Kohtuasi C‑31/22 P(I)
Atlas Copco Airpower NV
ja
Atlas Copco AB
versus
Magnetrol International NV
ja
Euroopa Komisjon
Euroopa Kohtu (suurkoda) 1. augusti 2022. aasta määrus
Apellatsioonkaebus – Menetlusse astumine – Riigiabi – Belgia Kuningriigi rakendatud abikava – Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel menetlusse astumiseks loa andmine – Üldkohtu otsuse tühistamine – Kohtuasja saatmine Üldkohtule uueks arutamiseks – Üldkohtu otsus, millega keeldutakse lisamast kohtuasja toimikusse kirjalikke seisukohti, mille apellatsioonimenetlusse astuja esitas kohtuotsuse kohta, millega kohtuasi uueks arutamiseks saadeti – Üldkohtu vaikimisi tehtud otsus keelduda tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana Üldkohtus – Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus – Apellatsioonimenetlusse astuja menetlusse astujana Üldkohtus
1. Apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Lahendid, mille peale saab esitada apellatsioonkaebuse – Pool, kellele on antud luba astuda menetlusse Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel – Üldkohtu otsuse tühistamine ja selle talle uueks arutamiseks saatmine – Üldkohtu otsus keelduda tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujat menetlusse astujana pärast kohtuasja uueks arutamiseks saatmist – Apellatsioonimenetlusse astuja poolt selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 57 esimene lõik)
(vt punktid 30–57)
2. Kohtumenetlus – Menetlusse astumine – Pool, kellele on antud luba astuda menetlusse Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel – Üldkohtu otsuse tühistamine ja selle talle uueks arutamiseks saatmine – Sellise poole, kellele on antud luba astuda apellatsioonimenetlusse, automaatne käsitamine Üldkohtus menetlusse astujana
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 40)
(vt punktid 67–98)
Kokkuvõte
Komisjon luges 11. jaanuari 2016. aasta otsusega(1) ebaseaduslikuks ning siseturuga kokkusobimatuks riigiabiks ülemäärase kasumi maksuvabastuse korra, mida Belgia kohaldas alates 2004. aastast Belgia üksustele ja hargmaistele kontsernidele. Sellest tulenevalt käskis komisjon nõuda sel moel antud abi tagasi selle saajatelt, kelle lõpliku nimekirja pidi hiljem koostama Belgia Kuningriik.
Belgia Kuningriik ja Magnetrol International NV esitasid Üldkohtule selle otsuse peale tühistamishagid, mis registreeriti vastavalt numbrite T‑131/16 ja T‑263/16 all. Sama otsuse peale esitasid tühistamishagi ka Atlas Copco Airpower NV ja Atlas Copco AB(2), Anheuser-Busch InBev SA/NV ja Ampar BVBA(3) ning Soudal NV(4) ja Esko-Graphics BVBA(5) (edaspidi koos „apellandid“). Kuivõrd Üldkohus otsustas lahendada kohtuasjad T‑131/16 ja T‑263/16 „pilootkohtuasjadena“, siis teistes viidatud kohtuasjades menetlus peatati kuni kohtuvaidluse lahendamiseni neis esimesena nimetatud kahes kohtuasjas.
Pärast kohtuasjade T‑131/16 ja T‑263/16 liitmist rahuldas Üldkohus Belgia Kuningriigi ja Magnetrol International NV hagi ning tühistas komisjoni otsuse.(6)
Komisjon esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse ja Euroopa Kohtu president andis apellantidele loa astuda apellatsioonimenetlusse Magnetrol International NV nõuete toetuseks.
Euroopa Kohus tühistas 16. septembri 2021. aasta kohtuotsusega(7) Üldkohtu otsuse ja saatis selle viimasele uueks arutamiseks, jättes kohtukulude kandmise kohta otsuse tegemise edaspidiseks.
Pärast seda, kui kohtuasi oli saadetud Üldkohtule uueks arutamiseks, esitasid apellandid Üldkohtule oma seisukohad järeldustega, mida kohtuasjas T‑263/16 RENV vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtu lahendist teha tuleb.
Üldkohtu kohtusekretär teatas apellantidele 6. detsembri 2021. aasta kirjades, et kuna nende seisukohad ei kujuta endast Üldkohtu kodukorras sätestatud dokumenti, siis otsustas kohtuasja läbivaatava Üldkohtu koja president jätta need kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse lisamata (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Euroopa Kohtu suurkoda rahuldas kolme kohtumäärusega apellatsioonkaebused, mille apellandid olid esitanud selle otsuse peale. Ta leidis, et pooled, kelle kohtuasja menetlemise Üldkohus on peatanud pilootkohtuasjas lõpliku otsuse tegemiseni ning kellele on antud apellatsioonimenetluses luba astuda selles pilootkohtuasjas menetlusse, jäävad menetlusse astujateks juhul, kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse pilootkohtuasjas ja saadab selle kohtuasja viimasele uueks arutamiseks.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus lükkas kõigepealt tagasi vaidlustatud otsuse laadil põhineva komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite, et ei ole võimalik esitada apellatsioonkaebust selle peale, et Üldkohus keeldus lisamast apellantide seisukohti kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse.
Euroopa Kohus märkis sellega seoses, et hoolimata sellest, et Üldkohtu kohtusekretäri 6. detsembri 2021. aasta kirjad on väga lakoonilised, tuleb neid mõista nii, et need kajastavad Üldkohtu otsust keelduda tunnustamast apellante kohtuasjas T‑263/16 RENV menetlusse astujatena.
Seoses apellantide õigusega esitada sellise otsuse peale apellatsioonkaebus Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel, mis annab apellatsioonkaebuse esitamise õiguse isikutele, kelle menetlusse astumise avalduse on Üldkohus jätnud läbi vaatamata, märkis Euroopa Kohus, et Üldkohus ei jätnud käesoleval juhul tõesti menetlusse astumise avaldust läbi vaatamata, sest apellandid ei olnud selliseid avaldusi talle esitanud. Üldkohtu kohtusekretäri poolt apellantidele teatavaks tehtud otsuste ulatus on aga sarnane sellega, mis oleks olnud Üldkohtu otsusel jätta läbi vaatamata iga üksiku apellandi menetlusse astumise avaldus.
Pealegi, kui Euroopa Kohus tühistab apellatsioonkaebuse alusel Üldkohtu otsuse ja saadab asja viimasele uueks arutamiseks seetõttu, et menetlusstaadium ei luba tal ise asja suhtes lõplikku kohtuotsust teha, ei saa asjaomasesse apellatsioonimenetlusse astujalt mõistlikult nõuda, et ta esitaks formaalselt Üldkohtule menetlusse astumise avalduse üksnes selleks, et ta saaks edasi kaevata otsuse, millega see avaldus jäetakse läbi vaatamata. Üldkohus ei saa nimelt sellise avaldusega igal juhul teha muud, kui jätta see hilinemise tõttu läbi vaatamata Üldkohtu kodukorra sätete alusel.
Kui apellatsioonimenetlusse astuja ei saa selles kontekstis Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel edasi kaevata Üldkohtu otsust, millega keeldutakse tunnustamast teda menetlusse astujana pärast kohtuasja saatmist Üldkohtule uueks arutamiseks, jääks see pool ilma kogu kohtulikust kaitsest, mis võimaldab tal kaitsta oma õigust astuda – vajaduse korral Üldkohtus – menetlusse, samas kui selle põhikirja artikli 57 esimese lõigu eesmärk on just nimelt selle kaitse tagamine. Juhul, kui apellatsioonimenetlusse astuja väidab õigustatult, et ta on menetlusse astuja Üldkohtus, ei ole tal nimelt ühtegi muud õiguskaitsevahendit selleks, et panna maksma oma menetlusõigused.
Seejärel lükkas Euroopa Kohus tagasi vastuvõetamatuse vastuväite, mida komisjon põhistas sellega, et Soudal NV ja Esko-Graphics BVBA esitasid apellatsioonkaebuse hilinenult.
Euroopa Kohus märkis selles osas, et ehkki see apellatsioonkaebus esitati pärast Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 esimeses lõigus ette nähtud kahenädalase tähtaja – mida on pikendatud seoses vahemaadega kümne päeva võrra – möödumist alates vaidlustatud otsuse teatavaks tegemisest, võib sellest tähtajast siiski teha erandi, kui asjaomase poole eksimus on vabandatav. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib eksimust pidada vabandatavaks eeskätt erakorralises olukorras, kus asjaomasel poolel oli institutsiooni, sealhulgas liidu kohtu käitumise tõttu ning kohaldatavate eeskirjade sõnastust arvestades tegelikult kahtlusi selles, millise tähtaja jooksul tuleb edasi kaevata.
Käesolevas kohtuasjas kujutab see, et Üldkohus keeldus tunnustamast apellatsioonimenetlusse astujatest Soudal NVd ja Esko-Graphics BVBAd menetlusse astujatena menetluses, mis viidi läbi pärast kohtuasja saatmist uueks arutamiseks, endast järsku muudatust võrreldes Üldkohtu varasema väljakujunenud praktikaga, mis on formaalselt kinnistatud tema kohtupraktikas. Peale selle oli Üldkohtu kohtusekretäri kiri lakooniline, kuna selles ei täpsustatud sõnaselgelt, et Üldkohus keeldub tunnustamast apellante menetlusse astujatena, ning see ei sisaldanud ühtegi täpset viidet tehtud otsuse õiguslikule alusele. Lõpetuseks ei nähtunud kuupäeval, mil Soudal NV ja Esko-Graphics BVBA esitasid apellatsioonkaebuse, õiguslik alus, mille alusel tuli esitada apellatsioonkaebus – st kas Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 56 või 57 –, selgelt Euroopa Kohtu praktikast ega sellest põhikirjast, samas kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on neil kahel juhul erinev: Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatav apellatsioonkaebus tuleb esitada kahe kuu jooksul alates Üldkohtu otsuse teatavaks tegemisest, samas kui põhikirja artikli 57 alusel tuleb apellatsioonkaebus esitada kahe nädala jooksul.
