EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
11. detsember 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 2011/7/EL – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Artikli 2 punkt 1 – Mõiste „äritehingud“ – Artikli 3 lõike 1 punkt a – Viivise nõudeõigus hilinenud maksmise korral – Ettevõtjatevaheline kindlustusleping
Kohtuasjas C‑303/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Fabrycznej we Wrocławiu (Wrocław-Fabryczna rajoonikohus Wrocławis, Poola) 28. aprilli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. mail 2023, menetluses
Powszechny Zakład Ubezpieczeń S.A.
versus
Volvia sp. z o.o.,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president N. Piçarra (ettekandja), kohtunikud N. Jääskinen ja M. Gavalec,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
määruse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1) artikli 2 punkti 1 ja artikli 3 lõike 1 punkti a.
2 Taotlus on esitatud Powszechny Zakład Ubezpieczeń S.A. (edaspidi „PZU“) ja Volvia sp. z o.o. vahelises kohtuvaidluses, mille ese on Volvia poolt viivise maksmine kahe mootorsõidukite kindlustuslepingu alusel tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete tasumisega hilinemise eest ja PZU-le sissenõudmiskulude eest kindlasummalise hüvitise maksmine.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2011/7 põhjendustes 3, 8, 9 ja 17 on märgitud:
„(3) Sageli toimub ettevõtjatevaheliste või ettevõtjate ja riigiasutuste vaheliste äritehingute puhul maksmine hiljem kui lepingus sätestatud või üldiste äritingimustega ette nähtud. Kuigi kaubad on tarnitud või teenused osutatud, tasutakse suur hulk vastavaid arveid määratud tähtpäevast palju hiljem. Hilinenud maksmine avaldab negatiivset mõju likviidsusele ja raskendab ettevõtjate finantsjuhtimist. See mõjutab ka ettevõtjate konkurentsivõimet ja kasumlikkust, sest võlausaldaja peab hilinenud maksmise tõttu otsima rahalisi vahendeid väljastpoolt. […]
[…]
(8) Käesoleva direktiivi reguleerimisala peaks piirduma maksetega, millega tasutakse äritehingute eest. Käesoleva direktiiviga ei tohiks reguleerida tehinguid tarbijatega ega viivitusintresse muudelt maksetelt, näiteks tšekke ja veksleid käsitlevate õigusaktide kohaselt tehtud maksetelt või kahjuhüvitistelt, sealhulgas kindlustushüvitistelt. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik arvata välja võlad, mille suhtes rakendatakse maksejõuetusmenetlust, sealhulgas menetlused, mille eesmärk on võla ümberkorraldamine.
(9) Käesoleva direktiiviga tuleks reguleerida kõiki äritehinguid, olenemata sellest, kas need toimuvad eraõiguslike või riigi osalusega ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel […].
[…]
(17) Võlgniku makse tuleks lugeda viivise nõudeõiguse tekkimise seisukohalt hilinenuks, kui tasumisele kuuluv summa ei ole tähtaja lõppedes võlausaldaja kasutuses, tingimusel et võlausaldaja on täitnud oma õiguspärased ja lepingujärgsed kohustused.“
4 Direktiivi artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige [väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE)] konkurentsivõimet.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.“
5 Direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „äritehingud“ – ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest;
[…]
3) „ettevõtja“ – organisatsioon, mis ei ole riigiasutus ning mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega (ka siis, kui sellega tegeleb üks isik);
4) „hilinenud maksmine“ – maksmine, mida ei ole tehtud lepingukohase või seadusjärgse maksetähtaja jooksul ning mis vastab artikli 3 lõikes 1 […] kehtestatud tingimustele;
5) „viivis“ – seadusjärgne viivis (viivitusintress) või viivis, mille määra suhtes on ettevõtjad eraldi kokku leppinud ning mille suhtes kohaldatakse artiklit 7;
[…]“.
6 Direktiivi artikli 3 „Ettevõtjatevahelised tehingud“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) võlausaldaja on täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused ning
b) võlausaldaja ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei ole viivituse eest vastutav.“
Poola õigus
Seadus ülemäärase hilinemisega võitlemise kohta äritehingutes
7 8. märtsi 2013. aasta seaduse ülemäärase hilinemisega võitlemise kohta äritehingutes (ustawa o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych, Dz. U. 2013, jrk nr 403) artikli 4 punktis 1 on „äritehing“ määratletud kui „leping, mille ese on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest, kui artiklis 2 nimetatud pooled sõlmivad selle seoses oma majandustegevusega“ ning punktis 1a on „rahaline sooritus“ määratletud kui „tasu kaubatarne või teenuse osutamise eest äritehingus“.
