ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
25. aprill 2012(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Nõukogu pädevus – Võimu kuritarvitamine – Jõustumine – Tagasiulatuva jõu puudumine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigusnormi rikkumine – Mõiste „tuumarelvade leviku toetamine” – Hindamisviga
Kohtuasjas T‑509/10,
Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehran, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: advokaadid F. Esclatine ja S. Perrotet,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Liudvinaviciute-Cordeiro,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis ja É. Cujo,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), ning nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1),
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. jaanuari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehran, on Iraani äriühing, mis kuulub National Iranian Oil Company’le ja mille eesmärk on tegutseda keskse hankijana seoses National Iranian Oil Company kontserni tootmistegevusega nafta, gaasi ja naftakeemia alal.
Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed
2 Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergia‑alase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelva levik”).
3 Euroopa Liidus on vastu võetud nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49), ja nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1).
4 Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkt b nägi ette, et kõik teatavate isikute ja üksuste rahalised vahendid ja majandusressursid tuleb külmutada. Nende isikute ja üksuste loetelu oli toodud ühise seisukoha 2007/140 II lisas.
5 Euroopa Ühenduse pädevust puudutavalt nägi määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ette, et külmutada tuleb nende isikute, üksuste või asutuste rahalised vahendid, keda Euroopa Liidu Nõukogu on määratlenud tuumarelva levikus osalejatena ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punkti b tähenduses. Nende isikute, üksuste või asutuste loetelu, kelle rahalised vahendid tuleb määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 kohaselt külmutada, oli toodud nimetatud määruse V lisas.
6 Ühine seisukoht 2007/140 tühistati nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsusega 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 195, lk 39).
7 Otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 1 näeb ette paljude üksustekategooriate rahaliste vahendite külmutamise. Selle sättega on hõlmatud eelkõige „isikud ja üksused, kes on kaasatud või otseselt seotud [tuumarelva levikuga] […] või kes [vastavaid] tegevusi toetavad […], või nende nimel või juhtimisel tegutsevad või nende omandis või kontrolli all olevad (sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil kontrolli all olevad) isikud ja üksused […], kes on loetletud II lisas.”
8 Otsuse 2010/413 artikli 24 lõiked 2–4 sätestavad:
„2. Kui nõukogu otsustab isiku või üksuse suhtes kohaldada artikli 19 lõike 1 punktis b ja artikli 20 lõike 1 punktis b osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt II lisa.
3. Nõukogu edastab oma otsuse, sh loetellu kandmise põhjused, [lõikes] 2 osutatud isikule või üksusele kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele isikule või üksusele võimaluse esitada oma märkused.
4. Kui on esitatud märkusi või olulisi uusi asitõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast isikut või üksust.”
9 Otsuse 2010/413 II lisa loetelu on asendatud uue loeteluga, mis kehtestati nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81).
10 Määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 281, lk 1).
11 Määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 sätestab:
„2. Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad VIII lisas loetletud isikutele, üksustele ja asutustele või mis on nende valduses või kontrolli all. VIII lisasse on kantud […] juriidilised ja füüsilised isikud, üksused ja asutused, kelle puhul on vastavalt [otsuse 2010/413] artikli 20 lõike 1 punktile b kindlaks tehtud, et nad:
a) osalevad [tuumarelva levikus], on sellega otseselt seotud või toetavad seda, […] või kuuluvad sellisele isikule, üksusele või asutusele või on tema kontrolli all, sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil, või tegutsevad tema nimel või tema juhendamisel;
[…]”.
12 Määruse nr 961/2010 artiklis 36 on sätestatud järgmist:
„2. Kui nõukogu otsustab [üksuse] suhtes kohaldada artikli 16 lõikes 2 osutatud meetmeid, muudab ta vastavalt VIII lisa.
3. Nõukogu edastab oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused [lõikes] 2 osutatud [üksusele] kas otse, juhul kui aadress on teada, või teatise avaldamise kaudu, ning annab asjaomasele [üksusele] võimaluse esitada oma märkused.
4. Kui esitatakse märkusi või uusi olulisi asitõendeid, vaatab nõukogu oma otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast [üksust].”
Hagejat puudutavad piiravad meetmed
13 Otsuse 2010/413 vastuvõtmisega 26. juulil 2010 lisas nõukogu hageja nime nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kes on kantud nimetatud otsuse II lisas olevasse I tabelisse.
14 Selle tulemusel lisati hageja nimi vastavalt nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kes on kantud määruse nr 423/2007 V lisas olevasse I tabelisse. Rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmise tagajärjel külmutati hageja rahalised vahendid ja majandusressursid.
15 Otsuses 2010/413 kasutas nõukogu järgmist põhjendust:
„Tarnib nafta- ja gaasisektorile seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammis. Proovis hankida materjali (karastatud sulamist väravad), mida kasutatakse ainult tuumatööstuses. Omab sidemeid ettevõtetega, mis on seotud Iraani tuumaprogrammiga.”
16 Rakendusmääruses nr 668/2010 kasutati järgmist sõnastust:
„Tarnib nafta- ja gaasisektorile seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammis. Proovis hankida materjali (karastatud sulamist väravad), mida kasutatakse ainult tuumatööstuses. Omab sidemeid ettevõtetega, mis on seotud Iraani tuumaprogrammiga.”
17 Nõukogu teavitas hagejat tema nime lisamisest otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisa loetellu 29. juuli 2010. aasta kirjaga, mille hageja sai enda sõnul kätte 25. augustil 2010.
18 Hageja taotles 12. septembri 2010. aasta kirjaga nõukogult, et viimane vaataks uuesti läbi otsuse kanda tema nimi otsuse 2010/413 II lisa loetellu ja määruse nr 423/2007 V lisa loetellu. Ühtlasi palus ta nõukogul teha talle teatavaks asjaolud, millele tuginedes võttis nõukogu tema suhtes piiravaid meetmeid.
19 Otsuse 2010/644 vastuvõtmine ei mõjutanud hageja nime kandmist otsuse 2010/413 II lisa loetellu.
20 Kuna määrus nr 423/2007 tunnistati määrusega nr 961/2010 kehtetuks, kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse VIII lisa tabeli B punkti 29. Selle tagajärjel on hageja rahalised vahendid ja majandusressursid külmutatud vastavalt nimetatud määruse artikli 16 lõikele 2.
21 Hageja kandmist loetellu on määruses nr 961/2010 põhjendatud järgmiselt:
„Tarnib nafta- ja gaasisektorile seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammis. Proovis hankida materjali (karastatud sulamist väravad), mida kasutatakse ainult tuumatööstuses. Omab sidemeid ettevõtjatega, kes on seotud Iraani tuumaprogrammiga.”
22 Nõukogu vastas hageja 12. septembri 2010. aasta kirjale 28. oktoobri 2010. aasta kirjaga, andes teada, et jätab pärast oma otsuse uuesti läbivaatamist rahuldamata hageja taotluse kustutada tema nimi otsuse 2010/413 II lisa loetelust ja määruse nr 961/2010 VIII lisa loetelust. Nõukogu täpsustas, et kuna toimikus ei ole uusi asjaolusid, mis annaks alust seisukoha muutmisele, siis tuleb hageja suhtes jätkuvalt kohaldada nimetatud õigusaktides ette nähtud piiravaid meetmeid.
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. oktoobril 2010.
24 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 3. veebruaril 2011 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas menetlusse astumise avalduse 11. märtsi 2011. aasta määrusega.
25 Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:
– tühistada otsus 2010/413 ja rakendusmäärus nr 668/2010;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
26 Vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele esitatud 6. detsembri 2011. aasta märkustes laiendas hageja oma esimest nõuet ning palus Üldkohtul tühistada teda puudutavas osas otsus 2010/644 ja määrus nr 961/2010.
27 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
28 Hageja esitab üheksa väidet. Esimene väide puudutab otsuse 2010/413 jõustumisega seonduvat õigusvastasust. See väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks. Väite esimese osa kohaselt jõustus otsus 2010/413 tagasiulatuvalt. Väite teise osa kohaselt on otsuse 2010/413 artikkel 4 koostoimes artikliga 28 õigusvastane. Teine väide puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Neljas väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Viienda väite kohaselt puudus nõukogul pädevus võtta vastu vaidlustatud aktid. Kuues väide puudutab võimu kuritarvitamist. Seitsmenda väite kohaselt on tuumarelva levikus osalemise mõiste tõlgendamisel rikutud õigusnormi. Kaheksas väide puudutab viga tema tegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel. Täiendava võimalusena esitatud üheksas väide käsitleb ilmselget kaalutlusviga ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
29 Nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu hageja esitatud väidete põhjendatusele.
30 Lisaks väidavad nõukogu ja komisjon, et Üldkohtul puudub pädevus teha otsus esimese väite teise osa kohta. Kohtuistungil väitsid nad veel, et hagi on vastuvõetamatu, kuna selle aluseks on hageja põhiõiguste väidetav rikkumine.
31 Kõigepealt tuleb hinnata nõukogu ja komisjoni väiteid Üldkohtu pädevuse kohta, seejärel nende väiteid teatavate hagiväidete vastuvõetavuse kohta ning viimasena otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 tühistamise nõude vastuvõetavust, mille hageja esitas 6. detsembri 2011. aasta märkustes.
Üldkohtu pädevus teha otsus esimese väite teise osa kohta
32 Esimese väite teises osas väidab hageja sisuliselt, et otsuse 2010/413 artikkel 4 on õigusvastane, kuna selles on sätestatud keelud, mille ulatus ei ole piisavalt täpselt kindlaks määratud.
33 Tuleb võtta seisukoht, kas Üldkohtul on pädevus teha selle väite kohta otsus.
34 ELTL artikkel 275 sätestab:
„Euroopa Liidu Kohtu pädevusse ei kuulu ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud sätted ning nende alusel vastuvõetud õigusaktid.
Kohus on aga pädev kontrollima Euroopa Liidu lepingu artikli 40 järgimist ning tegema otsuseid käesoleva lepingu artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimuste kohaselt algatatud kohtuasjades, mis puudutavad füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste seaduslikkust.”
35 Otsuse 2010/413 artikkel 4 sätestab:
„1. Keelatakse järgmistes Iraani nafta- ja maagaasitööstuse olulistele sektoritele, või nendes sektorites väljaspool Iraani tegutsevatele Iraani või Iraanile kuuluvatele äriühingutele olulise varustuse ja tehnoloogia müümine, tarnimine või üleandmine liikmesriikide kodanike poolt või liikmesriikide territooriumilt või liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvate laevade või õhusõidukite abil, olenemata sellest, kas need tooted on pärit liikmesriikide territooriumilt või mitte:
a) rafineerimine;
b) veeldatud maagaas;
c) uuringud;
d) tootmine.
Liit võtab vajalikke meetmeid, et määratleda käesoleva sättega reguleeritavad asjakohased esemed.
