ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)
18. september 2001(*)
Tühistamishagi – Konkurents – Tasuline televisioon – Ühisettevõte – EÜ asutamislepingu artikkel 85 (nüüd EÜ artikkel 81) – Asutamislepingu artikli 85 lõige 1 – Sekkumatustõend – Seonduv piirang – Põhjendatuse doktriin –Asutamislepingu artikli 85 lõige 3 – Erandi tegemise otsus – Kestus
Kohtuasjas T‑112/99,
Métropole télévision (M6), asukoht Neuilly-sur-Seine (Prantsusmaa),
Suez-Lyonnaise des eaux, asukoht Nanterre (Prantsusmaa),
France télécom, asukoht Pariis (Prantsusmaa),
esindaja: advokaat D. Théophile, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
ja
Télévision française 1 SA (TF1), asukoht Pariis, esindajad: advokaadid P. Dunaud ja P. Elsen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hagejad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: advokaadid E. Gippini Fournier ja K. Wiedner, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab
CanalSatellite, asukoht Pariis, esindajad: advokaadid L. Cohen-Tanugi ja F. Brunet, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
menetlusse astuja,
mille ese on komisjoni 3. märtsi 1999. aasta otsuse 1999/242/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/36.237 – TPS) (EÜT L 90, lk 6) artiklite 2 ja 3 tühistamise nõue,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud K. Lenaerts ja M. Jaeger,
kohtusekretär: ametnik D. Christensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 18. jaanuari 2001. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Kohtuasja asjaolud
A – Tehingu kirjeldus
1 Käesolev otsus käsitleb komisjoni 3. märtsi 1999. aasta otsust 1999/242/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/36.237 – TPS) (edaspidi „vaidlustatud otsus”; EÜT L 90, lk 6), mis puudutab äriühingu Télévision par satellite (edaspidi „TPS”) asutamist; see äriühing tegeleb selliste tasuliste televisiooniprogrammide ja ‑teenuste väljatöötamise ja arendamisega, mida edastatakse nii digitaalselt kui satelliitside kaudu Euroopa prantsuskeelsele televaatajale (vaidlustatud otsuse põhjendus 76).
2 See äriühing, mille asutasid Prantsuse õiguse alusel société en nom collectif (SNC) vormis kuus suurt Prantsuse äriühingut, kes tegutsevad televisiooni (Métropole télévision (M6), Télévision française 1 SA (TF1), France 2 ja France 3) ning telekommunikatsiooni ja kaabellevi (France télécom ja Suez-Lyonnaise des eaux) alal, nimetab end uueks operaatoriks, kes siseneb turgudele, mida on valitsenud väga pikka aega turul olnud operaator ehk äriühing Canal+ ja tema tütarettevõtja CanalSatellite.
B – Mõjutatud turud ja nende struktuur
3 Vaidlustatud otsusest tuleneb, et peamine kaubaturg, mida TPS‑i asutamine mõjutas, oli tasulise televisiooni turg (vaidlustatud otsuse põhjendused 23 ja 24). Tehing mõjutas ka teleülekannete edastamise õiguste omandamise turgu ja erihuvikanalite turustamise turgu.
4 Mõjutatud geograafilise turu osas täpsustas kostja vaidlustatud otsuses, et selle vastuvõtmise ajal tuli neid erinevaid turge hinnata siseriiklikul tasandil, mistõttu piirduti asjas Prantsusmaaga (vaidlustatud otsuse põhjendused 40–43).
1. Prantsusmaa tasulise televisiooni turg
5 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 25, kujutas see turg endast eraldiseisvat kaubaturgu, mis erines vabalt juurdepääsetavast televisioonist (nimetatud samuti „tasuta televisiooniks”). Nimelt erinevalt viimati nimetatud turust, kus kaubanduslik suhe luuakse ringhäälinguorganisatsiooni ja reklaamiaja ostja vahel, tekib tasulise televisiooni puhul suhe ringhäälinguorganisatsiooni ja abonendist televaataja vahel. Konkurentsitingimused on seega nendel kahel turul erinevad.
6 Vaidlustatud otsuses täpsustatakse ka seda, et otsuse vastuvõtmise ajal toimus tasulise televisiooni turul teleülekannete edastamine kolmel viisil (raadiosageduste, satelliidi ja kaabli kaudu) ning et need kolm eri edastamise viisi ei olnud käsitletavad eraldiseisvate turgudena (vaidlustatud otsuse põhjendus 30).
7 Kõige vanem tasulise televisiooni turul olev operaator Prantsusmaal on Canal+, kellel on väljakujunenud tugev imago ja hästi väljaarenenud juhtimisalane oskusteave (vaidlustatud otsuse põhjendus 44). Canal+ kontsern tegutseb ka kaabellevi valdkonnas, sest ta kontrollib NumériCâble võrku. Lisaks pakub Canal+ tütarettevõtja CanalSatellite kaudu digitaalkvaliteediga satelliidi tasuliste telekanalite paketti (edaspidi „digitaalpakett”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 46). Vaidlustatud otsusest tuleneb, et „1998. aasta juuni lõpu seisuga kuulus abonentide arvu järgi Canal+ile, kui arvestada juurde kanal premium Canal+, Canalsatellite ja NumériCâble, umbes 70% Prantsusmaa tasulise televisiooni turust” (põhjendus 47).
8 Teise tasulise televisiooni turul tegutseva ettevõtja, äriühingu AB-Sat asutas 1996. aastal Prantsuse kontsern AB, kelle peamine tegevusala oli programmide tootmine ja teleülekannete õiguste müük. AB-Sat-il oli 1998. aasta juuni lõpu seisuga 100 000 abonenti (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).
9 Äriühingul TPS oli 1998. aasta juuli lõpu seisuga 457 000 registreeritud abonenti ja ta prognoosis, et 1998. aasta lõpuks on tal 600 000 abonenti (vaidlustatud otsuse põhjendus 50).
2. Teleülekannete edastamise õiguste omandamise turg, eriti filmide ja spordiürituste teleülekannete edastamise õiguste omandamise turg
10 Kuna filmid ja sport on kaks tasulise televisiooni vaadatavaimat toodet, tuleb omandada vastavate programmide edastamise õigus, et teha piisavalt atraktiivne pakkumine potentsiaalsetele abonentidele, keda tuleb veenda televisiooniteenuse eest tasuma (vaidlustatud otsuse põhjendus 34).
11 Vaidlustatud otsusest nähtub, et TPS‑i peamised konkurendid sellel turul, eriti Ameerika ja Prantsuse filmide ja spordiürituste edastamise õiguste ostmisel, on Canal+ ja Canal+‑i osalusega erihuvikanalid (vaidlustatud otsuse põhjendus 58). Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuses veel, et „Canal+ kontsernil on sellel turul eriti tugev seisund”, kuid et nendel turgudel tegutsevad ka äriühing AB-Sat ning üldprogrammiga kanalid (eespool viidatud põhjendus).
3. Erihuvikanalite turustamise ja näitamise turg
12 Vaidlustatud otsusest nähtub, et erihuvikanalid on tasulise televisiooni atraktiivse pakkumise tegemiseks hädavajalikud ning et erihuvikanalite turustamise ja näitamise turg Prantsusmaal kasvab, seda eriti digitaaltehnoloogia kasutuselevõtu tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 37–39 ja 65–69).
13 Turu struktuuri osas täpsustatakse vaidlustatud otsuses:
„Alates satelliitülekandeplatvormide kasutuselevõtmisest on kõigil tasulise televisiooni operaatoritel osalus turul olevates erihuvikanalites. Sellel turul osalevate peamiste operaatorite osaluste arv on suhteliselt ühetaoline. Siiski on Canal+ kontsern oluline operaator, kuna talle kuuluvad osalused kõige varem loodud kanalites, kes on kaabelteenuse turul kõige paremini positsioneerunud ja kellel on kõige suurem arv abonente.” (Vaidlustatud otsuse põhjendused 67 ja 68.).
C – Teatamine ja teatatud kokkulepped
14 TPS‑i asutamine tähendas kostjaga suhtlemist 1996. aasta suvel seoses teatamisega nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EMÜ 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31; viimasena muudetud nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164)) alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 1). TPS‑i asutanud äriühingud, kellele kostja teatas, et tegemist ei ole ühisettevõttega ettevõtja tähenduses, kelle üle aktsionärid ühiskontrolli teostaksid, teatasid tehingust 18. oktoobril 1996 selleks, et saada sekkumatustõend, või teise võimalusena kinnitus erandi kohta, mida kohaldataks nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) alusel (eespool viidatud põhjendus).
15 Teatatud kokkuleppeid oli neli. TPS‑i tegevust reguleerivad olulisemad põhimõtted olid sätestatud 11. ja 18. aprilli 1996. aasta põhilepingus (edaspidi „põhileping”); neid täpsustati ja järjestati hiljem ümber 19. juuni 1996. aasta aktsionäride lepingus, äriühingute TPS ja TPSG põhikirjades, mis allkirjastati samal kuupäeval (vaidlustatud otsuse põhjendus 70). Kokkulepete kehtivuse tähtaeg oli 10 aastat (vaidlustatud otsuse põhjendus 71).
16 Vaidlustatud otsuses pööras kostja tähelepanu eriti nendes lepingutes sisalduvale kolmele tingimusele. Esiteks mittekonkureerimise kohustusele, teiseks erihuvikanalite klauslile ja kolmandaks ainuõigusklauslile.
1. Mittekonkureerimise kohustus
17 See kohustus sätestati põhilepingu artiklis 11 ja eespool viidatud aktsionäride lepingu artiklis 5.3 ning seda täpsustati kostja nõudel 17. septembri 1998. aasta muudatuses. See on sõnastatud järgmiselt:
„Nii kaua, kuni pooled on TPS‑i aktsionärid, kohustuvad nad mitte ühelgi viisil, kas otseselt või kaudselt, mitte omandama osalusi äriühingutes, mille eesmärk või tegevusala on tasuliste audiovisuaalsete programmide või teenusepakettide edastamine ja turustamine digitaaltehnika ja satelliitside abil Euroopa prantsuskeelsele vaatajaskonnale, välja arvatud need osalused, mis on saadud enne kokkulepete sõlmimise kuupäeva ning välja arvatud uute programmide ja teenuste müük, mis ei ole TPS‑iga sõlmitud lepingute esemeks.” (Vaidlustatud otsuse põhjendus 77).
2. Erihuvikanalite klausel
18 Põhilepingu artiklis 6 (pealkirjaga „Digitaalpaketi programmid ja teenused”) ja eespool viidatud aktsionäride lepingu artiklis 5.4 on sätestatud, et TPS‑il on erihuvikanalite tootmise ja televisiooniteenuste suhtes oma aktsionäride ees eesõigus ja viimasest pakkumisest keeldumise õigus. See säte on sõnastatud järgmiselt:
„Selleks et TPS‑il oleksid tema tegevuseks vajalikud programmid, kohustub iga pool pakkuma esimesena TPS‑ile õigust kanalitele ja teenustele, mida ta haldab või mille osas tal on reaalne otsustamisõigus neid tootvas äriühingus, sealhulgas need, mida ta võib alles asutada. TPS‑il on ka viimasest pakkumisest keeldumise või konkurentide parimate tingimuste heakskiitmise õigus kõigi teenuste või kanalite osas, mida TPS‑i aktsionärid pakuvad kolmandatele isikutele. Kui TPS pakkumise aktseptib, omandades ainuõigused või mitte, kohaldab ta oma teenustele finants‑ ja lepingulisi tingimusi, mis on vähemalt võrdsed nendega, mida nendele programmidele ja teenustele kohaldataks mujal.
Mis puutub nende kanalite ja teenuste aktseptimisse, siis on TPS‑il õigus omal äranägemisel valida, kas nõustuda või keelduda teenusepakkuja lepingulisest integreerimisest TPS‑i digitaalpaketti ja kas omandada ainuõigused või mitte, kuid pooled kinnitavad, et nende eesmärk on saada TPS‑i digitaalpaketis olevatele kanalitele ja teenustele ainuõigused.” (Vaidlustatud otsuse põhjendused 78 ja 79).
3. Ainuõigusklausel
19 Põhilepingu artikkel 6 sätestab, et üldprogrammiga kanaleid, kes osalesid TPS‑i asutamisel ja käivitamisel, st kanaleid M6, TF1, France 2 ja France 3 hakkab ainuõiguslikult edastama TPS (vaidlustatud otsuse põhjendus 81). TPS kannab nende üleandmise ja edastamisega seotud tehnilised kulud, kuid ei maksa nende eest tasu (eespool viidatud põhjendus).
D – Vaidlustatud otsus
20 Kostja võttis vaidlustatud otsuse vastu 3. märtsil 1999.
21 Nagu nähtub vaidlustatud otsuse artiklist 1, on kostja seisukohal, et tema käsutuses olnud teabe põhjal ei tulnud tal TPS‑i asutamise tehingusse EÜ asutamislepingu artikli 85 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 81 lõige 1) alusel sekkuda.
22 Lepingutingimuste osas, mida on kirjeldatud eespool punktides 17‑19, jõudis kostja aga järeldusele, et:
– mis puudutab mittekonkureerimise kohustust, siis ei tule selle kohustuse osas sekkuda kolm aastat ehk kuni 15. detsembrini 1999 (vaidlustatud otsuse artikkel 2);
– mis puudutab ainuõigusklauslit ja erihuvikanalite klauslit, siis kohaldatakse nendele tingimustele kolm aastat ehk kuni 15. detsembrini 1999 asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandit (vaidlustatud otsuse artikkel 3).
Menetlus ja poolte nõuded
23 Hagejad esitasid käesolevas kohtuasjas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. mail 1999.
24 CanalSatellite esitas 5. novembril 1999 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud dokumendiga taotluse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
25 Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimees andis 31. jaanuari 2000. aasta määrusega menetlusse astumiseks loa ja rahuldas osaliselt hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse hagiavalduses ja selle lisades sisalduva teatud teabe suhtes.
26 Menetlusse astuja esitas menetlusse astuja seisukohad 24. märtsil 2000. Komisjon, TF1 ja M6 esitasid oma märkused menetlusse astuja seisukohtade suhtes vastavalt 4., 5. ja 8. mail 2000.
27 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda) avada suulise menetluse. Kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus pooltel vastata küsimustele ja esitada kostjal üks dokument. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtajal.
28 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 18. jaanuari 2001. aasta kohtuistungil.
29 Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3;
– mõista kohtukulud solidaarselt välja kostjalt ja menetlusse astujalt.
30 Kostja ja menetlusse astuja paluvad Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
A – Hagi vastuvõetavus
Poolte argumendid
31 Kostja, keda antud küsimuses toetab menetlusse astuja, väidab, et hagejate esitatud hagi on vastuvõetamatu. Ta leiab, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab vaidlustada ainult neid akte, mis tekitavad hagejate huvisid mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi. Samuti märgib ta, et nagu nähtub ka Esimese Astme Kohtu 17. septembri 1992. aasta otsusest kohtuasjas T‑138/89: NBV ja NVB vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2181, punkt 31) ja 22. märtsi 2000. aasta otsusest liidetud kohtuasjades T‑125/97 ja T‑127/97: Coca‑Cola vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑1733, punkt 79), võivad õiguslikud tagajärjed tekkida ainult akti resolutiivosast ja seega saab ainult see akti osa isikule kahju tekitada. Asjaomase otsuse põhjenduste üle saab ühenduse kohus õiguspärasuse kontrolli teostada vaid siis, kui need on kahju tekitava akti põhjendustena resolutiivosale vajalik tugi.
32 Kostja arvates ei tekita adressaadile kahju sellise otsuse resolutiivosa, millega sarnaselt käesolevas asjas vaidlustatuga antakse sekkumatustõend ja tehakse erand. Selle tõttu on ka hagejate esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu.
33 Kostja leiab, et see järeldus on seda enam õige, et alates 15. detsembrist 1999 ei oma vaidlustatud otsus mingeid õiguslikke tagajärgi, mis sellest varem tulenesid. Käesoleva asja lahendamise huvi on seega puhtalt teoreetiline.
34 Hagejad vaidlevad hagi vastuvõetamatusele vastu. Nad toonitavad, et vaidlustatud otsus tekitab hagejate huvisid mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9), sest sekkumatustõend ja erand anti ainult kolmeks aastaks. Nad märgivad ka, et Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94 T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑3141), mis puudutas samuti erandi saaja tühistamishagi erandi tegemise otsuse peale, tunnistas kohus hagi vastuvõetavaks.
Esimese Astme Kohtu hinnang
35 Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab EÜ asutamislepingu artikli 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) alusel tühistamishagi esitada toimingute või otsuste peale, mis tekitavad hageja huvisid mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (eespool punktis 34 viidatud Euroopa Kohtu otsus IBM vs. komisjon, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, punkt 62; Esimese Astme Kohtu 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑87/96: Assicurazioni Generali ja Unicredito vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑203, punkt 37, ja eespool punktis 31 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Coca-Cola vs. komisjon, punkt 77).
36 Seega iga füüsiline ja juriidiline isik võib esitada tühistamishagi mõne ühenduse institutsiooni otsuse peale, kui institutsioon jätab osaliselt või täielikult rahuldamata isiku täpse ja selge taotluse, mille lahendamine kuulub selle institutsiooni pädevusse (vt selle kohta seoses määruse nr 17 artikli 3 lõike 2 punkti b alusel esitatud taotlusega Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 26/76: Metro vs. komisjon, EKL 1977, lk 1875, punkt 13). Nimelt tekitab selles olukorras taotluse osaline või täielik rahuldamata jätmine taotluse esitaja huvisid mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi.
37 Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas tühistamishagi on vastuvõetav.
38 Käesolevas asjas teatasid hagejad kostjale TPS‑i asutamisega seotud lepingutest ja piirangutest, mis nende arvates seoses selle tehinguga täiendavalt tekkisid, selleks et saada määruse nr 17 artikli 2 alusel sekkumatustõend kogu lepingu kehtivuse ajaks, st 10 aastaks, või kui seda ei anta, siis selleks, et saada nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 alusel üksikerand samaks tähtajaks.
39 Vaidlustatud otsuse resolutiivosast nähtub, et nii sekkumatustõend mittekonkureerimise kohustuse suhtes (artikkel 2) kui ka üksikerand ainuõigusklausli ja erihuvikanalite klausli suhtes (artikkel 3) anti vaid kolmeks aastaks.
40 Sellest sekkumatustõendi kehtivuse piirangust ja eespool viidatud artiklites 2 ja 3 kehtestatud eranditest nähtub, et hagejatel on nendest otsustest tulenev õiguskindlus palju lühemaks ajaks, kui ta esialgu arvestas. Lisaks on hagejad kinnitanud, ilma et kostja sellele vastu vaidleks, et see asjaolu mõjutas ka investeerimise tootlikkuse arvutusi, mis tehti enne teatatud kokkulepete sõlmimist.
41 Seega tekitab see vaidlustatud otsuse resolutiivosa osa hagejate huvisid mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi.
42 See, kas hagejad saaksid võib-olla vaidlustatud piirangutest uuesti teatamise tulemusena saada uue sekkumatustõendi või erandi algselt antust lühemaks, samaks või isegi pikemaks tähtajaks, on väheoluline. Kuna neil ei ole juba praegu õiguskindlust, mis neil oleks olnud siis, kui sekkumistõend ja erand, mis on ette nähtud vastavalt vaidlustatud otsuse artiklites 2 ja 3, oleks antud 10 aastaks, siis see vaidlustatud otsuse osa mõjutab kindlasti nende huve.
43 Lõpetuseks tuleb märkida, et erinevalt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsuste NBV ja NVB vs. komisjon ja Coca-Cola vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjades esitatud nõuetest vaidlustatakse hagejate esitatud tühistamishagis resolutiivosa, mitte vaidlustatud otsuse põhjendused. Nimelt on hagejad oma nõudes palunud tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3. Kuigi on tõsi, et eespool viidatud kohtuotsuses NBV ja NVB vs. komisjon (punkt 32) leidis Esimese Astme Kohus, et sekkumatustõendi andev otsus, mis „on teh[tud] taotleja kasuks ja mis ei ole oma olemuselt selline, et võiks muuta tema õiguslikku positsiooni või talle kahju tekitada”, tuleb siiski märkida, et kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, anti sekkumatustõend tähtajaks, mida huvitatud pool taotles. Samas, nagu eespool meenutatud, anti käesolevas asjas sekkumatustõend vaid kolmeks aastaks, kuigi hagejad taotlesid seda 10 aastaks.
44 Eeltoodust tuleneb, et käesolev hagi on vastuvõetav.
B – Nõude sisu
45 Esimese Astme Kohus otsustab esiteks analüüsida väiteid, mis puudutavad vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamist, st neid väiteid, mis puudutavad ainuõigusklauslit ja erihuvikanalite klauslit. Seejärel analüüsib Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse artikli 2 suhtes esitatud väidet, mis puudutab mittekonkureerimise kohustust.
1. Vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamist puudutavad väited
46 Vaidlustatud otsuse artikli 3 kohta esitavad hagejad kaks väidet seoses asutamislepingu artikli 85 lõigetes 1 ja 3 sätestatud normide järgimata jätmisega. Esimeses väites leiavad nad, et kostja on rikkunud asutamislepingu artikli 85 lõiget 1, sest nende peamise ja põhilise argumendi kohaselt ei ole ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel käsitletavad konkurentsipiirangutena selle sätte tähenduses, ning nende teise võimalusena esitatud argumendi kohaselt tuleb neid klausleid pidada seonduvateks piiranguteks, mis kaasnesid TPS‑i asutamisele. Teises väites leiavad hagejad, et kostja on rikkunud asutamislepingu artikli 85 lõiget 3, sest ta ei kohaldanud nõuetekohaselt selles sättes kehtestatud erandi kriteeriumeid ning tegi erandi kestuse osas hindamisvea.
a) Esimene väide, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist
i) Peamine argumentatsioon, mille kohaselt ei ole ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel käsitletavad konkurentsipiirangutena asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes
47 Hagejad väidavad, et jõudmaks vaidlustatud otsuses järeldusele, et ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel on käsitletavad konkurentsipiirangutena asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes, on kostja lähtunud esiteks vääraist hinnanguist ja teiseks ka seda sätet vääralt kohaldanud.
48 Kostja, keda toetab menetlusse astuja, leiab, et need väited ei ole põhjendatud.
– Väite osa, mis puudutab valesid hinnanguid
Poolte argumendid
49 Hagejad märgivad, et ainuõigusklausli piirava olemuse tuvastamiseks on kostja üritanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 102–107 tõendada, et üldprogrammiga kanalid oli televaatajate jaoks atraktiivsed programmid ja et selle klausli tõttu jäid TPS‑i konkurendid nendest programmidest ilma. Hagejate arvates on selle järelduse tegemisel lähtutud valedest hinnangutest.
50 Nad väidavad nimelt esiteks, et väär on järeldus, mille kohaselt üldprogrammiga kanalite edu TPS‑i pakkumises on seletatav sellega, et Prantsusmaal on halvasti kaetud alasid, st alasid, kus teleantennide abil on vastuvõtt halvakvaliteediline või puudulik. Hagejate sõnul on Médiamétrie nimelise instituudi 1997. aasta novembris/detsembris läbiviidud turu-uuringus (edaspidi „Médiamétrie uuring”), milles järgiti territooriumi kaetust kahekuiste perioodide kaupa, esitatud arvud, mida kostja on tsiteerinud, väärad ja nendes ei ole arvestatud asjaolu, et kanalite TF1, France 2 ja France 3 edastuskvaliteet on hea peaaegu kõikide prantslaste jaoks. Selle väite kinnitamiseks märkisid hagejad kohtuistungil esiteks, et Médiamétrie uuringust ei olnud näha, milliseid metodoloogilisi põhimõtteid kasutades on selles esitatud arvud saadud, ja teiseks, et Prantsuse telekanalite pakutavate televisiooniprogrammide ülekandekvaliteeti kontrollib iga viie aasta järel Conseil supérieur de l’audiovisuel, kui ta menetleb ringhäälingulubade väljastamist või pikendamist.
51 Teiseks leiavad hagejad, et erinevalt sellest, mida kostja märgib vaidlustatud otsuses, näitavad turu-uuringud, et televaatajad valivad TPS‑i pigem programmide laia valiku kui üldprogrammidega kanalite digitaaltehnika kvaliteedi tõttu.
52 Kolmandaks leiavad hagejad, et kostja argument, et teised kaks digitaalpaketti, CanalSatellite ja AB‑Sat käivitati edukalt ilma üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigust omamata, ei ole käesolevas asjas asjakohane. Nad märgivad, et esiteks kuulus CanalSatellite’ile selle käivitamise hetkel mitmeid ainuõigusi filmikunsti ja spordi vallas ning tal on praegugi kanali Canal+ edastamise ainuõigus, ja teiseks on AB‑Sat orienteeritud teisele turusektorile.
53 Viimaseks märgivad hagejad, et vastupidi vaidlustatud otsuses kostja poolt tuvastatule ei pruugi see, et nelja üldprogrammiga kanalit, mille vaatab 90% kõigist televaatajatest ja umbes 75% kaabelsidet omavast vaatajaskonnast, edastab ainuõiguslikult TPS, vältimatult tähendada seda, et konkurentide juurdepääs nende kanalite programmidele on piiratud. Nad märgivad, et tasuta televisiooni turg ja tasulise televisiooni turg on kaks eraldiseisvat turgu, mistõttu ei saa sellist põhjuslikku seost ka olla. Lisaks leiavad hagejad, et pole kindel, kas juhul, kui need neli üldprogrammiga kanalit ei oleks TPS asutamisel osalenud, oleksid nad olnud nõus osalema mõnes muus digitaalpaketis. Nad märgivad, et nagu näitab ka olukord teistes Euroopa riikides, kus ühel operaatoril on tasulise televisiooni turul monopoolne seisund, ei ole Prantsusmaa tasulise televisiooni turule uue operaatori tulemine enam võimalik.
54 Kostja, keda toetab menetlusse astuja, ei nõustu sellega, et vaidlustatud otsuse järeldus, mille kohaselt nelja üldprogrammiga kanali edastamise ainuõigus on käsitletav konkurentsipiiranguna, põhineb valedel hinnangutel.
Esimese Astme Kohtu hinnang
55 Tuleb märkida, et faktilised asjaolud, millele hagejad tuginevad selleks, et tõendada, et kostja järeldus ainuõigusklausli konkurentsi piirava olemuse kohta põhineb valedel hinnangutel, on kas ebatäpsed või asjakohatud.
56 Esiteks tuleb toonitada, et kuna hagejate argumentatsioonis esitatud asjaoludel ei ole tõenduslikku jõudu, ei saa nõustuda nende kinnitusega, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 104 viidatud Médiamétrie uuringus esitatud andmed Prantsusmaa halvasti kaetud alade kohta on ebatäpsed ja et kanalite TF1, France 2 ja France 3 edastuskvaliteet on hea peaaegu kõikide Prantsusmaa televaatajate jaoks.
57 Nimelt täpsustas menetlusse astuja kohtuistungil, ja selles osas ei vaielnud hagejad talle vastu, et Médiamétrie instituut on ainus Prantsusmaa televaatajate seas rahvaküsitlusi korraldav instituut ja et nende uuringutulemustele tuginevad kõik Prantsuse telekanalid, kes kasutavad neid eriti oma reklaamitulude arvutamisel.
58 Vastupidi hagejate poolt väidetule ei ole ka kontroll, mida Conseil supérieur de l’audiovisuel ringhäälingulubade väljastamise või pikendamise menetluses iga viie aasta järel teostab, tõend nende andmete ebatäpsuse kohta. Nimetatud nõukogu kontrolli teostatakse ainult televisiooniprogrammide väljalaskekvaliteedi üle ja mitte selle üle, millise kvaliteediga jõuavad need kanalid Prantsuse televaatajateni, ja sellega nõustusid kohtuistungil ka hagejad.
59 Samuti tuleb märkida, et Médiamétrie uuringus väljatoodud andmeid Prantsusmaa halvasti kaetud suurte alade kohta toetab ka hagejate esitatud turu‑uuring, kuna sellest tuleneb, et [...](1) küsitletud isikut olid TPS‑i abonendiks hakanud „selleks, et kodumaised kanalid jõuaksid nendeni hea kvaliteediga”.
60 Lisaks on kostja vaidlustatud otsuses selgelt täpsustanud, et Médiamétrie uuringus avaldatud arvud omasid tema jaoks „vaid indikatiivset tähtsust, sest lisaks neljale üldprogrammiga kanalile, mille edastamise ainuõigus oli TPS‑il, puudutasid need andmed ka Arte’t ja Cinquième’i, mille katmise tase oli 80,6% kodukasutajatest, ning raadiosagedustel edastatavat Canal+‑i, mida umbes [...] kodukasutajatest said halva kvaliteediga” (vaidlustatud otsuse põhjendus 104).
61 Teiseks tuleb märkida, et kostja järeldusi ei muuda kaheldavaks ka asjaolu, et erinevate TPS‑i tellitud turu‑uuringute kohaselt (eriti BVA uuringu kohaselt) oli põhjus, miks inimesed TPS‑i abonendiks hakkasid, eelkõige paketi programmide lai valik, mitte võimalus saada ka üldprogrammidega kanaleid, nagu väidavad hagejad. Kuna üldprogrammiga kanalid võimaldasid teha TPS‑i paketti rikkalikumaks, aitasid nad ka kaasa selle paketi atraktiivsusele. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 59, tuleneb samadest turu‑uuringutest, et suur osa küsitletud isikuist mainisid, et nad olid TPS‑i abonendiks hakanud selleks, et üldprogrammiga kanalid jõuaksid nendeni hea kvaliteediga.
62 Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et käesolevas asjas ei ole tähtsust asjaolul, et CanalSatellite ja AB‑Sat võisid turule tulla ilma üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigusi omamata, siis tuleb täpsustada, et nimetatud asjaolu tõi kostja esile selleks, et tõendada, et üldprogrammiga kanalid ei ole „eraldi programmide kategooria ega ka tasulise televisiooni olulisimate programmide liik” (vaidlustatud otsuse põhjendus 106). Kuigi on tõsi, et need asjaolud on ainuõigusklausli konkurentsi piirava olemuse määratlemise seisukohast suhteliselt teisejärgulised, võimaldavad nad tuvastada, et see klausel ei olnud TPS‑i asutamiseks objektiivselt vajalik, mistõttu ei saa seda käsitleda seonduva piiranguna (vt selle kohta eespool punktid 118 jj).
63 Lõpetuseks tuleb ka tagasi lükata fakte puudutavad argumendid, mille hagejad esitasid tõendamaks, et vastupidi sellele, mida väitis komisjon vaidlustatud otsuses, ei jätnud ainuõigusklausel „TPS‑i konkurente atraktiivsetest programmidest ilma”.
64 On ilmne, et kuna edastamise ainuõiguse tõttu oli vaid TPS‑il õigus üldprogrammiga kanaleid edastada, puudus konkurentidel juurdepääs programmidele, mida paljud Prantsuse televaatajad pidasid atraktiivseteks.
65 Lisaks ei ole hagejad esitanud tõendeid põhjendamaks nende argumenti, mille kohaselt ei saa välistada, et üldprogrammiga kanalid oleksid keeldunud olemast mõne teise digitaalpaketi osa.
66 Arvestades eeltoodut, ei ole hagejad tõendanud, et kostja järeldus, mille kohaselt on ainuõigusklausel käsitletav konkurentsipiiranguna asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tähenduses, on tehtud valedest hinnangutest lähtudes.
67 See väite osa tuleb seega tagasi lükata.
– Väite osa, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 väära kohaldamist (põhjendatuse doktriini kohaldamata jätmine)
Poolte argumendid
68 Hagejad leiavad, et kostja oleks pidanud asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 hindama põhjendatuse doktriinist lähtudes, mitte andma abstraktset hinnangut. Selle doktriini kohaselt ei kohaldata konkurentsivastasele tegevusele asutamislepingu artikli 85 lõikest 1 tulenevat keeldu, kui teatud turul tekib sellest tegevusest konkurentsile rohkem häid kui halbu tagajärgi. Nende hinnangul on Euroopa Kohus põhjendatuse doktriini kohaldatavust ühenduse konkurentsiõiguses juba kinnitanud (Euroopa Kohtu 8. juuni 1982. aasta otsus kohtuasjas 258/78: Nungesser ja Eisele vs. komisjon, EKL 1982, lk 2015, ja 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 262/81: Coditel jt, EKL 1982, lk 3381, punkt 20). Nad kinnitavad ka vastupidi kostjale, et need kaks kohtuotsust on käesolevas asjas asjassepuutuvad, kuna TPS‑i asutamine toimus samuti eripärastel tingimustel ja eripärasel turul.
69 Hagejad väidavad, et põhjendatuse doktriini kohaldamisel oleks jõutud järeldusele, et asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ei saa ainuõigusklauslile ja erihuvikanalite klauslile kohaldada. Nad märgivad nimelt, et – nagu nähtub kaudselt ka kostja argumentatsioonist asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohta – need klauslid soodustavad konkurentsi Prantsuse tasulise televisiooni turul, mitte ei piira seda, kuna nad võimaldavad uue operaatori juurdepääsu turule, millel seniajani domineeris üks ainus operaator, st CanalSatellite ja selle emaettevõtja Canal+, arvestades, et AB‑Sat-i pakett ei konkureeri tegelikult Canal+‑i paketiga, vaid pigem täiendab seda.
70 Hagejad leiavad, et argumenti, et ainuõigusklauslile ja erihuvikanalite klauslile ei saa asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 kohaldada, toetab Euroopa Kohtu praktika. Sellest tuleneb nimelt esiteks, et ainumüügiõiguse klauslit tuleb majanduslikult hinnata ja see ei pruugi jääda asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse (Euroopa Kohtu 30. juuni 1966. aasta otsus kohtuasjas 56/65: Société technique minière, EKL 1966, lk 337) ning teiseks, et selles sättes kehtestatud keeldu ei kohaldata ainuõigusele, mis antakse uuele turule sisenemise eesmärgil (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Nungesser ja Eisele vs. komisjon ja eespool viidatud kohtuotsus Société technique minière; üldisemalt asutamislepingu artikli 85 lõigete 1 ja 3 kohaldamise ulatuse kohta Euroopa Kohtu 12. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑399/93: Oude Luttikhuis jt, EKL 1995, lk I‑4515, punkt 10, ja 14. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑77/94: VGB jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑759, punkt 140, ning eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus European Night Services jt vs. komisjon, punkt 136).
71 Kostja ei nõustu hagejate väitega, et analüüsides ainuõigusklausli ja erihuvikanalite klausli kooskõla asutamislepingu artikli 85 lõikega 1, on ta seda sätet põhjendatuse doktriini kohaldamata jätmise tõttu rikkunud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
72 Hagejad leiavad, et põhjendatuse doktriini olemasolu ühenduse konkurentsiõiguses tähendab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamise raames seda, et kokkuleppele nimetatud artiklis kehtestatud keelu kohaldamise tuvastamiseks tuleb kaaluda kokkuleppe konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju. Esiteks tuleb märkida, et erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei kinnita ühenduse kohtupraktika selle reegli olemasolu niisugusel kujul. Vastupidi, erinevates otsustes on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus just ära märkinud, et põhjendatuse doktriini olemasolu ühenduse konkurentsiõiguses on kaheldav (vt Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punkt 133 („isegi kui eeldada, et põhjendatuse doktriini saab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 raames kohaldada”), ja Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑14/89: Montedipe vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1155, punkt 265, ning 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑148/89: Tréfilunion vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1063, punkt 109).
73 Edasi tuleb rõhutada, et asutamislepingu artikli 85 lõike 1 tõlgendus, mida pooldavad hagejad, on raskesti ühildatav selle sätte normitehnilise ülesehitusega.
74 Asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 nähakse täpselt ette, et konkurentsi piiravate kokkulepete suhtes on võimalik erand teha, kui nad vastavad teatud tingimustele, eelkõige kui need on teatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud ega anna ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi asjassepuutuvate toodete olulise osa suhtes. Konkurentsipiirangu poolt- ja vastuargumente saab kaaluda vaid selle sätte konkreetses kontekstis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 161/84: Pronuptia, EKL 1986, lk 353, punkt 24; Esimese Astme Kohtu 15. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑17/93: Matra Hachette vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑595, punkt 48, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus European Night Services jt vs. komisjon, punkt 136). Asutamislepingu artikli 85 lõige 3 kaotaks olulise osa oma kasulikust mõjust, kui see analüüs tuleks läbi viia juba asutamislepingu artikli 85 lõike 1 uurimisel.
75 On tõsi, et teatud otsustes on Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus pooldanud asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelu paindlikumat tõlgendust (vt eelkõige eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Société technique minière ja Oude Luttikhuis jt, eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Nungesser ja Eisele vs. komisjon ja kohtuotsus Coditel jt, eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Pronuptia, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus European Night Services jt vs. komisjon, ning Euroopa Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑250/92: DLG,EKL 1994, lk I‑5641, punktid 31–35).
76 Neid kohtuotsuseid ei saa aga tõlgendada nii, et nendega kinnitatakse põhjendatuse doktriini olemasolu ühenduse konkurentsiõiguses. Need kohtuotsused kuuluvad pigem laiemasse kohtupraktika lahendite suunda, mille kohaselt ei saa täiesti abstraktselt ja mingit vahet tegemata järeldada, et iga kokkulepe, millega piiratakse poolte või ühe poole tegutsemisvabadust, kuulub kindlasti asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Et analüüsida, kas see säte kohaldub kokkuleppele, tuleb võtta arvesse konkreetset konteksti, mida kokkulepe mõjutab, eelkõige majanduslikku ja õiguslikku konteksti, milles asjassepuutuvad ettevõtjad tegutsevad, kokkuleppe esemeks olevate kaupade ja/või teenuste laadi ning turu tegelikke toimimistingimusi ja struktuuri (vt selle kohta eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus European Night Services jt vs. komisjon, punkt 136, eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Oude Luttikhuis jt, punkt 10, eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus VGB jt vs. komisjon, punkt 140, ja Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I‑935, punkt 31).
77 See tõlgendus võimaldab nimelt vältida – järgides seejuures asutamislepingu artikli 85 normitehnilist ülesehitust ja eriti selle artikli lõike 3 kasuliku mõju võimalikkust –, et artikli lõikes 1 sätestatud keeldu kohaldataks täiesti abstraktselt ja mingit vahet tegemata igale kokkuleppele, millega piiratakse poolte või ühe poole tegutsemisvabadust. Siiski tuleb toonitada, et selline lähenemine ei pruugi tähendada seda, et asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldatavuse kindlaksmääramiseks tuleb kaaluda konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju.
78 Arvestades eeltoodut, tuleb järeldada vastupidi hagejate väidetule, et kostja on vaidlustatud otsuses asutamislepingu artikli 85 lõiget 1 ainuõigusklausli ja erihuvikanalite klausli suhtes õigesti kohaldanud, kuna tema ülesanne ei ole asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kitsast kohaldamisalast väljajäävate kohustuste konkurentsi edendavate ja konkurentsivastaste aspektide kaalumine.
79 Komisjon on aga vastavalt kohtupraktikale hinnanud nende klauslite konkurentsi piiravat laadi majanduslikus ja juriidilises kontekstis. Ta on seega õigesti leidnud, et üldprogrammiga kanalid olid tasulise televisiooniga tegeleva äriühingu abonentidele atraktiivsed programmid ja et ainuõigusklausel võttis TPS‑i konkurentidelt võimaluse saada nendele programmidele juurdepääs (vaidlustatud otsuse punktid 102–107). Erihuvikanalite klausli osas tuvastas kostja, et see põhjustab 10 aastaks nende kanalite piiratud pakkumise turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 101).
80 Seega tuleb see väite osa tagasi lükata.
ii) Teise võimalusena esitatud argumentatsioon, mille kohaselt on ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel seonduvad piirangud
– Poolte argumendid
Seonduva piirangu mõiste
81 Seonduva piirangu mõiste kohta leiavad hagejad, et viidata tuleb komisjoni 1994. aasta XXIV konkurentsipoliitika aruandele (lk 120, punkt 166), millest nähtub, et „ühisettevõtetega seotud konkurentsipiirangud” on „piirangud, mida kohaldatakse ainult pooltele või ühisettevõttele (välistades kolmandad isikud) ja mis on ühisettevõtte heaks toimimiseks objektiivselt vajalikud; need on seega juba oma olemuselt lahutamatult seotud kavandatava tehinguga”.
82 Hagejad viitavad ka komisjoni 16. veebruari 1993. aasta teatisele koostööd tegevate ühisettevõtete kohtlemise kohta seoses EMÜ artikliga 85 (EÜT 1993, C 43, lk 2; edaspidi „teatis koostööd tegevate ühisettevõtete kohta”), milles kostja on täpsustanud, et kokkuleppeid, „mis on ühisettevõttega otseselt seotud ja vajalikud selle eksisteerimiseks, tuleb hinnata koos ühisettevõttega. Konkurentsiõiguse seisukohast tuleb neid pidada seonduvateks piiranguteks, kuna need sõltuvad ühisettevõtte peamisest eesmärgist” (punkt 66).
83 Hagejad toonitavad veel seda, et teatisest koostööd tegevate ühisettevõtete kohta nähtub esiteks, et määramata tähtajaks ühisettevõttele antud opereerimisõiguse ainulitsentsi käsitleti hädavajalikuna selle ettevõtte asutamiseks ja toimimiseks, ja teiseks, et seonduvate piirangute kontseptsiooni kohaldatakse üldjuhul ühisettevõttele, kellel on selline uus tegevusala, mille suhtes tema asutajad ei ole ega saa olema ühisettevõtte konkurendid (teatis koostööd tegevate ühisettevõtete kohta, punkt 76).
84 Hagejate hinnangul nähtub kostja otsustuspraktikast nende põhimõtete järjekindel kohaldamine.
85 Hagejad märgivad nimelt, et komisjoni 15. detsembri 1994. aasta otsuses 94/895/EÜ EÜ asutamiselepingu artikli 85 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (IV/34.768 – International Private Satellite Partners; EÜT L 354, lk 75, punkt 61) leiti, et konkurentsi piiravaid tingimusi tuleb käsitleda seonduvate piirangutena, kui nad on ühisettevõttele hädavajalikud ja ei ole ulatuslikumad, kui on vajalik äriühingu asutamiseks ja toimimiseks (vt ka komisjoni 18. detsembri 1996. aasta otsus EÜ asutamislepingu artikli 85 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (IV/35.518 – Iridium) (EÜT L 16, lk 87, punktid 48 jj) ja komisjoni 6. aprilli 1995. aasta otsus koondumise ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise kohta määruse nr 4064/89 alusel (IV/M.564 – Havas Voyages/American Express (EÜT C 117, lk 8)).
86 Hagejad leiavad ka, et otsused ja kohtuotsused, millele kostja on viidanud, ei ole üldiselt käesoleva asja seisukohast asjakohased.
87 Hagejad leiavad nimelt, et kohtuotsus Pronuptia (viidatud eespool punktis 74) ja Euroopa Kohtu 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus 42/84: Remia jt vs. komisjon (EKL 1985, lk 2545) käsitlesid asutamislepingu artikli 85 lõigete 1 ja 3 kohaldamise kriteeriume ilma, et oleks tehtud mingitki viidet seonduvate piirangute problemaatikale. Nad märgivad seejärel, et komisjoni 17. detsembri 1986. aasta otsusest 87/100/EMÜ EMÜ artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/31.340 – Mitchell Cotts/Sofiltra (EÜT 1987, L 41, lk 31, punkt 23) ei nähtu selles osas midagi uut. Komisjoni 13. juuli 1990. aasta otsuses 90/410/EMÜ EMÜ artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/32.009 – Elopak/Metal Box-Odin) (EÜT L 209, lk 15, punkt 31) hagejate hinnangul pigem kinnitatakse kui seatakse kahtluse alla põhimõte, mis on välja toodud nende poolt viidatud otsustes.
88 Lõpetuseks leiavad hagejad, et vastupidi sellele, mida väidavad kostja ja menetlusse astuja, ei piisa selleks, et kvalifitseerida teatud klausel seonduvaks piiranguks, piirangu abstraktsest analüüsist, vaid selleks tuleb läbi viia põhjalik turuanalüüs.
89 Hagejad toonitavad ka, et kostja on selle analüüsi vaidlustatud otsuses läbi viinud. Nad märgivad lisaks, et kõik otsused ja kohtuotsused, millele menetlusse astuja on viidanud, näitlikustavad seda, et turu konteksti on „seonduvate piirangute” kvalifitseerimisel arvesse võetud. Eespool punktis 87 viidatud kohtuotsuses Remia jt vs. komisjon ei nõustunud Euroopa Kohus selle kohtuasja asjaolusid arvestades pikema kui nelja-aastase mittekonkureerimise kohustuse kvalifitseerimisega seonduvaks piiranguks. Komisjoni 12. aprilli 1999. aasta otsuses 1999/329/EÜ EÜ asutamislepingu artiklite 85 ja 86 ning EMP lepingu artiklite 53 ja 54 kohaldamise menetluses (IV/D-1/30.373 – P&I ühingud: rahvusvahelise kontserni kokkulepe ja IV/D-1/37.143 – P&I ühingud: poolinguleping) (EÜT L 125, lk 12) otsustati pärast taaskindlustuse turu hindade ja müügitingimuste analüüsi, et taaskindlustuslepingute ühine ostmine oli selles asjas käsitletav seonduva piiranguna. Komisjoni 27. juuli 1999. aasta otsuses 1999/574/EÜ EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (IV/36.581 – Télécom développement) (EÜT L 218, lk 24; edaspidi „otsus Télécom développement”) esitas kostja majandusliku ja konkurentsialase hinnangu äriühingu Télécom développement seisundi kohta kõneside turul, selleks et järeldada, et teatatud lepingutingimused olid käsitletavad seonduvate piirangutena. Lõpuks otsustas kostja ka otsuses 97/39 teatatud lepingutingimused seonduvateks piiranguteks kvalifitseerida, arvestades jällegi vaatluse all oleva asja asjaolude eripärasid.
90 Kostja, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu määratlusele, mille hagejad on seonduvale piirangule andnud.
Seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise tagajärjed
91 Hagejad toonitavad, et nii kostja väljaannetest kui tema otsustuspraktikast tuleneb, et kohustusi, mis on kvalifitseeritud seonduvateks piiranguteks, tuleb kohelda sarnaselt põhitehingu kohustustega.
92 Hagejad märgivad nimelt, et XXIV konkurentsipoliitika aruandes toonitas kostja, et seonduvad piirangud „ei vaja eraldiseisvat uurimist artikli 85 lõike 1 alusel, kui ühisettevõte ise seda artiklit ei riku või kui talle on antud erand artikli 85 lõike 3 alusel. Kuigi need piirangud on harilikult aktsepteeritavad vaid lühikeseks tähtajaks, on nad ühisettevõtete puhul üldjuhul lubatud ühisettevõttega võrdseks tähtajaks”. Nad märgivad ka, et teatises koostööd tegevate ühisettevõtete kohta täpsustas kostja, et „kui ühisettevõttele endale ei ole EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõige 1 kohaldatav, siis ei ole see kohaldatav ka täiendavatele kokkulepetele, mis iseenesest on konkurentsipiirangud, kuid mis eespool toodud definitsiooni kohaselt on käsitletavad seonduvate piirangutena” (punkt 67) ja et neid „tuleb hinnata koos [ühisettevõttega]” (punkt 66).
93 Hagejad märgivad ka, et kostja on neid põhimõtteid oma otsustuspraktikas kasutanud. Otsuse 94/895 põhjenduses 62 leidis kostja, et kuna asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld ei ole ühisettevõttele kohaldatav, ei ole see kohaldatav ka vaidlustatud lepingutingimustele (vt ka otsus 97/39, põhjendus 48).
94 Kostja toonitab, et isegi kui on tõsi, et seonduva piirangu mõiste kohaldamise õiguslikuks tagajärjeks on see, et konkurentsi piiravate ja seetõttu liikmesriikide vahelist kaubandust oluliselt mõjutada võivad lepingutingimused jäetakse asutamislepingu artikli 85 kohaldamisalast a priori välja, ei tähenda see, et nende lepingutingimuste suhtes tuleb kindlasti väljastada sekkumatustõend samaks tähtajaks, mis on antud põhitehingule. Komisjoni arvates, ning nagu nähtub eespool punktis 87 viidatud kohtuotsusest Remia jt vs. komisjon ja vaidlustatud otsusest, võib piirangu kestus olla oluline parameeter selleks, et määratleda piirang seonduvaks piiranguks.
Ainuõigusklausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
95 Hagejate arvates ei ole kahtlust, et kostja oleks pidanud ainuõigusklausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerima.
96 Nad märgivad nimelt, et arvestades Canal+‑i valitsevat mõju eriti Prantsuse ja Ameerika päritolu filmide edastamisõiguse turul, oli ainuõigus ainus vahend, mille abil Prantsusmaa tasulise televisiooni turule tulla ja sinna jätkuvalt atraktiivset pakkumist tehes püsima jääda. Eelise eripära seisnes ka selles, et TPS‑ile andsid selle tema aktsionärid ja kumbki pool ei maksnud teisele tasu, et tagada TPS‑i edu turul.
97 Hagejate hinnangul on väär kostja peamine argument, mille viimane ainuõigusklausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimisel esitas, nimelt et satelliitside kaudu digitaaltelevisiooniga tegeleva ettevõtja asutamine on võimalik ka ilma nelja üldprogrammiga kanali suhtes edastamise ainuõigust omamata. Nad märgivad, et ajal, mil TPS otsustati asutada, ei olnud neil – ja on tänaseni vaid väga väike arv – ainuõigusi filmikunsti ja spordi vallas, mistõttu üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigus oli (ja on senini) nende ainus konkurentsieelis. See klausel on järelikult TPS‑i asutamisega otseselt seotud ja vajalik selle heaks toimimiseks.
98 Kostja ei nõustu sellega, et on teinud hindamisvea, jättes ainuõigusklausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata.
Erihuvikanalite klausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
99 Hagejad leiavad, et kostja on teinud erihuvikanalite klausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata jätmise tõttu hindamisvea.
100 Hagejad leiavad, et kostja ei ole nimelt arvesse võtnud seda, et ainuõigusklausel oli TPS‑i asutamiseks ja toimimiseks hädavajalik, kuna tema aktsionäride kanalitele ja programmidele juurdepääsu eelisõigus ning viimasest pakkumisest keeldumise õigus olid TPS‑i ainus viis tagada juurdepääs erahuvikanalitele, arvestades Canal+‑i eriti tugevat positsiooni nende kanalite turul.
101 Hagejate arvates tuleb selles osas viidata komisjoni 20. mai 1999. aasta otsusele 1999/573/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluses (IV/36.592 – Cégétel +4) (EÜT L 218, lk 14; edaspidi „otsus Cégétel”) ja otsusele Télécom développement. Esiteks puudutavad need otsused käesoleva asjaga piisavalt sarnaseid konkurentsiolukordi, nimelt turge, mida valitsevad väga pikka aega turul olnud operaatorid, ja teiseks puudutab nendes otsustes esitatud kostja analüüs lepingutingimusi, mida võib pidada ligilähedaseks erihuvikanalite klauslile, kuna otsuses Télécom développement on tegemist tingimusega, milles nähakse ette eelisõigus teatud infrastruktuuri juurdepääsule, ja otsuses Cégétel tingimusega, milles nähakse ette ühisettevõtte ostueesõigus selle aktsionäride ees. Hagejad märgivad, et vastupidi käesolevas asjas otsustatule kvalifitseeris kostja need tingimused kahtlusteta seonduvateks piiranguteks ja kohtles neid tingimusi täpselt samamoodi kui ühisettevõtet (vt ka otsus 1999/329).
102 Kostja ei nõustu sellega, et on teinud erihuvikanalite klausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata jätmisel hindamisvea.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
103 Esiteks tuleb täpsustada seonduva piirangu mõiste ulatust ühenduse konkurentsiõiguses ja sellele antava määratluse tagajärgi. Seejärel tuleb nii kindlaksmääratud põhimõtteid kohaldada ainuõigusklauslile ja erihuvikanalite klauslile, et tuvastada, kas kostja on nende tingimuste seonduvateks piiranguteks kvalifitseerimata jätmisel teinud hindamisvea, nagu väidavad hagejad.
Seonduva piirangu mõiste
104 Ühenduse konkurentsiõiguses hõlmab seonduva piirangu mõiste iga piirangut, mis on põhitehinguga otseselt seotud ja selle teostamiseks vajalik (vt selle kohta komisjoni 14. augusti 1990. aasta teatis seonduvate piirangute kohta koondumistehingutele (EÜT 1990, C 203, lk 5; edaspidi „teatis seonduvate piirangute kohta”, punkt I), teatis koostööd tegevate ühisettevõtete kohta (punkt 65) ning määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 punkt b ja artikli 8 lõike 2 teine lõik).
105 Teatises seonduvate piirangute kohta toonitas komisjon õigesti, et põhitehinguga otseselt seotud piiranguks tuleb pidada iga piirangut, mis on nende omavahelise sõltuvuse seisukohast vähem tähtis kui põhitehingu teostamine, kuid sellega ilmselgelt seotud (punkt II 4).
106 Piirangu vajalikkuse kindlakstegemisel tuleb uurida kahte elementi. Esiteks tuleb uurida, kas piirang on põhitehingu teostamiseks objektiivselt vajalik ja teiseks seda, kas see on põhitehinguga võrreldes proportsionaalne (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, punkt 20; vt ka teatis seonduvate piirangute kohta, punktid II 5 ja II 6).
107 Piirangu objektiivse vajalikkuse osas tuleb toonitada, et kuna ei saa nõustuda põhjendatuse doktriini olemasoluga ühenduse konkurentsiõiguses, nagu see nähtub eespool punktist 72 ja järgnevatest punktidest, oleks väär seonduvaks piiranguks kvalifitseerimisel objektiivse vajalikkuse tingimust tõlgendada nii, et selle raames tuleb kaaluda kokkuleppe konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju. See analüüs tuleb läbi viia ainult asutamislepingu artikli 85 lõike 3 spetsiifilises kontekstis.
108 Sellist lähenemist ei õigusta mitte ainult asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kasuliku mõju tagamise nõue, vaid ka terviklikkuse nõue. Nimelt kuna asutamislepingu artikli 85 lõikest 1 ei tulene vajadust uurida peamise piirangu positiivset ja negatiivset mõju, peab sama kehtima ka sellega kaasnevate piirangute uurimise kohta.
109 Nagu kostja õigesti märgib, saab piirangu objektiivse vajalikkuse uurimine võrreldes põhitehinguga seega olla suhteliselt abstraktne. Uurida ei tule seda, kas piirang on põhitehingu äriliseks õnnestumiseks hädavajalik, arvestades asjassepuutuva turu konkurentsiolukorda, vaid kindlaks tuleb määrata see, kas põhitehingu konkreetseid asjaolusid arvestades on piirang selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu puudumisel oleks tehing raskesti teostatav või teostatamatu, võib piirangut käsitleda kui tehingu teostamiseks objektiivselt vajalikku.
110 Eespool punktis 87 viidatud kohtuotsuses Remia jt vs. komisjon (punkt 19) leidis Euroopa Kohus, et mittekonkureerimise kohustus on ettevõtte võõrandamiseks objektiivselt vajalik, kuna kui see lepingutingimus puudub, siis „kui müüja ja ostja jää[vad] võõrandatud ettevõtte konkurentideks, ei saaks ettevõtte võõrandamise lepingut teostada. Müüjale, kes tunneb väga hästi võõrandatud ettevõtte erisusi, jääks võimalus viivitamatult pärast ettevõtte võõrandamist selle klientuur endale tagasi võita ja muuta nii ettevõte väärtusetuks”.
111 Samuti võis kostja oma otsustuspraktikas järeldada, et teatud piirangud olid teatud tehingute teostamiseks objektiivselt vajalikud. Nende piiranguteta ei saaks asjassepuutuvat tehingut „teostada või seda saaks teostada vaid palju riskantsematel tingimustel, oluliselt suurema kuluga, palju pikema tähtaja jooksul või palju väiksema õnnestumise tõenäosusega” (teatis seonduvate piirangute kohta, punkt II 5; vt näiteks ka otsus 90/410, punktid 22 jj).
112 Vastupidi hagejate kinnitatule ei nähtu ühestki nende viidatud otsusest, et kostja oleks teinud konkurentsianalüüsi selleks, et asjassepuutuvad tingimused seonduvateks piiranguteks kvalifitseerida. Vastupidi, nendest otsustest nähtub kostja suhteliselt abstraktne analüüs. Otsuse 1999/329 punktis 77 on sätestatud:
„Kindlustusjuhtumite ühise käsitlemise kokkulepe ei saa korrapäraselt toimida ilma, et pooled lepiksid omavahel kokku vähemalt hüvitatavuse tasemes. Ükski kokkuleppe pool ei oleks nõus teise kindlustusandja juhtumi käsitlemisega, kui selle esinemisel makstav hüvitis on suurem kui summa, mis ta ise ühiskassasse saab maksta.”
113 Kui piirang on põhitehingu teostamiseks objektiivselt vajalik, tuleb veel kontrollida, kas piirangu kestus ning sisuline ja geograafiline kohaldamisala ei ole ulatuslikum, kui on selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu kestus või kohaldamisala on ulatuslikum, kui tehingu teostamiseks on vajalik, tuleb läbi viia eraldiseisev analüüs asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 2. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑61/89: Dansk Pelsdyravlerforening vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1931, punkt 78).
114 Lõpuks tuleb märkida, et kuna teatud kohustuse seonduva olemuse hindamine võrreldes põhitehinguga tähendab seda, et kostja peab andma keerulisi majanduslikke hinnanguid, piirdub kohtulik kontroll tema hinnangute üle kontrolliga menetlusnormide järgimise, piisava põhjendatuse ja asjaolude sisulise õigsuse, ilmse hindamisvea puudumise ja võimu kuritarvitamise üle (vt mittekonkureerimise kohustuse lubatud kestuse hindamise kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, punkt 34).
Seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise tagajärjed
115 Kui on kindlaks tehtud, et piirang on põhitehinguga otseselt seotud ja selle teostamiseks vajalik, tuleb uurida selle piirangu vastavust konkurentsieeskirjadele koos nende eeskirjadega, mida kohaldatakse põhitehingule.
116 Seega juhul, kui põhitehingule ei ole asutamislepingu artikli 85 lõikes 1 sätestatud keeld kohaldatav, ei ole see kohaldatav ka piirangutele, mis on otseselt seotud ja vajalikud selle tehingu teostamiseks (vt selle kohta eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, punkt 20). Samas kui põhitehing on käsitletav piiranguna nimetatud sätte tähenduses, kuid sellele kohaldatakse asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel erandit, kohaldatakse seda erandit ka seonduvatele piirangutele.
117 Kui piirangud on otseselt seotud ja vajalikud koondumistehingu teostamiseks määruse nr 4064/89 tähenduses, siis nagu nähtub selle määruse artikli 6 lõike 1 punktist b ja artikli 8 lõike 2 teisest lõigust, hõlmab komisjoni otsus koondumise ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise kohta lisaks ka neid piiranguid.
Ainuõigusklausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
118 Eespool punktides 103‑114 viidatud põhimõtteid arvestades tuleb uurida, kas kostja on teinud ilmse hindamisvea, kui ta jättis ainuõigusklausli kvalifitseerimata seonduvaks piiranguks, mis kaasnes TPS‑i asutamisega.
119 Hagejad leiavad, et ainuõigusklausel on TPS‑i asutamisega kaasnev seonduv piirang, kuna arvestades ainuõiguse puudumist esimese kategooria filmide ja spordiürituste osas, oli see klausel hädavajalik TPS‑ile Prantsusmaal tasulise televisiooni turule pääsemise võimaldamiseks.
120 Esiteks tuleb märkida, et see, et ainuõigusklausel oli vajalik TPS‑i püsivaks sisseseadmiseks sellele turule, on nimetatud klausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimisel asjakohatu.
121 Nagu on toonitatud ka eespool punktis 106, ei kuulu piirangu seonduva olemuse analüüsi juurde sellised elemendid, mis puudutavad piirangu hädavajalikkust asjassepuutuva turu konkurentsiolukorras. Neid saab arvesse võtta vaid asutamislepingu artikli 85 lõike 3 raames (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Pronuptia, punkt 24, ja punktis 113 viidatud kohtuotsus Dansk Pelsdyravlerforening vs. komisjon, punkt 78).
122 Edasi tuleb märkida, et kuigi käesolevas asjas on hagejad suutnud õiguslikult piisavalt tõendada, et ainuõigusklausel oli TPS‑i asutamisega otseselt seotud, ei ole nad tõendanud, et üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigus oli selle tehingu teostamiseks objektiivselt vajalik. Sellega seoses tuleb täheldada, nagu õigesti märgib ka kostja, et tasulise televisiooni alal tegutseva äriühingu võib Prantsusmaal käivitada ka ilma üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõiguseta. Selles olukorras on CanalSatellite ja AB‑Sat, st kaks ülejäänud operaatorit sellel turul.
123 Isegi kui eeldada, et ainuõigusklausel oli TSP‑i asutamisel objektiivselt vajalik, ei ole kostja teinud ilmset hindamisviga, leides, et see piirang ei olnud seda eesmärki arvestades proportsionaalne.
124 Nimelt on ainuõigusklausli esialgne tähtaeg 10 aastat. Nagu märgib kostja vaidlustatud otsuse punktis 134, tundub see tähtaeg olevat liiga pikk, kuna „TPS‑i käivitamine [peab] olema läbi viidud enne selle perioodi lõppemist”. On üsna tõenäoline, et TPS‑i konkurentsialane ebasoodne olukord peamiselt filmikunsti ja spordi vallas aja jooksul paraneb (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 133). Seega ei ole välistatud, et üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigus, mille esialgne eesmärk oli TPS‑i konkurentsipositsiooni tugevdamine tasulise televisiooni turul, võimaldab tal mõne aasta möödudes konkurents sellel turul kõrvaldada.
125 Samuti on ainuõigusklausel ebaproportsionaalne, kuna selle tõttu jäävad nii praegused kui potentsiaalsed TPS‑i konkurendid ilma mis tahes juurdepääsust programmidele, mida suur hulk Prantsuse televaatajaid peab atraktiivseks (vt selle kohta eespool punktis 70 viidatud kohtuotsus Oude Luttikhuis jt, punkt 16). Lisaks võimendab selle kohustuse ulatuslikkust halvasti kaetud alade olemasolu. Nendel aladel elavad televaatajad, kes soovivad hakata sellise tasulise televisiooni teenust pakkuva äriühingu abonentideks, kes pakub muu hulgas üldprogrammiga kanaleid, saavad pöörduda vaid TPS‑i poole.
126 Seega tuleb tuvastada, et kostja ei ole teinud ilmset hindamisviga, jättes ainuõigusklausli TPS‑i asutamisega kaasnevaks seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata.
127 See osa hagejate argumentatsioonist tuleb seetõttu tagasi lükata.
Erihuvikanalite klausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
128 Samuti tuleb eespool punktides 103–114 viidatud põhimõtete seisukohast uurida, kas kostja on käesolevas asjas teinud ilmse hindamisvea, jättes erihuvikanalite klausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata.
129 Tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuses (põhjendus 101) on kostja märkinud:
„Võib tekkida küsimus, kas asutajate kohustus pakkuda oma erihuvikanaleid esimesena TPS‑ile ei ole selle struktuuri loomisega kaasnev seonduv piirang; see kohustus, mis kehtib 10 aastat, tekitab aga erihuvikanalite ja televisiooniteenuste pakkumiste piiratust. Seetõttu kuulub see klausel asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisalasse.”
130 Sellest põhjendusest nähtub, et kostja ei kvalifitseerinud seda klauslit seonduvaks piiranguks põhiliselt just selle negatiivse mõju tõttu kolmandatele isikutele suhteliselt pika aja jooksul.
131 Hagejad ei esita ühtegi asjaolu, mis selle hinnangu ümber lükkaks, kuigi neil on selles osas tõendamiskoormis.
132 Nad piirduvad kinnitusega, et CanalSatellite’i ainuõiguspoliitika tõttu on need ainsad nende poolt näidatavad või loodavad erihuvikanalid, millele TPS‑il on juurdepääs, mistõttu on vaidlusalune klausel TPS‑i püsimajäämiseks hädavajalik. Isegi kui nõustuda, et see kinnitus on õige, ei saa TPS‑i konkurentsiolukorda puudutavat asjaolu selle klausli seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise analüüsis arvesse võtta. Nagu on märgitud punktides 107–112, tehakse tingimuse objektiivne vajalikkus selgeks ilma konkurentsiolukorda uurimata.
133 Kuna erihuvikanalite turustamise turgu on iseloomustatud kiirelt kasvavana (vaidlustatud otsuse põhjendus 65), ei ole kostja lisaks teinud ilmset hindamisviga, leides, et TPS‑i aktsionäride 10 aastat kehtiv kohustus pakkuda oma erihuvikanaleid esmalt TPS‑ile ületab selle käivitamiseks vajalikku aja.
134 Nagu toonitab õigesti ka kostja, viitavad hagejad lõpuks ekslikult otsustele Cégétel ja Télécom développement, kuna nende faktilised asjaolud on erinevad. TPS‑i olukorda ei saa võrrelda uue turule siseneja olukorraga juhul, kui turgu valitseb väga pikka aega turul olnud monopoolses seisundis äriühing ja turule sisenemine eeldab juurdepääsu olulisele infrastruktuurile. Canal+ ei ole nimelt väga pikka aega erihuvikanalite turustamise turul olnud monopoolses seisundis äriühing ja sellele turule sisenemine ei eelda juurdepääsu olulisele infrastruktuurile. Lisaks ei jätnud otsustes Cégétel ja Télécom développement analüüsitud klauslid kolmandaid isikuid ilma mis tahes juurdepääsuõigusest aktsionäride pakutavatele teenustele. Tegemist oli vaid eeliskohtlemisega.
135 Seega tuleb tuvastada, et kostja ei ole teinud ilmset hindamisviga, jättes erihuvikanalite klausli TPS‑i asutamisega kaasnevaks seonduvaks piiranguks kvalifitseerimata.
136 Seega tuleb see osa hagejate teise võimalusena esitatud argumentatsioonist tagasi lükata.
iii) Järeldus
137 Arvestades eeltoodut, tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
b) Teine väide, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 3 rikkumist
i) Argument, mille kohaselt on asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandi kriteeriume vääralt kohaldatud
Poolte argumendid
138 Hagejad väidavad esiteks, et kostja on rikkunud asutamislepingu artikli 85 lõiget 3, kuna ta on selle sätte kohaldamisel võtnud arvesse hinnanguid konkurentsi kohta tasulise televisiooni turul, mis nende arvates kuuluvad selle artikli lõike 1 kohaldamisalasse.
139 Hageja märgivad seejärel, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑528/93, T‑542/93, T‑543/93 ja T‑546/93: Métropole télévision jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑649, punkt 114) peavad asjaolud, millele kostja asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamisel tugineb, olema asjakohased ja selle artikliga seotud. Selle asemel et uurida, kas ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel, mille hageja leidis olevat asutamislepingu artikli 85 lõikega 1 vastuolus, täidavad sama artikli lõikes 3 kehtestatud erandi tingimused, on kostja hagejate hinnangul hoopis uurinud, kas need tingimused täitis TPS‑i asutamine sellel turul.
140 Kostja ei nõustu sellega, et ta on asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandi kriteeriume vääralt kohaldanud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
141 Mis puutub hagejate argumentatsiooni kostja kohustuse kohta kaaluda konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju pigem asutamislepingu artikli 85 lõike 1 kohaldamisel kui asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamisel, tuleb viidata arutluskäigule, mis on esitatud eespool punktis 72 ja järgnevates punktides.
142 Küsimuses, kas kostja on nõuetekohaselt kontrollinud ainuõigusklausli ja erihuvikanalite klausli suhtes erandi andmise tingimuste täitmist, tuleb esiteks märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, on kostja kontrollinud, kas need tingimused on mõlema klausli puhul täidetud.
143 Mis puutub tootmise suurendamise ning tehnilise või majandusliku progressi edendamise tingimust, siis on kostja märkinud, et see tingimus oli täidetud, kuna „võimaldades uue struktuuri loomist tasulise televisiooni turul, aitavad [ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel] kaasa uue operaatori tekkimisele, mitmekesistades prantsuskeelse televaataja jaoks tasulise televisiooni pakutavaid teenuseid” (vaidlustatud otsuse põhjendus 114).
144 Nendel klauslitel on ka tarbijatele hea mõju, sest need on viinud „pakkumise suurenemiseni ja uuel tehnoloogial põhinevate uute teenuste väljatöötamiseni” (vaidlustatud otsuse põhjendus 118) ja „väga elava konkurentsini, mis tekkis seoses TPS‑i asutamisega selle struktuuri ja CanalSatellite/Canal+ vahel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 119)
145 Vaidlustatud klauslite hädavajalikkuse osas märgib kostja eelkõige, et „ilma juurdepääsu eesõiguseta nendele [erihuvi]kanalitele oleks TPS pidanud kanalite mitmeid programme ise tootma, mis oleks oluliselt suurendanud juba niigi suuri kulusid, mis kaasnesid selle struktuuri loomisega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 122) ning et „üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigus, mis tegi TPS‑i paketi tarbijate jaoks atraktiivseks ja tema pakkumise teistest erinevaks, on hädavajalik TPS‑i Prantsusmaa tasulise televisiooni turule toomiseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 132).
146 On tõsi, et mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud neljandat tingimust, st võimaluse puudumist kõrvaldada konkurents kõnesolevate toodete olulise osa suhtes, siis ei ole kostja ainuõigusklauslile ja erihuvikanalite klauslile selgelt viidanud. Ta piirdub järeldusega, et „TPS‑i kokkulepe, mis on kaugel konkurentsi kõrvaldamisest, soodustab seda” (vaidlustatud otsuse põhjendus 135). Kostja analüüsist tuleneb siiski kaudselt, et selle järelduse tegemisel võttis ta neid klausleid arvesse, pidades neid hädavajalikeks TPS‑i edukuse tagamiseks.
147 Teiseks tuleb siinkohal märkida, et isegi kui kostja on õigesti leidnud, et ainuõigusklauslit ja erihuvikanalite klauslit ei saa eespool punktides 118–137 toodud põhjustel käsitleda TPS‑i asutamisele kaasnevate seonduvate piirangutena, on need klauslid siiski selle tehinguga otseselt seotud. Seega tuli põhitehingu suhtes, millega need klauslid seotud olid, läbi viia asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud tingimuste täitmise analüüs.
148 Samuti tuleb märkida, et hagejate argumentatsioon on selles osas vastuoluline. Nad kinnitavad ühelt poolt, et kostja oleks pidanud neid klausleid käsitlema TPS‑i asutamisega kaasnevate seonduvate piirangutena, ja teiselt poolt, et kostja oleks pidanud sõltumata põhitehingust kontrollima, kas asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud tingimused olid nende suhtes täidetud.
149 See vastuolu tuleneb seonduva piirangu mõiste väärast tõlgendamisest. Hagejate arvates tuleb niipea, kui on selge, et teatud piirang ei kvalifitseeru seonduvaks piiranguks, seda kindlasti iseseisvalt uurida. Nagu aga tuletati meelde ka eespool punktis 147, ei võeta selle kontseptsiooni puhul arvesse asjaolu, et kuigi teatud tehinguga otseselt seotud piiranguid ei saa seonduvateks piiranguteks kvalifitseerida, kui nad ei ole objektiivselt vajalikud või põhitehinguga proportsionaalsed, jäävad nad siiski põhitehinguga lahutamatult seotuks. Seega on loomulik, et neid analüüsitakse viimase majanduslikku ja juriidilist konteksti arvestades.
150 Seega tuleb hagejate argumentatsiooni see osa tagasi lükata.
ii) Argument üksikerandi kestusele väära hinnangu andmise kohta
Poolte argumendid
151 Hagejad leiavad, et kostja on teinud hindamisvea, otsustades vaidlustatud otsuses, et ainuõigusklauslile tuleb erand anda kolmeks aastaks. Nende arvates on valed kostja esitatud põhjendused, mille kohaselt on see piirang esiteks TPS‑i jaoks hädavajalik vaid tema käivitamise ajal, ja teiseks väheneb see hädavajalikkus aja jooksul, kuna TPS saab hakata muretsema endale abonente ja omandama tasulise televisiooni alal kogemust, mis võimaldab tal oma pakkumist paremaks muuta.
152 Hagejate hinnangul ainuõiguse hädavajalikkus ei vähene, vaid hoopis suureneb, arvestades Canal+‑i äärmiselt tugevat positsiooni turul. Nad märgivad, et ilma üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõiguseta on TPS‑i turul püsimine ohus.
153 Selles osas leiavad hagejad, et tuleb lähtuda otsusest Cégétel, milles teatud telefoniteenuste turustamise ainuõigusklauslile anti erand 10 aastaks eelkõige seetõttu, et äriühing Cégétel saab sideteenustesse tehtud investeeringu tagasi teenida vaid väga pika aja vältel.
154 Hagejad leiavad ka, et kostja on teinud hindamisvea, piirdudes erihuvikanalite klauslile erandi andmisega kolmeks aastaks ehk käivitamise perioodiks. Nende hinnangul ei ole see klausel hädavajalik mitte ainult projekti käivitamise ajaks, nagu väidab kostja, vaid kogu TPS‑i toimimise ajaks, kuna TPS‑i jaoks on see klausel ainus vahend selle tagamiseks, et tal on juurdepääs erihuvikanalitele.
155 Kostja ei nõustu sellega, et andes erandi kolmeks aastaks, on ta teinud hindamisvea.
Esimese Astme Kohtu hinnang
156 Esiteks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt koosneb kostja poolt asutamislepingu artikli 85 lõike 3 alusel läbiviidav uurimine vältimatult keerulistest majanduslikest hinnangutest, mis tähendab seda, et kohtulik kontroll nende hinnangute üle piirdub eelkõige kontrolliga faktide asjassepuutuvuse ja nende pinnalt tehtava õigusliku kvalifikatsiooni üle (vt eriti Euroopa Kohtu 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 et 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 501, ja eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Matra Hachette vs. komisjon, punkt 104).
157 See põhimõte käib eriti selle kohta, kuidas määrab kostja ajavahemiku, mille jooksul tema hinnangul piirang hädavajalik on (eespool punktis 87 viidatud kohtuotsus Remia jt vs. komisjon, punkt 34)
158 Teiseks tuleb meenutada, et eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuses Matra Hachette vs. komisjon (punkt 104) leidis Esimese Astme Kohus, et „teatavad ettevõtjad on kohustatud komisjonile esitama tõendid, millest nähtub, et asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19) ja seda kohustust tuleb vaidlustatud asja menetluses hinnata nii, et arvestataks hageja kohustusega esitada tõendeid, mis lükkavad ümber komisjoni hinnangud”.
159 Tuleb aga nentida, et hagejad piirduvad vaid kinnitusega, et kostja on teinud hindamisvea, sest kahanemise asemel – nagu kostja on tuvastanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 – ainuõiguse hädavajalikkus aina tõuseb, arvestades Canal+‑i äärmiselt tugevat positsiooni turul. Erihuvikanalite klausli osas väidavad nad, et see on vajalik tagamaks TPS‑i juurdepääsu seda liiki kanalitele. Nad ei esita aga ühtegi tõendusliku jõuga asjaolu, mis tõendaks, et see kinnitus, mis lisaks ei arvesta ka turu arenguga, on õige. Lõpuks ei vaidlusta hagejad ka ühtegi faktilist asjaolu, mille alusel kostja järeldas esiteks, et nende klauslite hädavajalikkus aja möödudes kindlasti kahaneb, ja teiseks, et kolm aastat on minimaalne aeg, mille jooksul need klauslid TPS‑ile hädavajalikud olid (vaidlustatud otsuse punkt 134).
160 Kolmandaks tuleb märkida, et hagejad viitavad ekslikult otsusele Cégétel. Nagu märgib õigesti kostja, anti selles otsuses erand vaid teatud toodete turustamise ainuõiguse suhtes ning nende toodete turustamine oli vaid üks väike osa äriühingu Cégétel tegevusest, samas kui üldprogrammiga kanalite edastamise ainuõigus on TPS‑i pakkumise oluline osa.
161 Seega tuleb järeldada, et kostja ei ole teinud ilmset hindamisviga, piirdudes erandi andmisega vaid kolmeks aastaks.
162 Seetõttu tuleb hagejate argumentatsiooni see osa tagasi lükata.
iii) Järeldus
163 Arvestades eeltoodut, tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Vaidlustatud otsuse punkti 2 puudutav väide, mis on seotud õiguskindluse põhimõtte rikkumisega
Poolte argumendid
164 Pooled leiavad, et väljastades sekkumatustõendi vaid kolmeaastaseks tähtajaks seetõttu, et mittekonkureerimise kohustust saab TPS‑i asutamisega kaasnevaks seonduvaks piiranguks lugeda ainult selle käivitamise etapis, on kostja rikkunud reeglit, mille ta ise on sõnastanud oma XXIV aruandes konkurentsipoliitika kohta. Nad märgivad, et kostja on selles temale siduvas dokumendis täpsustanud, et „ühisettevõtete osas on [seonduvad piirangud] üldjuhul lubatud kogu ühisettevõtte kestuse ajaks” (lk 120, punkt 166).
165 Hagejate sõnul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast (Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, II‑1711, ja 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑9/89: Hüls vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑499), et selle reegli järgimata jätmisel on kostja rikkunud õiguskindluse põhimõtet.
166 Hagejad märgivad, et kostja positsiooni käesolevas asjas võib seda enam kritiseerida, et see reegel on ajakohane ka praegu, nagu nähtub otsustest Cégétel ja Télécom développement. Nimelt loeti nendes kahes otsuses kaks mittekonkureerimise kohustust seonduvateks piiranguteks ja neid koheldi võrdselt ühisettevõttega.
167 Kostja ei nõustu sellega, et on rikkunud õiguskindluse põhimõtet või teinud hindamisvea, leides, et mittekonkureerimise keeld on seonduva piiranguna käsitletav ainult projekti käivitamise ajal, st kolmel esimesel aastal.
Esimese Astme Kohtu hinnang
168 Esiteks tuleb märkida, et hageja viidatud XXIV aruande konkurentsipoliitika kohta väljavõttest, mille kohaselt seonduvad piirangud „on üldjuhul lubatud kogu ühisettevõtte kestuse ajaks” ja väljavõtte konkreetsest kontekstist – teadusuuringute ja arenduse valdkonnas viie ühisettevõtte asutamise analüüs – tuleneb, et aruande osa, millest väljavõte on tehtud, ei sisalda rangeid reegleid, mida kostja oleks endale kohustuse seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise suhtes kehtestanud. Pigem on tegemist lihtsalt teatud põhimõtete loetlemisega, mida kostja harilikult järgib, kui ta teatud põhitehingu seonduvateks piiranguteks peetavaid klausleid analüüsib.
169 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa seega käesolevat kohtuasja pidada sarnaseks sellele kohtuasjale, milles tehti eespool punktis 165 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon. Viimati nimetatud asjas oli kostja nimelt oma iga-aastases aruandes konkurentsipoliitika kohta teada andnud teatud toimikuga tutvumise reeglitest, mida ta konkurentsi valdkonnas kohaldas.
170 Samuti tuleneb hagejate viidatud XXIV aruandest konkurentsipoliitika kohta, milles vaid korratakse peaaegu sõna-sõnalt põhimõtteid, mis kostja on välja toonud teatises koostööd tegevate ühisettevõtete kohta punktis 67. Nagu nähtub ka selgelt teatisest endast, on sel teatisel seonduva piirangu teooria kostjapoolse praktikas rakendamise viisi seisukohast vaid soovituslik tähendus.
171 Seega ei saa hagejad kostjapoolse õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõendamiseks tugineda eespool viidatud aruande väljavõttele.
172 Arvestades eeltoodut, tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
173 Kuna ükski hagejate esitatud väide ei ole põhjendatud, tuleb hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
174 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb lisaks sellele, et nad kannavad enda kohtukulud, mõista neilt välja ka komisjoni ja menetlusse astuja kohtukulud, mille hüvitamist viimased on nõudnud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kostja ja menetlusse astuja kohtukulud välja hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. septembril 2001 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
Sisukord
Kohtuasja asjaolud
A – Tehingu kirjeldus
B – Mõjutatud turud ja nende struktuur
1. Prantsusmaa tasulise televisiooni turg
2. Teleülekannete edastamise õiguste omandamise turg, eriti filmide ja spordiürituste teleülekannete edastamise õiguste omandamise turg
3. Erihuvikanalite turustamise ja näitamise turg
C – Teatamine ja teatatud kokkulepped
1. Mittekonkureerimise kohustus
2. Erihuvikanalite klausel
3. Ainuõigusklausel
D – Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Hagi vastuvõetavus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
B – Nõude sisu
1. Vaidlustatud otsuse artikli 3 tühistamist puudutavad väited
a) Esimene väide, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 rikkumist
i) Peamine argumentatsioon, mille kohaselt ei ole ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel käsitletavad konkurentsipiirangutena asutamislepingu artikli 85 lõike 1 mõttes
– Väite osa, mis puudutab valesid hinnanguid
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Väite osa, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 1 väära kohaldamist (põhjendatuse doktriini kohaldamata jätmine)
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
ii) Teise võimalusena esitatud argumentatsioon, mille kohaselt on ainuõigusklausel ja erihuvikanalite klausel seonduvad piirangud
– Poolte argumendid
Seonduva piirangu mõiste
Seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise tagajärjed
Ainuõigusklausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
Erihuvikanalite klausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
– Esimese Astme Kohtu hinnang
Seonduva piirangu mõiste
Seonduvaks piiranguks kvalifitseerimise tagajärjed
Ainuõigusklausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
Erihuvikanalite klausli kvalifitseerimine seonduvaks piiranguks
iii) Järeldus
b) Teine väide, mis puudutab asutamislepingu artikli 85 lõike 3 rikkumist
i) Argument, mille kohaselt on asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud erandi kriteeriume vääralt kohaldatud
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
ii) Argument üksikerandi kestusele väära hinnangu andmise kohta
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
iii) Järeldus
2. Vaidlustatud otsuse punkti 2 puudutav väide, mis on seotud õiguskindluse põhimõtte rikkumisega
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud