KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 16. oktoobril 2014(1)
Kohtuasi C‑266/13
L. Kik
versus
Staatssecretaris van Financiën
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad))
Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Määrus (EMÜ) nr 1408/71 — Rahvusvahelistes vetes ja kahe liikmesriigi mandrilava kohal torupaigalduslaeval töötav töötaja — Kindlustuskohustus — Kohaldatav siseriiklik õigus
1. Euroopa Kohtul palutakse jälle otsustada kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise normide üle, mis on sätestatud määruses (EMÜ) nr 1408/71.(2) Seekord on tegu juhtumiga, kus esitatakse jälle ka küsimus seoses mandrilava õigusliku aspektiga ning sellega, mis tähenduse ja ulatusega on liikmesriikide suveräänsuse funktsionaalne laienemine sellele ruumile. Igal juhul seisneb käesoleva kohtuasja tõeline küsimus ilmses raskuses kohandada selle määruse sätteid faktilisele olukorrale, mille puhul on kohtumenetluse poolte arvates võimalik ainult analoogial põhinev lahendus. Nagu ma püüan näidata, annab siiski määrus ise sobiva vastuse.
I. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
2. Montego Bay’s (Jamaica) 10. detsembril 1982 allkirjastatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon, mis jõustus 16. novembril 1964, ratifitseeriti Madalmaade Kuningriigi poolt 28. juunil 1996 ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/392/EÜ.(3)
3. Selle artikkel 60 „Majandusvööndis asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised” sätestab järgmist:
„1. Rannikuriigil on ainuõigus majandusvööndis ehitada, lubada ehitada ja reguleerida järgmiste objektide ehitamist, käitamist ja kasutamist:
a) tehissaar;
b) artiklis 56 nimetatud või muul majanduslikul eesmärgil ehitatud seadmestikud ja rajatised;
c) seadmestikud või rajatised, mis võivad rannikuriigil takistada majandusvööndis oma õigusi teostada.
2. Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse tehissaartele, seadmestikele ja rajatistele ning tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.
[…]”
4. Konventsiooni artikkel 77 „Rannikuriigi õigused mandrilava suhtes” näeb ette järgmist:
„1. Mandrilava loodusvarade uurimine ja kasutamine on rannikuriigi suveräänne õigus.
2. Lõikes 1 nimetatud õigused on ainuõigused, seega ei tohi teine riik ilma rannikuriigi sõnaselge nõusolekuta mandrilava loodusvarasid uurida ega kasutada isegi siis, kui rannikuriik ise nimetatud loodusvarasid ei uuri ega kasuta.
3. Rannikuriigi õigused kehtivad mandrilava kohta sellest sõltumata, kas ta oma mandrilava kasutab või kas ta on mandrilava oma valdusesse võtmisest teatanud.
[…]”
5. Konventsiooni artikli 79 „Mandrilaval asuvad merealused kaablid ja torujuhtmed” sisu on järgmine:
„1. Kõigil riikidel on õigus käesoleva artikli alusel paigaldada merealuseid kaableid ja torujuhtmeid.
2. Arvestades õigust võtta mandrilava uurimiseks põhjendatud meetmeid, kasutada selle loodusvarasid ning vältida, vähendada ja kontrollida torujuhtmetest pärinevat reostust, ei tohi rannikuriik takistada kaablite või torujuhtmete paigaldamist ega hooldamist.
3. Kaablite ja torujuhtmete paigaldamise skeemi ja suuna peab rannikuriik heaks kiitma.
4. Käesolev osa ei mõjuta rannikuriigi õigust seada tema territooriumile või territoriaalmerre paigaldatavatele kaablitele või torujuhtmetele tingimusi ega jurisdiktsiooni kaablite ja torujuhtmete üle, mida ehitatakse või kasutatakse tema mandrilava uurimise või selle loodusvarade kasutamise eesmärgil või tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate tehissaarte, seadmestike ja rajatiste käitamisel.
[…]”
6. Artiklis 80 („Mandrilaval asuvad tehissaared, seadmestikud ja rajatised”) on märgitud, et „[a]rtiklit 60 kohaldatakse mutatis mutandis mandrilaval asuvatele tehissaartele ja muudele rajatistele ning seadmestikele.”
B. Euroopa Liidu õigus
1. Määrus nr 1408/71
7. Määruse nr 1048/71 põhjendustest on kohtuasja jaoks olulised järgmised:
„siseriiklike sotsiaalkindlustusaktide kooskõlastamissätted kuuluvad liikmesriikide kodanikest töötajate vaba liikumise valdkonda ning peaksid kaasa aitama kõnealuste töötajate elatustaseme ja töötingimuste paranemisele;
[…]
siseriiklikud õigusaktid on väga erinevad selle poolest, millise isikute ringi suhtes neid kohaldatakse, mistõttu on soovitatav võtta aluseks põhimõte, et käesolev määrus kehtib kõigi isikute suhtes, kes on kindlustatud töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemi raames või seetõttu, et nad töötavad või on füüsilisest isikust ettevõtjad;
vaja on arvestada siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni ning rajada üksnes kooskõlastussüsteem;
[…]
eri riikide õigusaktide üheaegse kohaldatavuse ning sellest tuleneva kattumise vältimiseks peaksid ühenduse piires liikuvad töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad kuuluma ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla;
[…]
selleks et võimalikult tõhusalt tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdne kohtlemine, on asjakohane kindlaks määrata, et üldjuhul on kohaldatavad selle liikmesriigi õigusaktid, kus asjaomane isik töötab või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseb;
sellisest üldreeglist võib teha erandi, kui konkreetne olukord õigustab kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel teistsuguste kriteeriumide kasutamist;
[…]”
8. Määruse nr 1408/71 artikkel 1 „Mõisted” sätestab järgmist:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja:
i) isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid või avalike teenistujate eriskeem;
[…]”
9. Artiklis 2 „Isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav” asuv lõige 1 näeb ette:
„Käesolevat määrust kohaldatakse töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja õpilaste suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”
10. Määruse II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine” algab artikliga 13 („Üldreegel”), milles on sätestatud järgmist:
„1. Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.
2. Arvestades artikleid 14–17:
a) liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil;
[…]
c) liikmesriigi lipu all sõitva laeva pardal töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid;
[…]
f) isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14—17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”
11. Määruse nr 1408/71 artikkel 14 („Töötajate suhtes, v.a meremehed, kohaldatavad erireeglid”) sätestab järgmist:
„Artikli 13 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid.
[…]
2) Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid määratakse kindlaks järgmiselt:
a) isiku suhtes, kes töötab transpordivahendil või kuulub lennuekipaaži ettevõtja juures, kes pakub rendi või tasu eest või oma kulul rahvusvahelisi raudtee-, maantee-, õhu- või siseveetransporditeenuseid reisijate- või kaubaveoks ja kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on liikmesriigi territooriumil, kehtivad nimetatud liikmesriigi õigusaktid järgmiste piirangutega:
i) kui ettevõtjal on filiaal või alaline esindus liikmesriigi territooriumil, kus ei paikne tema registrisse kantud asukoht ega toimu tema peamine äritegevus, kehtivad sellise filiaali või alalise esinduse poolt töölevõetud isikute suhtes selle liikmesriigi õigusaktid, kelle territooriumil selline filiaal või esindus asub;
ii) kui isik töötab peamiselt selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, kehtivad tema suhtes nimetatud riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui tema tööandjaks oleva ettevõtja registrisse kantud asukoht ja peamine tegevuskoht ei ole kõnealusel territooriumil ega asu seal tema filiaali ega alalist esindust.
b) Punktis a nimetamata isikute suhtes kehtivad:
i) tema elukoha järgse liikmesriigi õigusaktid, kui tema töötamine toimub osaliselt selle territooriumil või kui ta on seotud mitme ettevõtja või mitme tööandjaga, kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on eri liikmesriikide territooriumil;
ii) [selle] liikmesriigi õigusaktid, mille territooriumil paikneb tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht, juhul kui ta ei ela ühegi sellise liikmesriigi territooriumil, kus ta töötab.
[…]”
12. Artikli 14b („Meremeeste suhtes kohaldatavad erireeglid”) kohaselt:
„Artikli 13 lõike 2 punkti c kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid.
[…]
4) Liikmesriigi lipu all sõitval laeval töötava isiku suhtes, kes selle töö eest saab palka selliselt ettevõtjalt või isikult, kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on teise liikmesriigi territooriumil, kehtivad viimasena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, kui ta elab selle territooriumil; palka maksvat ettevõtjat või isikut käsitatakse kõnealuste õigusaktide kohaldamisel tööandjana.”
13. Määruse artikli 15 („Vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamisega seotud reeglid”) grammatiline sisu on järgmine:
„1. Artikleid 13—14d ei kohaldata vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise suhtes, välja arvatud juhul, kui mõne artiklis 4 nimetatud kindlustusliigi kohta on mõnes liikmesriigis üksnes vabatahtlik kindlustusskeem.
2. Kui kahe või enama liikmesriigi õigusaktide kohaldamisega kaasneb kindlustuse kattumine:
— kohustusliku kindlustusskeemi ja ühe või enama vabatahtliku kindlustusskeemi või kohustusliku kindlustusskeemi vabatahtliku jätkamise alusel, kehtib vastava isiku suhtes üksnes kohustuslik kindlustusskeem,
[…]”
C. Kokkulepe Šveitsi Konföderatsiooniga(4)
14. Vastavalt EÜ‑Šveitsi kokkuleppe artiklile 8:
„Kokkuleppeosalised näevad II lisa kohaselt ette sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eelkõige järgmistel eesmärkidel:
a) võrdne kohtlemine;
b) kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine;
c) asjaomaste riikide õigusaktide kohaselt arvessevõetavate perioodide kokkuliitmine, et omandada ja säilitada õigus saada hüvitisi ja arvutada selliste hüvitiste suurus;
d) hüvitiste maksmise isikutele, kes elavad kokkuleppeosaliste territooriumil;
e) asutuste ja institutsioonide vastastikuse haldusabi ja koostöö toetamine.”
15. EÜ‑Šveitsi kokkuleppe II lisa artikkel 1:
„1. Kokkuleppeosalised kohaldavad sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise valdkonnas viidatud ühenduse õigusakte kokkuleppe allkirjastamise ajal kehtinud redaktsioonis, sealhulgas käesoleva lisa jaotises A nimetatud muudatusi, või kõnealuste õigusaktidega samaväärseid sätteid.
2. Käesoleva lisa jaotises A kasutatud mõistet „liikmesriik (liikmesriigid)” kohaldatakse peale asjaomaste ühenduse õigusaktidega hõlmatud riikide ka Šveitsi suhtes.” [Siin ja edaspidi on kokkuleppe II lisa tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
16. Kõnealuse II lisa jaotises A viidatakse määrusele nr 1408/71, mis asendati määrusega (EÜ) nr 883/2004,(5) mis on kohaldatav alates 1. maist 2010. EÜ‑Šveitsi kokkuleppe II lisa ise kaasajastati kõnealuse kokkuleppe alusel asutatud segakomitee otsusega nr 1/2012,(6) mis jõustus alates 1. aprillist 2012. II lisa uues redaktsioonis viidatakse nimetatud määrusele nr 883/2004. Sellele vaatamata kohaldatakse määruse nr 883/2004 artikli 90 lõike 1 ja EÜ‑Šveitsi kokkuleppe II lisa jaotise A punkti 3 alusel selle muudetud redaktsioonis asjaoludele, mis eelnesid 1. aprillile 2012, määrust nr 1408/71.
D. Madalmaade õigus
17. Eelotsusetaotluse kohaselt kehtib Madalmaade sotsiaalkindlustusõiguse alusel üldreegel, et Madalmaade elanikud on kaetud riikliku kohustusliku sotsiaalkindlustusega ja on kohustatud tasuma seaduses ette nähtud sotsiaalkindlustusmakseid. Erandkorras ja vastavalt Besluit uitbreiding en beperking kring verzekerden volksverzekeringen 1999 (sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi laiendamist ja piiramist käsitlev 1999. aasta määrus) artikli 12 lõikele 1 ei ole Madalmaades elav isik sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud, kui ta töötab vähemalt kolm kuud järjest üksnes väljaspool Madalmaid, välja arvatud juhul, kui ta täidab oma töökohustusi töösuhte raames, mis on sõlmitud Madalmaades elava või asuva tööandjaga.
18. Besluit verzekeringsplicht zeevarenden (merendustöötajate kindlustuskohustuse määrus) näeb ette, et kui ühes liikmesriigis elav meremees töötab laeval, mis sõidab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga mitte ühinenud kolmanda riigi lipu all, Madalmaades asutatud tööandja jaoks, siis on kohaldatavad töötajate sotsiaalkindlustust käsitlevad Madalmaade õigusaktid.
II. Faktilised asjaolud
19. Eelotsuseküsimus põhineb kohtuvaidlusel Madalmaade sotsiaalkindlustusameti ja Madalmaades elava Madalmaade kodaniku L. Kik’i vahel, kes töötab Šveitsi ettevõtja jaoks Panama lippu kandval torupaigalduslaeval, mis töötas 31. maini 2004 Madalmaade territooriumil (kus L. Kik oli kohustuslikus korras kindlustatud Madalmaade sotsiaalkindlustusega) ja ajavahemikus 1. juunist 24. augustini 2004 järjest Ameerika Ühendriikide mandrilava kohal, rahvusvahelistes vetes ning Madalmaade, Ühendkuningriigi ja uuesti Madalmaade mandrilava osades.
