EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
10. märts 2005(*)
Direktiiv 2000/35/EÜ – Mõiste „sissenõudmiskulud” – Õigusnõustaja- või advokaadikulud kohtumenetluses, kui õigusnõustaja või advokaadi kasutamine ei ole kohustuslik – Võimatus siseriiklike õigusnormide alusel kulude hulka arvata – Võimatus kasutada direktiivi üksikisiku vastu
Kohtuasjas C‑235/03,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Juzgado de Primera Instancia n° 35 de Barcelona (Hispaania) 5. mai 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. juunil 2003, menetluses
QDQ Media SA
versus
Alejandro Omedas Lecha,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees A. Borg Barthet ning kohtunikud J.‑P. Puissochet (ettekandja) ja S. von Bahr,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass
arvestades kirjalikus menetluses esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– QDQ Media SA, esindajad: Procurador de los Tribunales A. Quemada Cuatrecasas ja abogado J. García López,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: G. Valero Jordana ja R. Amorosi, keda abistas abogado F. López Balaguer,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) tõlgendamist.
2 Juzgado de Primera Instancia n° 35 de Barcelona (Barcelona esimese astme kohus nr 35) esitas selle taotluse seoses QDQ Media SA (edaspidi „QDQ Media”) maksmiskorralduse nõudega Alejandro Omedas Lecha vastu, kes oli jätnud tasumata tema äritegevusega seonduvate reklaamiteenuste eest.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
3 Direktiivi 2000/35 eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide õigusaktid, mis reguleerivad hilinenud maksmisega võitlemist ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel tasu eest kaupade tarnimiseks või teenuste osutamiseks toimuvate äritehingute korral.
4 Direktiivi 2000/35 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et:
[…]
e) võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult kõigi tolle hilinenud maksmisega kaasnenud sissenõudmiskulude mõistlikku hüvitamist, välja arvatud juhul, kui hilinemise eest ei vastuta võlgnik. Selliste sissenõudmiskulude puhul peetakse seoses kõnealuse võlaga kinni läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Eespool osutatud põhimõtetest kinni pidades võivad liikmesriigid määrata kindlaks erineva tasemega võlgade sissenõudmiskulude maksimaalsed summad.”
Siseriiklikud õigusnormid
5 7. jaanuari 2000. aasta Ley de Enjuiciamiento Civil 1/2000 (tsiviilkohtupidamise seadustik; edaspidi „LEC”) artikli 32 lõikes 5 on seoses kohtus toimuva menetlusega seotud kuludega sätestatud:
„Kui advokaadi/õigusnõustaja osalemine ei ole kohustuslik, arvatakse selliste teenuste kasutaja vastaspoolelt väljamõistetavate kohtukulude hulgast välja nende teenuste eest tasutud kulud ja tasud, välja arvatud juhul, kui kohus loeb kaotanud poole hooletuks, või juhul, kui abistatava ja kaitstava poole elukoht on väljaspool menetluse toimumise kohta. Viimasel juhul kohaldatakse käesoleva seadustiku artikli 394 lõikes 3 toodud piiranguid.”
6 LEC-i artikli 394 lõikes 3 on sätestatud:
„Kui […] kohtukulud jäetakse menetluse kaotanud poole kanda, võib viimast kohustada maksma advokaaditasusid või teiste kutsealade esindajate tasusid, mille suhtes ei kehti kulude või tasude tariif, vaid kuni kolmandiku ulatuses vaidluse hinnast igale menetluse poolele, kelle kasuks selline otsus on tehtud […].
Eelneva lõigu sätteid ei kohaldata, kui kohus tunnistas selle poole hooletust, kelle kanda jäeti kohtukulud.”
7 LEC-is on sätestatud, et maksmise korralduse menetlust võib kasutada teatavast summast väiksemate võlgade puhul ja teatud tingimuste korral.
8 LEC-i artikli 814 lõikes 2 on sätestatud:
„Esialgse maksmiskorralduse taotluse esitamiseks ei pea isikut esindama advokaat/õigusnõustaja.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
9 Äriühing QDQ Media pöördus õigusnõustaja poole, et esitada 18. veebruaril 2003 eelotsusetaotluse esitanud kohtusse esialgne maksmiskorralduse taotlus A. Omedas Lecha vastu summas 470,58 eurot.
10 Juzgado de Primera Instancia n° 35 de Barcelona otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas võlausaldajale direktiiviga 2000/35 […] antava kaitse raames võib võla sissenõudmiskuludeks lugeda kulud, mis on tekkinud seoses advokaadi või õigusnõustaja osalemisega võla sissenõudmiseks algatatud maksmiskorralduse taotlemise menetluses?”
Eelotsuse küsimus
11 Leides, et QDQ Media asukoht on Madridis ja et ta pöördus Juzgado de Primera Instancia n° 35 de Barcelona poole, palus Euroopa Kohus sellelt kohtult selgitusi kooskõlas oma kodukorra artikli 104 lõikega 5, et eelkõige teada saada, miks LEC-i artikli 32 lõike 5 alusel ei ole võimalik rahuldada QDQ Media nõuet, et kohtukulude hulka, mis võidakse A. Omedas Lechalt välja nõuda, loetaks ka tema õigusnõustaja osalemisega seonduvad kulud.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas sellele järgmiselt:
„LEC-i artiklis 32 on sätestatud võimalus kohtukulud välja mõista võistleva olemusega deklaratiivses menetluses. Maksmiskorralduse taotlemise menetlus ei ole deklaratiivne menetlus, eriti veel maksmiskorralduse faasis. LEC kasutab mõisteid „esialgne taotlus” (LEC-i artikkel 814), mitte aga „maksmiskorralduse nõue”, samuti kasutatakse mõisteid „võlausaldaja ja võlgnik”, mitte aga „menetluse pooled”. LEC-i artikli 32 lõiget 5 võib kohaldada võistlevale faasile menetlusest – mis viitab kohtuistungile või tavapärasele menetlusele – ent eelotsuse küsimus puudutab võimalust kohtukulude hulka arvata ka esialgse taotluse esitamisest alates tekkinud kulud, teisisõnu soovitakse eelotsuse küsimusega teada, kas kõnealuse direktiiviga on kooskõlas, kui jätta need kohtukulud võlgniku kanda, kes ei vaidle maksmisele vastu või kelle vastuväide maksmisele jäetaks igal juhul rahuldamata, ilma et oleks vajadust hinnata pahausklikkust või võtta vajaduse korral arvesse võlausaldaja elu- või asukohta. Pealegi tuleb märkida, et kuigi võlausaldajast äriühingu asukoht on Madridis, on kindel, et seda tüüpi äriühingul on üksuseid või kontoreid kogu Hispaanias. Seega puudutab küsimus seda, kas kõigis maksmiskorralduse taotlemise menetlustes võib kohtukulud välja nõuda, arvestades asjaomase direktiivi sätteid”.
13 Et siseriiklikule kohtule vastata, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab siseriiklik kohus nii direktiivile ajaliselt eelnevaid kui järgnevaid siseriiklikke õigusnorme kohaldades tõlgendama neid kooskõlas direktiivi teksti ja eesmärgiga, et saavutada direktiiviga soovitud tulemust ja järgida EÜ artikli 249 kolmandat lõiku (vt eelkõige Euroopa Kohtu 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑343/98: Collino ja Chiaperro, EKL 2000, lk I‑6659, punkt 21).
14 Siseriikliku kohtu poolt esitatud selgitustest ja tõlgendusest siseriiklike õigusnormide kohta tuleneb, et sellega ei ole lubatud jätta võlgniku kanda kohtukulusid, mis tulenevad õigusnõustaja osalemisest esialgse taotluse esitamisel maksmiskorralduse taotlemise menetluses, mis ei jõua võistlevasse faasi või kui võlausaldaja mõni üksus või kontor asub asjaomase kohtu piirkonnas, mis on just siseriikliku kohtu küsimusega hõlmatud olukorrad.
15 Selle kohtu sõnul ei saa QDQ Media poolt soovitavat tulemust neis tingimustes saavutada siseriikliku õiguse kohaldamisega, ükskõik kuidas seda ka direktiivi 2000/35 valguses tõlgendada.
16 Taolises olukorras nagu põhikohtuasjas ei saa sellises üksikisikute vahelises vaidluses direktiivi kui sellisega panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelkõige Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punkt 48, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I‑8835, punkt 108).
17 Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et kui siseriiklike õigusnormidega ei ole võla tagasinõudmiseks ette nähtud võimalust hõlmata nende kulude hulka, mida võidakse ärialase võla kohustuslaselt välja mõista, võlausaldajat abistanud advokaadi või õigusnõustaja kohtumenetluses osalemisega seonduvaid kulusid, ei saa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul kasutada iseenesest sellise võimaluse alusena.
Kohtukulud
18 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtuvalt Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
Kui siseriiklike õigusnormidega ei ole võla tagasinõudmiseks ette nähtud võimalust hõlmata nende kulude hulka, mida võidakse ärialase võla kohustuslaselt välja mõista, võlausaldajat abistanud advokaadi või õigusnõustaja kohtumenetluses osalemisega seonduvaid kulusid, ei saa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul kasutada iseenesest sellise võimaluse alusena.
Allkirjad