõrval. Kui konfidentsiaalsusele viidati konkreetse dokumendi puhul, pidid hagejad esitama sellekohase taotluse, põhjendades seda dokumendi enda põhjal. Komisjon leiab muu hulgas, et kui hagejad esitavad repliigi staadiumis ja hilinemist põhjendamata uurimise aruande, mille koostasid hagejate advokaadid, siis rikub see kodukorra artikli 48 lõiget 1.

73      Mis puudutab A‑kategooria dokumente, siis märgib komisjon, et nendega põgus tutvumine tekitas kahtluse, eelkõige selle tõttu, et ühe dokumendi esimesel leheküljel oli käsikirjas viide väljaspool ettevõtjat töötavale advokaadile. Kuna ükski hagejate poolt esitatud selgitustest ei osutunud kahtluse hajutamisel piisavaks, panid komisjoni töötajad dokumendid pitseeritud ümbrikusse. Mis puudutab B‑kategooria dokumente, siis leidis komisjoni uurija nendega põgusal tutvumisel, hagejate esitatud teabe ning vaidlustamata kohtupraktika alusel, et ei ole mingit kahtlust selles, et need dokumendid pole kaitstud konfidentsiaalsusega. Seetõttu tegid komisjoni töötajad neist koopia, mis lisati kontrollimistoimikule.

74      Muu hulgas väidab komisjon, et põgus tutvumine dokumendiga ei ole sama, mis dokumendi lugemine. Kuigi on tõsi, et uurimise eest vastutav isik võis uurimise ajal põgusalt tutvuda A‑kategooria dokumentidega, on vale väita vastupidi, et komisjoni ametnikud lugesid neid enne ümbrikusse panemist. B‑kategooria dokumentide osas luges komisjon neid ning tutvus nende sisuga lõpuks alles pärast uurimist. Lisaks vaidlustab komisjon hagejate väited, mille kohaselt B‑kategooria dokumentide võtmiseks saadi lõplik nõusolek kriminaalkaristuse ähvardusel. Need väited on materiaalselt ebatäpsed, kuna väidetav keeldumine puudutas tegelikkuses tervet toimikut. Igal juhul ettevõtja teavitamine sellest, et koostööst keeldumine võib kaasa tuua siseriikliku õiguse kohaldamise ning võimalusel kriminaalkaristuse, on kooskõlas määrusega nr 17.

75      Komisjon väidab, et hagejaid teavitati nende õigustest kohe uurimise alguses ning nad said seetõttu alati pöörduda Esimese Astme Kohtusse. A‑kategooria dokumentide osas teadsid nad kohe algusest peale, et menetlus viib otsuse vastuvõtmiseni, mille peale saab hagi esitada. B‑kategooria dokumentide osas, jättis komisjon lahtiseks võimaluse vaidlustada kohapeal ühe komisjoni töötaja antud hinnangut.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

76      Kohe tuleb välja tuua, et määrus nr 17 annab komisjonile EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumiste avastamiseks laia kontrolli- ja uurimispädevuse. Eelkõige selle määruse artiklite 11 ja 14 sõnastuse kohaselt võib komisjon hankida vajalikku informatsiooni ja ette võtta kõik vajalikud uurimised konkurentsieeskirjade rikkumiste avastamiseks (alates 1. maist 2004 on komisjoni sellekohane uurimispädevus sätestatud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklites 17–22). Eeskätt määruse nr 17 artikli 14 lõige 1 volitab komisjoni nõudma äridokumentide esitamist, see tähendab dokumente, mis on seotud ettevõtja tegevusega turul. Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, kuulub advokaadi ja tema kliendi teabevahetus sellise tegevuse kohta määruse nr 17 artiklites 11 ja 14 viidatud dokumentide kategooriasse (kohtuotsus AM & S, punkt 16). Samuti leidis Euroopa Kohus, et komisjonil endal, mitte asjaomasel ettevõtjal või kolmandal isikul, eksperdil või vahekohtunikul, on õigus otsustada, kas dokumendi peab või ei pea talle esitama (kohtuotsus AM & S, punkt 17).

77      Euroopa Kohus leidis, et määrus nr 17 ei välista võimalust tunnustada teatud tingimustel teatud äridokumentide konfidentsiaalset olemust. Euroopa Kohus täpsustas, et ühenduse õigus, mis tuleneb liikmesriikide mitte ainult majanduslikust, vaid ka õiguslikust tõlgendamisest, peab silmas pidama nendele riikidele ühiseid põhimõtteid ja kontseptsioone, mis puudutavad eelkõige advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse austamist. See konfidentsiaalsus vastab nõudele, mille tähtsust tunnistatakse kõikides liikmesriikides ja mille kohaselt kõikidel õigussubjektidel peab olema võimalus vabalt pöörduda oma advokaadi poole, kelle kutse hõlmab kohustust anda sõltumatult õigusalast nõu kõigile, kes seda vajavad. Samamoodi leidis Euroopa Kohus, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus kujutab endast vajalikku täiendust kaitseõiguse täielikuks teostamiseks (kohtuotsus AM & S vs. komisjon, punktid 18 ja 23).

78      Seega tuleb järeldada, et määrust nr 17 tuleb tõlgendada nii, et teatud tingimustel see kaitseb advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust (kohtuotsus AM & S, punkt 22).

79      Mis puudutab selle kaitse kohaldamiseks järgitavat menetlust, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et juhul kui määruse nr 17 artikli 14 alusel uurimise all olev ettevõtja keeldub konfidentsiaalsusele viidates esitamast komisjoni nõutud äridokumentide hulgas kirjavahetust oma advokaadiga, tuleb ettevõtjal igal juhul esitada volitatud ametnikele, samas siiski ilma küsimuse all olevate dokumentide sisu avalikustamise kohustuseta, kõik vajalikud elemendid, et tõendada nende dokumentide õiguskaitset õigustavate tingimuste täitmist. Euroopa Kohus täpsustas, et kui komisjon leiab, et selliseid tõendeid ei ole esitatud, peab ta määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel kohustama asjaomast kirjavahetust esitama ja vajaduse korral määrama ettevõtjale trahvi või karistusmakse sama määruse alusel, et karistada teda komisjoni arvates vajalike lisatõendite esitamisest keeldumise eest või kohustama esitama dokumente, millest komisjon eeldab, et neil ei ole õiguspäraselt kaitstud konfidentsiaalset olemust (kohtuotsus AM & S vs. komisjon, punktid 29–31). Pärast seda võib kontrollitud ettevõtja esitada tühistamishagi komisjoni sellise otsuse peale, millele vajaduse korral on lisatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus EÜ artiklite 242 ja 243 põhjal (vt selle kohta kohtuotsus AM & S, punkt 32).

80      Seega on ilmne, et ettevõtja pelk väide, et dokument on konfidentsiaalne, ei ole piisav selleks, et takistada komisjoni selle dokumendi sisuga tutvumast, kui see ettevõtja ei ole muu hulgas esitanud mingit kasulikku teavet, et tõendada, et seda kaitseb tegelikult konfidentsiaalsus. Asjaomane ettevõtja võib komisjoni teavitada dokumendi autorist ja adressaadist, selgitada nende ülesandeid ja kohustusi ning viidata dokumendi eesmärgile ja kontekstile, milles see koostati. Samamoodi võib ta viidata dokumendi leidmise kontekstile, viisile, kuidas seda klassifitseeriti, või sellega seotud teistele dokumentidele.

81      Märkimisväärsel hulgal juhtudest annab komisjoni töötajate poolt pelgalt põgus tutvumine dokumendi üldise väljanägemisega või pealdisega, pealkirjaga või dokumendi teiste pealiskaudsete tunnustega komisjoni töötajatele võimaluse uurida ettevõtja esitatud õigustuste õigsust ning veenduda asjaomase dokumendi konfidentsiaalsuses selle kõrvalejätmiseks. Sellegipoolest kujutab dokumendiga põgus tutvumine teatud juhtudel ohtu, et vaatamata selle pealiskaudsele olemusele tutvuvad komisjoni töötajad teabega, mida kaitseb advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus. See võib nii olla eeskätt siis, kui asjaomase dokumendi välistest tunnustest ei tulene selgelt selle konfidentsiaalne olemus.

82      Nagu viidati eespool punktis 79, tuleneb kohtuotsusest AM & S, et ettevõtja peab igal juhul esitama komisjoni töötajatele, samas siiski ilma küsimuse all olevate dokumentide sisu avalikustamise kohustuseta, kõik vajalikud elemendid, et tõendada nende konfidentsiaalset olemust, õigustamaks nende kaitset (kohtuotsuse punkt 29). Seega tuleb järeldada, et määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel uurimise all oleval ettevõtjal on õigus keelduda komisjoni töötajatele andmast võimalust kasvõi põgusalt tutvuda ühe või mitme konkreetse dokumendiga, mida nad väidavad olevat konfidentsiaalsusega kaitstud, kui nad leiavad, et selline põgusalt tutvumine on võimatu ilma nimetatud dokumentide sisu avalikustamiseta ning kui nad selgitavad seda põhjendatud viisil komisjoni töötajatele.

83      Juhul kui määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel teostatud uurimise ajal leiab komisjon, et ettevõtja esitatud tõendid ei näita, et kõnealune dokument on konfidentsiaalse olemusega, eriti kui ettevõtja keeldub komisjoni töötajatele võimaldamast dokumendiga põgusalt tutvuda, võivad komisjoni töötajad panna koopia dokumendist või dokumentidest pitseeritud ümbrikusse ja võtta selle endaga kaasa, et lahkheli hiljem lahendada. Selline menetlus annab tõepoolest võimaluse vältida konfidentsiaalsuse rikkumise ohtu, jättes samas komisjonile võimaluse säilitada teatud kontroll uuritavate dokumentide üle ning vältida dokumentide edaspidise kadumise või ärakasutamise ohtu.

84      Pitseeritud ümbriku menetluse kasutamist ei peeta muu hulgas vastuolus olevaks kohtuotsuse AM & S punktis 31 kehtestatud nõudega, et komisjon võtab vaidluse korral asjaomase ettevõtjaga dokumendi konfidentsiaalse olemuse üle vastu otsuse, millega kohustatakse seda dokumenti esitama. Sellist nõuet saab seletada kohtuotsuse AM & S aluseks oleva juhtumi erilise kontekstiga, nimelt sellega, et esialgne otsus asjaomase ettevõtja äriruumides uurimise määramiseks ei olnud ametlik otsus määruse nr 17 artikli 14 lõike 3 alusel (eespool viidatud kohtujurist J.‑P. Warner’i ettepanek kohtuasjas AM & S, EKL 1982, lk 1624) ning seega oli asjaomasel ettevõtjal õigus keelduda komisjoni poolt nõutud dokumentide esitamisest, mida ta ka tegi.

85      Igal juhul tuleb märkida, et juhul kui komisjon ei ole rahul kontrollitud ettevõtja esindajate toodud tõendite ja selgitustega, tõendamaks, et asjaomane dokument on kaitstud konfidentsiaalsusega, ei ole komisjonil õigust tutvuda dokumendi sisuga enne otsuse tegemist, mis lubab asjaomasel ettevõtjal tõhusalt pöörduda Esimese Astme Kohtusse ning vajaduse korral ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku poole (vt selle kohta kohtuotsus AM & S, punkt 32).

86      Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõtte erilise olemuse osas, mille eesmärk on nii tagada õigussubjektide kaitseõiguse täielikku kasutamist kui ka kaitsta nõuet, et kõik õigussubjektid võivad vabalt pöörduda oma advokaadi poole (vt eespool punkt 77), tuleb leida, et komisjoni poolt konfidentsiaalse dokumendiga tutvumine on iseenesest selle põhimõtte rikkumine. Vastupidi sellele, mida komisjon näib väitvat, on konfidentsiaalsuse kaitse enamat kui nõue, et ettevõtja poolt oma advokaadile usaldatud teave või viimase nõuande sisu ei kasutata ettevõtja vastu konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistavas otsuses.

87      Selle kaitse eesmärk on esiteks kindlustada avalik huvi korrakohase õigusmõistmise suhtes, mis sisaldab selle tagamist, et igal kliendil on õigus pöörduda oma advokaadi poole, kartmata seda, et tema poolt usaldatu hiljem avalikustatakse. Teiseks on selle eesmärk vältida kahju, mida konfidentsiaalse dokumendi sisuga tutvumine ning nõuetevastane uurimistoimikusse lisamine võib tekitada asjaomase ettevõtja kaitseõigusele. Isegi kui seda dokumenti ei kasutata tõendusvahendina konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistavas otsuses, võib ettevõtjal tekkida kahju, mida ei saa hüvitada või mille hüvitamine on väga raske. Ühelt poolt võidakse advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega kaitstud teavet kasutada komisjoni poolt otse ja kaudselt uue teabe või uute tõendite saamiseks, ilma et asjaomasel ettevõtjal oleks alati võimalus neid identifitseerida ja nende tema vastu kasutamist vältida. Teiselt poolt ei ole hüvitatav kahju, mida asjaomane ettevõtja kannab selle tõttu, et konfidentsiaalsusega kaitstud teave on avaldatud kolmandatele isikutele, näiteks kui seda teavet kasutatakse komisjoni haldusmenetluse käigus vastuväiteteatises. Ainuüksi see, et komisjon ei saa kaitstud dokumente karistamisotsuses tõenditena kasutada, ei ole seega piisav, et hüvitada või muuta olematuks kahju, mis tuleneb nimetatud dokumentidega tutvumisest.

88      Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse tähendab ka seda, et kui komisjon on võtnud sellekohase taotluse rahuldamata jätmise otsuse, tohib ta tutvuda asjaomase dokumendi sisuga alles pärast seda, kui ta on andnud asjaomasele ettevõtjale võimaluse tõhusalt pöörduda Esimese Astme Kohtusse. Selles osas peab komisjon ootama, et tähtaeg rahuldamata jätmise otsuse peale hagi esitamiseks oleks möödunud enne dokumentide sisuga tutvumist. Igal juhul osas, milles sellisel hagil ei ole peatavat jõudu, tuleb asjaomasel ettevõtjal esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus selle kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse kohaldamise peatamiseks (vt selle kohta kohtuotsus AM & S, punkt 32).

89      Peale selle, mis puudutab komisjoni argumente võimaluse kohta, et ettevõtjad võivad eespool kirjeldatud menetlust kuritarvitada, esitades konfidentsiaalsuse alusel puhtalt edasilükkavaid kaitsetaotlusi, mis on ilmselgelt põhjendamata, või vaieldes ilma objektiivse põhjenduseta vastu võimalikule dokumentidega põgusalt tutvumisele uurimise ajal, siis piisab kui märkida, et komisjoni kasutuses on vajalikul juhul vahendid niisuguse praktika mittesoodustamiseks ning karistamiseks. Sellist käitumist võib karistada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 (ja varem määruse nr 17 artikli 15 lõike 1) alusel või võtta raskendavate asjaoludena arvesse konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistava otsuse raames määratud võimaliku trahvi arvutamisel.

90      Lõpuks tuleb märkida, nagu Euroopa Kohus seda tegi oma kohtuotsuses AM & S, et konfidentsiaalsuse põhimõte ei takista seda, et advokaadi klient avalikustab nende teabevahetuse, kui ta leiab, et tema huvides on seda teha (kohtuotsuse punkt 28).

91      Arvestades eespool viidatud kaalutlusi ja põhimõtteid, tuleb analüüsida hagejate esitatud väiteid.

92      Esialgu tuleb tagasi lükata komisjon tees, mille kohaselt hagejate poolt repliigi staadiumis uurimisaruande esitamine, mille koostasid hagejate advokaadid, rikub kodukorra artikli 48 lõiget 1 (vt eespool punkt 72). Tuleb sedastada, et vastupidi komisjoni väidetule selgitasid hagejad põhjuseid, miks nad varem ei esitanud seda aruannet, st selle konfidentsiaalset olemust ja vajadust vaidlustada komisjoni teese, mida komisjon esitas kostja vastuses (vt eelkõige repliigi punktid 21–26). Selles osas tuleb samuti välja tuua, et see aruanne esitati pärast komisjoni poolt koos kostja vastusega esitatud uurimisprotokolli, mille koostasid komisjoni töötajad. Lõpuks tuleb meelde tuletada, et kui pooled on eri meelt hagiavalduses ja kostja vastuses toodud faktiliste asjaolude suhtes, peavad nad kindlasti repliigis ja vasturepliigis saama esitada tõendeid, toetamaks vastavalt oma versiooni faktilistest asjaoludest.

93      Mis puudutab hagejate esitatud etteheiteid, siis väidavad nad esiteks, et komisjon sundis uurimise ajal neid avaldama vaidlusaluste dokumentide sisu, kuigi hagejad viitasid nende osas advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsele olemusele. Nad heidavad komisjoni töötajatele ette eelkõige seda, et vaatamata hagejate esindajate vastuseisule, tutvusid nad nimetatud dokumentidega kohapeal.

94      Komisjoni töötajate poolt koostatud uurimisprotokolli lisast kui ka hagejate advokaatide ettevalmistatud uurimisaruande mittekonfidentsiaalsest versioonist tuleneb, et uurimise ajal olid komisjoni töötajatel ja hagejate esindajatel pikad arutelud vaidlusaluste dokumentide kontrollimise mooduse teemadel. Nende arutelude jooksul vaidlesid hagejad kindlalt vastu komisjoni töötajate poolt dokumentidega põgusale tutvumisele, tuues eelkõige välja, et vähemalt teatud osa nendest dokumentidest võib esmapilgul mitte tunduda konfidentsiaalsusega kaitstuna osas, milles need ei sisalda tingimata viiteid ettevõttest väljaspool töötavatele advokaatidele või nende konfidentsiaalsele olemusele. Hagejad väitsid siiski, et need dokumendid olid koostatud selleks, et küsida õigusalast nõu, või sisaldasid õigusalast nõu, ning väitsid, et nendega põgus tutvumine ei anna võimalust hinnata nende konfidentsiaalset olemust ilma samal ajal nende sisu avalikustamata. Eespool viidatud protokollist ja aruandest nähtub ka, et komisjon nõudis nimetatud dokumentidega põgusalt tutvumist ning hagejate esindajad nõustusid sellega alles pärast seda, kui komisjoni ning OFT töötajad ütlesid neile, et sellise tutvumise läbiviimisest keeldumine võrdub uurimise takistamisega, mis kuulub karistamisele haldus- ja kriminaalkorras.

95      Neis tingimustes leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon sundis hagejaid nõustuma vaidlusaluste dokumentide põgusa uurimisega, kuigi A‑kategooria masinakirjas dokumentide kahe koopia ja B‑kategooria käsikirjaliste märkustega seoses väitsid hagejate esindajad koos tõendite esitamisega, et selline uurimine nõuab nende dokumentide sisu avaldamist. Tegelikult tuleb sedastada, et nende dokumentide põgus uurimine ei võimaldanud komisjoni esindajatel hinnata nende võimalikku konfidentsiaalset laadi, ilma et nad saaksid samal ajal teada nende sisu. Niisiis tuleb järeldada, et komisjon rikkus sellega seoses advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse menetlust.

96      Teiseks väidavad hagejad, et komisjon ei järginud täpselt Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S kehtestatud menetlust, kui ta tegi A‑kategooria dokumentidest koopiad ja pani need pitseeritud ümbrikku, ning märgivad, et komisjon oleks pidanud tegema ametliku otsuse, millega nende dokumentide esitamist kohustatakse. Siiski ei saa selle etteheitega nõustuda. Nagu on juba sedastatud, ei riku käesoleva juhtumi asjaoludel pitseeritud ümbriku menetlus selles kohtuotsuses kehtestatud menetlust (vt eespool punkt 84). Lisaks tuleb rõhutada, et eespool viidatud aruandest ja protokollist tuleneb, et kontrolli käigus palusid hagejate esindajad korduvalt komisjoni esindajatelt pitseeritud ümbriku menetluse kasutamist vaidlusaluste dokumentidega seoses.

97      Kolmandaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane jättis kontrolli käigus rahuldamata nende taotluse B‑kategooria dokumentide kaitseks advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel. Sellega seoses tuleb märkida, et kontrolli käigus viitasid hagejad tõepoolest sellele kaitsele ja esitasid mitu õigustust oma taotluse toetuseks, sh asjaolu, et asjaomased dokumendid olid koostatud selleks, et küsida õigusalast nõu, või sisaldasid sellist õigusalast nõu. Neis tingimustes tuleb järeldada, et kui komisjon ei olnud rahul hagejate esitatud selgitustega, siis pidi ta vastu võtma dokumentide kaitse taotluse rahuldamata jätmise ametliku otsuse, mis võimaldaks hagejatel tõhusalt Esimese Astme Kohtusse pöörduda enne, kui komisjon nende dokumentide sisuga tutvub (vt eespool punkt 85).

98      Tuleb sedastada, et komisjon ei andnud hagejatele võimalust pöörduda tõhusalt Esimese Astme Kohtusse, takistamaks komisjonil B‑kategooria dokumentide sisuga tutvumist. Tegelikult tuleb meenutada, et komisjoni esindajad järeldasid kontrolli käigus, et B‑kategooria dokumendid ei olnud ilmselgelt konfidentsiaalsed, ning tegid nendest koopia ja lisasid selle uurimistoimikusse, ilma seda pitseeritud ümbrikku asetamata. Seega sai komisjon sellel samal hetkel täielikult tutvuda nende dokumentide sisuga (vt eespool punkt 51). Niisiis tuleb järeldada, et komisjon rikkus sellega seoses konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise menetlust.

99      Neljandaks väidavad hagejad, et 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsusega rikkus komisjon kohtuotsuses AM & S kehtestatud menetlust, kui ta otsustas, et vaidlusalustele dokumentidele ei kehti konfidentsiaalsus. Tuleb siiski märkida, et vastupidi hagejate väidetele pelk asjaolu, et komisjon võtab vastu konfidentsiaalsuse kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse, ei riku selle kaitse kohaldamise menetlust, kui komisjon ei tutvu asjaomaste dokumentide sisuga enne, kui ta on andnud puudutatud ettevõtjale võimaluse selle rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamiseks pöörduda tõhusalt Esimese Astme Kohtusse ning vajaduse korral ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku poole (vt eespool punkt 85).

100    Mis puudutab käesolevas asjas B‑kategooria dokumente, siis kuigi 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuses neid käsitletakse, ei ole vaidlust selles, et komisjon tutvus nende sisuga ammu enne selle otsuse vastuvõtmist. Mis puudutab seevastu A‑kategooria dokumente, siis tuleb meenutada, et komisjon tegi neist kontrolli käigus koopia ja pani selle pitseeritud ümbrikku. Seejärel tegi ta esialgse otsuse hagejate taotluse kohta, avamata siiski pitseeritud ümbrikku ja uurimata selle sisu; see otsus edastati hagejatele 1. aprilli 2003. aasta kirjas. Komisjon võttis lõpuks 8. mail 2003 vastu kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse, kuid ei tutvunud siiski A‑kategooria dokumentide sisuga. Alles pärast seda, kui eespool viidatud Esimese Astme Kohtu presidendi määrus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon tühistati ajutiste meetmete kohaldamise menetluses Euroopa Kohtu presidendi määrusega komisjon vs. Akzo ja Akcros, tutvus komisjon lõpuks A‑kategooria dokumentide sisuga. Neis tingimustes tuleb järeldada, et 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsusega ei rikutud konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise menetlust.

101    Eelnevat arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon rikkus konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise menetlust esiteks siis, kui ta kohustas hagejaid nõustuma A‑kategooria dokumentide ja B‑kategooria käsikirjaliste märkuste põgusa uurimisega, ja teiseks siis, kui ta tutvus B‑kategooria dokumentide sisuga, andmata hagejatele võimalust vaidlustada nende kaitse taotluse rahuldamata jätmist Esimese Astme Kohtus. Seevastu tuleb see esimene väide tagasi lükata osas, mis puudutab hagejate etteheiteid B‑kategooria elektrooniliste kirjade põgusa uurimise kohta, A‑kategooria dokumentide osas pitseeritud ümbriku menetluse kasutamise kohta ja 8. mai 2003. aasta rahuldamata jätmise otsuse tegemise kohta.

 Teine väide, et õigustamatult on jäetud rahuldamata vaidlusaluste dokumentide kaitse taotlus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel

102    Hagejad väidavad, et viis vaidlusalust dokumenti on kaitstud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega. A‑kategooria dokumente ja B‑kategooria käsikirjalisi märkusi tuleb käsitleda kui kirjalikku alust kliendi ja ettevõttevälise nõustaja suulisele teabevahetusele, mis toimus eesmärgiga saada õigusalast nõu; B‑kategooria elektroonilised kirjad kujutavad endast aga advokaadi ja kliendi teabevahetust kliendi kaitseõiguse tagamiseks ja huvides.

103    Komisjon väidab, et kohtupraktikas kehtestatud kriteeriumide alusel on viis vaidlusalust dokumenti selgelt välistatud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse alt.

 A‑kategooria masinakirjas märkmete kaks koopiat

–       Poolte argumendid

104    Hagejad märgivad, et A‑kategoorias on Akcros Chemicalsi peadirektori märkmete, mille ta esitas oma ülemusele, „sub-business unit manager” (edaspidi „SBU manager”) kahel masinakirjas leheküljel 16. veebruaril 2000, kaks eraldi koopiat. Need kaks koopiat on identsed, välja arvatud asjaolu, et ühe esimesel leheküljel on järgnevad käsikirjalised täiendused:

„      – antud [SBU manager’ile] 16/2/2000

         – tagastatud [SBU manager’i] poolt 17/2/2000

         – telefoni teel arutatud [X-ga, hagejate ettevõtteväline nõustaja] 22/2/00.”

105    Hagejad väidavad, et seda dokumenti tuleb uurida ettevõttevälise nõustaja ettepanekul ja kooskõlastamisel Akzo Nobel kontserni äriühingute poolt rakendatud konkurentsiõiguse järgimise programmi raames. Selle programmi raames tuvastavad hagejate töötajad ja juhtkond nende vastavates vastutusalades võimalikud konkurentsiõigusega seotud küsimused, mille nad esitavad seejärel välisele nõustajale, kes annab vastuseks õigusalast nõu.

106    Seega on asjaomastes märkustes hageja sõnul andmed, mida Akcros Chemicalsi peadirektor kogus ettevõttesisestes vestlustes teiste töötajatega, saamaks õigusalast nõu selle programmi kohta. See dokument on seega hagejate poolt tehtud pingutuste, et tuvastada võimalikud konkurentsiõiguslikud probleemid ja saada nende kohta nõu oma ettevõtteväliselt nõustajalt, otsene tagajärg ja nendest lahutamatu.

107    Sündmuste ahel kinnitab seda asjaolude versiooni. Pärast Akzo Nobeli nõukogu esimehe 28. jaanuari 2000. aasta kirja konkurentsiõiguse järgimise programmi kohta esitas Akcros Chemicalsi peadirektor oma töötajatele küsimused konkurentsiõiguse järgimise kohta. Nende vestluste käigus tegi ta märkmeid, mis on B‑kategooria käsikirjalised märkused. Kolmapäeval 16. veebruaril 2000 saatis peadirektor A‑kategooria märkmete koopiad SBU manager’ile. Neljapäeval 17. veebruaril 2000 tagastas SBU manager need peadirektorile. Teisipäeval 22. veebruaril 2000 toimus nende märkuste üle vestlus hagejate ettevõttevälise nõustaja X.‑ga.

108    Hagejad väidavad, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S tuvastatud kaks kriteeriumi, mis on ühised erinevate liikmesriikide õigusnormidele advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kohta, st et tegu on kliendi kaitseõiguse raames ja huvides teostatud teabevahetusega ning et sellega on seotud sõltumatud advokaadid, on käesolevas asjas täidetud. Nad täpsustavad, et nad ei väida, et pelgast asjaolust, et vaidlusalune dokument koostati konkurentsiõiguse järgimise programmi raames, piisab selle konfidentsiaalsuse tagamiseks. Siiski, kui eitada, et selline programm võib olla raamistik, milles toimub õiguse alusel kaitstud teabevahetus, jätab komisjon arvestamata omaenda konkurentsiõiguse rakendamise korra põhiaspektid. Seega esiteks takistatakse ettevõtjal EÜ artikli 81 lõike 3 järgse teatamismenetluse kaotamise tõttu, kui sisemise hindamise raames koostatud dokumente võidakse avaldada, vabalt ja hirmuta kindlaks määrata ettevõttevälise või -sisese nõustaja abil, kas tema tegevus on konkurentsiõigusega kooskõlas. Teiseks tuleks koostöötaotluse laadi tõttu ja vajaduse tõttu viia läbi sisemine uurimine ja koguda tõendeid, lugeda sellise operatsiooni käigus esitatud dokumendid konfidentsiaalseks.

109    Hagejad vaidlevad ka vastu komisjoni teesile selle kohta, et masinakirjas märkustes ei ole mingit viidet seosele peadirektori tähelepanekute ja ettevõttevälise nõustaja õigusalase nõu küsimise vahel ja et ei tõendatud, et seda ka tegelikult küsiti ja anti. Seega väidavad nad, et märkuste ühe koopia esilehel esinevad käsikirjalised täiendused tõendavad vastuvaidlematult, et see dokument oli tegur viidatud advokaadilt õigusalase nõu küsimiseks. Samuti tõendavad selle advokaadi 22. veebruari 2000. aasta sisemärkus ja tema poolt samal päeval koostatud tehtud tööde nimekiri, et õigusalast nõu küsiti ja anti. Samal päeval saatis peadirektor ettevõttevälisele nõustajale faksi teel täiendavat teavet, viidates nende eelnevale telefonivestlusele. Hagejad märgivad samuti, et kohtuotsus AM & S ja Esimese Astme Kohtu 4. aprilli 1990. aasta määrus kohtuasjas T‑30/89: Hilti vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑163, avaldatud väljavõtetena) ei nõua sugugi, et kaitstud teabevahetuses peaks olema viide seosele õigusalase nõu küsimisega või et teabevahetus oleks toimunud ainult selleks, et sellist arvamust küsida.

110    Hagejate sõnul on käesoleva juhtumi ainus eripära, võrreldes kohtuasja AM & S asjaoludega, see, et teave edastati peadirektori koostatud märkuste alusel ettevõttevälisele advokaadile suuliselt. Nad väidavad, et kui peadirektor oleks edastanud oma pingutuste tulemuse ettevõttevälisele advokaadile kirjalikult ning saatnud koopia ka oma ülemusele, siis oleks komisjon tingimata nõustunud sellele dokumendile konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamisega. Nagu viidatud määrus Hilti vs. komisjon näitab, ei sõltu selle kaitse kohaldamine mitte niivõrd dokumendi vormist, kui just selle sisust.