2. On keelatud anda järgmist abi Iraanis asuvatele äriühingutele, kes tegelevad lõikes 1 osutatud Iraani nafta- ja gaasitööstuses, või Iraani või Iraanile kuuluvatele äriühingute, kes tegutsevad nendes sektorites väljaspool Iraani:
a) tehniline abi või tehniliste või muude teenuste osutamine, mis on seotud olulise varustuse ja tehnoloogiaga, mis on piiritletud lõikes 1;
b) finantseerimine või finantsabi lõikes 1 piiritletud olulise varustuse ja tehnoloogia müümiseks, tarnimiseks, üleandmiseks või ekspordiks või seotud tehnilise abi või väljaõppe andmiseks.
3. Keelatud on teadlikult või tahtlikult osaleda tegevuses, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on lõigetes 1 ja 2 osutatud keeldudest kõrvalehoidmine.”
36 Otsuse 2010/413 õiguslik alus on EL artikkel 29, mis on ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud säte ELTL artikli 275 mõttes. Järelikult tuleb kontrollida, kas otsuse artikkel 4 vastab ELTL artikli 275 teises lõigus ette nähtud tingimustele.
37 Esiteks on otsuse 2010/413 artiklis 4 sätestatud keelud üldmeetmed, kuna nende kohaldamisala kindlaksmääramiseks viidatakse objektiivsetele kriteeriumidele, mitte aga identifitseeritud füüsilistele või juriidilistele isikutele. Järelikult ei ole otsuse 2010/413 artikkel 4 füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestav otsus ELTL artikli 275 teise lõigu mõttes, nagu märgivad ka nõukogu ja komisjon.
38 Teiseks tulenevad hageja suhtes võetud piiravad meetmed otsuse 2010/413 artikli 20 rakendamisest, mitte artiklist 4. Viimati nimetatud sätte seaduslikkust ei saa käesolevas asjas järelikult vaidlustada ELTL artikli 277 alusel koostoimes ELTL artikliga 263.
39 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et vastavalt ELTL artikli 275 esimesele lõigule ei ole Üldkohus pädev arutama ja lahendama hagi, mille eesmärk on otsuse 2010/413 artikli 4 seaduslikkuse hindamine, ega järelikult ka tegema otsust esimese väite teise osa kohta.
Otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 tühistamise nõude vastuvõetavus
40 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 9 ja 10, asendati pärast hagiavalduse esitamist otsuse 2010/413 II lisa loetelu uue loeteluga, mis võeti vastu otsusega 2010/644, ning määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 961/2010. Hageja palus võimalust muuta esialgseid nõudeid nii, et tema hagis oleks ära toodud nende nelja õigusakti (edaspidi „vaidlustatud aktid”) tühistamise nõue.
41 Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitleda uue asjaoluna, mis lubab hagejal oma nõudeid ja väiteid muuta. See, kui hagejalt nõutaks uue hagi esitamist, oleks vastuolus korrakohase õigusemõistmise põhimõtte ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastata, muuta vaidlustatud otsust või asendada selle teise otsusega, ning tugineda kohtumenetluses muudetud või asendatud otsusele, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma esialgseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaks hilisemat otsust, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt analoogia alusel Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Seega tuleb käesolevas asjas vastavalt nimetatud kohtupraktikale rahuldada hageja nõuded ja lugeda tema hagi suunatuks suulise menetluse lõpetamise kuupäeval ühtlasi ka otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 tühistamisele teda puudutavas osas, ning lubada pooltel oma nõuded, väited ja argumendid seda uut asjaolu arvestades ümber sõnastada, millest tulenevalt neil on õigus esitada täiendavaid nõudeid, väiteid ja argumente (vt analoogia alusel punktis 41 viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, punkt 47).
Nõukogu ja komisjoni argumendid hageja põhiõiguste väidetavat rikkumist käsitlevate väidete vastuvõetavuse kohta
43 Kohtuistungil väitsid nõukogu ja komisjon, et hagejat tuleb pidada valitsusorgansatsiooniks, mis tähendab, et ta on seotud Iraani riigiga ega saa tugineda kaitsele ja tagatistele, mis tulenevad põhiõigustest. Seetõttu on nad seisukohal, et põhiõiguste väidetavat rikkumist puudutavad hagiväited tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
44 Selle kohta olgu esiteks märgitud, et nõukogu ja komisjon ei eita hageja õigust nõuda vaidlustatud aktide tühistamist. Nad eitavad kõigest seda, et hagejale kuuluvad teatavad õigused, millele ta tühistamisnõude põhjendamiseks tugineb.
45 Teiseks olgu märgitud, et küsimus, kas tühistamisväite põhjendamiseks viidatud õigus kuulub hagejale või mitte, ei seondu selle väite vastuvõetavusega, vaid põhjendatusega. Kuna nõukogu ja komisjoni argumendid, mis käsitlevad hageja valitsusväliseks organisatsiooniks olemist, on suunatud hagi osaliselt vastuvõetamatuks tunnistamisele, tuleb need järelikult tagasi lükata.
46 Kolmandaks olgu märgitud, et need argumendid esitati esmakordselt kohtuistungil, ilma et nõukogu või komisjon oleks viidanud sellele, et argumendid põhinevad faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kuna need argumendid puudutavad vaidluse sisu, siis on järelikult tegemist uue väitega Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu mõttes, mistõttu tuleb need vastuvõetamatuks tunnistada.
Sisulised küsimused
47 Üldkohus peab vajalikuks hinnata hageja esitatud väiteid järgmises järjekorras:
– viies väide, et nõukogul puudus pädevus vaidlustatud aktide vastuvõtmiseks;
– kuues väide, et võimu on kuritarvitatud;
– esimese väite esimene osa, et otsus 2010/413 jõustus tagasiulatuvalt;
– teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust;
– kolmas väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele;
– seitsmes väide, et tuumarelva levikus osalemise mõiste tõlgendamisel on rikutud õigusnormi;
– kaheksas väide, et hageja tegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud viga;
– neljas väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet;
– täiendava võimalusena esitatud üheksas väide, mis käsitleb ilmselget kaalutlusviga ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
Viies väide, et nõukogul puudus pädevus vaidlustatud aktide vastuvõtmiseks
48 Hageja väidab, et nõukogu ei olnud pädev vaidlustatud akte vastu võtma. Esiteks väidab ta, et vaidlustatud aktide õiguslik alus oli Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta avaldus Iraani kohta (edaspidi „17. juuni 2010. aasta avaldus”). Teiseks näeb see avaldus hageja sõnul ette vaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1929 (2010) (edaspidi „resolutsioon 1929 (2010)”) rakendamist ja kaasnevate meetmete võtmist, aga mitte iseseisvaid rahaliste vahendite külmutamise meetmeid. Kolmandaks ei sisaldanud resolutsioon 1929 (2010) meetmeid Iraani või hageja nafta- ja gaasitootmise kohta. Hageja järeldab sellest, et nõukogu ei ole pädev võtma tema suhtes piiravaid meetmeid 17. juuni 2010. aasta avalduse alusel.
49 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks.
50 Kõigepealt olgu märgitud, et nõukogu võttis hageja suhtes piiravad meetmed tema väidetava toetuse tõttu tuumarelva levikule, mitte pelgalt asjaolu tõttu, et ta oli tegev nafta-, gaasi- ja naftakeemiasektoris. Järelikult ei ole tähtsust asjaolul, et resolutsioon 1929 (2010) ei sisalda konkreetseid sellele sektorile suunatud meetmeid.
51 Pealegi on resolutsiooni 1929 (2010) eesmärk tuumarelva leviku tõkestamine, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu varasemate resolutsioonide täitmise tagamisega. Seda eesmärki arvestades võib resolutsiooni rakendamisega kaasneda piiravate meetmete võtmine tuumarelva levikut toetanud üksuste suhtes.
52 Seega hõlmab 17. juuni 2010. aasta avalduse punkt 4, milles kutsutakse välisasjade nõukogu üles „võtma […] vastu meetmed, millega rakendatakse [resolutsioonis 1929 (2010)] sisalduvad ja kaasnevad meetmed”, niisuguste piiravate meetmete võtmist, nagu hageja suhtes võetud meetmed.
53 Peale selle sisaldab 17. juuni 2010. aasta avalduse punkt 4 veel lõiku, mille kohaselt peaksid kõnealused meetmed keskenduma „uutele viisakeeldudele ja varade külmutamisele, eriti seoses Iraani revolutsioonilise kaardiväega (Islamic Revolutionary Guard Corps – IRGC)”. Vastupidi hageja seisukohale näeb see sõnastus ette võimaluse võtta piiravaid meetmeid, sealhulgas iseseisvaid meetmeid.
54 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja suhtes piiravaid meetmeid võttes järgis nõukogu EL artikli 26 lõike 2 esimest lõiku, mille kohaselt teeb ta otsused „Euroopa Ülemkogu määratletud üldsuuniste ja strateegilise kursi alusel”.
55 Niisiis tuleb järeldada, et nõukogu oli pädev võtma hageja suhtes piiravaid meetmeid, ning sellest lähtuvalt lükata viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi.
Kuues väide, et võimu on kuritarvitatud
56 Hageja väidab, et nõukogu on võimu kuritarvitanud. Sellega seoses märgib ta, et nõukogu võttis tema suhtes piiravad meetmed, ilma et nõukogul oleks olnud tõendeid hageja osalemise kohta tuumarelva levikus ja ilma et ta oleks järginud hageja menetluslikke õigusi. Hageja arvates viitavad need asjaolud sellele, et nõukogu tõepoolest soovis kuritarvitada tuumarelva levikuga seonduvat piiravate meetmete süsteemi, et kahjustada Iraani nafta-, gaasi- ja naftakeemiatööstust.
57 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks.
58 Vastavalt kohtupraktikale on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele viidati, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, EKL 2009, lk II‑3967, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Antud juhul ei ole hageja aga selliste seikade esinemist tõendanud. Ta ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et asjaolud, millele ta nende tõendatuse korral tugineb, ei ole tingitud lihtsalt nõukogu eksimustest, vaid nõukogu tahtest saavutada muid eesmärke kui tuumarelva leviku tõkestamine.
60 Järelikult tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimese väite esimene osa, et otsus 2010/413 jõustus tagasiulatuvalt
61 Hageja väidab, et otsus 2010/413 on õigusvastane, kuna selle artiklis 28 on sätestatud, et otsus jõustub selle vastuvõtmise kuupäeval, mis oli varasem kui selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäev.
62 Nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu hageja esitatud väidete põhjendatusele.
63 ELTL artikli 297 lõike 2 teine lõik sätestab:
„Määrused ja direktiivid, mis on adresseeritud kõigile liikmesriikidele, ja otsused, milles ei ole adressaati märgitud, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Need jõustuvad neis kindlaks määratud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist.”
64 Esiteks olgu meenutatud, et liidu õiguskorra aluspõhimõtte kohaselt ei saa ametivõimu õigusakti õigussubjektide suhtes kohaldada enne, kui neil on olnud võimalus õigusaktiga tutvuda. Teiseks, kuigi üldjuhul on õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui liidu õigusaktis on ette nähtud, et see hakkab kehtima enne selle avaldamist, võib erandjuhul olla teisiti, kui seda nõuab eesmärk, mida soovitakse saavutada, ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 99/78: Weingut Decker, EKL 1979, lk 101, punktid 3 ja 8).
