EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
11. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2008/118/EÜ – Artikli 1 lõige 2 – Aktsiis – Elektrienergia – Riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse elektrienergia lisaaktsiis – Konkreetse eesmärgi puudumine – Lisamaks, mida liikmesriigi kohtud peavad direktiiviga 2008/118/EÜ vastuolus olevaks – Alusetult tasutud maksu sissenõudmine lõpptarbija poolt üksnes tarnijalt – ELTL artikkel 288 – Vahetu õigusmõju – Tõhususe põhimõte
Kohtuasjas C‑316/22
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale di Como (Como esimese astme kohus, Itaalia) 28. aprilli 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. mail 2022, menetluses
Gabel Industria Tessile SpA,
Canavesi SpA
versus
A2A Energia SpA,
Energit SpA,
Agenzia delle Dogane e dei Monopoli
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president E. Regan, kohtunikud Z. Csehi, M. Ilešič (ettekandja), I. Jarukaitis ja D. Gratsias,
kohtujurist: N. Emiliou,
kohtusekretär: ametnik C. Di Bella,
arvestades kirjalikku menetlust ja 13. septembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Hispaania valitsus, esindajad: A. Ballesteros Panizo ja J. Rodríguez de la Rúa Puig,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Armenia ja F. Moro,
olles 16. novembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 288 kolmanda lõigu ja tõhususe põhimõtte tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kahes põhikohtuasjas liidetud menetluses, mille pooled on esiteks Gabel Industria Tessile SpA ja A2A Energia SpA ning teiseks Canavesi SpA ning Energit SpA ja Agenzia delle Dogane e dei Monopoli (tolli- ja monopoliamet, Itaalia) ning mis puudutavad nõuet tagastada summad, mille Gabel Industria Tessile ja Canavesi aastatel 2010 ja 2011 maksid A2A Energiale ja Energitile Itaalia õigusnormides ette nähtud elektrienergia lisaaktsiisina.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12), tunnistati kehtetuks nõukogu 19. detsembri 2019. aasta direktiiviga (EL) 2020/262, millega nähakse ette aktsiisi üldine kord (ELT 2020, L 58, lk 4). Siiski jääb põhikohtuasjade asjaoludele ratione temporis kohaldatavaks direktiiv 2008/118.
4 Direktiivi artikkel 1 sätestas:
„1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:
a) [nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta] direktiivis 2003/96/EÜ[, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405),] nimetatud energiatooted ja elekter;
[…]
2. Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.
[…]“.
5 Direktiivi 2008/118 artikli 9 esimeses lõigus oli ette nähtud:
„Aktsiisiga maksustatakse ja aktsiisi kogutakse ning vajadusel tagastatakse või seda vähendatakse liikmesriigi kehtestatud korras. […]“.
6 Direktiivi artikli 48 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 1. jaanuariks 2010, jõustumisega alates 1. aprillist 2010. […]“.
Itaalia õigus
Dekreetseadus nr 511/1988
7 Põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis ja igal juhul kuni 31. märtsini 2012 oli 28. novembri 1988. aasta dekreetseaduse nr 511 kiireloomuliste meetmete kohta maakondade ja kohalike omavalitsuste rahanduse valdkonnas (decreto-legge n. 511 – Disposizioni urgenti in materia di finanza regionale e locale; GURI nr 280, 29.11.1988) artikkel 6 (mida on muudetud 2. veebruari 2007. aasta seadusandliku dekreedi nr 26, millega rakendatakse direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (decreto legislativo n. 26 – Attuazione della direttiva 2003/96/CE che ristruttura il quadro comunitario per la tassazione dei prodotti energetici e dell’elettricita; GURI nr 68 regulaarne lisa, 22.3.2007), artikliga 5) (edaspidi „dekreetseadus nr 511/1988“) sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevaga kehtestatakse [26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreediga nr 504 (decreto legislativo 26 ottobre 1995, n. 504)] heaks kiidetud tootmis- ja tarbimismakse ning kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide konsolideeritud redaktsiooni (edaspidi „konsolideeritud aktsiisinormistik“) artiklis 52 jj nimetatud elektrienergia lisaaktsiis:
a) 18,59 eurot 1000 kWh kohta omavalitsusüksuste kasuks eluruumides kasutamise puhul, välja arvatud lisaeluasemed ja elektrivarustus, mille võimsus on kuni 3 kW kasutajate registreeritud elukohas kuni 150 esimese igakuise tarbimise kWh ulatuses. Tarbimise puhul, mis ületab 150 kWh piirmäära kuni 1,5 kW lepingute puhul ja 220 kWh piirmäära lepingute puhul, mille maht on 1,5 kW ja 3 kW vahel, nõutakse vastav lisamaks tagasi ministeeriumidevahelise hinnakomitee 14. detsembri 1993. aasta otsuse nr 15 I peatüki punktis 2 sätestatud kriteeriumide alusel;
b) 20,40 eurot 1000 kWh kohta omavalitsusüksuste kasuks lisaeluasemetes kasutamise eest;
c) 9,30 eurot 1000 kWh kohta provintside kasuks mis tahes kasutamise eest muudes ruumides ja kohtades kui eluruumides kõikide lepingute puhul kuni 200 000 kWh igakuise tarbimise korral.
[…]
3. Lõikes 1 nimetatud lisamakse tasuvad konsolideeritud aktsiisinormistiku artiklis 53 nimetatud maksukohustuslased elektrienergia tarnimisel lõpptarbijatele või oma tarbeks toodetud või ostetud elektrienergia puhul tarbimise ajal. Lisamakse kogutakse ja nõutakse sisse sama korra kohaselt nagu elektrienergia aktsiisi.
4. Lõikes 1 osutatud lisamaksud, mis on seotud kuni 200 kW võimsusega elektrienergia tarnimisega, makstakse otse kohalikele omavalitsusüksustele ja provintsidele, kus asuvad kasutajad. Lisamaksud üle 200 kW võimsusega elektrienergia tarnimiselt ja oma tarbeks toodetud või ostetud elektrienergia tarbimiselt tasutakse riigikassasse, välja arvatud Valle d’Aosta maakonnas [(Itaalia)] ning Trento [(Itaalia)] ja Bolzano [(Itaalia)] autonoomsetes provintsides kogutavad maksud, mis makstakse otse kohalikele omavalitsusüksustele ja provintsidele endile.
[…]“.
Seadusandlik dekreet nr 504/1995
8 26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 504, millega kehtestatakse tootmis- ja tarbimismakse ning kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide konsolideeritud redaktsioon (decreto legislativo n. 504 – testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penali e amministrative; GURI nr 279 regulaarne lisa, 29.11.1995) (edaspidi seadusandlik dekreet nr 504/1995), artikkel 14 sätestab:
„1. Aktsiis tagastatakse, kui selgub, et see on alusetult tasutud; käesolevas artiklis sätestatud tagastamiseeskirju kohaldatakse ka selliste soodustuste taotluste suhtes, mis on antud tasutud aktsiisi täieliku või osalise tagasimaksmise teel või mõnel muul viisil, mis on ette nähtud igat soodustust reguleerivates eeskirjades.
2. Ilma et see piiraks artikli 7 lõike 1 punkti e ja artikli 10b lõike 1 punkti d kohaldamist, tuleb tagastamist taotleda kahe aasta jooksul alates makse tegemise kuupäevast või kuupäevast, mil asjaomast õigust saab kasutada.
[…]
4. Kui kohtumenetluse tulemusel kohustatakse aktsiisikohustuslast maksma kolmandatele isikutele tagasi aktsiisi edasi kandes alusetult sisse nõutud summad, siis nõuab nimetatud maksukohustuslane tagastamist, vastasel juhul lõpeb õigus 90 päeva jooksul alates kuupäevast, mil jõustub otsus, millega kohustatakse summasid tagastama.“
9 Seadusandliku dekreedi artikli 16 lõige 3 näeb ette:
„Maksukohustuslaste ja energiatoodete kommertsladustamise loa omanike nõudeid, mis neil on pärast maksu tasumist, võib arvetel kajastada nende toodete ostjate vastu, mille eest nad on selle maksu tasunud […]“.
10 Seadusandliku dekreedi artiklis 53 on ette nähtud:
„1. Elektrienergia aktsiisi on kohustatud tasuma:
a) üksused, kes esitavad lõpptarbijatele elektrienergia eest arveid […]
[…]“.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
11 Gabel Industria Tessile ja Canavesi on kaks Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingut, kes on sõlminud vastavalt A2A Energia ja Energitiga lepingud elektrienergia tarnimiseks oma tootmiskohtadesse.
12 2010. ja 2011. aasta eest tasusid Gabel Industria Tessile ja Canavesi nende lepingute alusel tasumisele kuuluvad summad, mis sisaldasid lisamaksu, mis oli enne 1. aprilli 2012 kehtetuks tunnistamist ette nähtud dekreetseaduse nr 511/1988 artiklis 6 ja mis lisandus elektriaktsiisile.
13 2020. aastal esitasid nad oma tarnijate vastu hagi Tribunale di Comole (Como esimese astme kohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, paludes kahes tsiviilhagis, mille see kohus liitis, tagastada lisamaksuna tasutud summad põhjusel, et riigisisesed õigusnormid, millega see maks kehtestati, on liidu õigusega vastuolus.
14 See kohus märgib, et pärast 25. juuli 2018. aasta kohtuotsust Messer France (C‑103/17, EU:C:2018:587) otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus), et elektrienergia lisaaktsiisil, mis oli enne kehtetuks tunnistamist ette nähtud dekreetseaduse nr 511/1988 artiklis 6, ei olnud erieesmärki ja seega on see vastuolus direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et 29. märtsi 2010. aasta seadusandlik dekreet nr 48, millega rakendatakse direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (decreto legislativo n. 48 – Attuazione della direttiva 2008/118/CE relativa al regime generale delle accise e che abroga la direttiva 92/12/CEE; GURI nr 75, 31.3.2010), ei muutnud dekreetseaduse nr 511/1988 artiklit 6.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et mõlemad tema menetluses olevad vaidlused kuuluvad pooleliolevate vaidluste hulka, mis puudutavad liikmesriikidele direktiivi 2008/118 järgimiseks antud tähtaja ja Itaalia seadusandja poolt elektrienergia lisaaktsiisi kehtetuks tunnistamise vahelisel ajal alusetult tasutud summade üle otsustamist.
17 Selle suhtes on Itaalia alama astme kohtud kasutanud kahte erinevat lähenemisviisi.
18 Kohtupraktika esimese suuna kohaselt – mille järgimine tooks kaasa maksu tagastamise taotluste rahuldamata jätmise – ei ole kohtul eraõiguslike isikute vahelises vaidluses lubatud jätta kohaldamata riigisisest õigusnormi, mis on liidu direktiiviga vastuolus, sest vastasel juhul tunnustataks direktiivi „horisontaalset vahetut õigusmõju“, mida Euroopa Kohus ei ole aktsepteerinud.
19 Kohtupraktika teine suund – mille järgimine viiks niisuguste taotluste rahuldamiseni – tugineb kohustusele tõlgendada riigisisest õigust alates asjaomase direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumisest direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga taotletavad eesmärgid. Selle suuna järgi tuleneb sellest kohustusest, et direktiivide üksnes vertikaalse vahetu õigusmõju põhimõttega ei ole vastuolus see, kui alusetult makstud summa tuvastatakse horisontaalses „edasikandmise“ suhtes, kuna see suhe on seotud maksusuhtega, millele kehtib vahetult liidu õigusnormist tulenev keeld.
20 Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Como (Como esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Liidu õigusallikate süsteem üldiselt ja ELTL artikli 288 kolmas lõik konkreetsemalt keelavad liikmesriigi kohtul jätta eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata liikmesriigi õigusnormi, mis on vastuolus ülevõtmata või valesti ülevõetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, kui kohaldamata jätmise tagajärjel tekiks eraõiguslikule isikule lisakohustus, olukorras, kus see kujutab endast liikmesriigi õigusnormide (seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artikli 14 lõike 4) kohaselt eeldust, et see eraõiguslik isik saaks selle direktiiviga antud õigustele riigi vastu tugineda?
2. Kas tõhususe põhimõttega on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnorm (seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artikli 14 lõige 4) ei võimalda lõpptarbijal nõuda alusetult tasutud maksu tagasi otse riigilt, vaid annab talle üksnes võimaluse esitada selle tagasisaamiseks hagi maksukohustuslase vastu, kellel on ainsana õigus need summad maksuhaldurilt tagasi nõuda, kusjuures ainsale maksu õigusvastasuse põhjusele – ehk vastuolule [liidu] direktiiviga – saab tugineda üksnes maksukohustuslase ja maksuhalduri vahelises suhtes, kuid mitte selle maksukohustuslase ja lõpptarbija vahelises suhtes, mis takistab sisuliselt tagasinõudmise toimimist, või kas tõhususe põhimõtte täitmise tagamiseks tuleks möönda, et sellisel juhul on lõpptarbijal õigus esitada nõue otse riigi vastu, kuna see on üks neid juhtumeid, kus tal on alusetult tasutud maksu võimatu või ülemäära raske tarnijalt tagasi nõuda?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
21 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 288 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata riigisisese õigusnormi, millega on kehtestatud maks, mis on vastuolus ülevõtmata või valesti üle võetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega.
22 Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on direktiiv oma olemuselt siduv – ja annab seega võimaluse sellele tugineda – ainult „iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud“. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb sellest, et direktiiv ise ei saa tekitada kohustusi eraõiguslikule isikule ja sellele ei saa järelikult tema vastu tugineda (22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Sambre & Biesme ja Commune de Farciennes, C‑383/21 ja C‑384/21, EU:C:2022:1022, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Samas tuleb esimesena meelde tuletada, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik teostab oma pädevust selles direktiivis ette nähtud tulemuste saavutamise vormi ja meetodite osas, nähes oma riigisiseses õiguses ette, et ülevõtmata või ebaõigesti üle võetud direktiivi selged, täpsed ja tingimusteta sätted sisalduvad riigisiseses õiguskorras pärast ülevõtmistähtaja möödumist ning järelikult võib eraõiguslik isik tugineda nendele sätetele teise eraõigusliku isiku vastu. Sellises olukorras ei tulene niimoodi eraõiguslikele isikutele pandud kohustus mitte liidu õigusest, vaid riigisisesest õigusest, ning seega ei kujuta see endast liidu õiguses ette nähtud kohustuste kõrval lisakohustust (vt selle kohta 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Järelikult, kuigi liidu õiguse kohaselt ei saa direktiiv ise tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi ja sellele ei saa iseenesest seega eraõigusliku isiku vastu liikmesriigi kohtus tugineda, võib liikmesriik seevastu anda liikmesriigi kohtutele pädevuse jätta riigisisese õiguse alusel kõrvale mis tahes riigisisese õiguse norm, mis on vastuolus liidu õiguse sättega, millel puudub vahetu õigusmõju (vt selle kohta 18. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Thelen Technopark Berlin, C‑261/20, EU:C:2022:33, punkt 33).
25 Niisiis, vaatamata sellele, et direktiivil ei ole horisontaalset mõju, võib liikmesriigi kohus lubada eraõiguslikul isikul tugineda sellise maksu õigusvastasusele, mille müüja on talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse kohaselt alusetult edasi kandnud, et neutraliseerida majanduslik lisakoormus, mis tal tuli lõpuks kanda, kui selline võimalus on liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud, mille kindlakstegemine on põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
26 Teisena on Euroopa Kohus möönnud, et õigussubjektid võivad tugineda direktiivi tingimusteta ja piisavalt täpsetele sätetele mitte ainult liikmesriigi ja kõigi tema haldusorganite vastu, vaid ka organite või üksuste vastu, mis alluvad riigile või on riigi kontrolli all või millel on laiemad volitused võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest (vt selle kohta 10. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Farrell, C‑413/15, EU:C:2017:745, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne viia läbi vajalik kontroll, et teha kindlaks, kas asjaomased teenuseosutajad kuuluvad ühte nendest kategooriatest.
27 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 288 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata riigisisese õigusnormi, millega on kehtestatud kaudne maks, mis on vastuolus ülevõtmata või valesti üle võetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on sätestatud teisiti või kui üksus, kelle vastu nimetatud maksu vastuolule tuginetakse, allub riigi võimule või kontrollile või tal on volitused, mis on laiemad võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest.
Teine küsimus
28 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda lõpptarbijal vahetult nõuda liikmesriigilt sellise majandusliku lisakoormuse tagastamist, mis tal tekkis, kuna tarnija kandis talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse kohaselt edasi maksu, mille ta ise alusetult tasus, kuid mis võimaldab sellisel tarbijal esitada sellise tarnija vastu tsiviilhagi üksnes alusetult saadu tagastamise nõudes, kui tasu alusetus on tingitud sellest, et maks on vastuolus ülevõtmata või valesti ülevõetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, ning kui seetõttu, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses ei saa direktiivile kui sellisele tugineda, ei saa sellele õigusvastasuse alusele sellise hagi raames õiguspäraselt tugineda.
29 Sellega seoses on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liikmesriigid reeglina kohustatud liidu õigust rikkudes sisse nõutud maksud ja tasud tagastama, kusjuures liidu õiguse sätetega, mis keelavad sellised maksud, õigussubjektidele antud õigustest tuleneb ning neid õigusi täiendab õigus saada tagasi need maksud (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Samas võib erandina liidu õigusega vastuolus olevate maksude tagastamise põhimõttest keelduda alusetult sisse nõutud maksude tagastamisest, kui see tooks kaasa õigustatud isikute alusetu rikastumise, st kui on tuvastatud, et isik, kes on kohustatud neid makse maksma, on need tegelikult otse teisele isikule edasi kandnud (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Neil asjaoludel ei ole alusetult sisse nõutud maksu tegelikult tasunud mitte maksukohustuslane, vaid lõpptarbija, kellele maks on edasi kantud. Seetõttu tähendaks maksukohustuslasele sellise maksusumma tagastamine, mille ta on lõpptarbijalt juba kätte saanud, talle kahekordse makse tegemist, mida võib pidada alusetuks rikastumiseks, kusjuures sellega ei heastataks tagajärgi, mis õigusvastasel maksul oli lõpptarbijale (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Danfoss ja Sauer-Danfoss, C‑94/10, EU:C:2011:674, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Seevastu tuleb samas olukorras vältida, et asjaomane liikmesriik saaks liidu õiguse rikkumisest kasu. Niisiis, kui selline edasikandmine on toimunud võimaluse kohaselt, mille riigisisene õigus tarnijatele annab ja mistõttu lõpptarbija on lõpuks alusetult kandnud seda majanduslikku lisakoormust, peab viimasel olema võimalik saada hüvitist sellise koormuse eest kas vahetult liikmesriigilt või maksukohustuslasest müüjalt. Viimasel juhul peab maksukohustuslasel olema võimalus nõuda samalt liikmesriigilt hüvitist tagastamise eest, mida ta peab tegema.
33 Pärast seda täpsustust tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel igal liikmesriigil ülesanne näha oma õiguskorras ette täpne menetlus, mille kohaselt tuleb teostada selle majandusliku koormuse hüvitamise õigust (vt analoogia alusel 15. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Reemtsma Cigarettenfabriken, C‑35/05, EU:C:2007:167, punkt 37), kusjuures see kord peab vastama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele (vt selle kohta 17. juuni 2004. aasta kohtuotsus Recheio – Cash & Carry, C‑30/02, EU:C:2004:373, punkt 17, ja 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus MyTravel, C‑291/03, EU:C:2005:591, punkt 17).
34 Täpsemalt, kui selline tagasisaamine asjaomastelt tarnijatelt osutub võimatuks või ülemäära keeruliseks, nõuab tõhususe põhimõte, et lõpptarbijal peab olema võimalik esitada tagastamistaotlus vahetult asjaomasele liikmesriigile (vt selle kohta 15. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Reemtsma Cigarettenfabriken, C‑35/05, EU:C:2007:167, punkt 41, ja 26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Farkas, C‑564/15, EU:C:2017:302, punkt 53).
35 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et vastavalt seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artiklile 53 pidid elektrienergia lisaaktsiisi tasuma elektritarnijad, kuid viimased kandsid selle seejärel lõpptarbijatele edasi vastavalt neile seadusandliku dekreedi nr 504/1995 artikli 16 lõikega 3 antud võimalusele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmete kohaselt on selles seadusandlikus dekreedis aga ette nähtud, et lõpptarbijad ei saa nõuda vahetult asjaomaselt liikmesriigilt sellise majandusliku lisakoormuse hüvitamist, mida nad on niisiis alusetult kandnud, vaid nad peavad esitama sellise nõude üksnes nendele tarnijatele.
36 Arvestades, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 22, ei saa direktiivi valesti ülevõetud või ülevõtmata säte, isegi kui see on selge, täpne ja tingimusteta, iseenesest tekitada eraõiguslikule isikule lisakohustust võrreldes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kohustustega ning seega ei saa sellele sättele kui sellisele tema vastu tugineda, millest tuleneb, et sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tarbijatel õiguslikult võimatu tugineda elektritarnijate vastu sellele, et elektrienergia lisaaktsiis on vastuolus direktiivi 2008/118 sätetega, ning järelikult saada hüvitist selle maksuga kaasneva majandusliku lisakoormuse eest, mida nad pidid kandma seetõttu, et Itaalia Vabariik ei võtnud seda direktiivi nõuetekohaselt üle.
37 Seega tuleb Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal, mis puudutab põhikohtuasjas kõnealuste riigisiseste õigusnormide omadusi ja mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, järeldada, et õigusnorm, mis ei võimalda lõpptarbijal vahetult nõuda liikmesriigilt sellise majandusliku lisakoormuse hüvitamist, mida ta kandis, kuna tarnija kandis talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse kohaselt edasi maksu, mille tarnija ise sellele liikmesriigile alusetult tasus, rikub tõhususe põhimõtet.
38 Kõigest eeltoodust tuleneb, et teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda lõpptarbijal vahetult nõuda liikmesriigilt sellise majandusliku lisakoormuse hüvitamist, mida ta kandis, kuna tarnija kandis talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse kohaselt edasi maksu, mille ta ise oli alusetult tasunud, kuid mis võimaldab sellisel tarbijal esitada sellise tarnija vastu tsiviilhagi üksnes alusetult saadu tagastamise nõudes, kui ülekande alusetus on tingitud sellest, et maks on vastuolus ülevõtmata või valesti ülevõetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, ning kui seetõttu, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses ei saa direktiivile kui sellisele tugineda, ei saa sellele õigusvastasuse alusele sellise hagi raames õiguspäraselt tugineda.
Kohtukulud
39 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. ELTL artikli 288 kolmandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab eraõiguslike isikute vahelises vaidluses kohaldamata riigisisese õigusnormi, millega on kehtestatud kaudne maks, mis on vastuolus ülevõtmata või valesti üle võetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on sätestatud teisiti või kui üksus, kelle vastu nimetatud maksu vastuolule tuginetakse, allub riigi võimule või kontrollile või tal on volitused, mis on laiemad võrreldes nendega, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest eeskirjadest.
2. Tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei võimalda lõpptarbijal vahetult nõuda liikmesriigilt sellise majandusliku lisakoormuse hüvitamist, mida ta kandis, kuna tarnija kandis talle riigisiseste õigusnormidega antud õiguse kohaselt edasi maksu, mille ta ise oli alusetult tasunud, kuid mis võimaldab sellisel tarbijal esitada sellise tarnija vastu tsiviilhagi üksnes alusetult saadu tagastamise nõudes, kui ülekande alusetus on tingitud sellest, et maks on vastuolus ülevõtmata või valesti ülevõetud direktiivi selge, täpse ja tingimusteta sättega, ning kui seetõttu, et eraõiguslike isikute vahelises vaidluses ei saa direktiivile kui sellisele tugineda, ei saa sellele õigusvastasuse alusele sellise hagi raames õiguspäraselt tugineda.
Allkirjad