Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
30. mai 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) 2019/1150 – Artiklid 1, 15, 16 ja 18 – Eesmärk – Kohaldamine – Kontroll – Hindamine – Liikmesriigi võetud meetmed – Kohustus anda teavet veebipõhiste vahendusteenuste osutaja majandusliku olukorra kohta
Kohtuasjas C‑663/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) 10. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. oktoobril 2022, menetluses
Expedia Inc.
versus
Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl (ettekandja), J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Expedia Inc., esindajad: avvocati P. Actis Perinetto, F. Brunetti, C. Osti ja A. Vitale,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato L. Delbono ja R. Guizzi,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,
– Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne ning A. Joyce ja M. Tierney, keda abistas D. Fennelly, BL,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, S. L. Kalėda ja L. Malferrari,
olles 11. jaanuari 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT 2019, L 186, lk 57).
2 Taotlus on esitatud Ameerika Ühendriikides asutatud äriühingu Expedia Inc. ja Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, Itaalia) (edaspidi „AGCOM“) vahelises kohtuvaidluses meetmete üle, mille viimane on võtnud veebipõhiste vahendusteenuste osutajate suhtes.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse 2019/1150 põhjendustes 7, 46 ja 51 on märgitud:
„(7) [Euroopa] Liidu tasandil tuleks kehtestada sihipärased imperatiivsed sätted, et tagada siseturul õiglane, prognoositav, kestlik ja usaldusväärne veebipõhine ettevõtluskeskkond. Eelkõige tuleks veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajatele võimaldada kogu liidus asjakohast läbipaistvust ja tulemuslikke õiguskaitsevahendeid, et lihtsustada liidus piiriülest ettevõtlust ja parandada seeläbi siseturu nõuetekohast toimimist ning käsitleda konkreetsetes käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades tekkida võivat killustatust.
[…]
(46) Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad tagaksid käesoleva määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise tagamise. Liikmesriikides on juba olemas erinevad täitmise tagamise süsteemid ning nad ei tohiks […] olla kohustatud looma uusi riiklikke täitevasutusi. Liikmesriikidel peaks olema võimalus usaldada käesoleva määruse jõustamine olemasolevatele ametiasutustele, sealhulgas kohtutele. Käesolev määrus ei tohiks kohustada liikmesriike nägema ette ex officio täitmist või trahvide määramist.
[…]
(51) Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt õiglase, prognoositava, jätkusuutliku ja usaldusväärse veebipõhise ettevõtluskeskkonna tagamine siseturul, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [ELL] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.“
4 Määruse artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades õigusnormid, millega tagatakse veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele veebipõhiste otsingumootoritega seoses vajalik läbipaistvus, õiglus ja tõhusad õiguskaitsevahendid.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse selliste veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite suhtes, mida pakutakse või edastatakse pakkumiseks vastavalt ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele, kelle asukoht või elukoht on liidus ja kes pakuvad nende veebipõhiste vahendusteenuste või otsingumootorite kaudu kaupu või teenuseid liidus asuvatele tarbijatele, olenemata selliste teenuste pakkujate asukohast või elukohast ning sellest, milline õigus oleks muidu kohaldatav.
[…]
5. Käesolev määrus ei mõjuta liidu õiguse kohaldamist, eelkõige liidu õiguse kohaldamist sellistes valdkondades nagu õigusalane koostöö tsiviilasjades, konkurents, andmekaitse, ärisaladuste kaitse, tarbijakaitse, e‑kaubandus ja finantsteenused.“
5 Määruse artikli 2 punktis 1 on ette nähtud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „ärikasutaja“ – eraisik, kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuse raames, või juriidiline isik, kes pakub oma kaubandus-, majandus-, oskus- või kutsetegevuse raames veebipõhiste vahendusteenuste kaudu tarbijatele kaupu või teenuseid“.
6 Sama määruse artiklis 15 on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik tagab käesoleva määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise.
2. Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid käesoleva määruse rikkumise korral kohaldatavate meetmete kohta ning tagavad nende rakendamise. Ettenähtud meetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
7 Määruse 2019/1150 artiklis 16 on sätestatud:
„Komisjon jälgib tihedas koostöös liikmesriikidega tähelepanelikult käesoleva määruse mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele ning otsingumootorite ja kommertsveebisaidi kasutajate vahelistele suhetele. Selleks kogub komisjon asjakohast teavet, et jälgida kõnealuste suhete muutumist, muu hulgas viies läbi asjakohaseid uuringuid. Liikmesriigid abistavad komisjoni, esitades taotluse korral kogu kogutud asjakohase teabe, sealhulgas konkreetsete juhtumite kohta. Käesoleva artikli ja artikli 18 kohaldamisel võib komisjon püüda koguda teavet veebipõhiste vahendusteenuste pakkujatelt.“
8 Määruse artikli 18 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Hiljemalt 13. jaanuariks 2022 ja seejärel iga kolme aasta tagant hindab komisjon käesolevat määrust ja esitab Euroopa Parlamendile, [Euroopa Liidu N]õukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele selle kohta aruande.
[…]
3. Liikmesriigid esitavad kogu nende valduses oleva asjakohase teabe, mida komisjon võib lõikes 1 osutatud aruande koostamiseks nõuda.“
Itaalia õigus
31. juuli 1997. aasta seadus nr 249
9 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 sideteenuste tagamise ameti asutamise ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälingusüsteemide standardite kehtestamise kohta (legge n. 249 – Istituzione dell’Autorità per le garanzie nelle comunicazioni e norme sui sistemi delle telecomunicazioni e radiotelevisivo) (GURI nr 177 regulaarne lisa, 31.7.1997) artiklis 1 on sätestatud:
„[…]
29. Isikutele, kes [AGCOMi] nõutud teatistes esitavad raamatupidamisandmeid või oma tegevusega seotud faktilisi asjaolusid, mis ei vasta tegelikkusele, kohaldatakse tsiviilseadustiku artiklis 2621 ette nähtud karistusi.
30. Isikutele, kes ei edasta [AGCOMi] nõutud dokumente, andmeid ja teavet ettenähtud tähtaja jooksul ja korras, kohaldab see asutus haldustrahvi vahemikus 1 000 000 [Itaalia liirist (ITL) (ligikaudu 516 eurot) kuni 200 000 000 liirini (ligikaudu 103 000 eurot)].
[…]“.
10 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 (30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 2021. aasta esialgse riigieelarve kohta ja mitmeaastase eelarve kohta kolmeaastaseks ajavahemikuks 2021–2023 (legge n. 178 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2021 e bilancio pluriennale per il triennio 2021-2023) (GURI nr 322 regulaarne lisa, 30.12.2020) muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 6 punkti c alapunktis 14‑bis on sätestatud:
„[AGCOMi] ülesanded on määratletud järgmiselt:
[…]
c) nõukogu:
[…]
14-bis) tagab määruse [2019/1150] nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumise kaudu.“
Otsus nr 397/13
11 AGCOM võttis 25. juunil 2013 vastu otsuse nr 397/13/CONS süstemaatilise majandusteabe deklaratsiooni kohta (delibera n. 397/13/CONS – Informativa economica di sistema) (edaspidi „otsus nr 397/13“).
12 Otsuse nr 397/13 artikli 2 lõikes 1 on loetletud nende isikute rühmad, kes peavad AGCOMile saatma dokumendi „Informativa economica di sistema“ (süstemaatiline majandusteabe deklaratsioon) (edaspidi „IES“).
13 Otsuse artiklis 6 on ette nähtud:
„1. Isikuid, kes käesoleva otsuse artiklis 2 nimetatud kohustuse täitmiseks edastavad tegelikkusele mittevastavaid andmeid, karistatakse [31. juuli 1997. aasta] seaduse nr [249] artikli 1 lõike 29 alusel.
2. Isikud, kes ei täida artiklis 2 sätestatud kohustust ettenähtud tähtaja jooksul ja korras, karistatakse [31. juuli 1997. aasta] seaduse nr [249] artikli 1 lõike 30 alusel.“
Otsus nr 161/21
14 AGCOM võttis 12. mail 2021 vastu otsuse nr 161/21/CONS, millega muudetakse 25. juuni 2013. aasta otsust nr 397/13 süstemaatilise majandusteabe deklaratsiooni kohta (delibera n. 161/21/CONS – Modifiche alla delibera n. 397/13 del 25 giugno 2013 „Informativa Economica di Sistema“) (edaspidi „otsus nr 161/21“).
15 Otsuse nr 161/21 preambulis on märgitud:
„[…]
võttes arvesse määrust 2019/1150 […]
võttes arvesse [30. detsembri 2020. aasta seadust nr 178] […]
[…]
võttes arvesse, et [IES] on iga-aastane deklaratsioon, mille sideettevõtjad peavad täitma ja mis puudutab asjaomaste isikute tegevusega seotud identifitseerimisandmeid ja majandusandmeid ning mille eesmärk on koguda konkreetsete õiguslike kohustuste täitmiseks vajalikke andmeid, sealhulgas Sistema integrato delle comunicazioni [(integreeritud sidesüsteem, SIC)] hindamiseks ja [koondumis]künniste kontrollimiseks selle raames, turu ja võimaliku turgu valitseva seisundi või igal juhul mitmekesisust kahjustava seisundi analüüsimiseks, aastaaruande ja uurimiste jaoks […] ning selleks, et ajakohastada sideettevõtjate statistilist andmebaasi;
võttes arvesse, et [30. detsembri 2020. aasta] seadusega [nr 178] antakse [AGCOMile] uued volitused, tehes talle ülesandeks tagada „määruse [2019/1150] nõuetekohane ja tõhus kohaldamine, eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumise kaudu“;
[võttes arvesse, et] seetõttu on vaja laiendada [teatavaid] IESis teabe esitamise kohustusi veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite pakkujatele, et koguda igal aastal asjakohast teavet ja teha toiminguid, et tagada määruse 2019/1150 nõuetekohane ja tõhus kohaldamine ning [AGCOMile 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178] antud ülesannete täitmine;
[…]“.
16 Selle otsuse artikli 1 lõikega 1 muudeti otsuse nr 397/13 artiklis 2 esitatud loetelu, et laiendada IESi AGCOMile saatmise kohustust kahele järgmisele isikute rühmale:
„[…]
h) veebipõhiste vahendusteenuste pakkujad: füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad või pakuvad määruses 2019/1150 määratletud veebipõhiseid vahendusteenuseid Itaalias asuvatele või elavatele ärikasutajatele, isegi kui nende enda asu- või elukoht ei ole Itaalias;
i) veebipõhiste otsingumootorite pakkujad: füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad või pakuvad määruses 2019/1150 määratletud veebipõhist otsingumootorit itaalia keeles või Itaalias asuvatele või elavatele kasutajatele, isegi kui nende enda asu- või elukoht ei ole Itaalias.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 Expedia on Seattle’is (Ameerika Ühendriigid) asuv äriühing, kes haldab majutuse ja reiside veebipõhise broneerimise teenuseid pakkuda võimaldavaid arvutiplatvorme.
18 Pärast riigisisesesse õigusraamistikku tehtud muudatusi, mis tulenesid 30. detsembri 2020. aasta seadusest nr 178 ning otsusest nr 161/21, mille Itaalia ametiasutused võtsid vastu eelkõige määruse 2019/1150 kohaldamise tagamiseks, on Expedial kui veebipõhiste vahendusteenuste pakkujal nüüdsest kohustus saata AGCOMile IES, st dokument, kuhu tuleb kanda teenuseosutaja majanduslikku olukorda puudutav teave.
19 Expedia esitas kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, paludes eelkõige tühistada otsuse nr 161/21.
20 Expedia väidab selles kohtus, et kuna see otsus kohustab teda saatma AGCOMile IESi, on see vastuolus määrusega 2019/1150, mis on proportsionaalsuse põhimõttest kantud ühtlustamisakt ega võimalda seega laiendada veebipõhiste vahendusteenuste osutajatele kehtestatud menetlusnõudeid, olenemata sellest, kas nad on asutatud liidus või kolmandas riigis.
21 Sellega seoses tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena meelde, et pärast määruse 2019/1150 vastuvõtmist muutis Itaalia seadusandja 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 31. juuli 1997. aasta seadust nr 249.
22 Nõnda pandi AGCOMile ülesanne tagada määruse 2019/1150 kohaldamine, tehes seda eelkõige teabe kogumise teel (31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 (30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 6 punkti c alapunkt 14‑bis).
23 Teisena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et AGCOM muutis otsusega nr 161/21 otsust nr 397/13, et võtta arvesse Itaalia seadusandja poolt määruse 2019/1150 kohaldamiseks võetud meetmeid. Selle tulemusel laiendati kohustust saata AGCOMile IES ka veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite pakkujatele (edaspidi „asjasse puutuvate teenuste osutajad“), kes pakuvad teenuseid Itaalias.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et IESi saatmine oli alguses ette nähtud Garante per la radiodiffusione e l’editoria (ringhäälingu- ja kirjastamise inspektor, Itaalia) tarbeks vastavalt õigusnormidele, mis andsid talle õiguse võtta meetmeid raamatupidamisandmete ja muu teabe kindlaksmääramiseks, mida teatavad üksused pidid talle edastama, ning et selle inspektori pädevus anti üle AGCOMile.
25 Nimetatud kohus leiab, et AGCOM kehtestas otsusega nr 161/21 asjasse puutuvate teenuste osutajatele kohustuse edastada talle olulist ja konkreetset teavet nende majandusliku olukorra kohta. Nii on need teenuseosutajad näiteks kohustatud avalikustama veebimüügisaitidelt saadud kogutulu, summad, mida kogutakse tasuna abonementide eest ning registreerimis-, liitumis- või lepingutasudena nende teenuseosutajate veebipõhise müügiplatvormi kasutamise eest Itaalias asuvate kasutajate poolt, kes pakuvad tarbijatele kaupu või teenuseid, fikseeritud ja muutuva suurusega komisjonitasud veebipõhise müügiplatvormi kaudu tarbijatele pakutavate nende kaupade või teenuste müügi pealt, mida pakuvad sellised veebipõhiseid vahendusteenuseid kasutavad ettevõtjad määruse 2019/1150 artikli 2 punkti 1 tähenduses (edaspidi „ärikasutajad“), kes on asutatud Itaalias, Itaalias asutatud ärikasutajate poolt makstud fikseeritud ja muutuva suurusega komisjonitasu veebipõhise müügiplatvormi kaudu tarbijatele pakutavate kaupade või teenuste müügi pealt ning muu tulu vahendusteenustelt (välja arvatud reklaam), mida osutatakse ärikasutajatele või muudele kasutajatele kui ärikasutajad, kes on asutatud Itaalias ja pakuvad tarbijatele kaupu või teenuseid veebimüügiplatvormi kaudu.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et AGCOMile IESi saatmata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest kohaldatakse 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 artikli 1 lõigetes 29 ja 30 ette nähtud sanktsioone.
27 Neid asjaolusid arvestades leiab see kohus, et kohustus saata AGCOMile IES võib olla vastuolus määrusega 2019/1150.
28 Nimetatud kohus märgib, et see määrus sisaldab sätteid, mis käsitlevad määruse kohaldamise ja mõju kontrollimist. Ta tuletab ühest küljest meelde, et määruse artikli 15 kohaselt tagavad liikmesriigid määruse nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise ning kehtestavad määruse rikkumise korral kohaldatavad meetmed, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
29 Teisest küljest viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse 2019/1150 artiklile 16, milles on kõigepealt sätestatud, et komisjon jälgib tihedas koostöös liikmesriikidega tähelepanelikult kõnesoleva määruse mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele, järgmiseks, et selleks kogub komisjon kõnealuste suhete muutumise jälgimiseks asjakohast teavet liikmesriikide abil, kes sellekohase taotluse korral edastavad talle kogu kogutud asjakohase teabe, sealhulgas konkreetsete juhtumite kohta, ning viimaks, et komisjon võib koguda teavet asjasse puutuvate teenuste osutajatelt.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb sellest järelduse, et määruses 2019/1150 ette nähtud kohustuste täitmise ja IESis nõutava teabe vahel, mis puudutab peamiselt asjasse puutuvate teenuste osutajate tulu, ei ole mingit seost ja see teave ei ole asjakohane nende teenuseosutajate ja ärikasutajate vaheliste suhete läbipaistvuse ja õigluse tagamiseks. Seetõttu leiab nimetatud kohus, et Itaalia ametiasutused on riigisiseste meetmetega, mille kohaselt on veebipõhiste vahendusteenuste osutajad nüüd kohustatud saatma AGCOMile IESi (edaspidi „vaidlusalused riigisisesed meetmed“), oma õiguskorda lisanud õigusnormid, mis näevad ette neid teenuseosutajaid iseloomustavate asjaolude kontrolli, mis on täiesti erinev nimetatud määruses ette nähtud kontrollist, mis puudutab määruses sätestatud kohustuste täitmist viimaste poolt.
31 Ta täpsustab, et kui kohustus saata AGCOMile IES ei ole määrusega 2019/1150 kooskõlas, on otsus nr 161/21 kehtetu, kuna 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 on AGCOMile antud üksnes ülesanne tagada selle määruse nõuetekohane ja tõhus kohaldamine.
32 Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määrusega [2019/1150], eelkõige selle artikliga 15, ning proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või liikmesriigi sõltumatu asutuse võetud meede […], mis kohustab välismaal asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajaid esitama deklaratsiooni andmetega, mis ei ole selle määruse eesmärgiga seotud?
2. Kas igal juhul võib [IESi] edastamise kaudu nõutavat teavet pidada asjakohaseks ja vajalikuks määruse [2019/1150] nõuetekohaseks ja tõhusaks kohaldamiseks?“
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
33 Itaalia valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, leides, et esitatud kaks küsimust on vastuolulised, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt kinnitab ilma põhjendusi esitamata, et IESi AGCOMile saatmise kohustus ei ole seotud määruse 2019/1150 kohaldamisega, ja teiselt poolt palub Euroopa Kohtul kontrollida IESi kantava teabe asjakohasust ja tarvilikkust selle määruse nõuetekohase kohaldamise seisukohast, samas kui see kontrollimine kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse, eelkõige osas, mis puudutab faktiliste hinnangute andmist.
34 Esimesena tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Selleks et anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, võib Euroopa Kohus siiski liikmesriigi kohtutega tehtava koostöö raames anda viimastele juhiseid, mida ta peab vajalikuks (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Lisaks, kuigi Euroopa Kohus ei saa tõlgendada liikmesriigi riigisiseseid õigusnorme, võib ta anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud selgitused liidu õigusnormide kohta, millega liikmesriigi õigusnormid võivad vastuolus olla (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F. A. Bonporti, C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Teisena tuleb märkida sama moodi, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 80, et vastuolu, millele Itaalia valitsus viitab ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, tuleneb asjaolust, et eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab oma esimeses küsimuses ise, et IESis esitatav teave ei ole tema hinnangul määruse 2019/1150 eesmärkidega seotud, soovides samas oma teise küsimusega teada, kas see teave võib olla asjakohane ja tarvilik selle määruse nõuetekohaseks ja tõhusaks kohaldamiseks.
37 Itaalia valitsuse kahtlused, mis on seotud nii Euroopa Kohtu pädevuse piiride kui ka esitatud küsimuste väidetava vastuolulisusega, saab aga hajutada, analüüsides neid küsimusi koos aspektist, kas sellised riigisisesed meetmed nagu vaidlusalused riigisisesed meetmed on määrusega 2019/1150 vastuolus.
38 Järelikult on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuste analüüs
39 Esitatud küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määrust 2019/1150 tuleb tõlgendada nii, et sellega saab põhjendada liikmesriigi võetud meetmeid, mille kohaselt on veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel selles liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus saata korrapäraselt selle riigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutajate saadud tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.
40 Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 288 alusel ning määruste olemuse ja ülesande tõttu liidu õiguse allikate süsteemis määruse sätetel liikmesriikide õiguskordades tavaliselt vahetu õigusmõju, ilma et liikmesriikide asutustel oleks vaja võtta rakendusmeetmeid. Teatavate määrusesätete puhul võib nende rakendamiseks siiski olla vaja, et liikmesriigid võtaksid rakendusmeetmed (15. juuni 2021. aasta kohtuotsus Facebook Ireland jt, C‑645/19, EU:C:2021:483, punkt 110 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Kui määruse teatud sätete rakendamine seda nõuab, võivad liikmesriigid vastu võtta määruse rakendusmeetmed tingimusel, et need ei takista määruse vahetut kohaldatavust, ei varja asjaolu, et tegemist on liidu õigusnormiga, ning täpsustavad liikmesriigile määrusega antud kaalutlusruumi kasutamise tingimusi, jäädes samas kõnealuste sätetega kehtestatud piiridesse (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Ursa Major Services, C‑814/18, EU:C:2020:27, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Selles osas olgu märgitud, et see, kas kõnealuse määruse sätted keelavad, kohustavad või lubavad liikmesriikidel teatud rakendusmeetmeid võtta ning viimati nimetatud juhul kontrollida, kas asjaomane meede jääb igale liikmesriigile antud kaalutlusruumi raamesse, tuleb kindlaks teha selle määruse asjakohaste sätete alusel, tõlgendades neid määruse eesmärke arvestades (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Ursa Major Services, C‑814/18, EU:C:2020:27, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et selliste meetmete võtmisel on liikmesriigid kohustatud järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis on nende seadusandjatele ja reguleerivatele asutustele liidu õiguse kohaldamisel kohustuslik ja nõuab, et sättega rakendatavad meetmed oleksid asjaomase liidu õigusakti eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑541/16, EU:C:2018:251, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
44 Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks kindlaks teha, mis on määruse 2019/1150 eesmärk ja millised määruse sätted annavad liikmesriikidele rolli selle kohaldamisel.
45 Mis puudutab ühelt poolt eesmärki, siis nähtub selle määruse põhjendustest 7 ja 51, et määruse eesmärk on kehtestada liidu tasandil sihipärased imperatiivsed sätted, et tagada siseturul õiglane, prognoositav, kestlik ja usaldusväärne veebipõhine ettevõtluskeskkond. Eelkõige peaks ärikasutajatele olema kogu liidus tagatud asjakohane läbipaistvus ja tõhusad õiguskaitsevahendid, et lihtsustada liidus piiriülest ettevõtlust ning parandada seeläbi siseturu nõuetekohast toimimist.
46 Määruse artikli 1 lõikes 1 on täpsustatud, et määrus aitab kaasa nimetatud turu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades õigusnormid, millega tagatakse veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele veebipõhiste otsingumootoritega seoses vajalik läbipaistvus, õiglus ja tõhusad õiguskaitsevahendid.
47 Selles kontekstis, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 100 sisuliselt märkis, paneb määrus 2019/1150 asjasse puutuvate teenuste osutajatele konkreetsed kohustused seoses ärikasutajate suhtes kohaldatavate tingimuste läbipaistvuse ja õiglusega ning kehtestab sätted, mis käsitlevad selliste teenuseosutajate ja ärikasutajate vaheliste vaidluste kohtuvälist ja kohtulikku lahendamist.
48 Teiselt poolt tuleb seoses määruse 2019/1150 sätetega, mis annavad liikmesriikidele selle määruse kohaldamisel rolli, esimesena märkida, et määruse artikli 15 lõike 1 kohaselt tagab iga „liikmesriik [nimetatud] määruse nõuetekohase ja mõjusa täitmise“. Viidatud artikli 15 lõikes 2 on täpsustatud, et „[l]iikmesriigid kehtestavad õigusnormid [selle] määruse rikkumise korral kohaldatavate meetmete kohta ning tagavad nende rakendamise“ ja need meetmed „peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.
49 Artiklit 15 tuleb tõlgendada määruse 2019/1150 põhjendust 46 arvestades, mille kohaselt „[l]iikmesriikidel peaks olema võimalus usaldada käesoleva määruse jõustamine olemasolevatele ametiasutustele, sealhulgas kohtutele“, täpsustades siiski, et „määrus ei tohiks kohustada liikmesriike nägema ette ex officio täitmist või trahvide määramist“.
50 Teisena tuleb märkida, et määruse 2019/1150 artiklis 16 on muu hulgas sätestatud, et „[k]omisjon jälgib tihedas koostöös liikmesriikidega tähelepanelikult käesoleva määruse mõju veebipõhiste vahendusteenuste ja nende ärikasutajate vahelistele suhetele“. Selleks „kogub komisjon asjakohast teavet, et jälgida kõnealuste suhete muutumist“. Mis puudutab liikmesriike, siis on samas artiklis 16 ette nähtud, et nad „abistavad komisjoni, esitades taotluse korral kogu kogutud asjakohase teabe, sealhulgas konkreetsete juhtumite kohta“. Lisaks „võib komisjon püüda koguda teavet veebipõhiste vahendusteenuste pakkujatelt“.
51 Kolmandana on määruse 2019/1150 artikli 18 lõikes 3 täpsustatud, et „[l]iikmesriigid esitavad [komisjonile] kogu nende valduses oleva asjakohase teabe, mida [ta] võib […] [nõuda selle] aruande koostamiseks“, mida see institutsioon on kohustatud kõnealuse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud määruse hindamise käigus perioodiliselt koostama.
52 Esiteks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 50 ja 51, et teave, mida liikmesriikidelt võidakse nõuda määruse 2019/1150 artiklite 16 ja 18 alusel komisjonile esitamiseks, peab olema asjakohane, et võimaldada sellel institutsioonil jälgida eelkõige veebipõhiste vahendusteenuste osutajate ja ärikasutajate vaheliste suhete muutumist või koostada aruandeid selle määruse hindamise kohta.
53 Kuna määruse 2019/1150 eesmärk on – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45–47 – luua siseturul õiglane, prognoositav, kestlik ja usaldusväärne veebipõhine ettevõtluskeskkond, kus ärikasutajatele võimaldatakse asjakohast läbipaistvust, õiglust ja tulemuslikke õiguskaitsevahendeid, saab liikmesriigi ametiasutuste kogutud teavet pidada selle määruse artiklite 16 ja 18 tähenduses „asjakohaseks“ üksnes siis, kui sellel on piisavalt otsene seos selle eesmärgiga.
54 Seevastu, nagu kohtujurist oma ettepanekute punktides 113 ja 114 sisuliselt märkis, ei tohi liikmesriik määruse 2019/1150 kohaldamiseks koguda teavet, mis on valitud meelevaldselt põhjendusega, et komisjon võib seda hiljem selle määruse järelevalve- ja hindamisülesande täitmise käigus nõuda. Võimalus koguda teavet niisugusel ettekäändel võimaldaks nimelt liikmesriigil kõrvale hoida nõuetest, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 41–43 meenutatud põhimõtetest, mida liikmesriigid peavad määruse rakendusmeetmete vastuvõtmisel järgima. Lisaks ei kohusta määrus 2019/1150 liikmesriike koguma omal algatusel teavet, mida komisjon võib vajada oma ülesannete täitmiseks, kuna selline teave tuleb esitada üksnes selle institutsiooni „taotluse korral“, kes võib pealegi püüda koguda teavet otse veebipõhiste vahendusteenuste pakkujatelt.
55 Teiseks, kui liikmesriik teeb haldusasutusele ülesandeks kontrollida määruse 2019/1150 artikli 15 alusel selle määruse kohaldamist, siis on teave, mida see asutus võib selle ülesande täitmiseks koguda, selle määruse eesmärgi saavutamiseks sobiv üksnes juhul, kui sellel on määrusega piisavalt otsene seos.
56 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 121–123 sisuliselt märkis, ei ole veebipõhiste vahendusteenuste pakkujate majanduslikku olukorda puudutaval teabel piisavalt otsest seost määruse 2019/1150 eesmärgiga, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 45–47. Nimelt peab määruse 2019/1150 alusel nende teenuste osutajatelt nõutav teave puudutama osutatud teenuse tingimusi, et võimaldada pädevatel asutustel eelkõige kindlaks teha ja hinnata, kas nende teenuseosutajate poolt liidus tegutsevatele ärikasutajatele kehtestatud lepingutingimused on õiglased. Seos ühelt poolt selliste teenuste osutaja majandusliku olukorra ja teiselt poolt tingimuste vahel, mille alusel neid teenuseid ärikasutajatele osutatakse, saab juhul, kui see on olemas, olla ainult kaudne. Järelikult ei ole seda määrust arvestades asjakohane seda majanduslikku olukorda puudutava teabe paikapidavuse kontroll, millele viitab Itaalia valitsus. Mis puudutab võimalike „konkurentsimoonutuste“ tuvastamist, millele see valitsus samuti viitab, siis see ei kuulu nimetatud määruse eesmärgi alla, kuna see ei mõjuta liidu konkurentsiõiguse kohaldamist, nagu on täpsustatud määruse artikli 1 lõikes 5.
57 Seega, võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt näitena esitatud teavet IESi sisu kohta, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 25, ilmneb – nagu sisuliselt märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 125–128 –, et määruse 2019/1150 rakendamisega ei saa põhjendada selliseid meetmeid nagu vaidlusalused riigisisesed meetmed.
58 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et määrust 2019/1150 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei saa põhjendada liikmesriigi poolt selle määruse asjakohaseks ja tõhusaks kohaldamiseks võetud meetmeid, mille kohaselt on veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel selles liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus saata korrapäraselt selle riigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutajate saadud tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.
Kohtukulud
59 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks,
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei saa põhjendada liikmesriigi poolt selle määruse asjakohaseks ja tõhusaks kohaldamiseks võetud meetmeid, mille kohaselt on veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel selles liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus saata korrapäraselt selle riigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutajate saadud tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.
Allkirjad