Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 4. juulil 2024(1)
Kohtuasi C‑370/23
Mesto Rimavská Sobota
versus
Ministerstvo pôdohospodárstva a rozvoja vidieka Slovenskej republiky
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Määrus (EL) nr 995/2010 – Puit ja puittooted – Mõisted „ettevõtja“ ja „turulelaskmine“
I. Sissejuhatus
1. Mesto Rimavská Sobota (edaspidi „kassaator“) on kohalik omavalitsus Slovakkia lõunaosas Slovenské rudohorie (Slovaki maagimäestik) jõeorus. Ta haldab munitsipaalmetsa.
2. Kassaator müüs 2018. aasta juunis ühele juriidilisele isikule teatava koguse puitu ning seejärel trahvis pädevad asutused teda selle eest, et tal puudus nõuetekohase hoolsuse süsteem, mis on nõutav Slovakkia puiduseaduse(2) kohaselt, millega rakendatakse määrust (EL) nr 995/2010 (edaspidi „puidumäärus“)(3).
3. Slovakkia kohtutes selle trahvi vaidlustamisel on kassaator muu hulgas väitnud, et ta ei osalenud kõnealuses tehingus „ettevõtjana“ puidumääruse tähenduses, mistõttu sellest määrusest tulenev hoolsuskohustus ei ole tema suhtes kohaldatav.
II. Vaidluse taust ja eelotsuse küsimused
4. Kassaator sõlmis 11. juunil 2018 puidumüügilepingu äriühinguga MK&MK Holz, s.r.o. (edaspidi „ostja“).
5. Kohtuasja riigisisesest toimikust nähtub, et kassaator müüs selle lepingu alusel ostjale teatava koguse puitu (väljendatud tihumeetrites). Sama lepingu kohaselt pidi ostja puitu üles töötama kuni 31. detsembrini 2018. Lepingus määrati kindlaks ka konkreetsed (metsa-)maatükid Rimavská Sobota munitsipaalmetsas, kus ülestöötamine pidi toimuma. Lepingutingimuste täielikus järgimises veendumiseks pidid kassaatori töötajad teostama järelevalvet ostja raietööde üle ja mõõtma ülestöötatud puidu mahte. Kokkulepitud puidukoguse eest pidi ostja maksma kassaatorile fikseeritud hinna, mis määrati kindlaks tihumeetri kohta ja sisaldas käibemaksu.
6. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul müüs kassaator küttepuudena kasutamiseks puitu samal viisil ka füüsilistele isikutele.(4)
7. Ministerstvo pôdohospodárstva a rozvoja vidieka Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi põllumajanduse ja maaelu arengu ministeerium; edaspidi „ministeerium“) tuvastas oma 25. juuni 2019. aasta otsusega, mis oli tehtud Slovenská lesnícko-drevárska inšpekcia (Slovakkia metsanduse ja metsatööstuse inspektsioon) varasema otsuse alusel, et kassaator oli pannud toime haldusrikkumise Slovakkia puiduseaduse tähenduses, kuna „ettevõtjana“ tegutsedes ei rakendanud ta ebaseaduslikult üles töötatud puidu või puittoodete esmakordse siseturule laskmise ärahoidmiseks nõuetekohase hoolsuse süsteemi. Ta määras trahvi summas 2000 eurot.
8. Kassaator vaidlustas selle trahvi Krajský súd v Banskej Bystricis (maakonnakohus Banská Bystricas, Slovakkia). See kohus jättis tema kaebuse rahuldamata.
9. Najvyšší správny súd Slovenskej republikys (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“) toimuvas kassatsioonimenetluses väidab kassaator, et ta ei ole „ettevõtja“ puidumääruse tähenduses.
10. Puidumääruse artikli 2 punktis c sätestatud määratluse kohaselt tähendab „ettevõtja“ mis tahes juriidilist või füüsilist isikut, kes laseb puitu või puittooteid turule.
11. Puidumääruse artikli 2 punktis b on täpsustatud, et „turulelaskmine“ tähendab puidu ja puittoodete mis tahes esmakordset tarnimist siseturule nende turustamiseks või kasutamiseks ärilise tegevuse käigus, olenemata kasutatavast müügiviisist, tasu eest või tasuta.
12. Kassaatori väitel tuleneb lepingu tingimustest, et ostja on see, kes laseb puitu või puittooteid esmakordselt turule, sest tema on asjaomase puidu ülestöötaja. Järelikult tegutseb seda konkreetset liiki tehingu puhul „ettevõtjana“ ostja, mitte kassaator, mistõttu puidumäärusest tulenevat hoolsuskohustust peab täitma ostja. Kassaator väidab seega, et nõuetekohase hoolsuse süsteemi loomata jätmist ei saa talle ette heita.
13. Ministeerium leiab, et kuna kassaator müüs puitu otse kolmandale isikule, ilma et ta oleks üle andnud kõiki Slovakkia õigusnormide alusel metsamajandaja staatusega seotud õigusi, siis oli ainult kassaatoril kohustus säilitada konkreetseid andmeid, mis on nõutavad vastavalt kehtivas redaktsioonis seadusele nr 326/2005 metsade kohta (Zákon č. 326/2005 Z. z. o lesoch), et rakendada nõuetekohase hoolsuse süsteemi.
14. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel otsustas Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 995/2010] artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et puidu tasu eest turulelaskmiseks loetakse ka nimetatud määruse lisas 1 osutatud töötlemata puidu või küttepuidu müüki, kui ülestöötamise kontsessioonilepingu kohaselt töötab puidu üles ostja vastavalt müüja juhistele ja tema järelevalve all?“
15. Kirjalikud seisukohad esitasid Ungari ja Slovakkia valitsus ning Euroopa Komisjon. Kaks viimati nimetatut esitasid 15. mail 2024 toimunud kohtuistungil oma seisukohad ka suuliselt.
III. Analüüs
16. Minu ettepanek on liigendatud järgmiselt. Võtan kõigepealt seisukoha Slovakkia valitsuse kahtluste kohta käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes (A). Seejärel pöördun eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud tõlgenduse juurde (B). Selleks tutvustan lühidalt puidumäärusega kehtestatud süsteemi (B.1) ning siis selgitan, miks käesolevas kohtuasjas kõne all oleva kokkuleppe puhul on kassaator minu arvates „ettevõtja“ (B.2).
A. Vastuvõetavus
17. Slovakkia valitsus on väljendanud kahtlusi eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes. Ta leiab, et esitatud küsimusega, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle sõnastas, palutakse Euroopa Kohtul kohaldada puidumäärust põhikohtuasja asjaoludele. Siiski ei tee see valitsus Euroopa Kohtule ettepanekut tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks. Pigem soovitab ta küsimuse ümber sõnastada nii, et see puudutaks üldisemalt puidumääruse tõlgendamist.
18. Ma ei ole kindel, et eelotsuse küsimus nõuab ümbersõnastamist. Euroopa Kohtule esitatud küsimus on juba kooskõlas ELTL artikli 267 esimeses lõigus sätestatud tööjaotusega liidu õiguse tõlgendamise (mis on lõppkokkuvõttes Euroopa Kohtu ülesanne) ja liidu õiguse kohaldamise (mis on liikmesriikide kohtute ülesanne) vahel.
19. Seega võib vastata küsimusele sellisena, nagu see on sõnastatud, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohtule antav tarvilik vastus eeldab siiski artikli 2 punkti b kõrval ka puidumääruse teiste osade täiendavat tõlgendamist, nagu ma allpool näitan.
B. Sisulised küsimused
1. Puidumääruse konteksti paigutamine
20. Metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitlevas 2003. aasta tegevuskavas(5) nimetati ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud kaubanduse kasvavat probleemi komisjoni üheks prioriteediks(6).
21. Selleks et vähendada ebaseaduslikku metsaraiet ja puidutootmist ning sellest tulenevat metsade degradeerumist ja raadamist, võeti FLEGTi tegevuskava alusel vastu kaks olulist õigusakti: FLEGTi määrus(7) ja puidumäärus.
22. FLEGTi määrus reguleerib puidu ja puittoodete importi Euroopa Liitu riikidest, kellega Euroopa Liit sõlmib teatavat liiki partnerluslepingud.(8) Sel eesmärgil on määrusega kehtestatud nn FLEGT-litsentside süsteem. Sisuliselt on tegemist partnerriikide pädevate asutuste väljastatavate haldustõenditega, mille alusel liidu puidu ja puittoodete importijad võivad tõendada, et tooted, mida nad soovivad siseturule lasta, on üles töötatud kooskõlas partnerriigi kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega. Teisisõnu tõendatakse FLEGT-litsentsidega, et imporditud tooted on „õiguspäraselt üles töötatud“.(9)
23. Puidumäärus on märksa ulatuslikum õigusakt. See jõustus 2. detsembril 2010 ja seda hakati kohaldama 3. märtsil 2013.(10)
24. Puidumäärusega reguleeritakse kõigi selle kohaldamisalasse(11) kuuluvate puittoodete ja puidu siseturule laskmist olenemata sellest, kas need on toodetud liidus või mitte, ning olenemata sellest, kas puit ja puittooted imporditi FLEGT‑partnerriigist või mitte.
