ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
5. juuni 2013(*)
Tolliliit – Uus-Meremaa päritolu laktoglobuliini kontsentraat – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Imporditollimaksude vähendamise taotlus – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 236
Kohtuasjas T‑65/11,
Recombined Dairy System A/S, asukoht Horsens (Taani), esindajad: advokaadid T. Kristjánsson ja T. Gønge,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A.‑M. Caeiros, L. Keppenne ja B.‑R. Killmann, keda abistas advokaat P. Dyrberg,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 12. novembri 2010. aasta otsus K(2010) 7692 lõplik (asi REC 03/08), milles tuvastati, et teatavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskande tegemine oli põhjendatud ja nende imporditollimaksude vähendamine ei olnud põhjendatud,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. detsembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Recombined Dairy System A/S importis Euroopa Liitu Uus-Meremaalt pärit laktoglobuliini kontsentraati (edaspidi „LGC”). LGC‑d esineb erineval kujul, mida iseloomustab vadakuvalgu sisaldus.
2 Hageja esitas 1993. ja 1994. aastal Taani tollile taotlused siduva tariifiinformatsiooni (edaspidi „STI”) saamiseks kuue LGC kohta, mille hulgas olid LGC 312, LGC 392 ja LGC 472. Hagejale väljastati nende kolme kauba kohta STI‑d edastatud teabe põhjal ja neid kaupu analüüsimata. Hageja saadetud teabe kohaselt, mis on välja toodud STI‑des, oli vadakuvalgu sisaldus üle 80% kuivaine massist ja see koosnes 75% ulatuses beeta-laktoglobuliinist ja immunoglobuliinist ning 25% ulatuses muudest vadakuvalkudest. Kõnesolevad LGC‑d on klassifitseeritud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) (muudetud kujul), I lisas sisalduva kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „nomenklatuur”) tariifirubriiki 3504. Nomenklatuuri tariifirubriik 3504 käsitleb eelkõige „piimavalgukontsentraate”. STI‑d nende kolme kauba kohta kehtisid 13. aprillist 1994 kuni 12. aprillini 2000.
3 Hageja esitas 1995. aastal Taani tollile taotluse STI saamiseks LGC 450 kohta. Toll teatas hagejale, et uus STI ei ole vajalik, kuna LGC 450 on suures osas identne LGC 472‑ga, mille kohta on STI juba väljastatud. Hageja võttis oma taotluse tagasi. Seega LGC 450 kohta ta STI‑d ei saanud.
4 Teist liiki kaupade nagu LGC 131 ja LGC 8471 kohta hageja STI saamiseks taotlust ei esitanud.
5 Pärast proovi analüüsimist, millest nähtus, et vadakuvalgu sisaldus oli madalam, kui algselt deklareeritud (vadakuvalgu sisaldus alla 80%), analüüsis Taani toll kõiki hageja imporditud LGC‑sid. Selle analüüsi põhjal otsustas toll 27. novembril 2000 klassifitseerida LGC 131, LGC 312, LGC 392, LGC 450 ja LGC 8471 nomenklatuuri tariifirubriiki 0404 ja teha nende kaupade imporditollimaksude kohta järelarvestuskande. Nimetatud tariifirubriik puudutab eelkõige „vadakut, kontsentreeritud”. Toll märkis selles otsuses veel lisaks, et kuigi algselt deklareeritud vadakuvalgu sisaldus oli õige (nimelt vadakuvalgu sisaldus üle 80%), klassifitseeris ta kõnealuse kauba nomenklatuuri tariifirubriiki 3502. Nimetatud rubriik puudutab eelkõige mitme „vadakuvalgu kontsentraate vadakuvalkude sisaldusega üle 80% kuivaine massist”. Lisaks loobus ta asjaomase kauba klassifitseerimisest nomenklatuuri tariifirubriiki 3504.
6 Kuna hageja vaidlustas tariifse klassifikatsiooni ja kasutatud analüüsimeetodi, muutis Taani maksuamet oma meetodit ja leidis lõpuks, et LGC‑de hageja poolt esialgu deklareeritud valgusisaldus oli õige (nimelt vadakuvalgu sisaldus üle 80% kuivaine massist). Toll otsustas varasema tariifse klassifikatsiooni uuesti läbi vaadata ja muutis oma otsust, klassifitseerides LGC 131, LGC 312, LGC 392, LGC 450 ja LGC 8471 nomenklatuuri tariifirubriiki 3502. Tariifse klassifikatsiooni muutmine ei mõjutanud nende otsust teha asjaomastelt kaupadelt tasutavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskanne.
7 Hageja esitas 13. juunil 2005 Taani tollile imporditollimaksude vähendamise taotluse, mis põhineb esiteks nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”) artikli 220 lõike 2 punktil b koostoimes artikliga 236 ja teiseks artiklil 239. Tema taotlus puudutas ajavahemikus 1. septembrist 1997 kuni 2. augustini 2000 toimunud LGC importi, mille kohta ei olnud kunagi STI‑d väljastatud või oli varem väljastatud STI kehtivus importimise hetkeks lõppenud. Taani toll jättis nimetatud taotluse 1. augusti 2005. aasta otsusega rahuldamata.
8 Hageja esitas 22. septembril 2005 viimati nimetatud otsuse peale kaebuse Landsskatterettenile (Taani maksukohus).
9 Landsskatteretten kohustas 13. septembril 2007 Taani tolli edastama hageja taotlus otsuse tegemiseks Euroopa Ühenduste Komisjonile. Landsskatteretten nimelt leidis, et ei saa välistada võimalust, et antud juhtumi asjaolusid arvestades olid tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b või artiklis 239 ette nähtud tingimused täidetud.
10 Taani toll saatis 6. oktoobril 2008 komisjonile taotluse, milles palus viimasel tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel otsustada, kas imporditollimaksude kohta järelarvestuskande tegemata jätmine on põhjendatud ja teiseks, kas tolliseadustiku artikli 239 alusel on nende tollimaksude vähendamine põhjendatud.
11 Esiteks leidis komisjon 12. novembri 2010. aasta otsuses K(2010) 7692 lõplik, mille kohaselt teatavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskande tegemine oli põhjendatud ja nende tollimaksude vähendamine ei olnud põhjendatud (asi REC 03/08) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel on enne 13. aprilli 2000 imporditud LGC 450 imporditollimaksude kohta järelarvestuskande tegemata jätmine põhjendatud. Muude kaupade nagu LGC 131, LGC 312, LGC 392 ja LGC 8471 ning alates 13. aprillist 2000 imporditud LGC 450 impordi osas leidis komisjon, et imporditollimaksude kohta järelarvestuskande tegemine on põhjendatud. Teiseks leidis ta tolliseadustiku artikli 239 alusel, et imporditollimaksude vähendamine on põhjendatud LGC 312 ja LGC 392 osas ning alates 13. aprillist 2000 imporditud LGC 450 impordi osas. Seevastu jõudis ta järeldusele, et LGC 131 ja LGC 8471 impordi osas ei ole tollimaksude vähendamine põhjendatud. Ta märkis selle kohta, et tegemist ei ole erandjuhtumiga tolliseadustiku artikli 239 mõttes, kuna hageja ei ole kunagi taotlenud nende kaupade kohta STI‑d.
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2011.
13 Ettekandja‑kohtuniku esitatud ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse.
14 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 6. detsembril 2012 toimunud kohtuistungil.
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 4;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Kõigepealt tuleb märkida, nagu ka hageja ise kohtuistungil kinnitas, et hagi puudutab vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigete 2 ja 4 tühistamist osas, mis puudutab LGC 131 ja LGC 8471 importi.
18 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kaks väidet. Esimene väide, mis on esitatud esimese võimalusena, puudutab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist. Teise võimalusena esitatud teine väide puudutab tolliseadustiku artikli 239 rikkumist.
19 Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt hageja esimest väidet.
20 Hageja väidab sisuliselt seda, et kõnealuse LGC klassifitseerimine nomenklatuuri tariifirubriiki 3504 on Taani tolli eksimus, olenemata asjaolust, kas selle LGC kohta oli väljastatud STI või mitte.
21 Komisjon ei ole hageja argumentidega nõus. Ta märgib eelkõige seda, et üldiselt ei ole kõik LGC‑d tariifse klassifitseerimise seisukohalt identsed. Ta märgib lisaks, et käesolevas vaidluses käsitletavate kaupade kohta ei väljastatud ühtki STI‑d. Pealegi ei ole LGC 131 ja LGC 8471 impordiepisoodide arv oluline. Lõpuks, esitatud ei ole ühtki dokumenti, millest nähtuks, et tollideklaratsioonides märgitud kauba nimetus vastaks nomenklatuuri määratlusele.
22 Kõigepealt tuleb meenutada, et tolliseadustiku artiklites 220 ja 239 ette nähtud menetluste eesmärk on sama – piirata impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgset tasumist juhtudega, mil see on õigustatud ning kooskõlas sellise aluspõhimõttega nagu õiguskindluse kaitse põhimõte. Impordi- või eksporditollimaksu tagasimaksmine või vähendamine, mis on võimalik ainult teatavatel tingimustel ja konkreetselt ette nähtud juhtudel, on erand tavapärasest impordi- ja ekspordikorrast ning järelikult tuleb niisugust tagasimaksmist või vähendamist reguleerivaid sätteid tõlgendada kitsalt (vt Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑552/08 P: Agrar‑Invest-Tatschl vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑9265, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).
23 Mis puudutab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b, siis tuleb meenutada, et pädevad tolliasutused teevad imporditollimaksude järelarvestuskande vaid juhul, kui on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust. Kõigepealt on vaja, et tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, teiseks, et seda ei oleks heausksel maksumaksjal olnud võimalik mõistlikult avastada, ning lõpuks, et viimane järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kui need tingimused on täidetud, on maksukohustuslasel õigus sellele, et tollivormistusjärgne sissenõudmine ei toimu (vt Euroopa Kohtu 18. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑173/06: Agrover, EKL 2007, lk I‑8783, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Esimese tingimusega seoses on oluline meenutada, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärk on kaitsta maksumaksja õiguspärast ootust, et kõik asjaolud, millele tollimaksu sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus põhineb, on põhjendatud. Maksumaksja õiguspärane ootus on selle artikli alusel kaitstud vaid siis, kui pädevad ametiasutused „ise” on andnud aluse tasumise eest vastutava isiku ootuse tekkeks. Seega loovad üksnes pädevate asutuste tegevusest tulenevad eksimused aluse tollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata jätmiseks (vt eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus Agrover, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Seda tingimust ei saa põhimõtteliselt lugeda täidetuks, kui pädevad ametiasutused on viinud eksiteele eksportija ebatäpsed deklaratsioonid, mille paikapidavust ja kehtivust see ametiasutus ei ole kontrollinud ega hinnanud. Taolisel juhul on maksumaksja see, kellel lasub sellisest hilisemal kontrollimisel ebaõigeks osutuvast äridokumendist tulenev risk (vt Euroopa Kohtu 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I‑10433, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika). Seevastu võib kohtupraktika põhjal asuda seisukohale, et pädevad ametiasutused on teinud eksimuse, kui nad ei ole esitanud ühtki vastuväidet ettevõtja poolt tollideklaratsioonis esitatud kauba tariifse klassifikatsiooni kohta ja kui deklaratsioon sisaldas kõiki faktilisi andmeid, mis on vajalikud asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks ning kui hilisema kontrolli käigus, mille pädevad ametiasutused võivad läbi viia, ei ilmne uusi asjaolusid. Nii on see eelkõige juhul, kui kõik ettevõtja esitatud tollideklaratsioonid on nõuetekohaselt täidetud, sisaldades deklareeritud tariifirubriigi kõrval kauba kirjeldust, mis vastab nomenklatuuri määratlusele, ja kui kõnealune import toimus mitu korda suhteliselt pika perioodi vältel, ilma et oleks vaidlustatud tariifirubriiki (vt Euroopa Kohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑250/91: Hewlett Packard France, EKL 1993, lk I‑1819, punktid 19 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika).
26 Antud juhul leidis komisjon vaidlustatud otsuses LGC 131 ja LGC 8471 impordi osas, et Taani toll ei ole teinud ühtki eksimust, kui jättis hagejale nende kaupade kohta STI väljastamata (vaidlustatud otsuse põhjendus 31). Komisjon leidis lisaks, et hageja toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 39).
27 Esiteks tuleb kohe tagasi lükata kõik komisjoni väited, mis on toodud vaidlustatud otsuses ja mida komisjon kordas Üldkohtus ning mille eesmärk on lähtuda sisuliselt sellest, et STI väljastamata jätmine ei võimalda tuvastada tolli eksimus. Nimelt ei tähenda asjaolu, et hageja ei taotlenud asjaomase kauba kohta STI‑d, et tegemist ei oleks tolli eksimusega. Teistsugune tõlgendus muudaks tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b sisutühjaks. Pealegi on kohtupraktika kinnitanud, et tolli eksimusega võib olla tegu juhtudel, mil hagejal ei olnud STI‑d või kui ta seda ei taotlenud (Euroopa Kohtu 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto‑Frost, EKL 1987, lk 4199).
28 Teiseks tuleb märkida, nagu tuleneb ka vaidlustatud otsusest, et Taani toll tegi STI‑d väljastades tariifsel klassifitseerimisel eksimuse (vaidlustatud otsuse põhjendused 24 ja 33).
29 Kolmandaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 45, et alates 1999. aasta novembrist, s.o enne vaidlusaluse LGC 131 ja LGC 8471 1. septembrist 1997 kuni 2. augustini 2000 ulatunud impordiperioodi lõppu, oli Taani toll teadlik, et nende kaupade, mille kohta väljastati STI, tariifirubriik oli vale, ilma et ta oleks nimetatud STI‑d tühistanud. Vaidlustatud otsusest tuleneb ka see, et Taani tolli tehtud analüüsid ei puudutanud mitte üksnes neid kaupu, mille kohta oli väljastatud STI, vaid ka LGC 131, mille kohta ei olnud STI‑d väljastatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 9 ja 10). Järelikult teadis Taani toll alates 1999. aasta novembrist, et kahest käesolevas vaidluses asjassepuutuvast kaubast ühe tariifirubriik oli vale. Sellegipoolest ootas toll 27. novembrini 2000, enne kui algatas sissenõudmise menetluse (vaidlustatud otsuse põhjendus 13). Samuti jättis toll tühistamata, kuigi tal oli selleks võimalus, kehtivad STI‑d, mille kehtivus lõppes 12. aprillil 2000. Lisaks tuleb märkida, et 1999. aasta novembrist kuni 2000. aasta novembrini ulatuvas ajavahemikus importis hageja nomenklatuuri tariifirubriigi 3504 all 13 impordiepisoodi raames ligikaudu 240 tonni LGC 131 ja kahe impordiepisoodi raames 40 tonni LGC 8471, kuigi Taani toll teadis, et nende LGC‑de ja eriti LGC 131 tariifne klassifikatsioon laiemas mõttes oli vale. Lõpuks, mis puudutab konkreetselt LGC 131, siis tuleb märkida, et erinevalt komisjoni kirjalikes märkustes esitatust oli selle kauba import hageja poolt vaidlusalusel impordiperioodil märkimisväärne, kuna tegu oli sadade tonnide ja 45 impordiepisoodiga. Tuleb lisada, et pooled on ühel meelel selles, mida kinnitati ka kohtuistungil, et asjaomast kaupa – niivõrd, kuivõrd selle moodustas vadakuvalk – ei saanud klassifitseerida nomenklatuuri tariifirubriiki 3504, nagu seda tegi Taani toll STI‑des. Taani toll möönis seda asjaolu, kuna märkis oma 27. novembri 2000. aasta otsuses, mis käsitles imporditollimaksude järelarvestuskande tegemist, et „klassifitseerimine kaubakoodi 3504 alla on välistatud, kuna tegu ei ole piimavalguga, vaid vadakuvalguga”. Sellest tuleneb, et arvestades impordideklaratsioonides kõnealuste kaupade kirjeldust, mis puudutas konkreetselt ühte vadakuvalku, nimelt „laktoglobuliini”, pidi tollil olema võimalik tuvastada tariifsel klassifitseerimisel tehtud eksimus.
30 Neljandaks tuleb märkida, et ei Taani toll ega komisjon oma vaidlustatud otsuses ei seadnud kahtluse alla seda, et kõik hageja esitatud tollideklaratsioonid olid täielikud. Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et „[t]aotlusest nähtub, et asjaomast isikut tuleb käsitada nii, et ta toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta” (vaidlustatud otsuse põhjendus 39). Komisjoni kirjalikes märkustes esitatud väidet, et „deklaratsioonis märgitud kauba kirjeldus ei olnud täielik”, vaidlustatud otsus niisiis ei kinnita. Ka ei suutnud komisjon kohtuistungil viidata õiguslikule alusele, mis võimaldaks asuda seisukohale, et hageja esitatud tollideklaratsioonid olid mittetäielikud. Seoses komisjoni väitega, mille kohaselt hageja ei ole esitanud ühtki tehnilist dokumenti LGC 131 ja LGC 8471 kohta, mis võimaldaks kindlaks teha nende tariifse klassifikatsiooni, tuleb lisaks meenutada, et LGC 131 oli osa kaubast, mida toll 1999. aastal tehniliselt analüüsis (vaidlustatud otsuse põhjendus 9). Lisaks on selge, et Taani toll klassifitseeris LGC 131 ja LGC 8471 pärast kontrollimist samasse tariifirubriiki nagu teised LGC‑d, mille kohta oli väljastatud STI‑d. Lõpuks tuleb meenutada, et pooled on ühel meelel selles, et asjaomast kaupa – niivõrd, kuivõrd selleks oli vadakuvalk – ei saanud klassifitseerida nomenklatuuri tariifirubriiki 3504. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja impordideklaratsioonides märgitud kauba kirjeldus, nimelt „laktoglobuliin”, mis on üks vadakuvalk, oli piisavalt täpne, et võimaldada tollil kindlaks teha vähemalt selle, et kõnealust kaupa ei pidanud klassifitseerima nimetatud tariifirubriiki.
31 Viiendaks, hagejaga 2. novembril 1995 peetud telefonivestluse käigus täpsustas Taani toll, et STI‑d ei olnud vaja kauba (antud juhul LGC 450) kohta, mis oli hageja esitatud taotluse kohaselt „suures osas identne” kaubaga, mille kohta oli väljastatud STI (nimelt LGC 472). Seda vestlust kinnitab hageja 3. novembril 1995 Taani tollile saadetud kiri, ilma et kirja sisu oleks hiljem ümber lükatud, nagu tõdeb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 35. Toll ise mainib telefonivestluse sisu ja toimumist oma komisjonile saadetud taotluses, korrates selles hageja poolt talle esitatud argumente. See faktiline olukord viis komisjoni samas põhjenduses järeldusele, et Taani toll tegi enne 13. aprilli 2000 toimunud LGC 450 impordi osas eksimuse.
32 Mis puudutab käesolevas kohtuvaidluses kõne olevaid kaupu, siis märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 24, et Taani tolli saadetud taotluse kohaselt on imporditollimaksude järelarvestuskande tegemata jätmine ja nende tollimaksude vähendamata jätmine põhjendatud, kuna „kaup, millel puudub STI, on tariifse klassifitseerimise seisukohalt identne kaubaga, mille kohta STI on väljastatud”. Komisjon vaidlustatud otsuses seda faktilist tuvastust kahtluse alla ei seadnud.
33 Lisaks tuleb märkida, et olenemata sellest, milline on Taani tolli maksuotsustes valitud tariifirubriik, klassifitseeriti kõik kõnealused LGC‑d siiski samasse tariifirubriiki. Sellest tuleneb, et Taani tolli jaoks olid LGC 131 ja LGC 8471 tariifses plaanis identsed teiste imporditud LGC‑dega, sealhulgas need, mille kohta oli STI väljastatud. Seda hinnangut toetab ka Taani tolli taotlus komisjonile, milles täpsustati, et „kõikides proovides oli valgu kogusisaldus vähemalt 80% kuivaine massist” või et kõnealune kaup „oli mitme vadakuvalgu kontsentraat, mis sisaldab vadakuvalku üle 80% massist”. Seda faktilist tuvastust kordas ka Landsskatteretten oma 13. septembri 2007. aasta otsuses. Võttes arvesse poolte kirjalikes märkustes antud selgitusi, tehakse seega kõnealuse kauba tariifsel klassifitseerimisel selget vahet kaubal, mille vadakuvalgu sisaldus on kõrgem kui 80% ja kaubal, mille vadakuvalgu sisaldus on madalam kui 80%. Sellest tuleneb, et vastavalt Taani tolli selgitustele olid kõnealused kaubad tõepoolest tariifse klassifitseerimise seisukohalt identsed, mida komisjon tunnistas ka kohtuistungil. Komisjon ei olnud kohtuistungil võimeline välja tooma kõnealuste LGC‑de eristamise asjakohaseid tunnuseid, mis võimaldaksid järeldada, et nimetatud LGC‑d kujutavad endast ühte kaubaliiki tollieeskirjade mõttes (Euroopa Kohtu 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑199/09: Schenker, EKL 2010, lk I‑12311, punkt 24). Pealegi ei ole komisjon kunagi seadnud kahtluse alla Taani tolli väidet kõnealuse kauba identsuse kohta tariifses plaanis, ega ole koostanud täiendavaid teabenõudeid. Selle kohta tuleb märkida, et komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 millega kehtestatakse tolliseadustiku rakendussätted (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), artikli 871 lõike 5 kohaselt võib komisjon nõuda lisateabe esitamist, kui selle liikmesriigi või mis tahes liikmesriigi esitatud teave ei ole piisav, et teha kõiki asjaolusid arvestav otsus asjaomase juhu kohta. Eelnevast tuleneb, et antud juhul võis hageja arvata, et LGC 131 ja LGC 8471 – olgugi et nende kohta ei väljastatud STI‑d – tuleb klassifitseerida samasse tariifirubriiki kui kaup, mille kohta väljastatakse või on väljastatud STI.
34 Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et Taani toll on LGC 131 ja LGC 8471 tariifsel klassifitseerimisel teinud eksimuse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b mõttes. Seega on vaidlustatud otsus selles osas õigusvastane, kuna lähtub eeldusest, et sellist eksimust ei esinenud.
35 Järelikult, ilma et oleks vaja analüüsida hageja teist väidet, mille ta esitas teise võimalusena, tuleb hagi esimese väitega nõustuda ja tühistada seetõttu vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 4 osas, mis puudutab LGC 131 ja LGC 8471.
Kohtukulud
36 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 12. novembri 2010. aasta otsuse K(2010) 7692 lõplik, milles tuvastati, et teatavate imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine oli põhjendatud ja nende imporditollimaksude vähendamine ei olnud põhjendatud (asi REC 03/08), artikli 1 lõiked 2 ja 4 osas, mis puudutab laktoglobuliini kontsentraadi 131 ja 8471 importi.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Recombined Dairy System A/S-i kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. juuni 2013 Luxembourgis.
Allkirjad