ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
6. september 2013(*)
Dumping – Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärit teatavate rasvalkoholide ja nende segude import – Konverteerimiskursi kohandamise taotlemine – Tõendamiskoormis – Kahju – Lõplik dumpinguvastane tollimaks
Kohtuasjas T‑6/12,
Godrej Industries Ltd, asukohaga Mumbai (India),
VVF Ltd, asukohaga Mumbai,
keda esindas advokaat B. Servais,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J‑P. Hix, keda abistasid advokaadid G. Berrisch ja A. Polcyn,
kostja,
keda toetavad
Sasol Olefins & Surfactants GmbH, asukohaga Hamburg (Saksamaa),
Sasol Germany GmbH, asukohaga Hamburg,
keda esindasid advokaat V. Akritidis ja solicitor J. Beck,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: M. França ja A. Stobiecka‑Kuik,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada nõukogu 8. novembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1138/2011, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Indiast, Indoneesiast ja Malaisiast pärinevate rasvalkoholide ja nende segude impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 293, lk 1).
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: esimees I. Pelikánová, kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Spryropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse (1)
[...]
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. jaanuaril 2012.
11 Komisjon esitas 24. veebruaril 2012 Üldkohtusse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.
12 Sasol Olefins & Surfactants ja Sasol Germany GmbH (edaspidi koos „Sasol”) esitasid Üldkohtu kantseleisse 28. märtsil 2012 saabunud dokumentidega taotlused astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
13 Neljanda koja esimees andis 19. aprilli 2012. aasta määrusega komisjonile loa astuda menetlusse.
14 Neljanda koja esimees andis 4. juuni 2012. aasta määrusega Sasolile loa astuda menetlusse.
15 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määruse neid puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
16 Nõukogu, keda toetavad komisjon ja Sasol, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
[...]
Teine väide, mis puudutab seda, et hagejate poolt Cognisele tehtud müüki võeti kahjumimarginaali arvutamisel arvesse
59 Teise väite põhjenduseks esitavad hagejad sisuliselt kolm etteheidet. Esiteks väidavad hagejad, et rikutud on algmääruse artikli 3 lõikeid 6 ja 7. Nad leiavad, et nende müügitehingud Cognisega oleks tulnud kahju hindamisest välja jätta ja et asjaolu, et väidetav kahju on „enda poolt põhjustatud”, takistab igal juhul põhjusliku seose tõendamist dumpinguhinnaga impordi ja kahju vahel algmääruse artikli 3 lõike 6 tähenduses. Eeldades, et väidetav kahju on tõendatud, tuleb asuda seisukohale, et selle põhjustasid muud tegurid algmääruse artikli 3 lõike 7 tähenduses, nagu on leitud ka teatavates varasemates komisjoni ja nõukogu otsustes. Need müügitehingud oleks tulnud kahjumarginaali arvutamisest samuti välja jätta. Teiseks viitavad hagejad algmääruse artikli 3 lõike 2 rikkumisele. Võttes arvesse asjaolu, et müügitehinguid Cognisega ei jäetud põhjusliku seose tuvastamisest välja, ei viinud komisjon ega nõukogu läbi objektiivset uurimist ega lähtunud kahju kindlakstegemisel otsesest tõendusmaterjalist. Kolmandaks viitavad hagejad ka algmääruse artikli 9 lõike 4 rikkumisele, kuna nõukogu ei jätnud välja kõnealuste toodete müüki Cognisele ja määras dumpinguvastase maksu ilma kahju suurust õigesti hindamata.
60 Nõukogu vaidleb kõigile hagejate argumentidele vastu.
Algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 rikkumine
61 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et algmääruse artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et „dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine [liidus] tekitab kahju”. Sama määruse artikli 3 lõige 2 sätestab, et kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt eelkõige dumpinguhinnaga impordi mahtu.
62 Algmääruse artikli 3 lõikest 6 tuleneb, et liidu institutsioonid peavad tõendama, et dumpinguhinnaga import tekitab ühenduse tootmisharule olulist kahju, võttes arvesse selle mahtu ja hinda. Tegemist on nn omistamise analüüsiga. Samuti nähtub algmääruse artikli 3 lõikest 7, et nimetatud institutsioonid peavad esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu dumpinguhinnaga impordiga samal ajal kahjustatakse, ning teiseks tagama, et nende muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks nimetatud impordile. Tegemist on nn mitteomistamise analüüsiga.
63 Algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 eesmärk on seega tagada, et liidu institutsioonid eraldaksid ja eristaksid dumpinguhinnaga impordi ja muude tegurite kahjulikku mõju. Kui institutsioonid jätaksid kahju erinevate tegurite mõju eraldamata ja eristamata, siis ei saaks nad õiguspäraselt järeldada, et dumpinguhinnaga import on ühenduse tootmisharule kahju põhjustanud.
64 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kahju kindlakstegemisel peavad nõukogu ja komisjon hindama eeskätt seda, kas kahju, millele nad kavatsevad oma järeldused rajada, tuleneb liidu tootjate endi käitumisest (Euroopa Kohtu 11. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89: Extramet Industries vs. nõukogu (EKL lk I‑3813, punkt 16).
65 Lõpuks tuleb meenutada, et algmääruse artikli 4 lõike 1 lõik a sisaldab järgmist definitsiooni ühenduse tööstusharu kohta:
„[M]õistet „ühenduse tootmisharu“ [tuleb] tõlgendada viitena ühenduse samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratletud põhiosa ühenduse nende toodete kogutoodangust, välja arvatud järgmistel juhtudel:
a) kui tootjad on seotud eksportijate või importijatega või on ise eeldatavalt dumpingtoote importijad, siis võib mõistet „ühenduse tootmisharu” tõlgendada kui ülejäänud tootjaid […] ”
66 Teist väidet tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
67 Sellega seoses tuleb täpsustada, et ühenduse tootmisharu definitsioonis sellise tootja mainimine, kes on ise eeldatavalt dumpingtoote importija, ei viita automaatselt sellele, et tema importi ei tohi käsitada „muu tegurina“ algmääruse artikli 3 lõike 7 tähenduses. Nimelt tuleneb eespool punktis 64 viidatud kohtupraktikast, et eespool viidatud sätet arvesse võttes on komisjon ja nõukogu kohustatud arvestama kõiki muid tegureid peale dumpinghinnaga impordi, mis võivad takistada põhjusliku seose tõendamist dumpingu ja ühenduse tööstusharule tekitatud kahju vahel. Samas kujutab enda poolt põhjustatud kahju, mis võib tuleneda sellest, et liidu tootja ostis dumpingtooteid riikidest, mis on välja toodud dumpinguvastases uurimises, endast „muud tegurit“, mida komisjon ja nõukogu peavad kahju analüüsimisel arvesse võtma. Siiski, vastupidi hagejate väidetele, ei tulene ei algmäärusest ega kohtupraktikast, et dumpingtoodete importi dumpingvastases uurimises välja toodud riikidest ei või ühelgi juhul võtta kahju hindamisel arvesse.
68 Antud juhul tuleneb vaidlustatud määrusest, et nõukogu on tegelikult analüüsinud esiteks vaidlustatud määruse põhjenduses 61, kas Cognis kuulub ühenduse tootmisharu definitsiooni alla, vaatamata sellele, et ta impordib tooteid uurimises välja toodud riikidest, ja teiseks vaidlustatud määruse põhjenduses 69, kas vaidlusalused müügitehingud tuleb kahju analüüsist ja kahjumarginaali arvutamisest välja jätta, kuna kogu selle müügiga seotud väidetav kahju on enda poolt põhjustatud.
69 Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et nõukogu ei ole eksinud, järeldades et vaidlusaluse müügi analüüsist välja jätmiseks puudus igasugune mõjuv põhjus.
70 Nimelt on esiteks tuvastatud, et need müügitehingud toimusid tõepoolest dumpinghinnaga. Seega võisid need aidata kaasa ühenduse tootmisharule kahju tekkimisele. Nimelt, isegi kui leida, et see selle kahju põhjustas Cognis endale ise, ei puuduta see ühenduse tootmisharu tervikuna, st teisi importijaid. Asjaolu, et Cognis võttis oma kaebuse tagasi, ei saa ühelgi juhul seda järeldust kahtluse alla seada.
71 Teiseks nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 69, et uurimise ajal toimunud Cognise import tulenes peamiselt ühe tema tootmisüksuse ajutisest sulgemisest. Need dumpinghinnaga ostutehingud tulenevad seega peamiselt majanduslikust vajadusest. Nagu rõhutab ka nõukogu, võib selliste imporditehingute eesmärk olla kahtlemata ka dumpinghinnaga impordi kahjutekitava mõju piiramine.
72 Samuti tuleneb vaidlustatud määruse põhjendusest 17, ning nii nagu väidavad ka hagejad, et Cognis oli hagejatelt oste teinud juba aastaid. Siiski oli neid müügitehinguid, mida oli uurimise ajal vähe, eelnevatel aastatel veel vähem. Nimelt tuleneb nõukogu esitatud andmetest, mida ei ole vaidlustanud ka hagejad, et uurimise ajal moodustas import üksnes 9–11% Cognise tootmisest, millest ainult ligikaudu 4–5% oli Indiast. Näiteks aastatel 2007 ja 2008 moodustas import Indiast vähem kui 1% Cognise kogutoodangust ja import kolmandatest riikidest moodustas umbes 1%. Lisaks moodustas müük hagejatelt Cognisele 2009. aastal üksnes vastavalt 4,3% ja 5,3% kogu impordist, mis tulenes Indiast ja kahest teisest uurimisalusest riigist. Seega oli müük hagejatelt Cognisele uurimise ajal põhilises osas ajutise iseloomuga.
73 Kolmandaks, mis puudutab komisjoni ja nõukogu varasemaid otsuseid ja määruseid, millele hagejad oma argumentide põhjendusena viitavad, siis piisab sellest, kui tõdeda, et nii nendes asjades kui ka käesolevas asjas (vt eespool punkt 68) on nõukogu ja komisjon tõepoolest analüüsinud seda, kas liidu tootjate imporditehingud võisid algmääruse artikli 3 lõike 7 tähenduses „muude teguritena“ takistada põhjusliku seose tuvastamist.
74 Neil kaalutlustel tuleb tagasi lükata kõik hagejate argumendid, mille kohaselt tuleb vaidlusalused müügitehingud Cognisele välja jätta kahju ja põhjusliku seoses analüüsist. Kuna hagejad ei esitanud täiendavaid argumente nimetatud müügitehingute kahjumarginaali arvutamisest välja jätmise kohta, siis tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata kõik hagejate argumendid, mis põhinevad algmääruse artikli 3 lõigete 6 ja 7 rikkumisel.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista Euroopa Liidu Nõukogu ning Sasol Olefins & Surfactants GmbH ja Sasol Germany GmbH kohtukulud välja Godrej Industries Ltd‑lt ja VVF Ltd‑lt ning jätta nende kohtukulud nende endi kanda.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Jürimäe | van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad