ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
16. oktoober 2014(*)
Riigiabi – Elekter – Soodustariif – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks – Riigiabi mõiste – Uus abi – Võrdne kohtlemine – Mõistlik tähtaeg
Kohtuasjas T‑291/11,
Portovesme Srl, asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: advokaadid F. Ciulli, G. Dore, M. Liberati ja A. Vinci,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja É. Gippini Fournier,
kostja,
mille ese on nõue tühistada esimese võimalusena tervenisti või „mõistlikuks peetavas osas” osaliselt komisjoni 23. veebruari 2011. aasta otsus 2011/746/EL riigiabi kohta, mida Itaalia andis äriühingutele Portovesme Srl, ILA SpA, Eurallumina SpA ja Syndial SpA (riigiabimeetmed C 38/B/04 (ex NN 58/04) ja C 13/06 (ex N 587/05)), ning teise võimalusena nõue tühistada nimetatud otsus osas, millega kohustati kõnealune abi tagasi maksma,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja esimees D. Gratsias, kohtunikud M. Kancheva ja C. Wetter (ettekandja),
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. detsembri 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Portovesme Srl on värviliste metallide tootja, kes toodab oma Portoscusos (Itaalia) ja San Gavinos (Itaalia) asuvates tehastes muu hulgas tsinki, hõbedat ja pliid.
2 Peaministri 6. veebruari 2004. aasta dekreedi (GURI nr 93, 21.4.2004, lk 5; edaspidi „2004. aasta dekreet”) artikliga 1 laiendati „tööstus-, kaubandus- ja käsitööndusministeeriumi 19. detsembri 1995. aasta dekreedi artiklis 2 sätestatud [soodus]kohtlemist energiatarnimisele alumiiniumi, plii, hõbeda ja tsingi tootmiseks ja töötlemiseks nende tehaste puhul, mis on juba käigus käesoleva dekreedi jõustumise ajal ning asuvad saartel, mille puhul ühendus riigi elektri- ja gaasivõrkudega on ebapiisav või puudub üldse”.
3 2004. aasta dekreediga lubati uutele abisaajatele, nende hulgas hageja, kohaldada soodustariifi, mida oli ministri 19. detsembri 1995. aasta dekreediga (GURI nr 39, 16.2.1996, lk 8; edaspidi „1995. aasta dekreet”) juba määratud kuni 31. detsembrini 2005 Alcoa Trasformazioni Srl‑ile, kes on samuti Sardiinias (Itaalia) asuv alumiiniumitootja. Soodustariif pidi kehtima ajutiselt, see pidi kaotatama riigi ülalmainitud võrkudega ühenduse loomisel või paranemisel ning hiljemalt 30. juunil 2007.
4 Oluline on täpsustada, et 1995. aasta dekreet oli seotud Alumix SpA erastamisega. Erastamise tulemusel tegi komisjon teatise, mis saadeti vastavalt [EÜ] artikli [88] lõikele 2 teistele liikmesriikidele ja asjaomastele isikutele ning mis käsitleb Itaalia valitsuse poolt Alumixile antavat riigiabi, millest teavitati Itaalia Vabariiki ja mis avaldati 1. oktoobril 1996 (EÜT C 288, lk 4; edaspidi „Alumixi otsus”)
5 2004. aasta dekreedi artikli 1 esimene lõik sätestas, et Autorità per l’energia elettrica e il gas (Itaalia elektrienergia- ja gaasiamet; edaspidi „AEEG”) „laiendab 1995. aasta dekreedi punktis 2 ette nähtud soodustingimusi”. Viimane sisaldab viit punkti, millest kaks esimest on käesolevas kohtuvaidluses asjassepuutuvad. Nimetatud dekreedi punkt 1 sätestab, et „esmase alumiiniumi tootmiseks kasutatav elektrienergia määr, mis on toodud 14. detsembri 1995. aasta otsuse nr 15 lisa tabelis A‑9, on alates 1. jaanuarist 1996 tunnistatud kehtetuks ning et „[a]sendusena kohaldatakse selle õigusakti tabelis A‑6 sätestatud tunnitariife”. 1995. aasta dekreedi punkt 2 sätestab, et 24. juuli 1992. aasta CIP nr 13 ja selle hilisemate muudatustega ette nähtud soojuse lisamaksude kord, mida kohaldatakse mis tahes energiatarnimisele esmase alumiiniumi tootmiseks nende tehaste puhul, mis on juba käigus käesoleva dekreedi jõustumise ajal, tunnistatakse alates 31. detsembrist 2005 kehtetuks.”
6 Selle kohta tasub meenutada, et Itaalias on Comitato interministeriale dei prezzi (ministeeriumidevaheline hinnakomitee; edaspidi „CIP”) ülesanne kehtestada elektri tarnimisega seotud hinnapiirid ja tingimused. Elektrienergia tariif hõlmab baasosa, „mis vastab lubatud või tarnitud elektrienergiale” ja muutuvat osa, „mis sõltub tarbitud energiakogusest” (Alumixi otsuse punkt 2.5.1). Muutuv osa ise koosneb kahest komponendist: „elektrienergia hinnast” ja „soojuse lisamaksust”. Sarnaselt baasosale on „elektrienergia hinna” eesmärk „katta […] elektritootmisega kaasnevaid haldus- ja finantskulusid” (Alumixi otsuse sama punkt), sellal kui „soojuse lisamaks” on seotud elektritootmiseks kasutatava kütusekuluga ja kodumaise või välismaise elektri ostu kuludega (Alumixi otsuse sama punkt).
7 Baasosa ja „elektrienergia hind” määrati kindlaks Alumixi otsuse tegemise ajal CIP otsusega nr 45/1990, „soojuse lisamaks” otsusega nr 26/1989. CIP otsusega nr 13/1992 vähendati Portovesme kommuunis Sardiinias (Itaalia) asuvas sulatuskojas alumiiniumi esmasulatusel „soojuse lisamaksu” kahe kolmandiku võrra, 26,6 Itaalia liirilt (ITL) 8,8 Itaalia liirile kilovatt-tunni (kWh) eest. See tariif (edaspidi „Alumixi‑eelne tariif”) kehtis Alumixi erastamise ajal enne Itaalia ametivõimude otsuseid, mis käsitlesid Portovesme kommuunis ja Veneetsias (Itaalia) asuvas Fusina kommuunis asuvatele alumiiniumi sulatuskodadele kohaldatavaid elektritariife.
8 Euroopa Ühenduste Komisjon on selle kohta märkinud, et „[mis puudutab] Portovesme sulatuskojale kohaldatavat endist elektritariifi CIP otsuse nr 13/[1992] kohaselt, mis näeb ette soojuse lisamaksu vähendamise, siis tuleb järeldada, et soojuse lisamaksu vähendamine kujuta[s] endast riigiabi”, kuna see otsus, mille Itaalia valitsus ühepoolselt võttis, „vähendas sulatuskoja kulusid ilma, et sama meedet oleks kohaldatud teistele Itaalias asuvatele tööstusharudele” (Alumixi otsuse punkt 4.2).
9 Alumixi‑eelset tariifi analüüsiti seejärel „pikaajalise piirkondliku arengu edendamise seisukohalt” EÜ artikli 92 lõike 3 punkti [a] mõttes (Alumixi otsuse punkt 4.2) ja võttes arvesse asjaolu, et soodustariifid kaotati ära alates 1. jaanuarist 1996. Komisjon jõudis järeldusele, et „kapitalisüstid, külmutatud võlgade tasumine ja [Alumixieelne tariif kuulusid] seega EÜ artikli 92 lõike 3 [punktides a ja c] ette nähtud erandite hulka” (Alumixi otsuse punkt 5).
10 Alumixi erastamine (mis tõi kaasa suurema osa Alumixi kontsernile kuuluvate aktsiate ülemineku Alcoa Italia SpA‑le, millest sai pärast seda Alcoa Trasformazioni) viis Itaalia seadusandja rea meetmete võtmiseni, millest mõned puudutasid sellele äriühingule kohaldatavate elektritariifide alandamist. Selleks kehtestati kolm erinevat tariifi, üks oli mõeldud Portovesmes asuvale tehasele ja kaks ülejäänut Fusinas asuvale tehasele. Nende kahe tehase puhul hõlmas tariif elektritootmise piirkulusid asjaomases piirkonnas, nimelt 36 Itaalia liiri kWh eest Portovesmes asuvas tehases ja 39 Itaalia liiri kWh eest Fusinas asuvas tehases, millele lisandusid püsikulud.
11 Alumixi otsuse punkti 2.5.2 neljanda lõigu järel toodud tabelis on näidatud Portovesmes asuvale sulatuskojale kohaldatav tariif aastatel 1996–2005. Fusinas asuva tehase varustamine toimus kahe eraldi lepingu alusel, millest esimene oli sõlmitud Ente nazionale per l’energia elettrica (ENEL) ja SAVA vahel, mis on Alumixi ostetud ettevõte, ning teisega määrati kindlaks tariif, mis arvutati toodetud elektrienergia keskmise piirkulu põhjal, milleks on 39 Itaalia liiri kWh eest. Need on esimene ja kolmas tariif, mis kujutasid Alumixi otsuse kuupäeval elektri soodustariifide viimast hinda (edaspidi „Alumixi tariif”).
12 Esimesena nimetatud juhul, mis puudutab Portovesmes asuvat tehast, leidis komisjon järgmist:
„[A]ntud asjaoludel kujutab ENEL‑i tegevus endast äriühingu […] tavapärast praktikat ning tema kehtestatud tariif ei kujuta endast riigiabi [EÜ] artikli 92 lõike 1 mõttes” (Alumixi otsuse punkt 4.2).
13 Fusinas asuva tehase puhul lähtus ta samasugusest põhjendusest kolmanda tariifi osas, mis arvutatakse toodetud elektrienergia piirkulude põhjal.
14 Lõpuks, endiselt sama tehasega seoses, kuid ENEL‑i ja SAVA vahelise lepingu (teine tariif) kohta märkis komisjon, et selle puhul on tegemist tavapärase äritehinguga ning selle asemel, et tasuda see ühes osas, jaotati viie hüdroelektrijaama ja neile vastava võrgu makse mitme aasta peale ja viidi ellu elektri tarnimise teel.
15 Komisjon leidis seega, et need kolm tariifi – sh Alumixi tariif – ei sisaldanud „ühtki riigiabi tunnust [EÜ] artikli 92 lõike 1 mõttes” (Alumixi otsuse punkti 4.2 viimane lõik).
16 Soodustariifide rakendamine, mis tulenes 2004. aasta dekreedist, mis on välja toodud punktis 2 ja järgnevates punktides, eeldas, et AEEG teeb sellekohase otsuse.
17 Viimane tegi 5. juulil 2004 otsuse nr 110/04, milles oli sätestatud, et soodustariife kohaldatakse üksnes siis, kui teatamismenetluse tulemus on positiivne riigiabi käsitlevate eeskirjade tähenduses.
18 Kuid nagu selgus, ei olnud Itaalia ametivõimud teavitamismenetlust kasutanud ning komisjon palus alles pärast ajakirjanduses ilmunud artikleid oma 22. jaanuari ja 19. märtsi 2004. aasta kirjades Itaalia Vabariigilt kõnealuste meetmete kohta lisateavet. Liikmesriik andis komisjonile lisateavet 9. veebruari, 9. juuni ning 20. septembri 2004. aasta kirjadega eelkõige 2004. aasta dekreedi kohta, teavitas AEEG‑d sellest, mille raames täpsustusi anti ning andis viimasele juhiseid nimetatud dekreedi rakendamiseks, mis toimus 9. augusti 2004. aasta otsusega nr 148/04.
19 Komisjon avas Itaalia Vabariigile 16. novembri 2004. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsusega EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, mis käsitleb riigiabi C 38/2004 (ex NN 58/04) – Toetused äriühingule Portovesme SRL (kokkuvõte ELT 2005, C 30, lk 7).
20 AEEG teavitas 17. detsembri 2004. aasta kirjaga Itaalia tootmistegevuste ministeeriumi asjaolust, et võttes arvesse nimetatud otsust, katkestas see otsus ennetähtaegselt 2004. aasta dekreedi kohase korra kohaldamise.
21 Haldusmenetluse käigus Itaalia Vabariigi avaldatud teabest nähtub, et nimetatud korra kohaselt sai hageja ajavahemikus aprillist oktoobrini 2004 tarbitud elektrienergia eest avalik-õiguslikult asutuselt Cassa Conguaglio per il settore elettrico (elektrienergia sektori tasakaalustusfond, edaspidi „tasakaalustusfond”) kokku 12 845 892,82 eurot, mis kujutas endast hüvitise summat, mis on saadud tehast elektrienergiaga varustavale äriühingule makstud ja riigi poolt kehtestatud soodushinna vahe põhjal, mis korrutati tehase elektritarbimisega.
22 Itaalia ametiasutused võtsid 14. märtsil 2005 vastu dekreetseaduse nr 35 (GURI nr 111, 14.5.2005, lk 4), mis muudeti 14. mai 2005. aasta seaduseks nr 80 (GURI nr 91 regulaarne lisa, 14.5.2005; edaspidi „2005. aasta seadus”).
23 2005. aasta seaduse artikli 11 lõikega 12 pikendati hagejale kohaldatavat soodustariifi kuni 31. detsembrini 2010. Samas, sellal kui 2004. aasta dekreedist ega ka 2005. aasta seaduse artikli 11 lõikest 11, mis käsitleb Alcoa Trasformazionile kohaldatavat soodustariifi, komisjoni ei teavitatud, teavitati teda vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3 23. novembril 2005 ning sellele järgnenud 28. novembri kirjaga selle seaduse artikli 11 lõikest 12.
24 Komisjon palus 22. detsembri 2005. aasta kirjaga Itaalia Vabariigilt täiendavat teavet, mille viimane esitas 3. märtsi 2006. aasta kirjaga.
25 Itaalia Vabariigile 26. aprillil 2006 teatavaks tehtud otsusega algatas komisjon EÜ artikli 88 lõikega 2 ette nähtud menetluse, mis käsitleb riigiabi C 13/06 (ex N 587/05) – elektri soodustariif energiamahukatele ettevõtjatele Sardiinias (kokkuvõte ELT C 145, lk 8).
26 Komisjon palus 22. augustil 2006 Itaalia Vabariigil esitada täpsustusi, mida viimane tegi 28. septembril 2006.
27 Kuna 2005. aasta seaduse artikli 11 lõikest 12 tuleneva korra kohaldamine sõltus komisjonipoolsest kava heakskiitmisest, siis võttes arvesse teavitust, ei ole nimetatud korda rakendatud.
28 Komisjon otsustas 29. oktoobril 2008 analüüsida eraldi 2004. aasta dekreedist tulenevat soodustariifi, mis puudutas esiteks Alcoa Trasformazionit ja teiseks uusi abisaajaid, nende hulgas hagejat.
29 Pärast komisjoni ja Itaalia Vabariigi vahelist teabevahetust ilmnes, et Alcoa Trasformazionile kohaldatavat soodustariifi ei olnud 2004. aasta dekreediga pikendatud, kuna viimast reguleeris 1995. aasta dekreet kuni 2005. aasta seaduse artikli 11 lõike 11 jõustumiseni.
30 23. veebruari 2011. aasta otsusega riigiabi kohta, mida Itaalia andis äriühingutele Portovesme Srl, ILA SpA, Eurallumina SpA ja Syndial SpA (riigiabimeetmed C 38/B/04 (ex NN 58/04) ja C 13/06 (ex N 587/05) (ELT L 309, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”) leidis komisjon riigiabi kohta, mis tema sõnul tulenes 2005. aasta seaduse artikli 11 lõikest 12, et see on siseturuga kokkusobimatu ja seetõttu keelas Itaalia Vabariigil seda anda, ning teiseks käsitles riigiabi, mis tulenes 2004. aasta dekreedist, samuti siseturuga kokkusobimatuna ja kohustas Itaalia Vabariiki seetõttu abisaajatelt seda tagasi nõudma.
31 Vaidlustatud otsusest teavitati hagejat 31. märtsil 2011.
Menetlus ja poolte nõuded
[…]
39 Hageja palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus tervenisti või „mõistlikuks peetavas osas” osaliselt;
– teise võimalusena tühistada nimetatud otsus osas, millega kohustati kõnealune abi tagasi maksma;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
40 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
41 Hageja palub Üldkohtul esimese võimalusena esitatud nõuete raames tühistada vaidlustatud otsus tervenisti ning seejärel, kui see ei ole võimalik, siis tühistada see otsus „mõistlikuks peetavas osas”. Teise võimalusena esitatud nõuete raames palub ta Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus „osas, millega teda kohustati kõnealune abi tagasi maksma”.
42 Hageja märkis pärast seda, kui Üldkohus palus tal kohtuistungil oma nõudeid täpsustada, et tema nõudeid tuleb mõista nii, et need piirduvad nõudega tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas, mis kanti kohtuistungi protokolli.
43 Nende täpsustuste põhjal võib hagi lugeda vastuvõetavaks, kuna hageja palub esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas ja teise võimalusena tühistada see otsus osas, milles teda kohustatakse tagasi maksma juba välja makstud abi.
44 Mis puudutab nõuet tühistada vaidlustatud otsus „mõistlikuks peetavas osas”, siis tuleb meenutada, et kui Euroopa Liidu kohtule on saadetud nõue tühistada ELTL artiklis 263 nimetatud õigusakt, piirdub tema pädevus vaidlustatud akti õiguspärasuse kontrollimisega (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑5/93 P: DSM vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4695, punkt 36, ja Üldkohtu 9. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑152/06: NDSHT vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1517, punkt 73).
45 Õigusvastasuse tuvastamine ühel ELTL artikli 263 teises lõigus nimetatud juhul peab seega tooma kaasa olenevalt juhtumist nimetatud õigusakti osalise või täieliku tühistamise sõltuvalt õigusvastasuse laadist ja ulatusest, ilma et akti tühistamise või selle ulatuse muutmise üle otsustamine sõltuks õiguslikkuse või sobivuse kaalutlustest (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑50/04: Micha vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑A‑339 ja II‑1499, punkt 46), need on kaalutlused, millele hageja näib apelleerivat mõiste „mõistlikuks peetavas osas” kasutamisel.
46 Hagiavaldus on seega vastuvõetav, välja arvatud hageja poolt esimese võimalusena esitatud nõuete teine osa, milles taotletakse vaidlustatud otsuse osalist tühistamist „mõistlikuks peetavas osas”.
Põhiküsimus
47 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks üksteist väidet.
48 Esimene väide puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, samuti nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artiklite 4, 7, 10 ja 14 rikkumist, teine väide puudutab käesolevale kohtuasjale kohaldatava õigusliku raamistiku ebaõiget või mittetäielikku koostamist ja komisjonipoolset hoolsuskohustuse ja erapooletuse korduvat rikkumist, kolmas väide puudutab Alcoa Trasformazioni ja hageja vahelise võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, neljanda väite kohaselt ei ole tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes, viies väide põhineb asjaolul, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse sõnastamisel aluseks ebatäpsed eeldused, kuues väide puudutab kõnealuse abi olemasolevat laadi, seitsmes väide põhineb selle kokkusobivusel „ühisturuga”, kaheksas väide põhineb EÜ artiklite 2, 3, 5 ja 12 ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisel, üheksas käsitleb ELTL artikli 174 ja Amsterdami lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduse asutamislepinguid ning teatavaid nendega seotud akte, lõppaktile lisatud saarealasid käsitleva deklaratsiooni nr 30 (EÜT 1997, C 340, lk 136; edaspidi „saarealasid käsitlev deklaratsioon”) rikkumist, kümnes väide käsitleb ELTL artikli 107 lõike 3 punktide a–c ja piirkondliku riigiabi andmise juhendi (EÜT 1998, C 74, lk 9; ELT eriväljaanne 08/01, lk 226) rikkumist ning regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 54, lk 13) arvesse võtmata jätmist ning üheteistkümnes, sarnaselt esimesele väitele õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
[…]
Kaheksas väide, mis puudutab EÜ artiklite 2, 3, 5 ja 12 ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist
[…]
Neljas väide, mis puudutab teises osas selle teist etteheidet, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist kõnealuse meetme valikulisuse osas
[…]
Esimene väide, mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ning määruse nr 659/1999 artiklite 4, 7, 10 ja 14 rikkumist ning üheteistkümnes väide, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
[…]
Teine väide, mis puudutab käesolevale kohtuasjale kohaldatava õigusliku raamistiku ebaõiget või mittetäielikku koostamist ja komisjonipoolset hoolsuskohustuse ja erapooletuse korduvat rikkumist
80 Hageja väidab, et 2004. aasta dekreediga soodustariifi kindlaksmääramine ja seda rakendavad otsused viivad samasuguse tariifini nagu Alumixi‑eelne tariif, mida komisjon käsitab Alumixi otsuses ühisturuga kokkusobivana. Hageja leiab, et tal on õigus eelnevale tugineda, selleks et abi tunnistataks siseturuga kokkusobivaks. Sellisel juhul ei peaks hageja maksma tagasi nimetatud meetme raames saadud summasid. See aga eeldab, et kõnesolev otsustuspraktika on õiguspärane ja rakendatav (kuna komisjon ei ole seotud oma varasema otsustuspraktikaga, vaid hoopis võrdse kohtlemise põhimõttega, mis puudutab nimetatud abi).
81 Hageja analüüs põhineb järgneval: 2004. aasta dekreedi artikli 1 esimene lõik viitab 1995. aasta dekreedi punktile 2, mis omakorda viitab CIP otsusele nr 13/92. Selle otsusega kujundati eelkõige seoses „soojuse lisamaksuga” Alumixi‑eelne tariif. Niisiis just see tariif, mis tunnistati 1996. aastal ühisturuga kokkusobivaks, on see, mida kohaldati talle 2004. aastal, mis tema sõnul tähendab loomulikult seda, et vaidlustatud otsus on selles küsimuses õigusvastane.
82 Hageja teise väitega ei saa nõustuda.
83 Kõigepealt tuleb märkida, et Alumixi erastamise raames võttis Itaalia Vabariik Alcoa Italia ees kohustuse järgida Alumixi tariifi [viimasel oli isegi lepingu järgi õigus eespool mainitud tehaste töö katkestada, kui „kolme või enama kuu jooksul kuuekuulisel perioodil ületavad elektritariifid vähemalt 5% ette nähtud tariifidest” (Alumixi otsuse punkt 2.7)] nii, et kui 1995. aasta dekreet vastu võeti, kordas see Alumixi tariifi tunnuseid, mida kinnitas ka komisjon kohtuistungil. Alumixi otsus, mis tehti 1996. aastal, tunnistas selle niisiis kaudselt kehtivaks.
84 Nagu eespool punktides 6–15 on meenutatud, oli komisjoni poolt heaks kiidetud soodustariif Alumixi otsuses tegelikult mitmetahuline, hõlmates esiteks algset tariifi, mille ENEL määras Alumixile eelkõige CIP otsuse nr 13/92 alusel (Alumixi‑eelne tariif) ja seejärel Alumixile kokku lepitud tariife, pidades silmas selle erastamist, mis säilitati 1995. aasta dekreediga Alumixi kontserni põhiomandaja Alcoa Italia (nüüd Alcoa Trasformazioni) kasuks (Alumixi tariif).
85 Tuleb märkida, et kuigi vormiliselt viitab 2004. aasta dekreet tõepoolest 1995. aasta dekreedi punktile 2, ei saa seda siiski – nagu komisjon õigesti märkis – lugeda eraldi punktist 1. Viimati nimetatud punkti sõnastuse kohaselt, nagu on meenutatud eespool punktis 5, tunnistati CIP otsuse nr 15/93 lisa tabelis A‑9 toodud esmase alumiiniumi tootmiseks kasutatav elektrienergia erimäär alates 1. jaanuarist 1996 kehtetuks ning selle asemel nähti ette nimetatud otsuse tabelis A‑6 sätestatud tunnitariifid, ilma et see muudaks „soojuse lisamaksu”, mis on määratletud CIP otsuses nr 13/92.
