EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
17. september 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Telekommunikatsioonivõrgud ja -teenused – Direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ, 2002/22/EÜ – Maapealse mobiilside lõppseadmete vaba liikumine – Direktiiv 1999/5/EÜ – Tasu seadmete kasutamise eest – Üldluba või kasutusluba – Üldluba või kasutusluba asendav liitumisleping – Kasutajate erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas nad on sõlminud liitumislepingu või mitte
Kohtuasjas C‑416/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Commissione tributaria regionale di Mestre-Venezia (Veneetsia-Mestre piirkondlik maksukohus, Itaalia) 8. augusti 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. septembril 2014, menetluses
Fratelli De Pra SpA,
SAIV SpA
versus
Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Belluno,
Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Vicenza,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president A. Ó Caoimh, kohtunikud C. Toader ja C. G. Fernlund (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Fratelli De Pra SpA ja SAIV SpA, esindajad: avvocato C. Toniolo, avvocato C. Basso ja avvocato G. Toniolo,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Varone,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braga da Cruz, L. Nicolae ja D. Recchia,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivi 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta (EÜT L 91, lk 10; ELT eriväljaanne 13/23, lk 254) ja eelkõige selle artiklit 8, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT L 337, lk 37, edaspidi „direktiiv 2002/20”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT L 337, lk 11, edaspidi „direktiiv 2002/22”).
2 Taotluse esitamise aluseks on kaks kohtumenetlust: esiteks Fratelli De Pra SpA (edaspidi „De Pra”) ja Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Belluno (riikliku maksuameti Belluno büroo) vaheline kohtumenetlus ning teiseks SAIV SpA (edaspidi „SAIV”) ja Agenzia Entrate – Direzione Provinciale Ufficio Controlli Vicenza (riikliku maksuameti Vicenza büroo) vaheline kohtumenetlus, mille mõlema ese on maksuameti nimetatud büroode keeldumine tagastada vastavalt De Prale ja SAIV‑le mobiilsideteenuse liitumislepingute alusel makstud riiklikku loatasu (edaspidi „TCG”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 1999/5
3 Direktiivi 1999/5 põhjenduse 32 kohaselt „peaks olema lubatud asjaomastele olulistele nõuetele vastavate raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrkude lõppseadmete vaba ringlus; selliseid seadmeid peaks olema lubatud kasutada kavandatud otstarbel; kasutuselevõtmine võib eeldada raadiospektri kasutamiseks ja asjaomase teenuse osutamiseks vajalikke tegevuslubasid”.
4 Sama direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Käesoleva direktiiviga luuakse reguleeriv raamistik raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turuleviimiseks ühenduses, nende vaba liikumise ja kasutuselevõtmise tagamiseks.
[...]
4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata I lisas loetletud seadmete suhtes.”
5 Direktiivi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid ei keela, piira ega takista selliste seadmete turuleviimist ega kasutuselevõtmist oma territooriumil, mis kannavad […] CE-märgist […]”.
Direktiiv 2002/19
6 Vastavalt direktiivi 2002/19 artiklile 1 ühtlustab see direktiiv viisi, millega liikmesriigid reguleerivad elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. Direktiiv puudutab võrkude ja teenuste pakkujate vahelisi suhteid. Sellega kehtestatakse operaatorite ja nende ettevõtjate õigused ja kohustused, kes taotlevad juurdepääsu operaatorite võrkudele ja nende võrkudega seotud vahenditele ja/või vastastikust sidumist nendega.
Direktiiv 2002/20
7 Direktiivi 2002/20 artiklis 2 on „üldluba” määratletud kui „liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile”.
8 Selle direktiivi artikli 12 „Haldustasud” lõike 1 punktis a on sätestatud:
„Kui üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvate ettevõtjate või kasutusloa saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:
a) haldustasud kokku katavad ainult halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine; […]”
Direktiiv 2002/22
9 Vastavalt direktiivi 2002/22 artikli 1 lõikele 1 käsitleb see direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Eelkõige on direktiivi eesmärk tagada kogu Euroopa Liidus hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus.
10 Direktiivi 2002/22 artikli 1 lõike 2 kohaselt määratletakse selles direktiivis seoses universaalteenuse pakkumise tagamisega avatud ja konkurentsile rajatud keskkonnas kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on juurdepääs kõigil lõppkasutajatel teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga, ilma et see moonutaks konkurentsi.
11 Direktiivi artikli 20 „Lepingud” lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatava sidevõrgu ühenduse teenuseid ja/või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid tellides on tarbijatel ja taotluse korral teistel lõppkasutajatel õigus sõlmida leping sellist ühendust ja/või teenuseid pakkuva ettevõtja või pakkuvate ettevõtjatega. Lepingus esitatakse selgel, arusaadaval ja kergesti kättesaadaval kujul vähemalt järgmised andmed:
[...]”.
12 Artikli 20 lõikes 1 loetletud andmete hulgas on teenuseosutaja nimi ja aadress, hindade ja tariifide üksikasjad, lepingu kestus ning teenuste ja lepingu pikendamise ja lõpetamise tingimused.
Itaalia õigus
13 Vabariigi presidendi 26. oktoobri 1972. aasta dekreedi nr 641 riikliku loatasu eeskirja kohta (decreto del Presidente della Republica n. 641, disciplina delle tasse sulle concessioni governative) (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 292 regulaarne lisa, 11.11.1972, edaspidi „presidendi dekreet nr 641/1972”), artiklis 1 on sätestatud:
„Riiklikku loatasu kohaldatakse haldusmeetmete ja muude dekreedile lisatud tariifistikus loetletud dokumentide suhtes tariifistikus sätestatud määra ja korra kohaselt.”
14 Presidendi dekreedile nr 641/1972 lisatud tariifistiku põhikohtuasja asjaolude suhtes kehtiva redaktsiooni (edaspidi „dekreedile lisatud tariifistik”) artiklis 21 on ette nähtud, et riiklikku loatasu tuleb maksta „avaliku maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutamise loa või seda asendava dokumendi puhul iga kasutuskuu eest”.
15 Artikli 21 joonealuse märkuse nr 1 kohaselt:
„Tasu makstakse vastavalt igal arvel näidatud kasutuskuude arvule koos abonenttasuga.”
16 Ministri dekreedi nr 33/90 maapealse raadiomobiilsideteenuse kohta artiklis 3 on sätestatud:
„Abonendil on võimalik ise korraldada kasutaja lõppseadmete soetamist ja hooldust või pöörduda selleks tegevusloa saanud äriühingu SIP (Società italiana per l’esercizio telefonico) poole. Tegevusloa saanud äriühing SIP väljastab kasutajale dokumendi, mis tõendab tema abonendistaatust. See dokument, mis asendab igas mõttes raadioluba, peab sisaldama andmeid lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta ning abonent on kohustatud ametiasutuse nõudel selle talle esitama.”
17 Seadusandliku dekreedi nr 269/2001, millega võetakse üle direktiiv 1999/5, artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:
„Ei ole keelatud, piiratud ega takistatud selliste seadmete turuleviimine ja kasutuselevõtmine, mis kannavad CE-märgist näitamaks nende vastavust kõigile käesoleva dekreedi sätetele.”
18 1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 259 elektroonilise side seadustiku kohta (decreto legislativo n. 259 – Codice delle comunicazioni elettroniche) (GURI nr 214 regulaarne lisa, 15.9.2003) artikkel 160 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga raadiosaateseadme juures, mille kohta on saadud üldine tegevusluba, tuleb hoida vastavat ministeeriumi välja antud luba.
2. Vastuvõtvate seadmete puhul asendab seda luba abonendi staatust kinnitav dokument.”
19 Dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014) artikli 2 lõikes 4 on ette nähtud:
„Kooskõlas [presidendi dekreedile nr 641/1972] lisatud tariifistiku artikliga 21 tuleb seadusandliku dekreedi [nr 259/2003] artiklit 160 tõlgendada nii, et raadiosaateseadmetena käsitatakse ka maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmeid.”
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
20 De Pra ja SAIV esitasid mõlemad, vastavalt maksuameti Belluno büroole ja maksuameti Vicenza büroole, taotluse riikliku loatasuna makstud summa tagastamiseks. Kuna maksuameti nimetatud bürood jätsid nende taotlused rahuldamata, esitasid nad kaebused Commissione tributaria regionale di Mestre-Veneziale.
21 Oma kaebustes leiavad nad, et selline Itaalia õigusnormides ette nähtud haldusmeede nagu üldluba või vastav luba on vastuolus direktiivis 1999/5 sätestatud lõppseadmete vaba liikumise ja kasutuselevõtmise põhimõttega. Kuna kaebajad leiavad, et riikliku loatasu puhul on tegemist tasuga, mille võtmise õiguslik alus puudub, on neil õigus selle tasuna makstud summa tagastamisele.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab eelotsusetaotluses küll kohtumäärustele Agricola Esposito (C‑492/09, EU:C:2010:766) ja Umbra Packaging (C‑355/13, EU:C:2013:867), mis puudutavad samamoodi riiklikku loatasu, kuid leiab samas, et pärast nende kohtumääruste kuulutamist on ilmnenud uued tegurid, mis ei võimalda tal tema menetluses olevates kohtuasjades otsust langetada. Ta toob siinkohal välja kolm tegurit.
23 Esiteks ei ole Euroopa Kohus võtnud nendes kohtumäärustes seisukohta sellise tasu nagu riiklik loatasu kooskõla kohta direktiiviga 1999/5.
24 Teiseks võttis Itaalia riik dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014) artikli 2 lõike 4 vastu pärast nende kohtumääruste tegemist.
25 Kolmandaks otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) ühendatud kolleegium 2. mai 2014. aasta otsuses ja järelikult samuti pärast viidatud kohtumääruste tegemist, et direktiiv 1999/5 ei ole ülimuslik De Pra ja SAIV viidatud direktiivide 2002/19, 2002/20, 2002/21 ja 2002/22 (edaspidi koos „võrgudirektiivid”) suhtes ja et järelikult on asjaomaste lõppseadmete kasutamiseks tarvis üldluba või vastavat luba direktiivi 2002/20 tähenduses.
26 Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria regionale di Mestre-Venezia menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete osas on ühenduse õigusega (direktiiv 1999/5, samuti [võrgudirektiivid]) kooskõlas järgmised siseriiklikud õigusnormid:
– dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014), artikli 2 lõige 4;
– seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikkel 160;
– [dekreedile lisatud tariifistiku] artikkel 21,
mille koostoimes lõppseadmed võrdsustatakse raadiosaateseadmetega ja nähakse ette kasutaja kohustus saada üldluba ja vastav raadioluba, mis on tasu võtmise aluseks?
Kas seega konkreetselt lõppseadmete kasutamise osas on ühenduse õigusega kooskõlas Itaalia riigi otsus näha ette kasutaja kohustus saada üldluba ja raadioluba, kui lõppseadmete turustamine, vaba liikumine ja kasutuselevõtt on juba ühenduse õigusallikatega täielikult reguleeritud (direktiiv 1999/5), ilma et oleks ette nähtud ühtki üldluba ja/või vastavat luba?
Üldluba ja vastav luba on siseriiklike õigusaktidega ette nähtud vaatamata sellele, et:
– üldluba on meede, mis ei mõjuta lõppseadmete kasutajat, vaid ainult elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumisega tegelevaid ettevõtjaid (direktiivi 2002/20 artiklid 1–3);
– loatasu on ette nähtud individuaalsetelt kasutusõigustelt – raadiosageduste kasutamine ja numbrite kasutamine –, see tähendab olukordadeks, mis kindlasti ei ole seotud lõppseadmete kasutamisega;
– ühenduse õigusega ei ole ette nähtud ühtki kohustust saada lõppseadmete jaoks üldluba või vastav luba;
– direktiivi 1999/5 artiklis 8 on sätestatud, et liikmesriigid „ei keela, piira ega takista selliste seadmete turuleviimist ega kasutuselevõtmist oma territooriumil, mis kannavad VII lisas osutatud CE-märgist”, ning
– raadiosaateseadmed ja maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmed on väga mitmesugused, erineva õigusliku regulatsiooniga ega ole ühte liiki.
2. Kas järgmised siseriiklikud õigusnormid:
– dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014), artikli 2 lõige 4;
– seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikkel 160;
– [dekreedile lisatud tariifistiku] artikkel 21;
– ministri dekreedi nr 33/1990 artikkel 3,
mille alusel nende koostoimes
– [direktiivi 2002/22] artiklis 20 sätestatud leping – mis sõlmitakse operaatori ja kasutaja vahel ning mis reguleerib tarbijate ja lõppkasutajate majanduslikke suhteid võrguühendust pakkuva ja vastavaid teenuseid osutava ettevõtja või osutavate ettevõtjatega – võib „iseenesest” olla kehtiv ka dokumendina, mis asendab raadiosaateseadme üldluba ja/või vastavat luba, ilma et avaliku halduse asutused asjasse sekkuks, sooritaksid toimingu või teostaks kontrolli;
– leping peab sisaldama ka andmeid lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta ([direktiivi 1999/5] artikli 8 alusel ei ole see ette nähtud),
on kooskõlas ühenduse õigusega (direktiiv 1999/5 ja direktiiv 2002/20, eelkõige selle artikkel 20)?
3. Kas eespool viidatud ühenduse õigusega on kooskõlas dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014), artikli 2 lõike 4, seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikli 160 ja [dekreedile lisatud tariifistiku] artikli 21 sätted, mis koostoimes näevad ette raadiosaateseadme üldloa ja vastava loa saamise kohustuse ainult konkreetse kasutajate kategooria suhtes, kellel on leping, mida ametlikult nimetatakse liitumislepinguks, samas kui ühtki üldluba ega vastavat luba ei ole elektrooniliste sideteenuste lepingu alusel kasutajatele ette nähtud ainuüksi põhjusel, et lepingut nimetatakse teisiti (ettemakstud teenus või kõneaja laadimisteenus)?
4. Kas direktiivi 1999/5 artikliga 8 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 4/2014 (kinnitatud seadusena nr 50/2014) artikli 2 lõige 4, seadusandliku dekreedi nr 259/2003 artikkel 160 ja [dekreedile lisatud tariifistiku] artikkel 21, mis näevad ette:
– haldustoimingu, millega väljastatakse raadiosaateseadme üldluba ja vastav luba,
– [riikliku loatasu] maksmise sellise toimingu eest,
kuna nende sätetega võidakse piirata lõppseadmete kasutuselevõtmist, kasutamist ja vaba liikumist?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
27 Oma kolme esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus otsustaks Itaalia õigusnormide kooskõla üle liidu õigusnormidega. Kuid tuleb meenutada, et eelotsuse menetluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesandeks võtta seisukoht siseriiklike sätete kooskõla kohta liidu õigusnormidega. Euroopa Kohtu pädevuses on aga esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel hinnata nimetatud normide kooskõla tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel (vt kohtuotsus Transportes Urbanos y Servicios Generales, C‑118/08, EU:C:2010:39, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus Agricola Esposito, C‑492/09, EU:C:2010:766, punkt 19).
Esimene ja neljas küsimus
28 Esimese ja neljanda küsimusega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 1999/5, eelkõige selle artiklit 8, ja võrgudirektiive tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamist ette nägevad siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab liitumislepingu raames maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutamise korral taotlema üldloa või vastava loa ja maksma nimetatud tasu.
29 Euroopa Kohus leidis juba kohtumääruses Agricola Esposito (C‑492/09, EU:C:2010:766), et selline tasu nagu riiklik loatasu ei ole vastuolus kahe võrgudirektiiviga, nimelt direktiividega 2002/20 ja 2002/21. Direktiivi 2002/20 osas kinnitas ta seda seisukohta veel kohtumääruses Umbra Packaging (C‑355/13, EU:C:2013:867).
30 Käesolevas kohtuasjas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiiviga 1999/5 ja võrgudirektiividega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu need, mis sätestavad riikliku loatasu, rõhutades seejuures, et need õigusnormid ei näe ette mitte ainult kohustust maksta riiklikku loatasu, vaid lisaks ka kohustuse saada riigilt luba. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb ka väidetavatele muudatustele Itaalia õiguses võrreldes olukorraga, mis esines viidatud kohtumääruste tegemise ajal.
31 Nende muudatuste, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25 ning mis puudutavad hiljem seadusena nr 50/2014 kinnitatud dekreetseaduse nr 4/2014 artikli 2 lõike 4 vastuvõtmist, ja kassatsioonikohtu kuulutatud otsuse osas tuleb siiski nentida, et need ei mõjuta Euroopa Kohtu poolt neis kohtumäärustes direktiividele 2002/20 ja 2002/21 antud tõlgendust.
32 Nimelt nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud teabest, et viidatud muudatused Itaalia õiguslikus olukorras puudutavad olemasolevate õigusnormide tõlgendamist ega lisa ühtegi uut kohustust.
Direktiiv 1999/5
33 Direktiivi 1999/5 põhjendusest 32 nähtuvalt on selle direktiivi eesmärk tagada eelkõige selliste telekommunikatsioonivõrkude lõppseadmete vaba ringlus, mis vastavad selles direktiivis määratletud teatud olulistele nõuetele. Direktiivi artikli 1 kohaselt luuakse selle direktiiviga reguleeriv raamistik nimetatud lõppseadmete turuleviimiseks liidus, samuti nende vaba liikumise ja kasutuselevõtmise tagamiseks. Direktiivi artiklis 8 „Seadmete vaba liikumine” on täpsustatud, et liikmesriigid ei keela, piira ega takista selliste seadmete turuleviimist ega kasutuselevõtmist oma territooriumil, mis kannavad VII lisas osutatud CE-märgist, näitamaks nende vastavust kõigile direktiivi 1999/5 sätetele.
34 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab küsimuse, kas loa taotlemise ja sellise tasu, nagu on ette nähtud põhikohtuasjades vaidlusalustes õigusnormides, maksmise kohustus kujutavad endast takistusi, mis on vastuolus viidatud direktiiviga, eelkõige selle artikliga 8.
35 Mis puudutab lõpptarbijale pandud loa taotlemise kohustust, siis selles osas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on kassatsioonikohus otsustanud, et telefonivõrgu operaatori pakutav liitumisleping on õiguslik alus, mis võimaldab tarbijal kasutada lõppseadmeid ja asendab täies ulatuses nn raadioluba. Teisest eelotsuse küsimusest nähtub, et see leping võib iseenesest kehtida ka dokumendina, mis asendab raadiosaateseadme üldluba ja/või vastavat luba, ilma et avaliku halduse asutused peaksid asjasse sekkuma, sooritama toimingu või teostama kontrolli.
36 De Pra ja SAIV märkisid enda kirjalikes seisukohtades samamoodi, et siseriiklik seadusandja on loonud õigusliku fiktsiooni, mille ainus eesmärk on säilitada õiguslik alus mobiilsideteenusega liitumislepingu sõlmimisel riikliku loatasu võtmiseks. Nad rõhutasid, et haldusasutused ei soorita seejuures ühtegi eraldi toimingut.
37 Näib, et avaliku halduse asutused ei pea andma mingit nõusolekut ega koostama ühtegi dokumenti, sest liitumisleping asendab raadiosaateseadme üldluba või vastavat luba ning on riikliku loatasu võtmise õiguslik alus.
38 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab oma kontrolli tulemusena seisukohale, et just sellise olukorraga on tegemist, siis järelikult ei nõua need õigusnormid avaliku halduse asutustelt mingisugust sekkumist, mis võiks takistada asjaomaste seadmete vaba liikumist ja rikkuda direktiivi 1999/5.
39 Mis puudutab seejärel sellise tasu nagu riiklik loatasu kohaldamist, siis seda ei kohaldata maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete suhtes, vaid nende seadmete kasutamiseks sõlmitud liitumislepingute suhtes. Tuleb nentida, et selline maksustamine ei mõjuta lõppseadmete müüki, kuna neid võib müüa ilma kohustuseta Itaalias liitumisleping sõlmida, ning igatahes ei kohaldata seda tasu ka teistest liikmesriikidest pärinevate lõppseadmete suhtes, mistõttu see ei kujuta endast ka selles osas takistust nende seadmete vabale liikumisele.
Võrgudirektiivid
40 Mis puudutab esiteks direktiive 2002/20 ja 2002/21, siis nende osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et neid ei saa kohaldada sellise tasu nagu riikliku loatasu suhtes, mida kohaldatakse maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutamisel. Euroopa Kohus leidis nimelt, et sellise tasu puhul ei ole maksustatavaks väärtuseks elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste pakkumine ning abonendi poolt mobiilsideteenuse isiklikuks tarbeks kasutamine ei eelda elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist direktiivi 2002/20 tähenduses (kohtumäärus Agricola Esposito, C‑492/09, EU:C:2010:766, punkt 35). Euroopa Kohus otsustas ka, et direktiivi 2002/21 ei kohaldata selliste seadmete suhtes, mis kuuluvad telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete, sealhulgas mobiiltelefonide isiklikuks tarbeks kasutamist puudutava direktiivi 1999/5 kohaldamisalasse (kohtumäärus Agricola Esposito, C‑492/09, EU:C:2010:766, punkt 42).
41 Järgnevalt tuleb lisada, et tulemuslik ei saa olla De Pra ja SAIV argument, mille kohaselt on selline tasu nagu riiklik loatasu vastuolus direktiivi 2002/20 artikliga 12, kuna tegemist ei ole haldustasuga, mis oleks oma olemuselt hüvitis ja kataks üksnes lubade väljastamisega ning üldloa süsteemi haldamise, kontrollimine ja rakendamisega seotud halduskulud. Nimelt on Euroopa Kohus juba eelnevalt otsustanud, et tasu, mille maksustatav teokoosseis ei ole seotud elektrooniliste sideteenuste turule sisenemist lubava üldloa andmise menetlusega, vaid operaatorite pakutavate mobiilsideteenuste kasutamisega ning mida tasub lõppastmes nende teenuste lõpptarbija, ei kuulu artikli 12 kohaldamisalasse (vt kohtuotsus Vodafone Malta ja Mobisle Communications, C‑71/12, EU:C:2013:431, punktid 25 ja 29).
42 Mis puudutab lõpuks üldloa taotlemise kohustust, mida ei ole ette nähtud direktiivis 2002/20 ja mis võib olla sellega vastuolus, siis tuleb nentida, nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 35–37, et sellise nagu põhikohtuasjades kõnesoleva üldloa, mis on võrdsustatud liitumislepinguga, ainus eesmärk on olla riikliku loatasu võtmise õiguslik alus. Järelikult ei ole selle eesmärk võrguteenuste pakkumise lubamine, mistõttu ei rikuta sellega nimetatud direktiivist tulenevaid kohustusi.
43 Mis puudutab teiseks direktiive 2002/19 ja 2002/22, siis tuleb nentida, et vastavalt artiklile 1 on direktiivi 2002/19 eesmärk ühtlustada elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. See direktiiv puudutab võrkude pakkujate vahelisi suhteid, mitte mobiiltelefonide kasutamist lõpptarbijate poolt.
44 Direktiiv 2002/22 käsitleb vastavalt artiklile 1 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Direktiivi eesmärk on tagada kogu liidus hea kvaliteediga üldkasutatavate teenuste kättesaadavus. Universaalteenuse pakkumise osas määratletakse selle direktiiviga kindlaksmääratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on juurdepääs kõigil lõppkasutajatel teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga, ilma et see moonutaks konkurentsi.
45 Selles direktiivis on seega ette nähtud miinimumnormid ega ole keelatud teiste, eelkõige maksualaste meetmete kohaldamine, kui need ei mõjuta nimetatud norme.
46 Järelikult tuleb esimesele ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 1999/5, eelkõige selle artiklit 8, ja võrgudirektiive tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamist ette nägevad siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab liitumislepingu raames maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutamise korral taotlema üldloa või vastava loa ja maksma nimetatud tasu, kui liitumisleping asendab ise raadiosaateseadme üldluba või vastavat luba ning avaliku halduse asutusel ei ole tarvis mingil moel sekkuda.
Teine küsimus
47 Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2002/22 artiklit 20 ja direktiivi 1999/5 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus võrdsustada sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamisel üldluba või vastav raadioluba mobiilsideteenuse osutamiseks sõlmitud liitumislepinguga, mis peab muu hulgas sisaldama andmeid asjaomase lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta.
48 Mis puudutab kõigepealt liitumislepingu võrdsustamist sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamisel üldloaga või vastava raadioloaga, siis selles osas piisab, kui meenutada, et direktiiv 2002/22 puudutab elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele ega reguleeri sellise tasu kehtestamist, millega on tegemist põhikohtuasjades. Eeltoodust tulenevalt ei ole direktiiviga vastuolus see, kui siseriiklik seadusandja näeb ette, et sellise tasu võtmise õiguslik alus on mobiilsideteenuse pakkuja ja lõppseadme kasutaja vahel sõlmitud liitumisleping ning et see leping on võrdsustatud üldloaga.
49 Mis puudutab seejärel liitumislepingu sisu, siis direktiivi 2002/22 artiklis 20 on toodud need andmed, mida see leping peab „vähemalt” sisaldama.
50 Artikli 20 sõnastusest nähtub järelikult, et sellega ei ole vastuolus, kui siseriiklikes õigusnormides nähakse ette, et mobiilsideteenuse osutamiseks sõlmitud liitumislepingud peavad lisaks direktiivis 2002/22 toodud andmetele sisaldama veel teisi andmeid, nagu andmeid lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta. Eeltoodust nähtub samuti, et need täiendavad andmed ei kujuta endast sellist takistust vaidlusaluste seadmete vabale liikumisele, mis oleks vastuolus direktiivi 1999/5 lõikega 8.
51 Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2002/22 artiklit 20 ja direktiivi 1999/5 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus võrdsustada sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamisel üldluba või vastav raadioluba mobiilsideteenuse osutamiseks sõlmitud liitumislepinguga, mis peab muu hulgas sisaldama andmeid asjaomase lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta.
Kolmas küsimus
52 Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigust, nagu see tuleneb direktiivist 1999/5, võrgudirektiividest ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklist 20, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutajate erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas nad on sõlminud mobiilsideteenuse kasutamiseks liitumislepingu või ostavad teenust ettemaksuga kõnekaardiga, millele saab vajaduse korral ka täiendavat kõneaega laadida, ning millele vastavalt kohaldatakse üksnes esimeste suhtes selliseid õigusnorme nagu need, mis näevad ette riikliku loatasu.
53 Selles osas tuleb meenutada, et harta artiklis 20 on ette nähtud, et kõik on seaduse ees võrdsed. Vastavalt harta artiklile 51 on selle sätted ette nähtud liikmesriikidele aga üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Antud juhul ei saa seda sätet põhikohtuasjades vaidlusaluste õigusnormide suhtes kohaldada, sest nagu nähtub vastusest esimesele ja neljandale küsimusele, siis võrgudirektiivid ja direktiiv 1999/5 ei reguleeri sellist tasu, millega on tegemist põhikohtuasjades, ning samuti ei nähtu Euroopa Kohtule saadetud toimikust, et need õigusnormid rakendaksid liidu õigust.
54 Kuna see küsimus puudutab riigilt loa saamise kohustust ette nägeva korra kohaldamist üksnes mobiilsideteenusega liitunute suhtes, siis tuleb samuti meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38, ei ole praktikas selleks tarvis mingisugust haldustoimingut, sest liitumisleping asendab iseenesest seda luba.
55 Eeltoodust nähtub, et kolmandale küsimusele tuleb vastata nii, et sellisel juhul nagu põhikohtuasjades tuleb liidu õigust, nagu see tuleneb direktiivist 1999/5, võrgudirektiividest ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 20, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutajate erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas nad on sõlminud mobiilsideteenuse kasutamiseks liitumislepingu või ostavad teenust ettemaksuga kõnekaardiga, millele saab vajaduse korral ka täiendavat kõneaega laadida, ning millele vastavalt kohaldatakse üksnes esimeste suhtes selliseid õigusnorme nagu need, mis näevad ette riikliku loatasu.
Kohtukulud
56 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Järgmisi direktiive:
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivi 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta ja eelkõige selle artiklit 8,
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv),
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ),
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), ning
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ)
tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamist ette nägevad siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab liitumislepingu raames maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutamise korral taotlema üldloa või vastava loa ja maksma nimetatud tasu, kui liitumisleping asendab ise raadiosaateseadme üldluba või vastavat luba ning avaliku halduse asutusel ei ole tarvis mingil moel sekkuda.
2. Direktiivi 2002/22 (muudetud direktiiviga 2009/136) artiklit 20 ja direktiivi 1999/5 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus võrdsustada sellise tasu nagu riikliku loatasu kohaldamisel üldluba või vastav raadioluba mobiilsideteenuse osutamiseks sõlmitud liitumislepinguga, mis peab muu hulgas sisaldama andmeid asjaomase lõppseadme tüübi ja tüübikinnituse kohta.
3. Sellisel juhul nagu põhikohtuasjades tuleb liidu õigust, nagu see tuleneb direktiividest 1999/5, 2002/19, 2002/20 (muudetud direktiiviga 2009/140), 2002/21 ja 2002/22 (muudetud direktiiviga 2009/136) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 20, tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus maapealse raadiomobiilsideteenuse lõppseadmete kasutajate erinev kohtlemine olenevalt sellest, kas nad on sõlminud mobiilsideteenuse kasutamiseks liitumislepingu või ostavad teenust ettemaksuga kõnekaardiga, millele saab vajaduse korral ka täiendavat kõneaega laadida, ning millele vastavalt kohaldatakse üksnes esimeste suhtes selliseid õigusnorme nagu need, mis näevad ette riikliku loatasu.
Allkirjad