ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
24. jaanuar 2024(*)
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Õigus olla ära kuulatud – Õiguskindluse põhimõte – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigusvastasuse vastuväide – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
Kohtuasjas T‑347/21,
Hypo Vorarlberg Bank AG, asukoht Bregenz (Austria), esindajad: advokaadid G. Eisenberger, A. Brenneis ja J. Holzmann,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin, D. Ceran ja C. Flynn, keda abistasid advokaadid B. Meyring, T. Klupsch ja S. Ianc,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne, M. Menegatti ja G. Bartram,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Bauerschmidt, J. Haunold ja A. Westerhof Löfflerová,
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,
kohtusekretär: ametnik S. Jund,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 2. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 Hageja Hypo Vorarlberg Bank AG palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
[…]
III. Poolte nõuded
18 Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada vaidlustatud otsus ja selle lisad teda puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
19 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt;
– teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.
20 Euroopa Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata osas, milles see tugineb väitele, et direktiiv 2014/59 ja määrus nr 806/2014 on õigusvastased;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
IV. Õiguslik käsitlus
[…]
A. Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust
1. Teine väide, mis käsitleb oluliste menetlusnormide rikkumist, sest vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud
145 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus ei vasta ELTL artikli 296 teisest lõigust ning harta artikli 41 lõikest 1 ja lõike 2 punktist c tulenevatele põhjendamiskohustuse nõuetele.
146 Teine väide jaguneb sisuliselt viieks osaks.
a) Sissejuhatavad märkused
147 ELTL artikli 296 teises lõigus on sätestatud, et õigusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused. Samuti näeb harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele ette liidu institutsioonide, organite ja asutuste kohustuse oma otsuseid põhjendada.
148 Liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).
149 Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).
150 Selleks et analüüsida, kas see põhjendus on piisav niisuguses otsuses nagu ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsus, tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu praktika põhjal ei saa järeldada, et liidu institutsiooni, organi või asutuse iga sellise otsuse põhjendus, millega pannakse eraõiguslikule ettevõtjale rahasumma maksmise kohustus, peab tingimata sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad otsuse adressaadil kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamise õigsust (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).
151 Teiseks on liidu institutsioonid ja asutused vastavalt ärisaladuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja mida on täpsustatud eelkõige ELTL artiklis 339, kohustatud üldjuhul mitte avaldama eraettevõtja konkurentidele tema esitatud konfidentsiaalset teavet (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).
152 Kolmandaks, kui kriisilahendusnõukogu niisuguse otsuse põhjendus, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peaks tingimata võimaldama finantsinstitutsioonidel kontrollida nende ex ante osamakse arvutamise õigsust, tähendaks see paratamatult seda, et liidu seadusandjal keelatakse kehtestada selle osamakse arvutamiseks meetod, mis hõlmab andmeid, mille konfidentsiaalsust kaitseb liidu õigus, ning järelikult piiratakse liigselt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis kõnealusel seadusandjal sellel eesmärgil peab olema, võttes temalt muu hulgas võimaluse valida meetod, mis tagab kriisilahendusfondi rahastamise pideva kohandamise finantssektoris toimuvate muutustega sel teel, et võrdlevalt võetakse eelkõige arvesse osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud kõigi finantsinstitutsioonide finantsseisundit (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).
153 Neljandaks, kuigi eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogul lasuvat põhjendamiskohustust tuleb kriisilahendusfondi rahastamise süsteemi loogika ja liidu seadusandja kehtestatud arvutusmeetodi tõttu kaaluda kriisilahendusnõukogu kohustusega hoida asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide ärisaladust, ei tohi viimati nimetatud kohustust siiski tõlgendada nii laialt, et see muudaks põhjendamiskohustuse sisutühjaks (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 120).
154 Põhjendamiskohustuse kaalumisel ärisaladuse kaitse põhimõttega ei saa siiski asuda seisukohale, et eraõiguslikule ettevõtjale rahasumma maksmise kohustust ette nägeva otsuse põhjendamine nii, et talle ei esitata kõiki andmeid, mis võimaldaksid tal täpselt kontrollida selle rahasumma suuruse arvutamist, kahjustab tingimata alati põhjendamiskohustuse sisu (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 121).
155 Mis puudutab kriisilahendusnõukogu otsust, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, siis tuleb põhjendamiskohustust pidada täidetuks, kui isikutel, keda see otsus küll puudutab, kuid kellele ei edastatud ärisaladusega kaitstud andmeid, on kättesaadav kriisilahendusnõukogu kasutatud arvutusmeetod ja piisav teave, et põhijoontes mõista, kuidas nende individuaalset olukorda võeti arvesse nende kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide olukorra suhtes (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).
156 Sellisel juhul on nendel isikutel nimelt võimalik kontrollida, kas nende ex ante osamakse kriisilahendusfondi määrati kindlaks suvaliselt, eirates nende tegelikku majanduslikku olukorda või kasutades ülejäänud finantssektorit puudutavaid andmeid, mis ei ole usutavad. Need isikud võivad seega mõista nende ex ante osamakset kindlaks määrava otsuse põhjendusi ja hinnata seda, kas selle otsuse peale hagi esitamine on mõttekas, mistõttu oleks liigne nõuda kriisilahendusnõukogult, et ta edastaks üksikasjalikult kõik arvandmed, millel põhineb iga asjasse puutuva finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutus (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 123).
157 Eeltoodust tuleneb, et kriisilahendusnõukogu ei ole muu hulgas kohustatud esitama finantsinstitutsioonile andmeid, mis võimaldavad tal täpselt kontrollida korrigeerimise kordaja väärtuse õigsust, kuna selleks kontrollimiseks oleks vaja ärisaladusega kaitstud andmeid kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide majandusliku olukorra kohta (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 135).
158 Seevastu peab kriisilahendusnõukogu avaldama või edastama asjaomastele finantsinstitutsioonidele kokku koondatud ja anonüümistatud neid puudutava teabe, mida kasutati selle osamakse arvutamisel, kui seda teavet on võimalik edastada ärisaladust kahjustamata (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 166).
159 Andmete hulgas, mis tuleb seega finantsinstitutsioonidele kättesaadavaks teha, on muu hulgas iga rühma piirväärtused ja sellega seotud riskinäitajad, mille alusel korrigeeriti nende finantsinstitutsioonide ex ante osamakseid nende riskiprofiiliga (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 167).
160 Hageja teises väites esitatud argumente tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
b) Esimene väiteosa, mis käsitleb aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendatust
161 Hageja hinnangul ei ole vaidlustatud otsus aasta sihttaseme kindlaksmääramise osas nõuetekohaselt põhjendatud. Eelkõige ei ole selge põhjus, miks kriisilahendusnõukogu ei määranud COVID‑19 pandeemia majanduslikke tagajärgi arvestades pangandussektorile madalamat aasta sihttaset, nagu ta oli teinud varasematel aastatel.
162 Kriisilahendusnõukogu piirdus stereotüüpsete ja üldiste kinnitustega ning aasta sihttaseme kindlaksmääramisel arvesse võetavate näitajate loeteluga, selgitamata, kuidas ta neid näitajaid oli hinnanud. Muu hulgas ei selgitanud ta, kuidas ta hindas ex ante osamaksete võimalikku protsüklilist mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile ja selle hinnangu tagajärgi aasta sihttaseme kindlaksmääramisele.
163 Järelikult ei võimalda vaidlustatud otsus hagejal hinnata, kas aasta sihttase, milleks määrati üks kaheksandik 1,35 protsendist, mitte 1 protsendist 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, vastab kohaldatavate õigusnormide nõudele, et aasta sihttase ei tohi ületada ühte kaheksandikku lõplikust sihttasemest.
164 Kriisilahendusnõukogu väidab vastu, et arvestades seda, et lõpliku sihttaseme arvutus on ühtaegu nii tulevikku suunatud kui ka põhjalik, peab ta tingimata tuginema teatud oletustele ja oma asjatundlikkusele, et teha iga osamakseperioodi kohta prognoose selle taseme kindlaksmääramisel. Veel nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 43–48, et kriisilahendusnõukogu võttis majandustsükli faasi analüüsis nõuetekohaselt arvesse COVID‑19 pandeemiat ja võimalikku protsüklilist mõju, mida ex ante osamaksed võisid avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
165 Lisaks jätab hageja tähelepanuta lõpliku sihttaseme dünaamilisuse, mis tuleneb asjaolust, et esialgse perioodi lõpus võrdlusalusena kasutatud tagatud hoiuste summa on oma määratluselt teada alles 31. detsembril 2023 ja enne seda kuupäeva saab seda summat üksnes prognoosida. Sellega seoses on vaidlustatud otsus piisavalt põhjendatud, isegi kui ei ole sõnaselgelt märgitud lõpliku sihttaseme täpset summat. Nimelt nähtub sellest otsusest, et alates 2021. aasta aprillist pidid tagatud hoiused kuni esialgse perioodi lõpuni järk-järgult suurenema. Seega peaks hagejale olema selge, et aasta sihttaseme kindlaksmääramine tasemele üks kaheksandik 1 protsendist 2020. aasta tagatud hoiuste keskmisest summast ei oleks võimaldanud täita määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikes 1 sätestatud nõuet, et esialgse perioodi lõpuks saavutatakse lõplik sihttase, mis on vähemalt 1% tagatud hoiustest.
166 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad algse perioodi lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.
167 Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed algsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 166 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.
168 Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.
169 Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.
170 Samuti arvutab kriisilahendusnõukogu rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 kohaselt iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõplikku sihttaset silmas pidades ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud metoodikaga.
171 Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.
172 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.
173 Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.
174 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.
175 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositavat muutust algse perioodi kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni esialgse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.
176 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja Euroopa Keskpanga (EKP) sellekohased prognoosid või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.
177 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.
178 Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud selle otsuse põhjenduses 48:
„Siht0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiused kokku2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.
179 Kohtuistungil kinnitas kriisilahendusnõukogu siiski, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.
180 Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks esialgse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse tagatud hoiuste keskmist summat 2020. aastal, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste aastast kasvumäära 4% ning esialgse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.
181 Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1% ja sai lõpliku sihttaseme hinnangulise summa, mis pidi saavutatama 31. detsembriks 2023 ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.
182 Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne esialgse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.
183 Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. Aasta sihttasemeks 2021. aasta osamakseperioodi suhtes määrati seega eespool punktis 171 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.
184 Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 180–183 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel aasta sihttase kindlaks määrati. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – see tähendab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas lahendatava hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe nimega „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
185 Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu täitis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb kõigepealt meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib või isegi peab Üldkohus arvesse võtma ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ja seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.
186 Sel eesmärgil kuulati pooled menetluse suulises osas ära kõigi vaidlustatud otsuse aasta sihttasemete kindlaksmääramist puudutavate põhjendamisvigade teemal. Täpsemalt kirjeldas kriisilahendusnõukogu, kellele esitati konkreetselt ja mitu korda selle kohta küsimusi, sammude kaupa meetodit, mida ta tegelikult 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaksmääramisel järgis, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 180–183.
187 Mis puudutab seejärel põhjendamiskohustuse sisu, siis tuleneb kohtupraktikast, et liidu institutsiooni, asutuse või organi tehtud otsuse põhjendustes peavad eelkõige puuduma vastuolud, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ja 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).
188 Samuti, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta teatavaid selgitusi liidu kohtu menetluses, peavad need selgitused olema kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ja 55).
189 Nimelt, kuigi vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 148 ja 149 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu esiteks huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette selles suhtes oma kaitset ning teiseks liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelik õiguslik alus, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.
190 Lõpuks tuleb märkida, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).
191 Sama kehtib ka iga-aastase sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nimelt, nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artiklist 4, seisneb ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähenemise.
192 Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.
193 Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
194 Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttase. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 180–183, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga sellest matemaatilisest valemist mitte mingil kujul.
195 Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et ta avaldas 2021. aasta mais teabelehe teatud vahemikus summaga, millesse võisid lõpliku sihttaseme summad hinnanguliselt jääda, ja oma veebisaidil kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite suuruse. Nimelt, olenemata küsimusest, kas hageja oli tõesti nendest summadest teadlik, ei võimaldanud need summad üksi tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 194 nimetatud kaks tehingut, kusjuures veel tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.
196 Sarnased vastuolud ilmnevad ka viisis, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 178 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul algse perioodi ülejäänud aastatel. Ent nagu kriisilahendusnõukogu kohtuistungil möönis, määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – see tähendab pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 180–183 esitatud nelja sammu alusel ehk jagades kolmega summa, mis saadi kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lõplikust sihttasemest lahutamise tulemusel. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga ei nähtu.
197 Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõpliku hinnangulise sihttaseme 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Nimelt, esiteks sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiseks ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt tuli selleks kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.
198 Sellest järeldub, et mis puudutab aastase sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.
199 Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.
200 Seetõttu tuleb teise väite esimese osaga nõustuda. Võttes arvesse käesoleva kohtuasja õiguslikke ja majanduslikke huve, on siiski korrakohase õigusemõistmise huvides jätkata hagi teiste väidete analüüsimist.
[…]
c) Kolmas väiteosa, mis käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendust seoses teatavate riskinäitajate kohaldamata jätmisega
212 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud seda, miks 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamisel ei kohaldatud teatavaid riskinäitajaid.
213 Nimelt ei kohaldanud kriisilahendusnõukogu selles otsuses nelja riskinäitajat ja riski alamnäitajat, mille delegeeritud määrus 2015/63 siiski ex ante osamaksete kindlaksmääramiseks ette näeb, nimelt näitajat „stabiilse netorahastamise kordaja“ (edaspidi „näitaja SNRK“), näitajat „finantsinstitutsiooni hoitavad omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet ületavad omavahendid ja kõlblikud kohustused“ (edaspidi „näitaja MÜOK“) ning alamnäitajaid „keerukus“ ja „kriisilahenduskõlblikkus“.
214 Piisava teabe puudumisel on võimatu teada, mil määral mõjutas nende riskinäitajate ja riski alamnäitajate kohaldamata jätmine positiivselt või negatiivselt hageja ex ante osamakset. Igal juhul ei ole selge, miks tuleks sellist finantsinstitutsiooni nagu hageja karistada selle eest, et teine finantsinstitutsioon ei ole esitanud teatud andmeid nõutaval viisil, mis viis asjaomaste riskinäitajate ja riski alamnäitajate kohaldamata jätmiseni.
215 Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
216 Kõigepealt tuleb märkida, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 20 lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui vaatlusaluse aasta suhtes kohaldatav järelevalveliste aruannete nõue, millele on osutatud [selle delegeeritud määruse] artiklis 14, ei hõlma [sama määruse] II lisas osutatud konkreetse näitajaga seoses nõutud teavet, ei kohaldata seda riskinäitajat seni, kuni kõnealune järelevalveliste aruannete nõue muutub kohaldatavaks“.
217 Käesolevas asjas märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 21–29, et ta ei kohaldanud näitajaid SNRK ega MÜOK ega ka alamnäitajaid „keerukus“ ja „kriisilahenduskõlblikkus“ seetõttu, et selle otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud nende riskinäitajate ja riski alamnäitajate kohta nõutav teave kõigi finantsinstitutsioonide osas ühte moodi kättesaadav.
218 Konkreetsemalt märkis kriisilahendusnõukogu seoses näitajaga SNRK, et „[liidus] ei kehti ühtegi ühtlustatud siduvat normi seoses SNRKga ning seetõttu ei olnud [tal] võimalik riigi tasandil näitajaid kindlaks määrata“. Mis puudutab näitajat MÜOK, siis täpsustas kriisilahendusnõukogu, et „kuna kõiki MÜOK nõudeid rakendati järk-järgult, ei olnud [tal] andmeid, mis võimaldanuks tal seda näitajat kohaldada iga [kriisilahendusfondi] panustava finantsinstitutsiooni tasandil“. Alamnäitajate „keerukus“ ja „kriisilahenduskõlblikkus“ suhtes märkis kriisilahendusnõukogu, et „[nende alamnäitajate] jaoks vajalikud andmed ei olnud kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide puhul 2019. aruandeaasta kohta ühte moodi kättesaadavad“.
219 Selline põhjendus võimaldab hagejal mõista põhjuseid, miks kriisilahendusnõukogu ei kohaldanud asjaomaseid riskinäitajaid ja riski alamnäitajaid, ning vastab seega eespool punktides 148 ja 149 viidatud kohtupraktikas esitatud nõuetele.
220 Lisaks tuleneb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 20 lõike 1 sõnastusest endast, et see säte ei võimalda kriisilahendusnõukogul võtta arvesse riskinäitaja kohaldamata jätmise tagajärgi iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse summale. Järelikult ei saa hageja kriisilahendusnõukogule ette heita vaidlustatud otsuses selliste kaalutluste esitamata jätmist.
221 Järelikult tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.
d) Neljas väiteosa, mis käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendusi seoses kriisilahendusnõukogu teatavate valikutega, mida ta tegi oma kaalutlusõiguse raames ex ante osamaksete arvutamise parameetrite kindlaksmääramisel
222 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjendus on ebapiisav, kuna selles ei ole täpsustatud, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas talle delegeeritud määrusega 2015/63 antud kaalutlusruumi seoses ex ante osamaksete arvutamise mitme aspektiga.
223 Eelkõige on kriisilahendusnõukogul tagasivõetamatute maksekohustuste suuruse kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum ning ei ole selge, miks ta piiras nende maksekohustuste osa 15 protsendiga asjaomaste finantsinstitutsioonide individuaalsetest ex ante osamaksetest.
224 Lisaks tuleneb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikest 5 ning vaidlustatud otsuse põhjendustest 94–101, 106, 108 ja 112, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusruum täiendavate riskinäitajate kindlaksmääramiseks ja erinevate riskinäitajate ümberskaleerimiseks, kui mõnda neist näitajatest ei kohaldata. Õiguslik raamistik ei anna piisavat selgust ex ante osamaksete arvutamise meetodi ega selle meetodi määravate kriteeriumide osas.
225 Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
226 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 145–153 esitas kriisilahendusnõukogu üksikasjalikult ja tausta selgitavalt põhjused, miks ta määras tagasivõtmatute maksekohustuste suuruseks 15% asjaomaste finantsinstitutsioonide individuaalsetest ex ante osamaksetest. Hageja ei ole aga täpsustanud, miks on need selgitused ebapiisavad, et mõista põhjuseid, miks kriisilahendusnõukogu sellise piiri määras. Seega ei sisalda hageja argumendid ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et vaidlustatud otsus on selles osas ebapiisavalt põhjendatud.
227 Sama kehtib täiendavate riskinäitajate, erinevate riskinäitajate ümberskaleerimise ning hageja mainitud muude arvutamisaspektide kohta. Nimelt selgitas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 98–101 viisi, kuidas ta IV riskisamba raames riskinäitajad ja riski alamnäitajad määratles. Ta esitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 20–29 ja 94–96 ka põhjused, miks ta pidas vajalikuks jätta teatud riskinäitajad kohaldamata (vt eespool punktid 217 ja 218) ja kuidas ta nendest tulenevad erinevad riskinäitajad ümber skaleeris. Lõpuks selgitas kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 108 ja 112, kuidas ta skaleeris vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „3. samm“ all riski toornäitajad ümber ja kuidas ta määras igale riskinäitajale kas pluss- või miinusmärgi vastavalt selle delegeeritud määruse I lisa osale „4. samm“. Hageja ei ole aga täpsustanud põhjusi, miks vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustes esitatud põhjendus ei ole piisav.
228 Lõpuks väidab hageja, et delegeeritud määrus 2015/63 ei ole piisavalt selge ex ante osamaksete arvutamise meetodi ja selle meetodi määravate kriteeriumide osas. Isegi kui eeldada, et seda etteheidet saab tõlgendada nii, et sellega väidab hageja, et delegeeritud määruse artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa on õigusvastased, ei selgita ta, miks need normid õigusvastased on. Sellega seoses ei piisa nende sätete õiguspärasuse vaidlustamiseks ainuüksi hageja kinnitusest – mida ei ole kuidagi põhjendatud –, et delegeeritud määrus annab kriisilahendusnõukogule märkimisväärse kaalutlusruumi.
229 Neil asjaoludel tuleb teise väite neljas väiteosa tagasi lükata.
e) Viies väiteosa, mis käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendusi seoses hageja ex ante osamakse arvutamise muude aspektidega
230 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub põhjendamiskohustust, kuna viis, kuidas kriisilahendusnõukogu tema ex ante osamakse arvutas, ei ole läbipaistev ja arusaadav.
231 Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
1) Ex ante osamaksete arvutuskäigu väidetav arusaamatus ja kontrollimatus
232 Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses on esitatud vaid üldist laadi kaalutlused andmete kogumise ja ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta. Nii ei sisalda selle otsuse tekst ühtegi asjaolu, mis oleks seotud konkreetselt hageja ex ante osamakse arvutamisega. Täpsemalt, selle otsuse lisades on esitatud üksnes lõpptulemused, mis muudab selle osamakse arvutamise arusaamatuks ja kontrollimatuks. Pealegi on nendes lisades olevad andmed asjakohatud, kuna need ei tõenda midagi, ning neil ei ole mingit selgitavat ega põhjendavat rolli, kuna teatavad väärtuste kõikumised on aastate lõikes seletamatud. Seetõttu ei ole Üldkohus ega liikmesriikide kriisilahendusasutused võimelised kriisilahendusnõukogu arvutusi kontrollima. Seega ei põhjendanud finantsturgude järelevalveasutus maksuteates ex ante osamakse arvutamist, viidates lihtsalt vaidlustatud otsusele. Ta kinnitas ka ise, et ta ei mõista seda otsust.
233 Sellega seoses olgu täheldatud, et nagu on märgitud eespool punktis 15, sisaldab vaidlustatud otsuse I lisa hageja individuaalset teabelehte, milles ei ole esitatud mitte ainult ühised andmed, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud kõigi finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid kokku liites või kombineerides, vaid ka kõik hageja ex ante osamakse arvutamisel kasutatud individuaalsed andmed, näiteks tema aasta baasosamakse summa, tema riskinäitajate väärtused ja tema paigutamine rühmadesse vastavalt nendele väärtustele. Lisaks nähtub selle otsuse II lisast, et hagejat teavitati iga riskinäitaja osas moodustatud rühmade arvust ja nende rühmade piirväärtustest. Vastavalt eespool punktis 159 viidatud kohtupraktikale oli hagejal seega muu hulgas võimalik selle otsuse I lisas esitatud andmete alusel, lugedes neid koos sama otsuse II lisa andmetega, kontrollida, kas ta oli kõigi teiste finantsinstitutsioonidega võrreldes paigutatud õigesse rühma.
234 See on nii seda enam, et kriisilahendusnõukogu edastas hagejale enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ex ante osamaksete arvutamise vahendi, et ta saaks oma ex ante osamakse juba ette ära arvutada. See arvutusvahend sisaldas ühest küljest algoritme, mida kriisilahendusnõukogu kasutas esialgsete arvutuste tegemiseks, ja teisest küljest kriisilahendusnõukogu kindlaks tehtud ühiseid andmeid, mis olid saadud kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete liitmisel või kombineerimisel. Seega sai hageja, sisestades oma individuaalsed andmed selle vahendi sobivatesse väljadesse, arvutada samm-sammult oma individuaalse ex ante osamakse vastavalt kriisilahendusnõukogu esialgsetele arvutustele, mille viimane oli teinud 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kohta.
235 On tõsi, et mis puudutab teiste finantsinstitutsioonide andmeid, mida kriisilahendusnõukogu kasutas ex ante osamaksete arvutamise sammudes, nagu need on ette nähtud delegeeritud määruse 2015/63 I lisas – nimelt „näitajate diskretiseerimine“ (2. samm), „määratud märgi arvessevõtmine“ (4. samm) ja „aasta osamaksete arvutamine“ (6. samm) –, siis sisaldasid vaidlustatud otsuse I ja II lisa ainult kriisilahendusnõukogu kindlaks tehtud ühiseid andmeid, mis olid saadud kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete liitmisel või kombineerimisel. Eespool punktis 157 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et kriisilahendusnõukogu ei ole kohustatud esitama finantsinstitutsioonidele täielikku arvutuskäiku, mida kasutati nende ühiste andmete saamiseks, kuna sel juhul tuleks tal avalikustada ärisaladusega kaitstud andmeid kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide majandusliku olukorra kohta.
236 Lõpuks ei saa nõustuda hageja argumendiga, et vaidlustatud otsuse lisades esitatud andmetel puudub igasugune „selgitav ja põhjendav roll“, kuna teatavad väärtuste kõikumised on aastate lõikes väidetavalt seletamatud. Nimelt ei saa ainuüksi asjaolu, et teatud väärtused, mis on saadud suure arvu finantsinstitutsioonide andmete liitmisel või kombineerimisel, võivad aastate lõikes varieeruda, seada kahtluse alla asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide kohta vaidlustatud otsuse I ja II lisas esitatud kõigi andmete usutavust.
237 Teiseks väidab hageja, et arusaamatu on see, kuidas on arvutatud tema aasta baasosamakse ja tema korrigeerimise kordaja. Nimelt olevat selle kordaja väärtus liiga kõrge vaatamata sellele, et hagejal on suurepärased rahvusvahelised reitingud, tema riskiprofiil on parem kui asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide keskmine ja tema majandusmudel on suhteliselt lihtne. Eelkõige ei ole hagejal võimalik aru saada põhjustest, miks tema riiklikul tasandil arvutatud korrigeerimise kordaja on kõrge [konfidentsiaalne](2).
238 Sellega seoses tuleb märkida, et korrigeerimise kordaja väärtus tuleneb arvutusest, mis põhineb delegeeritud määruse 2015/63 I lisas kirjeldatud meetodil ja mida on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 93–121 ning hageja individuaalses teabelehes, mis kuulub selle otsuse I lisasse. Hageja ei ole aga esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit, millega ta püüaks tõendada, et see meetod ja vaidlustatud otsuse nimetatud põhjendustes või individuaalses teabelehes sisalduvad andmed on arusaamatud või seosetud.
239 Igal juhul, võttes arvesse, et riskinäitajatele, nagu neid on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 93–100, antakse kõigis neljas riskisambas teatud kaal, ja kuna ka neid nelja riskisammast omakorda kaalutakse, on mõnedel riskinäitajatel korrigeerimise kordaja arvutamise tulemuses väiksem kaal kui teistel. [konfidentsiaalne] Seda arvestades ei saa hageja väita, et tema korrigeerimise kordaja väärtus on seletamatult suur.
240 Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna see ei võimalda mõista, miks suurenes tema 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse [konfidentsiaalne] võrreldes 2020. aasta osamakseperioodi osamaksega, samas kui Austrias suurenes tagatud hoiuste summa vaid 5,08%, hageja tagatud hoiuste summa suurenes vaid [konfidentsiaalne], tema riskiga korrigeerimise indeksid suurenesid vaid [konfidentsiaalne], kogu pangandusliidu ex ante osamaksete lõplik summa suurenes vaid 13% ja hageja äritegevus jäi samaks.
241 Sellega seoses tuleneb eespool punktis 149 viidatud kohtupraktikast, et liidu akti põhjendustes ei pea olema täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelkõige ei ole kriisilahendusnõukogul lasuv põhjendamiskohustus nii ulatuslik, et tal on kohustus põhjendada, miks ex ante osamakse eelmise aastaga võrreldes suurenes.
242 Lisaks tuleneb ex ante osamaksete arvutamise meetodi ülesehitusest, et nende osamaksete suurus sõltub eelkõige kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste suurusest ning kõigi nende finantsinstitutsioonide riskiprofiilist. Seega, vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja, ei pruugi tema ex ante osamakse aasta-aastalt suurenemine olla tingimata proportsionaalne Austrias tagatud hoiuste, tema tagatud hoiuste või tema korrigeerimise kordaja suurenemisega.
243 Neil asjaoludel ei saa täpseid põhjusi, mis viisid hageja ex ante osamakse suurendamiseni vaatamata hageja mainitud asjaoludele, pidada teabeks, ilma milleta ei olnud võimalik mõista, kuidas võeti tema individuaalset olukorda arvesse tema ex ante osamakse arvutamisel eespool punktides 150–159 viidatud kohtupraktika tähenduses.
244 Neljandaks väidab hageja, et finantsinstitutsioonide määramine rühmadesse on arusaamatu ning tekitab olulisi moonutusi ja ekslikke tulemusi. Eelkõige ei ole täpsustatud põhjust, miks riskinäitaja „finantsvõimendus“ raames ei määratud igasse rühma sama arvu finantsinstitutsioone. Finantsinstitutsioonide rühmadesse liigitamine on samuti arusaamatu seoses IV riskisamba riskinäitajaga „tururiskiga kaalutud varad jagatuna esimese taseme põhiomavahenditega“, kuna finantsinstitutsioone ei liigitatud ka selles rühmas võrdselt ja põhjendatult. Sama kehtib teiste riskinäitajate, näiteks näitaja „tururiskiga kaalutud varad jagatuna koguvaraga“ kohta. Seega on võimatu lõplikult selgeks teha, kas kriisilahendusnõukogu on nõuetekohaselt rühmad määratlenud ja nendesse finantsinstitutsioonid liigitanud ning kas hageja on õigesti paigutatud.
245 Konkreetsemalt oleks kriisilahendusnõukogu pidanud avalikustama toornäitajate arvutamisel kasutatud iga finantsinstitutsiooni andmed, vajaduse korral kas või anonüümsel kujul, et hageja saaks kontrollida, kas võrreldavaid andmeid esitanud finantsinstitutsioonid on määratud sarnastesse rühmadesse.
246 Mis puudutab kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendust seoses asjaoluga, et riskinäitaja „finantsvõimendus“ puhul ei määratud igasse rühma sama arvu finantsinstitutsioone, siis tuleb märkida, et kriisilahendusnõukogu selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 106 piisavalt sellise liigituse põhjuseid, märkides, et tema eesmärk oli vältida, et riski toornäitaja osas sama väärtusega finantsinstitutsioonid satuksid erinevatesse rühmadesse, mistõttu selle näitaja osas sama väärtusega finantsinstitutsioonid määrati samasse rühma ning see võis viia selleni, et eri rühmadesse määrati erinev arv finantsinstitutsioone.
247 Seejärel, võttes arvesse eespool punktides 150–159 viidatud kohtupraktikat, väidab hageja ekslikult, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud tal võimaldama kontrollida igakülgselt rühmade arvu kindlaksmääramist ja finantsinstitutsioonide nendesse määramist, kuna selline lähenemine tähendaks, et talle edastataks teiste finantsinstitutsioonide andmed, mis on kaitstud ärisaladusega.
248 Sellega seoses tuleb lisada, et vastupidi hageja väidetule ei ole kriisilahendusnõukogu kohustatud avalikustama iga asjaomase finantsinstitutsiooni kohta kõiki andmeid, mille viimane on talle esitanud, ega ka seda, millistesse eri rühmadesse ta on liigitatud, ning ta ei pea ka piirduma ainult iga finantsinstitutsiooni nime asendamisega varjunimega. Nimelt, nagu kriisilahendusnõukogu selgitas, ilma et talle oleks selles küsimuses veenvalt vastu vaieldud, ei saa selline meetod tagada, et finantsinstitutsioone ei ole võimalik selliselt esitatud andmete põhjal kindlaks teha. Nimelt ei ole välistatud, et teatavad finantsinstitutsioonid, isegi kui neile on antud varjunimi, on siiski tuvastatavad juba avalikustatud individuaalsete andmete põhjal, eriti kui tegemist on suurte finantsinstitutsioonidega ja liikmesriikidega, kus on neid vaid mõni.
249 Peale selle puudutavad hageja etteheited, mis käsitlevad teisi väidetavaid moonutusi rühmadeks jaotamisel eri riskisammaste raames – isegi siis, kui eeldada, et need on eespool punktides 27–30 viidatud kohtupraktikat arvestades vastuvõetavad –, sisulisi küsimusi ega käsitle vaidlustatud otsuse põhjendatust.
2) Teiste finantsinstitutsioonide individuaalsete andmete esitamata jätmine
250 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendus on ebapiisav, kuna selles ei ole esitatud teiste finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid, ilma milleta on tal võimatu kontrollida tema ex ante osamakse arvutamist. Andmed, mille finantsinstitutsioonid esitavad vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 II lisale, ei ole tegelikult konfidentsiaalsed andmed, kuna need on üldsusele kättesaadavad või tulenevad juba avaldatud teabest, näiteks nende finantsinstitutsioonide tegevusaruannetest.
251 Seega ei ole kriisilahendusnõukogu hoolikalt tasakaalustanud põhjendamiskohustuse ja ärisaladuse kaitse nõuet ega näinud näiteks ette sobivat toimikutega tutvumise menetlust, mis oleks võimaldanud ex ante osamaksete arvutamisel kasutatud kõigi andmete edastamist. Seetõttu palus hageja Üldkohtul kriisilahendusnõukogult välja nõuda kõik selle arvutuse seisukohast asjasse puutuvad dokumendid.
252 Hageja leiab oma repliigis, et kriisilahendusnõukogu ei täitnud põhjendamiskohustuse nõudeid, mille Euroopa Kohus määratles 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601), kuna ta ei esitanud talle kõiki tema ex ante osamakse arvutamise niisuguseid elemente, mille ta oleks saanud ärisaladust rikkumata edastada. Nimelt ei esitanud Euroopa Kohus ammendavat loetelu kõigist andmetest, mille kriisilahendusnõukogu peab avalikustama.
253 Hageja sõnul peab kriisilahendusnõukogu kõigepealt tõendama iga sellise teabe konfidentsiaalsust, mida ta ei ole avalikustanud ja mis on vajalik ex ante osamaksete arvutamise kontrollimiseks.
254 Edasi, mis puudutab ärisaladuse kaitset, siis ei esine teatud andmete osas, mille kriisilahendusnõukogu edastamata jättis, mingit ohtu, et nende edastamine võib kahjustada asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide huve. Nii on see näiteks iga finantsinstitutsiooni korrigeerimise kordaja puhul.
255 Lisaks on andmed, millel põhineb 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamine, pärit 2019. aastast ehk ajast, mis eelnes ligi kolm aastat vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele, mistõttu on need kaotanud igasuguse konfidentsiaalsuse. Nimelt on finantsinstitutsioonide esitatud andmed aastate lõikes väga erinevad ja seetõttu puudub neil finantsinstitutsioonide majandusliku seisundi hindamisel praktiline tähtsus.
256 Lõpuks tuleks igal juhul avalikustada need andmed, mis ei võimalda finantsinstitutsioone kindlaks teha, sealhulgas koondandmed, mida kasutatakse kõigi ex ante osamaksete arvutamise eri etappides. Kriisilahendusnõukogu oleks võinud muu hulgas edastada iga finantsinstitutsiooni passiva kogusumma ja tema korrigeerimise kordaja, kustutades asjasse puutuva finantsinstitutsiooni nime konfidentsiaalseid andmeid avaldamata. Seega oleksid finantsinstitutsioonid võinud end võrrelda teiste sarnase suurusega finantsinstitutsioonidega, et hinnata, kas riskiprofiiliga korrigeerimine vastab nende tegelikule majanduslikule olukorrale, ja kontrollida finantsinstitutsioonide rühmadesse määramist.
257 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 märkis kriisilahendusnõukogu, et „finantsinstitutsioonide ärisaladused – st kogu teave finantsinstitutsioonide kutsealase tegevuse kohta, mille avalikustamine konkurendile ja/või laiemale üldsusele võib oluliselt kahjustada finantsinstitutsiooni huve – loetakse konfidentsiaalseks teabeks“. Ta lisas, et „[…] ex ante osamaksete arvutamisel pidas ta ärisaladuseks teavet, mille finantsinstitutsioon [deklareeris] enda kohta vormil […] ja millele ta ex ante osamakse arvutamisel tugines“.
258 Veel märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 90–92, et tal on keelatud „avaldada iga finantsinstitutsiooni andmete elemente, mis on [selles otsuses] tehtud arvutuste aluseks“, samas kui ta võis „avaldada koondatud ja ühiseid andmeid, kui need olid kokku liidetud“. Siiski oli selle otsuse kohaselt finantsinstitutsioonidele „täielikult läbipaistev see, kuidas nende [aasta baasosamakse] ja korrigeerimise kordaja arvutati“ ja kuidas osamakse arvutamisel järgiti samme, milleks on „toornäitajate arvutamine“ (1. samm), „näitajate ümberskaleerimine“ (3. samm) ja „koondnäitaja arvutamine“ (5. samm). Lisaks oli finantsinstitutsioonidel võimalik saada „seda osa andmetest, mis olid kõigile ühesed ja mida kriisilahendusnõukogu kasutas vahet tegemata kõigi finantsinstitutsioonide puhul, kohandatuna nende riskiprofiiliga“, järgmiste osamaksete arvutamise sammude kohta: „näitajate diskretiseerimine“ (2. samm), „määratud märgi arvessevõtmine“ ja „aasta osamaksete arvutamine“ (6. samm).
259 Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et ex ante osamaksete arvutamise meetodi põhimõte ise, nagu see tuleneb direktiivist 2014/59 ja määrusest nr 806/2014, eeldab, et kriisilahendusnõukogu kasutab ärisaladusega kaitstud andmeid, mida ei saa ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsuse põhjendustes korrata (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 114).
260 Teisena, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei kohusta põhjendamiskohustus kriisilahendusnõukogu esitama vaidlustatud otsuses üksikasjalikke põhjendusi, mis näitavad iga andmete kategooria suhtes, miks finantsinstitutsioonide esitatud andmed on konfidentsiaalsed.
261 Seejuures, nagu nähtub eespool punktis 149 viidatud kohtupraktikast, ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab.
262 Ent esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 esitatud kaalutlustest, et kriisilahendusnõukogu leidis, et iga finantsinstitutsiooni esitatud kõik andmed olid tervikuna kaitstud ärisaladusega, kuna nende andmete avalikustamine konkurendile või laiemale üldsusele võib tõsiselt kahjustada asjaomase finantsinstitutsiooni huve.
263 Teiseks, kuna hageja esitas oma andmed ex ante osamaksete arvutamiseks vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 14, oli tal täielik ülevaade iga kategooria andmete laadist ja üldistest näitajatest. Ta oli seega võimeline hindama, mil määral võib iga andmekategooria koosneda konfidentsiaalsest teabest.
264 Eeltoodut arvestades oli hagejal piisavalt teavet, et mõista ja vajaduse korral vaidlustada põhjuseid, miks kriisilahendusnõukogu leidis, et teiste finantsinstitutsioonide individuaalsetele andmetele laieneb ärisaladuse kaitse. Ta võis nimelt iga andmekategooria laadi ja üldisi näitajaid arvestades vaidlustada vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 esitatud kriisilahendusnõukogu hinnangu, et need andmed on salajased ja nende avalikustamine võib oluliselt kahjustada asjaomase finantsinstitutsiooni huve. Seega olid tal kõik vajalikud andmed, et vaidlustada asjaolu, et kriisilahendusnõukogu ei järginud põhjendamiskohustuse ja ärisaladuse kaitse põhimõttega seoses Euroopa Kohtu kujundatud nõudeid, mida on meenutatud eespool punktides 155, 158 ja 159.
265 Kolmandaks ei ole hageja poolt Üldkohtule esitatud tõendid piisavad tõendamaks, et finantsinstitutsioonide individuaalsed andmed ei ole tegelikult konfidentsiaalsed andmed, kuna need on juba üldsusele teada.
266 Selle kohta märkis hageja esiteks, põhjendades oma argumenti, et suur osa finantsinstitutsioonide esitatud andmeid avalikustatakse siis, kui avaldatakse Euroopa Pangandusjärelevalve (edaspidi „EBA“) stressitestid, näiteks „andmed kapitali kohta (omakapital, omavahendid, põhiomavahendite suhe jne), võlamäär ja riskipositsioonide erinevad summad (krediidirisk, väärtpaberistamine, tururisk, kasutusrisk jne)“. Lisaks viib EBA hageja sõnul liidu tasandil läbi iga-aastased läbipaistvustestid, mille raames see asutus avaldab muu hulgas „iga finantsinstitutsiooni üksikasjalikud andmed tema turupositsiooni, riskipositsioonide summade [või] omavahendite suhete kohta“.
267 Tuleb siiski märkida, et EBA poolt 2018. aastal liidu tasandil läbi viidud stressitest ja iga-aastased läbipaistvustestid, millele hageja viitab, puudutavad üksnes piiratud arvu asutusi ja piiratud arvu andmeid, mida on palju vähem kui ex ante osamaksete arvutamiseks kasutatud andmed, ning hageja seda kohtuistungil ka möönis. Seega ei ole hageja tõendanud, et EBA tegevuse käigus avaldatud andmed puudutasid kõiki finantsinstitutsioone, kellel on kohustus teha ex ante osamakseid.
268 Teiseks viitas hageja asjaolule, et eespool punktis 267 viidatud iga-aastaste läbipaistvustestide eesmärk on täiendada andmeid, mille finantsinstitutsioonid ise on avaldanud muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1) artiklite 431–455 alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 106 alusel. Sellega seoses piirdus hageja aga pelgalt viitega nendele sätetele, selgitamata, millised konkreetsed ex ante osamaksete arvutamiseks kasutatud finantsinstitutsioonide andmed olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal nende sätete alusel kohustuslikult avalikustatavad.
269 Lisaks ei ole hageja väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et kõik andmed, mida kasutati vähemalt ühe riskinäitaja kindlaksmääramisel, mille arvutamine nõuab mitme andmekategooria kombineerimist, olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal üldsusele teada.
270 Neljandaks ei tähenda asjaolu, et 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamiseks kasutatud andmed puudutavad 2019. aastat, et need andmed ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal enam ärisaladusega kaitstud. Samuti ei ole tõendatud, et finantsinstitutsioonide esitatud kõigi andmete avalikustamine vaidlustatud otsusega ei saanud ainuüksi aja möödumise tõttu ärisaladust kahjustada. Ainuüksi asjaolu, et need andmed on aastate lõikes muutuvad, ei võimalda tõendada, et need andmed olid enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kaotanud oma konfidentsiaalse laadi.
271 Lisaks tuleneb tõepoolest Euroopa Kohtu praktikast, et teave, mis võis olla käsitatav ärisaladusena teatud ajavahemikul, millest on möödunud viis aastat või rohkem, loetakse põhimõtteliselt aja möödumise tõttu vananenuks ja seepärast oma konfidentsiaalse laadi kaotanuks, välja arvatud juhul, kui niisugusele laadile tuginev isik tõendab erandkorras, et vaatamata teabe vanusele on see tema või mõne kolmanda isiku ärialases olukorras endiselt oluline (vt selle kohta analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamiseks kasutatud andmed olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal vähem kui kolm aastat vanad.
272 Viiendaks, mis puudutab hageja argumenti, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud anonüümselt avalikustama iga finantsinstitutsiooni korrigeerimise kordaja suuruse ja passiva kogusumma, siis nähtub eespool punktides 150–159 viidatud kohtupraktikast, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud andma teiste finantsinstitutsioonide andmete kohta asjaomasele finantsinstitutsioonile piisavalt teavet, et viimane saaks sisuliselt aru, kuidas võeti kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide olukorra suhtes arvesse tema individuaalset olukorda tema ex ante osamakse arvutamisel. Täpsemalt on kriisilahendusnõukogu kohustus avaldada või edastada asjaomastele finantsinstitutsioonidele finantsinstitutsioonide kohta kokku koondatud ja anonüümistatud teave, mida kasutati selle osamakse arvutamisel, kui seda teavet on võimalik edastada ärisaladust kahjustamata.
273 Ent sõltumata küsimusest, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal olid andmed kõigi finantsinstitutsioonide passiva kogusumma ja korrigeerimise kordaja kohta kaitstud ärisaladusega, tuleb esiteks märkida, et iga finantsinstitutsiooni passiva kogusumma on teave, mis on vajalik ex ante osamaksete arvutamise esimeses etapis, see tähendab aasta baasosamakse kindlaksmääramiseks vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile a, kusjuures seda osamakset tuleb seejärel korrigeerida iga finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga tema muude individuaalsete andmete põhjal. Teiseks kujutab korrigeerimise kordaja endast vaheväärtust, mis saadakse mitme ex ante osamakse arvutamise sammu läbimisel, ja see hõlmab kõiki riskinäitajaid, mida kriisilahendusnõukogu selle arvutuse tegemisel kasutab. See kordaja väljendab seega iga finantsinstitutsiooni üldist riskiprofiili, mis põhineb kõigil riskinäitajatel ja millel ei ole pealegi mingit otsest seost finantsinstitutsiooni passiva kogusummaga.
274 Neil asjaoludel ei oleks iga finantsinstitutsiooni passiva kogusumma ja korrigeerimise kordaja suuruse avalikustamine võimaldanud – ilma et ühtlasi oleks avalikustatud kõigi teiste finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid – saavutada hageja taotletavat eesmärki võrrelda tema olukorda teiste sarnase suurusega finantsinstitutsioonide olukorraga, et kontrollida tema riskiprofiili alusel korrigeeritud aasta baasosamakse arvutamist. Samuti, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei oleks üksnes nende suuruste avalikustamine võimaldanud kontrollida finantsinstitutsioonide määramist rühmadesse.
275 Järelikult ei saa iga finantsinstitutsiooni korrigeerimise kordaja suurust ja passiva kogusummat pidada elementideks, ilma milleta ei saa finantsinstitutsioonid sisuliselt mõista, kuidas võeti kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide olukorra suhtes arvesse nende individuaalset olukorda.
276 Kõike eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata hageja argument, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna selles ei ole esitatud teiste finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid, mis võimaldaksid kontrollida tema ex ante osamakse arvutamist.
3) Osalevate liikmesriikide erinevused seoses suhtega, mis esines liikmesriigi finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete kogusumma riiklikul tasandil arvutatud komponendi ja liidu tasandil arvutatud komponendi vahel
277 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuses ei ole kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete kogusumma puhul põhjendatud nende liikmesriikide vahelisi erinevusi seoses sellega, kuidas suhestusid teineteisesse esiteks selle kogusumma komponent, mis arvutati riiklikul tasandil, ja teiseks selle summa komponent, mis arvutati liidu tasandil. Teatud liikmesriikides on riikliku tasandi komponent erineval määral suurem kui liidu tasandi komponent ja teistes liikmesriikides vastupidi. Lisaks saab koondväärtuste analüüsi põhjal eeldada, et mõned liikmesriigid rahastavad suuremat osa liidu tasandil arvutatud osamaksetest.
278 Sellega seoses tuleb märkida, et kriisilahendusnõukogu selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 60, et „[a]asta osamaksete riikliku tasandi komponendi arvutamiseks […] määrati selle arvutuse teostamiseks sihttase kindlaks riigisiseselt, võttes arvesse üksnes asjaomase kriisilahenduskorras osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuseid“, samas kui teiste osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide andmeid arvesse ei võetud.
279 Seevastu on vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 märgitud, et „aasta osamakse [liidu tasandi komponendi] arvutamiseks […] määrati selle arvutuse teostamiseks aasta sihttase kindlaks kõigi osalevates liikmesriikides asutatud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste alusel“.
280 Sellest tuleneb, et hageja viidatud vahed ja erinevused on seletatavad asjaoluga, et ex ante osamaksete arvutamine riiklikul tasandil ja nende osamaksete arvutamine liidu tasandil põhineb erinevatel andmetel. Seda arvestades ei lähe kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustus nii kaugele, et tal on kohustus ulatuslikumalt selgitada erinevusi osamaksete riikliku ja liidu tasandi arvutuse vahel.
4) Teiste finantsinstitutsioonide andmete parandamist puudutav põhjendus
281 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsus ei võimalda finantsinstitutsioonidel kontrollida teiste finantsinstitutsioonide andmete parandamise mõju 2021. osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamisele, kuna kriisilahendusnõukogu ei avalikusta muu hulgas nende finantsinstitutsioonide arvu, kes edastasid hiljem parandatud andmed, ega seda, milline mõju oli parandustel ex ante osamaksete summale. Sellega seoses võivad kriisilahendusnõukogu arvutustes esineda vead. Nimelt märkisid mõned finantsinstitutsioonid lausa seda, et nad olid „võib-olla“ esitanud ebaõigeid andmeid, mis tähendab, et kriisilahendusnõukogu arvutus põhineb ebatäpsetel andmetel. Isegi kui võimalikke parandusi võib järgmisel osamakseperioodil tagantjärele arvesse võtta, ei teavitata finantsinstitutsioone sellistest parandustest ja nende põhjustest, mis suurendab ex ante osamaksete arvutamise läbipaistmatust ja kontrollimatust. Seega ei ole läbipaistev see, miks erineb ühelt poolt 2021. aasta osamakseperioodi jaoks arvutatud osamaksete summa, mida alles järelevalve alla võetud finantsinstitutsioonide puhul korrigeeriti, ning teiselt poolt nende osamaksete lõplik summa pärast seda, kui nendest oli maha arvatud 2015. aasta osamakseperioodi suhtes kindlaks määratud osamaksed ning kohandused, mis tulenesid andmete muutmisest või korrigeerimisest.
282 Sellega seoses tuleneb eespool punktides 150–159 viidatud kohtupraktikast, et vaidlustatud otsus ei pea tingimata sisaldama kõiki elemente, mis võimaldavad otsuse adressaadil kontrollida tema ex ante osamakse arvutamise õigsust. Teisi finantsinstitutsioone puudutavatest hilisematest parandustest või nende tegemise põhjustest teada andmine tähendaks aga, et hagejale tuleks edastada teiste finantsinstitutsioonide andmeid, mida kaitseb ärisaladus.
283 Mis puudutab seejärel asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei olnud esitatud teavet nende finantsinstitutsioonide arvu kohta, kelle suhtes parandusi tehti, siis ei ole hageja selgitanud, miks oli tal seda teavet vaja, et mõista, kuidas kriisilahendusnõukogu võttis tema individuaalset olukorda arvesse tema 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamisel.
284 Argumendid, mis käsitlevad väidetavaid võimalikke vigu ex ante osamaksete arvutamisel ning seda, et kriisilahendusnõukogu kasutas valesid andmeid, tõstatavad sisulise küsimuse, mitte vaidlustatud otsuse põhjendatuse küsimuse. Lisaks ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks viimasel neid argumente sisuliselt analüüsida.
285 Eespool toodut arvestades tuleb teise väite viies osa tagasi lükata.
f) Järeldus teise väite kohta
286 Kõigest eeltoodust tuleneb, et teise väite esimese osaga tuleb nõustuda ja teine kuni viies väiteosa tagasi lükata.
2. Kolmas väide, et rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna ei ole järgitud õigust olla ära kuulatud
287 Hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu poolt enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist korraldatud konsulteerimismenetluses ei järgitud tema õigust olla ära kuulatud, mis on ette nähtud harta artikli 41 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a, kuna see ei võimaldanud tal tõhusalt esitada märkusi oma ex ante osamakse arvutamise kohta.
288 Nimelt ei ole kahenädalane ajavahemik, mille jooksul see menetlus toimus, piisav, et esitada oma seisukoht vaidlustatud otsuse eelnõu ja koondstatistika kohta ning et neid kontrollida ja analüüsida, seda enam, et esitatud andmed ei ole piisavad, et kontrollida hageja ex ante osamakse arvutamise käiku ja summat. Avalikustamata jäeti kõigi finantsinstitutsioonide need andmed, mille alusel arvutati ühised andmed, mis on määrava tähtsusega finantsinstitutsioonide paigutamisel rühmadesse ja seega finantsinstitutsioonide liigitamisel iga riskinäitaja alusel. Järelikult ei võimaldanud kriisilahendusnõukogu hagejal väljendada oma seisukohta sisulistes ja õiguslikes küsimustes, mis olid tema ex ante osamakse seisukohast asjakohased, ega kontrollida selle osamakse õigsust. Lisaks, isegi kui kriisilahendusnõukogu tegi hagejale enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kättesaadavaks ex ante osamaksete interaktiivse arvutamise vahendi, ei võimalda see vahend finantsinstitutsioonidel ka hinnata, kas nende riskiga korrigeerimine on kõigi teiste finantsinstitutsioonide suhtes usutav ja kas nende majanduslikku olukorda on õigesti hinnatud.
289 Lisaks viidi konsulteerimismenetlus väidetavalt läbi puhtformaalselt, mida tõendab eelkõige asjaolu, et kriisilahendusnõukogu ei võtnud arvesse ühtegi finantsinstitutsioonide esitatud märkust. Kriisilahendusnõukogu lükkas finantsinstitutsioonide väljendatud teatud kahtlused mitu korda tagasi viitega vaidlustatud otsuse õiguslikule raamistikule ja põhjendustele.
290 Eespool nimetatud rikkumised on seda olulisemad, et kriisilahendusnõukogul on ex ante osamaksete kindlaksmääramisel märkimisväärne kaalutlusruum, mistõttu on õiguse olla ära kuulatud järgimine eriti tähtis.
291 Kriisilahendusnõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.
292 Harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud õigus olla ära kuulatud tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).
293 Käesolevas asjas viis kriisilahendusnõukogu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist 5.–19. märtsini 2021 läbi konsulteerimismenetluse, mille käigus edastas ta asjaomastele finantsinstitutsioonidele vaidlustatud otsuse eelnõu ja palus neil veebivormi kaudu esitada oma kommentaarid selle eelnõu sisu kohta.
294 Lisaks edastas kriisilahendusnõukogu asjaomastele finantsinstitutsioonidele järgmised dokumendid:
– interaktiivse arvutamise vahendi, mis võimaldas neil arvutada oma 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksed vahearvutuste tulemuste alusel;
– oma 3. märtsi 2021. aasta arvamuse SRB/ES/2021/13 kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kohta ja finantsinstitutsioonidega konsulteerimise alustamise kohta;
– dokumendi pealkirjaga „Koondstatistika“, mis sisaldab kõigi finantsinstitutsioonide arvutuste statistikat ülevaatlikul ja ühte koondatud kujul;
– suunised selle kohta, kuidas arvutada 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakseid arvutusvahendi abil.
295 Selles kontekstis tuleneb esiteks eespool punktides 150–159 viidatud kohtupraktikast, et vastupidi hageja väidetule ei olnud kriisilahendusnõukogu kohustatud talle edastama iga finantsinstitutsiooniga seotud kõiki dokumente ja andmeid, et hageja saaks täielikult kontrollida oma ex ante osamakse arvutamise õigsust. Eelkõige ei olnud kriisilahendusnõukogu kohustatud talle edastama dokumente, mis sisaldasid teiste finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid ja mida kaitses ärisaladus.
296 Teiseks ei vaielnud hageja muu hulgas vastu sellele, et teda teavitati 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamise metoodikast ja tema tasumisele kuuluva ex ante osamakse summa esialgse arvutuse tulemusest, mistõttu oli tal võimalik täita kriisilahendusnõukogu esitatud vorm, esitades tõhusalt oma märkused iga arvutusetapi kohta.
297 Seda arvestades ei viita miski sellele, et hagejal ei olnud võimalik tutvuda elementidega, mis olid tema ex ante osamakse arvutamise aluseks ja mida kriisilahendusnõukogu oli kohustatud talle edastama.
298 Lisaks oli hagejal võimalus esitada nende asjaolude kohta oma arvamus eespool punktis 293 nimetatud veebivormi kaudu. Seega võis ta esitada oma märkused kriisilahendusnõukogu kaalutlusõiguse raames tehtud valikute kohta tema ex ante osamakse arvutamisel, nagu aasta sihttaseme kindlaksmääramine või IV riskisamba teatavate riskinäitajate täpsus, ning tal oli võimalik oma esialgne ex ante osamakse arvutada kriisilahendusnõukogu esitatud arvutusvahendit kasutades.
299 Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et vorm – mis on ette nähtud selleks, et puudutatud isikud saaksid oma seisukoha pädevale asutusele teatavaks teha – võimaldab üldjuhul neil üksikasjalikult esitada oma seisukoha asjaolude kohta, mida pädev asutus peab arvesse võtma, ning kui nad seda vajalikuks peavad, esitada andmeid või hinnanguid, mis erinevad pädevale asutusele juba esitatust (vt analoogia alusel 9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus M, C‑560/14, EU:C:2017:101, punktid 39 ja 40).
300 Käesolevas asjas on see nii.
301 Nimelt palus kriisilahendusnõukogu konsulteerimismenetluses finantsinstitutsioonidel esitada esiteks oma märkused eelnevalt kindlaks määratud 13 teema kohta, mis andis neile võimaluse kommenteerida ex ante osamaksete arvutamise mitut aspekti, sealhulgas selle arvutamise metoodikat ja tulemusi. Teiseks võisid finantsinstitutsioonid 14. teema raames tõstatada mis tahes muid küsimusi, mida nad pidasid asjakohaseks 2021. osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamisel ja mida eelnevalt kindlaks määratud teemad juba ei hõlmanud. Järelikult oli hagejal võimalik esitada oma märkused selle arvutuse iga elemendi või arvutuskäigu kohta.
302 Lisaks, mis puudutab konsulteerimismenetluses märkuste esitamiseks määratud tähtaega, mis käesoleval juhul on kaks nädalat, siis tuleb esiteks märkida, et hageja ei ole selgitanud, kuidas see tähtaeg rikkus tema õigust olla ära kuulatud. Sellega seoses piirdus ta kinnitusega, et on „utoopiline“ eeldada, et otsuse eelnõu ja koondstatistikat on võimalik nii lühikese aja jooksul kontrollida ja analüüsida, viitamata nende dokumentide konkreetsetele aspektidele või praktilistele raskustele, mis takistasid tal esitada määratud tähtaja jooksul oma märkusi tema ex ante osamakse arvutamise aluseks olevate elementide kohta, nagu need, mida on mainitud eespool punktides 296 ja 298. Ainus konkreetne asjaolu, mida hageja selles kontekstis mainis, on see, et kriisilahendusnõukogu esitatud andmed ei olnud piisavad, et kontrollida tema ex ante osamakse arvutuskäiku ja suurust. Ent nagu on tuvastatud eespool punktides 295–297, ei ole tõendatud, et kriisilahendusnõukogu oli kohustatud hagejale edastama muid dokumente peale nende, mida on mainitud eespool punktis 294, mistõttu see asjaolu ei võimalda tuvastada, et kahenädalane tähtaeg oli õiguse olla ära kuulatud seisukohast ebapiisav.
303 Teiseks oli hagejal kohustus tasuda ex ante osamaksed alates 2016. aastast, nii et 2021. aasta osamakseperiood oli kuues, milles ta osales. Sellest tuleneb, et kriisilahendusnõukogu läbi viidud konsulteerimismenetluse ajal oli tal juba hea ülevaade nende osamaksete arvutamise käigust. Neil asjaoludel ja kuna puuduvad erilised asjaolud, millele hageja viitab, ei luba miski järeldada, et märkuste esitamiseks ette nähtud tähtaeg oli ebapiisav.
304 Mis puudutab lõpuks kriisilahendusnõukogu vastuseid finantsinstitutsioonide märkustele, siis ei ole hageja välja toonud ühtegi konkreetset märkust, millele kriisilahendusnõukogu ei vastanud.
305 Samuti ei võimalda ainuüksi asjaolu, et kriisilahendusnõukogu otsustas lõpuks finantsinstitutsioonide märkusi arvesse võttes vaidlustatud otsust siiski mitte muuta võrreldes finantsinstitutsioonidele edastatud otsuse eelnõuga, tõendada seda, et konsulteerimismenetlusega rikuti hageja õigust olla ära kuulatud. Nimelt, nagu Üldkohus on juba otsustanud (vt selle kohta 25. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Slovenská pošta vs. komisjon, T‑556/08, ei avaldata, EU:T:2015:189, punkt 89), väljendab see argument kriitikat kriisilahendusnõukogu hinnangu põhjendatuse suhtes, kuid see ei saa olla vaadeldav õiguse olla ära kuulatud rikkumisena.
306 Järelikult ei võimalda hageja argumendid tõendada, et tal ei olnud võimalust teha tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukohta kõigi vaidlustatud otsuse aluseks olevate faktiliste või õiguslike asjaolude suhtes.
307 Eeltoodust tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
otsustab:
1. Tühistada Hypo Vorarlberg Bank AGd puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.
2. Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed Hypo Vorarlberg Bank AGd puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub Ühtse Kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni 2021. aasta eest kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.
3. Jätta kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Hypo Vorarlberg Banki kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. jaanuaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad