4. juunil 2012 esitatud hagi - Eni versus komisjon
(Kohtuasi T-240/12)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Eni SpA (Rooma, Itaalia) (esindajad: advokaadid G. Roberti ja I. Perego)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tunnistada hagi vastuvõetavaks;
tühistada vaidlustatud akt;
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Käesolev hagi on esitatud 23. aprilli 2012. aasta kirja (nr *D/2012/042026) peale, mis seondub juhtumiga COMP/F/38.638 (Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk - Uuesti vastu võtmine), millega Euroopa Komisjon teavitas ENI-t oma otsusest taasavada menetlus BR-ESBR Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsuse (kohtuasjas T-39/07: Eni vs. komisjon) tagajärjel, millega tühistati osaliselt 29. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5700 (Juhtum COMP/F/38.638 - Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) ning vähendati sellega määratud trahvi.
Oma hagi toetuseks viitab ENI üheleainsale hagi alusele, mis seisneb pädevuse puudumises; komisjon ei saa taasavada uurimismenetlust seoses juhtumiga BR-ESBR selleks, et võtta vastu uus sanktsioneeriv otsus.
ENI väidab, et lisaks sellele, et Üldkohus nägi 13. juuli 2011. aasta otsuses ette 2006. aasta otsuse BR-ESBR osalise tühistamise, sest komisjon oli korduvas rikkumises seisnevat raskendavat asjaolu vääralt hinnanud, teostas ta tegelikult selles osas ka omaenda sisulise lahendamise pädevust ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 tähenduses, muutes trahvi summat ning asendades komisjoni hinnangu enda omaga. Sellest tulenevalt on menetluse BR-ESBR taasavamise otsus lisaks sellele, et see rikub antud volituste põhimõtet ja ELTL artiklis 13 ette nähtud institutsionaalset tasakaalu, vastuolus ka õiglase kohtuliku arutamise põhimõttega, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ja põhiõiguste harta artiklis 47, ning samuti ne bis in idem põhimõttega, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 7.
Lisaks sellele väidab ENI, et vastupidi vaidlustatud aktis sedastatule, ei tuvastanud Üldkohus mitte lihtsa vormivea olemasolu seoses korduva rikkumise tagajärgede kohaldamisega komisjoni poolt 2006. aasta otsuses BR-ESBR; komisjon ei saa seega tugineda PVC II kohtupraktikale, et õigustada oma algatust, mis ka sellest vaatepunktist on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 7.
Lõpetuseks märgib ENI, et arvestades asjaomase kohtupraktikaga, on käesolevas kohtuasjas täielikult välistatud võimalus võtta vastu uus sanktsioneeriv otsus, millega kohaldatakse uuesti korduva rikkumise tagajärgi.
____________1 - 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P- C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij NV (LVM) jt vs. komisjon (PVC II; EKL 2002, lk I-8375).