17. jaanuaril 2011 esitatud hagi - Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-44/11)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindaja: avvocato dello Stato L. Ventrella)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada in parte qua komisjoni 4. novembri 2010. aasta otsus K (2010) 7555, mis tehti teatavaks 5. novembril 2010 ning mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi toetuseks tugineb hageja kolmele väitele.

1.    Esimene väide seondub menetlusnormide rikkumisega (ELTL artikkel 269, endine EÜ artikkel 253) põhistamata jätmise tõttu. Asjaolude moonutamine. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. Komisjoni 17. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 2799/1999, millega sätestatakse määruse (EÜ) nr 1255/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad loomatoiduks mõeldud lõssi ja lõssipulbri jaoks toetuse andmise osas ja kõnealuse lõssipulbri müügi osas (EÜT L 340, lk 3; ELT eriväljaanne 03/28, lk 110), artikli 24 lõike 2 rikkumine.

Hageja väidab selles osas, et komisjon nägi lõssipulbri sektoris ette teatud finantskorrektsioonid regulatiivsete vähendamiste ja sanktsioonide väidetava väära kohaldamise tõttu. Eeskätt on komisjon hageja väitel määruse (EÜ) nr 2799/1999 artikli 24 lõike 2 kitsendava tõlgenduse alusel, mis on väär ning õigusnormi enda sisuga vasturääkiv, asunud seisukohale, et iga kolme kuu järel toimuv kontroll, mis viidi läbi kõrvalekaldest tunnistust andva analüüsi võtmise nädalale järgnenud nädalal, ei kujuta endast liidu õigusnormides ette nähtud erikontrolli ning ei saa seda seega asendada. Lisaks sellele tegi komisjon väheste erijuhtude alusel üldise järelduse Itaalia ametiasutuste poolse sanktsioonide võimaliku kohaldamata jätmise kohta - selline järeldus on puhthüpoteetiline -, moonutades seejuures ka asjaolusid. Lõpetuseks, arvestades sellega, et väidetavalt määramata jäetud trahvisummad on oluliselt väiksemad kogusummast, mis Itaaliale karistuseks määrati, ei ole võimalik aru saada, miks kohaldati ühtse määraga finantskorrektsiooni, mis on igal juhul ebaproportsionaalne ja ülemäärane. Eelnevast tuleneb lisaks ilmsele põhistamata jätmisele ka proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine.

2.    Teine väide tugineb menetlusnormide (ELTL artikkel 269, endine EÜ artikkel 253) rikkumisele põhistamata jätmise tõttu. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. EL toimimise lepingu artikli 6 lõike 3 rikkumine õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise aluspõhimõtete rikkumise tõttu. Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) artikli 32 lõike 5 rikkumine. Ne bis in idem põhimõtte rikkumine.

Hageja väidab selles osas, et komisjon kohaldas 2003. aastal algatatud uurimise alusel liikmesriigi suhtes korrektsiooni 2009. eelarveaastat puudutavas seoses makseasutuste tagasinõudmise süsteemi korraldusega ja seda vastavalt juhtumite väärtusele, mida komisjon ise sel ajal kehtinud ühenduse õigusnormide alusel kindlaks ei määranud ja mille suhtes ta soovib seetõttu kohaldada uusi õigusnorme, kohaldades seega nende suhtes määrusega (EÜ) nr 1290/2005 kehtestatud nn fifty-fifty eeskirja. Kõnealune finantskorrektsioon on õigusvastane, kuivõrd sellega jäeti liikmesriigi kanda 50% asjaomasest summast ja seda automaatselt, vastavalt määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõikes 5 ette nähtule, mida kohaldati õigusvastaselt tagasiulatuvalt seoses võlahalduse osas läbiviidud uurimisega, mille esemeks on eeskätt "aastal 2002/2003 täheldatud olukord", nagu komisjon ise sõnaselgelt tunnistab. Lisaks sellele on kontrolli esemeks olnud juhtumitega seoses Itaalia riigi suhtes juba kohaldatud 50%-ilist finantskorrektsiooni vastavalt määruse nr 1290/2005 artiklile 32 ja seda komisjoni 27. aprilli 2007. aasta otsusega K (2007) 1901. Vaidlustatud otsusega kohaldab komisjon nüüd samade juhtumite osas ja samade etteheidete alusel uut punktuaalset finantskorrektsiooni, mis vastab 100%-le tagasinõudmata võlasummast. Seega on õigusvastane ning selgelt ebaproportsionaalne määrata aastaid hiljem 50%-line lisasanktsioon, mille puhul rikutakse lisaks ilmselt ne bis in idem põhimõtet.

3.    [Kolmas] väide tugineb komisjoni sanktsioonide määramise pädevuse aegumisele. Asjaomaste uurimiste lõpuleviimise mõistliku tähtaja ületamine. Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 rikkumine. Ne bis in idem põhimõtte rikkumine.

Teist väidet täiendava võimalusena juhuks, kui määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõiget 5, mida komisjon kohaldas tagasiulatuvat käesolevate uurimiste suhtes, tuleb pidada menetlusnormiks - millega hageja ei nõustu -, esitab hageja asjaomase korrektsiooni õigusvastasuse vastuväite, mis tugineb sellele, et korrektsioon nähti ette pärast komisjonile sanktsioonide määramise pädevuse rakendamiseks kuuluva nelja-aastase tähtaja möödumist. Veelgi täiendavamalt tuletab hageja asjaomaste korrektsioonide õigusvastasuse sellest, et asjaomaseid uurimisi ei viidud lõpule mõistliku aja jooksul. Kuivõrd seda ei tehtud (uurimised viidi lõpule 8 aastat pärast nende algatamist), on riigi eelarvele juba tekitatud olulist finantskahju komisjoni otsusega K (2007) 1901 ette nähtud ühtse määraga 50%-lise finantskorrektsiooniga, mis määrati seoses samade juhtumitega, mis on ka praegu vaidlustatud otsuse esemeks, ja seda rikkudes ilmselt ne bis in idem põhimõtet.

____________