ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
29. november 2012(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk Fagumit ja ühenduse kujutismärk FAGUMIT – Varasem siseriiklik kujutismärk FAGUMIT – Suhteline kehtetuks tunnistamise põhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 3 ja artikli 165 lõike 4 punkt b
Kohtuasjades T‑537/10 ja T‑538/10,
Ursula Adamowski, elukoht Hamburg (Saksamaa), esindaja: advokaat D. von Schultz,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: G. Schneider,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Fabryka Węży Gumowych i Tworzyw Sztucznych Fagumit sp. z o.o., asukoht Wolbrom (Poola), esindajad: advokaadid M. Krekora, T. Targosz ja P. Podrecki,
mille ese on kaks hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja nende kahe 3. septembri 2010. aasta otsuse peale (asjad R 1002/2009‑1 ja R 1003/2009‑1), mis käsitlevad kaht kehtetuks tunnistamise menetlust Fabryka Węży Gumowych i Tworzyw Sztucznych Fagumit sp. z o.o. ja Ursula Adamowski vahel,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 26. novembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusi,
arvestades 5. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastuseid,
arvestades 17. märtsil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja vastuseid,
arvestades 1. juulil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliike,
arvestades menetlusse astuja vasturepliike, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2011,
arvestades poolte märkusi kohtuasjade liitmise kohta kohtuotsuse tegemise huvides,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsus ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Ursula Adamowski esitas 18. veebruaril ja 12. märtsil 2003 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel kaks ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlust.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti 18. veebruaril 2003, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti 12. märtsil 2003, on sõnamärk Fagumit.
4 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 12 ja 17 ning vastavad järgmisele kirjeldusele:
– klass 12: autotööstuses lõpp-tootena kasutatav kautšuk ja kummi, sh õhkrehvid, samuti täisrehvid ja randiriba;
– klass 17: voolikud; pooltoodetena kasutatav kautšuk ja kummi lehtede, paanide, profiili, plokkide, varraste, ribade, torude ja voolikute kujul; lõpptoodetena kautšuk ja kummi tööstusvoolikute jaoks, sh polüvinüülkloriidist voolikud, vee‑ ja õhuvoolikud, voolikud kaablite kaitsmiseks, hõõrdumiskaitsega voolikud, õli‑, kütuse‑ ja kemikaalivoolikud, voolikud abrasiivsetele vahenditele, atsetüleenivoolikud ja propaangaasi voolikud, kaksikvoolikud; autotööstuses lõpp-tootena kasutatav kautšuk ja kummi, sh protekteeritud õhkrehvid, samuti täisrehvid ja randiriba; voolikukinnitused ja liitmikud.
5 Eespool punktides 2 ja 3 nimetatud kaubamärgid registreeriti 28. juunil 2004.
6 Menetlusse astuja Fabryka Węży Gumowych i Tworzyw Sztucznych Fagumit sp. z o.o. esitas 7. ja 8. aprillil 2008 vaidlustatud kaubamärkide kehtetuks tunnistamiseks kaks taotlust, mille põhjenduseks ta viitas:
– määruse nr 40/94 artikli 51 lõike 1 punktile b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b), väites, et hageja tegutses kaubamärkide registreerimistaotluste esitamisel pahauskselt;
– määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktile b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt b), väites, et hageja tegutses vaidlustatud kaubamärkide registreerimise taotluste esitamisel enda nimel, ilma et ta oleks saanud nõusoleku menetlusse astujalt, kes on ise 15. jaanuaril 1997. aastal Nizza kokkuleppe klassi 17 kuuluvate kaupade „kautšukist ja polüvinüülkloriidist voolikud” jaoks registreeritud järgmisel viisil kujutatud Poola kaubamärgi omanik:
– määruse nr 40/94 artikli 52 lõike 1 punktile c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt c), väites, et menetlusse astuja ärinimi registreeriti Poolas 1993. aastal ja seda on sellest aastast alates kasutatud kaubandustegevuses ja toodete eksportimisel mitmesse liikmesriiki, sh Saksamaale.
7 Tühistamisosakond lükkas need kehtetuks tunnistamise taotlused kahe 25. juunil 2009 tehtud otsusega tagasi.
8 Menetlusse astuja esitas 27. augustil 2009 ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel tühistamisosakonna otsuste peale kaks kaebust.
9 Esimene apellatsioonikoda rahuldas need kaebused kahe 3. septembril 2010 tehtud otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsused”) ja tunnistas vaidlustatud kaubamärgid kehtetuks pärast seda, kui ta oli otsustanud, et kaubamärkide kehtetuks tunnistamise põhjenduseks esitatud kolm menetlusse astuja väidet on põhjendatud.
10 Apellatsioonikoda leidis nimelt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c puudutava väite (vt eespool punkti 6 kolmas taane) osas, et menetlusse astuja on esitanud tõendid sõna „fagumit” kasutamise kohta alates 1. juunist 1997 rahvusvahelises kaubandustegevuses eksportimisel, mis toimus muu hulgas Saksamaale, hageja juhitava äriühinguga Adamex Handels- u. Transportgesellschaft mbH sõlmitud turustuslepingu alusel. Kõnealune tähis on Saksamaal kaitstud Markengesetzi (Saksa kaubamärgiseadus) § 5 lõike 2 alusel. Määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti b rikkumist puudutava väite (vt punkt 6 teine taane) osas leidis apellatsioonikoda kõigepealt, et eespool punktis 3 esitatud vaidlustatud kaubamärk kujutab endast kehtetuks tunnistamise taotluse aluseks oleva Poola kaubamärgi domineerivat osa, samas kui taotletud kaubamärk, mis on esitatud eespool punktis 2, on sisuliselt Poola kaubamärgi reproduktsioon. Seejärel märkis apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 3 kasutatud mõistete „agent või esindaja” kohta, et kuna need hõlmavad nii agendi, esindaja kui turustaja tegevjuhte ja kuna 10. aprilli 1998. aasta dokumenti ei saa tõlgendada nii, et sellega antakse hagejale õigus registreerida vaidlustatud kaubamärk, siis asus ta seisukohale, et ka see väide on põhjendatud. Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b puudutava väite kohta märkis apellatsioonikoda, et turustamislepingu alusel oli hageja kohustatud kaitsma menetlusse astuja ärihuve, ning kõnealused ühenduse kaubamärkide registreerimistaotlused on selle ülesandega vastuolus, samuti ei saa eespool nimetatud 10. aprilli 1998. aasta dokumendi alusel väita, et hageja tegutses nende taotluste esitamisel heauskselt. Pealegi ei tõenda ükski muu asjaolu, et menetlusse astuja oleks loobunud oma õigustest, mis tulenevad tähisest Fagumit, või et hageja oleks tegutsenud heauskselt, ning seetõttu tuleb nimetatud väide tunnistada samuti põhjendatuks.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– jätta tühistamisnõuded rahuldamata;
– mõista tühistamisosakonna, apellatsioonikoja ja Üldkohtu menetluses tekkinud kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.
12 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
13 Kuulanud ära poolte seisukohad selles küsimuses, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 50 alusel käesolevad kohtuasjad otsuse tegemiseks liita.
14 Hageja on esitanud mõlemas käsitletavas kohtuasjas kolm väidet, mis puudutavad esiteks määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti c rikkumist koosmõjus artikli 8 lõikega 4; teiseks määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti b rikkumist koosmõjus artikli 8 lõikega 3; ja kolmandaks nimetatud määruse artikli 52 lõike 1 punkti b rikkumist.
15 Nagu märgib ühtlustamisamet, piisab vaidlustatud kaubamärkide kehtetuks tunnistamiseks ükskõik millisest kõnealusest kehtetuks tunnistamise väitest, mille apellatsioonikoda on põhjendatuks tunnistanud. Käesoleval juhul tuleb kõigepealt hinnata teist väidet, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti b.
16 Selles väites toob hageja kõigepealt esile, et määruse nr 207/2009 artikli 165 lõike 4 punkt b ei võimalda menetlusse astujal tugineda enda kasuks kõnealuse määruse artikli 53 lõike 1 punktile b.
17 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Tegelikult ei saa määruse nr 207/2009 artikli 165 lõike 4 punkti b kohaselt ühenduse kaubamärki kehtetuks tunnistada artikli 53 lõigete 1 ja 2 kohaselt, kui varasem õigus oli registreeritud, taotletud või omandatud enne 1. maid 2004 liikmesriigis, mis ühines sel kuupäeval liiduga.
18 Nimetatud õigusnormi eesmärk on välistada võimalus, et enne 1. maid 2004 registreeritud, taotletud või omandatud ühenduse kaubamärk vaidlustatakse üksnes seetõttu, et teatud liikmesriigid ühinevad liiduga, kui seda võimalust ei olnud enne kõnealust ühinemist. Kõnealuse sätte eesmärk ei ole seega takistada kaubamärgi omanikku esitamast pärast 1. maid 2004 sellist kehtetuks tunnistamise taotlust, mida tal oli õigus esitada juba enne seda kuupäeva.
19 Järelikult saab määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktis b sätestatud kehtetuks tunnistamise põhjusele tugineda selle määruse artikli 8 lõikes 3 nimetatud kaubamärgi omanik isegi siis, kui see kaubamärk on registreeritud riigis, mis ei ole liidu liikmesriik. Nimelt ei viita vastupidi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõigetele 1, 2, 4 ja 5 selle artikli lõige 3 liikmesriikides registreeritud kaubamärkidele ega kaubamärkidele, mille registreeringud kehtivad sellistes liikmesriikides. Lisaks tuleb märkida, et kui kaubamärgi registreerimine ühes liikmesriigis oleks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 3 kohaldamise tingimus, siis kattuks see säte sama artikli lõigetega 1 ja 5. Niisiis tuleb asuda seisukohale, mida toetab ühtlustamisamet, et menetlusse astuja võis esitada eespool punktis 6 nimetatud kehtetuks tunnistamise taotlused enne Poola Vabariigi ühinemist liiduga, mistõttu määruse nr 207/2009 artikli 165 lõike 4 punkt b ei avalda mõju nende taotluste põhjendatusele ega vaidlustatud otsuste õiguspärasusele.
20 Käesoleval juhul on hageja oma argumentides keskendunud eespool punkti 6 teises taandes esitatud kaubamärgi omaniku nõusoleku olemasolule, ilma et ta oleks vaidlustanud küsimuse, kas tal on menetlusse astuja agendi või esindaja staatus. Selles osas väidab hageja, et ta oli 10. aprilli 1998. aasta dokumendi alusel saanud enne eespool punktides 1–3 nimetatud taotluste esitamist menetlusse astuja nõusoleku.
21 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja selle hinnanguga ei nõustu.
22 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 3 kohaldamiseks peab kaubamärgitaotleja olema või olema olnud kaubamärgiomaniku agent või esindaja; kaubamärgitaotlus olema esitatud agendi või esindaja nimel ilma omaniku nõusolekuta ning ilma, et agendi või esindaja tegevust saaks õiguspäraselt põhjendada; ning taotlus peab puudutama peamiselt identseid või sarnaseid tähiseid ja kaupu. Selle sätte eesmärk on takistada kaubamärgiomaniku agenti kaubamärki kuritarvitamast, kuna agent võib kasutada neid teadmisi ja kogemusi, mis ta on omandanud ärisuhetes kaubamärgiomanikuga, ja lõigata õigustamatult kasu kaubamärgiomaniku tehtud pingutustelt ja investeeringutelt (Üldkohtu 6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑6/05: DEF-TEC Defense Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), EKL 2006, lk II‑2671, punkt 38).
23 Mis puudutab kaubamärgiomaniku nõusolekut, millega lubatakse hagejal esitada asjaomase kaubamärgi registreerimise taotlus, siis peab see olema selge, täpne ja tingimusteta (vt eespool viidatud kohtuotsus FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, punkt 40). Käesoleval juhul aga tuleb tähelepanu pöörata sellele, mida märkis apellatsioonikoda, et hageja esitatud 10. aprilli 1998. aasta dokument nendele nõuetele ei vasta.
24 Täpsemalt andis menetlusse astuja esindaja selle dokumendi sõnastuse kohaselt nõusoleku, et Adamex Industrie GmbH võib „kasutada” (Benutzung) kogu Euroopas äriühingu Fagumit „algupärast märki” (Or[i]ginal-Symbol) ja „tähist” (Bezeichnung) ning et see õigus on talle „reserveeritud” (Vorbehalt) ja selles dokumendis täpsustati, et nimetatud võimalus puudutab äriühinguid Fagumit GmbH Deutschland, Fagumit SARL Frankreich ja Fagumit Schweiz.
25 Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et kõnealune dokument ei anna hagejale võimalust taotleda eespool punktis 2 esitatud tähise registreerimist ühenduse kaubamärgina. Selles osas tuleb tähele panna, et hagejat ei ole selles dokumendis mainitud ja selles dokumendis ei viidata selle tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise võimalusele.
26 Teiseks, nagu hageja tühistamisosakonnas ja apellatsioonikojas märkis, ei olnud äriühinguid Fagumit Deutschland, Fagumit Frankreich ja Fagumit Schweiz asjaomase dokumendi esitamise ajal veel asutatud; asjaomasest dokumendist võib hõlpsasti mõista, et menetlusse astuja ei olnud vastu sellele, et asjaomased äriühingud kannavad Fagumiti ärinime ja neil on ainuõigus ainult kasutada oma tegevuse käigus sellega seonduvat kaubamärki.
27 Hageja ei saa tugineda asjaolule, et menetlusse astuja ei ole vaidlustanud asjaolu, et vaidlusalust tähist kasutavad muud äriühingud kui need, keda on 10. aprilli 1998. aasta dokumendis nimetatud. Selles osas tuleb asuda seisukohale, nagu märkis hageja oma hagiavalduse punktis 33 ja nagu ilmneb dokumentidest, mis ta ühtlustamisametile esitas, et kõnealune kasutamine toimus menetlusse astuja toodetud toodete turustamise raames. Selline kasutamine sobib aga kokku menetlusse astuja ja tema toodete tarnijate vahelise koostöö loogikaga, ilma et see näitaks mingilgi viisil, et eespool punkti 6 teises taandes esitatud tähisest oleks loobutud, mis oleks võimaldanud ükskõik kellel taotleda selle kaubamärgi või mõne selle domineeriva osa registreerimist ühenduse kaubamärgina.
28 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud ühtki õigusnormi, kui leidis, et ei saa asuda seisukohale, nagu oleks 10. aprilli 1998. aasta dokumendiga antud hagejale vaidlustatud kaubamärkide registreerimiseks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 3 tähenduses mistahes nõusolek.
29 Kirjeldatud olukorras ei ole asjakohane hageja viidatud asjaolu, et kuivõrd 10. aprilli 1998. aasta dokumendis esitatud loetelu ei saa pidada ammendavaks, siis olid tema suhted menetlusse astujaga informaalsed. Kuna kõnealune dokument ei kujuta endast nõusolekut määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 3 tähenduses, siis ei saa apellatsioonikoja järeldust seada kahtluse alla isegi oletus, et see asjaolu vastab tõele.
30 Seega tuleb teine väide tagasi lükata ja eespool punktis 15 esitatud põhjustel jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
31 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑537/10 ja T‑538/10 kohtuotsuse tegemise huvides.
2. Jätta hagid rahuldamata.
3. Mõista Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Fabryka Węży Gumowych i Tworzyw Sztucznych Fagumit sp. z o.o. kohtukulud välja Ursula Adamowskilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. novembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad