ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
16. detsember 2015(*)
Konkurents – Kartellid – Euroopa lennulastiturg – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus lennulastiteenuste paljude hinnaelementide (kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu sisseviimine, lisatasudelt vahendustasu maksmisest keeldumine) puhul – ELTL artikkel 101, EMP lepingu artikkel 53 ning ühenduse ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artikkel 8 – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑67/11,
Martinair Holland NV, asukoht Haarlemmermeer (Madalmaad), esindaja: advokaat R. Wesseling,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë, N. von Lingen ja C. Giolito, hiljem S. Noë, C. Giolito ja A. Dawes, keda abistas barrister B. Doherty,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsus K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) hagejat puudutavas osas või vähemalt tühistada otsuse artikli 5 punkt b, millega määrati hagejale trahv, või vähendada trahvisummat,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. mai 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Martinair Holland NV on lennuettevõtja, kes tegutseb lennulastiteenuste (edaspidi „lastiteenused”) turul.
2 Euroopa Ühenduste Komisjon sai 7. detsembril 2005 lähtuvalt teatisest, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta leebema kohtlemise teatis”), taotluse trahvi eest kaitse saamiseks, mille esitasid Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Lufthansa”) ja selle tütarettevõtjad Lufthansa Cargo AG ja Swiss International Air Lines AG (edaspidi „Swiss”). Taotluse kohaselt puudutasid paljude lastiturul tegutsevate ettevõtjate (edaspidi „lennulastiettevõtjad”) vahelised konkurentsivastased kontaktid eelkõige:
– kütuse lisatasu (edaspidi „kütuse lisatasu”), mis viidi sisse selleks, et vastu seista kasvanud kütusekuludele;
– ohutuse lisatasu (edaspidi „ohutuse lisatasu”), mis viidi sisse selleks, et vastu seista teatud niisuguste julgeolekumeetmete kuludele, mis kehtestati pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid.
3 Komisjon viis 14. ja 15. veebruaril 2006 läbi etteteatamata kontrollimised kooskõlas nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikliga 20.
4 Pärast kontrollimisi esitasid paljud lennulastiettevõtjad ja hageja 2002. aasta leebema kohtlemise teatise alusel taotluse.
5 Komisjon saatis 19. detsembril 2007 27 lennulastiettevõtjale, sealhulgas hageja, vastuväiteteatise (edaspidi „vastuväiteteatis”). Komisjon märkis, et kõnealused lennulastiettevõtjad rikkusid ELTL artiklit 101, Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu (edaspidi „Šveitsiga sõlmitud leping”) artiklit 8, kuna nad osalesid ülemaailmses kartellis, mis muu hulgas puudutas kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja lisatasudelt vahendustasu maksmisest keeldumist (edaspidi „vahendustasu maksmisest keeldumine”). Vastusena vastuväiteteatisele esitasid adressaadid kirjalikud märkused. Nad kuulati suuliselt ära ajavahemikus 30. juunist kuni 4. juulini 2008.
6 Komisjon tegi 9. novembril 2010 otsuse K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Šveitsiga sõlmitud lepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsuse adressaatideks on 21 järgmist lennulastiettevõtjat (edaspidi „süüdistatavad lennulastiettevõtjad”):
– Air Canada;
– Air France-KLM;
– Société Air France SA (edaspidi „Air France”);
– Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV (edaspidi „KLM”);
– British Airways plc;
– Cargolux Airlines International SA (edaspidi „Cargolux”);
– Cathay Pacific Airways Ltd (edaspidi „CPA”);
– Japan Airlines Corp.;
– Japan Airlines International Co. Ltd (edaspidi „Japan Airlines”);
– Lan Airlines SA (edaspidi „LAN”);
– Lan Cargo SA (edaspidi „LAN Cargo”);
– Lufthansa Cargo;
– Lufthansa;
– Swiss;
– hageja;
– Qantas Airways Ltd (edaspidi „Qantas”);
– SAS AB;
– SAS Cargo Group A/S (edaspidi „SAS Cargo”);
– Scandinavian Airlines System Denmark-Norway-Sweden (edaspidi „Scandinavian Airlines”);
– Singapore Airlines Cargo Pte Ltd (edaspidi „SAC”);
– Singapore Airlines Ltd.
7 Vastuväiteteatise teiste adressaatide suhtes algselt esitatud vastuväidetest komisjon loobus.
8 Vaidlustatud otsuse põhjendustes kirjeldatakse ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 üht ja vältavat rikkumist, mis hõlmas EMP ja Šveitsi territooriumi ning mis seisnes selles, et süüdistatavad lennulastiettevõtjad kooskõlastasid oma tegevust tasude määramisel lastiteenuste osutamise eest.
9 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on hagejat puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel EMP lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 järgmistes ajavahemikes:
[…]
i) [hageja], alates 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
Artikkel 2
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel Euroopa Liidu lennujaamade ja väljaspool EMP-d asuvate lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad ELTL artiklit 101 järgmistes ajavahemikes:
[…]
o) [hageja], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
Artikkel 3
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel selliste lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides, rikkusid järgmised ettevõtjad EMP lepingu artiklit 53 järgmistes ajavahemikes:
[…]
m) [hageja], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
Artikkel 4
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel [liidu] ja Šveitsi lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad […] Šveitsi[ga] […] sõlmitud […]lepingu artiklit 8 järgmistes ajavahemikes:
[…]
i) [hageja], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
[…]
Artikkel 5
Artiklites 1–4 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:
[…]
m) [hageja]: 29 500 000 [eurot];
[…]
Artikkel 6
Artiklites 1–4 nimetatud ettevõtjad lõpetavad juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, viivitamata kõnealustes artiklites viidatud rikkumised.
Nad peavad hoiduma artiklites 1–4 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.
Artikkel 7
Käesoleva otsuse adressaadid on:
[…]
[hageja]
[…]”.
Menetlus
10 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. jaanuaril 2011. Komisjon esitas kostja vastuse 27. mail 2011.
11 Üldkohus leidis kooskõlas 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 47 lõikega 1 oma 29. juuni 2011. aasta otsuses, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik.
12 Üldkohtu kuuenda koja selle koosseisu kohtunik, kuhu oli määratud ettekandja-kohtunik, asendati Üldkohtu presidendi 1. detsembri 2011. aasta otsuse alusel teise kohtunikuga.
13 Üldkohtu presidendi 17. jaanuari 2013. aasta otsusega asendati ettekandja-kohtunik uue kohtunikuga ning käesolev kohtuasi määrati uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub kuuendasse kotta.
14 Pärast seda, kui Üldkohus oli võtnud 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldava meetme, esitas hageja 5. juulil 2013 Üldkohtu kantseleisse dokumendi seisukohtadega kostja vastusele. Üldkohtu kantseleisse 27. septembril 2013 esitatud dokumendiga tõi komisjon välja oma seisukohad hageja seisukohtadele.
15 Kuna Üldkohtu kodade koosseis on muutunud, kuulub ettekandja-kohtunik esimese koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi 2. oktoobril 2013 sellele kojale.
16 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse. Lisaks esitas Üldkohus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, kes vastasid määratud tähtajal.
17 Üldkohus palus 28. aprillil 2015 hagejal talle teatada, kas kohtuistungi protokollis on avalikkuse jaoks konfidentsiaalseid andmeid. Oma kahes 4. mai 2015. aasta kirjas palus hageja esiteks, et teatud andmeid kohtuistungi protokollis ei tehtaks avalikkusele kättesaadavaks, ning teiseks esitas protokolli kohta teatud märkused, mida Üldkohus võttis arvesse.
18 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 21. mai 2015. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1–7 täielikult või hagejat puudutavas osas;
– või vähendada vaidlustatud otsuse artikli 5 punktis m ette nähtud trahvi summat;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
20 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
21 Hageja esitab hagiavalduse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, õigust heale haldusele, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi ning teise kohaselt on trahvi arvutamisel tehtud ilmne hindamisviga, millega on rikutud määrust nr 1/2003, suuniseid määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2), proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning põhjendamiskohustust.
22 Esimene väide koosneb kahest osast, millest esimese väiteosa kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja õigust heale haldusele ning teise väiteosa kohaselt on rikutud õigust heale haldusele, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi.
23 Esimese väite esimeses osas leiab hageja nimelt, et vaidlustatud otsus ei võimalda tal kindlaks teha talle süükspandava rikkumise või süükspandavate rikkumiste laadi ja ulatust, sest vaidlustatud otsuse resolutsioonis nimetatakse nelja rikkumist nelja erineva ajavahemiku ja liini puhul, mille panid toime erinevad lennulastiettevõtjad, samas kui põhjendustes viidatakse vaid ühele ainsale ülemaailmsele rikkumisele, mis on üks ja vältav ning mis hõlmab kõiki liine. Ta lisab, et kuna vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 kohaldamise tingimusi üksnes väidetava ülemaailmse kartelli olemasolu suhtes, ei saa nelja rikkumise tuvastamise aluseks resolutsioonis olla põhjendustes sisalduv asjaolude ja tõendite hindamine. Komisjon ei analüüsinud vaidlustatud otsuses küsimust, kas asjaolud, millest ta lähtus, ning tõendid, mille ta kogus, kinnitasid nelja konkreetset rikkumist, millele on viidatud vastavalt selle otsuse artiklites 1–4.
24 Nii kinnitab hageja esimese väite esimeses osas sisuliselt, et vaidlustatud otsust on puudulikult põhjendatud, kuna otsuse põhjendused ja resolutsioon on vastuolulised, millele vaidleb komisjon vastu.
25 Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 lõikes 2 nõutavatest põhjendustest selgelt ja üheselt mõistetavalt nähtuma vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldaks huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks teada saada võetud meetme põhjendusi ning Euroopa Liidu kohtul teostada kontrolli (vt selle kohta kohtuotsused, 25.6.1998, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EKL, EU:T:1998:140, punkt 89, ning 29.6.2012, GDF Suez vs. komisjon, T‑370/09, EKL, EU:T:2012:333, punkt 117). Põhjendamise nõuet tuleb hinnata lähtuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest, nimelt akti sisust, esitatud põhjenduste olemusest ja huvist, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, (vt selle kohta kohtuotsused, 2.4.1998, komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EKL, EU:C:1998:154, punkt 63, ning 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, EU:T:2000:77, punkt 469).
26 Ei ole nõutud, et põhjendustes oleksid täpsustatud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud elemendid, sest küsimust, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni tervikuna silmas pidades (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 25 eespool, EU:C:1998:154, punkt 63, ning 2.2.2012, Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, T‑83/08, EU:T:2012:48, punkt 91).
27 Samuti on tõsi, et selleks et põhjendada otsust, mis on tehtud konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamiseks, peab komisjon ELTL artikli 296 alusel siiski ära nimetama vähemalt need faktid ja kaalutlused, millel on tema otsuse ülesehituse seisukohalt määrava tähtsusega tähendus, võimaldades seeläbi pädeval kohtul ja huvitatud isikutel teada saada need asjaolud, millest lähtudes komisjon liidu õigust kohaldas (vt selle kohta kohtuotsus Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, punkt 26 eespool, EU:T:2012:48, punkt 91).
28 Lisaks peavad põhjendused olema loogilised ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab akti aluseks olevate põhjuste õiget mõistmist (vt selle kohta kohtuotsused, 10.7.2008, Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EKL, EU:C:2008:392, punkt 169, ning 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EKL, EU:C:2011:620, punkt 151).
29 Tuleb lisada, et vaatamata määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 5, millest ilmneb, et niisugusel otsusel, millega määratakse trahv konkurentsiõigusrikkumise eest, ei ole karistusõiguslikku iseloomu, eeldab ELTL artikli 101 lõike 1, EMP lepingu artikli 53 ning Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 rikkumine tegevust, mida üldiselt peetakse ebaausaks, avalikkust tervikuna kahjustavaks, selgelt häbimärgistavaks ning mis võib rikkumise eest vastutava ettevõtja jaoks kaasa tuua trahvi kuni 10% selle aastakäibest, mis on vaieldamatult suur (vt kohtujuristi ettepanek, Sharpston, kohtuasi KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EKL, EU:C:2011:63, punkt 64). Arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust (vt kohtuotsus, 27.3.2014, Saint-Gobain Glass France jt vs. komisjon, T‑56/09 ja T‑73/09, EKL, EU:T:2014:160, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika), kuuluvad need karistusõiguse valdkonda Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 tähenduses, nagu see muu hulgas ilmneb Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest A. Menarini Diagnostis vs. Itaalia (nr 43509/08, punktid 39–44, 27.9.2011).
30 Lisaks on eespool punktis 29 viidatud otsuse A. Menarini Diagnostis vs. Itaalia punktides 58 ja 59 Euroopa Inimõiguste Kohus meelde tuletanud, et kuigi „karistus” määratakse haldusasutuse otsusega, peab huvitatud isikul olema võimalik vaidlustada vastav tema suhtes tehtud otsus kohtus, mis pakub EIÕK artiklis 6 ette nähtud tagatisi (vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EKL, EU:C:2013:522, punkt 34).
31 Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, mis nüüd on toodud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis liidu õiguses vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1 (vt kohtuotsus, 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EKL, EU:C:2014:2062, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika), näeb aga ette, et komisjoni otsuse resolutsioon, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumised, oleks iseäranis selge ja täpne ning et süüdi mõistetud ja karistatud ettevõtjal oleks võimalik mõista ja vaidlustada süüdimõistmist ning vastava karistuse määramist, nagu need tulenevad resolutsiooni sõnastusest.
32 Nimelt tuleb meelde tuletada, et eelkõige otsuse resolutsioonis esitab komisjon nende rikkumiste laadi ja ulatuse, mille eest ta karistab. Tuleb märkida, et mis täpsemalt puudutab selliste rikkumiste ulatust ja laadi, mille eest on määratud karistus, siis üldjuhul on määrava tähtsusega just resolutsioon, mitte aga põhjendused. Vaid juhul, kui resolutsioonis kasutatud sõnastus ei ole selge, tuleb seda tõlgendada otsuse põhjenduste abil. Nagu on leidnud liidu kohus, tuleb küsimuse puhul, milline isik on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, määravaks lugeda otsuse resolutsiooni, eeldusel et see ei tekita kahtlusi (kohtuotsused, 16.12.1975, Suiker Unie jt vs. komisjon, 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73, EKL, EU:C:1975:174, punkt 315, ning 11.12.2003, Adriatica di Navigazione vs. komisjon, T‑61/99, EKL, EU:T:2003:335, punkt 43).
33 Lisaks tuleb samuti meelde tuletada, et ELTL artikli 101 lõikel 1 on vahetu õigusmõju isikutevahelistele suhetele ja sellest sättest tulenevad isikutele õigused, mille tulemusel saab isik nõuda sellise kahju hüvitamist, mis talle on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel. Seega peab siseriiklik kohus oma pädevuse piires kohaldama kõnealust õigusnormi, et tagada mitte üksnes selle täielik õigusmõju, vaid ka kaitsta neid õigusi (kohtuotsus, 6.6.2013, Donau Chemie jt, C‑536/11, EKL, EU:C:2013:366, punktid 21 ja 22). Nii on igaühel õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui esineb põhjuslik seos kahju ja kartellikokkuleppe või ELTL artikliga 101 keelatud tegevuse vahel (kohtuotsused, 13.7.2006, Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EKL, EU:C:2006:461, punkt 61, ning 6.11.2012, Otis jt, C‑199/11, EKL, EU:C:2012:684, punkt 43).
34 Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikest 1 tuleneb aga, et kui siseriiklikud kohtud teevad otsuseid ELTL artikli 101 kohaldamisalasse kuuluvate kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsus olla vastuolus komisjoni otsusega.
35 Siinkohal tuleb erinevalt kohtuistungil komisjoni väidetust tõdeda, et siseriiklik kohus teeb otsuse, mis on selle institutsiooni tehtuga vastuolus, mitte ainult siis, kui ta õiguslikult erinevalt kvalifitseerib analüüsitud konkurentsivastase tegevuse, vaid ka siis, kui siseriikliku kohtu otsus on erinev komisjoni omast analüüsitud tegevuse ajalise või geograafilise ulatuse poolest või arvestades nende isikute vastutust või vastutuse puudumist, kes olid uurimise esemeks seoses kõnealuse tegevusega ning kelle vastutust analüüsiti komisjoni otsuses.
