Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 27. juunil 2024(1)
Kohtuasi C‑236/23
Mutuelle assurance des travailleurs mutualistes (Matmut)
versus
TN,
Société MAAF assurances,
Fonds de garantie des assurances obligatoires de dommages (FGAO),
PQ
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2009/103/EÜ – Mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustus – Kolmandatele isikutele kohustusliku kindlustusega antud garantii ulatus – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib kaassõitjast kannatanu vastu tugineda kindlustuslepingu tühisusele selle isiku poolt lepingu sõlmimisel tahtlikult valeandmete esitamise tõttu
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas käsitletava eelotsusetaotluse esitamiseks on andnud ainet kohtuotsus Fidelidade-Companhia de Seguros,(2) milles Euroopa Kohus selgitas, et mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate direktiividega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille toimel saab kolmandast isikust kannatanu vastu tugineda mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuslepingu tühisusele, mis tuleneb kindlustusvõtja poolt lepingu sõlmimisel esitatud valeandmetest kõnealuse sõiduki omaniku ja hariliku juhi kohta.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib käesolevas asjas teada, kas sama tõlgendust tuleb kasutada olukorras, kus kaassõitjast kannatanu, kelle vastu kindlustuslepingu tühisusele tuginetakse, oli kindlustusvõtjana lepingu sõlmimisel selliste valeandmete esitaja. Jaatava vastuse korral tekib ka küsimus, kas vaatamata sellele, et kolmandast isikust kannatanu vastu ei saa lepingu tühisusele tugineda, võib kindlustusandja esitada selle isiku vastu hagi kindlustuslepingu alusel makstud summade tagasisaamiseks.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2009/103/EÜ(3) artikli 1 punktis 2 on „kahjustatud isik“ määratletud kui „isik, kellel on õigus saada hüvitist seoses sõidukite põhjustatud kaotuse või kahjuga“.
4. Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:
„Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed, et tagada sellise sõiduki kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, tsiviilvastutuskindlustuse olemasolu.
Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.
[…]
Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.“
5. Direktiivi artikli 12 lõikes 1 on ette nähtud:
„Artiklis 3 osutatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral, ilma et see piiraks artikli 13 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.“
6. Direktiivi artiklis 13 on sätestatud:
„Iga liikmesriik võtab vastavad meetmed, tagamaks, et kõiki artikli 3 kohaselt väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid lepingu tingimusi või õigusaktide sätteid peetaks kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kahjustatud kolmandate isikute nõuetega, ja sätete või lepingu tingimustega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukid, mida kasutavad või juhivad:
a) isikud, kellel ei ole selleks otsest või kaudset volitust;
b) isikud, kellel ei ole asjaomase sõiduki juhtimiseks vajalikku juhiluba;
c) isikud, kes ei järgi asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid õigusaktides sätestatud tehnonõudeid.
Esimese lõigu punktis a nimetatud sätetele või tingimustele võib siiski tugineda isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud.
Liikmesriigid võivad oma territooriumil toimunud õnnetuste puhul loobuda esimese lõigu sätete kohaldamisest, kui kahjustatud isik võib kantud kahju eest hüvitist saada sotsiaalkindlustusorganilt.
2. Varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul võib liikmesriik näha ette, et kindlustusandja asemel maksab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimustel hüvitist artikli 10 lõikes 1 määratletud organ; kui sõiduki põhiasukoht on teises liikmesriigis, ei või kõnealune organ esitada nõuet ühegi kõnealuse liikmesriigi organi vastu.
Liikmesriigid, kes on varastatud või vägivalda kasutades omandatud sõidukite puhul ette näinud, et hüvitist maksab artikli 10 lõikes 1 nimetatud organ, võivad varakahju puhul näha ette kahjustatud isiku kuni 250 euro suuruse omavastutuse.
3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed et tagada, et iga kindlustuspoliisis sisalduv seadus- või lepingujärgne tingimus, mis jätaks kaassõitja kindlustuskaitse alt välja põhjendusel, et ta teadis või oleks pidanud teadma, et sõidukijuht oli õnnetuse ajal alkoholi või mingi muu joovastava aine mõju all, loetakse sellise kaassõitja nõude suhtes kehtetuks.“
B. Prantsuse õigus
7. Kindlustusseadustiku (code des assurances) artikli L. 113‑8 kohaselt on kindlustusleping tühine, kui kindlustatu jätab andmed esitamata või esitab tahtlikult valeandmeid, kui see andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine muudab riski eset või vähendab selle suurust kindlustusandja jaoks, isegi kui kindlustatu poolt avaldamata jäetud või moonutatud risk ei mõjutanud kindlustusjuhtumit.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
8. PQ sõlmis 5. oktoobril 2012 äriühinguga Mutuelle assurances des travailleurs mutualistes (Matmut) liikluskindlustuse lepingu. Lepingu sõlmimisel avaldas PQ, et ta on kindlustatud sõiduki ainus juht.
9. 28. septembril 2013 osales see sõiduk, mida juhtis joobeseisundis TN, liiklusõnnetus teise sõidukiga, mille oli kindlustanud Mutuelle d’assurance des artisans de France (MAAF). PQ, kes oli õnnetuse põhjustanud sõidukis kaassõitja, sai selles õnnetuses vigastada.
10. Asi saadeti tribunal correctionneli (kriminaalkohus), kes tunnistas TNi süüdi muu hulgas maismaa mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisel tahtmatus kehavigastuste tekitamises PQ‑le, kellele põhjustati sellega üle 3 kuu pikkune töövõimetus.
11. PQ esitas tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded. Kohtuistungil esitas Matmut nendele nõuetele vastuväite, et kindlustusleping on tühine, kuna PQ oli avaldanud hariliku juhi isiku kohta valeandmeid. Matmut taotles enda asendamist kohtuasjas ning nõudis, et PQ-le hüvitise maksmise kohustuse võtaks üle Fonds de garantie des assurances obligatoires de dommages (FGAO) (kohustusliku kahjukindlustuse tagatisfond), kelle ülesanne on muu hulgas maksta hüvitist sellistes liiklusõnnetustes kannatanutele, mille eest vastutav isik ei ole kindlustatud.
12. Tribunal correctionnel (kriminaalkohus) tunnistas 17. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega lepingu tühiseks, kuna kindlustatu oli tahtlikult esitanud valeandmeid. Ta asendas äriühingu Matmut kohtuasjas, mõistis kannatanutele tekitatud kahju hüvitise välja TNilt ja tunnistas kohtuotsuse FGAO suhtes siduvaks.(4)
13. TN, FGAO ja MAAF esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse cour d’appelile (apellatsioonikohus, Prantsusmaa), kes jättis kohtuotsuse muutmata osas, milles sellega tunnistati PQ ja Matmuti vaheline kindlustusleping tühiseks.
14. Cour d’appel (apellatsioonikohus) leidis, et ajal, mil PQ sõlmis kindlustuslepingu, oli TN sõiduki omanik ja selle harilik juht. Nimetatud kohus otsustas, et PQ oli seega esitanud hariliku juhi isiku kohta tahtlikult valeandmeid, mis ilmselgelt muutis riski arvestamist kindlustusandja jaoks, võttes arvesse asjaolu, et TN oli varem joobes sõidukijuhtimise eest süüdi mõistetud.
15. Erinevalt kriminaalkohtust leidis cour d’appel (apellatsioonikohus) siiski, et tegemist võib olla Matmuti vastutusega ja asendas seega FGAO kohtuasjas. Nimetatud kohus märkis seejuures, et Euroopa Liidu õiguse esimuslikkusest riigisisese õiguse suhtes tuleneb, et kindlustusseadustiku artiklis L. 113–8 ette nähtud lepingu tühisusele põhjendusel, et kindlustatu on tahtlikult esitanud valeandmeid, ei saa tugineda liiklusõnnetuses kannatanute või nende õigusjärglaste vastu. Asjaolu tõttu, et kannatanu oli kaassõitja õnnetuse põhjustanud sõidukis, kindlustusvõtja või sõiduki omanik, ei või jätta teda ilma „kolmandast isikust kannatanu“ seisundist.
16. Matmut esitas cour d’appeli (apellatsioonikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Prantsuse kassatsioonikohus) kriminaalkolleegiumile põhjendusel, et kindlustusseadustiku artikleid L. 113‑8 ja R. 211‑13(5) rikkudes oli viimane ekslikult tuvastanud, et PQ vastu ei saa tugineda kindlustuslepingu tühisusele.
17. Leides, et selle väite analüüsimine eeldab kindlustusõigusele spetsialiseerunud koja arvamust, küsis kriminaalkolleegium nimetatud kojalt, kas kindlustuslepingu tühisusele saab tugineda tahtliku valeandmete esitamise tõttu kannatanu vastu, kes on nii õnnetuse põhjustanud sõiduki kaassõitja kui ka kindlustusvõtja.
18. Seda küsimust lahendav Cour de cassationi (kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, teine tsiviilkolleegium selgitab üksikasjalikult Prantsuse õiguse seisukohta seoses tuginemisega kahjustatud isiku vastu kindlustuslepingu tühisusele õnnetuses, millega seoses võib tekkida kindlustusandja vastutus. Cour de cassationi (kassatsioonikohus) praktikast tuleneb, et kindlustusvõtja pahausksust, mida karistatakse kindlustuslepingu tühisusega, iseloomustab kindlustusvõtja tahe eksitada kindlustusandjat. Taolise valeandmete esitamise mõju õnnetusjuhtumile ei ole oluline. Lisaks mõjutab tühisus kindlustuslepingut tagasiulatuvalt, mistõttu see loetakse algusest peale olematuks.
19. Cour de cassation (kassatsioonikohus) on olnud seisukohal, et üldjuhul saab lepingu tühisusele, mis tuleneb kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamisest, tugineda kannatanu vastu, tingimusel et kindlustusandja, kes on keeldunud tagatist andmast, on nõuetekohaselt kaasanud asjasse FGAO.
20. Alates oma 29. augusti 2019. aasta kohtuotsusest(6) on nimetatud kohus seisukohal, et kindlustusseadustiku sätetega ette nähtud kindlustuslepingu tühisusele ei saa tugineda liiklusõnnetuses kannatanute või nende õigusjärglaste vastu ning et sellistel juhtudel ei saa nõuda, et kannatanule maksaks hüvitist FGAO. See kohtupraktika muutus tulenes kõnealuste sätete tõlgendamisest kindlustusdirektiive arvestades.
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et Prantsuse seadusandja lisas seejärel kindlustusseadustikku artikli L. 211‑7‑1, et viia see seadustik kooskõlla liidu õigusega. Ta selgitab, et selle sätte kohaselt ei saa kindlustuslepingu tühisusele tugineda liiklusõnnetuses kannatanute või nende õigusjärglaste vastu ning et sellisel juhul peab neile hüvitist maksma kindlustusandja, kes on kindlustanud õnnetuses osalenud sõiduki tsiviilvastutuse. Nimetatud säte täpsustab, et võlausaldaja õigused õnnetuse eest vastutava isiku vastu lähevad üle kindlustusandjale tema poolt makstud summa ulatuses.
22. See praegu kehtiv säte ei ole ratione temporis kohaldatav põhikohtuasja asjaoludele, nimelt lepingu sõlmimisele ja õnnetusele, mis toimus vastavalt 2012. ja 2013. aastal.
23. Samas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et alates oma kohtupraktika arengust, mis tuleneb 29. augusti 2019. aasta kohtuotsusest, ja kindlustusseadustiku artikli L. 211‑7‑1 jõustumisest, ei ole Cour de cassation (kassatsioonikohus) kunagi võtnud seisukohta küsimuses, kas kindlustuslepingu tühisusele on võimalik tugineda sõidukis kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ühtlasi kindlustusvõtja, kes esitas tahtlikult valeandmeid, mis tõid kaasa kindlustuslepingu tühisuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et taolist olukorda, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, ei ole käsitletud üheski Euroopa Liidu Kohtu otsuses.
24. Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) 30. märtsi 2023. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. aprillil 2023, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas […] direktiivi 2009/103/[…] artikleid 3 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui kohustusliku liikluskindlustuse lepingu tühisusele saab tugineda kahju kannatanud kaassõitja vastu, kui kaassõitja on ka kindlustusvõtja, kes on lepingu sõlmimise ajal esitanud tahtlikult valeandmeid?“
25. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Matmut, TN, MAAF, FGAO, PQ ja Prantsuse valitsus ning komisjon. Euroopa Kohus otsustas käesolevas asjas kohtuistungit mitte korraldada.
IV. Analüüs
A. Eelotsuse küsimuse ulatus ja selle ümbersõnastamine
26. Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus kindlustuslepingu tühisusele tuginemine kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ühtlasi kindlustusvõtja, kelle esitatud valeandmed on lepingu tühisuse põhjuseks.
27. Käesolevast eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi ka juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et kindlustusvõtjast kannatanu vastu ei saa kindlustuslepingu tühisusele tugineda, ning ta soovib teada, kas kindlustusandjal on õigus esitada selle isiku vastu hagi lepingu sõlmimise ajal toime pandud tahtliku õigusvastase käitumise tõttu, et saada tagasi kõik selle lepingu alusel makstud summad.
28. Täheldan, et eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud, kas Matmut esitas põhikohtuasjas sellise nõude või kas seda on võimalik esitada taolises menetluses, nagu on käimas põhikohtuasjas.
29. Sellega seoses tuleb esiteks meelde tuletada, et liidu õigust puudutavate küsimuste asjakohasust eeldatakse. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(7)
30. Teiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt(8) ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses olev kohtuasi lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada.
31. Seega võib Euroopa Kohus, kui ta täidab oma ülesandeid eelotsusemenetluses, paluda eelotsuse küsimused ümber sõnastada ning nende asjakohasuse eeldus kehtib vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 29 viidatud kohtupraktikale ka pärast nende ümbersõnastamist.(9)
32. Kuigi eelotsusetaotluses puudub teave kindlustusandja võimaluse kohta esitada hagi kindlustusvõtjast kannatanu vastu, ei ole käesoleval juhul ilmne, et küsimus, kas sellise hagi esitamine on kooskõlas liidu õigusega, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või puudutab hüpoteetilist probleemi. Kuigi põhikohtuasi käsitleb õnnetuse põhjustanud isiku kriminaalvastutust, vaadatakse selles menetluses läbi ka tsiviilkahju hüvitamise nõuded. Lisaks, nagu nähtub poolte kirjalikest seisukohtadest, milles seda küsimust põhjalikult arutatakse, sisaldab käesolev eelotsusetaotlus kogu vajalikku teavet, et anda tarvilik vastus küsimusele sellise hagi õiguspärasuse kohta.
33. Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku eelotsuse küsimus ümber sõnastada nii, et selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas direktiivi 2009/103 artikleid 3 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad tugineda kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ka kindlustusvõtja, mootorsõiduki tsiviilvastutuskindlustuslepingu tühisusele, mis tuleneb selle kindlustusvõtja poolt tahtlikust valeandmete esitamisest asjaomase sõiduki hariliku juhi kohta.
34. Minu ümbersõnastamise ettepaneku kohaselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, teiseks teada, kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on samuti vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kindlustusandjal esitada juhul, kui kaassõitjast kannatanu on ühtlasi ka kindlustusvõtja, tema vastu hagi, tuginedes tahtlikule valeandmete esitamisele asjaomase sõiduki hariliku juhi kohta, et nõuda tagasi kõik summad, mis sellele kaassõitjast kannatanu asjaomase lepingu alusel maksti.
B. Kindlustuslepingu tühisusele tuginemise võimalikkus
35. Kindlustuslepingu kehtivuse õiguslikke tingimusi ei reguleeri mitte liidu õigus, vaid liikmesriikide õigus.(10) Liikmesriigid peavad siiski tagama, et kohustuslik liikluskindlustus võimaldaks hüvitada kõigile sõiduki põhjustatud õnnetuses kannatanutele tekitatud kahju. Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigid peavad kasutama oma pädevust selles valdkonnas liidu õigust järgides ning et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist käsitlevad riigisisesed õigusnormid ei tohi piirata direktiivi 2009/103 soovitavat toimet.(11)
36. Seega tuleb eelotsuse küsimuse esimesele osale vastamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kaassõitjast kannatanu, kes on ühtlasi kindlustusvõtja ja kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmete esitaja, kuulub nende isikute hulka, keda direktiiv 2009/103 on mõeldud kaitsma. Ainult jaatava vastuse korral võib sõlmitud kindlustuslepingu tühisusele tuginemine selle kaassõitjast kannatanu vastu jätta ta õigusest hüvitisele ilma ja seega kahjustada direktiivi soovitavat toimet. Seega analüüsin sellisel juhul lisaks, kas tühisusele tuginemine asjaomase isiku vastu rikub osutatud direktiivi ja selle soovitavat toimet.
1. Kolmandatest isikutest kannatanute kaitse
a) Kannatanute kaitse üldreegel
37. Direktiivi 2009/103 eesmärk on eelkõige tagada sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanute võrdväärne kohtlemine sõltumata sellest, kus liidu territooriumil õnnetus toimus, ja seega tagada mootorsõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanute kaitse.(12) Selle direktiivi sätted on kujunenud liidu kohustusliku liikluskindlustuse eeskirjade arengu tulemusel, millega seoses on järjekindlalt järgitud ja tugevdatud eesmärki kaitsta selliste sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanuid.(13)
38. Nagu nähtub direktiivi 2009/103 põhjendusest 1, kodifitseeriti selle direktiiviga varem kehtinud direktiivid, mis käsitlesid mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist, ilma et neid direktiive oleks oluliselt muudetud. Niisiis on nimetatud varem kehtinud direktiive käsitlev kohtupraktika ülekantav ka direktiivi 2009/103 samaväärsete sätete tõlgendamisele.(14)
39. Selleks et saavutada liidus kannatanute „võrdväärne“ kaitse, näeb direktiiv 2009/103 ette üldreegli, mille kohaselt on kahjustatud isikutel õigus saada kindlustusandjalt hüvitist, ja erandid sellest reeglist. Seega on need erandid ammendavad ja neid tuleb tõlgendada kitsalt.(15)
40. Sellega seoses tuleneb direktiivi 2009/103 artikli 1 punktist 2 ja artikli 3 esimesest lõigust nende koostoimes, et kaitse, mis peab olema tagatud vastavalt sellele direktiivile, laieneb kõikidele isikutele, kellel on tsiviilvastutust käsitleva riigisisese õiguse kohaselt õigus mootorsõidukiga tekitatud kahju hüvitamisele.(16)
41. Täpsemalt kohustab direktiivi 2009/103 artikkel 3 liikmesriike tagama, et nende territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus on kaetud kindlustusega, ning täpsustab eelkõige kahju liigid ja kolmandad isikud, kes peavad olema selle kindlustusega kaetud. Mis puudutab kolmandatest isikutest kannatanutele antud õigusi, siis on selle direktiivi artikli 3 esimese lõiguga vastuolus see, kui liikluskindlustusandja võib õigusaktide sätetele või lepingutingimustele tuginedes keelduda kindlustatud sõiduki põhjustatud õnnetuses kannatanud isikutele tekitatud kahju hüvitamisest. Selle direktiivi artikli 13 lõige 1 vaid kordab seda kohustust seoses teatavate selles sättes nimetatud konkreetsete olukordadega.(17)
42. Neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas käesoleval juhul kuulub kaassõitjast kannatanu, kes on ühtlasi ka kindlustusvõtja ja valeandmete esitaja, „kolmandatest isikutest kannatanute“ hulka, keda soovitakse direktiiviga 2009/103 kaitsta.
b) Kaassõitja kahjustatud isikuna
43. Sõidukite kasutamise kohustuslik tsiviilvastutuskindlustus, mida reguleerib direktiiv 2009/103, katab selle direktiivi artikli 12 lõike 1 kohaselt muu hulgas vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral.
44. Euroopa Kohus on juba selgitanud, et direktiivi 2009/103 sätetele vastavate varasemate direktiivide sätete eesmärk oli tagada, et kõik kaassõitjad, kes on saanud sõiduki poolt põhjustatud õnnetuses kannatada, saaksid kohustusliku liikluskindlustuse hüvitist, kui ei ole tegemist nendes direktiivides ette nähtud erandiga.(18)
45. On tõsi, et direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 punktis a on ette nähtud erand, mis võib mõjutada muude autos sõitjate olukorda peale juhi. Selle sätte kohaselt võib liikmesriik otsustada kohaldada (lepingulist või normatiivset) väljaarvamisklauslit isikute suhtes, kes sisenesid sõidukisse vabatahtlikult, kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk on varastatud. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul see nii ei olnud.
46. Mis puudutab direktiivis 2009/103 ette nähtud kohustuslikku kindlustust, siis ei võta asjaolu, et kahjustatud isik oli kahju tekitanud sõiduki kaassõitja, temalt õigust liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele.
c) Kindlustusvõtja kahjustatud isikuna
47. Käesoleval juhul on isik, kes tugineb kindlustusandjalt hüvitise saamiseks „õnnetuses kannatanu“ seisundile, kindlustuslepingu üks pool, nimelt kindlustusvõtja.
48. Nagu ma juba märkisin,(19) kasutatakse liidu õigusega kaitstavate isikute kindlaksmääramiseks nii direktiivis 2009/103 kui ka Euroopa Kohtu praktikas mõistet „kolmandast isikust kannatanu“. Selle mõiste kasutamine võib viia mõttele, et direktiiviga tagatud kaitse on kohaldatav üksnes isikutele, kes ei ole („kolmandate isikutena“) lepinguliselt seotud potentsiaalselt vastutatava kindlustusandjaga.
49. Esiteks esineb mõiste „kannatanud kolmandad isikud“ siiski ainult direktiivi 2009/103 artiklis 13. See säte „Väljaarvamisklauslid“ paneb liikmesriikidele kohustuse võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et „artikli 3 kohaselt“ väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid lepingu tingimusi peetaks kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kannatanud kolmandate isikute nõuetega, ja sätete või lepingu tingimustega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukite kasutamine või juhtimine teatavatel konkreetsetel ja selle artikli lõikes 1 täpselt määratletud juhtudel.
50. Direktiivi 2009/103 põhjenduses 15 on täpsustatud selle direktiivi artikli 13 eesmärki ja märgitud, et kannatanute huvides on, et teatavate väljaarvamisklauslite mõju piirduks kindlustusandja ja õnnetuse põhjustanud isiku omavaheliste suhetega. A contrario, nimetatud põhjendusest tulenevalt loetake taolised (normatiivsed ja lepingulised) väljaarvamisklauslid direktiivi artikli 13 kohaselt seega kindlustusandja ja muu kahjustatud isiku kui õnnetuse põhjustaja vahelises suhtes õigustühisteks, välja arvatud selles sättes ette nähtud erandid. Järelikult tuleb selle põhjenduse kohaselt kõnealuses sättes sisalduvat viidet „õnnetuses kannatanud kolmandatele isikutele“ mõista nii, et see viitab kõigile liiklusõnnetuses kannatanutele peale õnnetuse põhjustaja. Seega ja üldisemalt võib mõiste „kannatanud kolmandad isikud“ selle sätte tähenduses hõlmata ka kindlustusandjaga lepinguliselt seotud isikuid.
51. Teiseks vastab direktiivi 2009/103 selline tõlgendus kohtujurist Mengozzi arvamusele, kes tegi oma ettepanekus kohtuasjas Churchill Insurance Company ja Evans ettepaneku, et õnnetuse puhul tuleb „kolmanda isikuna“ käsitada kõiki isikuid peale õnnetuse põhjustanud autojuhi.(20)
52. Kolmandaks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et asjaolu, et liiklusõnnetuses kannatanu on kindlustusvõtja, ei luba jätta seda isikut välja kolmanda isiku mõiste alt nende direktiivile 2009/103 eelnenud varasemate direktiivide sätete tähenduses, mis vastavad direktiivi 2009/103 artikli 12 lõikele 3 ja artikli 13 lõikele 1.(21)
53. Seega ei välista ka asjaolu, et kaassõitja on kindlustusvõtja, seda kaassõitjat direktiiviga 2009/103 liiklusõnnetuses kannatanutele tagatud kaitse alt.
d) Valeandmete esitaja kahjustatud isikuna
54. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb selles, et puudutatud isik ei ole mitte ainult liiklusõnnetuses kannatanud kaassõitja, kes on lepinguliselt seotud kindlustusandjaga, kelle vastutuse üle käib vaidlus, vaid ka isik, kes esitas tahtlikult valeandmeid, mis tõid kaasa kindlustuslepingu tühisuse.
55. Nagu ma märkisin,(22) sisaldab direktiiv 2009/103 erandit, mis võimaldab mitte maksta kannatanutele hüvitist, kui tegemist on nende endi põhjustatud olukorraga, st kui nad sisenesid vabatahtlikult kahju põhjustanud sõidukisse, kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk on varastatud. Seevastu ei näe see direktiiv ette taolist erandit, kui kindlustusleping on sõlmitud kindlustusvõtja esitatud valeandmete alusel.
56. Seega, nagu Euroopa Kohus on otsustanud,(23) ei võimalda asjaolu, et kindlustusandja sõlmis selle lepingu kindlustusvõtja poolt andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise põhjal, ei saa võimaldada ettevõtjal tugineda seadusest tulenevatele tühisuse sätetele ja tugineda sellele õnnetuses kannatanud kolmandate isikute vastu, et vabaneda kohustusest hüvitada kannatanule kindlustatud sõidukiga põhjustatud liiklusõnnetuse kahjud. Teisisõnu ei muuda asjaolu, et kaassõitjast kannatanu on kindlustusvõtja, kes esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid, direktiivi 2009/103 seisukohast tema seisundit „kannatanud kolmanda isikuna“ selle direktiivi tähenduses ega selle seisundiga isikutele tagatud kaitset.
57. Nüüd tuleb kontrollida, kas seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, mis tugineb pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõttele. Matmut väidab oma kirjalikes seisukohtades, et selle põhimõtte seisukohast ei saa nõustuda sellega, et valeandmete esitaja saab taolisele avaldusele tugineda ja seega pettusest kasu saada.
e) Pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõte
1) Probleemi kirjeldus
58. Direktiiv 2009/103 ei reguleeri kindlustusvõtja poolt talle selle direktiiviga antud õiguste kuritarvitamise küsimust. Liidu õiguses kehtib siiski üldpõhimõte, et liidu õigusnormide kohaldamist ei või ära kasutada kuritarvitamiseks ega pettuseks. Lisaks näib mulle, et Euroopa Kohus nägi oma hiljutises kohtumääruses Liberty Seguros ette selle põhimõtte kohaldamise kindlustuslepingu tühisusele tuginemise kontekstis.
59. Eelotsuse küsimus, mida Euroopa Kohus selles kohtumääruses analüüsis, tulenes kindlustusandja esitatud hagist kindlustuslepingu tühisuse tuvastamiseks, kuna kindlustusvõtja oli esitanud valeandmeid asjaomase sõiduki kasutamise kohta. Asja lahendav kohus pidi otsustama, kas sellele tühisusele saab tugineda liiklusõnnetuses kannatanud kolmandate isikute vastu.
60. Euroopa Kohus vastas eitavalt ja leidis muu hulgas, et ei saa väita, et olukorras, kus kindlustusvõtja varjas asjaomase sõidukiga tegelikult kavandatud tegevust ja kus kaassõitjad ei saanud olla kindlustusvõtja osutatava teenuse ebaseaduslikkusest teadmatuses, on liidu õigusele tuginetud selleks, et minna mööda riigisisesest õigusest ja saada eelis, mis läheb vastuollu liidu õiguse otstarbe ja eesmärkidega.(24)
61. Selles tekstilõigus näib Euroopa Kohus olevat silmas pidanud, et kõnealune olukord ei vasta kahele peamisele kontekstile, milles saab mõistet „kuritarvitus“ analüüsida, nimelt juhul kui liidu õigusele on tuginetud riigisisese õiguse kohaldamise vältimise eesmärgil ja kui tuginetakse liidu õigusenormidele, et saada neist kasu viisil, mis on vastuolus nende samade normide otstarbe ja eesmärkidega.(25)
62. Kui ma konteksti arvestades sellest tekstilõigust õigesti aru saan, vastab olukord, mida Euroopa Kohus analüüsis, teisele kontekstile, st tegemist oli olukorraga, kus liiklusõnnetuses kahjustatud isikud viitasid „kannatanud kolmanda isiku“ seisundile tuginemiseks liidu õigusele, et mitte jääda ilma oma õigusest hüvitisele kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamisest tuleneva kindlustuslepingu tühisuse tõttu.
63. Seevastu käesoleval juhul, kui lähtuda Matmuti arutluskäigust, soovib sama eesmärgi saavutamiseks oma seisundile „kannatanud kolmanda isikuna“ tugineda kindlustusvõtja. Siin viidatakse liidu õigusele ja täpsemalt direktiivi 2009/103 artiklitele 3 ja 13, et vältida taolise kindlustuslepingu tühisust ette nägeva riigisisese sätte kohaldamist, millele saaks muidu valeandmete esitaja vastu tugineda.
64. Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida kooskõlas riigisisese õiguse tõendamisnormidega, niivõrd kui see ei kahjusta liidu õiguse tõhusust, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse või pettuse koosseis täidetud.(26) Euroopa Kohus võib eelotsusetaotluse lahendamisel anda liikmesriigi kohtule vajalikud juhtnöörid, et teda lahendatavale juhtumile hinnangu andmisel aidata.(27) Seetõttu esitan mõned märkused pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõtte rakendamise kohta juhul, kui Euroopa Kohus otsustab anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule sellised juhtnöörid.
2) Märkused pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõtte rakendamise kohta
65. Kuritarvitamise tuvastamiseks peab esinema objektiivne ja subjektiivne teokoosseis.
66. Euroopa Kohtu praktika kohaselt(28) on kuritarvituse tõendamiseks nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest see, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused.
67. Kuna käesoleval juhul on liidu õigusaktiga taotletav eesmärk a priori saavutatud, pean asjakohaseks alustada analüüsi mitte objektiivsest, vaid subjektiivsest elemendist, et teha kindlaks, milline oli asjaomase isiku tahe, ja kontrollida, kas see tahe kujutab endast kuritarvitust ja kas soovitud tulemus võib kahjustada liidu õiguse eesmärki.(29)
68. Direktiivi 2009/103 artiklite 3 ja 13 eesmärk on tagada, et kui selles direktiivis ette nähtud eranditest ei tulene teisiti, on igal liiklusõnnetuses kannatanul õigus saada hüvitist, ning nende kohaselt tuleb jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid ja lepingutingimused, mis võivad seda õigust piirata.
69. Vaidlust ei ole selles, et PQ sai põhikohtuasjas käsitletavas liiklusõnnetuses vigastada ja kohaldatava õiguse kohaselt on tal tekkinud õigus kahju hüvitamisele. Lisaks ei viita miski sellele, et see õnnetus oleks toimunud kunstlikult loodud tingimustel, või et arvestades asjaolu, et sõidukijuht on kindlustuskaitsega hõlmatud isikute hulgast välja jäetud,(30) oleks PQ ise sõiduki juhtimise asemel asunud kaassõitja kohale, et saada õnnetuse korral hüvitist kindlustusandjalt.
70. Lisaks ei saa unustada, et Matmut ei püüa oma argumendiga väita, et asjaomast sõidukit juhtis õnnetuse ajal TN, vaid et teda ei olnud kindlustuslepingu sõlmimisel märgitud selle sõiduki harilikuks juhiks. Kui PQ oleks olnud sõiduki harilik juht ja TN oleks sellega aeg-ajalt sõitnud, siis ei oleks kindlustuslepingu tühisuse küsimust tekkinudki. Direktiiviga 2009/103 on vastuolus, kui kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustatud sõiduki põhjustatud õnnetusega kannatanule tekitatud kahju, kui õnnetuse põhjustas kindlustuspoliisiga hõlmamata juht.(31)
71. Nii puudutab Matmuti argument asjaolu, et PQ esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid ja et ta püüab mitte ühegi kannatanu, vaid omaenda kasuks takistada sellise õigusnormi kohaldamist, mille kohaselt on see kindlustusleping valeandmete esitamise tõttu tühine.
72. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus kasutab kuritarvitamise või pettuse subjektiivse elemendi kirjeldamiseks erinevat sõnastust.
73. Mõnes kohtuotsuses märgib Euroopa Kohus, et subjektiivne element seisneb tahtes saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused,(32) samas kui teistes rõhutab ta, et see element on olemas vaid siis, kui asjaomase tegevuse peamine eesmärk on sellise eelise saamine.(33)
74. Igal juhul tuleb tõdeda, et mis puudutab riigisisese õiguse kohaldamise vältimist teisese õiguse abil, siis ei puutu kuritarvituse keelamine asjasse, kui asjaomaseid tehinguid võib põhjendada teisiti kui pelgalt soodustuse saamisega.(34)
75. Seega tuleb analüüsida, kas PQ vaidlusaluse tegevuse peamine eesmärk oli muidu kehtivate riigisiseste õigusnormide kohaldamise vältimine. Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kuritarvituse olemasolu kontrollimisel võtma arvesse kõiki asja fakte ja asjaolusid, sh neid, mis eelnesid ja järgnesid väidetavalt kuritarvitavale tegevusele.(35)
76. Saan eelotsusetaotlusest aru, et PQ esitas valeandmeid selleks, et täita kohustust asjaomane sõiduk kindlustada ja et saada soodsam kindlustusmakse kui see, mis oleks tulnud maksta juhul, kui asjaomase sõiduki hariliku juhi isik oleks olnud kindlustusandjale teada. Eelotsusetaotlusest nähtub, et valeandmete esitamise põhjus oli mitte näidata TNi sõiduki tavapärast juhina, kuna nimetatud isik oli varem süüdi mõistetud joobeseisundis juhtimises. See asjaolu muutis selgelt kindlustusandja riski arvestust.
77. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti, ei saa asuda seisukohale, et PQ esitas valeandmeid peamise eesmärgiga tugineda direktiivi 2009/103 artiklitele 3 ja 13 ning vältida selle riigisisese normi kohaldamist, mis käsitleb kindlustuslepingute tühisuse õiguslikke tingimusi. Eeltoodut ning direktiivi sätteid arvestades tuleb PQd pidada õnnetuses „kannatanud kolmandaks isikuks“.
78. Mis puudutab neid kontrolle, siis tuleb lisada, et pettuses või kuritarvituses süüdistataval isikul peab tagatiste alusel, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtumenetlusele, jääma võimalus lükata ümber asjaolud, millele selline väide põhineb.(36)
79. Ammendavuse huvides võiks küsida, kas kindlustusseadustiku artiklit L. 113‑8 ei peaks käsitlema riigisisese õigusnormina, millega Prantsuse seadusandja püüab tõkestada kindlustusvõtjate pettusi ja kuritarvitusi. Sellise riigisisese normi kohaldamine on aga võimalik üksnes olukorras, kus asjaomase isiku käitumist oleks pettusi ja kuritarvitusi keelava liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt igal juhul võimalik pidada pettuseks või kuritarvituseks.(37) Sellise riigisisese normi rakendamine ei või kahjustada direktiivi 2009/103 artiklite 3 ja 13 täielikku õigusmõju ja ühetaolist kohaldamist.(38) Seega ei saa see muuta nende sätete kohaldamisala,(39) mis oleks nii juhul, kui kindlustusvõtja ja valeandmete esitaja jääksid ilma „kahjustatud kolmanda isiku“ seisundist nende sätete tähenduses.
80. Neil asjaoludel tuleb veel kindlaks teha, kas direktiivi 2009/103 artiklite 3 ja 13 soovitava toimega on vastuolus see, kui kindlustuslepingu tühisusele tuginetakse sellise kannatanud kolmanda isiku vastu, kes on kindlustusvõtja ja lepingu sõlmimisel valeandmete esitaja.
2. Direktiivi 2009/103 artiklite 3 ja 13 soovitav toime
a) Kannatanud kolmanda isiku vastu lepingu tühisusele tuginemise võimalikkus
81. Käesoleval juhul tekib küsimus, kas tulenevalt kindlustuslepingu tühisusest kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamise tõttu võib kindlustusandja keelduda andmast õigust hüvitisele.
82. Nagu ma juba märkisin,(40) ei ole direktiivi 2009/103 eesmärk kindlustuslepingute kehtivust reguleerivate õiguslike tingimuste ühtlustamine. Kuigi liikmesriikidele on jäetud vabadus need tingimused kindlaks määrata, peavad nad oma pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ning liiklusõnnetuste põhjustatud kahju hüvitamist reguleerivad riigisisesed õigusnormid ei saa võtta sellelt direktiivilt soovitavat toimet.
83. Seega, kuigi direktiiviga 2009/103 ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et kindlustusleping on tühine, kui see on sõlmitud kindlustusvõtja poolt esitatud valeandmete alusel, piirab see direktiiv tühisuse toimeid niivõrd, kuivõrd see võib kahjustada kõnealuse liidu õigusakti soovitavat toimet.
84. Sellega seoses tooks võimalus tugineda kaassõitjast kannatanu, kes on ühtlasi kindlustusvõtja, vastu kindlustuslepingu tühisusele kaasa selle, et talle ei maksta hüvitist ja seega kahjustaks see direktiivi 2009/103 soovitavat toimet. Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla võimalus, et sellele isikule võib hüvitist maksta FGAO.
b) Kannatanuile hüvitise maksmise eest vastutava organi sekkumine
85. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas asjaolu, et lepingu tühisuse korral on kannatanule kohustatud hüvitist maksma FGAO, võib asjas tõlgendust mõjutada.
86. Sellega seoses on direktiivi 2009/103 artiklis 10 sätestatud, et iga liikmesriik „loob organi või annab volitused mõnele organile, kelle ülesandeks on maksta vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist vara- või isikukahju eest, mille on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul ei ole artiklis 3 sätestatud kindlustuskohustus täidetud“.
87. Siiski, nagu Euroopa Kohus on märkinud,(41) ei sea järeldust, et riigisisene õigusnorm võib kaasa tuua õnnetuses kannatanud kolmandate isikute kahju hüvitamata jätmise ja järelikult kahjustada direktiivi 2009/103 soovitavat toimet, seada kahtluse alla võimalusega, et kannatanule maksab hüvitist selle direktiivi artikli 10 järgimiseks loodud organ.
88. Taolise organi sekkumine on ette nähtud viimase abinõuna üksnes juhul, kui kahju on põhjustanud sõiduk, mille puhul ei ole kindlustuskohustus täidetud. Mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustus on kohustuslik ja liikmesriigid peavad tagama, et kui direktiivis 2009/103 sätestatud eranditest ei tulene teisiti, sõlmivad kõikide sõidukite, mille põhiasukoht on nende territooriumil, omanikud või kasutajad kindlustusandjaga lepingu. Kui liikmesriik ei ole seda taganud, ei tohiks see kahjustada liiklusõnnetuste ohvreid ning sellisel juhul peab kannatanutele hüvitist maksma selle liikmesriigi loodud või heakskiidetud organ. Seevastu ei saa tugineda taolise organi sekkumisele, et vabastada kindlustusandja vastutusest, kui kindlustuslepingu sõlmimise kohustus on täidetud.
3. Järeldus eelotsuse küsimuse esimese osa kohta
89. Eelnenu põhjal leian kõigepealt, et asjaolu, et kaassõitjast kannatanu on kindlustusvõtja, kes esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid hariliku juhi isiku kohta, ei muuda tema seisundit „kannatanud kolmanda isikuna“ direktiivi 2009/103 tähenduses ega selle seisundiga isikutele tagatud kaitset.(42) Lisaks ei saa asuda käesoleva kohtuasja asjaoludel seisukohale, et pettuse ja kuritarvitamise keelu põhimõtte alusel võib selle kaitse võimaldamisest keelduda.(43) Ning lõpuks kaotaks nimetatud direktiiv oma kasuliku mõju, kui kindlustusandja jätaks taolise isiku ilma õigusest saada hüvitist tulenevalt võimalusest tugineda kindlustuslepingu tühisusele valeandmete esitamise tõttu.(44)
90. Neil asjaoludel teen ettepaneku eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata, et direktiivi 2009/103 artikleid 3 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad tugineda kaassõitjast kannatanu vastu, kui ta on ühtlasi kindlustusvõtja, mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustuslepingu tühisusele, mis tuleneb selle isiku poolt tahtlikust valeandmete esitamisest sõiduki hariliku juhi kohta.
C. Õigus esitada regressihagi
91. Eelotsuse küsimuse teine osa puudutab küsimust, kas direktiivi 2009/103 artikleid 3 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on samuti vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kindlustusandjal esitada hagi kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ühtlasi ka kindlustusvõtja, tuginedes viimase poolt tahtlikule valeandmete esitamisele asjaomase sõiduki hariliku juhi kohta, et nõuda tagasi kõik summad, mis on lepingu alusel sellele kaassõitjast kannatanule makstud.
92. Eelotsuse küsimuse teisele osale vastamiseks analüüsin kõigepealt, kas liidu õigus reguleerib tingimusi, mille kohaselt kindlustusvõtja vastutab lepingu sõlmimisel valeandmete esitamise eest. Kui see nii ei ole, käsitlen seejärel küsimust, kas liidu õigusega on siiski vastuolus see, kui kindlustusvõtja vastutusele võtmiseks esitab kindlustusandja regressihagi.
1. Kindlustusvõtja vastutuse tingimused
93. Kuigi Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust otsustada, kas liidu õigusega on kooskõlas kindlustusandja õigus esitada regressihagi kaassõitjast kannatanu vastu, kui see kaassõitjast on ühtlasi kindlustusvõtja, kes esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid, võib kohtupraktikast tuletada tarvilikke juhiseid.(45)
94. Kohtuotsuses Churchill Insurance Company Limited ja Evans oli vaidluse all õnnetuse tagajärjel kahjustatud isiku vastu esitatud regressinõue.(46)
95. See kohtuotsus puudutas riigisisest õigusnormi, mis võimaldas kindlustusandjal nõuda kindlustatult kindlustuslepingu alusel tagasi tema vastutuse alusel tasutud summa. Nimetatud kohtuotsusest nähtub, et seda sätet oli võimalik tõlgendada kahel erineval viisil, mille üle pooled vaidlesidki.
96. Esimese tõlgenduse kohaselt nägi vaidlusalune riigisisene õigusnorm ette nõude kindlustatud isiku vastu, et saada hüvitis tagasi juhul, kui kindlustatud isik oli põhjustanud sellise kasutamise või lubanud õnnetuse põhjustanud sõidukijuhil sõidukit kasutada.(47) Teise tõlgenduse kohaselt oli selle sätte alusel kindlustuskaitse alt automaatselt välistatud liiklusõnnetuses kannatanud sõitja, kes oli kindlustatud isik ja kes oli andnud kindlustamata juhile loa sõidukit juhtida.(48) Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus sellest teisest tõlgendusest ja nii kajastub see ka Euroopa Kohtu otsuses.
97. Veelgi olulisem on see, et sellest kohtuotsusest võib järeldada, et säte, mis välistab automaatselt kindlustatud isikule hüvitise maksmise (teine tõlgendus), kuulub direktiivi 2009/103 kohaldamisalasse, samas kui säte, mis annab kindlustusandjale õiguse esitada lepingupartneri tsiviilvastutuse alusel regressihagi (esimene tõlgendus), ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.
98. Olles märkinud, et ta peab arvesse võtma eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt riigisisesele õigusele antud tõlgendust, nimelt eeltoodud teist tõlgendust, märkis Euroopa Kohus, et eelotsuse küsimused „ei puuduta tsiviilvastutust reguleeriva normi vastavust liidu õigusele, vaid käsitlevad sellise sätte vastavust liidu õigusele, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgenduse kohaselt piirab tsiviilvastutuse kindlustuskatte ulatust, välistades automaatselt hüvitise saamise, mis olenevalt olukorrast tuleks kindlustatule välja maksta.“(49) Euroopa Kohus leidis, et seega kuuluvad esitatud küsimused tõepoolest vastava valdkonna liidu õigusaktide kohaldamisalasse.
99. Kohtuotsuse Churchill Insurance Company Limited ja Evans(50)sellist tõlgendust toetab kohtumäärus BUL INS,(51) milles Euroopa Kohus märkis, et direktiivi 2009/103 artikkel 13 käsitleb tsiviilvastutuskindlustuse mis tahes piiramist õnnetuses kolmandatest isikutest kannatanute suhtes, mitte regressihagisid, mille kindlustusandja on esitanud pärast kahjustatud isikule hüvitise määramist.
100. Seega ei reguleeri liidu õigus tingimusi, mis puudutavad kindlustusvõtja vastutuse tekkimist kindlustusandja poolt kahjujuhtumi tõttu makstud summade eest. Tuleb veel kindlaks teha, kas eelotsuse küsimuse teises osas nimetatud vastutuse tingimused võivad siiski kahjustada direktiivi 2009/103 soovitavat toimet.
2. Direktiivi 2009/103 soovitav toime ja regressihagi
101. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas kindlustusandja võib kindlustusvõtja vastu esitada regressihagi, et saada tagasi kõik kindlustusvõtjale kindlustuslepingu alusel makstud summad.
102. Kuigi kindlustusvõtja vastutuse tekkimise tingimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse, peavad nad teostama oma pädevust selles valdkonnas kooskõlas liidu õigusega, kahjustamata liidu õiguse soovitavat toimet.
103. Sellega seoses eristab Euroopa Kohus direktiivi 2009/103 soovitavat toimet käsitlevas kohtupraktikas ühelt poolt kindlustusvaldkonna õigusnorme, mis piiravad mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse kindlustuskaitset kannatanud kolmanda isiku ja kindlustusandja vahelises suhtes, ja teiselt poolt tsiviilvastutuse valdkonna riigisiseseid õigusnorme, mis määravad kindlaks kindlustatud isiku vastutuse sellise kannatanud kolmanda isiku ees.(52) Põhimõtteliselt võivad soovitavat toimet kahjustada eelkõige neist esimesena nimetatud sätted.(53) Üldjuhul tuleneb kindlustusandja vastutus kindlustatud isiku tsiviilvastutusest ja selle direktiivi eesmärk ei ole ühtlustada tsiviilvastutuse korda liikmesriikides.
104. Lisaks tuleneb samast kohtupraktikast, et mootorsõidukite kohustuslikku liikluskindlustust käsitlevate liidu õiguse normide soovitava toime tagamiseks tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis soovitava toime saavutamist takistavad, kuna seetõttu, et nendega on sõnaselgelt välistatud või ebaproportsionaalselt piiratud kahju kannatanud isiku õigus saada mootorsõidukite kohustusliku liikluskindlustuse alusel hüvitist, seaksid need ohtu liiklusõnnetuses kannatanute kaitse eesmärgi saavutamise, mida liidu seadusandja on pidevalt taotlenud ja tugevdanud.(54)
105. Seda kohtupraktikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kindlustusandjal esitada kaassõitjast kannatanu vastu hagi, kui see kaassõitja on ühtlasi kindlustusvõtja ja kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmete esitaja, et saada tagasi kõik kindlustuslepingu alusel kaassõitjast kannatanule makstud summad, võivad rikkuda selle isiku õigust saada hüvitist mootorsõidukite kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse kaudu ja seega direktiivi 2009/103 soovitavat toimet.
106. Sellised riigisisesed õigusnormid mõjutavad kannatanud kolmanda isiku ja kindlustusandja vahelist suhet, ilma et see mõjutaks liiklusõnnetuse eest vahetult vastutava kindlustatud isiku tsiviilvastutust. Asjaolu, et kõnealuste riigisiseste õigusnormide eesmärk on karistada kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamist, ei sea seda kaalutlust kahtluse alla. Asjaolu, et kaassõitjast kannatanu on kindlustusvõtja, kes esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid hariliku juhi isiku kohta, ei muuda tema seisundit „kannatanud kolmanda isikuna“ direktiivi 2009/103 tähenduses.(55)
107. Sellega seoses on vaieldamatu fakt, et kohtuotsuses Ruiz Bernáldez(56) otsustas Euroopa Kohus, et „kohustusliku kindlustuse lepingus võib ette näha, et taolistel juhtudel võib kindlustusandja esitada kindlustatu vastu regressihagi“. Seda kohtuotsust ei saa siiski mõista nii, et liidu õigusega ei oleks vastuolus see, et kindlustusandja võib esitada regressihagi isiku vastu, kellega ta on sõlminud kindlustuslepingu, kui see isik on ühtlasi kannatanud kolmas isik direktiivi 2009/103 tähenduses.
108. Nagu Prantsuse valitsus märgib, oli kohtuotsuses Ruiz Bernáldez(57) kindlustatud isik sõiduki juht ja kahju eest vastutav isik, mistõttu ei tekkinud küsimust, et kannatanu õigust hüvitisele võidakse taolise hagiga rikkuda. Lisaks puudutasid Euroopa Kohtu kaalutlused täpsemalt kindlustuslepingu tingimust, mis võimaldab kindlustusandjal esitada kindlustatud isiku vastu regressihagi, et saada tagasi summad, mis maksti joobes sõidukijuhi põhjustatud liiklusõnnetuses kannatanule.(58) Seevastu ei viita miski kõnealuses kohtuotsuses sellele, et taolist regressihagi saaks ilma, et liidu õigus seda kuidagigi piiraks, esitada kindlustusandjalt hüvitist saanud isiku vastu. Vastupidi, Euroopa Kohus märkis, et „kohustusliku kindlustuse lepinguga ei saa ette näha, et teatavatel juhtudel ja eelkõige juhul, kui sõidukijuht on joobes, ei ole kindlustusandja kohustatud hüvitama kindlustatud sõiduki poolt kolmandatele isikutele tekitatud isiku- ja varakahju“.(59)
109. Veelgi olulisem on see, et sellise regressihagi puhul, nagu on silmas peetud eelotsuse küsimuse teises osas, ei ole tagatud taolise meetme proportsionaalsus, millega jäetakse kannatanu ilma õigusest saada kindlustusandjalt hüvitist.
110. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, tuleneb lepingu tühisus valeandmetest, mis muutsid kindlustusandja riski ja sellest tulenevalt ka kindluse maksumust, ilma et see oleks mõjutanud õnnetusjuhtumit ja kahju ulatust. Kui esitatakse hagi selleks, et saada tagasi kõik summad, mis on asjaomasele isikule makstud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, eesmärgiga karistada kindlustusvõtja poolt valeandmete esitamist asjaomase sõiduki hariliku juhi isiku kohta, siis praktikas toob taoline hagi kaasa selle, et isik jääb lõplikult ja ebaproportsionaalselt ilma kaitsest, mille direktiiv 2009/103 annab selliste õnnetuste ohvritele.
111. Neil asjaoludel on vastus eelotsuse küsimuse teisele osale, et direktiivi 2009/103 artikleid 3 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega on samuti vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kindlustusandjal esitada hagi kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ühtlasi kindlustusvõtja, tuginedes tema poolt tahtlikule valeandmete esitamisele asjaomase sõiduki hariliku juhi kohta, et saada tagasi kõik summad, mis on sellele kaassõitjast kannatanule lepingu alusel makstud.
V. Ettepanek
112. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikleid 3 ja 13
tuleb tõlgendada nii, et:
– nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid,
mis lubavad tugineda kaassõitjast kannatanu vastu, kui ta on ühtlasi kindlustusvõtja, mootorsõidukite tsiviilvastutuskindlustuslepingu tühisusele, mis tuleneb selle isiku poolt tahtlikust valeandmete esitamisest sõiduki hariliku juhi kohta;
– nendega on samuti vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kindlustusandjal esitada hagi kaassõitjast kannatanu vastu, kui see isik on ühtlasi kindlustusvõtja, tuginedes tema poolt tahtlikule valeandmete esitamisele asjaomase sõiduki hariliku juhi kohta, et saada tagasi kõik summad, mis on sellele kaassõitjast kannatanule kindlustuslepingu alusel makstud.