ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
11. juuli 2007(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi TOSCA BLU taotlus – Varasem siseriiklik sõnamärk TOSCA – Suhtelised keeldumispõhjused – Pariisi konventsiooni artikli 6bis tähenduses üldtuntud kaubamärk – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b – Määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5
Kohtuasjas T‑150/04,
Mülhens GmbH & Co. KG, asukoht Köln (Saksamaa), esindaja: advokaat T. Schulte-Beckhausen,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: M. Capostagno, hiljem O. Montalto,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikojas, menetlusse astuja Esimese Astme Kohtus
Minoronzoni Srl, asukoht Ponte San Pietro (Itaalia), esindajad: advokaadid G. Floridia, F. Polettini ja R. Floridia,
mille esemeks on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 18. veebruari 2004. aasta otsuse (asi R 949/2001-1) peale, mis käsitleb Mülhens GmbH & Co. KG ja Minoronzoni Srl’i vahelist vastulausemenetlust,
EUROOPA ÜHENDUSTE
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. Pirrung, kohtunikud A. W. H. Meij ja I. Pelikánová,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades 23. aprillil 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) poolt esitatud kostja vastust, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. oktoobril 2004,
arvestades 19. oktoobril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 14. detsembri 2005. aasta menetlust korraldavaid meetmeid,
arvestades 6. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja esitas 2. detsembril 1998 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud kujul, alusel ühenduse kaubamärgi taotluse.
2 Kaubamärgitaotluses sooviti järgmise kujutismärgi registreerimist:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 18 ja 25 ning vastavad järgmisele kirjeldusele:
– klass 18: „kotid; käekotid; kohvrid; seljakotid; rahakotid; ranitsad; portfellid; nahast ja tehisnahast dokumendikotid; meeste käekotid; reisikastid; loomanahad; loomanahast valmistatud tooted; nahk, tehisnahad ja nendest valmistatud tooted; päikese- ja vihmavarjud; jalutuskepid; rakmed ja sadulsepatooted”;
– klass 25: „meeste-, naiste- ja lasterõivad üldiselt, sealhulgas: nahast rõivad; triiksärgid; särgid; seelikud; ülikonnad; jakid; püksid; lühikesed püksid; sviitrid; T-särgid; pidžaamad; sukad; särgikud; korsetid; sukahoidjad; aluspüksid; rinnahoidjad; aluspesu; kübarad; kaelarätid; lipsud; vihmamantlid; palitud; mantlid; ujumisrõivad; spordidressid; tuulepluusid; suusapüksid; püksirihmad; karusnahksed mantlid; sallid; kindad; hommikumantlid; jalatsid üldiselt, sealhulgas: sussid, kingad, spordijalanõud, saapad ja sandaalid”.
4 Kaubamärgitaotlus avaldati 22. juuli 1999. aasta Ühenduse Kaubamärgibülletäänis nr 59/99.
5 Hageja esitas 14. oktoobril 1999 kaubamärgi registreerimise taotlusele määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b ja lõike 5 alusel vastulause.
6 Hageja esitas nimetatud vastulause toetuseks sõnamärgi TOSCA, mis on registreerimata kaubamärk ja mis on Saksamaal väidetavalt üldtuntud järgmiste kaupade jaoks: „parfüümid, tualettveed, kölni vesi, kehapiimad, tualettseebid, dušigeelid jne”.
7 Vastulause tugines kõigile varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele ning oli suunatud kõikide ühenduse kaubamärgi taotluses märgitud kaupade vastu.
8 Vastulausete osakond leidis 17. septembri 2001. aasta otsuses, et hageja on tõendanud, et varasem kaubamärk on Saksamaal üldtuntud järgmiste kaupade jaoks: „parfümeeriatooted: kölni veed, parfüümid”. Vastulausete osakond jättis vastulause siiski rahuldamata põhjendusel, et esiteks ei ole määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud tingimused täidetud, sest asjaomased kaubad ei ole sarnased, ning teiseks kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 5 ette nähtud kaitset ei saa käesolevas asjas kohaldada, sest vastulause tugines registreerimata kaubamärgile.
9 Hageja esitas 6. novembril 2001 vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
10 Apellatsioonikoda lükkas 18. veebruari 2004. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse tagasi ja mõistis hagejalt välja apellatsioonimenetlusega seotud kulud.
11 Apellatsioonikoda leidis, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b eeldab asjaomaste tähiste identsuse või sarnasuse ning nende tähistega tähistatavate kaupade ja teenuste identsuse või sarnasuse tõendamist. Kuigi leiti, et vaidlusalused tähised on vaieldamatult sarnased, jõuti samuti järeldusele, et asjaomaste kaupade erinevused on väga suured. Apellatsioonikoda leidis ka seda, et kaubamärgi maine olemasolu ei anna alust ainuüksi kitsas tähenduses seostamise tõenäosuse esinemise tõttu eeldada, et segiajamine on tõenäoline. Seoses määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 5 leidis apellatsioonikoda, et vastulauset ei saa selle sätte alusel rahuldada, kuna viimati mainitud säte näeb ette, et varasem kaubamärk peab olema registreeritud.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
13 Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
14 Menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
15 Hageja tugineb kahele väitele, mis tulenevad vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b ja määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 rikkumisest.
Esimene väide, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisest
Poolte argumendid
16 Hageja väidab, et vaidlusaluste kaubamärkide segiajamine on määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses tõenäoline. Vaidlusalused kaubamärgid on visuaalselt ja foneetiliselt väga sarnased. See sarnasus tuleneb meeldejäävast osast „tosca”, mis on eriti esiletõstetud, samas kui täiendav osa „blu” ei ole oma tarbijate tähelepanu tõmbamiseks piisavalt eriline, kuna on kirjeldav. Peale selle on varasemal kaubamärgil TOSCA üldtuntuse tõttu tugev eristusvõime, millest tulenevalt peavad registreerimistaotlusega hõlmatud kaubad olema selgelt erinevad nendest kaupadest, mille suhtes üldtuntud kaubamärki kaitstakse.
17 Hageja väidab, et kaupu tuleb pidada sarnasteks, kui avalikkus usub, et kõnealused kaubad pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Hageja arvates tuleb Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsuses kohtuasjas C‑39/97: Canon (EKL 1998, lk I‑5507) väljatöötatud kriteeriumitest lähtudes lugeda asjaomased kaubad üksteist täiendavateks ning neid tuleb pidada vähemalt keskmiselt sarnasteks. Neid ei saa mingil juhul pidada kaupadeks, mis ei ole üldse sarnased.
18 Hageja väidab, et paljud moe- ja rõivaaksessuaaride sektori ettevõtjad annavad parfümeeriakaupade tootmiseks ja turustamiseks oma kaubamärkide kasutamise litsentsi. Teatavad sellised ettevõtjad, kes olid algselt tegevad moesektoris, nagu Gucci, Chanel ja Rochas, on nüüd rohkem tuntud parfüümitootjatena. Seega on avalikkus harjunud sellega, et moekaupu ja nahktooteid pakutakse ja müüakse parfüümi kaubamärgi all. Peale selle on terve rida stiililoojaid, kes tegutsevad nii parfümeeria- kui ka moevaldkonnas ning kelle nime seostatakse nende kahe kaubaliigiga. Kuna avalikkust nendest litsentsidest tavaliselt ei teavitata, omistab asjaomane avalikkus sama kaubamärki kandvad kaubad samale ettevõtjale.
19 Oma vastustes Esimese Astme Kohtu küsimustele märgib hageja, et paljud kaubamärgid tähistavad erinevaid luksuskaupu, nagu nahkkotid, kingad, rõivaesemed ja parfüümid. Selles osas viitab ta kaubamärkidele, nagu Yves Saint Laurent, Bulgari, Prada, Gucci, Lacoste, Cacharel, Chanel, Dior, Kenzo, Joop!, Davidoff, Armani, Hugo Boss, Bogner ja Adidas.
20 Täiendavalt viitab hageja Oberlandesgericht Köln’i (Kölni kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa) 28. märtsi 2003. aasta otsusele (kohtuasi 6 U 113/02). Oma vastustes Esimese Astme Kohtu küsimustele toob ta välja ka teisi siseriiklike kohtute otsuseid, milles nõustutakse sellega, et füüsiliselt ja funktsionaalselt erinevad kaubad, nagu parfüümid ja rõivaesemed, võivad siiski olla teataval määral sarnased, kuna litsentside andmise tõttu turustatakse neid identsete kaubamärkide all.
21 Hageja lisab, et asjaomaste kaupade ühine joon on see, et need on olulised isiku kuvandi seisukohast, mida peegeldab asjaolu, et moeajakirjades nagu Vogue puudutab reklaam peaaegu alati moodi, moeaksessuaare ning parfümeeriakaupu. Seega täiendavad need kaubad teineteist ning nende vahel on vastastikune suhe, mis tekitab tarbijatel arvamuse, et kõnealused kaubad pärinevad samast allikast.
22 Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimustele märgib hageja lõpuks, et varasema ja hilisema kaubamärgi segiajamise tõenäosuse hindamisel ei tule võtta arvesse seda, kuidas tootjad üksteise järel laiendavad oma tootesarju. Määruse nr 40/94 artikkel 8 ega selle määruse teised sätted ei õigusta segiajamise tõenäosuse hindamist lähtuvalt sellest, mis järjekorras kaubamärgiomanik oma tootevaliku loob.
23 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja leiavad, et käesolev väide on põhjendamata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
24 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Artikli 8 lõike 2 punkti c kohaselt tähendab „varasem kaubamärk” kaubamärke, mis on ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval või vajaduse korral ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeval liikmesriigis üldtuntud selle sõna 20. märtsi 1883. aasta Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni, viimati uuesti läbi vaadatud 14. juulil 1967 Stockholmis ja muudetud 28. septembril 1979 (Ühinenud rahvaste lepingute kogumik, köide 828, nr 11847, lk 108; edaspidi „Pariisi konventsioon”) artiklis 6ter sätestatud tähenduses.
25 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab segiajamise tõenäosus seda, et avalikkus võib uskuda, et asjaomased kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt.
26 Mainitud kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, võttes aluseks selle, kuidas asjaomane avalikkus asjaomaseid tähiseid ning kaupu või teenuseid tajub, ning arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ja nendega tähistatavate kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II‑2821, punktid 31–33 ja viidatud kohtupraktika ning Esimese Astme Kohtu 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑185/02: Ruiz-Picasso jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DaimlerChrysler (PICARO), EKL 2004, lk II‑1739, punktid 49 ja 50).
27 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b sõnastusest tuleneb, et segiajamise tõenäosus selle sätte tähenduses eeldab, et kõnealused kaubad või teenused on identsed või sarnased. Seetõttu isegi juhul, kui taotletav tähis on identne kaubamärgiga, mille eristusvõime on eriti tugev, peab tõendama ka vastandatud kaubamärkidega tähistatavate kaupade või teenuste sarnasust (Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑296/02: Lidl Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (LINDENHOF), EKL 2005, lk II‑563, punkt 48; vt samuti analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 22).
28 Kuna vaidlustatud otsuses leiti, et segiajamine ei ole tõenäoline, kuna ei ole tõendatud, et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatavad kaubad on sarnased, siis piisab, kui käsitleda esimese väite põhjendatuse kontrollimiseks asjaomaste kaupade sarnasust.
29 Kaupade sarnasuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid, eriti kaupade olemust, otstarvet, kasutusviisi ning samuti seda, kas kaubad on konkureerivad või teineteist täiendavad (eespool viidatud kohtuotsus LINDENHOF, punkt 49; vt samuti analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Canon, punkt 23).
30 Käesoleval juhul tuleneb vaidlustatud otsusest, mida selles osas ei ole vaidlustatud, et varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad vastavad järgmisele kirjeldusele: „parfümeeriatooted: kölni veed, parfüümid”. Taotletava kaubamärgiga tähistatavateks kaupadeks on klassidesse 18 ja 25 kuuluvad kaubad, mis on nimetatud eespool punktis 3.
31 Tuleb tõdeda, et parfümeeriatooteid ja klassi 18 kuuluvaid loomanahast valmistatud tooteid ei saa iseenesest sarnaseks pidada. Parfümeeriatooted ja loomanahast valmistatud tooted on ilmselgelt erinevad nii olemuse, otstarbe kui kasutusviisi poolest. Pealegi ei saa millestki järeldada, et need kaubad on konkureerivad või täiendavad funktsionaalselt üksteist.
32 Samasuguse järelduse saab teha parfümeeriatoodete ning klassi 25 kuuluvate rõivaesemete võrdlemisel. Ka need kaubad erinevad nii olemuse, otstarbe kui kasutusviisi poolest. Samuti ei saa järeldada, et need kaubad on konkureerivad või täiendavad funktsionaalselt üksteist.
33 Hageja märgib siiski, et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatavad kaubad on teataval määral sarnased, kuna moesektori ettevõtjad annavad parfümeeriakaupade turustamiseks litsentse ning avalikkus on harjunud sellega, et moekaupu turustatakse parfüümi kaubamärgi all ja seostab neid kaupu sama ettevõtjaga.
34 Selles osas tuleb rõhutada, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktist b tuleneb, et identsete või sarnaste kaubamärkide segiajamise tõenäosus saab esineda üksnes erilisuse põhimõtte piires, st kui asjaomane avalikkus tajub kõnealuseid kaupu või teenuseid sarnastena sõltumata eristusvõimest, mis varasemal kaubamärgil on tulenevalt tuntusest asjaomase avalikkuse seas, nagu eespool punktis 27 märgitud.
35 Siiski ei saa välistada, et eriti moe- ning hooldus- ja ilutoodete sektorites võivad olemuse, otstarbe ja kasutusviisi poolest erinevad kaubad lisaks sellele, et need täiendavad üksteist funktsionaalselt, asjaomase avalikkuse taju seisukohalt üksteist esteetiliselt täiendada.
36 Selleks, et tekiks sarnasus määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, peab esteetiline üksteise täiendamine seisnema tõelises esteetilises vajaduses, mis tähendab, et üks toode on teise kasutamisel möödapääsmatult vajalik või oluline ning tarbijad leiavad olevat harjumuspärase ja tavalise kõnealuseid kaupu koos kasutada (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑169/03: Sergio Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sissi Rossi (SISSI ROSSI), EKL 2005, lk II‑685, punktid 60 ja 62).
37 Samas tuleb rõhutada, et kaupade sarnasuse tuvastamiseks ei piisa sellest, et need üksteist esteetiliselt täiendavad, nagu on mainitud eelmises punktis. Selleks on lisaks vaja, et tarbijad leiaksid selle olevat tavalise, et neid kaupu turustatakse ühe ja sama kaubamärgiga tähistatult, mis tavapäraselt tähendab seda, et suur osa nende kaupade vastavaid tootjaid või turustajaid on ühed ja samad isikud (eespool viidatud kohtuotsus SISSI ROSSI, punkt 63).
38 Käesoleval juhul väidab hageja üksnes seda, et avalikkus on harjunud, et litsentseerimisest tulenevatel praktilisel kaalutlustel turustatakse moekaupu parfüümi kaubamärkide all. Üksnes see asjaolu – eeldades, et see on tõendatud – ei ole piisav selleks, et saaks jätta kõrvale asjaomaste kaupade sarnasuse puudumise. Eelkõige ei võimalda see asjaolu kinnitada, et ühelt poolt parfümeeriatooted ning teiselt poolt eespool punktis 3 nimetatud loomanahast valmistatud tooted ning rõivad on omavahel seotud, kuna nad täiendava üksteist esteetiliselt, sest ühed on teiste kasutamiseks möödapääsmatult vajalikud või olulised ning tarbijad leiavad olevat harjumuspärase ja tavalise kõnealuseid kaupu koos kasutada.
39 Hageja väidab siiski, et asjaomaste kaupade ühine joon on see, et need on olulised isiku kuvandi seisukohast ning neid kujutatakse moeajakirjades koos. Selles osas tuleb märkida, et lisaks sellele, et see argument on esitatud hilinenult – seda ei esitatud ühtlustamisameti talituste menetlustes –, ei ole see asjaolu igal juhul piisav tõendamaks, et kaubad täiendavad üksteist esteetiliselt, nii nagu on mainitud eespool punktis 36.
40 Seoses hageja väitega, mis põhineb Oberlandesgericht Kölni 28. märtsi 2003. aasta otsusel (vt eespool punkt 20), tuleb märkida, et see otsus tühistati Bundesgerichtshofi (föderaalkohus, Saksamaa) 30. märtsi 2006. aasta otsusega (kohtuasi I ZR 96/03) ning igal juhul ei ole siseriiklike kohtute otsused ühtlustamisameti talitustele ega ühenduse kohtutele siduvad. Ühenduse kaubamärgi kord on iseseisev süsteem, mille kohaldamine on sõltumatu kõigist siseriiklikest süsteemidest (Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑32/00: Messe München vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (electronica), EKL 2000, lk II‑3829, punkt 47).
41 Eelnevast tuleneb, et apellatsioonikoda võis õiguspäraselt tuvastada, et asjaomased kaubad ei ole sarnased. Sellest juhindudes tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Teine väide, mis tuleneb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 rikkumisest
Poolte argumendid
42 Hageja väidab, et vastulause peab osutuma edukaks ka määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 alusel. Hageja arvates kohaldas apellatsioonikoda õigusnormi valesti, kui ta leidis, et artikli 8 lõikele 5 saab tugineda üksnes registreeritud kaubamärkidega seoses.
43 Hageja arvates on apellatsioonikoja võetud seisukoht vastuolus määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 sõnastuse ja eesmärgiga, kuna selles sättes viidatakse varasematele kaubamärkidele sama artikli lõike 2 tähenduses ja seega selle määruse artikli 8 lõike 2 punktis c viidatud üldtuntud kaubamärkidele. Kui aga artikli 8 lõige 5 viitaks vaid registreeritud kaubamärkidele, siis oleks hageja sõnul selle artikli lõikes 5 osutatud vaid lõike 2 punktidele a ja b.
44 Peale selle leiab hageja, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 lauseosa „mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk” on tingitud sõnastusveast. Selles sättes oleks pidanud olema märgitud „mille suhtes varasemat kaubamärki kaitstakse”, et hõlmata ka Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärke.
45 Hageja viitab selle argumendi toetuseks, mille kohaselt võib määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 5 tõlgendada laialt ning selle sõnastusest erinevalt, Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsusele kohtuasjas C‑292/00: Davidoff (EKL 2003, lk I‑389, punkt 24), milles Euroopa Kohus tõlgendas nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõiget 2 mitte ainult selle sõnastusest lähtudes, vaid arvestades ka selle süsteemi ülesehitust ja eesmärke, kuhu kõnealune säte kuulub. Hageja rõhutab, et kui määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 eesmärgiks on sarnaselt direktiivi 89/104 artikli 5 lõikega 2 maineka kaubamärgi laiem kaitse, siis järeldub sellest, et see laiem kaitse peaks kehtima mitte ainult registreeritud kaubamärkide, vaid ka varasemate üldtuntuse alusel kaitstud kaubamärkide suhtes.
46 Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimustele märgib hageja samuti, et Saksa õiguses tagatakse Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärkidele laiem kaitse.
47 Käesoleval juhul leiab hageja, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 5 esitatud tingimused on täidetud. Esiteks on kaubamärk TOSCA selle sätte tähenduses omandanud maine. Teiseks on taotletav kaubamärk varasema kaubamärgiga väga sarnane. Peale selle kasutataks taotletavat kaubamärki kasutades üldtuntud kaubamärgi TOSCA eristusvõimet ja mainet ära ning kahjustataks seda kaubamärki. Nii võidakse varasema kaubamärgi parfümeeriatoodetega seotud mainet kanda üle kaupadele, mille jaoks taotletakse kaitset kõnealuses registreerimistaotluses. Lisaks väidab hageja, et kaubamärgitaotlusele ei ole ühtegi õigustust.
48 Ühtlustamisamet ning menetlusse astuja leiavad, et teine väite on põhjendamata.
Esimese Astme Kohtu hinnang
49 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkt c hõlmab varasema kaubamärgi mõistes Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärke.
50 Pariisi konventsiooni artikli 6ter lõige 1 näeb ette järgmist:
„[Tööstusomandi kaitse] liidu liikmesriigid kohustuvad ex officio, kui antud riigi seadused seda lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama kaubamärgi tarvitamise, kui tähis kujutab endast teise tähise taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada segiajamise, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et tähis on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse identsete või sarnaste toodete jaoks. […]”
51 Sellest sättest tuleneb, et Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärgid on kaubamärgid, mida kaitstakse segiajamise tõenäosuse eest nende üldtuntuse alusel asjaomasel territooriumil ning sõltumata sellest, kas tõendid nende registreerimise kohta esitatakse või mitte.
52 Kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõigete 1 ja 5 sätted kohalduvad artikli 8 lõikes 2 määratletud varasematele kaubamärkidele, siis laieneb Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärkidele nendes sätetes ette nähtud kaitsesüsteem. Siiski peab selleks, et vastulause saaks määruse nr 40/94 artikli 8 lõigete 1 ja 5 alusel rahuldada, olema täidetud kõnealustes sätetes esitatud tingimused.
53 Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõigetes 1 ja 5 on esitatud erinevad ühenduse kaubamärgi registreerimisest keeldumise suhtelised põhjused. Esiteks kaitseb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b varasemat kaubamärki segiajamise tõenäosuse eest. See kaitse on ette nähtud üksnes erilisuse põhimõtte piires, st siis, kui vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatavad kaubad või teenused on identsed või sarnased. Peale selle ei täpsustata määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 1 seda, kas varasem kaubamärk peab olema registreeritud.
54 Teisalt kaitseb määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 varasema kaubamärgi mainet nende kaubamärkide eest, mis võivad varasema kaubamärgi mainet või eristusvõimet ära kasutada või kahjustada. Kuigi see kaitse võib kohalduda juhul, kui vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatavad kaubad või teenused on identsed või sarnased, on kõnealune kaitse mõeldud kohaldamiseks eelkõige kaupade ja teenuste suhtes, mis ei ole sarnased (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑408/01: Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, EKL 2003, lk I‑12537, punkt 22).
55 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 sõnastusest, milles kasutatakse sõnu „mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk”, tuleneb, et see säte kohaldub määruse artikli 8 lõike 2 tähenduses varasematele kaubamärkidele üksnes siis, kui varasemad kaubamärgid on registreeritud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑375/97: General Motors, EKL 1999, lk I‑5421, punkt 23; eespool viidatud kohtuotsus Davidoff, punkt 20 ja eespool viidatud kohtuotsus Adidas-Salomon ja Adidas Benelux, punkt 22).
56 Sellest tulenevalt ning erinevalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktist b, mis lubab identsete või sarnaste kaupade ja teenuste puhul esitada vastulause kaubamärgi alusel, mille registreerimise kohta tõendeid esitatud ei ole, kuid mis on Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud, kaitseb määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 nende kaupade ja teenuste puhul, mis ei ole sarnased, üksnes neid Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärke, mille registreerimise kohta on tõendid esitatud.
57 Selles osas tuleb märkida, et see, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 kohaldamisalast välistatakse üldtuntud kaubamärgid, mille registreerimise kohta tõendeid esitatud ei ole, on kooskõlas Pariisi konventsiooni artikliga 6ter, mis seetõttu, et on kohaldatav üksnes erilisuse põhimõtte piires, ei näe ette kaitset kaupade suhtes, mis ei ole sarnased.
58 Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb tagasi lükata hageja argument, mis põhineb sellel, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 sõnastus on tingitud sõnastusveast.
59 Hageja ei saa lisaks väita, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 tõlgendamisel peab kõnealuse sätte ülesehitust arvesse võttes jõudma järeldusele, et asjaomane säte kohaldub ka mainekatele kaubamärkidele, mis ei ole registreeritud. Tegelikult tuleneb määruse nr 40/94 artikli 8 sõnastusest, et Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärk, mille registreerimise kohta ei ole tõendeid esitatud, on kaitstud segiajamise tõenäosuse eest üksnes seoses identsete või sarnaste kaupade või teenustega, nagu on sätestatud kaupade kohta ka Pariisi konventsiooni artiklis 6ter.
60 Esimese Astme Kohus märgib lisaks, et määrus nr 40/94 vastab selles osas 15. aprilli 1994. aasta Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1 C) (EÜT L 336, lk 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 305) artikli 16 lõikele 3, milles laiendatakse Pariisi konventsiooni artiklit 6ter olukordadele, kus asjaomased kaubad ja teenused ei ole sarnased, tingimusel et varasem kaubamärk on registreeritud.
61 Hageja viidatud asjaolu, et Saksa õiguses tagatakse laiem kaitse registreerimata, kuid samas Pariisi konventsiooni artikli 6ter tähenduses üldtuntud kaubamärkidele, ei anna alust muuta järeldust, mille kohaselt määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 ei kohaldu üldtuntud kaubamärkidele, kui need ei ole registreeritud. Nagu eespool punktis 40 meenutati, on ühenduse kaubamärgi kord iseseisev süsteem, mille kohaldamine on sõltumatu kõigist siseriiklikest süsteemidest (eespool viidatud kohtuotsus electronica, punkt 47).
62 Eelmainitust tuleneb, et apellatsioonikoda tegi õigesti, kui jättis hageja poolt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 alusel esitatud vastulause rahuldamata.
63 Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
64 Kuna ühegi käesoleva hagi väitega ei saa nõustuda, tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
65 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet ja menetlusse astuja on kohtukulude hüvitamist hagejalt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Mülhens GmbH & Co. KG’lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juulil 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |