Liidetud kohtuasjad T-111/01 ja T-133/01

Saxonia Edelmetalle GmbH ja J. Riedemann ajutine pankrotihaldur äriühingus ZEMAG GmbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Ümberkorraldamine – Riigiabi valel eesmärgil kasutamine – Abi tagastamine – EÜ artikli 88 lõige 2 – Määrus (EÜ) nr 659/1999

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused – Märgukirja vorm ja sisu

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 6 lõige 1 ja artikkel 16)

2.      Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus küsitleda huvitatud isikuid, kui liikmesriik ei ole järginud komisjoni korraldust teabe esitamise kohta – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 13 lõige 1 ning artiklid 14 ja 16)

3.      Tühistamishagi – Väited – Väited, mida võib esitada riigiabi puudutava komisjoni otsuse vastu – Väited, mida ei ole haldusmenetluse käigus esitatud – Vastuvõetavate õigusväidete ja vastuvõetamatute faktiväidete vaheline erinevus

(EÜ artikli 88 lõige 2 ja EÜ artikkel 230)

4.      Riigiabi – Komisjoni poolt heakskiidetud abi – Abi valel eesmärgil kasutamine abisaaja poolt – Komisjoni tõendamiskoormis – Asjaomase liikmesriigi keeldumine teabe esitamise korralduse täitmisest – Tagajärjed

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkt g ning artiklid 13 ja 16)

5.      Riigiabi – Komisjoni poolt heakskiidetud abi – Abi valel eesmärgil kasutamine abisaaja poolt – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

6.      Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagastamine – Ebaseaduslikkusest tulenev kohustus – Eesmärk – Algse olukorra taastamine – Abi valel eesmärgil kasutamise korral kohaldamine mutatis mutandis

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punkt g ning artiklid 14 ja 16)

7.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Keeldumine võtta otsuses, millega nõutakse ebaseadusliku abi tagasimaksmist, arvesse asjaomaste liikmesriikide poolt korralduse alusel esitatud andmeid

(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 10 lõige 3 ja artikli 13 lõige 1)

1.      Riigiabi kontrollimise menetlus on selle üldist süsteemi arvestades abi andmise eest, mis puudutab ühenduse kohustusi, vastutava liikmesriigi, mitte abisaaja või -saajate suhtes algatatud menetlus.

Mõiste „huvitatud isikud” tähendab EÜ artikli 88 lõike 2 kohaselt määratlemata isikute ringi. Sellest järeldusest tuleneb, et EÜ artikli 88 lõige 2 ei eelda konkreetsete isikute individuaalset teavitamist. Kõnealuse teavitamise ainus eesmärk on teha komisjonile ülesandeks tagada, et kõiki potentsiaalselt asjassepuutuvaid isikuid on teavitatud ning neil on võimalus teha oma argumendid teatavaks. Sellisel juhul on teatise avaldamine Euroopa Ühenduste Teatajas asjakohaseks meetodiks informeerimaks kõiki huvitatud isikuid menetluse algatamisest. Järelikult käsitletakse selle seisukoha järgi huvitatud isikuid EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud haldusmenetluses komisjoni teabeallikana.

Samas ei piisa märkuste tõhusaks esitamiseks üksnes ametliku menetluse algatamise teatamisest. Sellega seoses tuleneb määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artikli 6 lõikest 1, mis on nimetatud määruse artikli 16 alusel kohaldatav ka abi valel eesmärgil kasutamise korral, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsus, vaatamata selles sisalduvale esialgsele hinnangule, peab olema piisavalt täpne, et huvitatud pooled saaksid tõhusal viisil ametlikust uurimismenetlusest osa võtta ja selle käigus oma argumendid esitada. Selleks piisab, kui huvitatud pooltel on võimalus läbi vaadata komisjoni vastuvõetud kaalutlused.

Kuna komisjon kutsus Euroopa Ühenduste Teatajas teatise avaldamisega esialgse otsusega algselt heakskiidetud abi saajaid esitama oma märkusi kõnealuse otsuse võimaliku rikkumise kohta põhjusel, et abi kasutati vastuolus nimetatud otsusega, ja kuna osutatud abisaajad seda võimalust ei kasutanud, ei ole komisjon ühtegi nende õigust rikkunud.

(vt punktid 47, 48, 50, 51 ja 53)

2.      Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artikli 13 lõikest 1 tuleneb, et kui liikmesriik jätab vastamata komisjoni korraldusele esitada teatud andmeid, võib komisjon lõpetada ametliku uurimismenetluse ja teha kättesaadava teabe põhjal otsuse abi ühisturuga kokkusobivuse või -sobimatuse kohta. Selle otsusega võidakse määruse nr 659/1999 artiklis 14 ettenähtud tingimuste kohaselt abisaajatele makstud abi tagasi nõuda. Vastavalt määruse nr 659/1999 artiklile 16 kohaldatakse abi valel eesmärgil kasutamise korral artikleid 13 ja 14 mutatis mutandis. Nimetatud sätetest tuleneb, et komisjon ei pea küsitlema huvitatud pooli juhul, kui liikmesriik ei järgi komisjoni korraldust teabe esitamise kohta.

(vt punkt 58)

3.      EÜ artikli 230 alusel hinnatakse esitatud tühistamishagi raames ühenduse õigusakti seaduslikkust akti vastuvõtmise ajal olemasolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel. Eelkõige peab komisjoni järeldusi hindama vaid nende asjaolude alusel, mis olid komisjonile teada nende rakendamise ajal.

Sellest nähtub, et kui hageja on osalenud EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud uurimismenetluses, ei saa lugeda vastuvõetavaks faktiliste argumentide esitamist, mis on komisjonile teadmata ja millest ei antud talle teada uurimismenetluse ajal. Samas on huvitatud isikul võimalus esitada lõpliku otsuse vastu õigusväide, mida ei esitatud haldusmenetluses.

Kui väga erandlikud juhud välja arvata, võib seda seisukohta laiendada juhtudele, kus ettevõtja ei ole osa võtnud EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud uurimismenetlusest.

(vt punktid 67−69)

4.      EÜ artikli 88 lõike 2 sõnastusest koostoimes määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artikli 1 punktiga g ja artikliga 16 tuleneb, et põhimõtteliselt on pandud komisjonile kohustus tõendada, et abisaaja on komisjoni varasema otsuse alusel eelnevalt heaks kiidetud abi või osa sellest valel eesmärgil kasutanud. Kirjeldatud tõendatuse puudumisel tuleb kõnealune abi lugeda hõlmatuks komisjoni eelmise heakskiitva otsusega.

Määruse nr 659/1999 artiklis 16 sisalduv viide artiklile 13 volitab komisjoni võtma teabe esitamise korralduse liikmesriigi poolt järgimata jätmise korral ametliku uurimismenetluse lõpetamise otsuse vastu siiski kättesaadava teabe põhjal. Seega, kui liikmesriik ei anna piisavalt selget ja täpset teavet abi kasutamise kohta, mille suhtes on komisjonil tema käsutuses oleva teabe põhjal kahtlusi seoses eelneva heakskiitva otsuse täitmisega, on komisjonil õigus konstateerida kõnealuse abi valel eesmärgil kasutamist.

(vt punktid 86, 93)

5.      Kuna komisjoni läbiviidav uurimine hõlmab keeruliste majanduslike faktide ja tingimuste arvesse võtmist ja hindamist ning kuna ühenduse kohus ei saa asendada komisjoni poolt antud hinnangut enda hinnanguga, peab Esimese Astme Kohtu kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormidest kinnipidamise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. See kehtib juhul, kui komisjoni teostatava uurimisega tahetakse välja selgitada, kas abisaaja on komisjoni poolt eelnevalt heakskiidetud abi või osa sellest valel eesmärgil kasutanud.

(vt punktid 90 ja 91)

6.      Vastavalt ühenduse õigusele, kui komisjon tuvastab abi ühisturuga kokkusobimatuse, võib ta nõuda abi andnud liikmesriigilt, et viimane nõuaks abisaajatele antud abi tagasi. Ebaseadusliku abi tühistamine tagastamise teel on selle ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg ning selle eesmärgiks on algse olukorra taastamine. Selle eesmärgi saavutamine võib olla takistatud, kui kõnealuse abi koos vajaduse korral sellele lisanduvate viivistega tagastab abisaaja või teisisõnu ettevõtjad, kes on seda tegelikult kasutanud. Selle tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oli turul teiste konkurentide ees ning taastatakse abi maksmisele eelnenud olukord. Sellest tuleneb, et ebaseaduslikult makstud riigiabi tagasimaksmise peamine eesmärk on ära hoida konkurentsi moonutamist, mis on põhjustatud ebaseadusliku abiga tagatud konkurentsieelisest.

Sisuliselt sama kehtib ka liikmesriigi makstud abi tagastamise puhul, mida on komisjoni vastuvõetud otsuse kohaselt valel eesmärgil kasutatud vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 ja määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artikli 1 punktile g. Selles osas piisab tõdemusest, et määruse nr 659/1999 artiklis 16 sätestatakse muuhulgas, et seoses ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmisega selle saajalt kohaldatakse sama määruse artiklit 14 abi valel eesmärgil kasutamise korral mutatis mutandis. Järelikult peab valel eesmärgil kasutatud abi sisuliselt tagasi nõudma sellest tegelikult kasu saanud ettevõtjalt, kelleks võib olla muu ettevõtja kui abi heakskiitnud otsuses määratud ettevõtja, et ära hoida sellest abist tuleneva konkurentsieelise tõttu tekkinud konkurentsimoonutusi.

(vt punktid 111−115, 125)

7.      EÜ artikli 253 nõuete täitmiseks peab olema otsuse põhjendus kohandatud asjaomase õigusakti sisuga ning institutsiooni kui õigusakti autori hinnang peab olema esitatud selgelt ja ühemõtteliselt, et huvitatud isikud saaksid teadlikuks võetud meetmete põhjendustest ning et ühenduse kohus saaks teostada kontrolli. Kui ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, tuleb seda siiski hinnata mitte ainult õigusakti sõnastusest, vaid ka selle kontekstist lähtuvalt koos antud valdkonda reguleerivate õigusnormidega.

Juhul kui komisjoni poolt määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks, artikli 10 lõike 3 alusel vastuvõetud korralduse raames võib komisjon vastavalt nimetatud määruse artikli 13 lõikele 1, „[k]ui liikmesriik ei järgi teabe esitamisega seotud korraldust”, võtta uurimismenetluse lõpetamise otsuse vastu kättesaadava teabe põhjal, ei ole komisjon siiski vabastatud kohustustest esitada piisavaid õiguslikke põhjendusi, mis viisid teda arvamuseni, et liikmesriigi poolt teabe esitamise korraldusele vastuseks edastatud andmeid ei saa toetada komisjoni vastuvõetavas lõplikus otsuses. Selline olukord ei ole võrreldav juhuga, kui liikmesriik ei anna komisjonile kogu teavet vastuseks määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel vastuvõetud korraldusele; sellises situatsioonis võib põhjenduses piirduda vaid meeldetuletusega, et liikmesriik ei ole vastanud kõnealusele korraldusele.

(vt punktid 138, 145)