20. Põhikohtuasjas arutatav küsimus on, kas L. Kik oli või ei olnud kohustatud maksma Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid ajavahemikus 1. juunist 24. augustini 2004.
21. Siseriiklikud kohtud (esimeses astmes ja apellatsiooniastmes) olid seisukohal, et vastus peaks olema jaatav, sest siseriiklikus õiguses on sätestatud, et Madalmaade elanikud on kaetud riikliku kohustusliku sotsiaalkindlustusega ja kohustatud tasuma sotsiaalkindlustusmakseid.
22. L. Kik esitas kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile, käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
III. Esitatud küsimus
23. 15. mail 2013 esitatud eelotsuse küsimuse sisu on järgmine:
„1. a) Kas määruse (EMÜ) nr 1408/71 isikulist kohaldamisala puudutavaid norme ja määruse II jaotises sisalduvaid kohaldatava õiguse territoriaalse kohaldamisala kindlaksmääramise norme tuleb tõlgendada nii, et kõnealused kohaldatava õiguse kindlaksmääramise normid on kohaldatavad sellises asjas nagu käesolev, milles on tegemist a) Madalmaades elava töötajaga, kes b) on Madalmaade kodanik, c) oli vähemasti varem kaetud Madalmaade kohustusliku sotsiaalkindlustusega, d) on meremehena Šveitsis asuva tööandja teenistuses, e) täidab oma töökohustusi Panama lipu all sõitva torupaigalduslaeva pardal, ja f) täitis kõnealuseid töökohustusi alguses väljaspool liidu territooriumi (ligikaudu kolm nädalat Ameerika Ühendriikide mandrilava kohal ja ligikaudu kaks nädalat rahvusvahelistes vetes) ja seejärel Madalmaade mandrilava kohal (ühe kuu ja hiljem veel ligikaudu ühe nädala) ning Ühendkuningriigi mandrilava kohal (ligikaudu ühe nädala), samal ajal kui g) selle tööga teenitud tulu maksustatakse Madalmaade tulumaksuga?
1. b) Kui vastus on jaatav, siis kas sellisel juhul on määrus (EMÜ) nr 1408/71 kohaldatav vaid päevade osas, mil asjaomane isik töötas liidu liikmesriigi mandrilava kohal, või ka nendele päevadele eelnenud ajavahemiku osas, mil asjaomane isik töötas väljaspool liidu territooriumi?
2. Kui määrus (EMÜ) nr 1408/71 on esimese küsimuse punktis a viidatud töötajale kohaldatav, siis millise õiguskorra või milliste õiguskordade kohaldamist näeb määrus sellisel juhul tema suhtes ette?ˮ (Eelotsusetaotluse resolutsioon).
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
24. Menetluses osalesid ja esitasid kirjalikke märkusi L. Kik, Madalmaade valitsus ja komisjon. Kõik nad osalesid avalikul kohtuistungil, mis toimus 3. juulil 2014 ja kuhu Euroopa Kohus oli neid kutsunud, et nad keskenduksid oma väidetes teisele Hoge Raadi esitatud küsimustest.
V. Poolte argumendid
A. Esimene küsimus
25. Kõik pooled on üksmeelsed oma hinnangus, et määrus nr 1408/71 on kohtuasja asjaoludele kohaldatav. Eelkõige Madalmaade valitsus on seisukohal, et kõnealune määrus on kohaldatav kogu asjaomasel perioodil.
B. Teine küsimus
26. L. Kik ja komisjon leiavad, et kohtuasja asjaoludel ja kooskõlas kohtuasjas Aldewereld(7) sedastatud kohtupraktikaga on pädev riik tööandja asutamiskoha riik, s.o Šveitsi Konföderatsioon.
27. Madalmaade valitsus on seisukohal, et määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f ja artikli 14 lõike 2 punkti b alapunkti i alusel on pädev riik töötaja elukohariik.
VI. Õiguslik hinnang
28. Hoge Raad küsib Euroopa Kohtult, kas põhimenetluses esitatud kohtuasja asjaoludel on kohaldatav määrus nr 1408/71 ja, kui on, siis milline on kõnealuse määruse kollisiooninormides viidatud siseriiklik õigus, kuna nii tema kui ka poolte arvates ei ole nendes normides konkreetselt ette nähtud sellist juhtumit nagu vaidlusalune.
29. Küsimuse õigesti esitamiseks on vaja täpselt kindlaks teha, millised on konkreetselt käesoleva kohtuasja asjaolud.
A. L. Kik’i tööalased asjaolud eelotsuse küsimuses nimetatud perioodil
30. L. Kik on hollandlane ja elab Madalmaades. 31. maini 2004 töötas ta Madalmaades asutatud ettevõttes ja oli kindlustatud kohustusliku kindlustusega selles liikmesriigis.
31. Alates 1. juunist 2004 on ta merendustöötaja Šveitsi ettevõttes ja töötab Panama lipu all sõitval laeval. Ei ole teada, et alates sellest ajast oleks ta olnud kindlustatud Šveitsis, küll on aga teada, et alates 25. augustist 2004 ei olnud ta enam kohustuslikult kindlustatud Madalmaades, sest Madalmaade õigusaktide kohaselt lõpeb kohustus olla riigis kindlustatud siis, kui isik on töötatud vähemalt kolm kuud järjest Madalmaadest väljaspool ja sellises ettevõtjas, kelle asukoht ei ole Madalmaades. Peale selle on L. Kik kogu aeg makse maksnud Madalmaades.
32. Vaidlusalune ajavahemik on 1. juuni kuni 24. august 2004. Selle ajal töötas L. Kik: a) kolm nädalat Ameerika Ühendriikide mandrilava kohal; b) kaks nädalat rahvusvahelistes vetes; c) üks kuu ja üks nädal Madalmaade mandrilava kohal; d) üks nädal Ühendkuningriigi mandrilava kohal.
33. Seda arvestades töötas L. Kik vaidlusalusest kolmest kuust ühe kuu ja ühe nädala Madalmaade mandrilava kohal. Ühe nädala töötas ta Ühendkuningriigi mandrilava kohal, nii et kogu käesoleval juhul asjaomasest kolmest kuust töötas ta viis nädalat täiesti ELi-välisel territooriumil (rahvusvahelised veed ja kolmanda riigi mandrilava). Teisisõnu töötas ta enam kui poole vaidlusalusest perioodist ühe liikmesriigi mandrilava kohal.(8)
B. Esimene küsimus
34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kõigepealt, kas määrus nr 1408/71 on kohtuasja asjaoludele kohaldatav, ja kui on, siis kas see on kohaldatav ainult nende päevade kestel, millal L. Kik töötas ühe liikmesriigi mandrilaval, või ka ajal, millal ta töötas väljaspool liidu territooriumi.
35. Minu arvates, ja see arvamus langeb kokku kõikide poolte omaga, on määruse nr 1408/71 kohaldatavus väljaspool kahtlust, sest selle artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et seda „kohaldatakse töötajate […] suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud […]”. Käesolevas kohtuasjas kohaldati L. Kik’i suhtes Madalmaade üldist sotsiaalkindlustuskorda 25. augustini 2004 ning tekkis kahtlus, kas alates 1. juunist tuli tema suhtes tegelikult kohaldada teise liikmesriigi või sellega võrdsustatud riigi õigusakte, mis nõuab määruse nr 1408/71 artikli 13 kollisiooninormide kasutusele võtmist, et kindlaks määrata, milline on kohaldatav siseriiklik õigusakt.
36. Minu arvates ei tekita raskusi küsimus, kas L. Kik’i töötamist Madalmaade ja Ühendkuningriigiga külgneva mandrilava kohal tuleb käsitada töötamisena liidu territooriumil või mitte. Euroopa Kohtu 17. jaanuari 2012. aasta kohtuotsuses Salemink(9) sedastatud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi mandrilava kohal töötamist käsitada funktsionaalselt töötamisena selle riigi suveräänsel territooriumil ja järelikult ei saa piirata selle suhtes liidu õiguse kohaldamist. Ent Euroopa Kohus leidis siis, et see on nii seoses tööga, mida tehakse „mandrilaval [...] loodusvarade uurimise ja/või kasutamise raames”.(10) Käesoleval juhul töötas L. Kik torupaigalduslaeval, mis tegutses liidu territooriumiga külgneva mandrilava kohal, s.o tehes tööd, mida ei saa põhimõtteliselt käsitada „[mandrilava] loodusvarade uurimise ja/või kasutamise[na]”.
37. Mõistagi laieneb mandrilavale ikkagi mingil määral sellega külgneva riigi suveräänsus, kui mandrilavale pannakse merekaableid ja -torujuhtmeid, sest mereõiguse konventsiooni artikli 79 lõike 3 kohaselt „[peab] [k]aablite ja torujuhtmete paigaldamise skeemi ja suuna [...] rannikuriik heaks kiitma”, kuna sama artikli lõikes 4 on erandina käsitatud nii „rannikuriigi õigust seada tema territooriumile või territoriaalmerre paigaldatavatele kaablitele või torujuhtmetele tingimusi” kui ka „jurisdiktsiooni kaablite ja torujuhtmete üle, mida ehitatakse või kasutatakse tema mandrilava uurimise või selle loodusvarade kasutamise eesmärgil või tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate tehissaarte, seadmestike ja rajatiste käitamisel.”
38. See ehkki küll minimaalne suveräänse võimu jäänuk, mis on mereõiguse konventsiooniga tagatud, võiks esmapilgul olla piisav selleks, et arvestada, et ka sel juhul on mandrilava funktsionaalselt ja piiratud määral liidu territoorium. Kohtuotsuses Salemink kehtestati siiski nõue, et peab olema seos liikmesriigi „mandrilava osal teostatavast majanduslikust ainuõigusest uurida ja/või kasutada loodusvarasid” saadava kasu ja asjaolu vahel, et „ei saa niisiis piirata liidu õiguse nende sätete kohaldamist, mis tagavad sellistel rajatistel töötavate töötajate vaba liikumise.”(11) Seega näib selge, et rannikuliikmesriigi suveräänsuse „funktsionaalsus” mandrilava suhtes toimib ainult siis, kui sellel mandrilaval toimub maavarade uurimine ja/või kasutamine, mille jaoks on vaja kasutada töötajaid, mitte aga kui kõnealune lava on ainult ruum, kus toimub muu tegevus kui maavarade uurimine ja/või kasutamine ja mille suhtes on rannikuriigil ainult õigus anda oma nõusolek, mille teostamine ei nõua mingisugust töö tegemist.
39. Eelöeldu on aga käesolevas asjas ebaoluline, sest leian, et määrus nr 1408/71 on kohaldatav isegi juhul, kui arvestatakse, et L. Kik töötas vaidlusalusel perioodil kogu aeg väljaspool liidu territooriumi.
40. Nimelt ja vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole see asjaolu oluline, kui töösuhtel on liikmesriigi territooriumiga piisavalt tihe seos.(12) Euroopa Kohus oli seisukohal, et laeval töötava töötaja puhul eeldab seda laadi seost koht, kus töötaja tööle võeti, töölepingule kohaldatav õigus, kindlustatus sotsiaalkindlustussüsteemis ja töötasu maksustamise koht.(13) Käesolevas kohtuasjas on minu arvates olemas piisavalt tihe seos liidu territooriumiga, kuna L. Kik maksab makse Madalmaades ja Madalmaade valitsuse märkuste kohaselt(14) saab töötasu kas Madalmaades või Šveitsis, millest võib eeldada – kuna L. Kik ei esitanud hindamiseks elemente, millest võiks järeldada muud –, et töölepingule kohaldatav õigus on üks kõnealuste riikide õigustest.
41. Järelikult ja esimese vaheettepanekuna teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele Hoge Raadi esitatud küsimustest, et kohtuasja asjaoludel on määrus nr 1408/71 kohaldatav kogu vaidlusaluse perioodi suhtes, s.o 1. juuni kuni 24. august 2004.
C. Teine küsimus
42. Nüüd, kui eelnev on välja selgitatud, tuleb kindlaks määrata, milline on määruse nr 1408/71 kohaselt sellistel asjaoludel, nagu L. Kik’i puhul, töötaja suhtes kohaldatav õigus ajavahemikul, mis on põhikohtuasja ese.
43. Selle küsimuse raskus seisneb selles, et näib, et määruse nr 1408/71 kollisiooninormides ei ole ette nähtud ühtegi normi, mis oleks konkreetselt kohaldatav sellisel juhul nagu käesolevas asjas. Peame seega järele kontrollima, kas see esmamulje on õige.
44. Määruse nr 1408/71 II jaotises („Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine”; artiklid 13–17a) vaadeldud arvukatest juhtudest on siinkohal olulised ainult artiklis 13 („Üldreeglid”) ja artiklis 14b („Meremeeste suhtes kohaldatavad erireeglid”) vaadeldud juhud.(15) Kõikidest nendest ei vasta minu arvates L. Kik’i asjaoludele järgmised juhud:
a) liikmesriigi territooriumil töötav isik (artikli 13 lõike 2 punkt a); selle puhul on kohaldatav kõnealuse liikmesriigi õigus ja sellega ei ole tegemist L. Kik’i puhul, kes (nagu juba tõendatud) ei tööta ühegi liikmesriigi territooriumil või, kui arvestada, et meie mõistes on liikmesriigiga külgnev mandrilava liidu territoorium, siis ei töötanud ta üksnes ühe liikmesriigi territooriumil, vaid töötas kahe riigi (Madalmaade ja Ühendkuningriigi) territooriumil;
b) liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev isik (artikli 13 lõike 2 punkt b), kelle suhtes on kohaldatav selle riigi õigus ja kellega ei ole selgelt tegemist L. Kik’i puhul, kes töötab töötajana;
c) liikmesriigi lipu all sõitva laeva pardal töötav isik (artikli 13 lõike 2 punkt c); sellisel juhul on kohaldatav kõnealuse liikmesriigi õigus ja sellega ei ole samuti käesoleval juhul tegemist, sest L. Kik töötab Panama laeval;
d) avalik teenistuja ja teenistujaga võrdsustatud isikud (artikli 13 lõike 2 punkt d);
e) kaitseväeteenistusse või tsiviilteenistusse kutsutud isikud (artikli 13 lõike 2 punkt e);
f) isik, kelle [on] ettevõtja, kellega ta tavaliselt seotud on, [...] tööle võtnud kas liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi lipu all sõitvale laevale ning kelle see ettevõtja lähetab enda heaks töötama teise liikmesriigi lipu all sõitvale laevale (artikli 14b punkt 1); sellisel juhul kohaldatakse esimese liikmesriigi õigust. Ka sellega ei ole selgelt L. Kik’i puhul tegemist, sest ei ole teada, kas ta on „tavaliselt seotud” Šveitsi tööandjaga ega ole töötanud juba nimetatud tööandja heaks liidu territooriumil, ega ole seda teinud liikmesriigi lipu all sõitval laeval;
g) isik, kes tegutseb tavaliselt liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi lipu all sõitval laeval füüsilisest isikust ettevõtjana (artikli 14b punkt 2) – ühegi nende asjaoluga ei ole käesolevas asjas tegemist;
h) liikmesriigi territoriaalvetes või sadamas töötav isik (artikli 14b punkt 3), kuid L. Kik ei ole töötanud kummaski nendest kohtadest;
i) liikmesriigi lipu all sõitval laeval töötav isik, kes saab selle töö eest palka ettevõtjalt või isikult, kelle registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht on teise liikmesriigi territooriumil (artikli 14b punkt 4): kehtivad viimasena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, kui ta elab selle liikmesriigi territooriumil. (Sellega ei ole L. Kik’i puhul tegemist, sest ei ole täidetud esimene tingimus, kuna ta töötab Panama laeval).
45. Kuna eespool nimetatud juhtude puhul ette nähtud lahendusi ei ole võimalik kasutada, siis võiks kaaluda võimalust kasutada analoogia alusel selle määruse artikli 14 sätteid. Tegelikult soovitab Madalmaade valitsus kohaldada analoogia alusel artikli 14 lõike 2 punkti b isiku suhtes, kes töötab tavaliselt kahe või mitme liikmesriigi territooriumil ja kes ei tööta transpordivahendil ega kuulu laevameeskonda ettevõtja juures, kes teostab rahvusvahelist transporti.
46. Analoogia kasutamine oleks mõistagi õiguspärane lahendus juhul, kus sätted, mis on vahetult kohaldatavad merendustöötajatele, nagu L. Kik, ei võimalda kindlaks määrata asjas kohaldatavat õigust.
47. Siiski on määruses üks säte, millele Madalmaade valitsus teatud hetkel viitab, mis kõrvaldab vajaduse otsida lahendust analoogia abil. See on nimelt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f, mille alusel „isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile […], allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.” Selle sätte kohaldamist käesolevale juhule nimetati kohtuistungil ja minu arvates vastab see täpselt L. Kik’i olukorrale.
48. Nimelt, nagu on tõendatud ja mida keegi ei vaidlusta, kohaldati L. Kik’i suhtes Madalmaade õigust 31. maini 2004. Sellest kuupäevast alates see õigus ei olnud põhimõtteliselt enam kohaldatav, sest ükski määruses nr 1408/71 ette nähtud ja eespool analüüsitud reeglitest ei vii Madalmaade õiguse kohaldamiseni. Need reeglid ei määra aga tingimata ka teise liikmesriigi õiguse kohaldamist, sest L. Kik’i töösuhte asjaolud ei vasta ühelegi nendest juhtudest.
49. Selliste tunnustega juhul, s.o, kus seni kohaldatud õigus ei ole enam kohaldatav ja kohaldatav ei ole ükski muu õigus – täpselt artikli 13 lõike 2 punktis f vaadeldav juhtum –, võetakse määruses nr 1408/71 kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriumiks üldjuhul töötaja elukoht. Kõnealuse kriteeriumi kohaselt tuleb L. Kik’i suhtes, kes elab Madalmaades, kohaldada endiselt selle liikmesriigi õigust.
50. Mõistagi annab sätte algus („isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad […]”) intuitiivselt mõista, et selle tagajärg võiks vaevalt olla selle õiguse kohaldamine, mis just nimelt ei ole enam kohaldatav. Teisisõnu, kui Madalmaade õigust pärast 31. maist 2004 enam L. Kik’i suhtes ei kohaldata, siis võib näida üllatav, et määruse nr 1408/71 alusel on kohaldatav see sama õigus, mis just nimelt selle sama määruse alusel ei ole enam kohaldatav.
51. Kuigi see on see sama õigus (Madalmaade oma), mis alates 31. maist 2004 ei ole enam kohaldatav ja mis on määruse nr 1408/71 tulemusel uuesti kohaldatav, on see õiguslik põhjus, mille alusel on kõnealune õigus esmalt mitte kohaldatav ja siis kohustuslikult kohaldatav, siiski igal juhul erinev.
52. Õigupoolest oli Madalmaade õigus kohaldatav 31. maini 2004, sest selle kuupäevani töötas L. Kik ettevõttes, mille registrijärgne asukoht on Madalmaades, kus ka tema elas, töötas ja makse maksis. Madalmaade õiguse kohaselt ei olnud see õigus enam kohaldatav alates hetkest, kui L. Kik töötas kolm kuud järjest väljaspool Madalmaid ja Šveitsis asuva tööandja jaoks. Kuna nendel asjaoludel on täidetud tingimus, et „liikmesriigi õigusaktid ei ole [isiku suhtes] enam kohaldatavad”, nagu näeb ette määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkt f (ja „ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks”), siis on selle sama sätte kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks määrav kriteerium töötaja elukoha kriteerium. Juhuslikult viib kohtuasja asjaoludel kõnealune kriteerium välja taas Madalmaade õiguseni, see tähendab sama õiguseni, mille kohaldamise lõppemise tõttu oli vaja otsida muud kohaldatavat õigust. Kuna aga sisuliselt on tõepoolest tegemist sama õigusega, siis tegelikult määrab selle kohaldatavuse kummalgi juhul erinev õiguslik põhjus: see õigus ei olnud enam kohaldatav, kui L. Kik’i tööalased asjaolud muutusid (31. mail 2004), ja muutus taas kohaldatavaks, kui see tulenes määruses nr 1408/71 ette nähtud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriumist sellise juhu jaoks, nagu oli tegemist L. Kik’i puhul pärast 31. maid 2004. Ühel juhul oli Madalmaade õigus kohaldatav seepärast, et L. Kik elas ja töötas Madalmaades selles liikmesriigis asutatud ettevõtte jaoks, ja teisel juhul – kui asjaolude muutumise tõttu ei olnud see õigus enam kohaldatav – seepärast, et see oli tema elukohajärgne õigus.
53. Kokkuvõttes – ilma et oleks vaja kohaldada analoogia alusel määruse nr 1408/71 sätteid, mis ei ole ette nähtud sellise juhu jaoks nagu käesolev – olen seisukohal, et korduvalt nimetatud artikli 13 lõike 2 punkt f annab vahetult ja esmaselt vastuse küsimusele käesolevas asjas kohaldatava õiguse kohta.
54. Seega ja teise vaheettepanekuna teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt on L. Kik’i suhtes kohaldatav õigus Madalmaade kui tema elukoha territooriumi õigus.
VII. Ettepanek
55. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud küsimusele järgmiselt:
1. Põhikohtuasjas arutatava juhtumi asjaoludel on kogu vaidlusaluse perioodi suhtes kohaldatav nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis.
2. Vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 13 lõike 2 punktile f on põhikohtuasjas arutatava juhtumi asjaoludes töötaja suhtes kohaldatav õigus selle liikmesriigi õigus, mille territooriumil on kõnealuse töötaja elukoht.