KOHTUJURISTI ETTEPANEK
EVGENI TANCHEV
esitatud 11. aprillil 2019(1)
Kohtuasi C‑208/18
Jana Petruchová
versus
FIBO Group Holdings Limited
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus))
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus nr 1215/2012 – Kohtualluvus tarbijalepingute puhul – Tarbija mõiste – Füüsiline isik, kes kaupleb rahvusvahelisel valuutaturul maaklerfirma kaudu välisvaluutadega – Kooskõla mõistega „tarbija“ määruse (EÜ) nr 593/2008 tähenduses – Mittekutseline klient direktiivi 2004/39/EÜ tähenduses
1. Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „tarbija“ määruse (EL) nr 1215/2012(2) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikli 17 lõike 1 tähenduses seoses rahvusvahelisel valuutaturul (FOREX, edaspidi „valuutaturg“) sooritatud tehingutega.
2. Erandina Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikest 1 ja artikli 7 punktist 1(3) on selle määruse artikli 18 lõikes 1 sätestatud, et artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbija võib kaevata teise lepingupoole kohtusse mitte üksnes selle lepingupoole elu‑ või asukohaliikmesriigis, vaid ka tarbija enda elukohaliikmesriigis. Brüsseli Ia määruse II peatüki 4. jagu „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ moodustavate artiklite 17, 18 ja 19 eesmärk on tagada piisav kaitse tarbijale kui teisest, ettevõtjana tegutsevast lepingupoolest majanduslikult nõrgemal positsioonil olevale ja õiguslikes küsimustes vähem kogenud lepingupoolele.(4)
3. Euroopa Kohtu ees seisab küsimus, kas valuutaturul kauplevat füüsilist isikut tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks või ei saa seda isikut tarbijaks pidada, võttes arvesse selles kaubandusvaldkonnas tegutsemiseks vajalikke teadmisi ja asjatundlikkust, vaidlusaluse lepingu keerulisust ja ebatüüpilisust ning võetud riske, mistõttu ta jääb eespool nimetatud kaitset tagava jao kohaldamisalast välja.
I. Õiguslik kontekst
A. Brüsseli Ia määrus
4. Brüsseli Ia määruse artiklis 17 on sätestatud:
„1. Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:
a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga,
b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või
c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri‑ või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.
[…]
3. Käesolevat jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo‑ ja majutusteenust.“
B. Rooma I määrus
5. Määruse (EÜ) nr 593/2008(5) (edaspidi „Rooma I määrus“) artiklis 6 „Tarbijalepingud“ on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja
a) teostab oma majandus‑ või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või
b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik,
ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.
2. Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.
[…]
4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata järgmiste lepingute suhtes:
[…]
d) finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused, siirdväärtpaberite emiteerimist või üldsusele pakkumist ja avalikke ülevõtmispakkumisi reguleerivate tingimuste kujul esinevad õigused ja kohustused ning ühisinvesteerimisettevõtjate osakute märkimine ja tagasiostmine, kui need toimingud ei ole käsitatavad finantsteenuse osutamisena;
[…]“.
C. Direktiiv 2004/39
6. Direktiivi 2004/39/EÜ(6) artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
10) Klient – füüsiline või juriidiline isik, kellele investeerimisühing osutab investeerimis ‑ ja/või kõrvalteenuseid;
11) Kutseline klient – klient, kes vastab II lisas sätestatud tingimustele;
12) Mittekutseline klient – klient, kes ei ole kutseline klient;
[…]“.
II. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus
7. J. Petruchová, kelle elukoht on Ostravas (Tšehhi Vabariik), ja maaklerfirma FIBO Group Holdings Ltd (edaspidi „FIBO“), kelle asukoht on Limassolis (Küprose Vabariik), sõlmisid 2. oktoobril 2014 lepingu pealkirjaga „Üldtingimused“ (edaspidi „raamleping“). Raamlepingu eesmärk oli anda J. Petruchovále võimalus teha valuutaturul tehinguid, sõlmides baasvaluuta ostu-müügilepinguid, mida FIBO pidi internetis oma kauplemisplatvormi kaudu sooritama. Selleks oli raamlepingus ette nähtud nn ühekordsete hinnavahelepingute (inglise keeles individual contracts for difference) sõlmimine J. Petruchová ja FIBO vahel.
8. Hinnavaheleping on finantsinstrument, mille eesmärk on osta ja seejärel müüa baasvaluutat (käesoleval juhul USA dollarid) ning teenida kasumit baasvaluuta ostu‑ ja müügikursside erinevustelt noteeringuvaluuta suhtes (käesoleval juhul Jaapani jeenid). Kuigi valuutaturul on võimalik kaubelda ka omaenda rahaga, kasutas J. Petruchová võimalust kaubelda nn lottidega (1 lot = 100 000 USA dollarit), kasutades nn võimendust. See võimaldas tal kaubelda enda kasutuses olevast rahast suuremate summadega.(7) Jooksva ostukursi alusel noteeringuvaluuta (JPY) eest baasvaluutat (USD) ostes, st „positsiooni avades“ sai J. Petruchová FIBO‑lt ostutehingu tegemiseks vajalikus summas laenu. „Positsiooni sulgedes“, st vastupidist tehingut tehes – ostetud baasvaluuta (USD) summat jooksva müügikursi alusel noteeringuvaluuta (JPY) eest müües –, maksis J. Petruchová laenu FIBO‑le tagasi.
9. Raamlepingu punktis 30 oli ette nähtud, et pooltevahelistes vaidlustes on Küprose kohtutel rahvusvaheline pädevus.
10. J. Petruchová sõlmis 3. oktoobril 2014 FIBOga hinnavahelepingu (edaspidi „vaidlusalune hinnavaheleping“). Kell 15.30:00 andis ta korralduse osta 35 lotti vahetuskursiga 109,0000 USD/JPY. Kauplemissüsteem teatas talle kohe, et hetke vahetuskurss on 109,0500 USD/JPY. Ta aktsepteeris selle ja kinnitas ostukorralduse.
11. Paraku tekkisid FIBO kauplemissüsteemis korraldustest pikad järjekorrad, kuna USA dollari kurss noteeringuvaluutade suhtes tõusis hüppeliselt pärast seda, kui avaldati teave positiivsest trendist Ameerika Ühendriikide majanduse põllumajandusvälise sektori tööhõivenäitajates. Selle tagajärjel osteti nõutud summa 3 500 000 USA dollarit mitte kell 15.30:00, vaid kell 15.30:16, mil ostukurss oli 109,4000 USD/JPY, mistõttu ostuhind oli 382 900 000 Jaapani jeeni.
12. Samal päeval kell 15.48:11 sulges J. Petruchová positsiooni, andes FIBO‑le korralduse müüa ostetud 3 500 000 USA dollarit. Müügikurss oli 109,5600 USD/JPY, mistõttu müügihind oli 383 460 000 Jaapani jeeni. J. Petruchová maksis tagasi FIBO antud 382 900 000 Jaapani jeeni suuruse laenu. Seega teenis ta sellelt tehingult brutokasumi 560 000 Jaapani jeeni väärtusega 4081,33 USA dollarit.
13. Kui J. Petruchová ostukorraldus oleks täidetud õigel ajal, mitte 16sekundilise viivitusega, oleks ta saanud kasumi summas 1 785 000 Jaapani jeeni väärtusega 13 009,23 USA dollarit ja nii olnuks tema kasum kolm korda suurem.
14. Seetõttu pöördus J. Petruchová 12. oktoobril 2015 alusetu rikastumise hagiga FIBO vastu Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) poole.
15. Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) lõpetas menetluse põhjendusel, et tal puudub rahvusvaheline pädevus. Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) sõnul ei saa J. Petruchovát pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks, sest ta ei sõlminud vaidlusalust hinnavahelepingut isiklikuks tarbeks, tal on olemas hinnavahelepingute sõlmimiseks vajalikud teadmised ja asjatundlikkus, ning teda oli hoiatatud, et hinnavahelepingud ei sobi „mittekutselistele klientidele“ direktiivi 2004/39 tähenduses. Igal juhul tuleb Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) arvates tõlgendada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõiget 1 samamoodi nagu Rooma I määruse artikli 6 lõiget 1, finantsinstrumendid aga on viimati nimetatud sätte kohaldamisalast välja jäetud. Seetõttu kehtib raamlepingu kohtualluvusklausel, mistõttu kuulub asi Küprose, mitte Tšehhi kohtute alluvusse.
16. Vrchní soud v Olomouci (Olomouci kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik) tunnistas Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) otsuse apellatsioonimenetluses õigeks.
17. J. Petruchová pöördus selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebusega Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) poole.
18. Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) on seisukohal, et Tšehhi alama astme kohtud on mõistet „tarbija“ Brüsseli Ia määruse tähenduses ekslikult tõlgendanud. Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) märgib, et esiteks ei ole direktiivi 2004/39 tähenduses mittekutseline klient tingimata Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbija. Teiseks on Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) arvamusel, et viimati nimetatud sätet ei tule tõlgendada samamoodi nagu Rooma I määruse artiklit 6, sest esimesena nimetatud säte finantsinstrumente sõnaselgelt ei välista. Kolmandaks märgib Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus), et kohtupraktika kohaselt ei ole selle tuvastamisel, kas isikut tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks, oluline, kas sellel isikul on eriteadmised ja asjatundlikkus, kas vaidlusalune leping on keeruline või ebatüüpiline, kas selle lepingu sõlmimisega kaasneb riske ja kas isikut on niisuguste riskide eest hoiatatud.
19. Seetõttu taotleb Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:
„Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist isikut nagu põhikohtuasja kaebaja, kes kaupleb rahvusvahelisel valuutaturul (FOREX) valuutadega, tehes korraldusi aktiivselt ise, kuigi selle tegevusalaga professionaalselt tegeleva kolmanda isiku vahendusel, tuleb käsitada tarbijana nimetatud sätte tähenduses?“
20. J. Petruchová, Tšehhi Vabariik, Poola Vabariik ja Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad.
21. Kohtuistungil, mis peeti 31. jaanuaril 2019, esitasid J. Petruchová, FIBO, Tšehhi Vabariik ja komisjon suulised seisukohad.
III. Õiguslik analüüs
22. Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas isikut, kes sõlmib maaklerfirmaga lepingu, mille kohaselt maaklerfirma sooritab tema ostu‑ ja müügikorraldusi täites valuutaturul konkreetseid tehinguid, tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks.
23. Alustan sissejuhatava märkusega raamlepingus sisalduva kohtualluvusklausli õigusjõu kohta. Seejärel analüüsin esiteks Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1 sätestatud ainsat tarbijaks liigitamise kriteeriumi, nimelt lepingu eesmärki. Teiseks analüüsin, kas selle tuvastamisel, kas isikut tuleb nimetatud sätte tähenduses tarbijaks pidada, võib kohalduda muidki kriteeriume. Kolmandaks käsitlen küsimust, kas Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas Rooma I määruse artikliga 6, mis ei ole finantsinstrumentidele kohaldatav. Neljandaks uurin, kas selle tuvastamisel, kas isikut tuleb Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks pidada, tuleb arvesse võtta, et ta on direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses „mittekutseline klient“.
A. Sissejuhatav märkus
24. Kõigepealt osutaksin, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib: kui J. Petruchová loetakse Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks, ei ole raamlepingu punktil 30 järelikult õigusjõudu.
25. Andes ainupädevuse Küprose kohtutele, võtab see punkt J. Petruchovált Brüsseli Ia määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud võimaluse pöörduda oma elukohaliikmesriigi, nimelt Tšehhi Vabariigi kohtutesse.
26. Brüsseli Ia määruse artiklis 19 on sätestatud, et „[selle määruse II peatüki 4. jao] sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: 1) mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või 3) mille on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli […] samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega“.
27. Käesoleval juhul, nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, jääb raamlepingu punkt 30 Brüsseli Ia määruse artikli 19 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisalast välja.
28. Esiteks jääb see punkt nimetatud määruse artikli 19 lõike 1 kohaldamisalast välja seetõttu, et raamleping sõlmiti 2. oktoobril 2014, st enne, kui J. Petruchová pöördus 12. oktoobril 2015 hagiga Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) poole.
29. Teiseks jääb raamlepingu punkt 30 välja Brüsseli Ia määruse artikli 19 lõike 2 kohaldamisalast. Minu arvates tuleb seda sätet käsitada nii, et kokkuleppes peab olema määratud tarbija esitatava hagi kohtualluvus lisaks sama määruse artikli 18 lõikes 1 ettenähtule. Teistsugune Brüsseli Ia määruse artikli 19 lõike 2 tõlgendus ei oleks kooskõlas selle sõnastusega, mis „võimaldab“ tarbijal pöörduda, kuid ei „kohusta“ teda pöörduma muudesse kohtutesse peale nende, millele on viidatud selle määruse artikli 18 lõikes 1.(8) Käesoleval juhul, nagu eespool punktis 25 mainitud, jätab raamlepingu punkt 30 J. Petruchová võimaluseta pöörduda selles sättes osutatud liikmesriigi kohtutesse.
30. Kolmandaks jääb see punkt välja Brüsseli Ia määruse artikli 19 lõike 3 kohaldamisalast, sest J. Petruchová elukoht ja FIBO asukoht ei ole ühes ja samas liikmesriigis.
31. Seetõttu on raamlepingu punkt 30 Brüsseli Ia määruse artikliga 19 vastuolus. Järelikult ei ole sellel punktil sama määruse artikli 25 lõike 4 kohaselt õigusjõudu.
32. Ent nagu eespool punktis 24 mainitud, on see nii ainult juhul, kui Brüsseli Ia määruse artikkel 19 on kohaldatav, st kui J. Petruchová loetakse tarbijaks sama määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses. Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid seoses põhikohtuasja hageja liigitamisega tarbijaks.
B. Kas leping sõlmiti eesmärgil, mis ei ole seotud isiku majandus‑ või kutsetegevusega?
33. Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõige 1 on kohaldatav juhul, kui on täidetud kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, teiseks on leping sellise tarbija ja kutsealal tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud ning kolmandaks kuulub see leping ühte artikli 17 lõike 1 punktides a–c nimetatud kategooriatest. Selleks et tarbija saaks pöörduda oma elukohajärgsesse kohtusse, peavad kõik need tingimused täidetud olema.(9)
34. Nagu on mainitud eespool punktis 22, puudutab Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitatud eelotsuse küsimus esimest tingimust.
35. Panen tähele, et Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1 ei ole mõistet „tarbija“ määratletud. See säte nõuab vaid, et isik oleks „tarbijana“ sõlminud lepingu „oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil“. Üheski muus sama määruse sättes ei ole selle kohta täpsustatud.
36. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Brüsseli Ia määruses kasutatud mõisteid, eelkõige neid, mida sisaldab selle määruse artikli 17 lõige 1, tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides.(10)
37. Mõistet „tarbija“ Brüsseli Ia määruse artiklite 17 ja 18 tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt, lähtudes asjaomase isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki, mitte isiku subjektiivset olukorda, kuna sama isikut võib teatavate tehingute suhtes pidada tarbijaks ja teiste tehingute suhtes majandus‑ või kutsetegevuses tegutsejaks. Järelikult ainult need lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus‑ ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad nimetatud määruses seoses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmisega ette nähtud erinormide kohaldamisalasse. Selline kaitse aga ei ole põhjendatud lepingute puhul, mille eesmärk on kutsetegevus.(11)
38. Käesolevas asjas märkis põhikohtuasja hageja esindaja kohtuistungil, et raamlepingu ja vaidlusaluse hinnavahelepingu sõlmimise ajal oli J. Petruchová üliõpilane ja ka töötas osalise tööajaga. J. Petruchová väidab, et ta ei sõlminud hinnavahelepingut enda (osalise tööajaga) töö raames. Ükski menetlusosaline ei väidagi, et ta seda tegi. Samuti ei ole sellest ühtegi märki eelotsusetaotluses. Seetõttu, ehkki tegu on faktiküsimusega, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvuses, näib mulle, et J. Petruchovát tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks.
39. Eelotsusetaotluse kohaselt aga oli Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) seisukohal, et valuutaturul kauplemiseks vajalikud teadmised ja asjatundlikkus, investeeritud summade suurus ja sellega kaasnenud riskid välistavad tarbijaks liigitamise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus seda seisukohta ei jaga.(12) Asun nüüd seda küsimust käsitlema.
C. Kas selle tuvastamisel, kas isikut tuleb tarbijaks pidada, peab arvesse võtma muid kriteeriume?
40. Euroopa Kohtu ees seisab küsimus, kas valuutaturul tehinguid sooritava isiku võib tarbija staatusest ilma jätta selliseks kauplemiseks vajalike teadmiste ja asjatundlikkuse tõttu, tehingu väärtuse tõttu, seetõttu, et isik teeb ise aktiivselt korraldusi, valuutaturul võetavate riskide tõttu ning sooritatavate tehingute arvu ja sageduse tõttu.
41. J. Petruchová väidab, et hinnavahelepingute sõlmimiseks ei ole vaja eriteadmisi ning et investeeritava raha summat ega ka sooritatavate tehingute mahtu ja sagedust ei tule arvesse võtta. FIBO märgib, et J. Petruchovát ei tule pidada tarbijaks, sest hinnavahelepingute sõlmimine on kaubandustegevus. Tšehhi Vabariik väidab, et selle tuvastamisel, kas isikut tuleb pidada tarbijaks, ei ole oluline, kas tal on asjaomases valdkonnas teadmisi või kas ta teeb aktiivselt korraldusi. Poola Vabariik toonitab, et hinnavahelepingute sõlmimisega kaasneb olulisi riske ja et isiku tarbijaks liigitamisel ei tule arvesse võtta tema teadmisi finantsküsimustes ega ka seda, et ta taotleb kasumit ja soovib rahuldada muid, mitte oma igapäevaseid vajadusi. Komisjoni arvates ei ole oluline, kas isikul on asjaomases valdkonnas teadmisi või kas ta teeb aktiivselt korraldusi, kuid arvesse tuleb võtta sooritatavate tehingute arvu ja sagedust.
42. Minu arvates tuleb eespool punktis 40 sõnastatud küsimusele vastata eitavalt. Põhjendan, miks olen sellisele järeldusele jõudnud.
43. Esiteks pean selguse huvides rõhutama, et inimest, kes sõlmib hinnavahelepingu, ei saa tarbija staatusest ilma jätta kõigest põhjendusel, et hinnavahelepingu sõlmimine eeldab eriteadmisi ja asjatundlikkust. See võrduks hinnavahelepingute välistamisega Brüsseli Ia määruse artiklite 17, 18 ja 19 kohaldamisalast. Ent kahtlemata kuuluvad niisugused finantsinstrumendid nagu hinnavaheleping nende sätete kohaldamisalasse. On ju sama määruse artikli 17 lõikes 3 sätestatud, et ainsad Brüsseli Ia määruse artiklite 17, 18 ja 19 kohaldamisalast välja arvatud lepingud on teatavat laadi transpordilepingud. Järelikult kuuluvad finantsinstrumendid nende sätete kohaldamisalasse, kui ei ole sõnaselgelt sätestatud teisiti.(13) Pealegi leidis Euroopa Kohus oma otsuses Kolassa, et esitajavõlakirja soetajat saab pidada Brüsseli I määruse artikli 15 lõike 1 tähenduses tarbijaks.(14)
44. Teiseks, niivõrd kui küsitakse, kas J. Petruchová tuleks jätta tarbija staatuseta põhjusel, et nagu tema esindaja kohtuistungil märkis, teatas ta FIBO‑le, et tal on asjaomases valdkonnas kolmeaastane kogemus, osutan, et selle tuvastamisel, kas isik on tarbija Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses, ei ole teadmised ja asjatundlikkus olulised.
45. Selleks, et lugeda isik nimetatud sätte tähenduses tarbijaks, piisab ju sellest, kui ta sõlmib lepingu väljaspool oma majandustegevust või kutseala. Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1 ei ole lisatingimusi sätestatud. Seal ei nõuta tõendeid selle kohta, et isikul ei ole konkreetsel juhul asjaomases valdkonnas teadmisi, mistõttu ta vajab sama määruse artiklitega 17, 18 ja 19 tarbijatele võimaldatud kaitset.(15)
46. See on kooskõlas eespool punktis 37 viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb selle kindlakstegemisel, kas isikut tuleb pidada tarbijaks, lähtuda lepingu olemusest ja eesmärgist, mitte asjaomase isiku subjektiivsest olukorrast. See, kui võetakse arvesse isiku teadmisi teatavas valdkonnas, oleks lähtumine selle lepingu sõlminud isiku subjektiivsest olukorrast.
