Kohtuasi T‑509/10

Manufacturing Support & Procurement Kala Naft Co., Tehran

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Nõukogu pädevus – Võimu kuritarvitamine – Jõustumine – Tagasiulatuva jõu puudumine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigusnormi rikkumine – Mõiste „tuumarelvade leviku toetamine” – Hindamisviga

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamise otsus – Seaduslikkuse kohtulik kontroll – Ulatus – Otsuse 2010/413 artikkel 4 – Välistamine

(ELTL artikkel 275; nõukogu otsus 2010/413, artikkel 4)

2.      Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Aktid, mis käsitlevad Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid

(ELL artikli 26 lõike 2 esimene lõik)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Miinimumnõuded

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 15 lõige 3; nõukogu määrus nr 961/2010, artikli 16 lõige 2 ja artikli 36 lõige 3; nõukogu otsus 2010/413, artikli 24 lõiked 3 ja 4)

4.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed – Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda – Tuumarelva leviku toetamisele vastav käitumine

(ELTL artikli 215 lõige 1; nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 7 lõige 2; nõukogu määrus nr 961/2010, artikli 16 lõike 2 punkt a; nõukogu otsus 2010/413, artikli 20 lõige 1)

1.      Otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140, artiklis 4 sätestatud keelud on üldmeetmed, kuna nende kohaldamisala kindlaksmääramiseks viidatakse objektiivsetele kriteeriumidele, mitte aga identifitseeritud füüsilistele või juriidilistele isikutele. Järelikult ei ole see artikkel 4 füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid sätestav otsus ELTL artikli 275 teise lõigu mõttes. Seetõttu ei ole Üldkohus vastavalt ELTL artikli 275 esimesele lõigule pädev arutama ja lahendama hagi, mille eesmärk on nimetatud artikli 4 seaduslikkuse hindamine.

(vt punktid 37, 39)

2.      Võttes Iraani riigi osalusega äriühingule kuuluva ja teatud tegevusvaldkondades tema keskse hankijana tegutseva Iraani äriühingu suhtes tema toetuse tõttu tuumarelva levikule vastu otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140, rakendusmääruse nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2, ning otsuse 2010/644, millega muudetakse otsust 2010/413, ja määruse nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, järgis nõukogu ELL artikli 26 lõike 2 esimest lõiku, mille kohaselt teeb ta otsused Euroopa Ülemkogu määratletud üldsuuniste ja strateegilise kursi alusel.

(vt punktid 50, 54)

3.      Vähemalt juhul, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega, on nõukogu kohustatud otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140, artikli 24 lõike 3, määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 15 lõike 3 ja määruse nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, artikli 36 lõike 3 kohaselt tegema üksusele, kelle suhtes on võetud meede otsuse 2010/413 artikli 24 lõike 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 või määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 alusel, teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et puudutatud üksusele tuleb seda sätet kohaldada. Ta peab nimetama need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlused, mille tõttu ta selle meetme on võtnud. Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduse piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista.

Hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamiseni viinud nõukogu otsuste põhjendus, et hageja omab sidemeid ettevõtetega, mis on seotud Iraani tuumaprogrammiga, ei ole järelikult piisav, kuna see ei võimalda hagejal mõista, mis liiki suhteid milliste ettevõtetega talle tegelikult ette heidetakse, mistõttu ta ei saa kontrollida selle etteheite põhjendatust ega seda kuigivõrd täpselt vaidlustada.

(vt punktid 73, 74, 79)

4.      Sõnastus, mida liidu seadusandja on kasutanud otsuse 2010/413, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140, artikli 20 lõikes 1, määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 7 lõikes 2 ja määruse nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007, artikli 16 lõike 2 punktis a, viitab sellele, et tuumarelva leviku toetamise tõttu üksuse suhtes piiravate meetmete võtmine eeldab, et see üksus on varem selle kriteeriumi kohaselt käitunud. Kui niisugust käitumist ei ole tegelikult olnud, siis ei piisa ainult ohust, et see üksus võib tulevikus tuumarelva levikut toetada.

(vt punktid 114 ja 115)