Kohtuasi C‑470/14

Entidad de Gestión de Derechos de los Productores Audiovisuales (EGEDA) jt

versus

Administración del Estado

ja

Asociación Multisectorial de Empresas de la Electrónica, las Tecnologías de la Información y la Comunicación, de las Telecomunicaciones y de los contenidos Digitales (AMETIC)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo)

Eelotsusetaotlus – Intellektuaal- ja tööstusomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Reprodutseerimisõigus – Erandid ja piirangud – Isiklikuks tarbeks kopeerimine – Õiglane hüvitis – Rahastamine riigieelarvest – Lubatavus – Tingimused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 9. juuni 2016

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Eesmärk – Autoriõiguse omajate kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, põhjendused 35 ja 38 ning artikli 5 lõike 2 punkt b)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette hüvitise rahastamise riigieelarvest, ilma et juriidilistel isikutel oleks võimalik taotleda sellest kohustusest vabastamist – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, põhjendused  4 ja 9 ning artikli 5 lõike 2 punkt b)

3.        Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Liidu õiguse autonoomne mõiste

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 5 lõike 2 punkt b)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 19–28)

2.        Direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline isiklikuks tarbeks kopeerimise eest makstava õiglase hüvitise süsteem, mida rahastatakse riigieelarvest nii, et ei ole võimalik tagada, et kõnealuse õiglase hüvitise kulud kannavad isiklikuks tarbeks tehtud koopiate kasutajad.

Esiteks ilmneb nimetatud sätte ühemõttelisest sõnastusest, et isiklikuks tarbeks kopeerimise erand on ette nähtud üksnes füüsilistele isikutele, kes teevad või kellel on võimalik teha teosest või muudest kaitstud objektidest koopiaid, mis on mõeldud isiklikuks tarbeks ja mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik. Sellest tuleneb, et erinevalt füüsilistest isikutest, kellele kohaldatakse direktiivis 2001/29 täpsustatud tingimustel isiklikuks tarbeks kopeerimise erandit, on juriidiliste isikute puhul igal juhul välistatud, et nad saaksid seda erandit kasutada, kuna neil ei ole õigust teha isiklikuks tarbeks koopiaid ilma asjaomase teose või objekti õiguste omaja eelneva loata.

Teiseks, kuigi liikmesriikidel on lubatud kehtestada süsteem, mille kohaselt juriidilised isikud on teatud tingimustel kohustatud maksma tasu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiglase hüvitise rahastamiseks, ei saa praegu kehtiva liidu õiguse kohaselt sellised juriidilised isikud mingil juhul muutuda lõpuks selle kohustuse tegelikeks võlgnikeks, ning nimetatu kehtib sõltumata sellest, kas liikmesriik, kes on sätestanud isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, on kehtestanud õiglase hüvitise süsteemi, mida rahastatakse tasu alusel või riigieelarvest.

Neil asjaoludel ei ole võimalik tagada, et sellise riigieelarvest rahastatava õiglase hüvitise süsteemi kulud kannavad lõpuks üksnes isiklikuks tarbeks tehtud koopiate kasutajad, milles esiteks konkreetsete tulude eraldamist konkreetsete kulutuste rahastamiseks ei toimu, mistõttu õiglase hüvitise maksmiseks ette nähtud eelarverida tuleb pidada rahastatuks kõigist riigieelarve vahenditest ja seega ka võrdselt kõigi maksumaksjate, sealhulgas juriidiliste isikute poolt, ja teiseks puudub võimalus juriidilistel isikutel taotleda selle hüvitise rahastamise kohustusest vabastamist või vähemalt tasutu tagastamist.

(vt punktid 29, 30, 36, 37, 39–42 ja resolutsioon)

3.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 38)