47. See on kooskõlas ka kohtuotsusega Schrems, kus Euroopa Kohus märkis, et mõiste „tarbija“ „ei sõltu teadmistest ja teabest, mis sellel isikul tegelikult on“.(16) Seepärast ei saanud M. Schremsi asjatundlikkus digitaalsete suhtlusvõrkude valdkonnas jätta teda ilma Brüsseli I määruse artikli 15 lõike 1 (nüüd Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõige 1) tähenduses tarbija staatusest.(17)
48. Lõpuks on see kooskõlas ka kohtupraktikaga, mis käsitleb mõistet „tarbija“, nagu see on määratletud nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes.(18) Nimetatud mõiste on määratletud selle direktiivi artikli 2 punktis b(19) ja Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1 peaaegu identselt. Sellepärast viitas Euroopa Kohus kohtuasjas Schrems enda kohtuotsusele Costea, milles tõlgendati direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b.(20) Kohtuasjas Costea otsustas Euroopa Kohus, et mõiste „tarbija“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses on „objektiivne ja sõltumatu konkreetsetest teadmistest, mis puudutatud isikul võivad olla, või teabest, mis sel isikul tegelikult olemas on“, mistõttu advokaati, kellel on kõrgema tasemega oskusteave, võidakse ikkagi tarbijaks pidada.(21)
49. Muu lahendus riivaks minu arvates Brüsseli Ia määruse artiklitega 17, 18 ja 19 kehtestatud süsteemi eesmärki tagada tarbijale piisav kaitse. Kohtupraktika kohaselt kaitstakse tarbijat mitte üksnes kui isikut, kes on „õiguslikes küsimustes vähem kogenud kui teine lepingupool, kes tegutseb oma majandustegevuse raames“, vaid ka kui isikut, keda peetakse teisest lepingupoolest „majanduslikult nõrgemal positsioonil olevaks“.(22)
50. Kolmandaks ei saa väita, et isik tuleb jätta Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks liigitamata põhjendusel, et lepingu alusel sooritatud tehingu väärtus ületab teatava summa. Kui liidu seadusandja tahe oleks olnud selline, oleks lepingu väärtuse künnis selles sättes ette nähtud.
51. Sõnaselge väärtuskünnise puududes oleks järeldus, et isik kaotab valuutaturul investeeritud suure rahasumma või teenitud suure kasumi tõttu tarbija staatuse, vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Selles suhtes toonitan, et Brüsseli Ia määruse põhjenduse 15 kohaselt peaksid kohtualluvusnormid olema hästi prognoositavad. Kohtupraktika kohaselt on selle määruse eesmärk õiguskindlus, mille sisu on Euroopa Liidus elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata.(23) Kui Brüsseli Ia määruse artiklid 17, 18 ja 19 ei oleks kohaldatavad suurte rahasummade investeerimise korral, ei saaks investor sõnaselge künnise puududes ette arvata, kas need sätted teda kaitsevad. Kui Brüsseli Ia määruse artiklid 17, 18 ja 19 ei oleks kohaldatavad suure kasumi teenimise korral, oleks investori olukord veelgi ebakindlam, kuna ta ei teaks valuutaturul korraldust tehes, kas ta saab kasumit, ja kui saab, siis mis summas.(24)
52. Samuti olen seisukohal, et isik ei tohiks kaotada tarbija staatust ka siis, kui valuutaturul teenitud kasum moodustab suurima osa tema sissetulekutest. Vaevalt oleks see kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, sest sellest võib tekkida olukord, kus juhul, kui miljonär ja keskklassi investor teeksid valuutaturul kumbki võrdse rahasumma suhtes korralduse ja teeniksid kumbki võrdse kasumi, peetaks esimest tarbijaks, teist aga mitte.
53. Neljandaks ei ole oluline, et isik teeb valuutaturul ise korraldusi. On tõsi, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, ei teinud hageja kohtuasjas Kolassa,(25) kus käsitletud leping puudutas esitajavõlakirjade soetamist, erinevalt J. Petruchovást korraldusi(26). Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõige 1 aga ei kohusta tarbijat teataval kindlal viisil käituma. See ei kohusta tarbijat passiivseks jääma ega teist poolt lepingu täitmise eest vastutama.
54. Viiendaks ei saa hinnavahelepingute sõlmimisega kaasnevad riskid minu arvates välistada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks liigitamist.
55. Kordan, et see säte ei kohusta tarbijat teataval kindlal viisil käituma. See ei kohusta teda tegutsema nõuetekohase hoolsusega ega ettevaatlikult.
56. Samuti kaasneb hinnavahelepingute sõlmimisega riske. Seetõttu, kui isik jääb tarbijaks liigitamata põhjendusel, mis puudutab võetavaid riske, jääksid hinnavahelepingud süstemaatiliselt Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 kohaldamisalast välja – mis on vastuolus sellega, et nimetatud sätte kohaldamisalast väljaspool on ainult teatavat laadi transpordilepingud.(27)
57. Lõpuks rõhutaksin, et just võetavate riskide ulatuse tõttu on vaja hinnavahelepinguid sõlmivad isikud tarbijateks liigitada, võttes arvesse Brüsseli Ia määruse artiklite 17, 18 ja 19 eesmärki tagada tarbijale piisav kaitse. Selles suhtes täheldan, et nagu J. Petruchová väidab, võttis Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Amet (edaspidi „ESMA“) mais 2018 vastu otsuse, millega ta ajutiselt piiras hinnavahelepingute turundamist, levitamist või müüki jaeklientidele.(28) ESMA tegi selle otsuse põhjusel, et riikide pädevad ametiasutused, aga ka ESMA ise, tundsid muret selle üle, et viimastel aastatel kasvas hinnavahelepingute levitamine laial jaeturul, ehkki tegu on keeruliste toodetega, mis enamikule jaeklientidele ei sobi. ESMA otsuses 2018/796 on muu hulgas rõhutatud, et esineb „märkimisväärne investorite kaitsega seotud probleem“, et paljud jaekliendid ei ole kaasnevatest riskidest teadlikud ning et riikide pädevate ametiasutuste korraldatud uuringutest nähtuvalt kaotab enamik hinnavahelepingutesse investeerivaid jaekliente kauplemisest raha.(29)
58. Kuuendaks võib küsida, kas isikut, kes teeb finantstehinguid regulaarselt ja pikema aja jooksul ning suurte rahasummade eest, tuleks pidada selliseks, kes osaleb nendes tehingutes kutsealaselt (kõrvalkutse raames).(30) Sel juhul ei kuuluks need tehingud Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 kohaldamisalasse, sest need oleksid sõlmitud selle isiku (kõrval)kutse eesmärgil.
59. Selles suhtes täheldan, et nagu komisjon kohtuistungil märkis, võib seesugust argumentatsiooni mõnevõrra toetada liikmesriikide kohtupraktika. Näiteks märkis High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), kuninglik osakond (kaubanduskolleegium), Ühendkuningriik) kohtuasjas AMT Futures Ltd. vs. Marzillier, Dr Meier & Dr Guntner Rechtsanwaltesgesellschaft mbH, [2015] 2 WLR 187, et kõiki investoreid ei saa Brüsseli Ia määruse artikli 15 lõike 1 tähenduses tarbijateks pidada ning et tuvastamaks, kas tegu on tarbijaga, tuleb arvesse võtta „iga isiku olukorda ning investeeringu laadi ja korduspära“.
60. Ma ei saa siiski sellise argumentatsioonisuunaga nõustuda.
61. Kuigi lepingu sõlmimise eesmärki tuleb põhimõtteliselt hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga,(31) võib teatavatel asjaoludel sellegipoolest arvesse võtta hilisemaid muudatusi(32). Ent nagu kohtujurist Bobek kohtuasjas Schrems välja pakkus, tuleks see võimalus reserveerida erandlike asjaolude puhuks.(33) Lepingu eesmärgi tagantjärele hindamist ei saa olla igal üksikjuhul ega ka igal korral, kui raamlepingus (nagu käesolevas ajas käsitletav raamleping) on ette nähtud eraldi tehingute (nagu hinnavahelepingud) sõlmimine. See oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega,(34) sest tarbijaks liigitamine oleneks mitmest tehingust, mis sooritatakse raamlepingu alusel, ning seetõttu ei tea investor raamlepingu sõlmimise ajal, kas teda peetakse edaspidi tarbijaks või mitte. Samuti oleks see vastuolus eespool punktis 37 viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei tule isiku subjektiivset olukorda arvesse võtta. Lõpuks, niivõrd kui küsitakse, kas tuleb arvesse võtta investeeritud summasid ja teenitud kasumit, ei oleks see kooskõlas väärtuskünnise üleüldise puudumisega Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1.(35)
62. Märgiksin, et sellele seisukohale leidub mõningast toetust riigisiseses õiguspraktikas. High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), kuninglik osakond (kaubanduskolleegium), Ühendkuningriik) märkis kohtuasjas Standard Bank London Ltd. vs. Dimitrios Apostolakis, [2000] I.L.Pr. 766, et ehitusinsener ja jurist, kes olid investeerinud välisvaluutatehingutesse, tuleb lugeda tarbijateks. Sealjuures ei peetud oluliseks, et nad olid sõlminud 28 lepingut koguriskipositsiooniga 7 miljonit USA dollarit. Märgiti, et mastaap ei ole määrav, kuna sellekohase künnise ja selle tagasiulatuva kohaldamisega seoses oleks tekkinud keerulisi küsimusi.(36)
63. Järeldan, et selle tuvastamisel, kas valuutaturul kauplemisega tegelevat inimest tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 seisukohast tarbijaks, ei tule arvesse võtta selle isiku teadmisi; lepingu väärtust; seda, et isik teeb ise aktiivselt korraldusi; võetud riske; ega tehingute arvu ja sagedust.
64. Asun nüüd käsitlema ülejäänud kahte eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust, nimelt seda, kas Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas Rooma I määruse artikliga 6 ja kas tuleb arvesse võtta seda, et isik on direktiivi 2004/39 tähenduses mittekutseline klient.
D. Kas tuleb arvesse võtta, et finantsinstrumendid ei kuulu Rooma I määruse artikli 6 kohaldamisalasse?
65. Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas Rooma I määruse artikliga 6. Kui seda tuleb teha, ei tohi isikut, kes sõlmib hinnavahelepingu, pidada tarbijaks esimesena nimetatud sätte tähenduses, kuna finantsinstrumendid, nagu hinnavaheleping, on Rooma I määruse artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud lepingute suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaldamisalast välja arvatud.
66. Eelotsusetaotlusest nähtuvalt asus Krajský soud v Ostravě (Ostrava maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) seisukohale, et Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas Rooma I määruse artikliga 6. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on asunud vastupidisele seisukohale.
67. J. Petruchová väitel on Brüsseli Ia määruse artiklid 17, 18 ja 19 finantsinstrumentide suhtes kohaldatavad. Ta väidab, et kui see nii ei oleks, oleks selle määruse artiklis 17 ette nähtud sõnaselge erand, nagu on tehtud Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punktis d. Samal arvamusel on komisjon.
68. Mõiste „tarbija“ määratlus Rooma I määruse artikli 6 lõikes 1 on peaaegu identne selle mõiste määratlusega Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõikes 1. On ju esimesena nimetatud sättes märgitud, et see on kohaldatav lepingutele, „mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus‑ või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus‑ või kutsealal („kutseala esindaja“)“.
69. See peaaegu identne sõnastus viitab, et Brüsseli Ia määruse artikli 17 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta Rooma I määruse artiklit 6.(37) On ju Rooma I määruse põhjenduses 7 selgelt märgitud, et selle määruse sisuline reguleerimisala peab olema Brüsseli I määrusega (nüüd Brüsseli Ia määrus) kooskõlas. Seetõttu, ehkki Brüsseli Ia määruse sätete tõlgendamisel tuleb võtta arvesse selle määruse eesmärke ja sellega loodud süsteemi, on vaja arvesse võtta ka eesmärki jääda Brüsseli Ia määruse ja Rooma I määruse kohaldamisel järjepidevaks.
70. Selles osas, mis puudutab Rooma I määruse artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tarbijalepingute suhtes kohaldatavaid eeskirju, täheldan, et sama artikli lõike 4 punkti d kohaselt ei kuulu nende eeskirjade kohaldamisalasse „finantsinstrumendi kujul esinevad õigused ja kohustused“.(38) Rooma I määruse põhjenduse 30 kohaselt tähendavad finantsinstrumendid direktiivis 2004/39/EÜ artiklis 4 osutatud instrumente. Direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 17 kohaselt, mis on nüüd direktiivi 2014/65/EL(39) artikli 4 lõike 1 punkt 15, on finantsinstrumendid loetletud direktiivi 2004/39 I lisa C jaos. Direktiivi 2004/39 I lisa C jao punktis 9 on viidatud hinnavahelepingutele.(40)
71. Seetõttu ei ole Rooma I määruse artikli 6 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tarbijalepingute suhtes kohaldatavad eeskirjad hinnavahelepingutele kohaldatavad.(41)
72. Sellest aga ei järeldu, nagu ei kohalduks finantsinstrumentide, sealhulgas hinnavahelepingute suhtes Brüsseli Ia määruse artiklites 18 ja 19 ette nähtud tarbijalepingutele kohaldatavad reeglid.
73. Nagu Euroopa Kohus kohtuasjas Kainz märkis, ei saa eesmärk, et rahvusvahelise eraõiguse instrumendid oleksid omavahel kooskõlas, viia Brüsseli Ia määruse tõlgendamiseni viisil, mis ei ole vastavuses selle määruse süsteemi ja eesmärkidega.(42)
74. Selles suhtes tuleb arvesse võtta erinevusi Brüsseli Ia määruse artikli 17 ja Rooma I määruse artikli 6 sõnastuses. Nagu eespool punktis 68 mainitud, on mõiste „tarbija“ nendes kahes sättes tõesti peaaegu identselt määratletud. Ent Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 3 kohaselt on tarbijakaitse eeskirjadest välja arvatud vaid üks lepinguliik,(43) samas kui Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 kohaselt on arvatud sama artikli 6 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kaitse-eeskirjade kohaldamisalast välja teised lepingud. Muu hulgas on Rooma I määruse artikli 6 lõike 4 punktis d – Brüsseli Ia määruse artiklis 17 aga ei ole – sõnaselgelt viidatud finantsinstrumentidele direktiivi 2004/39 I lisa C jao tähenduses.(44) Seetõttu ei saa tekkida küsimust seoses viimati nimetatud sätte tõlgendamisega kooskõlas Rooma I määruse artikliga 6 selles osas, mis puudutab finantsinstrumente.(45)
75. Järeldan, et selle tuvastamisel, kas valuutaturul kauplevat isikut tuleb pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks, ei ole oluline, et finantsinstrumendid ei kuulu Rooma I määruse artikli 6 kohaldamisalasse.
E. Kas tuleb arvesse võtta, et isik on direktiivi 2004/39 tähenduses mittekutseline klient?
76. Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas isikut, keda peetakse direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses „mittekutseliseks kliendiks“, tuleb pidada tarbijaks Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on arvamusel, et selle tuvastamisel, kas isik on tarbija, ei ole oluline, et ta on mittekutseline klient.
77. J. Petruchová märgib, et kuigi mõiste „mittekutseline klient“ direktiivi 2004/39 tähenduses seisab Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses „tarbija“ mõistest eraldi, tuleb eeldada, et mittekutseline klient on tarbija. FIBO nõustub, et J. Petruchová on mittekutseline klient, kuid märgib, et sellest ei tulene, nagu tuleks ta tarbijaks lugeda.
78. Kõigepealt täpsustaksin, et kutseliseks kliendiks või mittekutseliseks kliendiks liigitamisel on mõju sellele, millist kaitset võimaldatakse. Mittekutselistele klientidele antakse täielik kaitse muu hulgas seoses investeerimisfirmade antava teabega, samal ajal kui kutselisi kliente peetakse kõigest piiratud määral kaitset vajavateks.(46)
79. Direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 kohaselt on mittekutseline klient „klient, kes ei ole kutseline klient“. Sama artikli 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt on kutseline klient „klient, kes vastab [sama direktiivi] II lisas sätestatud tingimustele“.
80. Direktiivi 2004/39 II lisa I jao(47) kohaselt „käsitletakse kutseliste klientidena“ järgmisi kliente: esiteks üksusi, kellelt nõutakse finantsturgudel tegutsemiseks tegevusluba või reguleerimist, nagu krediidiasutused, investeerimisühingud või kindlustusseltsid; teiseks suurettevõtteid, mis vastavad vähemalt kahele kriteeriumile kolmest, nimelt 20 miljonit eurot ületav bilansimaht, 40 miljonit eurot ületav netokäive ja 2 miljonit eurot ületavad omavahendid; kolmandaks avalik-õiguslikke üksusi või institutsioone, nagu riikide valitsused või Maailmapank; ja neljandaks muid institutsionaalseid investoreid, kelle põhitegevusala on finantsinstrumentidesse investeerimine. Üksused, kes kuuluvad ühte nendest neljast kategooriast, võivad siiski taotleda mittekutselist kohtlemist.
81. Direktiivi 2004/39 II lisa II jao(48) kohaselt võib muid kliente peale I jaos mainitute „taotluse korral kutselisena käsitleda“. Selleks et olla koheldud kutselise kliendina, peab klient vastama vähemalt kahele kriteeriumile kolmest: esiteks peab ta olema teinud eelnenud nelja kvartali jooksul olulises mahus tehinguid sagedusega 10 tehingut kvartali kohta; teiseks peab tema finantsinstrumentide portfell olema suurem kui 500 000 eurot; ja kolmandaks peab ta olema töötanud rahandussektoris erialasel ametikohal vähemalt ühe aasta.
82. Olen seisukohal, et direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses mittekutseline klient ei pruugi tingimata olla Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbija. Ei saa ka eeldada, et mittekutseline klient on tarbija. Põhjendan, miks olen sellele järeldusele jõudnud.
83. Esiteks viitab see, et direktiivis 2004/39 ei ole – erinevalt teisest finantssektori direktiivist, nimelt direktiivist 2002/65/EÜ, mis käsitleb tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust(49) – kasutatud terminit „tarbija“, sellele, et mõisted „mittekutseline klient“ ja „tarbija“ seisavad teineteisest eraldi.
84. Teiseks ei eelda direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkt 12, et mittekutselisele kliendile osutatakse investeerimis‑ või kõrvalteenuseid tema majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil. Nagu on märkinud eelotsusetaotluse esitanud kohus, tähendab see seda, et talle võidakse osutada niisuguseid teenuseid tema majandustegevuse või kutsealaga hõlmatud eesmärgil, ning sel juhul ei saa teda pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks.
85. Kolmandaks on tarbija Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses füüsiline, mitte juriidiline isik.(50) Seevastu mittekutseline klient võib olla juriidiline isik.(51) Direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 10 kohaselt on „klient“ ju „füüsiline või juriidiline isik, kellele investeerimisühing osutab investeerimis ‑ ja/või kõrvalteenuseid“.(52) Muu hulgas võivad mittekutselised kliendid olla juriidilised isikud, kes ei vasta direktiivi 2004/39 II lisa II jaos kutselise kliendina kohtlemiseks ette nähtud kolmest nõudest kahele. Mittekutselised kliendid võivad olla ka kutselised kliendid (seega juriidilised isikud),(53) kes on direktiivi 2004/39 II lisa I jao alusel taotlenud mittekutselist kohtlemist.
86. Neljandaks on direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses mittekutseliseks kliendiks liigitamisel ja Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks liigitamisel erinevad eesmärgid. Mittekutseliseks kliendiks liigitamine tagab täieliku kaitse, eeskätt seoses teabega, mida investeerimisfirma peab kliendile andma. Tarbijaks liigitamisega kaasneb Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikest 1 ja artikli 7 punktist 1 kõrvale kalduvate kohtualluvusnormide kohaldamine. On tõsi, et mõlema sätte eesmärk on kaitsta nõrgemat poolt, olgu selleks mittekutseline klient või tarbija. Täheldaksin aga, et direktiivi 2004/39 eesmärk on kaitsta kõiki nii jae ‑ kui ka kutselisi investoreid.(54) Direktiivi 2004/39 kehtetuks tunnistanud ja asendanud direktiivi 2014/65 põhjenduse 86 kohaselt „on asjakohane teenuste osutamise reguleeriva raamistiku tugevdamiseks siiski teha selgeks, et ausa, õiglase ja professionaalse tegutsemise põhimõtteid ning kohustust olla õiglane, väljenduda selgelt ning vältida eksitamist tuleb järgida iga kliendisuhte puhul“.(55)
87. Sellepärast ei ole oluline, et – nagu FIBO esindaja kohtuistungil märkis, ilma et keegi oleks talle vastu vaielnud – J. Petruchová teatas FIBO‑le, et tal on selles valdkonnas kolmeaastane kogemus ja et ta on mittekutseline klient.
88. Järeldan, et selle tuvastamisel, kas valuutaturul kauplevat isikut võib pidada Brüsseli Ia määruse artikli 17 lõike 1 tähenduses tarbijaks, ei ole oluline, kas isikut tuleb pidada direktiivi 2004/39 artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses mittekutseliseks kliendiks.
IV. Ettepanek
89. Seda arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et isikut, kes sõlmib hinnavahelepingu, tuleb pidada tarbijaks, kui see leping on sõlmitud tema majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil. Seejuures ei ole oluline, et see isik teeb rahvusvahelisel valuutaturul ise aktiivselt korraldusi; et hinnavahelepingud ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EL) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) artikli 6 kohaldamisalasse; või et see isik on mittekutseline klient Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, artikli 4 lõike 1 punkti 12 tähenduses.