ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

17. detsember 2010

Kohtuasi T‑38/10 P

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Lepinguväline vastutus – Hüvitamisele kuuluvate kulude hüvitamine – Paralleelse hagi erand – Menetlusnormide rikkumine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 10. novembri 2009. aasta määruse peale kohtuasjas F‑70/07: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑423 ja II‑A‑1‑2293), milles palutakse see määrus tühistada.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Luigi Marcuccio kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni käesoleva kohtuastme kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Kahju hüvitamise menetluse kasutamise välistav erimenetlus

(EÜ artikkel 236; Üldkohtu kodukord, artikli 92 lõige 1; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

1.      Üldkohtu kodukorra artikli 92 lõikes 1 sätestatud erimenetlus kohtukulude kindlaksmääramiseks välistab samade summade või samaks otstarbeks kulunud summade nõudmise liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi raames. Selle põhimõtte kohaldamine liidu institutsiooni kui hageja tööandja vastutuse tuvastamise hagi läbivaatamisel ei kujuta endast personalieeskirjade artiklite 90 ega 91 rikkumist, kuna nende poolte vaheline personalieeskirjadest tulenev suhe ei ole seotud asjaoluga, et seadusandja kehtestas kohtukulude kindlaksmääramiseks Üldkohtu kodukorra artikli 92 lõikes 1 erimenetluse, mida kohaldatakse eranditeta avaliku teenistusega seotud hagide suhtes.

(vt punktid 27 ja 28)

Viited:

Üldkohus: 27. juuni 2001, kohtuasi T‑214/00: X vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑143 ja II‑663, punktid 37 ja 38); 11. juuli 2007, kohtuasi T‑351/03: Schneider Electric vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2237, punkt 297, osaliselt tühistatud apellatsiooni korras Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. aasta otsusega kohtuasjas C‑440/07 P: komisjon vs. Schneider Electric, EKL 2009, lk I‑6413).

2.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c peab hagiavaldus eelkõige sisaldama ülevaadet esitatud väidetest. Seega tuleb hagiavalduses selgitada, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja ja Üldkohtu kodukorra nõuetele. Lisaks peab see ülevaade, isegi kui see on lühike, olema nii selge ja täpne, et võimaldaks kostjal end kaitsta ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendavate materjalideta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi või täpsemalt hagi aluseks olev väide oleks vastuvõetav, hagi aluseks olevad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud nähtuma järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavaldusest endast. Üldkohtu ülesanne ei ole otsida esimese väite toetuseks esitatud asjaolude hulgast neid, mida saaks kasutada ka mõne teise väite toetuseks.

(vt punkt 45)

Viited:

Üldkohus: 9. juuli 2003, kohtuasi T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597, punkt 36); 27. september 2006, kohtuasi T‑322/01: Roquette Frères vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑3137, punktid 208 ja 209); 12. detsember 2007, kohtuasi T‑308/05: Itaalia vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑5089, punktid 71 ja 72).