36 Sellest tuleneb, et siseriiklik kohus on seotud komisjoni tehtud otsusega, niivõrd kuivõrd otsust ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud, ning järelikult peab otsuse resolutsioon olema üheselt mõistetav.
37 Iseäranis peab siseriiklikul kohtul olema võimalik niisuguse otsuse resolutsiooni selge sõnastuse alusel, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemine, mõista kõnealuse rikkumise ulatust ja tuvastada rikkumise eest vastutavad isikud, selleks et kohus saaks teha vajalikud järeldused rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõuete puhul, mille on esitanud isikud, kes said sama rikkumise tõttu kahju.
38 Lõpuks tuleb märkida, et ELTL artikli 101 täielik tõhusus seatakse kahtluse alla, kui igaühe õigus nõuda teise isiku poolt talle tekitatud kahju hüvitamist seatakse kategooriliselt sõltuvusse nende kahe isiku vahel lepingulise suhte olemasolust (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.2014, Kone jt, C‑557/12, EKL, EU:C:2014:1317, punkt 33). Seega ei saa välistada, et isik, kes loetakse vastutavaks konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille komisjon on tuvastanud, peab hüvitama kahju, mis põhjustati teiste niisuguste isikute klientidele, kes loeti sama rikkumise eest vastutavaks. Sellisel juhul, ja kui see on ette nähtud siseriiklikus õiguses, võib siseriiklik kohus lahendada nende isikute vahelisi regressnõudeid. Selles kontekstis on määrava tähtsusega konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastanud otsuse resolutsiooni sõnastus, kuivõrd resolutsioonis määratletakse asjaomaste isikute vahelised vastastikused õigused ja kohustused.
39 Kui see on ette nähtud siseriiklikus õiguses, võib ka siseriiklikul kohtul lasuda kohustus tõdeda, et tekitatud kahju peavad solidaarselt hüvitama kõik need isikud, kes vastutavad konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille komisjon on tuvastanud. Sellisel juhul võib konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastanud otsuse resolutsiooni sõnastus olla asjassepuutuvate isikute puhul samuti määrava tähtsusega.
40 Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb seega esiteks kontrollida, kas – nagu kinnitab hageja – esineb vastuolu vaidlustatud otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel.
41 Mis puudutab vaidlustatud otsuse resolutsiooni, siis otsuse artiklid 1–4 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel EMP lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 järgmistes ajavahemikes:
a) Air France-KLM, alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006;
b) […] Air France, alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006;
c) KLM […], alates 21. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006;
d) British Airways […], alates 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
e) Cargolux […], alates 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
f) Lufthansa Cargo […], alates 14. detsembrist 1999 kuni 7. detsembrini 2005;
g) […] Lufthansa […], alates 14. detsembrist 1999 kuni 7. detsembrini 2005;
h) Swiss […], alates 2. aprillist 2002 kuni 7. detsembrini 2005;
i) [hageja], alates 22. jaanuarist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
j) SAS […], alates 17. augustist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
k) SAS Cargo […], alates 1. juunist 2001 kuni 14. veebruarini 2006;
l) Scandinavian Airlines […], alates 13. detsembrist 1999 kuni 28. detsembrini 2003.
Artikkel 2
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel […] liidu lennujaamade ja väljaspool EMP-d asuvate lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad ELTL artiklit 101 järgmistes ajavahemikes:
a) Air Canada, alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
b) Air France-KLM, alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
c) […] Air France, alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
d) KLM […], alates 1. mai 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
e) British Airways […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
f) Cargolux […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
g) [CPA], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
h) Japan Airlines [Corp.], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
i) Japan Airlines […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
j) LAN […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
k) LAN Cargo […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
l) Lufthansa Cargo […], alates 1. mai 2004 kuni 7. detsembrini 2005;
m) […] Lufthansa […], alates 1. mai 2004 kuni 7. detsembrini 2005;
n) Swiss […], alates 1. mai 2004 kuni 7. detsembrini 2005;
o) [hageja], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2005;
p) Qantas […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2005;
q) SAS […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2005;
r) SAS Cargo […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2005;
s) [SAC], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2005;
t) Singapore Airlines […], alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006.
Artikkel 3
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel selliste lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides, rikkusid järgmised ettevõtjad EMP lepingu artiklit 53 järgmistes ajavahemikes:
a) Air Canada, alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
b) Air France-KLM, alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
c) […] Air France, alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
d) KLM […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
e) British Airways […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
f) Cargolux […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
g) [CPA], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
h) Japan Airlines [Corp.], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
i) Japan Airlines […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
j) Lufthansa Cargo […], alates 19. maist 2005 kuni 7. detsembrini 2005;
k) […] Lufthansa […], alates 19. maist 2005 kuni 7. detsembrini 2005;
l) Swiss […], alates 19. maist 2005 kuni 7. detsembrini 2005;
m) [hageja], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
n) Qantas […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
o) SAS […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
p) SAS Cargo […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
q) [SAC], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
r) Singapore Airlines […], alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006.
Artikkel 4
Osaledes rikkumises, mis seisnes korraga kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, millega koordineeriti erinevaid hinnaelemente, mida tuli kohaldada […]lastiteenuste osutamisel liinidel […] liidu ja Šveitsi lennujaamade vahel, rikkusid järgmised ettevõtjad Euroopa Ühenduse ja Šveitsi[ga] […] sõlmitud […]lepingu artiklit 8 järgmistes ajavahemikes:
a) Air France-KLM, alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
b) […] Air France, alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
c) KLM […], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
d) British Airways […], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
e) Cargolux […], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
f) Lufthansa Cargo […], alates 1. juunist 2002 kuni 7. detsembrini 2005;
g) […] Lufthansa […], alates 1. juunist 2002 kuni 7. detsembrini 2005;
h) Swiss […], alates 1. juunist 2002 kuni 7. detsembrini 2005;
i) [hageja], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
j) SAS […], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
k) SAS Cargo […], alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006;
l) Scandinavian Airlines […], alates 1. juunist 2002 kuni 28. detsembrini 2003.”
42 Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse artiklite 1–4 grammatiline tõlgendamine viib järelduseni, et esineb neli eraldiseisvat üksikut ja vältavat rikkumist, millest iga rikkumine puudutab erinevat liinikategooriat, mitte aga järelduseni, et esineb üksainus üks ja vältav rikkumine kõigil kartelliga hõlmatud liinidel, nagu on kirjeldatud otsuse põhjendustes.
43 Seda kinnitab vaidlustatud otsuse artiklite 5 ja 6 sõnastus, mille kohaselt:
„Artikkel 5
Artiklites 1–4 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:
[…]
Artikkel 6
Artiklites 1–4 nimetatud ettevõtjad lõpetavad juhul, kui nad seda veel teinud ei ole, viivitamata kõnealustes artiklites viidatud rikkumised.
[…]”.
44 Hageja rõhutab, et vaidlustatud otsuse artiklites 5 ja 6 viidatakse „rikkumistele” mitmuses, mitte aga „rikkumisele” ainsuses.
45 Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et nagu komisjon väidab oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, mis on toodud eespool punktis 16, ei tähenda niisuguse otsuse resolutsiooni, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumised, jagamine neljaks eraldiseisvaks artikliks tingimata nelja eraldiseisva rikkumise toimepanemist.
46 Vastav jagamine võib kajastada asjaolu, et kogu konkurentsivastase tegevusega, millest koosnes vaidlustatud otsuses kirjeldatud üks ja vältav rikkumine, rikuti kolme sätet, millega on keelatud sama tegevus, kuid millel on erinev territoriaalne ja ajaline ulatus.
47 Pealegi märkis komisjon nii vaidlustatud otsuse punktides 815–817 kui ka Üldkohtule esitatud kirjalikes dokumentides, et kuni 1. maini 2004 olid tal ELTL artikli 101 kohaldamiseks rakendusvolitused üksnes rahvusvahelise õhutranspordi puhul liidus asuvate lennujaamade vahel ning seega ei olnud ELTL artiklit 101 võimalik kohaldada konkurentsivastastele kokkulepetele ja tegevusele liinidel liidus asuvate lennujaamade ja väljaspool liitu asuvate lennujaamade vahel. Lisaks selgitas ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 818–821, et kuni 19. maini 2005 oli ta pädev kohaldama EMP lepingu artiklit 53 üksnes õhutranspordile EMP‑s asuvate lennujaamade vahel ning et vaid alates sellest kuupäevast sai ta pädevuse kohaldada nimetatud sätet liinide suhtes selliste lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides. Peale selle ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 822–825, et komisjon leidis, et ta on pädev kohaldama Šveitsiga sõlmitud lepingu artiklit 8 liinide suhtes liidus asuvate lennujaamade ja Šveitsis asuvate lennujaamade vahel alates 1. juunist 2002.
48 Seega, nagu märkis komisjon oma vastuses, millele on viidatud eespool punktis 16, ning kohtuistungil, oli ta kolme sätte, nimelt ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 – millest igas määrati kindlaks komisjoni pädevus nende ratione temporis ja ratione loci kohaldamisel – rikkumise tõttu sunnitud vaidlustatud otsuse resolutsiooni jagama seitsmeks artikliks, millest neli esimest on järgmise ülesehitusega:
– artikkel 1 puudutab komisjoni pädevust ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamisel seoses liinidega EMP‑s asuvate lennujaamade vahel ajavahemikus alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006;
– artikkel 2 puudutab komisjoni pädevust ELTL artikli 101 kohaldamisel seoses liinidega liidus asuvate lennujaamade ja väljaspool EMP‑d asuvate lennujaamade vahel ajavahemikus alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006;
– artikkel 3 puudutab komisjoni pädevust EMP lepingu artikli 53 kohaldamisel seoses liinidega selliste lennujaamade vahel, mis asuvad riikides, mis on EMP lepingu osalised, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandates riikides, ajavahemikus alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006;
– ning artikkel 4 puudutab komisjoni pädevust Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 kohaldamisel seoses liinidega liidus asuvate lennujaamade ja Šveitsis asuvate lennujaamade vahel ajavahemikus alates 1. juunist 2002 kuni 14. veebruarini 2006.
49 Hageja ei vaidle vastu sellele, et komisjoni pädevus oli asjassepuutuvatest liinidest sõltuvalt erineva ulatusega, ega ka sellele, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni jagamine on seotud komisjoni pädevuse erineva ulatusega.
50 Seevastu märgib hageja esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt osalesid kõik süüdistatavad lennulastiettevõtjad konkurentsivastases tegevuses, mis seisneb ühes ja vältavas ülemaailmse ulatusega rikkumises, sõltumata teenindatavatest liinidest, ning teiseks, et otsuse artiklites 1–4 tuvastatakse neli eraldiseisvat rikkumist, millest igaüks puudutab erinevat liinikategooriat ja milles osales vaid teatud hulk süüdistatavaid lennulastiettevõtjaid.
51 Selle kohta ilmneb vaidlustatud otsusest, et 21 süüdistatavast lennulastiettevõtjast vaid 11 lennulastiettevõtja nimi – nimelt Air France-KLM, Air France, KLM, British Airways, Cargolux, Lufthansa, Lufthansa Cargo, Swiss, hageja, SAS ja SAS Cargo – on esitatud kõigis neljas esimeses artiklis. Lennulastiettevõtjate nimed Air Canada, CPA, Japan Airlines Corp., Japan Airlines, Qantas, SAC ja Singapore Airlines on toodud nii otsuse artiklis 2 kui ka artiklis 3. Lennulastiettevõtja nimi Scandinavian Airlines on esitatud nii otsuse artiklis 1 kui ka artiklis 4. Mis puudutab lennulastiettevõtjate nimesid LAN ja LAN Cargo, siis need on toodud vaid otsuse artiklis 2.
52 Tuleb aga märkida, et ajavahemik alates 1. maist 2004 kuni 14. veebruarini 2006, mille puhul tuvastati, et lennulastiettevõtjad, kelle nimed on toodud vaidlustatud otsuse artiklis 2, osalesid konkurentsivastases tegevuses, ning ajavahemik alates 19. maist 2005 kuni 14. veebruarini 2006, mille puhul tuvastati, et lennulastiettevõtjad, kelle nimed on toodud otsuse artiklis 3, osalesid kõnealuses tegevuses, on täielikult arvatud ajavahemiku hulka, mis on kaetud otsuse artikliga 1 ja mis kestis alates 7. detsembrist 1999 kuni 14. veebruarini 2006, ning ajavahemiku hulka, mis on kaetud sama otsuse artikliga 4 ning mis algas 1. juunil 2002 ja lõppes 14. veebruaril 2006, nagu see ilmneb eespool punktist 41.