25. Puidumäärus ei käsitle ebaseaduslikku metsaraiet otseselt, vaid selle eesmärk on takistada sellist tegevust, reguleerides ebaseadusliku metsaraie tulemusena saadud puidu ja puittoodetega kauplemise turgu Euroopa Liidus.(12)
26. Sel eesmärgil on määrusega „ettevõtjatele“(13) kehtestatud kaks horisontaalset kohustust.
27. Esimene sellele rühmale pandud kohustus hõlmab keeldu lasta esmakordselt turule ebaseaduslikult üles töötatud puitu ja sellest saadud tooteid.(14) Teise kohustusena tuleb neil enne puidu või puittoodete esmakordset turulelaskmist rakendada nõuetekohase hoolsuse süsteemi.(15)
28. Selline nõuetekohase hoolsuse süsteem, mille võib välja töötada kas ettevõtja ise või järelevalveorganisatsioon,(16), peab sisaldama kolme elementi: esiteks meetmeid ja menetlusi puidu ja puittoodete päritolu ja seaduslikkuse jälgimiseks;(17) teiseks ohuhindamismenetlusi, mis võimaldavad analüüsida ja hinnata ebaseaduslikult üles töötatud puidu ja puittoodete turulelaskmise ohtu,(18) ning kolmandaks, juhuks kui tuvastatud oht on märkimisväärne, ohuvähendamismeetmeid, mis on piisavad ja proportsionaalsed selle ohu tõhusaks vähendamiseks(19).
2. Kes on käesoleval juhul „ettevõtja“?
29. Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada mõistet „ettevõtja“, et teha kindlaks, kas trahv nõuetekohase hoolsuse süsteemi puudumise eest määrati kassaatorile põhjendatult.
30. Vastavalt puidumääruse artikli 4 lõikele 2 kehtib määrusega kehtestatud hoolsuskohustus ainult „ettevõtjate“ suhtes.(20)
31. See kohustus on kehtestatud eesmärgiga võimaldada siseturule lastavate puidu ja puittoodete mõistlikku jälgitavust(21) ning seeläbi aidata ära hoida ebaseaduslikult üles töötatud puiduga kauplemist.
32. See kohustus peegeldab ka puidumääruse eesmärki, milleks põhjenduse 31 kohaselt on võitlus ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud kaubanduse vastu. Just sel eesmärgil on puidumäärusega kehtestatud „ettevõtjatele“ ja „kauplejatele“(22) konkreetsed kohustused.
33. „Ettevõtjatele“ kehtestatud kohustused erinevad aga „kauplejatele“ pandud kohustustest. Kui „kauplejatel“ on kohustus teha kindlaks isikud, kes on neile puitu või puittooteid tarninud, ning – asjakohasel juhul – isikud, kellele nad ise on selliseid tooteid tarninud,(23) siis „ettevõtjatel“ on hoolsuskohustus(24).
34. Tõlgendades puidumääruse artikli 2 punkti b koostoimes artikli 2 punktiga c, saame teada, et „ettevõtja“ on isik, kes tarnib puitu või puittooteid esmakordselt siseturule nende turustamiseks või kasutamiseks ärilise tegevuse käigus, olenemata kasutatavast müügiviisist, tasu eest või tasuta.
35. Järelikult ei erista „ettevõtjat“ puidumääruse tähenduses „kauplejast“ puidu või puittoodete tarnimine siseturule – nad mõlemad teevad seda. Eristav tunnus on see, et „ettevõtja“ on isik, kes on siseturul puidu ja puittoodete tarneahelas esimene, samas kui kauplejad müüvad või ostavad puitu või puittooteid, mis on juba siseturule lastud.
36. Sellest järeldub, et otsustav tegur selle kindlaksmääramisel, kes on „ettevõtja“ puidumääruse tähenduses, on puidu ja puittoodete tarneahela punkt, kus need tooted esmakordselt siseturule lastakse.
37. Sellega seoses võib eristada kahte olukorda: üks on see, kus liitu imporditakse ja siseturule lastakse kolmandas riigis kasvanud puudest saadud puit ja puittooted (töötlemata puidu või puittoodetena), ning teine on see, kus siseturule lastakse liidus kasvanud puudest saadud puit ja puittooted.
38. Kuna esimesena nimetatud kategooria lastakse esmakordselt turule siis, kui liikmesriigi toll lubab selle vabasse ringlusse, tegutseb kolmandast riigist pärit puidu ja puittoodete importija puidumääruse artikli 4 lõike 2 tähenduses „ettevõtjana“.
39. Seega on importija see, kes peab täitma „ettevõtjatele“ pandud hoolsuskohustust. Liidu seadusandja valik panna hoolsuskohustus importijale on loogiline, sest importija on esimene isik, kellele liidu õigusega saab vahetult kehtestada täitmisele pööratavaid kohustusi, kui asjaomane puit või puittoode pärineb riigist, mis asub väljaspool liitu.(25)
40. Kui aga – nagu käesoleval juhul – puud, millest saadakse puitu ja puittooteid ning mille ebaseaduslikku raiet puidumäärusega püütakse lõppkokkuvõttes ära hoida, asuvad Euroopa Liidus, saab puidu (või puittoodete) tarneahel alguse nende puude langetamisest liikmesriigis.
41. Sellisel juhul on „ettevõtjaks“ isik, kes käsutab neid puid talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse alusel.
42. Järelikult saab ainult see isik puidumääruse artikli 4 lõike 2 kohase nõuetekohase hoolsuse süsteemi raames tõendada, et sel viisil ringlusse lastud tooted on „seaduslikult üles töötatud“ (st need on üles töötatud kooskõlas kohaldatavate riigisiseste õigusaktidega, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artikli 2 punktis f).
43. See toob mind käesoleva kohtuasja juurde. Kohtutoimikust nähtub, et kassaator, kes Slovakkia valitsuse poolt kohtuistungil antud kinnituse kohaselt omab õigust tegutseda metsamajandajana Slovakkia õigusnormide alusel, müüs ostjale teatava koguse puitu. See puit tuli üles töötada, kuna asjaomaseid puid ei olnud veel langetatud. Seega tulenes kõnealuse puidukoguse kohta sõlmitud lepingust puidumääruse reguleerimisalasse kuuluvate toodete esmakordne laskmine siseturule, sest just selles punktis sai alguse kõnealuse puidu tarneahel. Seepärast on kassaator see, kes tegutses selle konkreetse tehingu puhul „ettevõtjana“ ning kellel on kohustus omada ja rakendada puidumääruse artikli 4 lõikes 2 ette nähtud nõuetekohase hoolsuse süsteemi. Nimelt on kassaator ainus isik, kellel on õiguspäraselt võimalik tõendada, et kõnealused tooted lasti esmakordselt turule kooskõlas kohaldatavate Slovakkia õigusaktidega.
44. „Ettevõtja“ kindlaksmääramisel ei ole oluline, kes asjaomased puud füüsiliselt langetas. Kuna üksnes „ettevõtja“ saab täita hoolsuskohustust, mis seisneb ülestöötatud puidu seaduslikkuse kinnitamises, ei saa puude langetamise toimingu delegeerimine kolmandale isikule vabastada kassaatorit talle puidumääruse artikli 4 lõikega 2 pandud hoolsuskohustusest.
45. Vastupidine tähendaks, et puidu või puittoodete turulelaskmine võidakse lahutada puidumääruse artikli 4 lõikest 2 tulenevast kohustusest tagada asjaomase ülestöötamise seaduslikkus. Sellega võib omakorda kaasneda oht, et puit ja puittooted lastakse siseturule ilma, et seda tegeval või selle eest vastutaval isikul oleks võimalik kooskõlas oma kohustustega tõendada ülestöötamise seaduslikkust.(26)
46. Käesoleva kohtuasja kontekstis võiks ostjat pidada „ettevõtjaks“ ainult siis, kui enne puude langetamist oleks kassaator müünud või andnud üle puude majandamise õigused. Üksnes sellise stsenaariumi korral oleks ostja see, kes teeb otsuse langetada puud ja lasta turule neist saadud puit või puittooted.(27) Näib, et käesolevas asjas sellist kokkulepet ei sõlmitud (seda peab siiski kinnitama eelotsusetaotluse esitanud kohus).
47. Kokkuvõtteks võib öelda, et käesoleva kohtuasja faktilistel asjaoludel on „ettevõtjana“ tegutsenud kassaator. Seetõttu oleks tal pidanud olema nõuetekohase hoolsuse süsteem, muu hulgas selleks, et tagada kohaldatavate Slovakkia õigusnormide järgimine.
IV. Ettepanek
48. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Najvyšší správny súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused, artikli 2 punktis b sätestatud mõistet „turulelaskmine“
tuleb tõlgendada nii, et puidu tasu eest turulelaskmiseks loetakse ka nimetatud määruse lisas 1 osutatud töötlemata puidu või küttepuidu müüki, kui ülestöötamise kontsessioonilepingu kohaselt töötab puidu üles ostja vastavalt müüja juhistele ja tema järelevalve all.