111    CCBE väidab, et õigusalase nõu saamiseks koostatud dokumente kaitseb konfidentsiaalsus ja et sellega seoses tuleb arvesse võtta teabevahetuse peamist eesmärki. Siiski ei piisa dokumendi kaitsmiseks sellest, kui ettevõtja teatab, et see dokument koostati konkurentsiõiguse järgimise programmi raames, isegi kui see programm töötati välja ettevõttevälise nõustaja kaasabil ja viidi ellu tema järelevalve all. Käesolevas asjas ei ole siiski määravaks kriteeriumiks asjaolu, et A‑kategooria dokumentide väline vorm ei näita seda, et need koostati sellel eesmärgil. Madalmaade advokatuur, ECLA, ACCA ja IBA omakorda väidavad, et ettevalmistavaid dokumente, mis koostati eesmärgiga küsida õigusalast nõu, tuleb lugeda konfidentsiaalseteks.

112    Komisjon märgib, et kohtuotsuse AM & S (punktid 21–23) ja viidatud määruse Hilti vs. komisjon (punkt 18) kohaselt kaitseb advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus üksnes advokaadi ja kliendi kirjalikku teabevahetust, mis toimub kliendi kaitseõigusega seoses, ning ettevõttesiseseid märkusi, mis üksnes kordavad selle kirjavahetuse teksti või sisu.

113    Käesolevas asjas ei ole komisjoni sõnul asjaomased dokumendid kirjavahetuseks advokaadi ja kliendi vahel ega korda sellise kirjavahetuse sisu. Vaidlusalustes märkustes esitatud tähelepanekud käsitlevad peadirektori ettevõttesiseseid arutelusid teiste töötajatega konkurentsiõiguse järgimise programmi raames, mitte aga ettevõttevälise advokaadiga peetud arutelusid.

114    Komisjon vaidleb vastu konfidentsiaalsuse materiaalse kohaldamisala laiendamisele sellistele dokumentidele, mis on koostatud õigusalase konsultatsiooni tarvis. Sellisel laiendusel ei ole toetust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (EIÕK) ega ka liikmesriikide ühesugustes riigiõiguslikes tavades. Tegelikult kehtestatakse kohtuotsusega AM & S ühenduse õiguses kõrge kaitsetase, mis on suurem, kui paljudes liikmesriikides ette nähtud kaitse, kuna see hõlmab kliendi juures hoitud dokumente ja võib ka puudutada iseseisva advokaadiga toimunud kirjavahetust enne kliendi vastu menetluse algatamist.

115    Igal juhul vaidleb komisjon vastu hagejate teesile, mille kohaselt märkused, mille kaks koopiat kujutavad endast A‑kategooria dokumente, koostati õigusalase nõu saamiseks. Nendes masinakirjas märkustes ei ole mingit viidet, mis seoks Akcrose peadirektori tähelepanekud sooviga saada abi ettevõtteväliselt advokaadilt. Käsikirjaline täiendus nende märkuste ühel koopial ettevõttevälise advokaadi nimel tõendab kõige rohkem seda, et selle advokaadiga toimus märkuste teemal vestlus. Asjaolu, et ettevõttevälise advokaadi nimi lisati käsikirjaliselt pärast nende märkuste koostamist ja ka ainult ühele koopiale, näitab, et seda ei koostatud õigusalase konsultatsiooni saamiseks. Peale pelga X.-i tehtud tööde nimekirja ja tema koostatud protokolli väidetava vestluse kohta, mis tal olevat olnud peadirektoriga, ei ole hagejad esitanud dokumente, mis tõendavad, et tegelikult õigusalast nõu ka küsiti ja anti.

116    Mis puudutab hagejate viidet Akzo Nobeli konkurentsiõiguse järgimise programmile, siis kahtleb komisjon selle tõendusväärtuses. A‑kategooria dokumendid ei viita kordagi sellele programmile. Igal juhul ei piisa dokumendi konfidentsiaalsuse tõendamiseks asjaolust, et see dokument koostati nimetatud programmi raames. See programm on sisemine hindamisprotsess, mille käigus toimuvad kontaktid personali vahel ja millega soovitakse kindlaks määrata, kas ettevõtja järgib konkurentsiõigust, ning on laadilt nii pedagoogiline, distsiplinaarne kui ka järelevaatav, mis ei piirdu üksnes kaitseõiguse kaitsega. Kui lubada ettevõtjal viidata dokumendi kaitsele vaid seetõttu, et ilma konkurentsiõiguse järgimise programmita ja ettevõttevälise õigusnõuandeta ei oleks seda kunagi koostatud, siis viiks see erinevate kuritarvitusteni.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

117    Tuleb kohe alustuseks märkida, et kohtuotsuse AM & S kohaselt tuleb määrust nr 17 tõlgendada nii, et sellega kaitstakse advokaadiga toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsust siis, kui esiteks on tegu kliendi kaitseõiguse raames toimunud kirjavahetusega ja teiseks tuleneb see iseseisvatelt advokaatidelt (kohtuotsuse punktid 21, 22 ja 27). Mis puudutab esimest tingimust, siis peab see kaitse tõhususe tagamiseks laienema kogu kirjavahetusele, mis on toimunud pärast haldusmenetluse algatamist selle määruse alusel ja mis võib viia EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamise otsuseni või otsuseni, milles ettevõtjale määratakse rahaline karistus. See kaitse võib laieneda ka varasemale kirjavahetusele, millel on seos selle menetluse esemega (kohtuotsus AM & S, punkt 23). Viidatud määruses Hilti vs. komisjon täpsustati, et advokaadiga toimunud teabevahetuse eesmärki silmas pidades tuleb lugeda, et viidatud kaitse laieneb ka ettevõttesisestele märkustele, mis ringlevad ettevõtjas ja mis üksnes kordavad iseseisvate advokaatidega toimunud ja õigusalast nõu sisaldava teabevahetuse teksti või sisu (määruse punktid 13 ja 16–18).

118    Käesolevas asjas tuleb sedastada, et A‑kategooria dokumendid ei ole veel iseenesest iseseisva advokaadiga toimunud kirjavahetus või ettevõttesisene märkus, milles sellise advokaadiga toimunud teabevahetuse sisu korrataks. Hagejad ei väida ka, et need dokumendid oleks koostatud selleks, et neid materiaalselt edastataks iseseisvale advokaadile. Seega tuleb sedastada, et need dokumendid ei vasta formaalselt viidatud kohtupraktikas otsesõnu tuvastatud dokumentide kategooriatele.

119    Hagejad väidavad siiski, et neid dokumente tuleb mõista nii, et neid kaitseb konfidentsiaalsus, kuna nende sõnul koostati need dokumendid eesmärgiga küsida õigusalast nõu. Seega olevat need dokumendid koostatud eeskätt telefonivestluseks advokaadiga eesmärgiga saada õigusalast nõu.

120    Sellega seoses tuleb meenutada, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõte on kaitseõiguse täieliku kasutamise vajalik täiendus (kohtuotsus AM & S, punkt 23) (vt eespool punkt 77). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida tuleb isegi haldusmenetluses järgida (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-Laroche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 39). Seega tuleb vältida ka olukorda, kus seda õigust kahjustataks pöördumatult eeluurimise raames, eriti seoses uurimistega, mis võivad olla otsustavad ettevõtjate käitumise õigusvastasuse tõendamisel, selleks et ettevõtjaid vastutusele võtta (Euroopa Kohtu 21. septembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/87 ja 227/88: Hoechst vs. komisjon, EKL 1989, lk 2859, punkt 15).

121    Samuti tuleb märkida, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus vastab nõudele, et kõikidel õigussubjektidel peab olema võimalus vabalt pöörduda oma advokaadi poole, kelle kutse hõlmab kohustust anda sõltumatult õigusalast nõu kõigile, kes seda vajavad (kohtuotsus AM & S, punkt 18). See põhimõte on seega lähedaselt seotud advokaadi rolli mõistega, keda loetakse õigusemõistmisel kaastöötajaks (kohtuotsus AM & S, punkt 24) (vt eespool punkt 77).

122    Et õigussubjekt saaks tõhusalt ja vabalt oma advokaadi poole pöörduda ja et see advokaat saaks tõhusalt täita oma rolli õigusemõistmisel kaastöötajana ja õigusabi andjana, et tema kaitseõigust täiesti kasutada, võib teatud olukordades osutuda vajalikuks, et klient koostab töödokumente või kokkuvõtlikke dokumente, et võtta kokku selle advokaadi jaoks kasulik või lausa asendamatu teave, et viimane saaks aru nende faktiliste asjaolude kontekstist, laadist ja ulatusest, mille kohta tema abi palutakse. Nende dokumentide koostamine võib osutuda eriti vajalikuks valdkondades, milles on suur hulk keerukaid andmeid, nagu see on tavaliselt EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise menetlustes. Neis tingimustes tuleb sedastada, et komisjoni poolt selliste dokumentidega tutvumine kontrolli ajal võib kahjustada uuritava ettevõtja kaitseõigust ning ka avalikku huvi, et tagada täielikult iga kliendi võimalus pöörduda vabalt oma advokaadi poole.

123    Seega tuleb järeldada, et selliseid ettevalmistavaid dokumente, isegi kui neid advokaadile ei saadetud või kui neid ei koostatud selleks, et neid materiaalselt advokaadile saadetaks, võib siiski advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega kaitsta, kui need koostati üksnes selleks, et küsida kaitseõiguse kasutamise raames advokaadilt õigusalast nõu. Seevastu ei piisa selle kaitse andmiseks pelgast asjaolust, et seda dokumenti advokaadiga arutati.

124    Tegelikult tuleb meenutada, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel antud kaitse on üks erand komisjoni uurimispädevusest, mis on esmase tähtsusega, et konkurentsieeskirjade rikkumisi avastada, need peatada ja nende eest karistada. Neid rikkumisi varjatakse tihti hoolikalt ning need on tavaliselt väga kahjulikud turu nõuetekohasele toimimisele. Seetõttu on vaja kitsendavalt tõlgendada võimalust, et ettevalmistavat dokumenti võidakse lugeda konfidentsiaalsusega kaitstuks. Sellele kaitsele viitav ettevõtja peab tõendama, et asjaomased dokumendid koostati üksnes selleks, et saada advokaadilt õigusalast nõu. See peab üheselt ilmnema dokumentide endi sisust või nende dokumentide koostamise ja leidmise kontekstist.

125    Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas tõendasid hagejad, et Ackros Chemicalsi peadirektori 16. veebruari 2000. aasta märkused, mille kaks koopiat on A‑kategooria dokumendid, koostati üksnes selleks, et küsida kaitseõiguse kasutamise raames advokaadilt õigusalast nõu.

126    Sellega seoses väidavad hagejad esiteks, et nimetatud märkused koostati konkurentsiõiguse järgimise programmi raames, mille oli koostanud ja koordineerinud üks advokaadibüroo, et tuvastada võimalikud probleemid seoses konkurentsieeskirjadega ja saada selle kohta õigusalast nõu. Nad täpsustavad seejärel, et märkustes on Akcros Chemicalsi peadirektori ettevõttesisestes vestlustes teiste töötajatega kogutud teavet eesmärgiga saada nimetatud programmi kohta õigusalast nõu. Seejärel viitavad nad mitmele asjaolule, mis tõendavad, et nende märkuste eesmärk oli saada õigusalast nõu ja et seda nõu ka tegelikult küsiti ja anti.

127    Mis puudutab esiteks viidet hagejate konkurentsiõiguse järgimise programmile, siis tuleb märkida, et pelgast asjaolust, et dokument koostati sellise programmi raames, ei piisa selleks, et omistada sellele dokumendile konfidentsiaalsuse kaitset. Tegelikult hõlmavad need programmid oma ulatuselt ülesandeid ja teavet, mis tihti väljuvad kaitseõiguse piiridest. Eeskätt ei saa asjaolu, et sellise programmi koostas ja/või koordineeris advokaat, anda automaatselt konfidentsiaalsuse kaitset kõigile selle programmi raames koostatud või sellega seotud dokumentidele.

128    Mis puudutab seejärel esiteks käsikirjalisi täiendusi ühel märkuste koopial, millel viidatakse telefonivestlusele ettevõttevälise advokaadiga, teiseks selle advokaadi koostatud tehtud tööde nimekirja, milles seda vestlust kinnitatakse, kolmandaks asjaolu, et see advokaat oli väidetavalt nimetatud teema kohta koostanud sisemärkuse, ja neljandaks asjaolu, et Ackros Chemicalsi peadirektor edastas advokaadile faksi teel täiendavat teavet, siis leiab Esimese Astme Kohus, et need erinevad asjaolud näitavad üksnes, et asjaomaste märkuste sisu kohta toimus telefonivestlus Ackros Chemicalsi peadirektori ja nimetatud advokaadi vahel. Siiski ei ole need asjaolud oma laadilt iseenesest piisavad, tõendamaks, et need märkused koostati eesmärgiga – ja a fortiori ainsa eesmärgiga – küsida temalt õigusalast nõu.

129    Sellega seoses tuleb sedastada, et märkused ei olnud adresseeritud sellele advokaadile, vaid Ackros Chemicalsi peadirektori ühele ülemusele, nimelt SBU manager’ile. Tegelikult ilmneb selle dokumendi esimesest lausest, et see koostati SBU manager’i palvel. Nendes märkustes vastatakse SBU manager’i küsimusele konkurentsieeskirjade vastase tegevuse võimalikust olemasolust mõnes hageja allüksuses, mis on Ackros Chemicalsi peadirektori vastutusalas. Märkustes on kirjeldus mitme tegevusala ja tegevuse kohta, mis võib nende eeskirjade kohaldamise vastane olla. Kokkuvõttes esitab Ackros Chemicalsi peadirektor oma ülemusele kaks ettepanekut ja küsib temalt nende kohta nõusolekut.

130    Tuleb sedastada, et nimetatud märkustes ei ole mingit viidet õigusalase nõu või konsultatsiooni küsimisele. Seega ei viidata mingile vajadusele hinnata kindla tegevuse kooskõla konkurentsiõigusega või võimalusele esitada koostöötaotlus. Lõpuks ei puuduta kumbki märkustes esitatud ettepanekutest vajadust või võimalust küsida õigusalast nõu uuritud tegevuse kohta või sammuda kohta, mida tuleks seejärel teha.

131    Lisaks tuleb märkida, et kuigi asjaomaste andmete kogumine võib küll toimuda hagejate konkurentsiõiguse järgimise programmi rakendamise raames, ei vasta nende märkuste koostamine ilmselgelt selles programmis kehtestatud metodoloogiale. Nagu ilmneb Akzo Nobeli nõukogu esimehe 28. jaanuari 2000. aasta kirjast, mis saadeti muu hulgas ka SBU manager’ile, siis nägi see programm ette, et kõik andmed või küsimused tegevuse kohta, mis võib konkurentsiõigust rikkuda, tuli edastada suuliselt ja vahetult hagejate ettevõttevälistele advokaatidele, välja arvatud Ameerika Ühendriike või Kanadat käsitlevates küsimustes.

132    Neis tingimustes leiab Esimese Astme Kohus, et dokumendi sisust ega hagejate esitatud asjaoludest ja selgitustest eraldivõetuna ega tervikuna ei ilmne, et Ackros Chemicalsi peadirektor koostas asjaomased märkused üksnes eesmärgiga küsida õigusalast nõu. Seevastu leiab Esimese Astme Kohus, et kõige usutavam selgitus on see, et Ackros Chemicalsi peadirektor koostas nimetatud märkused peamiselt selleks, et küsida ettepanekutele tuvastatud tegevuste kohta oma ülemuse nõusolekut. Seda tõlgendust kinnitavad muuseas ka B‑kategooria käsikirjalised märkused. Viimastes märgib Ackros Chemicalsi peadirektor otsesõnu, et tema ülemusel SBU manager’il võis olla erinev arvamus märkustes tuvastatud teatud olukordade puhul järgimisele tuleva strateegia osas. See selgitaks seda, et Ackros Chemicalsi peadirektor oli koostanud märkused oma ülemusele, milles esitati tuvastatud tegevused, ettepanekud sammude kohta, mis tuleb võtta, ja küsiti nõusolekut nende ettepanekute osas.

133    Ka hagejate esitatud sündmuste ahel ei sea kahtluse alla seda asjaolude versiooni. Ackros Chemicalsi peadirektor saatis 16. veebruaril 2000 kõnealused märkused SBU manager’ile. SBU manager tagastas need märkused 17. veebruaril 2000. Alles 22. veebruaril 2000 arutas Ackros Chemicalsi peadirektor nende märkuste sisu advokaadiga. Nagu märgiti, ei piisa sellest hilisemast advokaadiga konsulteerimisest tõendamaks, et asjaomased märkused koostati üksnes eesmärgiga küsida õigusalast nõu (vt eespool punkt 123).

134    Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et hagejad ei tõendanud, et Ackros Chemicalsi peadirektori 16. veebruari 2000. aasta märkused koostati üksnes selleks, et küsida kaitseõiguse kasutamise raames advokaadilt õigusalast nõu.

135    Seega tuleb järeldada, et komisjon ei teinud viga, kui ta leidis, et nende märkuste kaks koopiat, mis kujutavad endast A‑kategooria dokumente, ei peaks olema advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsega kaetud.

 B‑kategooria käsikirjalised märkused

–       Poolte argumendid

136    Hagejad täpsustavad, et B‑kategooria esimene dokument on Akcros Chemicalsi peadirektori koostatud käsikirjalistest märkustest, mis tehti vestluste ajal alluvatega ja olid A‑kategooriasse kuuluvate dokumentide masinakirjas märkuste koopiate koostamise aluseks. Hagejad, keda toetab CCBE, väidavad, et kui A‑kategooria dokumendid on konfidentsiaalsuse alusel kaitstud, siis tuleb seda kaitset laiendada ka nendele ettevalmistavatele märkustele.

137    Komisjon väidab, et neid märkusi ei saa konfidentsiaalsuse alusel kaitsta, kuna need koostati selliste dokumentide ettevalmistamiseks, mida selle põhimõttega ei kaitsta.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

138    B‑kategooria käsikirjaliste märkuste analüüsist ilmneb, et nagu hagejad väidavad, koostati need peamiselt selleks, et koostada masinakirjas märkused, mille kaks koopiat kujutavad endast A‑kategooria dokumente. Kuna Esimese Astme Kohus sedastas, et nimetatud masinakirjas märkustele ei kehti advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus, siis tuleb seega järeldada, et see kaitse ei kehti ka nendele käsikirjalistele märkustele.

139    Lisaks tuleb märkida, et need käsikirjalised märkused ei kujuta endast advokaadiga toimunud teabevahetust ega korda advokaadiga toimunud teabevahetuse, mis sisaldab õigusalast nõu, teksti või sisu. Hagejad ei tõendanud ka, et need käsikirjalised märkused koostati üksnes selleks, et küsida kaitseõiguse kasutamise raames advokaadilt õigusalast nõu.

140    Seega tuleb sedastada, et komisjon ei teinud viga, kui ta keeldus andmast B‑kategooria käsikirjalistele märkustele hageja viidatud konfidentsiaalsuse kaitset.

 B‑kategooria elektroonilised kirjad hagejate õigustalituse ühele töötajale

–       Poolte argumendid

141    Hagejad märgivad, et B‑kategooria kaks ülejäänud dokumenti on Akcros Chemicalsi peadirektori ja S.‑i, Akzo Nobeli õigustalituse töötaja vahel vahetatud elektroonilised kirjad. Hagejad leiavad, et seda kirjavahetust tuleb kaitsta advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel igasuguse avaldamise eest.

142    Sellega seoses esitavad hagejad kaks teesi. Esiteks väidavad nad, et liikmesriigi advokatuuri liikmetest ettevõtte juristidega toimunud teabevahetust – ja igal juhul teabevahetus Madalmaade advokatuuri liikmetest ettevõtte juristidega nagu käesolevas asjas S. – tuleb kaitsta vastavalt kohtuotsuses AM & S kehtestatud põhimõtetele. Teise võimalusena väidavad nad, et kui kohtuotsust AM & S tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus taoline kaitse, siis on seega vajalik laiendada sellest kohtuotsusest tulenevat nimetatud põhimõtte isikulist kohaldamisala ning anda asjaomastele dokumentidele viidatud kaitse.

143    Mis puudutab esiteks nende peamist teesi, siis väidavad hagejad, et vastupidi kohtuotsuse AM & S komisjoni pakutud kitsendavale tõlgendusele hõlmab konfidentsiaalsus ettevõtte juristidega toimunud kirjavahetust, eriti kui need juristid on advokatuuri liikmed. Nad tunnistavad, et Euroopa Kohus piiras nimetatud kohtuasjas selle kaitse „iseseisvate” advokaatidega, kelle hulka Euroopa Kohtu sõnul ei kuulu klientide poolt tööle võetud advokaadid. Siiski on kohtuotsuses AM & S kehtestatud määrav asjaolu advokaadi iseseisvus. Hagejad leiavad, et puudub alus omistamaks seda joont üksnes ettevõttevälisele advokaadile. Ettevõtte juristid ei näi sugugi vähem olevat allutatud kohustusele hoiduda õigusvastases tegevuses osalemisest, andmete varjamisest või õigusemõistmise takistamisest. See kehtib veelgi enam nendes õiguskordades, kus nad võivad olla advokatuuri liikmed ja on sellistena oma tööandjate suhtes iseseisvad.

144    Hagejad märgivad, et S. on Madalmaade advokatuuri liige ja on Akzo Nobeli konkurentsiõiguse järgimise programmi kontaktisik. Ta osales äriühingu töös üksnes kui õigusnõustaja ning tal puudus igasugune juhtfunktsioon. Madalmaade advokatuuri liikmeks olemine tähendab, et talle kehtivad selle elukutse deontoloogilised ja eetikareeglid ja et tal on kõrge iseseisvus. Lisaks kehtib Madalmaade õiguse kohaselt S.‑le töötingimuste kokkulepe, mille ta sõlmis oma tööandjaga ja mille alusel Akzo Nobeli äriühingute kontserni juhtkond nõustus, et iseseisvus ja Madalmaade õiguses kehtestatud advokatuuri liikmetele kehtivad eeskirjad on kontserni suhtes lojaalsuse ees ülimuslikud. Seega on advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõtte seisukohast S.‑i ja Akcros Chemicalsi peadirektori kirjavahetus identne selle äriühingu ja ettevõttevälise advokaadi vahelise kirjavahetusega. S.‑i ei tule seega pidada üksnes ettevõttesiseseks nõustajaks, vaid pigem iseseisvaks advokaadiks, kes on nõuetekohaselt Madalmaade advokatuuri liige ja kes tegutseb äriühingus ettevõttesisese juristina.

145    Lisaks väidavad hagejad, et asjaomases kirjavahetuses andis S. õigusalast nõu selle kohta, kuidas käsitleda teatud küsimusi, mis tekkisid Akzo Nobeli konkurentsiõiguse järgimise programmi raames. See õigusalane nõu tugineb omakorda hagejate ettevõttevälise advokaadi nõuandel.

146    CCBE leiab, et konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise raames ei tuleks eristada neid õigusnõustajaid, kes töötavad äriühingutes, millele nad nõu annavad, ja neid, kes ei tööta äriühingutes; pigem tuleb eristada neid, kellele kehtivad kutsealased kohustused, mille täitmist jälgib asjaomase liikmesriigi advokatuur, ja neid, kellele sellised kohustused ei kehti. Selline lahendus annab täieliku mõju kohtuotsuse AM & S aluseks olevatele põhimõtetele, st iseseisvusele ja ametliku kutsealase distsipliini järgimisele. CCBE väidab, et S. vastab vaatamata töötajaks olemisele kõigile selles kohtuotsuses nõutud iseseisvuse kriteeriumidele.

147    ECLA väidab, et Euroopa Kohus ei kinnitanud otsesõnu kohtuotsuses AM & S seda, et äriühingus töötavat advokaati ei saa kunagi lugeda iseseisvaks. Äriühingul peab olema õigus küsida õigusalast nõu vabalt valitud advokaadilt, ilma et ta sellega looks enda vastu tõendeid, kui sellel advokaadil on nõuetekohane kvalifikatsioon ja talle kehtivad heaks kiidetud deontoloogilised ja distsiplinaarsed eeskirjad. Lisaks kaitseb liikmesriikide tööõigus ettevõttesiseseid nõustajaid vallandamise vastu, kui need keelduvad täitmast kutsealast, deontoloogiat rikkuvat käsku.

148    Madalmaade advokatuur väidab, et Euroopa Kohus ei keeldunud kohtuotsuses AM & S kategooriliselt tunnustamast kõigilt ettevõtte juristidelt tulenevale teabele kaitset advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt on see kaitse tihedalt seotud advokaadi iseseisvuse tingimusega. Äriühingutes töötavad Madalmaade advokatuuri kuuluvad advokaadid on sama iseseisvad oma kliendist/tööandjast kui teised advokaadid ja neil on sama seisund ja õigused ning kohustused kui viimastel, sh konfidentsiaalsus, kuna neile võidakse määrata samu karistusi.

149    Sellega seoses märgib Madalmaade advokatuur, et Madalmaades võeti 1996. aastal vastu määrus, millega otsesõnu lubati advokaate tööle võtta. Selliste advokaatide iseseisvuse tagab nende tööandjatega sõlmitud töötingimuste kokkulepe, mis hõlmab Madalmaade advokatuuri kuulumisest tulenevad distsiplinaar- ja deontoloogilised eeskirjad. Selles töötingimuste kokkuleppes on teatud hulk rangeid kohustusi, mis kinnitavad advokaadi iseseisvust tema tööandjast. Lisaks kohustab see kokkulepe tööandjat lubama tööle võetud advokaadil järgida tema kutseala harrastamist reguleerivaid distsiplinaar- ja deontoloogilisi eeskirju. Madalmaade advokatuur järeldab sellest, et kohtuotsuse AM & S aluseks olevad põhimõtted nõuavad advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamist S.‑le.

150    Komisjon väidab, et asjaomased elektroonilised kirjad ei ole teabevahetus iseseisva advokaadiga, need ei näita mingit kavatsust vahetada teavet iseseisva advokaadiga ega korda ka kaitseõiguse raames ja huvides iseseisva advokaadiga toimunud teabevahetuse teksti või sisu. Seega on põhiküsimus selles, et neid tuleb kaitsta nimelt seetõttu, et need kujutavad endast ettevõttesisest teabevahetust hagejate õigustalituse liikmega. Vastupidi sellele, mida hagejad näivad väitvat, teatas Euroopa Kohus kohtuasjas AM & S otsesõnu, et äriühingu ja tema ettevõtte juristi vahelist teabevahetust ei kaitsta advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel.

151    Mis puudutab hagejate teisena esitatud teesi, siis toovad nad sisuliselt viis põhjust, miks nende arvates tuleks seega laiendada olukorras, kus kohtuotsust AM & S tuleb tõlgendada nii, et sellega välistatakse ettevõtte juristid absoluutselt selle kaitse alt, selle kaitse isikulist kohaldamisala kõnealusest kohtupraktikast kaugemale.

152    Esiteks märgivad hagejad, et alates kohtuotsusest AM & S on teatud liikmesriigid laiendanud konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamisala ja loonud ettevõtte juristidele uusi võimalusi saada oma riigi advokatuuri liikmeks. Hagejate sõnul nõustub suurem osa liikmesriike praegu sellega, et see kaitse kehtib ettevõtte juristidele.

153    ECLA väidab samuti õiguse võrdleva analüüsi alusel, et suurema osa liikmesriikide õigusnormid tunnustavad praegu ettevõtte juristide iseseisvust ja nendega toimunud teabevahetuse konfidentsiaalsust. ACCA märgib omakorda, et alates 1982. aastast on liikmesriikide hulgas kasvutrendiks anda advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ettevõtte juristidele. CCBE täheldab siiski, et ettevõtte juristidel ei ole sellist kaitset Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Soomes, Austrias ja Rootsis. Siiski on CCBE jaoks oluline küsimus, kas igas liikmesriigis kehtivad tööle võetud ettevõtte juristidele kutsealased eeskirjad, kuna kohustus kaitsta advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust on enamasti seotud advokatuuri liikmetega. Mõned riigid keelavad absoluutselt advokatuuri liikmetest advokaatidele võimaluse töölepingu alusel töötada – näiteks Belgia ja Kreeka –, samal ajal kui teised lubavad seda – eeskätt Taani, Saksamaa, Hispaania, Iirimaa, Madalmaad, Portugal ja Ühendkuningriik.

154    Komisjon märgib, et kohtuotsuse AM & S tegemise ajal andsid mõned liikmesriigid ettevõtte juristidele erilise seisundi. Tema sõnul ei ole olukord täna sugugi erinev. Seega ei vaielda vastu, et Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburgi, Austria ja Soome ettevõtte juristidele ei ole antud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitset. Ta väidab lisaks, et ECLA ettekandes esinevatel järeldustel ei ole seda ühest väärtust, nagu ta väidab neil olevat.

155    Mis puudutab ettevõtte juristide kuulumist advokatuuri, siis väidab komisjon, et kui teatud liikmesriikides on võimalik töölepingu alusel töötada ja olla advokatuuri liige – eeskätt Hispaanias ja Ühendkuningriigis – ja teistes liikmesriikides võivad ettevõtte juristid teatud tingimustel olla advokatuuri liikmed – eeskätt Saksamaal ja Madalmaades –, siis on siiski suures hulgas liikmeriikides töölepingu alusel töötamine ja advokatuuri kuulumine kokkusobimatud – näiteks Tšehhi Vabariigis, Prantsusmaal, Itaalias, Lätis, Leedus, Ungaris, Austrias ja Rootsis. Need viimati nimetatud liikmesriigid ei anna selliste juristidega vahetatud dokumentidele konfidentsiaalsuse kaitset. Lõpuks, Soomes ei pea iseseisvad advokaadid advokatuuri kuuluma. Komisjon järeldab sellest, et suurem osa liikmesriike ei anna ettevõtte juristidele konfidentsiaalsuse kaitset, isegi kui need võivad kuuluda advokatuuri. Igal juhul, kui teatud liikmesriikides toimuvad arengud muudetaks ühenduse õiguse põhimõtteks, looks see õiguslikult ebakindla olukorra.

156    Teiseks märgivad hagejad, et alates kohtuotsusest AM & S on ühenduse konkurentsiõiguses toimunud olulised reformid, mille mõju tõttu tuleks üle vaadata advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamine ettevõtte juristidele, eeskätt advokatuuri liikmetele. Selliselt kehtestatakse ühenduse konkurentsiõiguse uuendamise raames nii määruses nr 1/2003 kui ka komisjoni teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), ettevõtjatele suurenev vastutus, et need hindaksid oma tegevuse kooskõla nimetatud eeskirjadega. Kuigi see enesehinnang toimub üldiselt ettevõttevälise advokaadi juhtimise all, on ka ettevõtte juristidel selles keskne roll, mida aga takistatakse, kui nimetatud kaitset neile ei kohaldata.

157    Komisjon leiab seevastu, et määruse nr 17 asendamine määrusega nr 1/2003, mis nõuab ettevõtjatelt rohkem seda, et nad ise kontrolliksid oma kokkulepete kooskõla EÜ artikli 81 lõikega 3, ei oma mingit tähtsust käesolevas asjas, kuna sellises raamistikus on väga raske viidata konfidentsiaalsuse küsimusele.

158    Kolmandaks väidavad hagejad, et konfidentsiaalsuse kaitse kohaldamise raames ettevõttevälise advokaadi ja advokatuuri liikmest ettevõtte juristi eristamine on meelevaldne ja seega vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning sellega kaasneb küsimus asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta. ACCA toetab samuti seda teesi ja lisab, et kohtuotsus AM & S diskrimineerib ka ühenduseväliseid juriste, kuna nimetatud kaitse on vaid mõne liikmesriigi advokatuuri kuuluval advokaadil (kohtuotsuse punkt 25).

159    Komisjon leiab, et aluspõhimõte, mille kohaselt äriühingutel on õigus õiglasele kohtupidamisele ja eeskätt õigus vabalt konsulteerida nende valitud advokaadiga, ei ole kohtuotsuses AM & S kehtestatud piirangute tõttu alusetult piirav ettevõtte juristide suhtes. Ta väidab, et ACCA tõstatab uue küsimuse, mida hagejad ei esitanud ja mis on seega vastuvõetamatu ega ole mingil juhul käesoleva menetluse ese.

160    Neljandaks viitavad hagejad Esimese Astme Kohtu 7. detsembri 1999. aasta otsusele kohtuasjas T‑92/98: Interporc vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑3521), kinnitatud Euroopa Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsusega kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑2125), milles Esimese Astme Kohus leidis, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus kaitses komisjoni õigustalituse juristide ja komisjoni vahelist kirjavahetust. Ei ole erinevust esiteks komisjoni õigustalituse töötajate iseseisvuse selle institutsiooni suhtes ja teiseks advokatuuri liikmest ettevõtte juristi iseseisvuse oma tööandja suhtes vahel.

161    Komisjon vaidleb sellele analoogiale vastu. 7. detsembri 1999. aasta ja 6. märtsi 2003. aasta otsustes viidatud kohtuasjades Interporc vs. komisjon antud kaitse tema õigustalituse töötajatega toimunud teabevahetusele tuleneb sellest, et üldise huviga on vastuolus see, et avaldatakse ainuüksi konkreetse kohtumenetluse tarvis koostatud dokumente.

162    Lõpuks märgivad hagejad viiendaks, et S.‑i ja Akcros Chemicalsi peadirektori teabevahetus on kahe vastavalt Madalmaades ja Ühendkuningriigis asutatud õigussubjekti vaheline kirjavahetus. Madalmaade õiguse kohaselt kaitseb S.‑i kirjavahetuse konfidentsiaalsust Madalmaade konkurentsiseaduse artikkel 51. Selline kaitse kehtib ka Ühendkuningriigis. Ühenduse õigus ei peaks olema piiravam kui kaks siseriiklikku õiguskorda.

163    CCBE leiab, et advokaadi kutseala korraldavate normide ühenduse tasemel ühtlustamise puudumise korral tuleks ühenduse advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse mõiste isikulist kohaldamisala reguleerida siseriikliku õigusega. ECLA väidab, et kuna advokaadi seisundit, õigusi ja kohustusi reguleerib siseriiklik õigus, siis ei ole komisjonil siseriikliku menetluse autonoomia põhimõtte alusel õigust ignoreerida selles õiguses antud kaitset. Lõpuks toetab Madalmaade advokatuur seda väidet ja kinnitab, et see kaitse kehtib Madalmaade konkurentsiõiguses seoses kontrollidega kõigile advokatuuri liikmetest advokaatidele, sõltumata sellest, kas nad töötavad töölepingu alusel või mitte.

164    Komisjon vaidleb vastu sellele, et teda seovad siseriiklikud õigusnormid advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kohta. See on vastuolus määruse nr 1/2003 – samuti nagu määruse nr 17 – ülimuslikkusega ning ka kohtuotsusega AM & S, milles ühenduse õiguse mõiste selles valdkonnas välja töötati. Komisjon rõhutab samuti, et kuna tema uurimispädevus laieneb tervele Euroopa Liidule, siis ei saa selle kaitse kohaldamisala kindlaks määrata liikmesriikide õigusnormid ja advokatuuride eeskirjad. See tekitaks suuri õiguslikke ja praktilisi raskusi. Komisjon väidab igal juhul, et Madalmaades on konfidentsiaalsuse kaitse tunduvalt kitsam, kui hagejad ja menetlusse astuja väidavad.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

165    B‑kategooria dokumentide hulgas on peale juba uuritud käsikirjaliste märkuste ka elektrooniline kirjavahetus 2000. aasta maist ja juunist Akcros Chemicalsi peadirektori ja S.‑i vahel; viimane on Madalmaade advokatuuri kuuluv advokaat, kes asjaolude toimumise ajal töötas Akzo Nobeli õigustalituses, kus ta oli konkurentsiõiguse koordinaator.

166    Mis puudutab esiteks hagejate esimesena esitatud teesi, siis tuleb märkida, et kohtuotsuses AM & S sedastas Euroopa Kohus otsesõnu, et ühenduse õigusega määruse nr 17 raames antud kaitse advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel kehtib üksnes siis, kui advokaadid on iseseisvad, st ei ole kliendiga töösuhtega seotud (kohtuotsuse punktid 21, 22 ja 27). See nõue iseseisva advokaadi positsiooni ja seisundi kohta, mis peab olema nõunikul, kes on koostanud kirjavahetuse, mida võidakse kaitsta, tuleneb advokaadi rollist, mille kohaselt teda peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks ning tal palutakse täiesti iseseisvalt ja õigusemõistmise kõrgemates huvides anda õigusabi, mida klient vajab (kohtuotsus AM & S, punkt 24).

167    Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus välistas otsesõnu konfidentsiaalsuse põhimõtte kaitse alt teabevahetuse ettevõtte juristidega, st nõunikega, kes on oma klientidega töösuhte kaudu seotud. Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus tegi selle erandi teadlikult, kuna seda küsimust oli kohtumenetluses pikalt vaieldud ja kohtujurist Sir Gordon Slynn oli selles kohtuasjas tehtud ettepanekus otsesõnu pakkunud välja kohelda töölepinguga seotud advokaati, kes jääb advokatuuri liikmeks ja kellele endiselt kehtivad distsipliini- ja deontoloogiaeeskirjad, sarnaselt iseseisvate advokaatidega (eespool viidatud kohtujurist Sir Gordon Slynn’i ettepanek kohtuasjas AM & S, EKL 1982, lk 1655).

168    Seega tuleb järeldada, et vastupidi hagejate ja teatud menetlusse astujate väidetele määratles Euroopa Kohus oma kohtuotsuses AM & S iseseisva advokaadi mõiste negatiivselt, kuna ta nõudis, et see advokaat ei oleks oma kliendiga seotud töösuhte kaudu (vt eespool punkt 166), mitte aga positiivselt advokatuuri kuulumise või kutsealase distsipliini ja deontoloogia eeskirjade kaudu. Euroopa Kohus loob seega „täiesti iseseisvalt” antud õigusabi mõiste (kohtuotsus AM & S, punkt 24), milleks ta loeb sellise advokaadi antud õigusabi, kes struktuuriliselt, hierarhiliselt ja funktsionaalselt on abi saava äriühingu suhtes kolmas isik.

169    Seega tuleb hagejate poolt esimesena esitatud tees tagasi lükata ja järeldada, et kohtuotsuses AM & S määratletud konfidentsiaalsus ei hõlma Akzo Nobeliga töölepinguga seotud advokaadi ja samasse kontserni kuuluva äriühingu peadirektori kirjavahetust.

170    Mis puudutab seejärel hagejate poolt teise võimalusena esitatud teesi, mille kohaselt Esimese Astme Kohus peaks laiendama konfidentsiaalsuse isikulist kohaldamisala kaugemale Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S esitatud piiridest, siis tuleb esiteks märkida, et liikmesriikide õiguskordade uurimisest ilmneb, et kuigi nagu hagejad ja osad menetlusse astujad väidavad, ettevõtte juristi erilise rolli tunnustamine ja temaga toimunud teabevahetuse kaitse on täna tunduvalt laiemini levinud kui kohtuotsuse AM & S tegemise hetkel, ei ole siiski võimalik tuvastada selle kohta ühtset ega selget enamust hõlmavat trendi liikmesriikide õiguskordades.

171    Eeskätt näitab esiteks õiguse võrdlev analüüs, et endiselt on suur hulk liikmesriike, kus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse ei kehti ettevõtte juristidele. Mõnes liikmesriigis ei näi see küsimus olevat veel üheselt ja lõplikult lahendatud. Lõpuks on mitu liikmesriiki oma õiguskorrad joondanud ühenduse süsteemi alusel, nagu see tuleneb kohtuotsusest AM & S. Teiseks tuleneb sellest analüüsist, et suur hulk liikmesriike ei luba ettevõtte juristidel advokatuuri liikmeks saada ja seega ei anna neile advokaadi seisundit. Tegelikult on mitmes riigis kellegi juures töötava juristi, kes ei ole advokaat, ja advokaadi kutse kokkusobimatud. Lisaks ei tähenda isegi sellist võimalust lubavates riikides ettevõtte juristide advokatuuriga liitumine ja kutsealase deontoloogia normide kehtimine neile seda, et teabevahetus nendega oleks konfidentsiaalsuse alusel kaitstud.

172    Mis puudutab teiseks hagejate teesi, mille kohaselt ühenduse konkurentsiõigus on arenenud, eeldades seega Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S esitatud lahenduse ümbervaatamist, siis tuleb meenutada, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse piirab komisjoni uurimispädevuse kasutamist ja et seda pädevust kasutatakse peamiselt võitluses EÜ artikli 81 lõike 1 kõige raskemate rikkumiste vastu, milleks on eeskätt hinnakartellid või turgude jagamised, ning EÜ artikli 82 rikkumiste vastu. Seega tuleb sedastada, et kõnealuse probleemi puhul ei oma otsest mõju ühenduse konkurentsiõiguse kaasajastamise raames teatamissüsteemi kaotamine ja seega ettevõtjatele määrusega nr 1/2003 suurema vastutuse panemine nende tegevuse kooskõla hindamisel EÜ artikli 81 lõikega 3.

173    Lisaks, isegi kui nõustuda, et määruse nr 1/2003 ja komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, vastuvõtmine võis suurendada ettevõtjate vajadust hinnata oma käitumist ja määratleda ettevõtjat ja asjaomast turgu põhjalikult tundva juristi abil oma õiguslikud strateegiad konkurentsiõiguse suhtes, saab siiski neid hindamisi ja strateegiate kujundamist läbi viia ettevõtteväline advokaat äriühingu talituste, sh õigustalituse täieliku koostööga. Sellega seoses on ettevõtte juristide ja ettevõttevälise advokaadi teabevahetus põhimõtteliselt konfidentsiaalsusega kaitstud, kui see toimub äriühingu kaitseõiguse raames ja huvides. Niisiis tuleb sedastada, et selle kaitse personaalne kohaldamisala, mis määratleti kohtuotsuses AM & S, ei ole reaalne takistus sellele, et ettevõtjad saaksid vajalikku õigusalast nõu, ega takista nende ettevõtte juristidel osalemast hindamisel ja strateegiate kujundamisel. Lõpuks tuleb sedastada, et konkurentsiõiguse uuendamine ei tähenda tingimata seda, et ettevõtteväliste advokaatide ja ettevõtte juristide vastavad rollid oleksid sellega seoses oluliselt muutunud pärast kohtuotsust AM & S. Igal juhul, kuna ühenduse konkurentsiõiguse adressaadiks on ettevõtjad, siis ei saa põhimõtteliselt nõustuda, et ettevõtja täiesti sisene teabevahetus võiks jääda välja komisjoni uurimispädevuse alt, välja arvatud, nagu juba märgiti, need märkused, milles korratakse ettevõtteväliste advokaatidega toimunud sellise teabevahetuse teksti või sisu, mis hõlmab õigusalast nõu, ja ettevalmistavad dokumendid, mis koostati üksnes selleks, et küsida kaitseõiguse kasutamise raames advokaadilt õigusalast nõu.

174    Mis puudutab kolmandaks hagejate ja teatud menetlusse astujate argumente, mille kohaselt ettevõtte juristide erinev kohtlemine kohtuotsuses AM & S on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning tekitab probleeme teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse seisukohast, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, välja arvatud, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25; Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 309, ning 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 96). Tuleb sedastada, et ettevõtte juristid ja ettevõttevälised advokaadid on ilmselgelt erinevas olukorras ja seda eeskätt ettevõtte juristide funktsionaalse, struktuurilise ja hierarhilise seotuse tõttu neid tööle võtnud äriühingutes. Seetõttu ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet, kui neid kutsealasid koheldakse erinevalt advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse seisukohalt. Mis puudutab lisaks hagejate kinnitust võimaliku kahju kohta, mis kõnealuse kaitse isikulise kohaldamisala piiramisest teenuste osutamise vabadusele ja asutamisvabadusele tekib, siis piisab sedastamisest, et seda väidet ei ole kordagi kinnitatud. Lõpuks, nagu rõhutab komisjon, ei ole ACCA argumendid ühes liikmesriigis advokatuuri mitte kuuluvate advokaatide konfidentsiaalsuse kaitse kohta sugugi asjakohased käesoleva menetluse raames.

175    Mis puudutab neljandaks viidatud kohtupraktikat Interporc vs. komisjon, siis tuleb märkida, et see kohtupraktika ei käsitle konkurentsieeskirjade rikkumise korral komisjoni uurimispädevuse piire, vaid üksikisikute juurdepääsu komisjoni dokumentidele. Igal juhul tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetele ei järeldanud Esimese Astme Kohus eespool viidatud 7. detsembri 1999. aasta otsuses kohtuasjas Interporc vs. komisjon, et kirjavahetus komisjoni õigustalituse töötajate ja komisjoni vahel on kaitstud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega. Tegelikult kohaldas Esimese Astme Kohus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusele tuginevat erandit avaldamisest üksnes komisjoni kirjavahetusele komisjoniväliste advokaatidega; seevastu komisjoni teabevahetust tema õigustalituse töötajatega ei avaldatud selle erandi alusel, mis käsitleb komisjoni sees toimuva töö kaitset (eespool viidatud 7. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas Interporc vs. komisjon, punkt 41).

176    Lõpuks, viiendaks väidavad hagejad, et kuna teabevahetus S.‑i ja Akcros Chemicalsi peadirektori vahel on kaitstud nende vastavate siseriiklike õigusnormide alusel, siis peab ka ühenduse õigus nende konfidentsiaalsust kaitsma. CCBE väidab üldisemalt ja ECLA ning Madalmaade advokatuur kaudsemalt, et ühenduse konfidentsiaalsuse mõiste isikulist kohaldamisala peaks reguleerima siseriiklik õigus. Sellega seoses tuleb meenutada, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse kujutab endast erandit komisjoni uurimispädevusest. Seetõttu on nimetatud kaitsel vahetu mõju selle institutsiooni tegutsemise tingimustele ühisturu toimimisele niivõrd olulises valdkonnas kui konkurentsieeskirjade järgimine (kohtuotsus AM & S, punkt 30). Seetõttu olid Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus hoolikad, et arendada välja ühenduse mõiste advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kohta. Hagejate ja menetlusse astujate tees on vastuolus nii selle ühenduse mõiste loomise kui ka komisjoni pädevuse ühetaolise kohaldamisega ühisturul ja tuleb seega tagasi lükata.

177    Kõike eelnevat silmas pidades tuleb tagasi lükata hagejate teise võimalusena esitatud tees, mis puudutab advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse isikulise kohaldamisala laiendamist kaugemale Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses AM & S kehtestatud piiridest.

178    Lisaks tuleb märkida, et hagejad näivad väitvat samuti, et vaidlusalused elektroonilised kirjad puudutavad muu hulgas ka nende ettevõttevälise advokaadi antud nõuannet (vt eespool punkt 145). Siiski ei võimalda asjaomaste dokumentide uurimine seda väidet mingilgi moel toetada.

179    Niisiis tuleb järeldada, et komisjon ei teinud viga, kui ta sedastas, et Ackros Chemicalsi ja Akzo Nobeli õigustalituse töötaja vahelist kirjavahetust, mis on osa B‑kategooria dokumentidest, ei tule konfidentsiaalsuse alusel kaitsta.

180    Seetõttu tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse aluseks olevaid põhiõigusi

181    Kolmandas väites märgivad hagejad, et rikkudes advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust, rikkus komisjon ka selle põhimõtte aluseks olevaid põhiõigusi. Nad leiavad tegelikult, et konfidentsiaalsuse kaitse tugineb mitmele põhiõigusele, mis on tunnustatud erinevate liikmesriikide õigusnormides ja võetud ka ühenduse õigusesse, eeskätt kaitseõigus, eraelu kaitse ja sõnavabadus. Siiski ei arenda nad seda kolmandat väidet eriti täpselt ega esita oma teesi toetuseks konkreetseid argumente.

182    Sellega seoses leiab Esimese Astme Kohus, et kolmas väide ei ole iseseisev kahe eelnevalt käsitletud väite suhtes. Tegelikult on see väidetav hagejate põhiõiguste rikkumine tuletatud samadest etteheidetest, millega toetati konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte väidetavat rikkumist. Neid etteheiteid on aga juba käesoleva asja esimese ja teise väite raames uuritud.

183    Seetõttu ei tule kolmandat väidet analüüsida.

184    Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et tuvastatud rikkumised, mille komisjon pani toime neid dokumente kontrollides, mille kaitsele hagejad konfidentsiaalsuse kaitse alusel viitasid, ei võtnud hagejatelt õigusvastaselt seda kaitset kõnealuste dokumentide suhtes, kuna, nagu juba leiti, ei teinud komisjon viga, kui ta leidis, et ükski nendest dokumentidest ei asu materiaalselt selle kaitse all.

185    Seetõttu tuleb hagi kohtuasjas T‑253/03 jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

186    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

187    Kuigi käesolevas asjas jäeti hageja nõuded rahuldamata, leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon oli igal juhul käesolevate kohtuasjade aluseks olnud haldusmenetluses toime pannud mitu rikkumist. Selle asjaolu alusel leiab Esimese Astme Kohus, et käesoleval juhul on asjaoludest tulenevalt õiglane mõista kolm viiendikku komisjoni kohtukuludest välja hagejatelt, kes ühtlasi kannavad kolm viiendikku nende endi kohtukuludest ja nii põhikohtuasjas kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluses. Mõista kaks viiendikku hageja kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab kaks viiendikku tema enda kohtukuludest ja nii põhikohtuasjas kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

188    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas kannavad hagejate toetuseks menetlusse astujad ise oma kohtukulud nii põhikohtuasjas kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi kohtuasjas T‑125/03 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.      Jätta hagi kohtuasjas T‑253/03 põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3.      Jätta Akzo Nobel Chemicals Ltd ja Akcros Chemicals Ltd kanda kolm viiendikku nende endi kohtukuludest põhikohtuasjas ja ajutiste meetmete kohaldamise menetluses. Nende kanda tuleb jätta ka kolm viiendikku komisjoni kohtukuludest põhikohtuasjas ja ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

4.      Jätta komisjoni kanda kaks viiendikku tema enda kohtukuludest põhikohtuasjas ja ajutiste meetmete kohaldamise menetluses. Tema kanda tuleb jätta ka kaks viiendikku hagejate kohtukuludest põhikohtuasjas ja ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.

5.      Jätta menetlusse astujate kohtukulud seoses põhikohtuasjaga ja ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega nende endi kanda.

Cooke García-Valdecasas Labucka

Prek       Ciucă

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. septembril 2007 Luxembourgis.

kohtusekretär        koja esimees

E. Coulon       J. D. Cooke

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja menetlus

Poolte nõuded

Hagi vastuvõetavus kohtuasjas T‑125/03

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Sisulised küsimused kohtuasjas T‑253/03

Esimene väide, et on rikutud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse põhimõtte kohaldamist puudutavaid menetlusi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, et õigustamatult on jäetud rahuldamata vaidlusaluste dokumentide kaitse taotlus advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse alusel

A‑kategooria masinakirjas märkmete kaks koopiat

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

B‑kategooria käsikirjalised märkused

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

B‑kategooria elektroonilised kirjad hagejate õigustalituse ühele töötajale

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, et on rikutud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse aluseks olevaid põhiõigusi

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: inglise.