86 Seega, nii Alumixi‑eelne tariif kui Alumixi tariif sisaldasid nende määratlemiseks hulga faktoreid, seal hulgas vähendatud „soojuse lisamaks”, mis oli ainus faktor, mida võeti arvesse CIP otsusega nr 13/92 elektrienergia lõpphinna kindlaks määramisel.
87 Seega ei ole mitte Alumixi‑eelne tariif ega Alumixi tariif see, mida hageja kohaldas, vaid pigem 1995. aasta dekreedist tulenev kord sellisena nagu see kuni 2004. aasta alguseni oli kujunenud. 2004. aastal ei olnud 2004. aasta dekreediga ette nähtud tariifi laiendamisel teistele abisaajatele enam sama eesmärk kui 1996. aastal, mil tehti Alumixi otsus.
88 Eelneva tõttu tuleb teine väide, mis puudutab muu hulgas ka komisjoni erapooletuse nõuet, tagasi lükata, kuna komisjon kohtles hagejat ja Alcoa Trasformazionit alates uute meetmete võtmisest ühtemoodi (nimelt 2004. aasta dekreet ja 2005. aasta seadus), mida Üldkohus käsitleb põhjalikumalt kolmandale väitele antava vastuse raames.
Kolmas väide, mis puudutab Alcoa Trasformazioni ja hageja vahelise võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist
89 Hageja väidab oma kolmanda väite raames, et komisjon leidis oma otsuses 2010/460, et Alcoa Trasformazioni suhtes kohaldatav soodustariif oli õigusvastane alles pärast 31. detsembrit 2005 algavat perioodi, mis oli selle institutsiooni sõnul Alumixi otsuse kehtivuse lõppkuupäev. Hageja on arvamusel, et kuna Alcoa Trasformazioni suhtes kohaldatav tariif ja tema suhtes kohaldatav tariif on alates AEEG otsuse nr 148/04 jõustumisest ühesugused (1995. aasta dekreedi alusel, seejärel tema sõnul 2004. aasta dekreedi alusel Alcoa Trasformazioni puhul ja üksnes 2004. aasta dekreedi alusel tema enda puhul), ei näi erinev kohtlemine olevat põhjendatud ei abi õigusvastasuse tuvastamise osas ega seetõttu ka 2004. aasta dekreedi alusel saadud hüvitiste tagastamise taotluse osas.
90 Tuleb märkida, et selle väitega ei saa nõustuda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja et erinevaid olukordi ei koheldaks sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I‑10211, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Antud juhul ei olnud Alcoa Trasformazioni ja hageja esialgu õiguslikult sarnastes olukordades: Alcoa Trasformazionile kohaldati soodustariifi, mille komisjon tunnistas kehtivaks Alumixi otsuses ning käsitas seda laiendatuna, samal ajal kui hageja oli uus nimetatud tariifi kasutaja 2004. aasta dekreedi alusel, mida tegelikult ei kohaldatud Alcoa Trasformazionile. Lisaks, 2005. aasta seadus sisaldas kahte erinevat sätet, nimelt artikli 11 lõiget 11, millest komisjoni ei teavitatud ja mis puudutas Alcoa Traformazionit ning artikli 11 lõiget 12, mis käsitles soodustariifi uusi kasutajaid ja millest komisjoni nõuetekohaselt teavitati. Nendest erinevatest tunnustest piisab, et põhjendada komisjoni valikut jagada juhtumite analüüsimine tulenevalt sellest, kas need käsitlesid soodustariifi algset kasutajat või selle uusi kasutajaid.
92 Seevastu soodustariifi puhul, nagu nähtub, olid kaks äriühingut sarnastes olukordades ja komisjon kohtles neid ühtemoodi, kuivõrd nii ühel kui teisel juhul vaatles ta nimetatud tariifi kui kokkusobimatut riigiabi ja kohustas seetõttu selle tagasi maksma.
93 Vastab tõele, et kuna pärast 31. detsembrit 2005 käsitati soodustariifi vaidlustatud otsuses õigusvastasena ja see on samasugune vahetult enne kehtinud tariifiga, on asjakohane hageja väide, et komisjonil oleks olnud õigus sekkuda tunduvalt varem, kuna esialgu kehtivaks tunnistatud riigiabi laad oli põhjalikult muutunud. Pealegi tuleb märkida, et komisjon möönis, et Alcoa Trasformazioni võis saada õigusvastast riigiabi seetõttu, et esialgse perioodi (1995–2005) lõpus ja täpsemalt aastatel 2004 ja 2005 tehti talle määratud soodustariifi kindlaksmääramisel ja kohaldamisel muudatusi (mis on aga täielikult kooskõlas otsusega 2010/460 ja asjaoluga, et soodustariifi pikendamist käsitati kui sellise abi osa).
94 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel siiski arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda oma huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 188/83: Witte vs. parlament, EKL 1984, lk 3465, punkt 15; 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14, ja 10. novembri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑259/10 ja C‑260/10: The Rank Group, EKL 2011, lk I‑10947, punkt 62).
95 Neljanda väite kohaselt ei ole tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes.
[…]
Viies väide, mis põhineb asjaolul, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse sõnastamisel aluseks ebatäpsed eeldused.
[…]
Kuues väide, mis puudutab kõnealuse abi olemasolevat laadi
112 Tuleb meenutada, et uue abina, millest on kohustus komisjoni informeerida vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3, tuleb käsitada meetmeid, millega kehtestatakse või muudetakse riigiabi; muudatused võivad puudutada nii olemasolevat abi kui ka esialgseid projekte, millest on komisjoni informeeritud (Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 91/83 ja 127/83: Heineken Brouwerijen, EKL 1984, lk 3435, punktid 17 ja 18, ning 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑44/93: Namur-Les assurances du crédit, EKL 1994, lk I‑3829, punkt 13).
113 Antud juhtumi puhul on selgelt tuvastatud, et tegu on uue abiga.
114 Esiteks, alates Alumixi otsuse tegemisest tehtud majanduslikud ja õiguslikud muudatused kirjeldavad tarnija praktiseeritava hinna üleminekut Itaalia Vabariigi poolt rahastatavale tariifile. Olgugi et Alumixi tariifi puhul vastas kohaldatav hind nimetatud tarnija kui monopoolse ettevõtte (ENEL) poolt määratud hinnavähendusele ühele tema kõige olulisematest klientidest, sisaldavad vaidlustatud otsuse esemeks olevad meetmed Itaalia ametivõimude poolt kehtestatud hinna alandamist, mida rahastati maksutaolise lõivuga ja mis võimaldas hagejale tagasi maksta ettevõtjatele üldjuhul kohaldatava tariifi ja talle kohaldatava soodustariifi vahe.
115 Seega tuleb otsustada, et Alcoa Trasformazionile esialgu 1995. aasta dekreedi alusel määratud soodustariifi andmise korra ja selle kindlaksmääramise korra ja 2004. aasta dekreedi ning seejärel 2005. aasta seaduse esemeks olnud korra vahel toimunud areng võimaldab iseenesest asuda seisukohale, et tegemist on uue abiga.
116 Teiseks kohaldatakse seda a fortiori seoses niiviisi kujunenud abi laiendamisega uutele abisaajatele, kes ei olnud juba lubatud abikavaga hõlmatud, kuid kellele määrati omakorda abi, millel oli kuni praeguseni vaid üks abisaaja.
117 Kuues väide tuleb seega tagasi lükata.
Seitsmes väide, mis põhineb selle kokkusobivusel „ühisturuga”.
[…]
Üheksas väide, mis käsitleb ELTL artikli 174 ja saarealasid käsitleva deklaratsiooni rikkumist
[…]
Kümnes väide, mis käsitleb ELTL artikli 107 lõike 3 punktide a–c ja piirkondliku riigiabi andmise juhendi ning regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 arvesse võtmata jätmist
[…]
Kohtukulud
139 Kuna komisjon on taotlenud kohtukulude väljamõistmist hagejalt ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt kohtukulud välja mõista apellandilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Portovesme Srl‑ilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. oktoobril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad