ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)

9. september 2008?(1)

Direktiiv 91/414/EMÜ – Taimekaitsevahendid – Toimeaine endosulfaan – Turuleviimise lubade tühistamine – Hindamismenetlus – Tähtaeg – Kaitseõigused – Proportsionaalsuse põhimõte

Kohtuasjas T‑75/06,

Bayer CropScience AG, asukoht Monheim am Rhein (Saksamaa),

Makhteshim-Agan Holding BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad),

Alfa Georgika Efodia AEVE, asukoht Ateena (Kreeka),

Aragonesas Agro SA, asukoht Madrid (Hispaania),

esindajad: advokaat C. Mereu ja advokaat K. Van Maldegem,

hagejad,

keda toetab

European Crop Protection Association (ECPA), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaat D. Waelbroeck ja advokaat N. Rampal,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: B. Doherty ja L. Parpala,

kostja,

keda toetab

Hispaania Kuningriik, esindaja: abogado del Estado J. Rodríguez Cárcamo,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 2. detsembri 2005. aasta otsus 2005/864/EÜ endosulfaani nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmata jätmise ja kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (ELT L 317, lk 25),

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud J. D. Cooke ja I. Labucka,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. veebruari 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

 Asutamislepingu sätted

1        EÜ artikli 95 lõige 3 sätestab, et komisjon võtab tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tervisekaitset käsitlevate ettepanekute puhul, mida ta teeb nõukogule liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks võetavate meetmete osas ja mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine, aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

2        EÜ artikli 152 lõige 1 sätestab, et kogu ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.

 Direktiiv 91/414/EMÜ

3        Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) sätestab taimekaitsevahendite turuleviimise loa andmise ja tühistamise korra ühenduses.

4        Direktiivi 91/414 artikkel 4 näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et taimekaitsevahendi jaoks antakse luba üksnes juhul, kui […] selle toimeained on loetletud I lisas […]”.

5        Nõutavad tingimused toimeainete kandmiseks I lisasse on täpsustatud direktiivi 91/414 artiklis 5:

„1.      Pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilist teadmisi, kantakse toimeaine I lisasse esialgu kuni kümneks aastaks, kui võib eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad järgmistele tingimustele:

a)      jäägid, mis tulenevad taimekaitsevahendite kasutamisest vastavalt heale taimekaitsetavale, ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega põhjaveele ega mõju ebasoodsalt keskkonnale, ning kui kõnealused jäägid on toksikoloogiliselt või keskkondlikult olulised, saab neid mõõta üldiselt kasutatavate meetoditega;

b)      nende kasutamine vastavalt heale taimekaitsetavale ei mõju kahjulikult ei inimeste ega loomade tervisele ega ebasoodsalt keskkonnale, nagu on sätestatud artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktides iv ja v.

2.      Toimeaine kandmisel I lisasse võetakse eelkõige arvesse järgmist:

a)      aktsepteeritav päevadoos inimesele, kui see on asjakohane;

b)      ainega kokkupuutumise vastuvõetav ulatus, kui see on vajalik;

c)      toimeaine hinnanguline säilimine ja levik keskkonnas ning selle toime muudele liikidele peale sihtliikide, kui see on asjakohane.

[…]”

6        Direktiivi 91/414 artikkel 6 sätestab:

„1.      Toimeaine kandmine I lisasse otsustatakse artiklis 19 sätestatud korras.

[…]

2.      Liikmesriik, kes saab taotluse toimeaine kandmiseks I lisasse, tagab viivitamata, et taotleja esitab teistele liikmesriikidele ja komisjonile toimiku, mis teadaolevalt vastab II lisas esitatud nõuetele, ja III lisale vastava toimiku, mis on koostatud vähemalt ühe kõnealust toimeainet sisaldava preparaadi kohta. Komisjon edastab toimiku hindamiseks artiklis 19 osutatud alalisele taimetervise komiteele.

3.      Ilma et see piiraks lõike 4 sätete kohaldamist, tehakse liikmesriigi taotlusel artiklis 20 sätestatud korras kolme kuni kuue kuu jooksul pärast toimiku edastamist artiklis 19 osutatud komiteele kindlaks, kas toimik on esitatud vastavalt II ja III lisas esitatud nõuetele.

4.      Kui toimiku hindamisel vastavalt lõikele 2 selgub, et on vaja täiendavat teavet, võib komisjon nõuda taotlejalt sellise teabe esitamist. Komisjon võib taotlejalt või tema volitatud esindajalt nõuda omapoolsete märkmete esitamist, eriti juhul, kui on kavas teha ebasoodne otsus.

[…]”

7        Teatud tingimustel kohaldub direktiivi 91/414 I lisasse kandmatajäetud toimeainetele üleminekuperiood. Direktiivi 91/414 artikli 8 lõige 2 sätestab, et „liikmesriik [võib] […] lubada 12 aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist enda territooriumil turule viia taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad I lisasse loetlemata toimeaineid, mis on juba turul kaks aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemise kuupäeva”. Seda kaheteistaastast perioodi, mis lõppes 26. juulil 2003, pikendati teatud ainete osas komisjoni 20. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2076/2002 nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ artikli 8 lõikes 2 osutatud tähtaja pikendamise kohta ning teatavate toimeainete kõnealuse direktiivi I lisasse kandmata jätmise ja asjaomaseid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (EÜT L 319, lk 3; ELT eriväljaanne 3/37, lk 374), mida on muudetud komisjoni 12. augusti 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2005 (ELT L 211, lk 6), millega muudetakse ka otsuseid 2002/298/EÜ, 2004/129/EÜ, 2004/140/EÜ, 2004/247/EÜ ja 2005/303/EÜ seoses nõukogu direktiivi 91/414/EÜ artikli 8 lõikes 2 osutatud ajavahemikuga ja teatavate kõnealuse direktiivi I lisasse kandmata ainete jätkuva kasutamisega. Nimetatud määruse kohaselt pikendatakse kaheteistaastast perioodi 31. detsembrini 2006, „välja arvatud juhul, kui enne kõnealust tähtaega on tehtud või tehakse otsus asjaomase toimeaine direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmise või kandmata jätmise kohta”.

8        Vastavalt direktiivi 91/414 artikli 8 lõikele 2 tuleb kõnealuseid toimeaineid üleminekuaja jooksul kontrollida, mille tulemusena tehakse otsus lisada vastav toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse või – juhul, kui direktiivi 91/414 artiklis 5 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui hindamiseks nõutavat teavet ja andmeid ei ole ettenähtud aja jooksul esitatud – otsus selle kohta, et kõnealust toimeainet ei kanta I lisasse. Samuti on täpsustatud, et toimeainet kontrollitakse direktiivi 91/414 artiklis 19 sätestatud korras. See artikkel näeb ette – nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 806/2003 konsulteerimiskorra kohaselt (kvalifitseeritud häälteenamusega) vastuvõetud nõukogu õigusaktides sätestatud rakendusvolituste kasutamisel komisjoni abistavaid komiteesid käsitlevate sätete kohandamise kohta otsusega 1999/468/EÜ (ELT L 122, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 301) muudetud sõnastuses –, et komisjoni abistab regulatiivkomitee, st alaline toiduahela ja loomatervishoiu komitee (edaspidi „komitee”).

 Määrus (EMÜ) nr 3600/92

9        Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3600/92, millega nähakse ette direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 366, lk 10), reguleerib erinevate ainete hindamise menetlust eesmärgiga kanda need võimaluse korral direktiivi 91/414 I lisasse. Nende ainete hulgas on nimetatud ka endosulfaani.

10      Määrusega nr 3600/92 ettenähtud menetlus algab teate saatmisega vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1, mille kohaselt „[k]õik tootjad, kes soovivad, et […] direktiivi [91/414] I lisasse kantaks mõni käesoleva määruse I lisas osutatud toimeaine või selle soolad, estrid või aminoderivaadid, teatavad sellest komisjonile kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast”.

11      Pärast teadete läbivaatamist määratakse määruse nr 3600/92 artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt iga asjassepuutuva toimeaine hindamise jaoks referentliikmesriik.

12      Kui referentliikmesriik on määratud, esitavad teavitajad talle vastavalt määruse nr 3600/92 artikli 6 lõikele 1 selle määruse artikli 6 lõigetes 2 ja 3 määratletud „koondtoimiku” ja „täieliku toimiku”. Koondtoimik sisaldab muu hulgas teate koopiat, soovitusi toimeaine kasutamistingimuste kohta ning direktiivi 91/414 III lisa iga punkti puudutavaid kokkuvõtteid ja katsetulemusi, mis on olulised hindamiseks direktiivi artiklis 5 osutatud kriteeriumide seisukohalt. Need ühte või mitut preparaati puudutavad andmed kajastavad toimeaine direktiivi I lisasse kandmise raames soovitatud kasutamisviise. Täielik toimik sisaldab kõikide eelnimetatud andmetega seotud protokolle ja täielikke uurimisaruandeid. 12. oktoobri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2266/2000 (EÜT L 259, lk 27; ELT eriväljaanne 03/30, lk 388) täiendatud määruse nr 3600/92 artikli 6 lõike 2 punkti b sõnastuse kohaselt peab „teavitaja [...] tõendama, et ühe või mitme piiratud hulga kasutusotstarvetega preparaadi kohta esitatud andmete alusel on võimalik täita direktiivi [91/414] nõudeid artiklis 5 osutatud kriteeriumide osas”.

13      Teavitajad esitavad referentliikmesriigile koondtoimiku ja täieliku toimiku komisjoni poolt määratud tähtaja jooksul. Endosulfaani puhul määrati komisjoni 27. aprilli 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 933/94, millega sätestatakse taimekaitsevahendite toimeained ja määratakse referentliikmesriigid komisjoni määruse (EMÜ) nr 3600/92 rakendamiseks (EÜT L 107, lk 8; ELT eriväljaanne 03/16, lk 84), toimiku esitamise tähtajaks 30. aprill 1995, mida pikendati 31. oktoobrini 1995 komisjoni 21. septembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2230/95, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 933/94 (EÜT L 225, lk 1; ELT eriväljaanne 03/18, lk 196). Määruse nr 3600/92 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad teavitajad edastama komisjoni poolt aktsepteeritud teiste liikmesriikide ekspertidele võimaliku hilisema konsultatsiooni huvides koondtoimiku ja täieliku toimiku.

14      Referentliikmesriik vaatab seejärel koondtoimiku ja täieliku toimiku läbi ning määruse nr 3600/92 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt „tagab kohe pärast toimiku läbivaatamist, et teavitajad esitaksid toimiku ajakohastatud kokkuvõtte teistele liikmesriikidele ja komisjonile”. Komisjoni 27. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1199/97 (EÜT L 170, lk 19; ELT eriväljaanne 03/21, lk 166) muudetud määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 2 näeb ette, et „referentliikmesriik võib [a]lates […] läbivaatamise algusest […] nõuda teavitajatelt toimikute parandamist või täiendamist” ja „pidada nõu teiste liikmesriikide ekspertidega ning taotleda teistelt liikmesriikidelt hindamist hõlbustavaid täiendavaid tehnilisi või teaduslikke andmeid”.

15      Referentliikmesriik koostab esitatud toimikute kohta hindamisaruande ja saadab selle määruse nr 3600/92 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt komisjonile 12 kuu jooksul alates toimiku saamist. Aruanne peab sisaldama muu hulgas soovitust, mis puudutab vastava toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise võimalikkust.

16      Määruse nr 3600/92 (muudetud määrusega nr 1199/97) artikli 7 lõige 3 näeb ette, et pärast lõikes 1 osutatud koondtoimiku ja aruande saamist suunab komisjon need komiteele läbivaatamiseks. Enne toimiku ja aruande komiteele saatmist edastab komisjon referentliikmesriigi koostatud aruande liikmesriikidele teadmiseks. Lisaks võib enne toimiku ja aruande komiteele suunamist korraldada konsultatsiooni liikmesriikide ekspertidega ja komisjon võib konsulteerida mõne või kõikide kõnesolevatest toimeainetest teavitaja(te)ga asjakohase toimeaine kohta koostatud aruande või selle osa küsimuses.

17      Määrusega nr 1199/97 määrusesse nr 3600/92 lisatud artikli 7 lõige 3a näeb ette, et komisjon esitab pärast seda läbivaatamist komiteele kas direktiivi eelnõu, mis puudutab toimeaine kandmist direktiivi 91/414 I lisasse; liikmesriikidele adresseeritud otsuseprojekti toimeainet sisaldava taimekaitsevahendi lubade tühistamise kohta; liikmesriikidele adresseeritud otsuseprojekti, mis käsitleb toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite turustamise peatamist, jättes alles võimaluse kaaluda kõnealuse toimeaine kandmist I lisasse uuesti pärast lisakatsete tulemuste või täiendavate andmete esitamist, või otsuseprojekti, millega lükatakse toimeaine kandmine direktiivi I lisasse edasi kuni lisakatsete tulemuste või täiendavate andmete esitamiseni.

18      Seevastu määrusega nr 2266/2000 täiendatud määruse nr 3600/92 artikli 7 lõike 4 esimese lõigu esimene taane sätestab, et juhul, kui pärast komiteepoolset läbivaatamist on siiski tarvis esitada teatavate lisakatsete tulemused või täiendavad andmed, määrab komisjon tähtaja, mille jooksul need tulemused või andmed tuleb esitada. Artikkel täpsustab:

„Selleks tähtajaks on 25. mai 2002, välja arvatud juhul, kui komisjon kehtestab asjaomase toimeaine jaoks varasema tähtaja, välja arvatud pikaajaliste uuringute tulemuste puhul, mida referentliikmesriik ja komisjon peavad toimiku läbivaatamise ajal vajalikuks ning mida ei ole ettenähtud tähtajaks võimalik lõpetada, tingimusel et esitatud teave sisaldab tõendeid selle kohta, et sellised uuringud on tellitud ja nende tulemused esitatakse hiljemalt 25. maiks 2003. Erandlikel juhtudel, kui referentliikmesriik ja komisjon ei ole suutnud kõnealuseid uuringuid määratleda enne 25. maid 2001, võib nende lõpetamiseks kehtestada muu tähtaja, tingimusel et teavitaja esitab 25. maiks 2002 referentliikmesriigile tõendid selle kohta, et kõnealused uuringud on tellitud kolme kuu jooksul pärast nende läbiviimise nõudmist, ning lisab uuringu protokolli ja arenguaruande.”

19      Määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 4, mida on täiendatud määrusega nr 2266/2000, näeb ühtlasi ette järgmist:

„[…] [U]ute uuringute esitamine [ei ole] lubatud. Referentliikmesriik võib komisjoni nõusolekul nõuda, et teavitajad esitaksid toimiku selgitamiseks vajalikud täpsemad andmed. Referentliikmesriigid teavitavad komisjoni viivitamata toimeainetest, mille kohta ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud esimeses taandes osutatud tulemusi või teavet. Komisjon teeb vastavalt direktiivi artikli 8 lõike 2 viimasele lõigule otsuse jätta toimeaine lisamata direktiivi [91/414] I lisasse ja märgib ära lisamata jätmise põhjused […]”.

20      Määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 5 sätestab, et „[k]omisjon esitab komiteele otsuse projekti direktiivi I lisasse kandmata jätmise kohta kooskõlas direktiivi [91/414] artikli 8 lõike 2 viimase lõiguga, kui [...] referentliikmesriik on teavitanud komisjoni sellest, et lõike 4 esimeses taandes osutatud tulemusi ei ole esitatud ettenähtud tähtaja jooksul”.

21      Määrusega nr 2266/2000 muudetud määruse nr 3600/92 artikli 8 kohaselt peab referentliikmesriik vaatama pärast lisakatsete tulemuste või täiendavate andmete saamist need läbi, tagama, et teavitaja saadaks need tulemused või andmed teistele liikmesriikidele ning komisjonile, ning edastama komisjonile hiljemalt kuue kuu jooksul pärast nimetatud tulemuste või andmete saamist oma hinnangu toimiku kohta komisjonile esitatud hindamisaruande projekti lisa vormis, lisades sellele soovituse, kas kõnealune toimeaine tuleks kanda direktiivi 91/414 I lisasse või mitte.

22      Määrusega nr 2266/2000 muudetud määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 kohaselt edastab komisjon pärast referentliikmesriigi koostatud aruande saamist selle komiteele läbivaatamiseks. Nimetatud artikkel sätestab, et „[e]nne toimiku ja aruande komiteele suunamist edastab komisjon referendi koostatud aruande liikmesriikidele teadmiseks ja võib korraldada ühe või mitme liikmesriigi ekspertide konsultatsiooni”. Artikkel lisab, et „[k]omisjon võib asjakohase toimeaine kohta koostatud aruande või selle osa suhtes konsulteerida mõne toimeainetest teavitajaga või nende kõigiga”, täpsustades samas, et „[r]eferentliikmesriik annab kõnealuste konsultatsioonide jooksul vajalikku tehnilist ja teaduslikku abi”. Komiteepoolse läbivaatamise järel esitab komisjon komiteele otsuseprojekti aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise või mittekandmise kohta.

 Vaidluse taust

 Hindamismenetlus

23      Endosulfaan on toimeaine, mida kasutatakse eelkõige pestitsiidide tootmiseks. Aine mõjub kokkupuutel mürgina paljudele putuka- ja lestaliikidele arvukatel kultuuridel, sh puuvill ning hulgaliselt puu- ja köögiviljasorte.

24      Hagejad, st Bayer CropScience AG, Makhteshim-Agan Holding BV, Alfa Georgika Efodia AEVE ja Aragonesas Agro SA, on äriühingud, kes tegelevad eelkõige endosulfaani ja endosulfaanil baseeruvate taimekaitsevahendite tootmise ja turustamisega.

25      Vastavalt määrusele 933/94 määrati endosulfaani hindamise referentliikmesriigiks Hispaania Kuningriik. Kõnealuse määruse III lisast nähtub, et Hispaania Kuningriik on vastavalt määruse nr 3600/92 artiklile 3 nimetanud selle eest vastutavaks pädevaks asutuseks Hispaania põllumajandus-, kalandus- ja toiduministeeriumi (edaspidi „MAPA”). MAPA tegi toimeainete direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks vajalike hindamisaruannete koostamise ülesandeks Instituto Nacional de Investigacíon y Technologia Agraria y Alimentaria’le (riiklik põllumajandus- ja toidutööstuse uurimis- ja tehnoloogiainstituut; edaspidi „INIA”). Seega oli INIA ülesandeks koostada endosulfaani hindamisaruande projekt ning ta osales komisjoni korraldatud ekspertide aruteludel.

26      Enne tähtaega, st enne 31. oktoobrit 1995, esitasid üksnes Makhteshim Agan International Coordination Center ja AgrEvo GmbH, nüüd nimega Bayer CropScience, Hispaania Kuningriigile endosulfaani käsitleva toimiku määruse nr 3600/92 artikli 6 tähenduses. Makhteshim Agan International Coordination Center ja AgrEvo koondasid oma jõud töögrupis nimega „endosulfaani töögrupp” (edaspidi „töögrupp”).

27      Hispaania Kuningriik esitas 2000. aasta veebruaris komisjonile endosulfaani hindamisaruande projekti, mille komisjon saatis seejärel liikmesriikidele ja AgrEvole kui töögrupi esindajale. Mõned kuud varem oli töögrupile saadetud selle aruande projekti esialgne variant. Hispaania Kuningriik järeldas hindamisaruande projektis, et endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmise otsuse tegemine lükatakse edasi, sest see sõltub hindamisaruande projektis nimetatud täiendava teabe saamisest ja selle teabe uurimise tulemustest.

28      2001. aasta jaanuarist juulini toimusid mitmed erinevate liikmesriikide ekspertide kohtumised, mille käigus uuriti hindamisaruande projekti ja kommentaare, mida olid selle kohta esitanud teiste liikmesriikide eksperdid menetluses, mis on ette nähtud määruse nr 3600/92 artikli 7 lõikega 2, mille kohaselt komisjon loob koostöös liikmesriikide pädevate asutustega niisuguste hinnangute andmiseks aruteluvõrgustiku, mida nimetatakse European Commission Co-ordination (ECCO). Neil aruteludel osalesid ka töögrupi liikmed.

29      Selle uurimise tulemusena koostatud aruanne saadeti 27. juunil 2001 liikmesriikidele ja 25. augustil 2001 töögrupile täiendavate kommentaaride ja selgituste saamiseks.

30      Olles asunud seisukohale, et endosulfaani uurimiseks on vaja teatavaid täiendavaid andmeid, võttis komisjon 21. novembril 2001 vastu otsuse 2001/810/EÜ teatavate toimeainete võimaliku direktiivi 91/414 I lisasse kandmist käsitleva otsuse kohta (EÜT L 305, lk 32; ELT eriväljaanne 03/34, lk 188), millega pikendati endosulfaani kohta uute andmete esitamise tähtaega 25. maini 2002 ning pikaajaliste uuringute puhul 31. maini 2003, mis on tähtaegadena analoogsed määruse nr 3600/92 artikli 7 lõikes 4 sätestatud tähtaegadega.

31      Töögrupp esitas uued andmed mais 2002 vastavalt otsuses 2001/810 ettenähtud ajakavale. Juulis 2002 alustas töögrupp Hispaania Kuningriigiga läbirääkimisi, mis puudutasid võimalust teatada uuringutest, mis käsitlevad senisest erinevas vormis esinevat endosulfaani. Esialgu teatati märguva pulbri (ingl. k. lühend WP) või emulgeeruva kontsentraadina (ingl. k. lühend EC) esinevast endosulfaanist, samas kui uus toode esines suspensioonikapslitena (ingl. k. lühend CS). Töögrupp oli seisukohal, et kõnealune uus vorm võib hajutada teatavad Hispaania Kuningriigi väljendatud kahtlused. Hispaania Kuningriigi esindajad teatasid 17. juulil 2002 toimunud kohtumisel, et nad ei saa nõustuda uue toimikuga, ning tegid hagejatele ettepaneku taotleda komisjonilt selle kohta mitteametlikku nõusolekut. Hagejatele sellist nõusolekut ei antud.

32      Mais 2003 esitasid hagejad otsuses 2001/810 mainitud hilisemate uuringute tulemused, lisades sinna teatavad uued andmed, st direktiivi 91/414 III lisaga kooskõlas oleva uue toimiku (vt eespool punkt 6) CS‑vormi kohta (edaspidi „CS‑toimik”).

33      22. jaanuaril 2004 toimus töögrupi ja Hispaania ametiasutuste uus kohtumine, kus keskkonna ja ökotoksikoloogia ekspert tõi välja teatavad endosulfaani puudutavad probleemid.

34      26. jaanuaril 2004 edastas Hispaania Kuningriik töögrupile hindamisaruande lisana aruande, milles oli ära toodud hinnang töögrupi poolt 2002 ja 2003. aasta mais esitatud andmetele, ning ühtlasi hindamist kajastavate tabelite kaasajastatud versiooni.

35      Vastavalt direktiivi 91/414 artikli 6 lõikele 4 toimus 17. mail 2004 kolmepoolne kohtumine, kus osalesid komisjon, Hispaania ametiasutused ja töögrupp. Sellel kohtumisel tõi komisjoni esile endosulfaaniga seonduvad probleemid ning märkis, et kavatseb teha komiteele ettepaneku, et endosulfaani ei kantaks direktiivi 91/414 I lisasse. Komisjoni esindaja palus töögrupil esitada kommentaarid enne 21. juunit 2004, täpsustades, et töögrupi argumente toetavaid uusi uuringuid ei aktsepteerita, kuna tähtaeg 31. mai 2003 oli ammu möödas.

36      Töögrupi esindajad saatsid 25. juunil 2004 komisjonile kirja, milles vaidlustasid viisi, kuidas endosulfaani hindamine oli läbi viidud, taotlesid luba esitada teatavaid täiendavaid tehnilisi selgitusi ning esitasid täiendavaid argumente ja uued uuringutulemused.

37      Komisjon nõudis oma 12. juuli 2004. aasta kirjas referentliikmesriigilt, et viimane ei võtaks arvesse töögrupi esitatud uusi uuringutulemusi. Koopia sellest kirjast saadeti töögrupile.

38      Töögrupp saatis 24. septembril 2004 komisjonile kirja, milles sisuliselt palus suunata endosulfaani uurimise uuesti referentliikmesriigile koos juhisega uurida kõiki asjas tähtsust omavaid andmeid ning kohustada teda võtma seisukoht 60‑päevase tähtaja jooksul.

39      Komisjon vastas 26. novembri 2004. aasta kirjas, et ta valmistab ette ettepanekut teha otsus, millega endosulfaani ei kanta direktiivi 91/414 I lisasse, ja et ta kavatseb esitada vastava eelnõu 2005. aasta esimesel koosolekul. Samuti märkis komisjon, et ta oli oma 12. juuli 2004. aasta kirjas juhtinud tähelepanu määruses nr 3600/92 ettenähtud menetlusele ja selles määruses käsitletud toimeaineid puudutavate uuringute lõpetamiseks ettenähtud tähtaegadele.

40      Hagejad esitasid Esimese Astme Kohtule tegevusetushagi, mis saabus kohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2005 (kohtuasi T‑34/05: Bayer CropScience jt vs. komisjon).

41      Makhteshim-Agan Holding, Aragonesas Agro ja Alfa Georgika Efodia esitasid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2005 saabunud eraldi dokumendiga taotluse kohaldada teatavaid ajutisi meetmeid, mis puudutavad endosulfaani hindamist seonduvalt selle võimaliku kandmisega direktiivi 91/414 I lisasse.

42      Esimese Astme Kohtu president jättis 27. aprilli 2005. aasta määrusega ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata.

43      Esimese Astme Kohtu kolmas koda tegi 6. septembril 2006 määruse, mille kohaselt on vajadus teha tegevusetushagi osas otsus ära langenud, kuna komisjon võttis 2. detsembril 2005 vastu otsuse 2005/864/EÜ endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise ja kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (ELT L 317, lk 25; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

 Vaidlustatud otsus

44      Komisjon teeb vaidlustatud otsuses järelduse, et endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimused ei ole täidetud. Ta märgib kõnealuse otsuse artiklis 1, et endosulfaani ei kanta toimeainena direktiivi 91/414 I lisasse. Komisjon võtab vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 lühidalt kokku kandmata jätmise põhjused:

„Kõnealuse toimeaine hindamise käigus on ilmnenud mitu murettekitavat valdkonda. Eriti on probleeme seoses säilimise ja käitumisega keskkonnas, kuna toimeaine lagunemise kulg ei ole täiesti selge ning mulla[s toimuva] lagunemise, vee[s]/põhjasetete[s toimuva] lagunemise ja mesokosmi uuringutel on leitud tundmatuid metaboliite. Jääb ka hulk ökotoksikoloogilisi probleeme, sest olemasoleva teabe põhjal ei saa piisavalt hinnata pikaajalisi riske, eriti eespool nimetatud metaboliitide olemasolu tõttu. Samuti ei peeta olemasoleva teabe põhjal piisavalt käsitletuks kasutaja kokkupuudet sisetingimustes. Lisaks on endosulfaan lenduv aine, selle peamine metaboliit on püsiv ning seda on leitud seiretulemustest piirkondades, kus toimeainet ei ole kasutatud. Järelikult, ku[na] kõnealused probleemid jäävad lahendamata, ei selgu esitatud teabe põhjal koostatud hindamisaruandest, kas endosulfaani sisaldavad taimekaitsevahendid võiksid kavandatud kasutustingimustes üldiselt vastata direktiivi 91/414[…] artikli 5 lõike 1 punktides a ja b sätestatud nõuetele.” [tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus]

45      Vaidlustatud otsuse artikli 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et endosulfaani sisaldavate taimekaitsevahendite load tühistatakse hiljemalt 2. juuniks 2006; et alates 3. detsembrist 2005 ei anta endosulfaani sisaldavate taimekaitsevahendite jaoks lubasid ja neid ei pikendata ning et oleks ära näidatud tingimused, mille olemasolul võivad teatud liikmesriigid jätta teatavate kasutusviiside puhul endosulfaani sisaldavate taimekaitsevahendite load jõusse kuni 30. juunini 2007.

46      Vaidlustatud otsuse artikli 3 kohaselt võivad liikmesriigid anda loa omanikule ajapikenduse, mis lõpeb nende kasutusviiside puhul, mille luba tuleb tühistada 2. juuniks 2006, hiljemalt 2. juunil 2007 ja kasutusviiside puhul, mille luba tuleb tühistada 30. juuniks 2007, hiljemalt 31. detsembril 2007.

47      Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 14, et kõnealune otsus ei piira taotluse esitamist endosulfaani kohta vastavalt direktiivi 91/414[…] artikli 6 lõikele 2 seoses selle võimaliku kandmisega kõnealuse direktiivi I lisasse.

48      Vaidlustatud otsuse artikkel 4 sätestab, et otsus on adresseeritud liikmesriikidele.

 Menetlus ja poolte nõuded

49      Hagejad esitasid hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 27. veebruaril 2006.

50      Hispaania Kuningriik palus 18. mail 2006 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimees rahuldas selle taotluse 30. juuni 2006. aasta määrusega.

51      European Crop Protection Association (ECPA) palus 12. juunil 2006 kohtukantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevas asjas menetlusse hagejate nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimees rahuldas selle taotluse 19. oktoobri 2006. aasta määrusega. ECPA esitas oma seisukohad ja teised osapooled esitasid määratud tähtaja jooksul selle kohta omapoolsed märkused.

52      Hagejad esitasid 14. juunil 2006 taotluse kohaldada menetlust korraldavaid meetmeid, mis puudutas sisuliselt teatavate referentliikmesriigi nimel hindamismenetluses osalenud isikute kohtussekutsumist ja neilt ütluste saamist ning eksperdi määramist, et saada vastused teatavatele küsimustele, mis neil olid tekkinud. Teised osapooled esitasid taotluse kohta omapoolsed märkused ettenähtud tähtaja jooksul.

53      Esimese Astme Kohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse. Menetlust korraldavate meetmete raames kutsus ta 24. oktoobril 2007 hagejat, komisjoni ja Hispaania Kuningriiki vastama kirjalikele küsimustele, mida kõnealused pooled ettenähtud tähtaja jooksul ka tegid.

54      Poolte kohtukõned kuulati ära 12. veebruari 2008. aasta kohtuistungil.

55      Hagejad, keda toetab ECPA, paluvad Esimese Astme Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks või teise võimalusena lahendada vastuvõetavuse küsimus koos asja sisulise käsitlusega;

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56      Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Vastuvõetavus

57      Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, kahtleb esiteks hagejate põhjendatud huvi olemasolus ja teiseks vaidlustab mõnede hagejate õiguse esitada hagi, esitamata seejuures siiski vastuvõetamatuse vastuväidet.

 Põhjendatud huvi

 Poolte argumendid

58      Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei asetaks hagejaid ilmtingimata soodsamasse olukorda. Endosulfaani turustamise luba jääb n‑ö ooterežiimile sõltuvalt direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sisalduvate üleminekusätete kohaselt toimuvast hindamisest. Kõnealune hindamisperiood lõppes 31. detsembril 2006. Juhul kui vaidlustatud otsus tühistatakse, tehakse kohtuotsus sellest kuupäevast hiljem. Niisugusel juhul peaks komisjon võtma meetmeid kohtuotsuse täitmiseks vastavalt EÜ artiklile 233, kuid üleminekuperioodi lõppemine tähendab, et enam ei eksisteeri ilmselget õiguslikku alust, mille põhjal saaks jätkuvalt lubada endosulfaani turustamist, ja seda kuni uue hindamise toimumiseni. Seega tuleb hagejate toimikut hinnata pigem direktiivi 91/414 artikli 6 kohaselt kui uurimisprogrammi raames. Kuna hagejatel on võimalus teatada endosulfaanist artikli 6 alusel ka käesoleva kohtuasja menetlemise ajal, leiab komisjon, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei paranda nende olukorda või ehk siis ainult selles mõttes, et kohtuotsus võib anda juhiseid hindamismenetluse ja hindamiskriteeriumide osas.

59      Hagejad ei nõustu komisjoni argumentidega.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

60      Tuleb märkida, et komisjon vaidlustab hagejate põhjendatud huvi olemasolu. Ta näib väitvat vähemalt seda, et hagejad kaotasid põhjendatud huvi kohtuasja menetlemise ajal, st et see kadus pärast 31. detsembrit 2006 ehk päeval, mil lõppes direktiivi 91/414 (muudetud kujul) artikli 8 lõikes 2 ettenähtud üleminekuperiood. Komisjon näib väitvat, et esiteks ei olnud hagejate toodete turustusluba alates nimetatud kuupäevast enam kehtiv, kuigi hagejatel oli võimalus teatada toimeainetest vastavalt direktiivi 91/414 artiklile 6, milles kirjeldatakse toimeainetest teatamise ja nende lisasse kandmise korda väljaspool kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud üleminekurežiimi, mis puudutab toimeaineid, mida sisaldavad taimekaitsevahendid olid juba turul kaks aastat pärast direktiivi teatavakstegemise kuupäeva, ning teiseks polnud endosulfaani hindamise jaoks enam muud ilmselget õiguslikku alust peale artikli 6, kuna direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sätestatud üleminekuperioodi jaoks ettenähtud hindamisperiood oli lõppenud. Seega oleksid hagejad jõudnud sama lõpptulemuseni – st nende esitatud täiendavate andmete uurimiseni – nii direktiivi 91/414 artikli 6 alusel kui ka tühistamishagi esitamise kaudu.

61      Esimese Astme Kohus nendib, et kuna vaidlustatud otsusega sätestati, et endosulfaani ei kanta direktiivi 91/414 I lisasse, ning nähti ette, et liikmesriigid peavad endosulfaani sisaldavate taimekaitsevahendite turustusload tühistama, siis on tegemist huve kahjustava aktiga, mille tühistamine parandaks hagejate, endosulfaanil põhinevate taimekaitsevahendite tootjate ja müüjate olukorda. Seega oli hagejate põhjendatud huvi ajal, mil hagi esitati, tekkinud ja olemasolev.

62      Pealegi vastupidi sellele, mida komisjon näib väitvat, ei mõjuta kontrollimise üleminekuperioodi lõppemine ega direktiivi 91/414 artiklis 6 ettenähtud teatamismenetluse olemasolu põhjendatud huvi edasikestmist.

63      Mis puudutab seda, et väidetavalt on komisjonil pärast võimalikku tühistavat kohtuotsust direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 alusel võimatu uut otsust vastu võtta, siis see ei mõjuta hagejate põhjendatud huvi. EÜ artikli 233 esimese lõigu kohaselt peab komisjon võtma tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Komisjon peab niisuguse tagasiulatuva jõuga tühistamise korral tegema uue otsuse, tuginedes talle teatamisel esitatud toimikule, mida see tühistamine mõjutab, ning otsuse tegemisel lähtuma teatamise kuupäevast (vt selle kohta analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑328/03: O2 (Saksamaa) vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1231, punkt 48). Seega ei ole asjaolul, et vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olevatesse õigusnormidesse on tehtud pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist muudatusi, tähtsust selle hindamisel, kas hagejad saavad esitada vastuväiteid asjassepuutuval ajavahemikul kehtinud korra kohaselt toimunud menetluse ning selle tulemuste osas.

64      Järelikult ei anna tulemusi argument, mille kohaselt peab komisjon tühistava otsuse korral hindama endosulfaani direktiivi 91/414 artiklis 6 ettenähtud menetluse kohaselt. Igal juhul ei saa eitada, et hagejate võimalus teatada endosulfaanist uuesti direktiivi 91/414 artikli 6 alusel – millele vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 on sõnaselgelt viidatud – oleks nende jaoks lahendusena vähem soodne kui tühistava kohtuotsuse korral esimesena toimunud hindamismenetluse uuesti algatamine olukorras, kus võis tegemist olla eeskirjade eiramisega; nii et hagejate võimalus lasta endosulfaani hinnata uues menetluses, mis on algatatud teisel õiguslikul alusel, ei mõjuta nende huvi selle suhtes, et Esimese Astme Kohus teeks otsuse esimesena toimunud menetluse kehtivuse kohta.

65      Seega on hagejatel huvi, et Esimese Astme Kohus võtaks seisukoha vaidlustatud otsuse suhtes esitatud väidete küsimuses.

 Õigus esitada hagi

 Poolte argumendid

66      Komisjon möönab, et vaidlustatud otsus puudutab Bayer CropScience’it isiklikult, kuna ta osales haldusmenetluses. Siiski vaidleb komisjon vastu sellele, et ka teised hagejad kõnealuses menetluses osalesid ning et vaidlustatud otsus puudutab järelikult ka neid isikulikult.

67      Hagejad on seisukohal, et vaidlustatud otsus puudutab neist igaüht isiklikult.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

68      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule juhul, kui hindama peab paljude hagejate esitatud ühe ja sama hagi vastuvõetavust ning hagi on vastuvõetav neist ühte puudutavas osas, kontrollida teiste hagejate õigust hagi esitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 31; Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99: Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1275, punkt 52, ja 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑374/00: Verband der feiern Rohrwerke jt vs komisjon, EKL 2003, lk II‑2275, punkt 57).

69      Arvestades, et vaidlustatud otsus puudutab esimest hagejat, Bayer Cropscience’it otseselt ja isiklikult – nagu komisjon on ise tunnistanud –, ei ole hagi vastuvõetavuse üle otsustamiseks seega vaja uurida teiste hagejate õigust hagi esitada.

70      Eeltoodust tervikuna tuleneb, et hagi on vastuvõetav.

 Põhiküsimus

71      Hagejad esitavad hagi toetuseks kolm väidet. Esimene väide tugineb menetlusnormide rikkumisele, hindamismenetluse ebaõiglusele ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele. Teine väide tugineb asjaolule, et esiteks on rikutud EÜ artikli 95 lõiget 3 (esimene osa) ja teiseks direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1 (teine osa). Kolmas väide tugineb teatud ühenduse õiguse üldpõhimõtete rikkumisele. Esimese Astme Kohus leiab, et esimest väidet ja teise väite teist osa on asjakohane uurida koos.

 Esimene väide, mis tugineb menetlusnormide rikkumisele, hindamismenetluse ebaõiglusele ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, ning teise väite teine osa, mis tugineb direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 rikkumisele

72      Hagejad esitavad esimese väite raames terve rea etteheiteid, mis puudutavad eelkõige asjaolu, et vaidlustatud otsus oli võetud vastu lähtuvalt muudest kriteeriumidest kui need, mida on nimetatud direktiivis 91/414; et endosulfaani hindamine ei olnud kõikehõlmav ning et nende poolt esitatud andmeid kasutati seejuures valikuliselt; et komisjoni poolt pärast andmetest teatamist ja nende esitamist kehtestatud uusi suuniseid ja kriteeriume kohaldati tagasiulatuvalt; et komisjon keeldus hagejate nõustamisest ja nendega konsulteerimisest olukorras, kus hindamiskriteeriumid ja ‑poliitika olid muutunud, ja et hindamismenetluse lõpus keelduti uurimast uusi andmeid, mis olid edastatud otseselt vastuseks sellele, et komisjon asus kohaldama uusi hindamist puudutavaid kriteeriumeid ja/või uusi suuniseid.

73      Nimetatud väited käsitlevad sisuliselt seitset probleemset valdkonda, mis puudutavad esiteks tundmatut metaboliiti, teiseks CS‑toimikut, kolmandaks kasutaja kokkupuudet sisetingimustes, neljandaks uuesti läbivaadatud head põllumajandustava, viiendaks endosulfaani klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteainena (pr. k lühend POP) ja püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena (pr. k lühend PBT), kuuendaks kasutamist kasvuhoonetes ning seitsmendaks referentliikmesriigi ja komisjoni poolse hilinenud tegutsemise mõju hindamismenetlusele. Nimetatud probleemseid valdkondi uuritakse allpool punktides 96–206.

74      Mõned valdkonnad seitsmest eespool nimetatust ning väited, mis esitati teise väite teise osa raames – mis puudutas direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 rikkumist –, käsitlevad küsimust, kas komisjonil oli õigus keelduda uurimast teatavaid andmeid või uuringuid, mis olid väidetavalt esitatud hilinenult. Esimese Astme Kohus peab vajalikuks uurida esmalt uuringute esitamise osas kehtestatud tähtaegade küsimust, arvestades, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõige 1 sätestab, et otsus toimeaine kõnealuse direktiivi I lisasse kandmise kohta tuleb teha, „arvestades olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi”, kuna see puudutab käsitletava juhtumi hindamise üldkorda.

 Esialgne küsimus, mis puudutab menetlustähtaegade ja direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 kohaldamist

–       Poolte argumendid

75      Hagejad, keda toetab ECPA, heidavad komisjonile ette sisuliselt seda, et komisjon tegi otsuse jätta endosulfaan kandmata direktiivi 91/414 I lisasse põhjusel, et esines kahtlusi selle aine ohutuse suhtes, mis põhinesid sellel, et teatud kuupäeval enne üleminekuperioodi lõppu oli teavet ebapiisavalt. Hagejad on seisukohal, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõikega 1, mille kohaselt tuleb niisuguste otsuste puhul arvestada olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi, on mõeldud seda, et arvesse tuleb võtta kõiki nende poolt enne hindamismenetluse lõppu esitatud andmeid. Käesoleval juhul kujutas uuringute esitamise tähtaegade pikendamata jätmine endast ilmselget hindamisviga, kuna hagejatel takistas ettenähtud tähtaegadest kinnipidamist just komisjoni ja Hispaania Kuningriigi käitumine. Hagejad viitavad oma mõttekäigu toetuseks Euroopa kohtu 18. juuli 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑326/05 P: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑6557; edaspidi „IQV kohtuotsus”).

76      Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, leiab, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 tõlgendamisel tuleb arvestada taimekaitsevahendite turuleviimise üldist eesmärki ning selleks ettenähtud korda. Taimekaitsevahendite hindamise mõte on edendada põllumajanduslikku tootmist ning samas kaitsta tervist ja keskkonda. Komisjon on seisukohal, et uurimismenetlus peab võimaldama äärmiselt süvendatud uurimist, tagades samas, et otsused võetakse vastu mõistliku tähtaja jooksul. Lisaks peab olema tagatud toimeainetest teatanud ettevõtjate võrdne kohtlemine, võttes samas arvesse erinevaid aineid iseloomustavaid omadusi. Kõnealuse artikli lai tõlgendus, millest hagejad on lähtunud, viib selleni, et taimekaitsevahendite turuleviimise kord halvatakse täielikult, mis on aga vastuolus direktiivi 91/414 eesmärkidega. Pealegi puudutab eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus IQV ühte konkreetset juhtumist ega ole käesoleva kohtuvaidluse lahenduse seisukohast asjakohane.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

77      Hagejad väidavad, et komisjon oli kohustatud teatavaid nende poolt hilinenult esitatud andmeid ja uuringuid arvesse võtma, ehk teisisõnu sisuliselt seda, et selleks oleks tulnud pikendada menetlustähtaegu või määrata neile uued tähtajad.

78      Tuleb meenutada, et on olemas konkreetsed õigusnormid, mis puudutavad toimeainete üldise hindamise menetluse kestust ning täieliku toimiku ja täiendava teabe esitamise tähtaegu. Määrusega nr 3600/92 (muudetud määrusega nr 2266/2000) ning otsusega 2001/810 on ette nähtud, et endosulfaani puhul on täiendavate uuringute ja andmete esitamise tähtaeg 25. mai 2002 ning pikaajaliste uuringute puhul 31. mai 2003. Nende sätete õiguspärasust ei ole käesoleval juhul vaidlustatud.

79      Samuti tuleb märkida, et määruse nr 3600/92 artikli 7 lõikest 4 (vt eespool punkt 18) tuleneb, et komisjon saab pikaajaliste uuringute tähtaega pikendada vaid erandjuhtudel, st juhul kui referentliikmesriik ja komisjon ei ole suutnud toimiku uurimise jaoks vajalikuks peetavaid pikaajalisi uuringuid määratleda enne 25. maid 2001. Lisaks peab teavitaja esitama referentliikmeriigile 25. maiks 2002 tõendid selle kohta, et kõnealused uuringud telliti kolme kuu jooksul pärast nende läbiviimise nõudmist, ning lisama uuringu protokolli ja arenguaruande. Käesoleval juhul see nii ei olnud, kuna vaidlusalused andmed ja uuringud ei puudutanud hindajate nõutud pikaajalisi uuringuid.

80      Vaatamata selgele õiguslikule raamistikule tuleb käesoleval juhul kontrollida, millistel tingimustel oleks pidanud komisjoni kohustama tähtaegu pikendama, arvestades ennekõike asjaolu, et endosulfaani turuleviimise lubamise üleminekuperiood pidi lõppema põhimõtteliselt 2003. aasta juulis, kuid seda pikendati aastal 2002 kuni 31. detsembrini 2005 ning hiljem aastal 2005 kuni 31. detsembrini 2006 (vt eespool punkt 7), tingimusel et enne seda kuupäeva ei ole tehtud otsust kõnealuse toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise või mittekandmise kohta.