65 Antud juhul ei ole vaidlust selles, et otsus 2010/413, milles ei ole selle adressaati märgitud, võeti vastu 26. juulil 2010, kuid avaldati Euroopa Liidu Teatajas alles järgmisel päeval.
66 Nõukogu ei ole ka esile toonud põhjusi, mis õigustaksid otsusele 2010/413 tagasiulatuva jõu andmist.
67 Seetõttu tuleb otsuse 2010/413 artikkel 28 hagejat puudutavas osas tühistada ja sellest tulenevalt asuda seisukohale, et otsus on jõustunud kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
68 Hageja ei ole siiski esitanud tõendeid selle kohta, et need asjaolud mõjutaksid otsuse 2010/413 muude sätete seaduslikkust teda puudutavas osas.
69 Järelikult tuleb esimese väite esimese osaga otsuse 2010/413 artikli 28 tühistamist puudutavas osas nõustuda ning ülejäänud osas see tagasi lükata kui tulemusetu.
Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
70 Hageja väidab, et nõukogu ei ole vaidlustatud akte õiguslikult piisavalt põhjendanud, mistõttu ta ei tea, milliseid asjaolusid talle ette heidetakse, ega saa nende põhjendatust kontrollida või vaidlustada.
71 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Ta väidab, et esitatud põhjendused viitavad toetusele, mida hageja osutas tuumarelva levikule.
72 Isiku huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ja praegusel juhul täpsemalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 – eesmärk on esiteks anda puudutatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Sellest tulenevalt peab põhjendused edastama puudutatud isikule põhimõtteliselt samal ajal tema huve kahjustava aktiga; põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et puudutatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus algatatud kohtumenetluse raames (vt selle kohta punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Seetõttu ning vähemalt juhul, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega, on nõukogu kohustatud otsuse 2010/413 artikli 24 lõike 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõike 3 kohaselt tegema üksusele, kelle suhtes on võetud meede otsuse 2010/413 artikli 24 lõike 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 või määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 alusel, teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et puudutatud üksusele tuleb seda sätet kohaldada. Ta peab nimetama need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlused, mille tõttu ta selle meetme on võtnud (vt selle kohta punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Käesolevas kohtuasjas nähtub vaidlustatud aktide põhjendustest, et nõukogu esitas hageja suhtes võetud piiravate meetmete õigustamiseks kolm iseseisvat põhjendust. Järelikult tuleb neid hinnata ühekaupa.
76 Mis puudutab esimest põhjendust, mille kohaselt hageja tarnib nafta- ja gaasisektorile seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammis, siis tuleb nõustuda hagejaga, et toodud põhjendus on väga üldine, kuna ei ole täpsustatud seadmete laadi või liiki ega hagejale ette heidetud tegevuse olemust.
77 Kohtuistungil esitatud selgitusi arvesse võttes tuleb seda põhjendust siiski piisavaks pidada. Nõukogu vastusest Üldkohtu küsimusele nähtub, et esimese põhjenduse aluseks ei olnud konkreetsete kaupade ost, mis oleksid tegelikult leidnud kasutamist tuumarelva levikus, vaid üldine seik, et hageja soetatud nafta-, gaasi- ja naftakeemiakaupu võidakse selliselt kasutada. See asjaolu on teada hagejale, kes seda ka oma kirjalikes märkustes tunnistas, kuid vaidlustab siiski seitsmenda väite raames selle asjassepuutuvuse seoses tuumarelva levikus osalemise mõistega. Seega tuleb asuda seisukohale, et esitatud põhjendus võimaldas hagejal kontrollida vaidlustatud aktide põhjendatust ja kaitsta ennast Üldkohtus ning Üldkohtul teostada kontrolli.
78 Mis puudutab teist põhjendust, mille kohaselt hageja proovis hankida karastatud sulamist väravaid, mida kasutatakse ainult tuumatööstuses, siis tuleb märkida, et esitatud põhjenduses on identifitseeritud kaubaartikli liik, mis võimaldab hagejal vaidlustada väidetava ostukatse ning väita, et karastatud sulamist väravaid ei kasutata ainult tuumatööstuses.
79 Seevastu kolmas põhjendus, mille kohaselt hageja omab sidemeid ettevõtetega, mis on seotud Iraani tuumaprogrammiga, ei ole piisav, kuna see ei võimalda hagejal mõista, mis liiki suhteid milliste ettevõtetega talle tegelikult ette heidetakse, mistõttu ta ei saa kontrollida selle etteheite põhjendatust ega seda kuigivõrd täpselt vaidlustada.
80 Seetõttu tuleb teine väide lükata nõukogu esimest ja teist põhjendust puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi. Kolmandat põhjendust puudutavas osas tuleb teise väitega nõustuda ja vaidlustatud aktid selles osas tühistada.
81 Kuna need kolm põhjendust on iseseisvad, siis ei too selline järeldus kaasa vaidlustatud aktide tühistamist hageja suhtes piiravate meetmete kehtestamise osas. Kuid kolmandat põhjendust ei saa võtta arvesse, kui uuritakse ülejäänud hagiväiteid, eelkõige kaheksandat väidet faktiliste asjaolude hindamisel tehtud vea kohta.
Kolmas väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
82 Hageja väidab, et otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmisega on nõukogu rikkunud tema kaitseõigusi, mis tähendab ühtlasi tema õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist.
83 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Esiteks väidab ta, et hageja ei saa kaitseõiguste tagamise põhimõttele tugineda. Teiseks leiab ta, et ta on nii seda põhimõtet kui ka hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele igal juhul järginud.
– Kaitseõigused
84 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud tagamine kõigis üksuse vastu algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ja tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole üldse reguleeritud (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 91).
85 Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab esiteks, et puudutatud üksusele tehtaks teatavaks, milliseid süüstavaid asjaolusid tema huve kahjustava akti põhjendamiseks kasutati. Teiseks peab ta saama võimaluse esitada õigel ajal nende asjaolude kohta oma seisukoht (vt analoogia alusel Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 93).
86 Kõigepealt vaidlustavad nõukogu ja komisjon kaitseõiguste tagamise põhimõtte kohaldatavuse käesolevas asjas. Viidates Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsusele kohtuasjas T‑181/08: Tay Za vs. nõukogu (EKL 2010, lk II‑1965, punktid 121–123), väidavad nad, et hagejat ei ole piiravates meetmetes nimetatud tema enda tegevuse pärast, vaid põhjusel, et ta kuulub teatud isikute ja üksuste üldisesse kategooriasse. Järelikult ei olnud piiravate meetmete võtmise menetlust alustatud hageja vastu eespool punktis 84 viidatud kohtupraktika tähenduses ja ta ei saanud seega teostada kaitseõigusi või sai neid teostada üksnes piiratud ulatuses.
87 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
88 Esiteks nähtub vaidlustatud aktide põhjendustest, et piiravate meetmete võtmist hageja suhtes põhjendatakse tehingutega, mida hageja proovis teha, ja sidemetega, mis tal on teatud üksustega. Seega erinevalt isikutest, keda käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu, on hagejat nimetatud piiravates meetmetes seetõttu, et arvatavalt osales ta ise tuumarelva levikus, mitte aga põhjusel, et ta kuulus Iraani Islamivabariigiga seotud isikute ja üksuste üldisesse kategooriasse.
89 Järelikult ei saa eespool punktis 86 viidatud kohtuotsuse Tay Za vs. nõukogu punkte 121–123 üle kanda käesolevale kohtuasjale.
90 Teiseks on otsuse 2010/413 artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ja määruse nr 961/2010 artikli 36 lõigetes 3 ja 4 igal juhul sätestatud normid, mis tagavad nende aktide alusel võetud piiravates meetmetes nimetatud üksuste kaitseõigused. Nende õiguste järgimise üle teostab kontrolli liidu kohus (eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).
91 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et hageja võib käesolevas kohtuasjas tugineda kaitseõiguste tagamise põhimõttele.
92 Mis puudutab esimest õigusakti, millega üksuse rahalised vahendid külmutati, siis kohtupraktika kohaselt peab süüstavate asjaolude teatavakstegemine toimuma kas akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist. Puudutatud üksuse taotluse korral on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 342, ning eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 137).
93 Olgu lisatud, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad puudutatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Mis puudutab käesolevas asjas esiteks süüstavatest asjaoludest teatamist, siis tehti otsuse 2010/413 ja rakendusmääruse nr 668/2010 vastuvõtmine hagejale isiklikult teatavaks 29. juuli 2010. aasta kirjaga.
95 Teatamise sisulisele poolele heidab hageja ette edastatud põhjenduste ähmasust, mille tõttu ta oli kohustatud esitama negatiivseid tõendeid.
96 Eespool esitatud hinnangust teisele väitele nähtub siiski, et vaidlustatud aktid olid nõukogu esitatud esimese ja teise põhjenduse osas õiguslikult piisavalt põhjendatud.
97 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei ole süüstavatest asjaoludest esmakordsel teatamisel rikkunud hageja kaitseõigusi.
98 Teiseks, hageja väitel ei olnud tal võimalik tutvuda nõukogu toimikus tema kohta sisalduvate tõendite ja andmetega, kuigi ta 12. septembri 2010. aasta kirjas seda sõnaselgelt taotles. Nõukogu eitab sellise taotluse esitamist.
99 12. septembri 2010. aasta kirjas oli järgmine lõik:
„Selleks et [hageja] saaks oma õigusi teostada, palutakse nõukogul teavitada äriühingut piisava üksikasjalikkusega järgmistest asjaoludest:
i) väidetavad katsed hankida karastatud sulamist väravaid;
ii) väidetavad sidemed ettevõtjate, organisatsioonide ja institutsioonidega, kes on seotud Iraani tuumaprogrammiga;
iii) Iraani tuumaprogrammis kasutada võidavate seadmete laad.”
100 Sellele taotlusele nõukogu oma 28. oktoobri 2010. aasta kirjas ei vastanud.
101 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et nõukogu on rikkunud hageja kaitseõigusi, kuna ta ei vastanud toimikuga tutvumise taotlusele, mille hageja õigeaegselt esitas.
102 Mis puudutab kolmandaks hageja õigust esitada õigel ajal oma seisukoht teda süüstavate asjaolude kohta, siis tuleb märkida, et pärast 26. juulil 2010 vastuvõetud esimesi õigusakte, millega hageja rahalised vahendid külmutati, saatis hageja nõukogule 12. septembri 2010. aasta kirja, kus ta selgitas oma seisukohta ja palus tema suhtes võetud piiravad meetmed lõpetada. Nõukogu vastas sellele kirjale 28. oktoobril 2010.
103 Hageja selleteemalised etteheited puudutavad ka asjaolu, et nõukogule uuesti läbivaatamise taotluse esitamiseks oli tema käsutuses vaid äärmiselt lühike tähtaeg, arvestades aega, mis oli kulunud kirja kättesaamiseks, milles talle teatati piiravate meetmete võtmisest tema suhtes.
104 Olgu aga märgitud, et esiteks oli tegemist ligi kolmenädalase ajavahemikuga – 25. augustist 15. septembrini 2010. Seda aega tuleb pidada piisavaks, arvestades käesolevas asjas esinevaid asjaolusid ja eelkõige nõukogu viidatud asjaolude piiratud hulka. Teiseks piirdub hageja igal juhul üldise väitega, selgitamata, kuidas konkreetselt see lühike ajavahemik tema kaitset mõjutab. Järelikult ei saa tema argumentidega selles küsimuses nõustuda.
105 Eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et hageja õigust esitada õigel ajal oma seisukoht ei ole rikutud.
– Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
106 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud ka 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13. Tõhus kohtulik kontroll tähendab seda, et liidu ametiasutus on kohustatud puudutatud üksusele teatama piirava meetme põhjendustest võimaluse korral kas meetme võtmise ajal või vähemalt nii kiiresti kui võimalik pärast meetme võtmist, et puudutatud üksus saaks tähtaegselt teostada oma kaebeõigust. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on tegelikult vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täieulatuslikult teostada oma pädevusse kuuluvat kontrolli akti seaduslikkuse üle (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 92 viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 335–337 ja seal viidatud kohtupraktika).
107 Antud juhul nähtub teise väite analüüsist, et hagejal oli õigel ajal piisavalt täpset teavet kahe esimese põhjenduse kohta, millega nõukogu õigustas piiravate meetmete võtmist tema suhtes. Kuid nagu käesoleva otsuse punktides 98–101 esile toodud, ei vastanud nõukogu toimikumaterjalidega tutvumise taotlusele, mille hageja esitas enne kaebetähtaja möödumist.
108 See asjaolu võib aga a priori olla mõjutanud hageja kaitset Üldkohtus ning tähendab seetõttu, et tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on rikutud.
109 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmanda väitega nõustuda ning seetõttu tühistada vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas.
110 Kuid Üldkohtule esitatud kirjalikes märkustes kinnitas nõukogu sisuliselt, et tema toimik ei sisaldanud muid tõendeid ega andmeid peale nende, mida oli vaidlustatud aktide põhjendustes mainitud. Seetõttu tuleb vastavalt menetlusökonoomia põhimõttele ja korrakohase õigusemõistmise huvides analüüsida seitsmendat ja kaheksandat väidet, mille kohaselt on tuumarelva levikus osalemise mõiste tõlgendamisel rikutud õigusnormi ja hageja tegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud viga. Niisuguse analüüsiga saab vältida seda, et Üldkohtule esitataks uus hagi, mis põhineb samadel argumentidel kui käesoleva kohtuasja raames esitatud argumendid.
Seitsmes väide, et tuumarelva levikus osalemise mõiste tõlgendamisel on rikutud õigusnormi
111 Hageja väidab, et nõukogu on rikkunud õigusnormi, kui ta tugines esimesele põhjendusele, mille kohaselt tarnib hageja nafta- ja gaasisektorile seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammis. See asjaolu üksi ei õigusta piiravate meetmete võtmist.
112 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Ta väidab, et asjaolu, et hageja võib hankida National Iranian Oil Company kontserni liikmete jaoks seadmeid, mida võidakse kasutada Iraani tuumaprogrammi raames, tähendab tuumarelva leviku toetamist.
113 Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 77, ei ole nõukogu esitatud esimese põhjenduse aluseks hageja konkreetne tegu, millega ta osales tuumarelva levikus. Põhjenduse aluseks oli tõdemus, et hageja puhul esineb konkreetne tuumarelva levikus osalemise oht, kuna ta on National Iranian Oil Company kontserni keskne hankija.
114 Otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 1 näeb ette selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamise, kes toetavad tuumarelva levikut. Samamoodi on määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktis a nimetatud muu hulgas üksusi, kes toetavad tuumarelva levikut.
115 Seadusandja kasutatud sõnastus viitab sellele, et piiravate meetmete võtmine üksuse suhtes tema poolt tuumarelva leviku toetamise tõttu eeldab, et see üksus on varem selle kriteeriumi kohaselt käitunud. Kui aga niisugust käitumist ei ole tegelikult olnud, siis ei piisa ainult ohust, et see üksus võib tulevikus tuumarelva levikut toetada.
116 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nõukogu on rikkunud õigusnormi, kui ta andis vastupidise tõlgenduse otsuse 2010/413 artikli 20 lõikele 1, määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikele 2 ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktile a.
117 Veel väidab nõukogu sellega seoses, et tal on ELTL artikli 215 lõike 1 alusel õigus majandus- ja rahandussuhted kolmanda riigiga täielikult katkestada või võtta selle riigi suhtes valdkondlikke piiravaid meetmeid.
118 Sel asjaolul ei ole aga antud juhul tähendust. Hageja suhtes võetud piiravate meetmete aluseks olnud sätted, mis on loetletud käesoleva otsuse punktis 116, ei näe ette üldisi või valdkondlikke meetmeid, vaid üksikmeetmed.
119 Eeltoodut arvesse võttes tuleb seitsmenda väitega nõustuda ning seetõttu tühistada vaidlustatud aktid esimest põhjendust puudutavas osas.
Kaheksas väide, et hageja tegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud viga
120 Kõigepealt olgu märgitud, et teise ja seitsmenda väite analüüsi tulemusi arvestades piirdub käesoleva väite analüüs nõukogu esitatud teise põhjendusega, mille kohaselt hageja proovis hankida karastatud sulamist väravaid, mida kasutatakse ainult tuumatööstuses.
121 Selle kohta märgib hageja – vastupidi sellele, mida leidis nõukogu vaidlustatud aktide põhjenduses –, et tema hangitud väravaid ei kasutata ainult tuumatööstuses, vaid ka gaasi-, nafta- ja naftakeemiasektoris.
122 Nõukogu, keda toetab komisjon, ei pea hageja argumente põhjendatuks. Ta väidab, et hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole kunagi proovinud hankida väravaid, mida kasutatakse ainult tuumatööstuses.
123 Vastavalt kohtupraktikale hõlmab sellise õigusakti seaduslikkuse kohtulik kontroll, millega üksuse suhtes on võetud piiravaid meetmeid, akti põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hindamist ning samuti selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Vaidlustamise korral peab nõukogu need esitama, et liidu kohus saaks neid kontrollida (vt selle kohta eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 37 ja 107).
124 Antud juhul ei ole nõukogu esitanud teise põhjenduse kohta mingit teavet või tõendeid peale vaidlustatud aktides esitatud põhjenduse. Nagu ta ka ise sisuliselt möönab, on ta tuginenud tõendamata väidetele, mille kohaselt hageja proovis hankida karastatud sulamist väravaid, mida kasutatakse ainult tuumatööstuses.
125 Neil asjaoludel tuleb teha järeldus, et nõukogu ei ole teises põhjenduses toodud väidete kohta tõendeid esitanud.
126 Seetõttu tuleb nõustuda kaheksanda väitega nõukogu esitatud teise põhjenduse osas ning tühistada vaidlustatud aktid seda põhjendust puudutavas osas.
127 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi rahuldada ja tühistada vaidlustatud aktid hagejat puudutavas osas.
128 Vaidlustatud aktide tühistamise ajalise toime kohta tuleb kõigepealt märkida, et rakendusmäärusel nr 668/2010, millega muudeti määruse nr 423/2007 V lisa loetelu, ei ole enam õiguslikke tagajärgi pärast seda, kui viimati nimetatud määrus määrusega nr 961/2010 kehtetuks tunnistati. Järelikult puudutab rakendusmääruse nr 668/2010 tühistamine ainult õiguslikke tagajärgi, mis olid sel määruse jõustumise ja kehtetuks tunnistamise vahelisel ajal.
129 Seejärel tuleb seoses määrusega nr 961/2010 märkida, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teisele lõigule jõustuvad Üldkohtu otsused, mis kuulutavad määruse õigustühiseks, erandina ELTL artiklist 280 alles põhikirja artikli 56 esimeses lõigus osutatud edasikaebamise tähtaja möödumisel või kui selle tähtaja jooksul on otsus edasi kaevatud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise kuupäevast. Seega on nõukogul alates käesolevast kohtuotsusest teadasaamisest tuvastatud rikkumise kõrvaldamiseks kahe kuu pikkune tähtaeg, millele lisandub kümme päeva, et kehtestada vajaduse korral hageja suhtes uued piiravad meetmed. Käesoleval juhul, arvestades määruse nr 961/2010 kohaselt kehtestatud piiravate meetmete olulist mõju hageja õigustele ja vabadustele, ei ole meetmete tõhusa toime olulise ja pöördumatu kahjustamise oht piisavalt suur, et oleks põhjendatud nimetatud määruse toime säilitamine hageja suhtes pikemal ajavahemikul kui Euroopa Kohtu põhikirja artikli 60 teises lõigus sätestatud tähtaeg (vt analoogia alusel Üldkohtu 16. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑316/11: Kadio Morokro vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
130 Viimaseks tuleb otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 tühistamise ajalise toime osas meenutada, et ELTL artikli 264 teise lõigu alusel võib Üldkohus, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks. Käesoleval juhul võib määruse nr 961/2010 ja otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 tühistamise jõustumine erinevatel kuupäevadel õiguskindlust oluliselt kahjustada, kuna need kaks õigusakti kehtestavad hageja suhtes ühesugused meetmed. Otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime tuleb seega hagejat puudutavas osas säilitada alates selle jõustumisest kahekümnendal päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas kuni määruse nr 961/2010 tühistamise jõustumiseni (vt analoogia alusel selle viimase küsimuse kohta eespool punktis 129 viidatud kohtuotsus Kadio Morokro vs. nõukogu, punkt 39).
Kohtukulud
131 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja nõukogult.
132 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Üldkohtul puudub pädevus teha otsus esimese väite teise osa kohta.
2. Tühistada Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehrani puudutavas osas:
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP;
– nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413;
– nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007.
3. Säilitada otsusega 2010/644 muudetud otsuse 2010/413 toime Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehrani puudutavas osas alates selle otsuse jõustumisest kahekümnendal päeval pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas kuni määruse nr 961/2010 tühistamise jõustumiseni.
4. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja kohtukulud vastavalt Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehrani nõuetele.
5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. aprillil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravad meetmed
Hagejat puudutavad piiravad meetmed
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Üldkohtu pädevus teha otsus esimese väite teise osa kohta
Otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 tühistamise nõude vastuvõetavus
Nõukogu ja komisjoni argumendid hageja põhiõiguste väidetavat rikkumist käsitlevate väidete vastuvõetavuse kohta
Sisulised küsimused
Viies väide, et nõukogul puudus pädevus vaidlustatud aktide vastuvõtmiseks
Kuues väide, et võimu on kuritarvitatud
Esimese väite esimene osa, et otsus 2010/413 jõustus tagasiulatuvalt
Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
Kolmas väide, et rikutud on hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
– Kaitseõigused
– Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
Seitsmes väide, et tuumarelva levikus osalemise mõiste tõlgendamisel on rikutud õigusnormi
Kaheksas väide, et hageja tegevusega seotud faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud viga
Kohtukulud