KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 25. juunil 2020(1)
Kohtuasi C-393/19
Okrazhna prokuratura – Haskovo,
Apelativna prokuratura – Plovdiv
versus
OM
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Apelativen sad – Plovdiv (Plovdivi apellatsioonikohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 17 – Omandiõigus – Riigisisene õigusakt, mis sätestab salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks kasutatud sõiduki riigi kasuks konfiskeerimise – Heausksele kolmandale isikule kuuluv sõiduk – Raamotsus 2005/212/JSK – Artikli 2 lõige 1 – Direktiiv 2014/42/EL – Artikkel 6
1. Türgist Saksamaale sõitva rahvusvahelisti maanteevedu teostava veoauto juht vahistati Bulgaarias ajal, kui tal oli sellesse sõidukisse peidetud mündiaare, talle esitati süüdistus ja ta mõisteti viimati nimetatud riigis süüdi salakaubaveos. Pärast seda süüdimõistmist otsustati muu hulgas konfiskeerida veoauto sadulveok, mille omanikuks olev ettevõtja eelotsuse küsimuse esitanud kohtu sõnul „ei teadnud ega pidanud teadma ega saanud teada, et tema töötaja paneb toime kuriteo“.
2. See kohus küsib, kuidas mõjutavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) kaks artiklit käesolevas asjas kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme. Täpsemalt kahtleb ta nende õigusnormide kooskõlas:
– harta artikli 17 lõikega 1, kuna Bulgaaria karistusseadustik kohustab konfiskeerima transpordivahendid, mida kasutatakse salakaubaveo toimepanemiseks, isegi kui need kuuluvad heausksele kolmandale isikule.
– Harta artikliga 47, kuna Bulgaaria menetlusõiguse kohaselt ei saa heauskne kolmas isik, kes on konfiskeeritud vara omanik, konfiskeerimise määranud kohtus oma seisukohta esitada.
3. Euroopa Kohtu juhiste kohaselt analüüsin nendest küsimustest ainult esimest.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Harta
4. Harta artikli 17 lõige 1 näeb ette:
„Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.“
2. Raamotsus 2005/212/JSK(2)
5. Artiklis 1 („Mõisted“) on sätestatud:
„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
– „kuriteovahend“ – vara, mida mis tahes viisil täielikult või osaliselt kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo või kuritegude toimepanemiseks,
– „konfiskeerimine“ – karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine,
[…]“.
6. Artiklis 2 („Konfiskeerimine“) on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus.
2. Seoses maksukuritegudega võivad liikmesriigid rakendada peale kriminaalmenetluse muid menetlusi, mis jätavad kurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust.“
7. Artiklis 4 („Õiguskaitsevahendid“) on märgitud:
„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda artiklites 2 ja 3 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks.“
3. Direktiiv 2014/42/EL(3)
8. Artiklis 2 („Mõisted“) on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3) „kuriteovahend“ – mis tahes vara, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada mis tahes viisil täielikult või osaliselt kuriteo või kuritegude toimepanemiseks;
4) „konfiskeerimine“ – vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga;
[…]“.
9. Artiklis 4 („Konfiskeerimine“) on sätestatud:
„1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal osaliselt või täielikult konfiskeerida kuriteovahendid ja tulu või vara, mille väärtus vastab nendele kuriteovahenditele või tulule, mille suhtes on tehtud kuriteo eest lõplik süüdimõistev otsus, mis võib olla ka tagaseljamenetluse tulemus.
2. Kui konfiskeerimine lõike 1 alusel ei ole võimalik ning vähemalt juhul, kui konfiskeerimise võimatus tuleneb kahtlustatava või süüdistatava haigusest või menetlusest kõrvalehoidumisest, võtab liikmesriik vajalikke meetmeid, et võimaldada kuriteovahendite ja tulu konfiskeerimist juhtudel, kui kriminaalmenetlus algatati seoses kuriteoga, mis võib tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu, ja selle menetluse tulemuseks oleks võinud olla süüdimõistev otsus, kui kahtlustatav või süüdistatav oleks olnud võimeline kohtumenetluses osalema.“
10. Artiklis 5 („Laiendatud konfiskeerimine“) on sätestatud:
„1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad otseselt või kaudselt majanduslikku kasu tuua võivas kuriteos süüdi mõistetule kuuluva vara kas täielikult või osaliselt konfiskeerida, kui kohus on kohtuasja asjaoludele, sealhulgas konkreetsetele faktidele ja kättesaadavatele tõenditele, nagu näiteks asjaolu, et vara väärtus ei ole proportsionaalne süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga, tuginedes veendunud, et asjaomane vara on saadud kuriteo tulemusena.
2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel hõlmab mõiste „kuritegu“ vähemalt järgmist:
[…]
b) kuritegelikus ühenduses osalemisega seotud kuriteod, nagu on sätestatud raamotsuse 2008/841/JSK artiklis 2, vähemalt juhtudel, kui kuriteo tulemusel on saadud majanduslikku kasu;
[…]
e) kuritegu, mis on karistatav vastavalt artiklis 3 osutatud asjaomasele õigusaktile, või juhul, kui asjaomane õigusakt ei näe ette karistuse miinimummäära, vastavalt asjaomasele siseriiklikule õigusele vabadusekaotusliku karistusega, mille maksimummäär on vähemalt neli aastat.“
11. Artiklis 6 („Konfiskeerimine kolmandalt isikult“) on ette nähtud:
„1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et võimaldada tulu või muu tulule vastava väärtusega vara konfiskeerimist, mis otseselt või kaudselt on kahtlustatava või süüdistatava poolt üle antud kolmandale isikule, või mille kolmas isik omandas kahtlustatavalt või süüdistatavalt, vähemalt juhul, kui need isikud teadsid või oleksid pidanud konkreetsetest faktilistest asjaoludest (sealhulgas sellest, et üleandmine või omandamine toimus tasuta või turuhinnast oluliselt väiksema summa eest) lähtudes teadma, et üleandmise või omandamise eesmärk oli vältida konfiskeerimist.
2. Lõige 1 ei piira heausksete kolmandate isikute õigusi.“
4. Bulgaaria õigus. Karistusseadustik(4)
12. Artikli 53 lõikes 1 on sätestatud:
„(1) Olenemata kriminaalvastutusest konfiskeeritakse riigi kasuks:
a) kuriteo toimepanijale kuuluvad esemed, mida kavatsetakse kasutada või kasutati tahtliku kuriteo toimepanemiseks […];
b) kuriteo toimepanijale kuuluvad esemed, mis olid tahtliku kuriteo toimepanemise objektiks, kui see on käesoleva seadustiku eriosas sõnaselgelt ette nähtud.
(2) Riigi kasuks konfiskeeritakse ka:
a) kuriteoga seotud esemed, objekt või vahend, mille valdamine on keelatud, ja
b) kuriteoga otseselt või kaudselt saadud esemed, kui neid ei tule hüvitada või tagasi anda. Kui otseselt või kaudselt saadud esemed on kadunud või võõrandatud, konfiskeeritakse nende väärtusele vastav summa.“
13. Artikli 242 lõige 8 määrab, et riigi kasuks konfiskeeritakse salakauba transportimiseks kasutatud vahend, isegi kui see ei kuulu kuriteo toimepanijale, välja arvatud juhul, kui selle väärtus ei ole üheselt vastavuses toimepandud kuriteo raskusastmega.
II. Faktilised asjaolud (vastavalt eelotsusetaotlusele) ja eelotsuse küsimus
14. OM töötas Türgi rahvusvahelise kaubaveo ettevõtja teenistuses, kellele kuulub autorong, mida OM juhtis läbi mitme liidu riigi kavandatud sõidul.
15. 2018. aasta juuni alguses võttis OM-iga ühendust tundmatu isik ja kasutades ära asjaolu, et OM pidi sõitma Türgi linnast İstanbulist Saksa Delmenhorsti linna, tegi talle ettepaneku transportida raha eest Saksamaale salakaubana 2940 antiikmünti.(5)
16. OM nõustus ja, kui ta oli mündid kätte saanud, peitis ta need muude esemete hulka pagasi, tööriistade ja muude tarvikute jaoks mõeldud ruumis, mis asub tavaliselt juhiistme all.
17. 2018. aasta 12. juuni hommikul ületas OM piiri Türgi Kapakule piiripunktis ja sisenes Bulgaaria Vabariigi territooriumile Kapitan Andreevo piiripunkti kaudu. Selles punktis veoautot kontrolliti ja tollipolitsei leidis mündid.
18. Antiikmündid, sadulveok, haagis, sõiduki süütevõti ja registreerimistunnistus konfiskeeriti.
19. Eeluurimise käigus taotles sõiduki omanikuks oleva ettevõtja juht sadulveoki ja haagise väljastamist. Taotlus jäeti rahuldamata kõigepealt asja menetleva prokuröri otsusega ja seejärel, pärast kaebuse esitamist, Okrazhen sad – Haskovo (Haskovo regionaalne kohus, Bulgaaria) 19. oktoobri 2018. aasta kohtumäärusega.
20. Selle kohtu 22. märtsi 2019. aasta otsusega mõisteti OM süüdi raskendavatel asjaoludel toime pandud kuriteo toimepanijana mündiaarde salakaubaveos, mille väärtus vastab NK artikli 242 lõike 1 punktis e nimetatud kuriteotunnusele „suures ulatuses“, ja talle mõisteti kolmeaastane vabadusekaotuslik karistus ja rahatrahv 20 000 Bulgaaria leevi (BGN).
21. Arestitud mündid konfiskeeriti vastavalt NK artikli 242 lõikele 7 riigi kasuks. NK artikli 242 lõike 8 kohaselt konfiskeeriti riigi kasuks ka sadulveok, milles münte transporditi. Haagis, mis ei olnud transpordiga otseselt seotud, tagastati omanikule.
22. OM esitas esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Apelativen sad – Plovdivile (Plovdivi apellatsioonikohus, Bulgaaria) osas, mis puudutab sadulveoki konfiskeerimist.
23. Apellatsioonikohus täpsustab, et konfiskeerimine ei ole karistus ja et NK artikli 242 lõike 8 kohaselt tuleb see salakaubaveo kuriteo toimepanemises kasutatud vara suhtes tingimata määrata.
24. Vaatamata sellele, et selliselt määratud konfiskeerimine tuleneb seadusest, on sellel kohtul kahtlusi, kas see NK artikkel, mis võeti vastu enne Bulgaaria ühinemist Euroopa Liiduga, on kooskõlas harta artikli 17 lõikega 1.
25. Ta leiab konkreetselt, et salakaubaveo kuriteovahendina kasutatud transpordivahendi konfiskeerimine riigi kasuks, kui selle transpordivahendi omanik ei ole kuriteos osalenud, võib tähendada tasakaalustamatust kuriteo toimepanemisest mitteteadliku omaniku huvi ja riigi huvi vahel konfiskeerida kuriteovahendeid.
26. Ta rõhutab lisaks, et riigisisesed õigusaktid ei näe ette menetluses, mis viib konfiskeerimiseni, transpordivahendi omaniku ärakuulamist, mis võib ohustada nende õigusaktide kooskõla harta artikliga 47 ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.
27. Nendel asjaoludel esitas Apelativen sad – Plovdiv (Plovdivi apellatsioonikohus) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] harta artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu on sätestatud Bulgaaria Vabariigi karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) artikli 242 lõikes 8, mille alusel konfiskeeritakse riigi kasuks transpordivahend, mida on kasutatud raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks ja mis kuulub kolmandale isikule, kes ei teadnud ega pidanud teadma ega saanud teada, et tema töötaja paneb toime kuriteo, kuna need normid rikuvad üldiste huvide ja omandiõiguse kaitse nõude vahelist tasakaalu?
2. Kas […] harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, nagu on sätestatud [Bulgaaria Vabariigi] karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) artikli 242 lõikes 8, mille kohaselt võib konfiskeerida transpordivahendi, mille omanik on isik, kes ei ole kuriteo toime pannud isik, ilma et omanikule oleks tagatud võimalus pöörduda kohtusse oma seisukoha esitamiseks?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
28. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 21. mail 2019.
29. Kirjalikud seisukohad on esitanud Haskovo prokuratuur, Plovdivi prokuratuur, Kreeka valitsus ja Euroopa Komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Vastuvõetavus
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas harta artikli 17 lõikega 1 ja artikliga 47 on vastuolus riigisisesed õigusnormid (NK artikli 242 lõige 8), millega on lubatud konfiskeerida salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks kasutatud vara, vaatamata sellele, et see kuulub kolmandale isikule, kes kuriteo toimepanemises ei osalenud.
31. Kuna harta on adresseeritud liikmesriikidele „üksnes liidu õiguse kohaldamise korral“ (artikkel 51), ei piisa üksikust viitest selle ühele artiklile, et põhjendada eelotsuse küsimust, kui puudub seos liidu õiguse muude sätetega.
32. On siiski tõsi, et eelotsusetaotluses on nimetatud direktiivi 2014/42 põhjendust 33. See direktiiv on seotud kohtuvaidluse faktiliste asjaoludega, kuna: a) selles on kehtestatud kuriteovahendite konfiskeerimise miinimumnõuded ja b) ette nähtud õiguskaitsevahendid kolmandate isikute õiguste kaitsmiseks.
33. On aga kaheldav, et direktiiv 2014/42 on käesolevale kohtuasjale kohaldatav, arvestades konventsioonis, raamotsustes ja selle direktiivi artikli 3 ammendavas loetelus märgitud direktiivides käsitletud kuritegusid. Välja arvatud juhul, kui siin karistatud müntide salakaubavedu võiks kuuluda mõne selle õigusrikkumise alla (näiteks raamotsuse 2008/841/JSK(6) alla kuuluvad õigusrikkumised), jäävad kirjeldatud faktilised asjaolud selle direktiivi kohaldamisalast välja.
34. Igal juhul võib Euroopa Kohus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid liidu õiguse tõlgendamiseks, mida see kohus ei ole oma eelotsusetaotluses maininud.(7) Nii tegi Euroopa Kohus hiljuti vastuses ühele teisele eelotsusetaotlusele,(8) milles Bulgaaria kohus esitas talle küsimuse direktiivi 2014/42 tõlgendamise kohta. Selles kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus tõlgendada raamotsust 2005/212, kuna direktiiv 2014/42 ei olnud kohaldatav.(9)
35. Raamotsus 2005/212 asendati osaliselt direktiiviga 2014/42, kuid see muudatus ei puuduta esimese nimetatud raamotsuse artikleid 2, 4 ja 5, mis on endiselt jõus.(10) Nagu märgib komisjon, on direktiivi 2014/42 kohaldamisala piiramine põhjus, miks mõni raamotsuse 2005/212 säte ei ole selle direktiiviga asendatud.
36. Raamotsuses 2005/212 (artikli 2 lõikes 1) on aga sätestatud, et „[i]ga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu […], kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus“.
37. Erinevalt direktiivi 2014/42 kriteeriumist, mis piirab direktiivi kohaldamisala eespool kirjeldatud viisil, võib raamotsus 2005/212 olla kohaldatav Bulgaarias toime pandud salakaubaveo kuritegudele, kuna NK karistab neid kolme- kuni kümneaastase vangistusega.
38. Kokkuvõttes leian, et selles kohtuasjas tuleb tõlgendada raamotsust 2005/212 selleks, et hajutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused.(11) Samal ajal saab selle kohaldatavuse järgi tunnistada otsest seost, „mis ulatub kaugemale sellest, et asjaomaste valdkondade puhul on tegemist naabervaldkondadega või et üks neist valdkondadest avaldab teisele kaudset mõju“(12), teisese õiguse normiga ja annab seega aluse tugineda hartale.
B. Sisulised küsimused
39. Asja menetlev kohus tõdeb, et (veoauto) sadulveoki omanikust ettevõtja „ei teadnud ega pidanud teadma ega saanud teada, et tema töötaja paneb toime kuriteo“. Tegemist on seega heauskse kolmanda isikuga, kellelt võetakse temale kuuluv vara, ilma et ta oleks osalenud kuriteo toimepanemises. Õigusrikkumise tegelik toimepanija oli ainult isik, kes kasutas seda transpordivahendit kuriteovahendina mündiaarde salakaubaveo toimepanemiseks.
40. Selleks et teha kindlaks, kas sellisesse olukorda sattunud omanik võib tugineda enda kasuks harta artikli 17 lõikele 1, tuleb esiteks lähtuda raamotsuse 2005/212 sisust.
41. Raamotsuse artikli 1 neljandas taandes on määratletud konfiskeerimine kui „karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“.
42. Selles sättes ei ole konfiskeeritud vara omandiõigust nimetatud. See ei välista põhimõtteliselt, et vara kuulub kolmandale isikule, kes ei ole kuriteo toimepanija ega muu sellega seotud isik.
43. Raamotsuse 2005/212 mõne lõigu eesmärk on täpsustada konfiskeerimise isikulist kohaldamisala:
– artikli 2 lõige 2 näeb ette, et maksukuritegude puhul jäetakse „kurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust“.
– Artikli 3 lõige 1 viitab vajadusele „konfiskeerida süüdimõistetud isikule kuuluv vara“.
– Sama artikli 3 lõige 3 võimaldab konfiskeerida „kõnealuse isiku lähisugulaste poolt omandatud vara ning vara, mis on võõrandatud juriidilisele isikule, mille üle asjaomane isik üksi või koos oma lähisugulastega omab kontrolli“, olgu see siis otsene või kaudne.
– Lõpuks on põhjenduses 3 märgitud, et „tuleb […] vajaduse korral täiustada ja ühtlustada siseriiklikke sätteid, mis reguleerivad kuritegelikul teel saadud tulu arestimist ja konfiskeerimist, võttes arvesse heausksete kolmandate isikute õigusi“.
44. Raamotsus 2005/212 andis seega piisava aluse väita, et konfiskeerida tuleb põhimõtteliselt kuriteo toimepanijale kuuluv vara, kuid lubas samal ajal laiendada konfiskeerimist kolmandate isikute varale.
45. Need kolmandad isikud võivad olla väga erinevas olukorras. Oleks naiivne eirata, et paljudel juhtudel üritavad kuritegude tegelikud toimepanijad (kaasosalised, kahtlustatavad või süüdistatavad) kasutada vahendajana kolmandat isikut, et vältida just nimelt enda vara konfiskeerimist.(13)
46. Seega on võimalik, et kolmandad isikud, isegi kui nad ei ole õigusrikkumise tegelikud toimepanijad,
– on teataval määral õigusrikkumisse või selle ettevalmistamisse sekkunud, näiteks kihutajate, kaasosaliste või varjajatena,
– on olnud niisuguse vara omanikud, mille valdamine on ebaseaduslik, näiteks keelatud relvad, narkootikumid või muud elemendid, mis on ette nähtud konkreetselt kuritegude toimepanemiseks ja mida nendes kasutatakse;
– on omandanud selle vara, olles teadlikud selle ebaseaduslikust päritolust, just selleks, et vältida selle konfiskeerimist.
47. Neil juhtudel (ja võib-olla mõnel muul sarnasel juhul) ei takista miski arestitud vara konfiskeerimist, isegi kui see kuulub muudele isikutele kui kuriteo tegelik toimepanija.
48. Asi on aga hoopis teisiti, kui tegemist on heausksete kolmandate isikutega, kellele kehtiv kord nõuab erilist uurimist.
1. Heauskse kolmanda isiku õigused tema vara konfiskeerimisel
49. Heauskse kolmanda isiku (menetluslike ja materiaalsete) õiguste kaitset on liidu seadusandja meeles pidanud, nagu nähtub raamotsuse 2005/212 põhjendusest 3 ja nagu on ette näinud direktiiv 2014/42.
50. See kaitse puudutab nii harta artiklis 17 sätestatud (materiaalset) omandiõigust kui ka (menetluslikku) õigust pöörduda selle õiguse kaitseks kohtusse vastavalt harta artiklile 47. Peatun ainult esimesel.(14)
51. Kuigi need sätted ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad, võib raamotsuse 2005/212 tõlgendamiseks lähtuda direktiivi 2014/42 sätetest heausksete kolmandate isikute kohta, kuna mõlemad järgivad sama eesmärki, mis olid olemas juba raamotsuses.
52. Direktiivi 2014/42 põhjenduses 33 on tunnistatud, et see direktiiv „ei mõjuta oluliselt mitte üksnes kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi, vaid ka selliste kolmandate isikute õigusi, keda ei ole kohtu alla antud“. Nendel kolmandatel isikutel peab olema „õigus olla ära kuulatud, [kui nad] väida[vad] end olevat asjaomase vara omanik[ud] või […] väida[vad], et [neil] on muid omandiõigusi (asjaõigusi), näiteks kasutusvaldus“.
53. Selle põhjendusega kooskõlas käsitleb direktiivis 2014/42 üks säte (artikkel 6) teise isiku vara konfiskeerimist, nähes ette, et:
– lõikes 1 on nimetatud vara, „tulu või muu tulule vastava väärtusega vara […], mis otseselt või kaudselt on kahtlustatava või süüdistatava poolt üle antud kolmandale isikule, või mille kolmas isik omandas kahtlustatavalt või süüdistatavalt […]“.(15)
– Lõikes 2 on „heausksete kolmandate isikute õigus[ed]“ eelneva lõike piirangust välja arvatud.
54. See regulatsioon asendab raamotsuse 2005/212 artikli 3. Kuigi viimati nimetatud artikkel ei ole enam kehtiv, oleks minu arvates ekslik järeldada, et võimalus konfiskeerida kolmandate isikute vara on raamotsuse 2005/212 kontekstis kadunud.
55. Olen, vastupidi, arvamusel, et kuigi kolmandate isikute vara konfiskeerimise käsitlus direktiivis 2014/42 kaldub formaalselt kõrvale raamotsuses 2005/212 sätestatud normidest, võib see aidata mõista raamotsuse ulatust.(16)
56. Järelikult ei takista miski tõlgendada raamotsuse 2005/212 artikli 2 lõiget 1 nii, et sellega on lubatud konfiskeerida kolmandate isikute vara, välja arvatud juhul, kui need isikud on heausksed.
57. Seda eeldust arvestades on harta artikli 17 lõikega 1 tagatud omandiõiguse tunnused sedastatud 21. mai 2019. aasta kohtuotsusega,(17) milles Euroopa Kohus:
– tunnistab, et selle artikliga tagatud kaitse ei ole absoluutne ja võimaldab omandi äravõtmist, kui see on õigustatud üldistes huvides. Selles osas tuleb arvesse võtta harta artikli 52 lõiget 1.(18)
– Tuvastab, et „[h]arta artikli 17 lõike 1 tõlgendamine koostoimes harta artikli 52 lõikega 1 viib esiteks järeldusele, et kui omandi äravõtmist põhjendatakse üldisest huvist tuleneva põhjusega, siis tuleb harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtte järgimist kontrollida lähtuvalt sellest põhjusest ja sellega hõlmatud üldise huvi eesmärkidest“.
– Ta väidab, et „see tõlgendus [tähendab], et kui omandi äravõtmise põhjendamiseks sobiv üldisest huvist tulenev põhjus puudub või – kui eeldada, et selline üldisest huvist tulenev põhjus on tõendatud – harta artikli 17 lõike 1 teise lausega seatud tingimused ei ole täidetud, siis on tegemist selle sättega tagatud omandiõiguse rikkumisega“.(19)
58. Eelneva põhjal olen arvamusel, et üldjuhul ei tohiks konfiskeerida vara, mis kuulub heausksetele kolmandatele isikutele ja mida on kasutatud kuriteovahendina.
59. Sellest reeglist võib siiski üldisest huvist tulenevatel põhjustel teha erandi riigisiseste õigusnormidega, mis järgivad õiguspäraseid üldise huvi eesmärke, on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on eesmärkide saavutamiseks vajalik.(20) Lisaks on tingimata vajalik, et omandi äravõtmist kompenseeritaks õigeaegse ja õiglase hüvitisega.(21)
60. Minu arvates on igal juhul otstarbekas selles kontekstis esitada täiendav kaalutlus mõiste „heausksus“ kohta. Ma tunnistan, et see on ülimalt juhtumipõhine valdkond ja et asja menetleva kohtu ülesanne on hinnata, kas oli tegemist heausksusega või mitte (käesolevas asjas kinnitab ta eespool toodud jõulises väljenduses, et oli).(22) Ma sooviksin märkida, et ei piisa sellest, et puudus tahtlus: ka süüline hooletus võib teatud asjaoludel heausksuse välistada.
61. Näiteks võib vaevalt pidada heauskseks kolmanda isiku käitumist, kes ei tea küll, kas sõidukit, mille ta annab teisele isikule, kasutatakse konkreetse salakaubaveo (või uimastikaubanduse) õigusrikkumise toimepanemiseks, annab siiski selle sõiduki üle, kuigi ta võib kergesti eeldada, et ülevõtja tegeleb tavaliselt sellise tegevusega.
2. Transpordivahendite äravõtmine heauskselt kolmandalt isikult liikmesriigi õiguses
62. Konfiskeerimise laiendamine kuriteo toimepanemises kasutatud transpordivahenditele (sõiduautod, laevad ja lennukid) on küsimus, mis on põhimõtteliselt reguleeritud iga riigi õiguses.(23) Raamotsuse 2005/212 seisukohast ei takista miski lugeda neid transpordivahendeid vahendite hulka, millega on kuritegu toime pandud või katsetatud kuritegu toime panna.
63. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab enesestmõistetavaks, et käesolevale kohtuasjale on kohaldatav NK artikli 242 lõige 8, mistõttu sadulveok tuleb riigi kasuks konfiskeerida, kuigi see kuulub heausksele kolmandale isikule.
64. Sama kohus tuletab meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) tuvastas ühes 2015. aasta kohtuotsuses,(24) et Bulgaarias selle sätte alusel otsustatud konfiskeerimine on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 1, mis on sisult analoogne harta artikli 17 lõikega 1 (õigus omandile).
65. Plovdivi prokuratuur, kes tugineb oma seisukohtades samale kohtuotsusele, osundab oma konfiskeerimise õigsust käsitleva teesi põhjenduseks ühte teist EIK hilisemat otsust(25) konfiskeerimise kohta Bulgaarias tolliseaduse (Zakon za mitnitsite)(26) artikli 233 lõike 6 (varem punkt 3) alusel, mille redaktsioon tollivaldkonna kohta on tema väitel sarnane NK artikli 242 lõikega 8.(27)
66. Tegelikult on need kaks kohtuotsust vaid piiratult asjakohased selleks, et Euroopa Kohus saaks (vastavalt harta artikli 52 lõikele 3) neist juhinduda vastamisel esimesele eelotsuse küsimusele:
– mis puutub kohtuotsusesse Atanasov, siis kuigi EIK tõepoolest ei tuvastanud, et tolliseaduse artikli 233 lõike 3 kohaldamine rikkus omandiõigust, pidas ta selle õiguse riivet põhjendatuks, kuna I. Atanasov oli toime pannud tollieeskirjade rikkumise.(28)
– Kohtuotsuses Ünsped, mille faktilised asjaolud sarnanevad käesoleva kohtuasja asjaoludega (narkootikumide veoks kasutatud veoauto konfiskeerimine NK artikli 242 lõike 8 alusel, ilma et selle omanik oleks osalenud kuriteo toimepanemises), juhib EIK pärast omandiõiguse kaitse üldpõhimõtete analüüsimist tähelepanu eelkõige menetluslikele aspektidele.(29)
67. Kohtuotsuse Ünsped kohaselt oleksid liikmesriigi ametivõimud pidanud selles kohtuasjas kontrollima omaniku süülisuse või hoolikuse astet konfiskeeritud vara suhtes või vähemalt tema teguviisi ja kuriteo vahelist seost.(30) Kuna nad seda ei teinud ning eelkõige ei andnud omanikule võimalust vaidlustada tema vara konfiskeerimist kriminaalmenetluse tulemusel, siis oli protokolli nr 1 artikliga 1 kaitstud õigust rikutud.(31)
68. Kuna käesoleva eelotsusetaotluse menetluslikke aspekte on käsitletud teises eelotsuse küsimuses, siis tuleb esimese küsimuse arutamisel keskenduda küsimusele, kas salakaubaveos kasutatud transpordivahendite konfiskeerimine, kui need kuuluvad heausksele kolmandale isikule, on piisavalt põhjendatud ja proportsionaalne.
69. Eelotsusetaotluses ei ole sellele võimalikule õigustusele viidatud ning Bulgaaria valitsus ei astunud eelotsusemenetlusse, et seda kaitsta. Küll aga viitasid sellele Bulgaaria prokuratuurid, kes esitasid selles asjas oma seisukohad. Nad esitasid oma seisukoha põhjenduseks ka muid argumente, millele nad olid asunud kriminaalmenetluses esimese astme ja apellatsioonikohtus.
70. Nendest argumentidest (mille esitas eelkõige Plovdivi prokuratuur) näib mulle esmapilgul vastuvõetamatu see, mis pooldab konfiskeerimise õigustatust seepärast, et NK artikli 242 lõige 8 on piisavalt kättesaadav, täpne, ootuspärane ja üldise huvi eesmärki järgiv norm. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on just nimelt tõstatanud küsimuse, kas see õigusnorm, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda tõlgendab, on kooskõlas liidu õigusega.
71. Samuti ei ole vastuvõetav väita kohaldatud normi põhjenduseks, et see on seotud Bulgaaria rahvusvaheliste kohustustega ja et konfiskeerimine on ex lege omandiõiguse omandamine (ja sellele vastav kaotamine), mis ei kuulu liidu pädevusse.
72. Sellega seoses tuletan üksnes meelde, et raamotsus 2005/212 võeti vastu liidu pädevuse valdkonnas ja et omandiõiguse austamine kuulub harta artikli 17 alla, mis on eespool mainitud sõnastuses riikide suhtes kohaldatav. Viidatud rahvusvahelised kohustused ei kohusta heauskse kolmanda isiku vara konfiskeerima.
73. Mis puutub argumenti, et Bulgaaria võlaõigusseadusega on lubatud, et sõiduki omanikust äriühing nõuab sõidukijuhilt konfiskeerimisest tingitud kahju hüvitamist (nii et temalt ei ole otseselt tema õigusi ära võetud, sest tal on kaebeõigus, et nõuda süüdimõistetult vastavat hüvitist), siis piisab viitest Euroopa Kohtu selgitusele kohtuotsuses komisjon vs. Ungari (põllumajandusmaa kasutusvaldus) samalaadse arutluskäigu kohta.(32)
74. Seega, meetme põhjendatuse juurde tagasi tulles märgin, et konfiskeerimine on oma olemuselt mõeldud selleks, et võtta õigusrikkujalt varalised stiimulid, jättes ta ilma kõigist kuritegelikul teel saadud varadest, kuriteovahenditest ja kuriteoga saadud esemetest. Sellist põhjendust, mis on seotud kuritegevuse vastu võitlemisega, põhimõtteliselt ei esine, kui arestitud vara kuulub heausksele kolmandale isikule.
75. Haskovo prokuratuuri sõnul innustaks selle seadusega ette nähtud tagajärje kaotamine organiseeritud kuritegevust kasutama salakaubaveo kuritegude toimepanemiseks võõraid transpordivahendeid. Vastus sellele (õiguspärasele) murekohale tuleb leida nende transpordivahendite omanike ja kuritegude toimepanijate vaheliste sidemete uurimises, sealhulgas nende omanike heausksuse hindamise kriteeriume rangemaks muutes.(33)
76. Kui liikmesriigi õiguses oleks otsustatud kehtestada absoluutne nõue konfiskeerida kasutatud transpordivahendid, kui nende omanikud on tõepoolest toiminud heauskselt (või neilt endilt on koguni nende sõiduk ära võetud: näiteks isiku puhul, kellelt on sõiduk ärandatud selleks, et seda pärast kasutada salakaubaveo kuriteo toimepanemises), siis oleks kasutatud selle vara sundvõõrandamiseks sobimatut õiguslikku vahendit.
77. Konfiskeerimise muutmine omandiõiguse sundpiiramiseks sellistel asjaoludel eeldaks piisavat põhjust selle põhjendamiseks ja lõpuks aktiveeriks see harta artikli 17 lõike 1 teises taandes ette nähtud kahju hüvitamise tagatise.
V. Ettepanek
78. Eespool öeldut arvestades teen ettepaneku vastata Apelativen sad – Plovdivi (Plovdivi apellatsioonikohus, Bulgaaria) esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, artikli 2 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnorm, millega on lubatud konfiskeerida riigi kasuks transpordivahend, mida on kasutatud raskendavatel asjaoludel toime pandud salakaubaveo kuriteo toimepanemiseks, kui see transpordivahend on heauskse kolmanda isiku omand, kes ei teadnud ega pidanud teadma ega saanud teada, et seda kasutatakse kuriteo toimepanemiseks.