81      Selles osas tuleb meenutada, et nagu tuleneb direktiivi 91/414 põhjendustest 5, 6 ja 9, on selle direktiivi eesmärk kõrvaldada tõkked ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt, säilitades sealjuures inimeste ja loomade tervise- ning keskkonnakaitse kõrge taseme (vt samuti 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑138/05: Stichting Zuid-Hollandse Milieufederatie, EKL 2006, lk I‑8339, punkt 43).

82      Komisjonile tuleb anda selles osas lai hindamisruum, et ta saaks tõhusalt täita talle pandud eesmärke, arvestades tema tehniliste hinnangute keerukust (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus IQV, punkt 75). Õigus tähtaegu pikendada on seotud kaalutlusõigusega, mis sõltub omakorda konkreetsetest asjaoludest.

83      Selline kaalutlusõigus ei ole siiski kohtuliku kontrolli suhtes sõltumatu. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sellise kontrolli raames tuleb ühenduse kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, et komisjoni poolt aluseksvõetud faktilised asjaolud oleksid sisuliselt õiged, et nende asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget hindamisviga ja et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5, ja 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑16/90: Nölle, EKL 1991, lk I‑5163, punkt 12).

84      Eelkõige juhul, kui üks pool väidab, et pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, peab ühenduse kohus kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14).

85      Samuti tuleb meenutada, et määruse nr 3600/92 artikli 6 lõike 2 punktist b, mida on täiendatud määrusega nr 2266/2000, tuleneb, et teavitaja peab tõendama, et ühe või mitme piiratud hulga kasutusotstarvetega preparaadi kohta esitatud andmete alusel on võimalik täita direktiivi 91/414 nõudeid artiklis 5 osutatud kriteeriumide osas. Seega on toimeaine kahjutuse osas tõendamiskoormis teavitajal, millele hagejad ei ole vastu vaielnud.

86      Pealegi on ilmselge, et toimeaine hindamise tähtaja piiramatu pikendamine on vastuolus direktiivi 91/414 eesmärgiga tagada inimeste ja loomade tervise kõrgetasemeline kaitse.

87      Mis puudutab viidet eespool punktis 75 viidatud kohtuotsusele IQV, siis tuleb täpsustada, et selle kohtuasja puhul oli tegemist käesolevast juhtumist erinevate ja äärmiselt erandlike faktiliste asjaoludega, kuna otsus, millega keelduti viidatud kohtuasjas käsitlemist leidnud toimeainet direktiivi 91/414 I lisasse kandmast, võeti vastu põhjusel, et hindamist ei olnud üldse toimunud, kuna esialgset täielikku toimikut ei olnud esitatud. Seega puudutas kohtuvaidlus toimeainest teatamisel esitatava täieliku toimiku esitamise tähtaega. Nii võeti viidatud juhul otsus kandmata jätmise kohta vastu hindamismenetluses, mis tugines eelkõige esialgsele teatisele, mida käsitleti täielikuna, hindamisaruande projektile, liikmesriikide ekspertide antud konsultatsioonidele ning asjaolule, et töögrupil oli võimalus esitada argumente ja täiendavaid uuringuid vastamaks küsimustele, millele referentliikmesriik ja liikmesriikide eksperdid olid kas hindamisaruande projektis või konsultatsioonide käigus osutanud.

88      Vaatamata eespool punktis 75 kohtuotsuses IQV käsitlemist leidnud vaidluse väga erinevatele faktilistele asjaoludele võrreldes käesoleva juhtumiga, tuleb märkida, et Euroopa Kohus järeldas – olles nentinud, et komisjonil on talle direktiivi 91/414 kohaldamisel kuuluva pädevuse teostamisel lai kaalutlusõigus –, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta keeldus pikendamast Industrias Químicas del Vallés SA‑le (edaspidi „IQV”) antud tähtaega esialgse täieliku toimiku esitamiseks, kuna esiteks tulenes IQV võimatus tähtaegadest kinni pidada vähemalt osaliselt pädevate ametiasutuste vastuolulisest käitumisest ja teiseks oli vaidlusaluste tähtaegade pikendamine kõnesolevate õigusnormide alusel võimalik (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus IQV, punktid 84–88).

89      Eespool viidatud kohtupraktikast võib järeldada, et kui tegemist on otsusega, mis puudutab direktiivi 91/414 I lisasse niisuguse toimeaine lisamist, mille suhtes kohaldatakse selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ettenähtud menetlust, siis on edasilükkamine kohustuslik juhul, kui esiteks on kõnealuste õigusnormidega kindlaksmääratud menetlustähtaegadest võimalik kõrvale kalduda ning teiseks mõjutab toimeainest teatanud poolte olukorda force majeure, mis ei võimalda neil menetlustähtaegadest kinni pidada – ja millega võib olla tegemist juhul, kui kõnealustest tähtaegadest kinnipidamise võimatuse põhjustas vähemalt osaliselt pädevate ametiasutuste vastuoluline käitumine.

90      Mis puudutab seda, kas komisjonil oli võimatu käesolevas asjas käsitletavatest menetlustähtaegadest kõrvale kalduda, siis tuleb nentida, et komisjon ei ole selle kohta veenvaid argumente esitanud. Ta viitab praktilistele ja poliitilistele takistustele, mis tulenevad asjaolust, et aastal 2001 võttis ta endale nõukogu ja parlamendi ees kohustuse võtta enne 2003. aasta juulikuud vastu võimalikult palju otsuseid, rõhutades, et igasugune pikendamine on erandlik ja piiratud. Lisaks väidab komisjon, et kõik toimeainetest teatavad ettevõtjad peavad menetlustähtaegadest kinni pidama ning et hagejate teistest erinev kohtlemine tekitaks probleeme kohtlemise võrdsuse osas, eelkõige nende ettevõtjate suhtes, kes loobusid menetluses osalemast põhjusel, et menetlustähtajad, mida nad pidasid lõplikeks, olid möödunud. Lisaks kinnitab komisjon, et kui hagejatel oleks lubatud toimikusse lõpmatult uusi andmeid lisada, tuleks endosulfaanile kulutada täiendavaid ressursse muude toimeainete kahjuks, kuna nende hindamine lükkuks edasi.

91      Siiski tuleb nentida, et poliitilised ja praktilised kaalutlused ei ole piisav põhjus, et keelduda konkreetse juhtumi korral tähtaegade pikendamisest, eeldusel et niisugune pikendamine on vajalik, et tagada hindamismenetluse õiglust ja võrdsust. Pealegi ei saa pidada vastuvõetavaks komisjoni argumenti ebavõrdse kohtlemise kohta, kuna pikendamise vajalikkuse tingisid teatava hindamismenetluse ja selle osalejatega seotud erilised asjaolud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõte ei välista erinevat kohtlemist, vaid keelab käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt, nii et see asetaks teatud ettevõtjad teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, v.a juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑351/02: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1047, punkt 137 ja viidatud kohtupraktika).

92      Igal juhul tuleb nentida, et ka otsuses 2001/810 on teatud ainete puhul ette nähtud erinevad tähtajad andmete ja uuringute esitamiseks. Näiteks on uuringute esitamise tähtaeg, mis on enamiku selles otsuses käsitletud ainete puhul 25. mai 2002, kloortolurooni puhul 30. november 2002, dinokapi puhul 31. detsember 2002 ja benalaksüüli puhul 31. jaanuar 2003. Mis puudutab pikaajaliste uuringute esitamise tähtaegu, siis on see endosulfaani puhul 31. mai 2003. Enamiku teiste selles otsuses nimetatud ainete puhul on see tähtaeg 25. mai 2003. Samas on benomüüli, kloortolurooni ja dinokapi puhul pikaajaliste uuringute esitamise tähtaeg 31. detsember 2003. Komisjon märgib otsuses 2001/810, et nende ainete puhul on tegemist erandjuhtudega. Sellegipoolest tuleb nentida, et määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 4, mida on täiendatud määrusega nr 2266/2000, näeb tähtaja pikendamise ette üksnes „erandlikel juhtudel” pikaajaliste uuringute jaoks. Seega on otsusega 2001/810 ette nähtud tähtajad, mis erinevad üldise tähtajana kehtestatud 25. maist 2002, mille pikendamise võimalust määrus nr 3600/92 ette ei näe (vt eespool punkt 18). Järelikult ei ole komisjon tõendanud, et käesoleval juhul oli tal võimatu kõnesolevaid menetlustähtaegu pikendada.

93      Sellegipoolest on oluline täpsustada, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõikes 1 kasutatud sõnastusest „olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi” ei saa järeldada, et toimeainest teatanud ettevõtjatel, kes näevad võimalust, et võidakse teha otsus jätta see toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmata, peaks olema võimalus esitada korduvalt uusi andmeid nii kaua, kuni esineb kahtlusi kõnesoleva toimeaine kahjutuse osas. Selle sätte niisugune tõlgendamine oleks vastuolus eesmärgiga tagada keskkonna ning inimeste ja loomade tervise kõrgetasemeline kaitse, mis on direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 puhul oluline, kuna see tähendaks, et toimeainest teatavale poolele, kes peab ühelt poolt tõendama selle kahjutust ja kes teiselt poolt tunneb kõnealust ainet kõige paremini, antaks seeläbi vetoõigus juhtudeks, kui võidakse teha otsus jätta see aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmata.

94      Pealegi on niisugune vetoõigus põhjendamatu ka seetõttu, et – nagu vaidlustatud otsuse põhjenduses 14 märgitud – toimeainest on võimalik teatada uuesti, taotledes selle kandmist direktiivi 91/414 I lisasse selle direktiivi artikli 6 lõike 2 alusel.

95      Et kontrollida, kas hagejad olid käesoleval juhul hindajate vastuolulise käitumise tõttu asetatud force majeure’ina määratletavasse olukorda, mille tõttu neil ei olnud võimalik ettenähtud tähtaegadest kinni pidada, tuleb nende esitatud väidete uurimisel arvesse võtta eeltoodud kaalutlusi.

 Esimene probleemne valdkond, mis puudutab tundmatut metaboliiti

–       Poolte argumendid

96      Hagejad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 toodud järeldus, mille kohaselt toimeaine lagunemise kulg ei ole selge ning mullas ja vees või põhjasetetes toimuva lagunemise ja mesokosmi uuringutel on leitud tundmatuid metaboliite, ning samuti järeldus, mille kohaselt esineb endiselt hulk ökotoksikoloogilisi probleeme, kuna olemasoleva teabe põhjal ei saa piisavalt hinnata pikaajalisi riske, mille lähtepunktiks on eelnimetatud metaboliitide olemasolu, põhinevad ilmsetel hindamisvigadel ning nendega on rikutud hagejate kaitseõigust ja õiguspärast ootust, nii et hindamismenetlus oli ebaõiglane.

97      Hagejad väidavad, et esiteks teavitati neid hilinenult, st alles 2004. aasta jaanuaris tundmatu metaboliidiga seonduvast problemaatikast ning eelkõige selle olulisusest hindamismenetluses, mistõttu neil oli võimatu sellele hindajate tõstatatud probleemile ettenähtud tähtaja jooksul vastata. Hagejad osutasid endosulfaani lagunemisprotsessis avastatud tundmatule metaboliidile 2002. aasta mais.

98      Teiseks pidid nad arvestama pidevalt muutuvate suunistega, milles metaboliitide lubatud taseme kriteeriumeid pidevalt muudeti ja mida kohaldati tagasiulatuvalt. Kriteerium, millest hindajad lähtusid ja mille kohaselt on aktsepteeritav niisugune metaboliitide tase, mis ei ületa 10% esialgsest toimeainest, võeti kasutusele 2002. aasta suunistes, mis olid mõeldud kohaldamiseks alles uurimisprogrammi kolmandas etapis teatatud toimeainetele, kuid mida kohaldati tagasiulatuvalt endosulfaanile, millest oli teatatud esimeses etapis.

99      Kolmandaks avastati tundmatu metaboliidi olemasolu niisuguse uuringu käigus, mis puudutas lagunemise viisi, mitte lagunemise määra, ja mille läbiviimiseks ei olnud hagejatel kohustust, kuna see puudutas lisaks katseid metaboliidi, st endosulfaansulfaadiga, mitte endosulfaani endaga. Seega on hindajad lähtunud probleemi lahendamise seisukohast asjassepuutumatutest uuringutest, tõstatades probleemi seal, kus seda ei ole.

100    Neljandaks on „metaboliitide metaboliitide” – st endosulfaansulfaadi (mis on ise endosulfaani metaboliit) metaboliitide – puhul 10% kasutamine aktsepteeritava tasemena vastuolus suunistega, milles ei ole ette nähtud toimeainete metaboliitidest lähtuva analüüsi, vaid üksnes sellest toimeainest endast lähtuvate uuringute läbiviimine. Lisaks on komisjon toimeaine erinevate aspektide ja sellest lähtudes tekkinud ainete hindamisel püüdnud jõuda „nullriski” tasemeni, mis tähendab sisuliselt seda, et hagejatelt nõuti probatio diabolica’t, mis on vastavalt liikmesriikide õiguskordadele ja kohtupraktikale ebaseaduslik.

101    Viiendaks ei tehtud tundmatu metaboliidi olemasolu küsimuses pidevat koostööd referentliikmesriigiga, kuna keskkonnaga seonduvates küsimustes ei antud tagasisidet, mis oli kõige ilmsemalt probleemiks ajavahemikul 2001–2004.

102    Kuuendaks on hagejad igal juhul esitanud teaduslikke tõendeid, mille kohaselt ei ulatunud metaboliidi metaboliidi tase isegi 10%‑ni, nii et kõnesoleva metaboliidi, st endosulfaansulfaadi tase ei olnud märkimisväärne ega saanud seega kujutada endast ohtu keskkonnale. See tuleneb eelkõige enne tähtaja möödumist, st 2002. aasta mais esitatud ekstrapolatsioonist, mis oli tehtud mullas toimuvaid lagunemisviise käsitlevate uuringute põhjal. Pealegi esitasid hagejad uuringuid, mis tõendasid, et mullas leitud metaboliidi metaboliit ei ole asjakohane niisuguse hinnangu seisukohalt, mis puudutab endosulfaani ökotoksikoloogilisust ja selle käitumist keskkonnas, kuna see on vähem toksiline kui toimeaine ise.

103    Seitsmendaks oleks tundmatu metaboliidi probleemi saanud lahendada uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava, CS‑vormi ja kasvuhoones kasutamise abil – kõigis neis valdkondades esitati uuringuid ja argumente, mida komisjon keeldus arvesse võtmast, kuna need esitati hilinenult.

104    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, ei nõustu hagejate argumentidega.

105    Komisjon väidab, et esiteks nähtus juba hindamisaruande projektist, et endosulfaani lagunemise viis on problemaatiline, ning see küsimus tõstatati ka ühel 20. jaanuaril 2000 toimunud kohtumisel.

106    Teiseks puudub suunistel igasugune õiguslik väärtus ja seega ei eksisteeri positiivses õiguses ühtki normi, millega oleks ette nähtud, et teatavast künnisest allapoole jääva näitaja korral on võimalik jätta keskkonnakaitselised kaalutlused arvestamata.

107    Kolmandaks on referentliikmesriigil ja komisjonil õigus võtta oma järelduste aluseks kõikvõimalikud hagejate poolt esitatud uuringud sõltumata sellest, mis laadi küsimust need käsitlevad.

108    Neljandaks, mis puudutab metaboliitide metaboliitide lubatud taset, siis kahtleb komisjon hagejate argumentide vastuvõetavuses, kuna need ei ole piisavalt selged, et olla vastavuses Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c. Täielikkuse huvides esitab komisjon vastuseks neile argumentidele siiski pestitsiidide teaduskomitee 30. novembri 2000. aasta arvamuse, mis toetab järeldust, et tekkinud metaboliidid reostavad põhjavett ka juhul, kui nende tase jääb 10% künnisest allapoole. Pealegi nähtub direktiivi 91/414 II lisast, et andmed tuleb esitada ka juhul, kui metaboliitide tase on alla 10%. Igal juhul on komisjonil metaboliitide lubatud taseme küsimuses lai hindamisruum.

109    Viiendaks kinnitavad komisjon ja Hispaania kuningriik väidetava puuduliku koostöö osas, et hagejatel oli hindamismenetluse ajal rida võimalusi oma seisukohtade ja täiendavate andmete esitamiseks. Pealegi ei reguleeri kohaldatavad õigusnormid koostöö ega vajaliku tagasiside mahtu.

110    Kuuendaks on vastuvõetamatu argument, mille kohaselt hagejad on tõendanud, et metaboliidi metaboliidi tase ei ulatu 10%‑lise aktsepteeritavuse künniseni, et aine ei ole püsiv ning on igal juhul vähem toksiline kui endosulfaan. Hagejad vaidlustasid hindamismenetluses tehtud teaduslikud järeldused alles repliigi etapis; hagiavalduses esitati vastuväiteid üksnes menetluse läbiviimise viisi kohta. Igal juhul on ekslik hagejate mõttekäik, mille kohaselt võib tundmatu metaboliidi tähelepanuta jätta. Hispaania Kuningriik vaidlustab omalt poolt ka hagejate esitatud teaduslikud uuringutulemused.

111    Seitsmendaks, mis puudutab seda, kas hagejate poolt menetluse lõpus esitatud lahendused, st uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava, CS‑vorm ja kasvuhoones kasutamine, on asjakohased metaboliidi problemaatika lahendamiseks, siis võisid komisjon ja referentliikmesriik õigustatult keelduda kõnealuseid uuringuid arvesse võtmast, kuna need olid esitatud hilinenult.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

112    Esmalt tuleb täpsustada, et tundmatu metaboliidi probleem puudutab sisuliselt seda, kas komisjon võis endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmisest keeldumisel õiguspäraselt tugineda sellele, et tal ei olnud piisavalt andmeid teatavate endosulfaani lagunemisprotsessis tekkivate ainete kohta, eelkõige mis puudutab metaboliite ja jääke, mis tekivad alles lagunemise teises etapis, st endosulfaansulfaadi kui esmase metaboliidi lagunemisel.

113    Mis puudutab esiteks seda, kas hagejaid teavitati tundmatu metaboliidiga seonduvatest probleemidest ning sellest, kuivõrd oluline see on endosulfaani keskkonnariskide analüüsimisel, õigeaegselt – nimelt enne 2004. aasta jaanuaris toimunud kohtumist, kus nende väidete kohaselt tõstatati tundmatu metaboliidi probleem esmakordselt –, siis tuleb esmalt märkida, et toimiku põhjal viitavad enne aastat 2004 esitatud erinevad kommentaarid ja andmetaotlused sellele, et hindajate arvates oli endosulfaani ja selle metaboliitide lagunemise kulg, samuti nende lagunemise määr murettekitav.

114    1999. aasta detsembris koostatud hindamisaruande projektis kinnitati, et „vajalik on pinnases ja vees toimuva lagunemise viiside põhjalikum uurimine” ning et „ära tuleb näidata lagunemise protsessi (viis ja määr) korrektne skeem”. Samuti oli seal märgitud, et „suurem osa endosulfaani lagunemisprodukte on organokloorid, mis võivad osutuda püsivaks ja tekitada probleeme keskkonnale”.

115    Lisaks on kõnealuse hindamisaruande järeldustes ära toodud „niisuguse jäägi pikaajaline püsivus mullas, mis koosneb paljudest kloormetaboliitidest, millest igaüks eraldi ei pruugi ületada 10% kasutatud doosist, kuid koos võivad kujutada endast suurekoguselist jääki”. Samuti on märgitud järgmist:

„Keemilise struktuuri põhjal võib eeldada, et nende komponentide füüsikalised ja keemilised omadused on sarnased ning üldiselt püsivad ja bioakumuleeruvad. Järelikult oleks kõnesoleva komponendi lagunemise kulgemise põhjalikum uurimine pidanud olema kohustuslik ning selle läbiviimine vältimatult vajalik.”

116    Lisaks on hagejate koostatud protokollis märgitud 1999. aasta detsembris toimunud INIA külastuse kohta, et „peab olema selgelt ära näidatud, et kloor laguneb ja tekkinud lagunemisproduktid on identifitseeritavad”.

117    Lisaks võib viidata 25. augusti 2001. aasta koosoleku protokollile, milles on märgitud järgmist:

„Tõstatati küsimus muudest mullas leiduvatest metaboliitidest peale endosulfaansulfaadi ja nende ökotoksikoloogilisest mõjust, mis on äärmiselt oluline, arvestades dr. T. selget sõnumit, mille kohaselt varem muude metaboliitide osas esitatud ökotoksikoloogilistest uuringutest võis selgelt teha järelduse, et neid esineb toksilisuse seisukohast arvestataval määral. Seetõttu peab nende lubatud taseme osas antav lõplik hinnang põhinema käimasolevate mulda ja setet käsitlevate keskkonnakeemiaalaste uuringute tulemustel. Kui selgub, et neid esineb vaid väikestes kogustes, võib need lugeda tähtsusetuks. Vastupidisel juhul on oodata olulisi tagajärgi ökotoksikoloogilise katseprogrammi jaoks.”

118    Eeltoodud dokumentaalsete tõendite analüüsist tuleneb, et hagejad ei saa eitada, et neid oli menetluse varases järgus teavitatud vajadusest selgitada endosulfaani lagunemise viise, kuna hiljem, 2000. aasta alguses esitati seda puudutavaid taotlusi. Samuti järeldub eeltoodust, et samal perioodil – kõige hiljem 2001. aasta augustis – teavitati neid küsimustest, mis olid hindajatel tekkinud teatavate metaboliitide püsivuse osas, ning asjaolust, et kui nende metaboliitide tase loetakse oluliseks, mõjutab see märkimisväärselt toksikoloogilisi analüüse. Pealegi oli hagejatel võimalus selgitada, kuidas endosulfaan laguneb – mis on sisulise tähtsusega küsimus keskkonnariskide analüüsi seisukohast. Sellegipoolest järeldati kuni 2003. aasta maini esitatud analüüside põhjal, et lagunemise kulg ei ole piisavalt selge; hagejad vaidlustasid selle järelduse, kusjuures nad oleksid saanud esitada selle kohta täiendavaid argumente. Niisugust sisulist lahkarvamust ei tohi aga segamini ajada küsimusega, kas hagejatel oli hindamismenetluse kestel reaalne võimalus endosulfaani lagunemise kulgu selgitada, ega ka küsimusega sellest, kas hindajad olid teadvustanud kõnesoleva küsimuse olulisuse riskide analüüsimise seisukohast.

119    Mis puudutab teiseks seda, kas hagejatele said hindamismenetluses takistuseks suunised, mida oli mitmeid kordi muudetud ning mis tegid seetõttu võimatuks 2002. aasta mai ja 2003. aasta mai menetlustähtaegadest kinnipidamise, siis tuleb kõigepealt täpsustada, et komisjon võib talle kuuluva kaalutluspädevuse teostamiseks kehtestada juhiseid aktidega, mida ei ole EÜ artiklis 249 ette nähtud, kui neis aktides nähakse ette suunavad eeskirjad ja nendega ei kalduta kõrvale asutamislepingus sätestatust. Ühenduse kohus kontrollib, kas vaidlustatud akt on nende suunistega kooskõlas. Siiski ei saa projekti staadiumis olev õigusakt kaasa tuua automaatset piirangut kõnealuse hindamispädevuse osas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑70/99: Alpharma vs nõukogu, EKL 2002, lk II‑3495, punktid 140–142). Järelikult ei tule vaidlustatud otsuse õiguspärasust hinnata mitte eespool viidatud suunistest lähtudes, vaid direktiivi 91/414 sätete alusel (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Alpharma vs nõukogu, punkt 146).

120    Lisaks peab kõnealuse, hagiavalduses väga laiatähenduslikult sõnastatud väite uurimisel piirduma konkreetsete, hagejate poolt hagis nimetatud juhtudega, mil neid takistasid suunistest tulenevad reeglid, mida oli mitmeid kordi muudetud, kuna vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt Esimese Astme Kohtus toimuvale menetlusele, ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c peab hagiavalduses olema ära toodud ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Seega tuleb hagiavalduses selgitada, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja ja Esimese Astme Kohtu kodukorra nõuetele (Esimese Astme Kohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs komisjon, EKL 1995, lk II‑17, punkt 68).

121    Väide, mis tugineb asjaolule, et hagejatele olid takistuseks oli mitmeid kordi muudetud suunised – nagu hagiavalduses märgitud –, puudutab esiteks suuniste projekti, mis käsitleb reguleeritud ainete metaboliitide lubatud taset pinnavees, millega selle 2001. aasta novembrikuu versioonis lisati uus kriteerium, nimelt 10 μg/l ülempiir pinnavees kõigi metaboliitide osas sõltumata nende toksilisusest. Kõnesolevad suunised võeti vastu alles 2003. aasta veebruaris. Selles osas tuleb märkida, et hagejad ei ole selgitanud, miks oli 2001. aasta november liiga hiline aeg kõnesolevat kriteeriumi puudutavate uuringute esitamiseks. Igal juhul tuleb nentida, et hagejad väidavad, et kõnealust kriteeriumi arvesse võttes esitasid nad uuringud tähtaegselt, st 2003. aasta mais. Pealegi, nagu komisjon märgib, on olemas pestitsiidide teaduskomitee arvamus 2000. aasta novembrist, mis oli Internetis kättesaadav ja milles on märgitud, et metaboliitide identifitseerimine tuleb läbi viia nii kiiresti kui võimalik. Lisaks nähtub direktiivi 91/414 II lisast (muudetud 1995. aastal komisjoni 14. juuli 1995. aasta direktiiviga 95/36/EÜ; EÜT L 172, lk 8; ELT eriväljaanne 03/18, lk 50), et ettevõtjad, kes teatavad toimeainest selle direktiivi 91/414 I lisasse kandmise eesmärgil, peavad „võimaluse korral kindlaks määra[ma] üksikud komponendid, mille määr on väiksem kui 10% […] toimeaine[…] kogusest”. Seega ei saa hagejad väita, et kõnesolev kriteerium oli aastal 2001 „uus” või et seda kohaldati tagasiulatuvalt.

122    Väide, mis tugineb asjaolule, et hagejatele olid takistuseks mitmeid kordi muudetud suunised, puudutab teiseks 2002. aasta oktoobris vastuvõetud suuniseid, mis käsitlevad ökotoksilisust vees ja maismaal ning milles oli esmakordselt nõutud, et kõnesoleva toimeaine kahjulike mõjude hindamise jaoks tuleb eraldi välja tuua mullas esinevad „väheolulised” (<10%) ja „olulised” (>10%) metaboliidid. Eeltoodust tuleneb, et kõnealune kriteerium ei olnud uus, kuna direktiivi 91/414 II lisas esines see juba 1995. aastal.

123    Igal juhul oli hindajate seisukoht, et arvestada tuleb metaboliite, mis eraldivõetuna ei ületa 10% piiri, kuid võivad seda ületada koos muude metaboliitidega, ära toodud hindamisaruande projekti järeldustes (vt eespool punkt 115).

124    Lisaks tuleb lõpuks märkida, et tegelikult vaidlustavad hagejad kõnesoleva künnise asjakohasuse metaboliitide metaboliitide puhul. Seega uuritakse allpool väidet, mille sisuks on kõnealune künnis ja selle kohaldamine käesolevas asjas (vt punktid 133 jj).

125    Mis puudutab kolmandaks seda, kas hindajad võisid õiguspäraselt tõstatada metaboliidi metaboliiti ja selle mullas esinemise määraga seonduvat ohtu puudutava probleemi, arvestades, et aluseks võeti uuringud, mille hagejad olid läbi viinud muul eesmärgil, siis tuleb märkida, et kindlasti ei ole endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmise seisukohast oluline see, millise uuringu raames potentsiaalne keskkonnaprobleem tõusetus, v.a juhul kui tegemist on dokumendiga, mille kohta hagejad oleks saanud võtta seisukoha. Käesoleval juhul nähtub toimikust, et metaboliidi metaboliidi olemasolu probleemi kinnitas hindajatele hagejate endi uuring. Tuleb märkida, et hagejad ei ole esitanud ühtki arvestatavat argumenti, mille kohaselt komisjon ei tohiks niisuguse uuringu tulemusi arvesse võtta.

126    Mis puudutab neljandaks seda, kas 10% arvestamine metaboliitide metaboliitide lubatud taseme ülempiirina on suunistega vastuolus ning põhineb seega kriteeriumil, mis ei tulene kehtivatest õigusnormidest, siis tuleb nentida, et kõnesolev väide, milles on öeldud, et „olemas ei ole ühtegi metaboliidi hindamist puudutavat ühenduse õigusest tulenevat nõuet ega juhist juhtudeks, mil tegemist on mõne muu ainega peale lähteaine”, on sõnastuse poolest väga abstraktne. Nimetatud väide on seotud vastuväidetega, mis hagejad esitasid ühele hindamisaruande projektis esinevale kinnitusele, mille kohaselt oli endosulfaani lagunemist käsitlevates uuringutes märgitud „niisuguse jäägi pikaajaline püsivus mullas, mis koosneb paljudest kloormetaboliitidest, millest igaüks eraldi ei pruugi ületada 10% kasutatavast doosist, kuid [mis kõik] koos võivad kujutada endast suurekoguselist jääki”. Et sellele vastata, tuleb uurida, kas direktiivis 91/414 ja selle lisades kasutatud mõisted on määratletud piisavalt laialt, et see võimaldaks hindajatel metaboliitide metaboliitide võimalikke kahjulikke mõjusid arvesse võtta.

127    Seda uuringut silmas pidades tuleb märkida, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 punktis a on ette nähtud, et toimeaine kantakse I lisasse, kui võib eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad järgmistele tingimustele: „jäägid […] ei mõju kahjulikult inimeste ega loomade tervisele ega põhjaveele ega mõju ebasoodsalt keskkonnale, ning kui kõnealused jäägid on toksikoloogiliselt või keskkondlikult olulised, saab neid mõõta üldiselt kasutatavate meetoditega”. Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikes 2 on mõiste „taimekaitsevahendite jäägid” määratletud laialt: „aine või ained, mis esinevad taimedes, taimse päritoluga toodetes, loomses toidus või nende pinnal või mujal keskkonnas ja tulenevad taimekaitsevahendi kasutamisest, kaasa arvatud kõnealuste ainete metaboliidid ja nende lagunemisel või reageerimisel tekkivad saadused”. Lisaks esineb direktiivi 91/414 II ja III lisas, mis käsitlevad hindamistoimikuid, ridamisi viiteid taotlustele niisuguste andmete osas, mis puudutavad toimeainete lagunemisel tekkivaid aineid laias tähenduses. Sellest tuleneb, et direktiiv 91/414 ise lubab hindajatel uurida toimeaine derivaatide käitumist. Neil asjaoludel ja arvestades, et puuduvad konkreetsed tõendid, mis tõendaksid vastupidist, ei saa väita, et hindajad tegid ilmselge hindamisvea, kui nad soovisid kontrollida endosulfaansulfaadi metaboliidi lagunemise kulgu ning kohaldasid tekkinud derivaatide suhtes kõnesolevat lubatud taseme ülempiiri. Seega on põhjendamatu väide, mille kohaselt niisugune uurimine on suunistega vastuolus. Siit järeldub, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon oleks teinud ilmselge hindamisvea või rikkunud nende kaitseõigust, kui ta leidis, et käesoleval juhul omavad tähtsust ka endosulfaani derivaadid, millest igaüks eraldi moodustab vähem kui 10% toimeaine (endosulfaan) kogusest, kuid rohkem kui 10% selle metaboliidi (endosulfaansulfaat) kogusest.

128    Lisaks tuleb tagasi lükata ka argument, mille kohaselt soovisid hindajad jõuda „nullriski” tasemeni ning nõudsid hagejatelt probatio diabolica’t, kuivõrd nad võtsid otsuse endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise kohta vastu olukorras, kus neil puudus vastav teave, mitte väljaselgitatud riskidele tuginedes, kuna ülal esitatud analüüsist nähtub, et komisjon soovis tõendeid ohutute kasutusviiside kohta, kuid selleks oli tal vaja mõista endosulfaansulfaadi metaboliidi käitumist. Seega ei ole tõendatud, et selline seisukoht oleks ilmselgelt ekslik. Igal juhul väidavad hagejad, et nad on esitanud tõendeid ohutu kasutusviisi kohta ning tõendanud, et kõnesoleva metaboliidi püsivus ja toksilisus jäävad aktsepteeritava määra piiresse, nii et argument, mille kohaselt komisjon oli pannud neile kohustuse esitada tõendeid, mis on teaduslikus mõttes võimatud, tuleb tunnistada ainetuks.

129    Mis puudutab viiendaks väidet, mille kohaselt ei tehtud tundmatu metaboliidi problemaatika osas referentliikmesriigiga väidetavalt piisavalt koostööd, ning eelkõige seda, et ajavahemikul 2001–2004 ei antud keskkonnakaitset puudutavates küsimustes tagasisidet, siis tuleb meenutada, et nagu komisjon ja Hispaania Kuningriik on märkinud, ei ole kohaldatavates õigusnormides ette nähtud niisugust teabe edastamise või vahetamise kohustust, mille alusel saaks referentliikmesriigi ja hagejate vahel sõlmitud arvukaid lepinguid ja teabevahetust käsitleda ebapiisavana. Mis puudutab ECCO 106 aruandes sisalduvat kommentaari, millele hagejad on viidanud ning mille kohaselt paluti neil „teha tihedat koostööd Hispaania kui referentliikmesriigiga, et mitte põhjustada arusaamatusi seoses andmetega, mida tuleb edastada, ja tähtaegadega, millest tuleb kinni pidada”, siis tuleb nentida, et sedavõrd üldiselt sõnastatud nõuet arvestades on keeruline kindlaks teha, kas koostöö referentliikmesriigiga on olnud piisav.

130    Igal juhul tuleb meenutada, et isiku kaitseõiguse austamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetluseeskirjade puudumisel. See põhimõte eeldab, et isikutele, kelle suhtes tehakse nende huve oluliselt riivav otsus, antakse reaalne võimalus oma seisukoha väljendamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑28/05: Dokter jt, EKL 2006, lk I‑5431, punkt 74 ja viidatud kohtupraktika).

131    Mis puudutab seda, kas nimetatud kohtupraktikat arvestades oleks kõnealused asjaolud võinud vaidlusalusel ajavahemikul – st august 2001 kuni jaanuar 2004, mil hagejatele ei edastatud teavet keskkonnas toimuva muutumise ja käitumise ning ökotoksikoloogia kohta ja seda eeskätt teabevahetuse ebapiisavuse tõttu, mille taga oli üks konkreetne inimene, nimelt T, kes on kõnealustele valdkondadele spetsialiseerunud lepinguline ekspert – viia hagejate kaitseõiguse rikkumiseni, siis tuleb nentida, et hagejate argumendid on vastuolulised, kuna nad väidavad, et nad esitasid 2002. aasta mais uuringud, milles anti nende endi sõnul vastus tundmatut metaboliiti puudutavale küsimusele. Seega on raske mõista, kuidas oleks suurem arv kohtumisi saanud muuta vaidlustatud otsuses sisalduvat lõpptulemust. Eeskirjade rikkumine saab olla aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele vaid juhul, kui see mõjutab konkreetselt hageja kaitseõigust ja seeläbi kõnesoleva otsuse sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 30/78: Distillers Company vs komisjon, EKL 1980, lk 2229, punkt 26). Seega on kõnesolev väide ainetu.

132    Igal juhul puudutab see etteheide vähemalt osaliselt eespool juba uuritud küsimust selle kohta, kas tundmatu metaboliidiga seotud probleem, eelkõige selle olulisus endosulfaaniga seonduvate keskkonnariskide analüüsimisel, tõstatati alles 2004. aasta jaanuarikuu kohtumisel. Nagu ülalpool märgitud, oli hagejaid juba enne seda kohtumist teavitatud vajadusest selgitada endosulfaani lagunemise viise ja selle küsimuse olulisusest riskide analüüsimise seisukohast. Seega oli neil võimalus esitada lagunemise kulgu käsitlevad uuringud, kuid nad ei ole hindajatega ühel nõul nende uuringute tulemuste osas, eelkõige selles, mis puudutab endosulfaansulfaadi metaboliidi taseme aktsepteeritavust ning selle aine püsimust ja toksilisust. Sisuline lahkarvamus teatud konkreetse uuringu tulemuse osas ei ole tõend selle kohta, et puudus võimalus omapoolse seisukoha esitamiseks, ning seda ei saa käsitleda hagejate kaitseõiguse rikkumisena.

133    Kuuendaks, mis puudutab hagejate väidet, mille kohaselt nad esitasid teaduslikke tõendeid selle kohta, et esiteks ei ulatu endosulfaansulfaadi metaboliidi tase metaboliitide metaboliitide osas rangema kriteeriumina ettenähtud künniseni, st 10%‑ni, ning et teiseks ei ole kõnesolev metaboliidi metaboliit, mida leidub mullas, asjakohane niisuguse hindamise seisukohalt, mis puudutab endosulfaani ökotoksikoloogiat ja käitumist looduses, kuna see ei ole püsiv ning on vähem toksiline kui toimeaine ise, siis tuleb nentida, et hagejad kinnitavad sisuliselt seda, et endosulfaan oleks tulnud kanda direktiivi 91/414 I lisasse, kuna hindajate poolt endosulfaani metaboliidi metaboliidi asjakohasuse osas tehtud järeldused on väärad. Seega on käesoleva väitega vaidlustatud teaduslikud järeldused, millel vaidlustatud otsus põhineb. Sellegipoolest tuleb nentida, et see väide esitati esmakordselt alles repliigi raames.

134    Kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või ka argument, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem samas astmes esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos. Seevastu väide, mis ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Käesoleval juhul ei takistanud miski hagejal esitamast kõnesolevat väidet hagiavalduses (Euroopa Kohtu 13. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑430/00 P: Dürbeck vs komisjon, EKL 2001, lk I‑8547, punktid 17–19).

135    Hagejad kinnitavad vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, milles neil paluti vastata komisjoni argumendile, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse aluseks oleva teadusliku hindamise vaidlustamise puhul tegemist uue argumendiga, mida ei ole mainitud hagiavalduses ning mis tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks, et hagiavalduses toodud õiguslikud põhjendused, nimelt EÜ artikli 95 lõike 3 rikkumine, direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 rikkumine ja teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtte rikkumine, annavad selgelt mõista, et hagejad on seisukohal, et teaduslik hindamine, mille põhjal tehti vaidlustatud otsus, on ebatäpne eelkõige seetõttu, et selles ei ole arvesse võetud kõiki nende poolt esitatud ja seega kättesaadavaid andmeid. Lisaks leiavad hagejad, et nad vaidlustasid – käsitledes kõnesolevaid teaduslikke küsimusi üksikasjalikumalt alles repliigi raames – üksnes komisjoni faktilised argumendid, mitte ei esitanud uusi tühistamisväiteid.

136    Selles osas tuleb märkida, et mis puudutab hagiavalduses mainitud EÜ artikli 95 lõike 3 rikkumist, direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 rikkumist ning teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtte rikkumist, siis nähtub hagiavalduses toodud väidete raames esitatud argumentidest vaieldamatult, et need puudutavad küsimust, kas komisjonil oli läbiviidavas analüüsis kohustus võtta arvesse uuringuid, mis hagejad olid esitanud pärast kindlaksmääratud kuupäeva, mistõttu on tegemist küsimusega sellest, kuidas komisjon viis läbi hindamismenetluse, mitte kõnesolevate järelduste sisulise vaidlustamisega, isegi kui tagasilükatud dokumentide arvessevõtmine oleks hüpoteetiliselt võinud viia sisuliselt teistsuguse lõppotsuseni. Mis puudutab argumenti, mille kohaselt vaidlustavad hagejad kõnesoleva väitega üksnes käesolevas kohtuasjas esitatud faktilised argumendid, siis ka seda ei saa pidada vastuvõetavaks, kuna repliigist nähtub selgelt, et hagejad väljendavad selle väitega seisukohta, et komisjoni järeldus, mille kohaselt toimeaine lagunemise kulg ei ole selge ning mullas, vees ja põhjasetetes toimuva lagunemise ning mesokosmi uurimisel on avastatud tundmatuid metaboliite, põhineb faktiliselt ja teaduslikult ekslikul eeldusel. Nagu eespool märgitud, oli hagiavalduses esitatud väidete selge eesmärk vaidlustada viis, kuidas komisjon sellele järeldusele jõudis, nimelt temapoolne keeldumine võtta arvesse teatud tõendeid, – mitte selle järelduse sisu.

137    Neil asjaoludel ei saa nõustuda, et kõnesoleva väite puhul on tegemist üksnes varem esitatud väite laiendamisega. Pealegi ei ole tõendatud, et hagejatel ei olnud võimalik esitada seda väidet hagiavalduses. Seega on vastuvõetamatu väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse järeldused metaboliitide metaboliitide lubatud taset puudutavas osas väärad.

138    Igal juhul on pooled hagejate esitatud uuringutes toodud teaduslike järelduste osas ilmselgelt lahkarvamusel.

139    Mis puudutab seda, kas endosulfaansulfaadi metaboliidi tase ulatub fikseeritud künniseni, siis väidavad hagejad, et teise astme tundmatu metaboliit moodustab 17% esimese astme metaboliidist, st endosulfaansulfaadist, mis ise moodustab 13,4% lähteainest ehk endosulfaanist, nii et teise astme metaboliit moodustab üksnes 2,3% lähteainest ehk endosulfaanist. Komisjon ja Hispaania Kuningriik ei vaidle sellele arvutusele vastu, kuid leiavad, et neil on õigus – nagu ülalpool selgitatud – käsitleda olulistena metaboliite, mille määr lähteainest, st endosulfaanist, on väiksem kui 10%.

140    Mis puudutab endosulfaansulfaadi metaboliidi püsivust, siis selle mõõtmisel võetakse peamiselt aluseks aine CO²‑ks muundumise võime (mineraliseerumine) ja lagunemise määr (kas 50% või 90%). Hagejate sõnade kohaselt nähtub ühest 2002. aasta maikuus esitatud uuringust, et endosulfaansulfaat laguneb aastaga 35%, mis teeb 100 päeva kohta lagunemise määraks 9,5%. Hagejad väidavad, et asjassepuutuvate komisjoni suuniste kohaselt peab mineraliseerumise määr 100‑päevase ajavahemiku kohta olema suurem kui 5% ning seega on kõnealune tingimus ilmselgelt täidetud. Hispaania Kuningriigi väitel nähtub kõnealusest uuringust, et endosulfaani mineraliseerumine mullas on tõenäoliselt väiksem kui 5%. Endosulfaansulfaadi keskmine eluiga (lagunemise määraga 50%) jääb vahemikku 123–391 päeva ning 120 päeva jooksul toimunud mineraliseerumise näitaja kõigub 1,01 ja 13,08% vahel. Endosulfaansulfaadi keskmine mineraliseerumine on vastavuses endosulfaani enda keskmise mineraliseerumise määraga. Seega on lubatav selle põhjal järeldada, et endosulfaan laguneb endosulfaansulfaadiks ning et endosulfaansulfaadi mineraliseerumise näitaja jääb vahemikku 1,01% kuni 13,8% 120 päeva kohta ja 5% kuni 35% 365 päeva kohta sõltuvalt mulla tüübist. Selle uuringu raames ei tuvastatud ühtki eelnevates katsetes leitud ja kindlakstehtud metaboliiti. Sellegipoolest leiti üks metaboliit, mille tase ületas lubatava 10%‑lise radioaktiivsuse määra. Kõik selle metaboliidi kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ebaõnnestusid, kuid selle struktuur on analoogne niisuguste metaboliitide nagu dikarboksüülhappe või dihüdrodiooli ülesehitusega. Kõnesoleva metaboliidi identifitseerimine on vältimatult vajalik endosulfaani lagunemise kulgemise kaardistamiseks ja maapinnal levimist puudutavates uuringutes kasutatava jäägi kindlaksmääramiseks.

141    Selles osas tuleb meenutada, et nagu eespool öeldud, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse institutsioonidel on ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas eesmärkide määratlemise ja sobivate tegevusmudelite valiku osas ulatuslik kaalutlusõigus. Seda arvestades peab ühenduse kohtu sisuline kontroll piirduma uurimisega, kas kaalutlusõiguse teostamisel ei ole tehtud ilmselget viga, kuritarvitatud võimu või kas ühenduse institutsioonid ei ole oma kaalutluspädevust ilmselgelt ületanud. Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui ühenduse ametiasutus peab oma ülesannete täitmisel andma kompleksseid hinnanguid, on tal – teataval määral – kaalutlusõigus ka uurimisel aluseks võetavate faktiliste andmete valiku küsimuses. Sellest järeldub, et käesoleva juhtumi puhul, kus ühenduse institutsioonid pidid läbi viima riskide teadusliku hindamise ning andma hinnangu äärmiselt keerulistele teaduslikele ja tehnilistele faktilistele andmetele, peab kohtulik kontroll selle üle, kuidas ühenduse institutsioonid seda ülesannet täitsid, olema piiratud. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei saa ühenduse kohus lähtuda faktilistele andmetele ühenduse institutsioonide poolt antud hinnangu asemel omaenda hinnangust, kuna asutamislepingu kohaselt kuulub sellise hinnangu andmine üksnes institutsioonide pädevusse. Ühenduse kohus peab seevastu kontrollima vaid seda, kas ühenduse institutsioonid ei ole seejuures oma kaalutlusõiguse teostamisel teinud ilmselget viga või kuritarvitanud võimu ning et ühenduse institutsioonid ei oleks ilmselgelt ületanud neile kuuluva kaalutlusõiguse piire (vt eespool punktis 119 viidatud kohtuotsus Alpharma vs nõukogu, punktid 177–180 ja viidatud kohtupraktika).

142    Nimetatud kohtupraktikat arvestades tuleb nentida, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon oleks teinud ilmselge hindamisvea, kuritarvitanud võimu või ilmselgelt ületanud kaalutlusõiguse piire, kui ta tunnistas kõnealuse metaboliidi metaboliidi taseme oluliseks ja nentis, et – arvestades selle püsivust mullas –, ei võimalda asjaolu, et kõnealuse metaboliidi täpne käitumine on teadmata, anda adekvaatset hinnangut endosulfaanist tulenevatele keskkonnariskidele.

143    Mis puudutab seitsmendaks seda, kas CS‑vorm, uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava või kasvuhoones kasutamine oleksid reaalselt võimaldanud leida vastused küsimustele, mis olid tekkinud seoses tundmatu metaboliidi olemasoluga, siis tuleb nentida, et lisaks asjaolule, et hagiavalduses esitatud väited puudutasid ainult küsimust, kas komisjon võis keelduda kõnealuseid andmeid arvesse võtmast, ei saa Esimese Astme Kohus kindlasti võtta seisukohta lahenduste osas, mis seonduvad CS‑vormiga, uuesti läbivaadatud hea põllumajandustavaga ja kasutamisega kasvuhoones, kuna komisjon keeldus neid hilinenud esitamise tõttu arvesse võtmast ning Esimese Astme Kohus ei saa komisjoni antud hinnangu asemel lähtuda omaenda hinnangust. Mis puudutab seda, kas komisjonil oli õigus keelduda kõnesolevat problemaatikat puudutavaid uuringute arvesse võtmisest, siis see tuleb käsitlemisele edaspidi.

144    Eeltoodust tervikuna järeldub, et kõik hagejate esitatud väited, mis puudutavad tundmatu metaboliidi olemasolu, tuleb tagasi lükata.

 Teine probleemne valdkond, mis puudutab CS‑toimikut.

–       Poolte argumendid

145    Hagejad leiavad, et endosulfaani uurimine ei olnud kõikehõlmav, kuna ei võetud arvesse CS‑toimikut, mis oli esitatud ettenähtud tähtajal. Sellegipoolest, isegi kui tunnistada, et CS‑toimik esitati pärast tähtaja möödumist, oleks komisjon pidanud seda arvesse võtma, kuna hagejad ei saanud seda varem esitada. Pealegi, kuna CS‑toimik täiendab esialgse teatamise käigus esitatud toimikut EC‑vormi puudutavas osas, oleks CS‑toimiku uurimiseks kulunud tegelikult väga vähe aega (maksimaalselt kolm kuud) – vastupidi sellele, mida väidavad komisjon ja Hispaania Kuningriik –, arvestades eelkõige asjaolu, et referentliikmesriik oli liikmesriigi esitatud teatise kaudu CS‑vormiga juba tuttav. CS‑toimiku arvessevõtmine oleks võimaldanud identifitseerida ühe ohutu välistingimustes kasutamise juhtumi ning kanda seetõttu endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse, kuna hindajad olid varem hagejatele kinnitanud, et EC‑vormi osas oli identifitseeritud üks ohutu sisetingimustes kasutamise võimalus.

146    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, on seisukohal, et CS‑toimik esitati pärast tähtaja möödumist ning seega oli tal õigus keelduda seda arvesse võtmast. Pealegi oleks CS‑toimiku uurimine sundinud referentliikmesriiki kogu endosulfaani hindamise uuesti läbi vaatama.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

147    Toimikust nähtub, et hagejad mainisid CS‑vormi referentliikmesriigile esimest korda 17. juuli 2002. aasta kohtumisel, olles varem maininud selle küsimuse tõstatamist 31. mai 2002. aasta e‑kirjas. Selle koosoleku protokollist nähtub, et hagejad ei soovinud mitte esialgselt teatatud endosulfaani EC‑vormi välja vahetada, vaid lisada toimikusse CS‑tehnoloogia, et selle alusel saaks anda hinnangu ühe endosulfaani ohutu välistingimustes kasutamise juhtumi kohta. Nimetatud protokollist nähtub ka see, et INIA ja MAPA kinnitasid sellel kohtumisel, et uue toimiku esitamine direktiivi 91/414 III lisa alusel ei ole mõistlik töömahu tõttu ning põhjusel, et nõusoleku saamine komisjonilt niisugusele menetlusele on keeruline. Sellegipoolest esitasid hagejad direktiivi 91/414 III lisale tuginedes CS‑toimiku 2003. aasta maikuus.

148    Esiteks väidavad hagejad sisuliselt seda, et CS‑toimik esitati ettenähtud tähtaja jooksul. See väide ei vasta tõele. Määrusega nr 2266/2000, millega muudetakse määruse nr 3600/92 artikli 7 lõiget 4, oli andmete esitamise tähtajana ette nähtud 25. mai 2002, v.a niisuguste pikaajaliste uuringute tulemuste puhul, mida referentliikmesriik ja komisjon peavad vajalikuks ja tellivad toimiku läbivaatamise ajal ning mida ei ole ettenähtud tähtajaks võimalik lõpetada. Niisugused uuringud pidid olema kindlaks määratud hiljemalt 25. maiks 2001 ning seejärel võis neid esitada kuni 25. maini 2003. Erandina – nagu näiteks siis, kui referentliikmesriik või komisjon ei ole suutnud kõnealuseid uuringuid määratleda enne 25. maid 2001 – võib nende lõpetamiseks kehtestada muu tähtaja, tingimusel et teavitaja esitab 25. maiks 2002 referentliikmesriigile tõendid, et need uuringud on tellitud kolme kuu jooksul pärast nende läbiviimise nõudmist, ning esitab ka uuringut käsitleva protokolli ja arenguaruande. Hagejad väidavad, et nad võisid esitada selle toimiku veel 2003. aasta maikuus, kuid on selge, et kohaldatavate õigusnormidega on see võimalus ette nähtud konkreetselt määratletud juhtudeks, mis erinevad käesolevast.

149    Teiseks on hagejad vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele kinnitanud, et nad esitasid CS‑toimiku vastuseks hindajate poolt esiletoodud konkreetsele probleemile seoses endosulfaani toksilisusega vees, millest neid oli teavitatud 2001. aasta oktoobris.

150    Tuleb nentida, et hagejad pole esitanud selgitusi, mis võimaldaks mõista, miks nad ei esitanud CS‑toimikut enne tähtaega, st enne 25. maid 2002, või vähemalt ei võtnud midagi ette selleks, et taotleda komisjonilt ametlikku võimalust esitada CS‑toimik pikaajaliste uuringute kategoorias 31. maiks 2003 vastavalt otsusele 2001/810, vaid piirdusid ebamääraste väidetega, et toimiku koostamine võtab aega ning et uuringutulemused, mis puudutavad probleeme seoses vees ilmneva ökotoksikoloogilisusega, ei olnud 2001. aasta oktoobris kättesaadavad, kuna väidetavalt oli vees ilmnevat ökotoksikoloogilisust käsitlevaid suuniseid muudetud, – ilma et nad oleks neid muudatusi siiski nimetanud.

151    Kolmandaks nähtub toimiku materjalidest, et hagejad on tegelenud kõnesoleva vormi väljatöötamisega palju aastaid. Seega on neil asjaoludel raske mõista, miks nad ootasid CS‑toimiku esitamisega menetluse lõppemiseni, kuigi sellega sooviti esitada lõplik lahendus tõendamaks endosulfaani ohutut kasutusviisi. Lõpuks ei ole usutav argument ka see, et võimalus piirduda vaid ühe ohutu kasutusviisi tõendamisega kehtestati määrusega 2266/2000 alles aastal 2000, kuna aega toimiku koostamiseks oli küllaldaselt ning selle oleks saanud esitada menetlustähtaja jooksul.

152    Eeltoodust järeldub, et komisjon ei ole teinud ilmselget hindamisviga, kui ta keeldus CS‑toimikut arvestamast, kuna hagejad ei ole tõendanud, et neil oli võimatu esitada CS‑toimikut enne 25. maid 2002. Seega ei ole käesoleva kohtuvaidluse lahenduse seisukohast asjakohane küsimus, kas CS‑toimiku uus läbivaatamine oleks võtnud aega mõned kuud või rohkem, ning seega puudub vajadus rahuldada hagejate taotlus selles osas ekspertide nimetamiseks või INIA küsitlemiseks.

153    Pealegi, mis puudutab asjaolu, et referentliikmesriik tegi 2002. aasta juulis toimunud koosolekul ettepaneku taotleda CS‑vormi registreerimist teatud liikmesriikides, et saada seeläbi neilt sellele toetust, ja et MAPA esindajad olevat hagejatele kinnitanud, et nad lähtuvad CS‑toimiku hindamisel liikmesriigi tasandil registreerimiseks esitatud toimikust, kusjuures selle ainsaks tõenduseks on üks hagejate e‑kiri, siis tuleb nentida, et isegi kui MAPA ja INIA peaksid selles osas asuma erinevale seisukohale, ei saa nimetatud faktiliste asjaolude alusel järeldada, et hagejatel oleks saanud tekkida õiguspärane ootus, et hindamismenetluses CS‑toimikut arvestatakse. Tegelikult nähtub hagejate ja MAPA esindajate osalusel 24. septembril 2002 toimunud koosoleku protokollist, et MAPA on seisukohal, et teise vormi osas tuli esitada „III lisa” toimik hiljemalt 2003. aasta mais, kuid tingimusel, et komisjon annab nõusoleku. Hagejad ei vaidle vastu sellele, et nad ei ole saanud kõnesolevat mitteametlikku nõusolekut. Seega ei ole hagejate õiguspärast ootust rikutud, kuna ei ole tõendatud, et neil olid selged, tingimusteta ja kooskõlalised andmeid, mis pärineksid autoriteetsetest ja usaldusväärsetest allikatest, mille alusel neil oleks saanud tekkida õiguspärane ootus CS‑toimikuga arvestamise ning seeläbi endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmise osas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑162/04: Branco vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 119 ja viidatud kohtupraktika).

154    Lõpuks mis puudutab sisulist küsimust, nimelt kas CS‑vorm oleks võimaldanud endosulfaani ohutu välise kasutusviisi kindlaksmääramist, millele komisjon ja Hispaania Kuningriik vastu vaidlevad, siis tuleb nentida, et sellele küsimusele vastamine ei kuulu Esimese Astme Kohtu poolt käesolevas asjas tehtava lahenduse piiridesse, kuna vaidlustatud otsuse aluseks olnud hindamismenetluses ei arvestatud CS‑toimikut.

155    Seega tuleb hagejate poolt CS‑toimikuga seonduvate probleemidega esitatud väited tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas probleemne valdkond, mis puudutab kasutaja kokkupuudet sisetingimustes

–       Poolte argumendid

156    Hagejad väidavad sisuliselt, et kasutaja kokkupuute problemaatika tõstatati hindamisaruande projektis, kuid leidis seejärel lahenduse. Nad viitavad selles osas eelkõige hindamisaruande lisale 2003. aasta novembrist, kus referentliikmesriik kinnitas, et nende esitatud uuring kasutaja kaitse kohta oli „hästi dokumenteeritud” ning et väljapakutud endosulfaani kasutamise skeem, mis nägi ette, et kasutada tuleb kaitsevarustust, mille hulka kuuluvad muu hulgas kindad, kaitseriietus ja mask, oli „vastuvõetav”. Samuti viitavad nad ECCO hindamistabelitele 2004. aasta märtsist ning kolmepoolse kohtumise protokollile, kust nähtub, et referentliikmesriik oli teinud kindlaks ühe kasutajatele ohutu kasutusviisi. Tõstatades kasutaja kokkupuute problemaatika uuesti pärast 2004. aasta kolmepoolset kohtumist ning võttes seda arvesse kui endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise otsustavat põhjendust, rikuti seega hagejate õiguspärast ootust ja kaitseõigust. Lisaks on hagejad taotlenud Esimese Astme Kohtult menetlust korraldavate meetmete kohaldamist eesmärgiga saada komisjonilt liikmesriikide kommentaare, mis olid aluseks niisugusele seisukohamuutusele.

157    Igal juhul lahendati probleem pärast menetlustähtaegade möödumist väljapakutud hea põllumajandustava kokkuvõtliku versiooniga ja uute uuringutega, mis puudutasid endosulfaani kasutamist kasvuhoones, mida komisjon arvesse ei võtnud.

158    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et komiteest sõltuv „hindamise” töögrupp uuris kasutaja kokkupuute küsimust 11. märtsil 2004, st tükk aega enne kolmepoolset kohtumist, ning et hagejatel oli võimalus esitada selle kohta omapoolseid märkusi. Referentliikmesriigi esialgne positiivne arvamus põhines viljapuuaedade kohta kogutud andmete alusel tehtud ekstrapolatsioonil. Pärast tekkinud arutelu ilmnesid kahtlused niisuguse ekstrapolatsiooni usaldusväärsuse osas. Seetõttu tegi „hindamise” töögrupp lõpuks järelduse, et kasutaja kokkupuute probleem ei ole lahendatud.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

159    Kõigepealt tuleb täpsustada, et hagejate väited selle problemaatika osas puudutavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 toodud järeldust, mille kohaselt „ei peeta olemasoleva teabe põhjal piisavalt käsitletuks kasutaja kokkupuudet sisetingimustes”.

160    Esmalt tuleb märkida, et hagejad ei ole vaidlustanud asjaolu, et nende poolt kõnesoleva problemaatika osas esialgu esitatud andmete ebapiisavusele juhiti tähelepanu 2000. aasta alguses hindamisaruande projektis, kus oli ära toodud, et kuna algselt esitatud uuringud toksilisuse kohta ei võimaldanud täpselt kindlaks teha märgatava kahjuliku mõjuta doosi (pr. k lühend DSENO), mida saaks kasutada kasutaja kokkupuute vastuvõetava taseme (pr. k lühend NAEO) väljaarvutamisel, siis ei peetud vastuvõetavaks lühiajalisi uuringuid, mis puudutasid toksilise aine kokkupuudet nahaga ja selle sissehingamist. Seega oli hagejatel võimalus pärast hindamisaruande projektis väljendatud kahtlusi esitada täiendavaid uuringuid, et tõendada endosulfaani kahjutust selles osas.

161    Edasi tuleb märkida, et hagejate 24. septembri 2004. aasta kirjast komisjonile nähtub, et nad olid teadlikud sellest, et pärast „hindamise” töögrupi 11. märtsi 2004. aasta kohtumist oli vaja kasutaja kokkupuute küsimuses esitada täiendavaid andmeid. Mis puudutab 17. mai 2004. aasta kolmepoolset kohtumist, siis nähtub protokollist, et kuigi nenditi, et referentliikmesriik on teinud kindlaks ühe ohutu kasutusviisi, tuleb esitada täiendavaid andmeid, eelkõige kasvuhoones töötajate ja juhuslike kõrvalseisjate osas. Seepeale esitasid hagejad uued arvutused, kuid „hindamise” töögrupp tunnistas selle teabe lõpuks ebapiisavaks.

162    Siiski tuleb märkida, et komisjon ja Hispaania Kuningriik ei vaidle vastu sellele, et viimatinimetatu tegi teatavas hindamismenetluse etapis kindlaks ohutu kasutusviisi kasutaja kokkupuute osas. Nende sõnul leidis referentliikmesriik ühe väliskasutust käsitleva uuringu ekstrapolatsiooni põhjal, et kaitseriietuse kandmine on kasutajale piisavaks kaitseks ka sisetingimustes, kuid teiste liikmesriikide eksperdid ei jaganud seda arvamust.

163    Eeltoodut arvestades tuleb uurida, kas hagejatel oleks tulnud lubada pärast kolmepoolset kohtumist esitada uusi uuringuid ja mitte ainult argumente, mille esitamine oli neile sõnaselgelt lubatud, arvestades asjaolu, et referentliikmesriik oli neile menetluse teatavas etapis kinnitanud, et üks ohutu kasutusviis on kindlaks tehtud. Küsimus seondub ka uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava uurimisest keeldumisega (vt allpool); see uurimine oleks hagejate arvates võimaldanud lahendada kasutaja kaitsega seonduva probleemi, kuid seda ei võetud hilinenud esitamise tõttu arvesse.

164    Esmalt tuleb märkida, et õigusnormidest nähtub selgelt, et referentliikmesriigi seisukoht ei ole hindamismenetluses otsustav. Referentliikmesriik kogub andmeid ja teeb ettepaneku otsuse kohta, kuid lõppastmes teeb otsuse komisjon, tuginedes komitee arvamusele. Seega ei saa referentliikmesriigi poolt hindamismenetluse teatud etapis väljendatud arvamust sellise kasutusviisi kindlakstegemise kohta, mis on kasutaja kokkupuute seisukohast ohutu, käsitleda piisavana selleks, et hagejad saaksid olla kindlad, et kõnealune probleem on tervikuna lahendatud, arvestades eelkõige asjaolu, et veel kolmepoolse kohtumise etapis sõltus lõplik seisukoht täiendavate andmete saamisest.

165    Samuti ei saa väita, et hagejate kaitseõigust ja konkreetsemalt nende õigust olla ära kuulatud rikuti osas, mis puudutab kasutajat üldiselt ja konkreetsemalt tema kaitset sisetingimustes, kuna eelnevalt esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et neil oli mitmeid võimalusi uuringute esitamiseks ning et nad oleksid saanud argumente esitada ka veel pärast kolmepoolset kohtumist; seega oleksid nad saanud oma seisukohta vajalikul määral teatavaks teha (vt selle kohta eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus Dokter jt, punkt 74 ja viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest leiavad hagejad, et nende uuringud tõendasid, et sisetingimustes puudub oht kasutajale, kuid komitee ja komisjon olid muul arvamusel. Sisulist lahkarvamust selles küsimuses ei saa samastada sellega, nagu oleks rikutud nende õigust olla ära kuulatud. Hagejatel oli võimalus vaidlustada Esimese Astme Kohtus järeldused, milleni komisjon jõudis vaidlustatud kohtuotsuses kõnealuste uuringute alusel, kuid nad ei teinud seda, kuna nad olid võtnud hagis aluseks komisjoni kohustuse määrata neile uued tähtajad ning – konkreetsemalt – nõustuda käsitletava küsimuse hea põllumajandustava kokkuvõtliku versiooni alusel uuesti läbi vaatama. Igal juhul tuleb lisaks täpsustada, et nagu komisjon ja Hispaania Kuningriik märgivad, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 8 selgelt, et otsus jätta endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse kandmata põhines peamiselt sellel, et esines kahtlusi endosulfaani lagunemise kulgemise osas ning et oli leitud tundmatu metaboliit. Siit järeldub, et neil asjaoludel on mõeldamatu, et hagejatele antud võimalus selgitada hiljem küsimusi, mis puudutasid kasutajat välistingimustes, oleks saanud viia vaidlustatud otsuses erineva lõpptulemuseni; nii et isegi kui selles osas võib olla tegemist eeskirjade rikkumisega, ei saa ainuüksi see viia nimetatud otsuse tühistamiseni (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus Distillers Company vs komisjon, punkt 26).

166    Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et vaidlustatud otsuse üks põhjendusi oli kasutaja kokkupuudet sisetingimustes käsitleva uuringu ebapiisavus – mille kohta hagejatele kinnitati, et referentliikmesriik on teinud selles osas juba kindlaks ühe ohutu kasutusviisi – ei kujuta endast küllaldast alust järeldamaks, et rikutud on nende kaitseõigust, ning samuti ei ole seejuures tehtud ilmselget hindamisviga direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 kohaldamisel.

167    Lõpuks, mis puudutab hagejate poolt repliigis esitatud taotlust dokumentide esitamiseks, milles nad taotlesid, et Esimese Astme Kohus kohustaks komisjoni esitama märkusi, mis liikmesriigid olid esitanud pärast 17. mai 2004. aasta kolmepoolset kohtumist, kus osutati probleemidele seoses kasutaja kaitsega sisetingimustes, siis on komisjon kinnitanud omapoolses vasturepliigis ja kohtuistungil, et tema käsutuses ei ole niisuguseid kirjalikke dokumente. Igal juhul tuleneb eelnevast, et Esimese Astme Kohus peab menetlusdokumentidest saadud teavet piisavaks, nii et kõnealuse taotluse rahuldamiseks puudub vajadus.

168    Eeltoodust tervikuna tuleneb, et hagejate esitatud väiteid, mis puudutavad kasutaja kokkupuudet sisetingimustes, tuleb tervikuna tagasi lükata.

 Neljas probleemne valdkond, mis puudutab uuesti läbivaadatud head põllumajandustava

–       Poolte argumendid

169    Hagejad on seisukohal, et vaidlustatud otsuses ei ole võetud arvesse nende poolt uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava osas esitatud argumente, mis puudutavad ettepanekut uurida endosulfaani uuesti selle nõrgemas vormis kui see, millest lähtuti hindamisel, ning lähtudes ühest kasutuskorrast aastaaja kohta, kuigi kolmepoolsel kohtumisel oli komisjon hea põllumajandustava uue versiooni esitamisega nõustunud.

170    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava pakuti välja pärast tähtaja möödumist ning et seega ei olnud ta kohustatud seda arvesse võtma, arvestades eelkõige asjaolu, et selle arvessevõtmine oleks seadnud kahtluse alla ühe osa hindamisest.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

171    Kõigepealt tuleb täpsustada, et üldiselt on hea põllumajandustava näol tegemist eeskirjadega, mida tuleb järgida põllukultuuride istutamisel ja kasvatamisel, et optimeerida põllumajanduslikku tootmist, vähendades samas inimesele ja keskkonnale tekkivaid ohte. Taimekaitsevahendeid puudutavas osas nimetatakse neid eeskirju ka „heaks taimekaitsetavaks”. Õigusnormidest ja toimikust nähtub, et direktiivis 91/414 ettenähtud hindamismenetlustes lähtutakse toimeaine uurimisel teatud eeskirjadest, mis puudutavad eelkõige seda sisaldavate taimekaitsevahendite doosi ja kasutamise sagedust.

172    Käesoleval juhul on hea põllumajandustava kokkuvõtliku versiooni problemaatika seotud hagejate poolt pärast kolmepoolset kohtumist – täpsemalt 25. juuni 2004. aasta kirjas – esitatud ettepanekuga uurida endosulfaani selle nõrgemas vormis kui see, millest lähtuti hindamisel, ning võtta aluseks üks kasutuskord aastaaja kohta. Komisjon väidab, et menetluse selles etapis nõustus ta uute argumentidega, kuid hea põllumajandustava uue versiooni arvestamine oleks seadnud kahtluse alla ühe osa hindamisest.

173    Esmalt tuleb nentida, et hagejate argumendid seda hindamismenetluse aspekti puudutavas osas ei ole läbimõeldud, kuna hagejad on hagiavalduses nimetanud üksnes asjaolu, et komisjon ei ole kõnesolevat hea põllumajandustava kokkuvõtlikku versiooni uurinud, kuigi ta nõustus seda tegema kolmepoolsel kohtumisel. Selles osas tuleb märkida, et kolmepoolse kohtumise protokollist ei nähtu, et komisjon oleks hea põllumajandustava uue versiooni esitamisele nõusoleku andnud. Pealegi ei kummuta komisjoni kinnitust, mille kohaselt seaks hea põllumajandustava kokkuvõtliku versiooni arvestamine hindamise ühe osa kahtluse alla, ka hagejate endi kommentaarid 25. juuni 2004. aasta kirjas, millega nad esitasid hindajatele hea põllumajandustava uue versiooni, kuna nad on seal märkinud, et uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava lihtsustab riskide analüüsi, eelkõige mis puudutab endosulfaani ökotoksikoloogilisust ja selle edasise saatuse hindamist, millega seatakse ilmselgelt kahtluse alla olulised hindamismenetluse aspektid ega peeta silmas üksnes antud hinnangu suhtes esitatud uusi argumente. Pealegi tuleb märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et uuesti läbivaadatud head põllumajandustava ei oleks saanud esitada menetluses varem, kuna toimikumaterjalidest nähtub, et hea põllumajandustava oli menetluse alguses juba kord uuesti läbi vaadatud, nimelt 2001. aastal seonduvalt nõudega, mis puudutas määrusega nr 2266/2000 kehtestatud ohutu kasutusviisi kindlakstegemist.

174    Seega tuleb järeldada, et hagejad ei ole tõendanud, et tegemist oleks olnud force majeure’iga ja et seetõttu saaks uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava arvestamatajätmist hindajate poolt 2004. aasta juulis käsitleda ilmselge hindamisveana.

175    Lõpuks, mis puudutab hagejate väidet, mille kohaselt uuesti läbivaadatud hea põllumajandustava esitati selleks, et kõrvaldada kasutaja kokkupuutega seonduv oht, siis tuleb meenutada – lisaks asjaolule, et hagejate argumendid on vasturääkivad, kuna nad said väidetavalt kolmepoolsel kohtumisel aru, et kasutaja kokkupuute küsimus on tervikuna lahendatud –, et vastavalt eespool öeldule on kasutaja kokkupuute küsimus teisejärguline võrreldes kahtlustega, mis tekkisid hindajatel seoses tundmatu metaboliidi olemaoluga, ning asjaolu, et selles küsimuses võib tegemist olla eeskirjade eiramisega, ei saa viia vaidlustatud otsuse tühistamiseni, kuna isegi kui kasutaja kokkupuute probleem oleks lahendatud, oleks tundmatu metaboliidiga seonduv probleem viinud sama otsuseni, st jätta endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse kandmata.

176    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejate väited, mis puudutavad uuesti läbivaadatud head põllumajandustava, tuleb tagasi lükata.

 Viies probleemne valdkond, mis puudutab endosulfaani väidetavat klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteainena (POP) ja püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena (PBT)

–       Poolte argumendid

177    Hagejad väidavad sisuliselt seda, et vaidlustatud otsus ja hindamine, mille alusel otsus tehti, põhinevad kahel teaduslikul kriteeriumil, mida ei ole direktiivis 91/414 ära toodud. Tegemist on aine klassifitseerimisega püsiva orgaanilise saasteainena või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena, mis on asjakohane Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik; EÜT L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275) alusel, kuid mitte direktiivi 91/414 kontekstis. Nii on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 selgitanud, et endosulfaani puhul teeb muret selle püsivus ning lenduvus, mida näitasid seiretulemused piiriüleste uuringute käigus ja mille tulemusena kohaldati POP‑kriteeriumi. Lisaks esineb mõiste „püsiv orgaaniline saasteaine” sõnaselgelt kolmepoolse kohtumise protokollis, kus sellele küsimusele on pühendatud terve peatükk, ning „hindamise” töögrupi 11. märtsi 2004. aasta koosoleku kokkuvõttes, kus on väga selgelt märgitud, et kõnealuse molekuli puhul jätkuvalt probleemsed valdkonnad tulenevad asjaolust, et „sama hästi võib seda ainet liigitada püsiva orgaanilise saasteainena”. Seega on vaidlustatud otsusega rikutud direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1 ning samuti hagejate õiguspärast ootust osas, et hindamine põhineb ainult neil teaduslikel kriteeriumidel, mida on kõnealuses direktiivis nimetatud.

178    Igal juhul oleks probleem lahendatud, kui komisjon oleks võtnud arvesse kasvuhoones kasutamist puudutavaid andmeid.

179    Pealegi põhinevad POP‑ ja PBT‑kriteeriumid ning direktiiv 2000/60 – vastupidi direktiivi 91/414 artiklile 5 – ohtlikkuse, mitte riski mõistel.

180    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, vaidleb vastu väitele, mille kohaselt vaidlustatud otsus põhineb muudel kriteeriumidel kui need, mis on ette nähtud direktiivi 91/414 artikli 5 lõikes 1.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

181    Probleemid, mis seonduvad endosulfaani väidetava klassifitseerimisega püsiva orgaanilise saasteaine ja püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena, puudutavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 toodud järeldust, mille kohaselt endosulfaan on lenduv aine, tema peamine metaboliit on püsiv ning seda on leitud seiretulemustest piirkondades, kus seda ainet ei ole kasutatud.

182    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad väidavad selle väite raames sisuliselt seda, et kõnealune järeldus põhineb analüüsil, mida ei reguleeri mitte direktiiv 91/414, vaid mis kuulub direktiivi 2000/60 alla. Viimatinimetatud direktiivi eesmärk on vee kvaliteedi parandamine terve rea ohtlikena käsitletavate ainete ja teatud saasteainete kindlakstegemise ja järk-järgulise kõrvaldamise teel Euroopa Liidu vetest. Direktiivis 2000/60 toodud ohtlike ainete ja saasteainete määratlustes on viidatud toksilistele, püsivatele ja bioakumuleeruvatele ainetele. Hagejad leiavad, et direktiiv 2000/60 põhineb veekeskkonda puudutava ohu hindamisel, samas kui direktiiv 91/414 lähtub rangemast kriteeriumist, st keskkonnariskist.

183    Esmalt tuleb nentida, et nagu hagejad on märkinud, olid POP‑ ja PBT‑kriteeriumid hindamisperioodil arutlusel ning endosulfaani klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena võeti hindamismenetluses arvesse. Kolmepoolse kohtumise 17. mai 2004. aasta protokollis, mille koostas komisjon, on sellele pühendatud peatükk, kus on ära toodud referentliikmesriigi ettepanek, mis puudutab endosulfaani klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena ning endosulfaani klassifitseerimist ohtliku ainena direktiivi 2000/60 mõttes. Samuti on seal märgitud, et nimetatud direktiiv näeb ette, et aine täielik mineraliseerumine peab olema tõendatud. Lisaks on kõnealuses protokollis ära toodud hagejate vastuväited POP‑ ja PBT‑kriteeriumide kasutamisele direktiivi 91/414 alusel ning argumendid, mille kohaselt aine täielik mineraliseerumine ei ole direktiivi 91/414 eesmärk. Seega tuleb tagasi lükata komisjoni väide, mille kohaselt võttis ta vaidlustatud otsuse vastu sõltumatult igasugustest aruteludest selle üle, kas endosulfaan on püsiv orgaaniline saasteaine või püsiv, bioakumuleeruv ja toksiline aine, ja sõltumatult endosulfaani klassifitseerimisest direktiivi 2000/60 mõttes.

184    Sellegipoolest ei saa järeldada asjaolust, et hindamismenetluses uuriti endosulfaani klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena ning endosulfaani klassifitseerimist direktiivi 2000/60 raames, et vaidlustatud otsusega on rikutud direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1. Vastupidi, tuleb märkida, et kõnealune järeldus vaidlustatud otsuses (vt eespool punkt 44) ei tundu esmapilgul ühildamatu nimetatud artikli 5 lõike 1 kriteeriumidega, mis on sõnastatud laiatähenduslikult ning tuginevad analüüsil, mis käsitleb kahjulikke mõjusid inimeste ja loomade tervisele ja põhjaveele ning ebasoodsat mõju keskkonnale (vt eespool punkt 5).

185    Samuti tuleb meenutada, et sõltumata sellest, kas endosulfaani võib direktiivi 2000/60 raames klassifitseerida püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena, peavad hagejad hindamismenetluses tõendama, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 tingimused on täidetud. Hagejad ei ole selgitanud, kuidas saab aine klassifitseerimine püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena välistada, et sel ainel on direktiivi 91/414 artikli 5 lõikes 1 mainitud kahjulik mõju. Seega ei saa ainuüksi asjaolu, et hindamismenetluse käigus uuriti endosulfaani klassifitseerimist kas püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena ning tema klassifitseerimist direktiivi 2000/60 raames, olla piisav põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, kui puuduvad veenvad argumendid, mis näitavad, et selles otsuses sisalduvad järeldused on vastuolus direktiivi 91/414 artikli 5 lõikega 1. Seega ei ole see väide põhjendatud.

186    Pealegi tuleneb eeltoodust, et argumendid, mis tuginevad asjaolule, et direktiiv 2000/60 põhineb ohtlikkuse analüüsil, direktiiv 91/414 aga riskianalüüsil, ning argument, et rikutud on hagejate õiguspärast ootust osas, et kohaldamisele tulevad üksnes direktiivis 91/414 ettenähtud kriteeriumid, on ainetud.

187    Neil asjaoludel tuleb väited, mis puudutavad endosulfaani väidetavat klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena, tervikuna tagasi lükata.

188    Mis puudutab küsimust, kas hagejate poolt hindamismenetluse lõpus pakutud lahendus, mis puudutas kasutamist kasvuhoones, oleks kindlasti lahendanud küsimused endosulfaani võimalikust klassifitseerimisest püsiva orgaanilise saasteaine või püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena, siis siinjuures tuleb viidata kasvuhoones kasutamisega seotud probleemide analüüsile allpool.

 Kuues probleemne valdkond, mis puudutab kasvuhoones kasutamist

–       Poolte argumendid

189    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses ei ole arvestatud nende poolt pakutud viimast lahendust, mis seisnes ettepanekus kasutada endosulfaani üksnes kasvuhoonetes vastavalt hea põllumajandustava kokkuvõtlikule versioonile, ning et seeläbi on rikutud direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1 ja nende kaitseõigust. Kasvuhoones kasutamine oleks lahendanud tundmatu metaboliidi probleemi, kuna endosulfaan ei saaks väljaspool kasvuhoonet pinnasesse ega vette imenduda.

190    Hagejad lisavad repliigis, et endosulfaani kandmata jätmisega direktiivi 91/414 I lisasse kasvuhoones kasutamisega piirduvate kasutusjuhtude jaoks on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

191    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et tal oli õigus keelduda uurimast kasvuhoones kasutamist puudutavat lahendust, kuna see esitati pärast tähtaja möödumist. Igal juhul ei lahendanud see ettepanek tundmatu metaboliidi probleemi, kuna kasvuhoone ei ole täielikult suletud keskkond.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

192    Kasvuhoones kasutamise problemaatika seondub ettepanekuga, mille hagejad esitasid pärast kolmepoolset kohtumist 25. juunil 2004 komisjonile saadetud kirjas, kus nad märkisid, et on valmis kasvuhoonetomatite puhul rakendama endosulfaani kasutamise „kõige pessimistlikumat stsenaariumi”.

193    Hagejad selgitasid vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele hilinenud esitamise põhjuste kohta, et nad ei saanud seda varem esitada, kuna kasutaja kokkupuutega seonduvad probleemid tõstatati alles kolmepoolsel kohtumisel ning varem oli neile kinnitatud, et kõnesolev küsimus on lahendatud. Selles osas tuleb siiski nentida, et nii 25. juuni 2004. aasta kirjast kui ka hagejate poolt repliigis esitatud argumentidest nähtub, et lahendus, mis seisnes ettepanekus kasutada endosulfaani kasvuhoones kasvatatavate tomatite puhul, esitati vastusena hindajate arvates jätkuvalt probleeme tekitavatele küsimustele, täpsemalt tundmatu metaboliidi probleemile, mille osas on eespool nenditud, et hagejatel oli võimalik sellest teada saada hiljemalt 2000. aastal.

194    Ühtlasi väidavad hagejad, et komisjon ei saa keelduda uurimast seda viimase võimalusena esitatud lahendust, tuues põhjuseks, et väidetavalt ei ole kasvuhoonetomateid puudutav analüüs täielik, kuna kõnesolevat kasutusjuhtumist mainiti esialgses teatises. Lisaks väidavad nad, et vahemikus 2001–2004 oli neile kinnitatud isegi seda, et endosulfaani kasutamine kasvuhoonetomatite puhul annab aluse kanda endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse. Ka see väide tuleb tagasi lükata, kuna – nagu Hispaania Kuningriik kohtuistungil selgitas, ilma et hagejad oleks sellele vastu vaielnud – teatati endosulfaanist kümne avamaakasutuse ja ühe kasvuhoones kasutamise juhtumi osas. Seega keskendus endosulfaani uurimine loomulikult keskkonnamõjudele, mida toob kaasa potentsiaalselt kõige problemaatilisem kasutusviis, st endosulfaani kasutamine välistingimustes. Seega ei saa asjaolust, et hindamismenetluses tehtud järeldused puudutasid sisuliselt riski, et endosulfaan avaldab välistingimustes kahjulikku mõju, järeldada, et kasvuhoones kasutamist peaks käsitletama direktiivi 91/414 artikli 5 lõikega 1 kooskõlas olevana. Pealegi taotlesid hagejad kuni hindamismenetluse lõpuni luba kõikide teatatud kasutusviiside jaoks.

195    Eeltoodust tuleneb, et hagejaid ei ole esitanud põhjendatud argumente, miks nad ei saanud kõnesolevat lahendust hindamismenetluses varem esitada. Pealegi tuleb nentida, et kuna hagejad esitasid kõnesoleva lahenduse sedavõrd hilja ning püüdsid jätkuvalt jõuda selleni, et endosulfaan kantaks direktiivi 91/414 I lisasse nii laia kasutusviisi jaoks kui võimalik, on nad võtnud teadlikult riski, et nad ei suuda menetlustähtaegade raames tõendada, et endosulfaan vastab direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 tingimustele. Lõpuks, mis puudutab argumente, et väidetavalt on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, siis need tulevad uurimisele kolmanda väite raames allpool.

196    Igal juhul tuleb veel märkida, et pooled on selgelt eriarvamusel küsimuses, kas kasvuhoone on suletud keskkond. Hagejad väidavad, et komisjon esitab selles osas asjakohatuid vastuväiteid, mis puudutavad toksilisust lindude jaoks, kuna kasvuhoones ei ole linde. Siiski nähtub nii menetlustoimikust kui ka Hispaania Kuningriigi kommentaaridest kohtuistungil, et probleemseid valdkondi on teisigi, näiteks endosulfaani võimalik imbumine pinnasesse veega. Seega ei ole komisjon ja Hispaania Kuningriik nõus hagejate väitega, et kasvuhoones kasutamisega seotud lahendus võimaldab lahendada tundmatu metaboliidi probleemi. Lisaks asjaolule, et seda tüüpi komplekssete teaduslike hinnangute osas on komisjonil lai kaalutlusruum, nagu eespool märgitud, tõendab kõnesolev arutelu, et isegi kui Esimese Astme Kohus peaks käsitlema menetlusveana seda, et arvesse ei võetud pärast tähtaja möödumist esitatud lahendust, mis seondub kasutamisega kasvuhoones, ja et seeläbi rikuti hagejate kaitseõigust, ei ole siiski tõendatud, et selle arvessevõtmine oleks võinud viia teistsuguse otsuseni. Seega ei saa nimetatud eeskirjade eiramine muuta vaidlustatud otsust õigusvastaseks ja sellest tulenevalt tuua kaasa selle tühistamist.

197    Järelikult tuleb väited, mis puudutavad kasvuhoones kasutamise problemaatikat, tagasi lükata.

 Seitsmes probleemne valdkond, mis puudutab referentliikmesriigi ja komisjoni põhjustatud viivituste mõju hindamismenetluses

–       Poolte argumendid

198    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad, et referentliikmesriik esitas hindamisaruande projekti alles 2000. aasta veebruaris, rikkudes seeläbi määruse nr 3600/92 artikli 7 lõike 1 punkti c, millega on ette nähtud 12‑kuuline tähtaeg alates täieliku toimiku saamisest. Käesoleval juhul esitati hagejate toimiku ajakohastatud versioon 1996. aasta lõpus. Seega ei ole võimalik heita hagejatele ette andmete esitamist hindamismenetluse lõpus, kuna ka referentliikmesriik on tekkinud viivituse eest vähemalt osaliselt vastutav. Pealegi on hagejad lükanud tagasi komisjoni ja Hispaania Kuningriigi väite, mille kohaselt hagejad on hindamismenetluses tekkinud viivituse eest osaliselt vastutavad.

199    Komisjon on seisukohal, et hagejad aitasid ise osaliselt kaasa selle viivituse tekkimisele, mida nad nüüd kritiseerivad. Komisjon möönab, et direktiivis 91/414 ettenähtud menetluste, eelkõige uurimisprogrammi esimese etapi läbiviimiseks kulus ettenähtust rohkem aega, kuid see kehtib kõikide ainete ja kõikide teavitajate osas. Sellegipoolest on ebaõiglane, et hagejad näevad kõikide viivituste süüdlasena referentliikmesriiki ja/või komisjoni. Pealegi ei olnud mitte kõik menetluses tekkinud viivitused hagejatele ilmtingimata ebasoodsad, kuna endosulfaan võis kauemaks ajaks turule jääda. Pealegi, kui ka menetlus oleks olnud lühem, pole siiski põhjust eeldada erinevat tulemust.

200    Hispaania Kuningriik toetab komisjoni argumente ning väidab samuti, et suurema osa menetluses tekkinud viivitustest põhjustasid hagejad ise, mis näitab nende vaieldamatut soovi menetlust mitte lõpetada.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

201    Kõigepealt tuleb täpsustada, et käsitletav problemaatika puudutab sisuliselt hindamismenetluses hindamisaruande projekti ettevalmistamise ajal tekkinud viivituse võimalikku mõju sellele, kas hagejatel oli võimalik pidada kinni menetlustähtaegadest 2002. aasta mais ja 2003. aasta mais.

202    Esmalt tuleb nentida, et referentliikmesriik esitas hindamisaruande projekti tunduvalt hiljem, kui ta oleks pidanud seda tegema määruse nr 3600/92 (muudetud kujul) artikli 7 lõike 1 punktis c ettenähtud ajakava alusel – kõnealuse punkti kohaselt oleks aruanne tulnud komisjonile saata 12 kuu jooksul alates toimikute saamisest. Käesoleval juhul esitati täielik toimik 1995. aasta aprillis (ja ajakohastatud versioon aasta hiljem), kuid hindamisaruanne esitati komisjonile alles 22. veebruaril 2000. Kuid ei komisjon ega Hispaania Kuningriik ei ole kirjalikes märkustes selgitanud niisugust olulist viivitust võrreldes õigusnormides ettenähtud ajakavaga, vaid on osutanud üksnes teatavatele hagejate süül tekkinud viivitustele hilisemas hindamismenetluses, millele hagejad omakorda vastu vaidlevad. Hispaania Kuningriik juhtis vastuses ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele tähelepanu hindamismenetluse alguses tekkinud korralduslikele probleemidele tulenevalt menetluse uudsusest ja nende ainete arvust, mille osas Hispaania kuningriik oli referentliikmesriigiks määratud. Hispaania Kuningriik täpsustab, et enne 10. maid 1996 ei olnud ühelgi asutusel volitusi hindamise läbiviimiseks ning et aastatel 1996–1998 hoidis volitatud asutus hagejaid toimeaine endosulfaani hindamise käigus tehtud järeldustega pidevalt kursis. Hispaania Kuningriik märgib ühtlasi, et hagejad esitasid alates 1998. aasta juulist täiendavaid dokumente, sh hea põllumajandustava uue versiooni, mis lükkas hindamisaruande projekti esitamise veelgi hilisemaks.

203    On selge, et komisjoni ja Hispaania Kuningriigi argumentidest võib välja lugeda vaid osalise selgituse, miks esitati hindamisaruande projekt sedavõrd olulise viivitusega. Sellegipoolest tuleb meenutada, et menetluseeskirjade rikkumine toob otsuse täieliku või osalise tühistamise kaasa vaid siis, kui on tõendatud, et juhul, kui kõnesolevat eeskirjade rikkumist poleks toimunud, oleks otsuse sisu võinud olla teistsugune (Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 150/84: Bernardi vs. parlament, EKL 1986, lk 1375, punkt 28; Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 283, ja 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punkt 416; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 47).

204    Seda kohtupraktikat arvestades tuleb märkida, et hagejate argumendid on vastuolulised. Esiteks ei ole nad usutavalt ära näidanud, et hindamisaruande projekti hilinenud esitamine oli põhjus, miks neil osutus võimatuks esitada andmeid teatavaks tähtajaks, kuna nende mõttekäik tugineb asjaolule, et arvesse võtmata jäetud andmed puudutavad probleemsed küsimusi, mis tõstatati hindamismenetluses hilinenult. Õigupoolest oleks hindamisaruande projekti hilinenud esitamine saanud takistada hagejaid kõnesolevatest tähtaegadest kinni pidamast – ja seega vaidlustatud otsust tegelikult mõjutanud – üksnes juhul, kui vajadus täiendavate uuringute esitamiseks oleks tulenenud hindamisaruande projektist. Teiseks ei ole hagejad rahul sellega, et enne 2000. aastat puudus koostöö referentliikmesriigiga. On selge, et kui koostöö oleks kulgenud tihedamalt, kui nähtub hagejate ja referentliikmesriigi vahelist suhtlemist tõendavatest materjalidest, mis esitati koos menetlusdokumentidega ja millele referentliikmesriik viitas vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, oleks see hindamisaruande projekti esitamist üksnes edasi lükanud. Pealegi näitavad kõnealused dokumentaalsed tõendid pigem seda, et hagejad olid hindamisaruande projekti koostamisega lähedalt seotud, mis oleks pidanud neil võimaldama hindamise läbiviimisele kaasa aidata. Kolmandaks nähtub menetlusdokumentidest, et hagejad aitasid viivituse tekkimisele kohati ise kaasa, esitades uusi andmeid või näitajaid, ning uurimise teises etapis ei pidanud nad alati kinni uuringute esitamiseks kokkulepitud tähtaegadest, nii et keeruline on kindlaks teha, mil määral oleks uurimisaruande projekti varasem esitamine võimaldanud teatavaid hindajatel tekkinud kahtlusi varem kindlaks teha.

205    Järelikult tuleb väide, mis puudutab referentliikmesriigi ja komisjoni põhjustatud viivituse mõjuga seonduvaid probleeme, tagasi lükata.

206    Kõigest eeltoodust tuleneb, et nimetatud seitsme probleemse valdkonna uurimine ei võimaldanud kindlaks teha, et komisjon oleks direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 kohaldamisel teinud ilmselge hindamisvea või et hagejate kaitseõigust või õiguspärast ootust oleks rikutud. Seda enam ei saa neil asjaoludel väita, et koosmõju, mida avaldasid nimetatud probleemsete valdkondade raames mainitud hindamismenetluse erinevad tahud, saaks olla küllaldaseks aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele, kuna sellest ei nähtu, et hagejad oleks olnud force majeure’ina käsitletavas olukorras, mis takistanuks neil menetlustähtaegadest kinni pidada. Seega tuleb esiteks tagasi lükata esimene väide tervikuna ja teiseks teise väite teine osa.

 Teise väite esimene osa, mis tugineb EÜ artikli 95 lõike 3 rikkumisele

 Poolte argumendid

207    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad, et komisjon on rikkunud EÜ artikli 95 lõiget 3, kuna ta ei uurinud kõiki esitatud andmeid, sh andmeid, mis olid esitatud enne 2002. aasta mai ja 2003. aasta mai tähtaegu, ning tugines endosulfaani uurimisel piiratud hulgale ebatäielikele andmetele. Kuna direktiiv 91/414 põhineb formaalselt EÜ asutamislepingu artiklil 43 (muudetuna EÜ artikkel 37), millega nähakse ette ühine põllumajanduspoliitika, siis tuleneb selle põhjendustest, et see on vastu võetud siseturuga seonduvate eesmärkide täitmiseks, ning seega kuulub EÜ artikkel 95 kohaldamisele. Direktiivi 91/414 artikkel 4 tagab taimekaitsevahendite vaba liikumise, keelates liikmesriikidel nimetatud direktiiviga ühtlustatud küsimustega seotud põhjustel takistada importi, müüki ja lubade väljastamist niisuguste taimekaitsevahendite jaoks, mille puhul on täidetud kõnesolevates ühtlustatud õigusnormides sätestatu. Pealegi ei ole küsimus direktiivi 91/414 õiguslikust alusest asjakohane.

208    EÜ artikli 95 lõike 3 kohaselt peab komisjon tervishoiu- ja keskkonnakaitsealaste meetmete vastuvõtmisel arvestama kõige uuemaid andmeid, sh kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi. Lisaks näeb EÜ artikli 152 lõike 1 esimene lõik ette, et ühenduse poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Nende sätete koosmõju tulemusena peavad kõik direktiivi 91/414 kohaselt vastuvõetud otsused võimaldama saavutada kõrgetasemelist kaitset, lähtudes kõige uuematest andmetest.

209    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et EÜ artikli 95 lõige 3 ei kuulu kohaldamisele, kuna see on õiguslikuks aluseks üksnes nõukogu poolt kaasotsustamismenetluses vastuvõetavatele aktidele – nagu ette nähtud EÜ artiklis 251 –, mille eesmärk on siseturu rajamine ja toimimine. Direktiiv 91/414, mis on vaidlustatud otsuse ja selle aluseks olnud hindamismenetluste õiguslik alus, võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 43 alusel, mis ei näe ette kaasotsustamismenetlust.

210    Pealegi võib niisuguse põllumajandusalase õigusaktiga nagu direktiiv 91/414 ühtlustada siseriiklikke õigusnorme, ilma et oleks vaja kasutada EÜ asutamislepingu artiklit 100 (muudetuna EÜ artikkel 94), kuna EÜ asutamislepingu artikli 38 lõikega 2 (muudetuna EÜ artikli 32 lõige 2) on põllumajandusvaldkonna erisätetele tagatud eesõigus võrreldes ühisturu rajamisega seonduvate üldsätetega. Asjaolu, et põllumajandusalase meetme puhul on ühtlasi arvesse võetud ka keskkonna- või tervisekaitsealaseid küsimusi, ei tähenda, et meede kuulub asutamislepingus sisalduvate keskkonnavaldkonna eeskirjade alla. Sarnastel põhjustel ei ole ka EÜ artikkel 152 asjakohane.

211    Pealegi tuletab komisjon meelde, et tal on põllumajandusvaldkonnas lai kaalutluspädevus ning et Esimese Astme Kohus ja Euroopa Kohus on sõnaselgelt tunnistanud, et nimetatud norm on direktiiviga 91/414 ettenähtud menetluste osas kohaldatav.

212    Lõpuks märgib komisjon, et ta ei mõista, miks on kohustus arvestada kõige uuemaid kättesaadavaid teaduslikke andmeid erinev eeskirjade puhul, mis on aluseks siseturgu käsitlevatele õigusaktidele.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

213    EÜ artikli 95 lõige 3, mille kohaldatavusele käesolevas asjas komisjon vastu vaidleb, näeb ette, et komisjon võtab tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tervisekaitset käsitlevate ettepanekute puhul, mida ta teeb nõukogule liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks võetavate meetmete osas ning mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine, aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.

214    Selles osas tuleb nentida, et hagejad on kirjalikes märkustes kinnitanud, et nad ei vaidlusta mitte direktiivi 91/414 õiguspärasust EÜ artikli 95 lõikest 3 lähtudes, vaid komisjoni poolt nimetatud direktiivi alusel vastuvõetud õigusaktide õiguspärasust. Hagejad tunnistavad, et direktiiv 91/414 iseenesest ei ole EÜ artikli 95 lõikes 3 sätestatud tingimustega vastuolus, kuid nad leiavad, et sellega pannakse neile tingimustele liiga suurt rõhku, sest direktiivi 91/414 artikkel 5 kordab EÜ artikli 95 lõiget 3, nähes ette, et otsused tuleb vastu võtta, „pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi”. Seega tuleb nentida, et hagejate poolt selle osa raames esitatud argumendid kattuvad osaliselt argumentidega, mis nad on esitanud esimese väite ja teise väite teise osa raames, mille suhtes on asutud seisukohale, et need ei ole põhjendatud. Seega tuleb tagasi lükata ka väited EÜ artikli 95 lõike 3 võimaliku rikkumise kohta, ilma et Esimese Astme Kohus peaks kõnealuse sätte kohaldatavuse osas seisukoha võtma.

215    Mis puudutab EÜ artikli 152 lõiget 1, millele hagejad osutavad teise võimalusena ja mille kohaselt tagatakse kõigi ühenduse poliitikate ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse, siis tuleb nentida, et iseseisvaid argumente ei ole esitatud ning et hagejad on üksnes korranud viidet komisjoni kohustusele võtta arvesse kõige uuemaid andmeid. Seega tuleb ka see väide tagasi lükata.

216    Eeltoodust tuleneb, et teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis tugineb teatavate ühenduse õiguse üldpõhimõtete rikkumisele

217    Hagejad väidavad kolmanda väite raames konkreetsemalt, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet (esimene osa), õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet (teine osa); eiratud on ultra vires tegutsemise keeldu (pädevuse puudumine) (kolmas osa); rikutud on hoolsa ja erapooletu hindamise kohustust (neljas osa); tegemist on võimu kuritarvitamisega (viies osa); rikutud on kaitseõigust ja õigust olla ära kuulatud (kuues osa); rikutud on teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtet (seitsmes osa), samuti võrdse kohtlemise põhimõtet (kaheksas osa) ja põhimõtet, mille kohaselt erinorm on üldnormi suhtes ülimuslik (üheksas osa), ning estoppeli põhimõtet (kümnes osa). Esimese Astme Kohus leiab, et enne kolmanda väite muude osade uurimist on asjakohane uurida eraldi esimest osa, mis tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, ja kaheksandat osa, mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

 Esimene osa, mis tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele

–       Poolte argumendid

218    Hagejate sõnul tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et teha kindlaks, kas ühenduse institutsiooni otsuse puhul on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb kontrollida, kas selles kasutatud vahendid on taotletava eesmärgi saavutamiseks asjakohased ega lähe kaugemale sellest, mis on kõnesoleva eesmärgi saavutamiseks vajalik. Käesoleval juhul on otsus mitte uurida kõiki hagejate esitatud andmeid vastuolus direktiivi 91/414 eesmärgiga, milleks on taimekaitsevahendite ja nende koostiseks olevate toimeainete ohutuse hindamine nimetatud direktiivis sätestatud kriteeriumide alusel, „arvestades kõige uuemaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid”; see otsus ei kujuta endast ka kõige vähem piiravat meedet sellise eesmärgi saavutamiseks, kuna endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise otsuse tagajärjeks oleks endosulfaani kõrvaldamine Euroopa Liidu turult, mis tekitaks hagejatele heastamatut kaubanduslikku kahju. Niisugune tulemus on täiesti ebaproportsionaalne eelkõige olukorras, kus see tuleneb ainult soovist pidada kinni kunstlikult kindlaksmääratud tähtaegadest, nagu käesoleval juhul.

219    Hagejad viitavad Euroopa Kohtu presidendi 21. oktoobri 2003. aasta määrusele kohtuasjas C‑365/03 P(R): Industrias Químicas del Vallés vs. Komisjon (EKL 2003, lk I‑12389) ning Esimese Astme Kohtu presidendi 5. augusti 2003. aasta määrusele kohtuasjas T‑158/03 R: Industrias Químicas del Vallés vs. Komisjon (EKL 2003, lk II‑3041), millest nähtub, et komisjon ei saa talle esitatud uute andmete uurimisest keeldumise põhjusena toetuda üksnes tähtaegadele. Mõningane viivitus, mille nende andmete uurimine oleks kaasa toonud, on tunduvalt väiksem kui lisatähtaeg, mis anti IQV‑le metalaksüüli puudutavate andmete esitamiseks, ning kindlasti pole see märkimisväärne, arvestades kogu endosulfaani hindamise perioodi, mis venis pikemaks põhjusel, et referentliikmesriik viis hindamise läbi hilinenult, ning mis oli igal juhul avatud kuni 31. detsembrini 2005 ning mida pikendati veel 31. detsembrini 2006.

220    Hagejad lisavad repliigis, et endosulfaan oleks tulnud kanda direktiivi 91/414 I lisasse vähemalt kasvuhoones kasutamise osas ning et see lahendus oleks olnud proportsionaalne kõnealuse direktiivi eesmärkidega ja ühtlasi taganud selle, et endosulfaanile lähenetakse samal viisil kui muudele toimeainetele. Komisjon nõustus beeta-tsüflutriini kandmisega direktiivi 91/414 I lisasse põhjusel, et „muud kasvuhoones kasutamise juhtumid peale kasutamisel dekoratiivtaimede juures või seemnete töötlemisel ei ole piisavalt dokumenteeritud ega ole osutunud vastuvõetavaks VI lisas nimetatud kriteeriumide alusel” ning et „toetamaks nende kasutusjuhtumite lubamist, tuleb liikmesriikidele edastada andmed ja teave, mis tõendavad nende vastuvõetavust inimeste kui tarbijate ja keskkonna seisukohast”. Sama põhjendust kasutati ka toimeaine tsüflutriini puhul ning seda oleks saanud kasutada endosulfaani puhul.

221    ECPA toetab hagejate argumente ja lisab, et see, et komisjon keeldus kõiki kättesaadavaid andmeid arvestamast, on käesoleval juhul iseäranis ebaproportsionaalne, kuna endosulfaan ja tooted, mis seda sisaldavad, ei kujuta endast otsest ega kindlakstehtud ohtu ning nendega ei kaasne ka niisuguseid riske. Lisaks väidab ECPA, et igal juhul on taotletava eesmärgi saavutamiseks vähem piiravaid võimalusi kui endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmisest keeldumine. Tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks on võimalik kas lühendada perioodi, milleks aine kõnealuse direktiivi I lisasse kantakse, tõhustada ohutustegureid, reguleeriva täiendavalt andmetega seonduvat või näha ette teavitaja kohustus lisakatsete läbiviimiseks.

222    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, ei nõustu hagejate argumentidega. Lisaks ei ole Hispaania Kuningriigi arvates vastuvõetav väide, et endosulfaani kandmata jätmine direktiivi 91/414 I lisasse kasvuhoones kasutamise jaoks oli ebaproportsionaalne, kuna ta leiab, et hagiavalduses on proportsionaalsuse põhimõtet nimetatud vaid seoses tähtaegade küsimusega.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

223    Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse üldpõhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks asjakohane ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piiravam meede, ning loodud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (vt Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑174/05: Zuid-Hollandse Milieufederatie ja Natuur en Milieu, EKL 2006, lk I‑2443, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).

224    Sellest järeldub, et juhul kui kohus kontrollib niisuguse põhimõtte kohaldamist, siis – arvestades komisjoni laia kaalutlusõigust toimeainete direktiivi 91/414 I lisasse kandmist käsitlevate otsuste vastuvõtmisel – võib selle meetme õiguspärasust mõjutada ainult see, kui meede on ilmselgelt ebasobiv sellega taotletava eesmärgi seisukohast (vt selle kohta eespool punktis 223 viidatud kohtuotsus Zuid-Hollandse Milieufederatie ja Natuur en Milieu, punkt 29).

225    Pealegi, nagu eespool punktis 81 märgitud, nähtub direktiivi 91/414 põhjendustest, et selle eesmärk on ühelt poolt tõkete kõrvaldamine ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt ja taimekasvatuse edendamine ning teiseks inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse.

226    Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist komisjoni otsusele mitte arvestada andmetega, mis esitati pärast menetlustähtaegade möödumist, siis tuleb meenutada, et kohaldatavate õigusnormide ja kohtuotsuse IQV analüüsist – mida Esimese Astme Kohus vaatles esimese väite ja teise väite teise osa uurimisel – koostoimes tuleneb, et niisuguses menetluse raames, mille tulemusena võidakse direktiivi 91/414 I lisasse kanda toimeaine, mille suhtes kuulub kohaldamisele selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 ettenähtud menetlus, on edasilükkamine kohustuslik juhul, kui toimeainest teatanud pooled on force majeure’ina käsitletavas olukorras, mis takistab neil järgimast menetlustähtaegu täiendava teabe esitamisel kõnesoleva toimeaine ohutuse tõendamiseks.

227    Erinevate eespool käsitletud probleemsete valdkondade uurimisest tuleneb, et hagejad ei ole tõendanud, et nad oleks olnud force majeure’ina käsitletavas olukorras, mis takistas neil esitamast menetlustähtaegade jooksul andmeid, mille arvessevõtmisest komisjon keeldus. Seega ei saa järeldada, et komisjoni otsus kõnealuseid andmeid ja uuringuid mitte arvesse võtta oleks rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

228    Pealegi ei ole neil asjaoludel ebaproportsionaalne ka otsus jätta endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse kandmata, kuna see võeti vastu tingimustes, kus puudus piisav teave, mis oleks võimaldanud järeldada, et kõnesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 1 nimetatud riske ei esine, arvestades asjaolu, et esiteks on direktiiviga 91/414 taotletava eesmärgiga kaitsta inimeste ja loomade tervist ning keskkonda vastuolus see, kui kõnesoleva toimeaine tootjad saaksid selle toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmist või kandmata jätmist puudutava otsuse tegemist edasi lükata, ning teiseks on mainitud tootjatel igal juhul võimalus taotleda toimeaine uut uurimist direktiivi 91/414 artikli 6 lõikes 2 ettenähtud menetluse raames.

229    Mis puudutab lõpuks hagejate väidet, et komisjon oleks pidanud nägema vaidlustatud otsuses ette endosulfaani kandmise direktiivi 91/414 I lisasse kasvuhoones kasutamiseks, siis tuleb täpsustada, et väited, mis selle osa raames hagiavalduses esitati, puudutavad komisjoni otsust mitte pikendada õigusnormides ettenähtud tähtaegu andmete esitamiseks. Seega ei käsitle need väited vaidlustatud otsuse väidetavat ebaproportsionaalset laadi – kuivõrd kõnesoleva otsusega nähti ette endosulfaani kõrvaldamine turult –, kuigi oleks võinud kasutada vähem piiravat lahendust. Neil asjaoludel tuleb hagejate väide, mille kohaselt komisjon oleks pidanud kandma endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse ühe kasvuhoones kasutamise juhtumi jaoks – mis esitati esmakordselt repliigis –, tunnistada eespool punktis 134 viidatud kohtupraktika alusel vastuvõetamatuks. Pealegi ei sea asjaolu, et ECPA esitas kõnealuse väite menetlusse astuja märkustes, kahtluse alla järeldust, et tegelikult on tegemist uue väitega, mille hagejad oleksid saanud esitada hagiavalduses (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑114/02: BaByliss vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1279, punkt 417). Igal juhul nähtub ülaltoodud esimese väite ja teise väite teise osa uurimisest, et komisjon ei ole teinud ilmselget hindamisviga, kui ta keeldus arvestamast kasvuhoones kasutamisega seonduvat lahendust, mille hagejad esitasid pärast menetlustähtaegade möödumist. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei toetanud endosulfaani kandmist direktiivi 91/414 I lisasse kasvuhoones kasutamise juhtumi osas.

230    Eeltoodust tervikuna tuleneb, et kolmanda väite esimene osa ei ole põhjendatud.

 Kaheksas osa, mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele

–       Poolte argumendid

231    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad, et endosulfaanile läheneti hindamisel rangemalt kui muudele molekulidele, mille suhtes kehtivad uurimisel samad nõuded, näiteks võrreldes metalaksüüli ja kloropürifossiga, millele määrati uute asjakohaste andmete esitamiseks ja hindamiseks täiendav tähtaeg.

232    Lisaks lükkas komisjon kaheksa toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tähtaja edasi kuini 31. detsembrini 2006. Tänu 2006. aasta lõpuks lükatud tähtajale oli võimalik turustada pikema aja vältel kaheksat ainet, mille uurimine oli esimeses etapis, sh fenarimooli ja vinklosoliini, ning teavitajatel oli võimalus esitada uusi andmeid. Vinklosoliini tähtaega pikendati 1998. aastast 2006. aastani ja fenarimooli tähtaega 1997. aastast 2006. aastani, samas kui endosulfaani puhul pikendati seda vaid 2001. aastast 2005. aastani. Hagejad esitavad tabeli illustreerimaks seda, kuidas mõjutas referentliikmesriigi poolt läbiviidud esialgse hindamise hilinemine andmete hindamiseks korraldatud koosolekute arvu ning teavitajate ja hindamisega tegelevate ametiasutuste teabevahetust. Fenarimooli ja vinklosoliini küsimuses toimus koosolekuid sagedamini ning nende ainete puhul anti mitmeid aastaid lisaaega hindamise ja direktiivis 91/414 mainitud tehnilise arengu seisukohalt oluliste uute andmete kogumiseks. Sellest tuleneb, et komisjon lähenes – vähemalt puhuti – sarnastele olukordadele erinevalt, rikkudes seeläbi võrdse kohtlemise põhimõtet ja EÜ artikli 40 lõiget 3.

233    Lisaks ei väljendunud erinev kohtlemine mitte ainult selles, et muudele ainetele, mis kuulusid samasse nimekirja kui endosulfaan, määrati hindamiseks pikem ajavahemik , vaid erinevad olid ka kriteeriumid, mida kasutati üldhinnangu andmisel ja endosulfaani hindamise lõpptulemuse puhul.

234    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, ei nõustu hagejate argumentidega.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

235    Kõigepealt tuleb täpsustada, et EÜ artikkel 40 käsitleb nõukogu pädevuse ulatust töötajate vaba liikumise valdkonnas ning sel ei ole mingisugust seost kõnesoleva osa raames esitatud väidetega. Pealegi ei ole hagejad esitanud selgitusi selle asjassepuutuvuse osas. Seega tuleb nimetatud sätte rikkumisele tuginevad viited tunnistada eespool punktis 120 viidatud kohtupraktikale tuginedes vastuvõetamatuks.

236    Edasi tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑52/02: SNCZ vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5005, punkt 109 ja viidatud kohtupraktika).

237    Selles osas tuleb esmalt nentida, et nagu komisjon märgib, on hagejad muude toimeainete puhul kasutatud lahendusega seoses piirdunud vaid rea näidete esitamisega muudest toimeainetest, mille puhul oli lahendus teistsugune, selgitamata, miks oleks endosulfaani tulnud kohelda samamoodi. Seega tuleb need väited tunnistada eespool punktis 120 viidatud kohtupraktikale tuginedes vastuvõetamatuks. Igal juhul seondub selle osa raames tõstatatud sisuline küsimus taas kord hilinenult esitatud andmete arvestamata jätmisega, kuna komisjon oleks saanud jõuda teistsugusele järeldusele – kui endosulfaani kandmata jätmine direktiivi 91/414 I lisasse selle kõigi kasutusviiside osas – üksnes juhul, kui ta oleks nõustunud uurima hagejate argumente hea põllumajandustava kokkuvõtliku versiooni, CS‑vormi või kasvuhoones kasutamise kohta.

238    Edasi, mis puudutab hagejate argumente, mis käsitlevad endosulfaani ja muude ainete hindamismenetluse läbiviimise võrdlemist, siis tuleb nentida, et nad on esitanud konkreetset võrdlusmaterjali vaid fenarimooli ja vinklosoliini osas. Hagejad on hagiavalduses esitanud võrdleva tabeli, mis pärineb komisjonilt ja millest nende sõnade kohaselt nähtub, et muude toimeainete küsimuses toimus koosolekuid sagedamini ning nende hindamismenetlus oli pikem, mis tähendas lisavõimalusi uute andmete esitamiseks. Nad väidavad, et endosulfaani puhul toimus vähem hindamiskoosolekuid ja võimalusi hilisemateks aruteludeks oli vähem, mille põhjuseks oli viivitus hindamismenetluse alguses. Lisaks ei määranud komisjon fenarimooli ja vinklosoliini puhul uute andmete esitamise jaoks tähtaega. Pealegi ei olnud hagiavalduse esitamise ajal, st 2006. aasta aprillis, nende kahe aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kohta veel otsust tehtud.

239    Komisjon märkis vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et arutelusid toimus rohkem ainete puhul, mille hindamise ja riskide haldamisega seonduvate otsuste tegemise oli keerulisem. Komisjon nendib seoses nimetatud aineid puudutavate andmete esitamise tähtaegade erinevusega, et ettevõtjatel, kes neist ainetest teatasid, oli võimalik esitada uusi andmeid kuni 2003. aasta detsembrini või 2004. aasta aprillini. Pealegi pidid ka kõnesolevad ettevõtjad ettenähtud tähtaegadest kinni pidama ega saanud jätkata uute andmete esitamist. Lisaks ei ole õige ka eeldada, et hindamisaruande projekti hilinenud esitamine mõjutas käsitletavat ainet negatiivselt, kuna näiteks aine MCPB hindamisaruande projekt esitati alles 2001. aasta detsembris, kuid see kanti direktiivi 91/414 I lisasse komisjoni 21. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/57/EÜ, millega muudetakse direktiivi 91/414, et lisada toimeainete hulka MCPA ja MCPB (ELT L 246, lk 14).

240    Komisjon selgitab fenarimooli osas, et tegemist on vastuolulise ainega, mille kohta oli raske seisukohta võtta. Komitee ei esitanud arvamust seda ainet heakskiitva direktiivi eelnõu kohta ning komisjon tegi 2006. aasta juunis ja septembris selles kohta kaks erinevat ettepanekut. Lõpuks kanti fenarimool 2006. aastal direktiivi 91/414 I lisasse tingimusel, et järgitakse rangeid tingimusi, eelkõige 18 kuu möödumisel läbiviidava hindamise osas, samas kui endosulfaani puhul nähti ette ligikaudu kaheaastane periood selle järk-järguliseks kõrvaldamiseks.

241    Komitee ei esitanud arvamust ka vinklosoliini kohta ning komisjon tegi 2006. aasta juunis ettepaneku võtta vastu direktiiv eesmärgiga kanda see aine direktiivi 91/414 I lisasse. Komisjon märgib, et nõukogu lükkas kõnesoleva ettepaneku tagasi ning et ta ei esitanud ühtki teist ettepanekut. Ta täpsustab, et selle tulemusena ei kuulu kõnesolev aine alates 1. jaanuarist 2007 enam direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 üleminekusätete alla ning et see tuli turult kõrvaldada.

242    Esimese Astme Kohus leiab, et lähtuvalt neist selgitustest, mida hagejad kohtuistungil ei vaidlustanud, ei ole tõendatud, et fenarimooli ja vinklosoliini oleks koheldud soodsamalt kui endosulfaani. Seega tuleb järeldada, et arvestades eelkõige iga uurimismenetluse eripära, mis teeb võrdlemise äärmiselt keeruliseks, samuti komisjoni hindamisruumi sedavõrd tehniliste ja komplekssete uuringute läbiviimisel – mida on eespool mitmeid kordi mainitud –, ei ole hagejad tõendanud, et erinevused võrdlemiseks esitatud hindamismenetluste läbiviimises ei ole objektiivselt põhjendatud.

243    Eeltoodust tuleneb, et kolmanda väite kaheksas osa ei ole põhjendatud.

 Kolmanda väite muud osad

244    Nagu eespool märgitud, väidavad hagejad teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda, seitsmenda, üheksanda ja kümnenda osa raames, et rikutud on vastavalt õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet; eiratud on ultra vires tegutsemise keeldu; rikutud on hoolsa ja erapooletu hindamise kohustust; tegemist on võimu kuritarvitamisega; rikutud on kaitseõigust ja õigust olla ära kuulatud; rikutud on teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtet, samuti põhimõtet, mille kohaselt erinorm on üldnormi suhtes ülimuslik, ning estoppeli põhimõtet.

–       Poolte argumendid

245    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad kõigepealt õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumise osas, et komisjoni otsus hinnata endosulfaani lähtudes kriteeriumidest, mida ei ole toodud direktiivis 91/414 (nagu PBT ja POP), või eeskirjadest, mida muudeti hindamise kestel – nagu metaboliite käsitlevad suunised –, rikub nende õiguspärast ootust ja õiguskindluse põhimõtet seonduvalt sellega, et nende poolt teatatud toimeainet hinnatakse ainult kõnealuse direktiivi alusel. Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, mille kohaselt ühenduse õigusakti tagajärjed peavad olema selged ja ettenähtavad isikutele, kelle suhtes see kohaldamisele kuulub (Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 10). Kuna komisjon on hindamiskriteeriumeid mitmeid kordi muutnud, oleks ta vähemalt pidanud määrama hagejatele piisava tähtaja ja andma küllaldaselt võimalusi teatist uute kriteeriumidega kohandada. Lisaks peab ühenduse seadusandja nägema kõik uued hindamiskriteeriumid ette direktiivis, tuginedes komisjoni ettepanekule ja järgides ettenähtud seadusandlikku menetlust; komisjon ei saa kehtestada omal algatusel uusi norme. Asjaolu, et kasutatud on hindamiskriteeriume, mida ei ole direktiivis 91/414 sõnaselgelt ette nähtud, muudab kõnesolevate uute kriteeriumide alusel tehtud otsused – nagu seda on endosulfaani puudutav otsus – tühiseks.

246    Edasi, mis puudutab ultra vires tegutsemise keeldu, siis hagejad, keda toetab ECPA, väidavad, et komisjonil puudub pädevus selleks, et hinnata endosulfaani PBT‑ ja POP‑kriteeriumide või metaboliite käsitlevate suuniste alusel, kuna neid ei ole direktiivis 91/414 sõnaselgelt nimetatud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et rakendusmeede, mis on võetud direktiivi sätete alusel, tuleb tühistada, kui see „muudab alusdirektiiviga sätestatud kohustuste ulatust […], ilma et oleks järgitud asutamislepinguga ette nähtud seadusandlikku menetlust” (Euroopa Kohtu 18. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑303/94: parlament vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑2943). Igal juhul oli komisjoni poolt läbiviidud hindamine, mis puudutas POP‑ ja PBT‑kriteeriumeid, pinnapealne ning seejuures puudus hindajal tehniline ja õiguslik pädevus.

247    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad järgmiseks seoses hoolika ja erapooletu kohustuse väidetava rikkumisega, et komisjon ei saa hinnata endosulfaani ohutust, lähtudes tulemustest, mis on saadud niisuguste andmete alusel, mis puudutavad mõnda muud ainet, endosulfaansulfaati ja/või muud tundmatut metaboliiti ning mis on saadud töögrupi tasemel läbiviidud hindamise tulemusena, kus lähtepunktiks oli PBT‑kriteerium, kus tugineti ohu mõistele ning millele ei ole lisatud direktiivis 2000/60 ettenähtud järeldust. Komisjon peab endosulfaani hindama endosulfaani enda tunnuste alusel, andes sellega seotud riskidele tervikliku hinnangu, mitte lähtudes väidetavalt kahjulikest omadustest, mida esineb keemilises mõttes eraldiseisvatel ainetel – nagu seda on metaboliidid –, kasutades seejuures hulka ebatäielikke andmeid. Pealegi tuleneb hagejate sõnul 17. mai 2004. aasta kolmepoolse kohtumise protokollist, et on tõenäoline, et referentliikmesriik ja komisjon valisid meelevaldselt teatavad endosulfaani puudutavate andmete põhjal saadud tulemused, mis toetavad üht konkreetset järeldust, ning eirasid teadlikult muid tulemusi ja korrigeeritud andmeid, mis hagejad esitasid vastuseks probleemsetele küsimustele, mis olid hindajate arvates jätkuvalt vastamata seoses CS‑vormi ohutu kasutamisega. Nii toimides ei ole komisjon uurinud endosulfaani hoolikalt ja erapooletult.

248    Edasi, mis puudutab väidetavat võimu kuritarvitamist, siis hagejad, keda toetab ECPA, väidavad, et komisjon kuritarvitas talle kuuluvat võimu seeläbi, et ta tegi otsuse jätta endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse kandmata, tuginedes kriteeriumidele, mida ei ole kõnealuses direktiivis nimetatud, ning hulgale meelevaldselt väljavalitud andmetele, mille hulka ei kuulunud nende esitatud kõige uuemad andmed. Komisjoni poolt endosulfaani kohta tehtud järeldused tuginevad tulemustele, mis on ebatäielikud ja piiratud või on saadud direktiivis 2000/60 kehtestatud põhimõtetest lähtudes ja ohu mõistele tuginevate meetodite kohaldamisel, mitte direktiivis 91/414 ettenähtud hindamismenetluse kohaselt, mis loob mulje, et tegemist on meelevaldse otsusega, mille ainus eesmärk on toetada järeldusi PBT ja/või POP‑i osas, et põhjendada otsust endosulfaani direktiivi 91/414 I lisasse kandmata jätmise kohta. Lisaks nõudsid komisjon ja referentliikmesriik niisuguste uuringute esitamist, mis ei kuulunud direktiivi 91/414 kohaldamisalasse ega olnud seotud tegelikku kasutamist puudutavate tingimustega. Igal juhul peaks endosulfaani ja selle metaboliite hindama eraldi. Hagejad on seisukohal, et püsivale, bioakumuleeruvale ja toksilisele ainele väidetavalt iseloomulikud omadused ning muud endosulfaani metaboliitidega seotud probleemsed küsimused ei saa seega avaldada negatiivset mõju endosulfaani enda hindamisele direktiivi 91/414 alusel, vaid nõuavad eraldi hindamise läbiviimist, millest referentliikmesriik on otsustanud loobuda. Komisjon on ületanud direktiiviga 91/414 antud pädevuse piire seeläbi, et ta kasutas endosulfaani metaboliitide tulemusi (või tulemuste puudumist), et jätta endosulfaan kõnesoleva direktiivi I lisasse kandmata.

249    Hagejad, keda toetab ECPA, väidavad seoses kaitseõiguse ja õiguse olla ära kuulatud väidetava rikkumisega, et komisjon võttis neilt võimaluse ennast tõhusalt kaitsta seeläbi, et ta ei uurinud nende esitatud uusi andmeid ja andmete toetuseks esitatud argumente ja muutis mitmeid kordi hindamiskriteeriume, andmata küllaldaselt aega nende arvessevõtmiseks. Referentliikmesriik ei hinnanud endosulfaani vastavalt direktiivi 91/414 kriteeriumidele; ei olnud teavitajatega kontaktis; nõudis niisuguste uuringute esitamist, mis ei olnud asjakohased või mis väljusid direktiivi 91/414 raamest, ning keeldus uurimast teatavaid talle esitatud andmeid, mis olid seevastu otsustava tähtsusega endosulfaani nõuetekohase hindamise läbiviimiseks. Komisjon oleks niisuguste ilmselgete vigade ja rikkumiste avastamisel pidanud sekkuma, lähtudes hea halduse kohustusest, kontrollimaks, et hindamine toimuks esiteks teaduslikus ja õiguslikus mõttes mõistlikult ning et teiseks oleks hagejatel küllaldaselt aega ja võimalusi, et oma seisukohti tõhusalt kaitsta ning kohandada neid vastavalt eeskirjadele, mida oli mitmeid kordi muudetud.

250    Edasi, mis puudutab asjaolu, et väidetavalt on rikutud teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtet, siis viitavad hagejad, keda toetab ECPA, komisjoni 30. aprilli 1997. aasta teatisele tarbijate tervise ja toiduohutuse kohta, kus on märgitud, et üldist tarbijakaitset ja konkreetsemalt tarbijate tervist käsitlevate ühenduse õigusnormide väljatöötamise ja muutmise jaoks omavad kõige suuremat tähtsust kõrge kvaliteediga teaduslikud andmed. Lisaks, vastavalt komisjoni 23. juuli 1997. aasta otsusele 97/579/EÜ, millega luuakse tarbijate tervise ja toiduohutuse valdkonna teaduskomiteed (EÜT L 237, lk 18), peavad tarbija tervisega seotud küsimustes antud teaduslikud arvamused tarbija ja tööstuse huvides põhinema kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtetel. Pealegi on Esimese Astme Kohus juba varem väljendanud seisukohta, et kui riskide osas viiakse läbi teaduslik uurimine, mis on võimalikult ulatuslik ja tugineb teaduslikele arvamustele, mis põhinevad kõrge kvaliteedi, läbipaistvuse ja sõltumatuse põhimõtetel, siis on see oluline menetluslik garantii tagamaks meetmete teaduslikku objektiivsust ja vältimaks omavoliliste meetmete võtmist (Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3305, punkt 172). Endosulfaani puhul tugines referentliikmesriik oma soovituses jätta see aine direktiivi 91/414 I lisasse kandmata suures osas probleemsetele küsimustele seoses metaboliitide ja püsivatele, bioakumuleeruvatele ja toksilistele ainetele ning püsivatele orgaanilistele saasteainetele väidetavalt iseloomulike omadustega, mida ei ole direktiivis 91/414 ette nähtud ja mida muude molekulide hindamisel ei kasutatud. Lisaks muutis suuniste pidev muutmine hagejate toimikule antava hinnangu täiesti etteaimamatuks. Seega on hinnang läbinisti subjektiivne, ei põhine objektiivsetel arvamustel ega ole teaduslikult kõrgetasemeline, nagu nõutud.

251    Lisaks väidavad hagejad, keda toetab ECPA, selle põhimõtte väidetava rikkumise osas, mille kohaselt erinorm on üldnormi suhtes ülimuslik, et komisjonil polnud õigust teha otsust jätta endosulfaan direktiivi 91/414 I lisasse kandmata, kasutades niisuguseid kriteeriumeid nagu PBT ja POP, mis põhinevad ohtlikkusel ja on mõeldud kasutamiseks hindamises, mis viiakse läbi direktiivi 2000/60, mitte direktiivi 91/414 alusel. Direktiiv 91/414 on spetsiifilisem ning seega antud juhul ülimuslik. Järelikult on viimatinimetatud direktiiv direktiivide 2000/60 ja 91/414 kollisiooni korral ülimuslik (lex specialis).

252    Lõpuks leiavad hagejad, keda toetab ECPA, et estoppeli põhimõtte kohaselt ei ole võimalik tugineda faktile või eeskirjade eiramisele, mille aluseks võis olla viitaja enda käitumine. Käesoleval juhul on hagejad seisukohal, et kõnealuse põhimõttega on vastuolus see, et komisjon keeldus hagejate poolt talle esitatud uute andmete uurimisest põhjendusega, et tuleb kinni pidada teatavatest kunstlikult määratud tähtaegadest, samas kui keeldumise tegelik ja ainus põhjus oli üleüldine viivitus, mis oli tekkinud taimekaitsevahendite hindamises üldiselt ja endosulfaani hindamises konkreetselt ja mille põhjuseks oli asjaolu, et komisjon ei olnud ise nõuetekohaselt endosulfaaniga seonduvatele probleemidele osutanud, ei andnud hagejatele piisavat tähtaega neile probleemidele vastamiseks ega uurinud nende vastust tähtaja jooksul. Samuti – juhul, kui tähtajast ei saa kinni pidada põhjusel, et on kehtestatud uued hindamiskriteeriumid, mida ei olnud võimalik hindamismenetluses ette näha, siis vastavalt estoppeli põhimõttele otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaeg enam ei kehti. Käesoleval juhul kehtestas komisjon hindamismenetluse ajal uued kriteeriumid ja suunised, takistades niimoodi ise kõnesolevatest tähtaegadest kinnipidamist.

253    Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, ei nõustu hagejate argumentidega.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

254    Kõigepealt mis puudutab seda, et väidetavalt on tegemist võimu kuritarvitamisega, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võimu kuritarvitamise mõiste ühenduse õiguses täpselt piiritletud ja sellega on mõeldud olukorda, kus haldusasutus kasutab oma volitusi mõnel muul eesmärgil kui see, milleks need talle on antud. Otsuse puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsetest, asjakohastest ja kooskõlas olevatest andmetest nähtub, et otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema (Euroopa Kohtu 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑285/94: Itaalia vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑3519, punkt 52; Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsused kohtuasjas T‑254/97: Fruchthandelsgesellschaft Chemnitz vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2743, punkt 76, ja T‑612/97: Cordis vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2771, punkt 41).

255    Tuleb nentida, et hagejad ei ole võimu kuritarvitamise tõendamiseks esitanud objektiivseid, asjakohaseid ja kooskõlas olevaid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et hindamismenetluse käigus tehtud otsus taotleda üht või teist uuringut või vaidlustatud otsus ise oleks tehtud mõnel muul eesmärgil kui need, milleks need peaks mõeldud olema, st direktiivi 91/414 eesmärkide täitmiseks, milleks on ühelt poolt tõkete kõrvaldamine ühendusesiseselt taimekaitsevahenditega kauplemiselt ja taimekasvatuse edendamine ning teiselt poolt inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse.

256    Edasi, mis puudutab teaduslike arvamuste kõrge kvaliteedi ja sõltumatuse põhimõtet, siis eespool punktis 250 viidatud kohtuotsuse Pfizer Animal Health vs. nõukogu – millele hagejad tuginevad – punktidest 170–172 nähtub alljärgnev:

„[Ü]henduse institutsioonid võivad ettevaatuse põhimõttele tuginedes võtta inimeste tervise kaitse huvides, kuid jätkuvalt lünklike teaduslike andmete alusel vastu kaitsemeetmeid, mis võivad – isegi tõsiselt – kahjustada põhjendatuks peetavaid õiguslikke seisukohti, ning kõnealune põhimõte annab selleks neile laia hindamisruumi. Vastavalt Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu väljakujunenud praktikale on niisuguste asjaolude korral ühenduse õiguskorraga antud tagatistest kinnipidamine haldusmenetluses veelgi suurema tähtsusega. Mainitud tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida kõiki käsitletava juhtumi puhul asjakohaseid andmeid hoolikalt ja erapooletult. […] Järelikult on see, kui riskide osas viiakse läbi teaduslik uurimine, mis on võimalikult ulatuslik ja tugineb teaduslikele arvamustele, mis põhinevad kõrge kvaliteedi, läbipaistvuse ja sõltumatuse põhimõtetel, oluline menetluslik garantii tagamaks meetmete teaduslikku objektiivsust ja vältimaks omavoliliste meetmete võtmist.”

257    Vastavalt nimetatud kohtupraktikale ja vastupidiselt komisjoni arvamusele ei ole hagejate väide, et vaidlustatud otsus peab põhinema kõrge kvaliteediga ja sõltumatutel teaduslikel arvamustel, asjakohatu. Siiski tuleb märkida, et teatavad hindamismenetluse erijooned – nagu liikmesriikide ekspertide poolt hindamisaruande projekti osas antud konsultatsioonid ja teavitajaks olnud ettevõtjate võimalus esitada erinevate hindamismenetluses osalejate kohtumiste ja arutelude järel täiendavaid andmeid ja uuringuid – täidavad selgelt rolli, millele on menetluslike tagatise järgimise osas viidatud eespool punktis 250 viidatud kohtuotsuses Pfizer Animal Health vs. nõukogu. Eespool järeldati, et komisjon ei ole menetluse käigus rikkunud eeskirju moel, mis võiks tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Pealegi tuleb märkida, et hagejad on ajanud menetluslike tagatiste küsimuse segamini arvamuste võimaliku lahknemisega asja põhisisu osas.

258    Ülejäänu osas tuleb nentida, et hagejad ei ole esitanud argumente, mis erineksid esimese ja teise väite raames esitatust, kusjuures mõlemad mainitud väited lükati tagasi. Seega tuleb käsitletava väite muude osade toetuseks esitatud argumendid tagasi lükata.

259    Kõike eeltoodut arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata ning seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Menetlust korraldavad meetmed ja menetlustoimingud

260    Hagejad on lisaks taotlustele, mis jäeti eespool punktides 152 ja 167 rahuldamata, palunud Esimese Astme Kohtul kutsuda kohtusse teatud eksperdid või pöörduda nende poole kirjalikult teatavates konkreetsetes küsimustes, mis puudutavad hagejate poolt esitatud, kuid komisjoni poolt arvestamatajäetud andmete asjakohasust ja nende andmete uurimiseks vajalikku aega ning käesolevas asjas tõusetunud tehnilisi küsimusi käsitlevat ekspertaruannet. Esimese Astme Kohus leiab, et need meetmed on tarbetud, arvestades eelkõige esimese väite ja teise väite teise osa raames tehtud järeldusi, ning seega tuleb need taotlused jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

261    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks ja komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist, siis tuleb hagejate kohtukulud jätta nende endi kanda ning lisaks mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

262    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Järelikult kannab Hispaania Kuningriik oma kohtukulud ise.

263    Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kannab ECPA kui menetlusse astuja ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Bayer CropScience AG, Makhteshim-Agan Holding BV, Alfa Georgika Efodia AEVE ja Aragonesas Agro SA kannavad ise oma kohtukulud ning neilt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud.

3.      Hispaania Kuningriik ja European Crop Protection Association (ECPA) kannavad ise oma kohtukulud.

Czúcz Cooke Labucka

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2008 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

E. Coulon       O. Czúcz

Sisukord

Õiguslik raamistik

Asutamislepingu sätted

Direktiiv 91/414/EMÜ

Määrus (EMÜ) nr 3600/92

Vaidluse taust

Hindamismenetlus

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Vastuvõetavus

Põhjendatud huvi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Õigus esitada hagi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Põhiküsimus

Esimene väide, mis tugineb menetlusnormide rikkumisele, hindamismenetluse ebaõiglusele ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, ning teise väite teine osa, mis tugineb direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 rikkumisele

Esialgne küsimus, mis puudutab menetlustähtaegade ja direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 1 kohaldamist

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Esimene probleemne valdkond, mis puudutab tundmatut metaboliiti

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine probleemne valdkond, mis puudutab CS‑toimikut.

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas probleemne valdkond, mis puudutab kasutaja kokkupuudet sisetingimustes

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Neljas probleemne valdkond, mis puudutab uuesti läbivaadatud head põllumajandustava

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Viies probleemne valdkond, mis puudutab endosulfaani väidetavat klassifitseerimist püsiva orgaanilise saasteainena (POP) ja püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena (PBT)

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kuues probleemne valdkond, mis puudutab kasvuhoones kasutamist

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Seitsmes probleemne valdkond, mis puudutab referentliikmesriigi ja komisjoni põhjustatud viivituste mõju hindamismenetluses

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Teise väite esimene osa, mis tugineb EÜ artikli 95 lõike 3 rikkumisele

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, mis tugineb teatavate ühenduse õiguse üldpõhimõtete rikkumisele

Esimene osa, mis tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kaheksas osa, mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmanda väite muud osad

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Menetlust korraldavad meetmed ja menetlustoimingud

Kohtukulud

1? Kohtumenetluse keel: inglise.