8 Selle seaduse artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:
„Äritehingute puhul – välja arvatud äritehingud, kus võlgnik on avalik-õiguslik üksus – on võlausaldajal õigus ilma meeldetuletuseta saada seadusjärgset viivist maksete hilinemise eest äritehingutes ajavahemiku eest, mis ulatub rahalise soorituse sissenõutavaks muutumise kuupäevast kuni tasumise kuupäevani, kui kumulatiivselt on täidetud järgmised tingimused:
1) võlausaldaja on oma kohustuse täitnud;
2) võlausaldaja ei ole saanud makset lepingus kokkulepitud aja jooksul.“
Tsiviilseadustik
9 23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny, Dz. U. 1964, nr 16, jrk nr 93) artikli 487 lõikes 2 on sätestatud, et „[l]eping on vastastikune, kui mõlemad pooled võtavad sellega kohustused selliselt, et ühe poole sooritus vastab teise poole sooritusele“.
10 Tsiviilseadustiku artikli 805 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Kindlustuslepinguga võtab kindlustusandja oma tegevuse raames kohustuse teha lepingus määratletud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse ja kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusmakse.
(2) Kindlustusandja kohustused seisnevad eelkõige järgmistes maksetes:
1) varakindlustuse puhul – konkreetne hüvitis lepingus sätestatud kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju eest;
2) isikukindlustuse puhul – kokkulepitud rahasumma, pension või muu hüvitis kindlustatu mittetöise õnnetuse korral, mis on ette nähtud samas lepingus.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 Poola õiguse alusel asutatud autorendiettevõtja Volvia sõlmis kindlustusseltsiga PZU kaks mootorsõidukite kindlustuslepingut. Esimene leping puudutab mootorsõiduki valdaja kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust ning lisakindlustust seoses autoabi korraldamise ja sellega kaasnevate kulude katmisega. Teine leping hõlmab muud liiki vabatahtlikku kindlustust ehk kaskokindlustust, mis katab asjaomase sõiduki kaotsimineku, hävimise ja kahjustused.
12 PZU esitas Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Fabrycznej we Wrocławiule (Wrocław-Fabryczna rajoonikohus Wrocławis, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõude mõista Volvialt tema kasuks välja kindlustusmaksed summas 7619,89 Poola zlotti (ligikaudu 1700 eurot), millele lisandub viivis eelmises punktis nimetatud kahe kindlustuslepingu alusel ning kindlasummaline hüvitis sissenõudmiskulude eest.
13 Volvia esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud maksekäsu peale vastuväite. See maksekäsk on kaotanud kehtivuse ja kohtuasi saadeti tagasi sellele kohtule, et see vaadataks läbi tavamenetluses.
14 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas ettevõtjatevahelist kindlustuslepingut saab kvalifitseerida „äritehinguks“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses ja kas seetõttu kuulub niisugune leping selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse. Ta rõhutab sellega seoses, et küsimuses kindlustuslepingu laadi kohta ja täpsemalt küsimuses, kas kindlustusvõtja makstav kindlustusmakse kujutab endast tasu kindlustusandja tehtud soorituse eest või mitte, on Poola kohtupraktikas ja õigusteoorias lahknevus.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole kindlustusleping vastastikune leping, kuna kindlustusvõtja tasutav kindlustusmakse ei ole tasu kindlustusandja tehtud soorituse eest, mis seisneb selle lepinguga kaetud kindlustusjuhtumist tuleneva kahju eest ette nähtud hüvitise maksmises. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajalikuks veenduda, et niisugune Poola õiguse tõlgendus, mille on andnud Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus), ei ole vastuolus direktiiviga 2011/7, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus eelkõige 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuses RL (hilinenud maksmise vastu võitlemise direktiiv) (C‑199/19, EU:C:2020:548).
16 Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Fabrycznej we Wrocławiu (Wrocław-Fabryczna rajoonikohus Wrocławis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2011/7] artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kindlustusleping, milles kindlustusandja võtab ettevõtja ees kohustuse teha lepingus määratletud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse, on äritehing selle õigusnormi tähenduses ja seetõttu kuulub kõnealune leping selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse?
Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:
2) Kas [direktiivi 2011/7] artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kindlustuslepingu raames täidab kindlustusandja oma lepingujärgseid ja õiguspäraseid kohustusi selle õigusnormi tähenduses pelgalt sellega, et ta pakub kindlustuskaitset?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
17 Euroopa Kohus võib oma kodukorra artikli 99 alusel juhul, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
18 Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.
Esimene küsimus
19 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „äritehingud“ hõlmab kindlustuslepingut, milles kindlustusandja võtab ettevõtja ees kohustuse teha selles lepingus ette nähtud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse ja see ettevõtja võtab kindlustusandja ees kohustuse tasuda kindlustusmakse.
20 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 on mõiste „äritehingud“ määratletud kui „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest“. Seda sätet tuleb tõlgendada, lähtudes selle direktiivi põhjendustest 8 ja 9 koostoimes artikli 1 lõikega 2, mille kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.
21 Nendest sätetest tuleneb, et direktiivi 2011/7 kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest, sealhulgas eraettevõtjate vahel, kuid mitte tehingutele tarbijatega ja muud liiki maksetele. Seega on selle direktiivi kohaldamisala määratletud laialt (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus KROL, C‑722/18, EU:C:2019:1028, punktid 31 ja 32).
22 Direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 on sätestatud kaks tingimust selleks, et tehing kuuluks mõiste „äritehingud“ alla selle sätte tähenduses. Esiteks peab see olema kas ettevõtjatevaheline või ettevõtjate ja riigiasutuste vaheline ning teiseks peab selle tulemus olema kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest.
23 Mis puudutab esimest tingimust, siis selles ei ole põhikohtuasjas vaidlust, Volvia ja PZU on „ettevõtjad“ selle direktiivi artikli 2 punkti 3 tähenduses, milles on see mõiste määratletud kui „organisatsioon, mis ei ole riigiasutus ning mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega (ka siis, kui sellega tegeleb üks isik)“.
24 Mis puudutab direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 nimetatud teist tingimust, siis leidis Euroopa Kohus 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuse RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv) (C‑199/19, EU:C:2020:548) punktis 27, et selles sättes kasutatud mõisted „kaupade tarnimine“ ja „teenuste osutamine“ on liidu õiguse autonoomsed mõisted, mille tähendust ei saa kindlaks määrata liikmesriikide õiguses tuntud mõistete või riigi tasandil käibivate liigituste alusel. Selle kohta on Euroopa Kohus märkinud, et EL toimimise lepingu artikkel 57 annab mõistele „teenused“ laia määratluse, nii et see hõlmab mis tahes teenust, mida tavaliselt osutatakse tasu eest ja mis ei kuulu muude põhivabaduste kohaldamisalasse, selleks et majandustegevus ei jääks põhivabaduste kohaldamisalast välja (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punktid 30–32).
25 Euroopa Kohus on arvesse võtnud ka direktiivi 2011/7 eesmärki, milleks vastavalt artikli 1 lõikele 1 koostoimes põhjendusega 3 on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõimet, kuna hilinenud maksmine avaldab negatiivset mõju ettevõtjate likviidsusele, raskendab finantsjuhtimist ning kahjustab ka ettevõtjate konkurentsivõimet ja kasumlikkust, kuna nad peavad hilinenud maksmise tõttu otsima rahalisi vahendeid väljastpoolt (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punkt 35).
26 Niisugune kindlustusleping, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega kindlustusandja võtab teise poole ees kohustuse teha selles lepingus ette nähtud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse ja see teine pool võtab kindlustusandja ees kohustuse tasuda kindlustusmakse, kujutab endast seega äritehingut, mille tulemus on teenuste osutamine direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses, tingimusel et see tehing on ettevõtjatevaheline või ettevõtjate ja riigiasutuste vaheline. Nimelt on niisuguse ettevõtja nagu kindlustusseltsi teostatav kindlustustegevus majandustegevus, st tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 45). Kindlustustegevus hõlmab seega ELTL artikli 57 tähenduses „teenuste osutamist ja järelikult „teenuste osutamist“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses eeldusel, et see on tasuline.
27 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad peamiselt küsimust, kas kindlustusleping tekitab pooltele vastastikuseid kohustusi, ja täpsemalt, kas kindlustusandja sooritust, mis seisneb kindlustusvõtjale kindlustusjuhtumi korral hüvitise maksmises, võib pidada direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses teenuste osutamiseks kindlustusmakse ehk tasu eest. See kohus märgib, et Poola õiguskirjanduse kohaselt, mida ta kavatseb järgida, ei ole kahepoolne kindlustusleping, mille täitmisel osutatakse teenust vastutasuks kindlustusvõtja tasutud kindlustusmakse eest.
28 Võttes aga arvesse mõistet „äritehingud“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, on kindlustusvõtjal lasuv kindlustusmakse tasumise kohustus põhjendatud majanduslikust seisukohast üksnes hüvitise tagatisega, mille ta kindlustusjuhtumi korral saab kindlustusandjalt vastutasuna. Neil asjaoludel, isegi kui hüvitis ei ole kindlustusjuhtumi toimumise riski arvestades kohene ega kindel, kujutab kindlustatud isiku makstav kindlustusmakse endast „majanduslikku vastusooritust“ kindlustusandja osutatud teenuse eest, mis seisneb kindlustatule kindlustuslepingu kehtivuse ajal kindlustusjuhtumi korral hüvitise maksmises (vt selle kohta 27. juuni 2017. aasta otsus kohtuasjas Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 47).
29 Niisugust tõlgendust ei lükka ümber direktiivi 2011/7 põhjendus 8, mis jätab direktiivi kohaldamisalast välja maksed, mida tasutakse kahju hüvitamisel, sealhulgas maksed, mida teevad kindlustusseltsid, kuid mis ei puuduta siiski kindlustuslepinguid (vt analoogia alusel 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punktid 36 ja 40). Järelikult kuuluvad need lepingud selle direktiivi kohaldamisalasse.
30 Lõpuks tuleb märkida, et Euroopa Kohus, kellele esitati eelotsusetaotlus vaidluses, mis puudutab nõuet hüvitada kahe ettevõtja vahelise kindlustuslepingu alusel tasumisele kuuluvate kindlustusmaksete hilinenud tasumisest tulenevad sissenõudmiskulud, kinnitas 13. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Česká pojišťovna (C‑287/17, EU:C:2018:707) esitatud küsimustele vastates kaudselt, et kahe ettevõtja vahelised kindlustuslepingud kujutavad endast „äritehingut“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses ning järelikult kuuluvad need lepingud selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.
31 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „äritehingud“ hõlmab kindlustuslepingut, milles kindlustusandja võtab ettevõtja ees kohustuse teha selles lepingus ette nähtud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse ja see ettevõtja võtab kindlustusandja ees kohustuse tasuda kindlustusmakse.
Teine küsimus
32 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kindlustuslepingu raames täidab kindlustusandja oma lepingujärgseid ja õiguspäraseid kohustusi üksnes tingimusel, et teisele poolele pakutakse kindlustuskatet, ja seda sõltumata sellest, kas selle lepinguga hõlmatud kindlustusjuhtumi korral makstakse teisele poolele hüvitist.
33 Vastavalt direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 punktile a koostoimes direktiivi põhjendusega 17 peab ettevõtjatevaheliste tehingute puhul olema võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui ta on „täitnud oma lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused“.
34 Nii direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 punkti a sõnastusest kui ka esimesele küsimusele antud vastusest tuleneb, et pelgalt kindlustuskaitse olemasolust piisab, et lugeda kindlustusandja lepingujärgsed ja õiguspärased kohustused täidetuks selle sätte tähenduses.
35 Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kindlustuslepingu raames täidab kindlustusandja oma lepingujärgseid ja õiguspäraseid kohustusi selle sätte tähenduses üksnes tingimusel, et teisele poolele pakutakse kindlustuskatet, ja seda sõltumata sellest, kas selle lepinguga hõlmatud kindlustusjuhtumi korral makstakse teisele poolele hüvitist.
Kohtukulud
36 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 2 punkti 1
tuleb tõlgendada nii, et
mõiste „äritehingud“ hõlmab kindlustuslepingut, milles kindlustusandja võtab ettevõtja ees kohustuse teha selles lepingus ette nähtud kindlustusjuhtumi korral teatava soorituse ja see ettevõtja võtab kindlustusandja ees kohustuse tasuda kindlustusmakse.
2. Direktiivi 2011/7 artikli 3 lõike 1 punkti a
tuleb tõlgendada nii, et
kindlustuslepingu raames täidab kindlustusandja oma lepingujärgseid ja õiguspäraseid kohustusi selle sätte tähenduses üksnes tingimusel, et teisele poolele pakutakse kindlustuskatet, ja seda sõltumata sellest, kas selle lepinguga hõlmatud kindlustusjuhtumi korral makstakse teisele poolele hüvitist.
Allkirjad