Nende asjaoludega arvestades pidas Euroopa Kohus Soudal NV ja Esko-Graphics BVBA eksimust oma apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja osas vabandatavaks.
Olles tagasi lükanud komisjoni esitatud eri vastuvõetamatuse vastuväited, analüüsis Euroopa Kohus apellantide esitatud apellatsioonkaebuste põhjendatust.
Euroopa Kohus alustas selles osas märkusega, et Üldkohtu kodukorras ei ole täpsustatud, mis saab apellatsioonimenetlusse astujatest menetluses, mis viiakse läbi pärast kohtuasja saatmist uueks arutamiseks. Kuid kohtuasja läbivaatamine Üldkohtus pärast selle saatmist uueks arutamiseks on selgelt Euroopa Kohtus toimunud apellatsioonimenetluse jätkuks; seda näitab sõnaselgelt Üldkohtu kodukord.
Nii võimaldab selle kodukorra artikkel 217 pooltel esitada pärast kohtuasja saatmist uueks arutamiseks oma kirjalikud seisukohad järeldustega, mida vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtu lahendist teha tuleb, kui tühistatud lahend on tehtud pärast seda, kui vaidluse sisu käsitlev Üldkohtu kirjalik menetlus on lõppenud; seda selleks, et tagada liidu kohtutes toimuva kohtuliku arutelu järjepidevus. Kuid see, kui apellatsioonimenetlusse astujat, kes on tõendanud huvi Euroopa Kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse lahenduse vastu, keeldutakse tunnustamast menetlusse astujana pärast kohtuasja saatmist uueks arutamiseks läbiviidavas menetluses, toob tagajärjena kaasa selle, et see pool jääb täielikult ilma võimalusest esitada Üldkohtule oma seisukohad tagajärgede kohta, mis tulenevad sellisest Euroopa Kohtu lahendist, mis ometigi tema huve puudutab.
Lisaks sellele seab vaidlustatud otsuses Üldkohtu valitud lahendus teatava kohtuasja kohtuliku arutelu järjepidevuse sõltuvusse sellest, kas Euroopa Kohus teeb ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse või suunab hoopis asja Üldkohtule otsustamiseks tagasi. Nimelt, kui Euroopa Kohus teeb asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, võib apellatsioonimenetlusse astuja esitada oma argumendid sellele liidu kohtule, kes peab tegema otsuse esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, samas juhul, kui järgida Üldkohtu valitud lahendust, jääb ta sellisest võimalusest ilma siis, kui asi saadetakse Üldkohtule uueks arutamiseks.
Pealegi võib apellatsioonimenetlusse astuja läbiviidavast menetlusest väljajätmine pärast kohtuasja saatmist uueks arutamiseks kahjustada seda enam liidu kohtutes toimuva kohtuliku arutelu järjepidevust, et see menetlusse astuja peaks kohaldatavate menetlusnormide kohaselt saama uuesti osaleda Euroopa Kohtu menetluses juhul, kui esitatakse apellatsioonkaebus Üldkohtu otsuse peale, mis tehti pärast kohtuasja talle uueks arutamiseks saatmist.
Selline väljajätmine põhjustab probleeme ka seoses kohtukulude jaotusega, sest Euroopa Kohus teeb ise otsuse kohtukulude kandmise kohta vaid siis, kui apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud, või siis, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse. Seevastu juhul, kui Euroopa Kohus saadab kohtuasja Üldkohtule uueks arutamiseks, peab Üldkohus tegema otsuse apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude jaotuse kohta, sealhulgas apellatsioonimenetlusse astujate poolt kantud või nende poolt hüvitamisele kuuluvate kulude kohta. Seega tähendaks keeldumine tunnustada neid Üldkohtu menetluse poolena kas seda, et kohtukulude kohta ei tehta otsust, või seda, et Üldkohus teeb otsuse vastavasisuliste nõuete kohta, mis on esitatud seoses sellise isikuga, kes ei ole Üldkohtus toimuva menetluse pool.
Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et Euroopa Kohtu põhikiri, menetlusse astujatele Üldkohtu kodukorras tagatud menetlusõiguste järgimine ja korrakohase õigusemõistmise põhimõte nõuavad Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetluste sidusa liigendamise huvides, et pool, kellele on antud luba astuda menetlusse apellatsioonimenetluses, oleks automaatselt menetlusse astuja Üldkohtus, kui kohtuasi saadetakse Üldkohtule uueks arutamiseks pärast selle otsuse tühistamist, mille peale esitati apellatsioonkaebus.
Seega rikkus Üldkohus õigusnorme, mistõttu Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse, millega keelduti lisamast kohtuasja T‑263/16 RENV toimikusse apellantide kirjalikke seisukohti ja seega keelduti tunnustamast apellante selles kohtuasjas menetlusse astujatena.