53 Järelikult juhul, kui konkurentsivastane tegevus loetakse niisuguseks, et see moodustab vaid ühe ja vältava ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 rikkumise, mis puudutab kõiki kartelliga hõlmatud liine ja milles osalesid kõik süüdistatavad lennulastiettevõtjad, peavad vaidlustatud otsuse artiklis 2 loetletud lennulastiettevõtjate nimed olema samuti toodud otsuse artiklites 1 ja 4. Lisaks peavad kõigi nende lennulastiettevõtjate nimed, kes selle otsuse artikli 2 kohaselt osalesid nimetatud artiklis viidatud tegevuses ajavahemikus pärast 19. maid 2005, olema samuti toodud sama otsuse artiklis 3.
54 Seega ei saa vaidlustatud otsuse nelja esimest artiklit tõlgendada nii, et need toetavad oletust, et esines üks ja vältav rikkumine, mis esines kõigil kartelliga hõlmatud liinidel ja milles osalesid kõik süüdistatavad lennulastiettevõtjad. Ent arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse artiklites 1, 3 ja 4 ei ole mainitud paljude süüdistatavate lennulastiettevõtjate nimesid, tuleb otsuse artikleid 1–4 tingimata tõlgendada, võttes kahest järgnevast seisukohast aluseks ühe:
– vaidlustatud otsuse resolutsioonis lähtutakse seisukohast, et esineb neli eraldiseisvat üht ja vältavat rikkumist, millest igaüks puudutab erinevat liinikategooriat, millega saab selgitada ka sõna „rikkumised” mitmuses kasutamist otsuse artiklites 5 ja 6, nagu väidab hageja;
– resolutsioonis lähtutakse seisukohast, et esineb üksainus üks ja vältav rikkumine, mille eest loetakse vastutavaks vaid niisugused lennulastiettevõtjad, kes nendel liinidel, mida vaidlustatud otsuse artiklitest 1–4 igaühes mainiti, otseselt osalesid neist igas artiklis viidatud rikkumises või kes olid teadlikud salajasest kokkuleppest neil liinidel ja võtsid riski.
55 Viimati nimetatud tõlgendus on selgitatav asjaoluga, et komisjonil puudub õigus omistada ettevõtjale, kes on otseselt osalenud ühes või mitmes konkurentsivastases teos, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, vastutus õigusvastaste tegude eest, mida kavandasid või mille viisid ellu selles rikkumises osalejad ning milles ettevõtja ise otseselt ei osalenud, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et ettevõtja kavatses oma tegevusega panustada kõikidesse teiste kartellis osalejate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kogu muust samadel eesmärkidel kavandatavast õigusvastasest tegevusest või et ta võis seda tegevust mõistlikult eeldada ja oli valmis seda riski võtma (vt selle kohta kohtuotsus, 6.12.2012, komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EKL, EU:C:2012:778, punkt 44).
56 Siiski, nagu pooled ise märgivad, ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduste, iseäranis põhjenduste 1, 95–97, 100, 101, 855, 856 ja 864–879 kogumis tõlgendamisest, et komisjon kirjeldab ühtainsat kartellikokkulepet, mis kujutab endast ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Šveitsiga sõlmitud lepingu artikli 8 üht ja vältavat rikkumist, mis puudutab kõiki kartellikokkuleppega hõlmatud liine ja milles osalesid kõik süüdistatavad lennulastiettevõtjad. Lennulastiettevõtjad kooskõlastasid oma tegevust esiteks kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu suundumusega ja teiseks vahendustasu maksmisest keeldumisega ainsa tervikplaani raames ning ainsa kahe- ja mitmepoolsete kontaktide võrgustiku abil. Kooskõlastamine leidis aset ülemaailmsel tasandil ning puudutas seega samal ajal kõiki selles otsuses viidatud liine.
57 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 892 toonitas komisjon koguni, et eespool punktis 56 kirjeldatud kartell kujutas endast üht rikkumist ning et käesoleval juhul oleks „kunstlik jagada” ühest ja vältavast rikkumisest koosnev konkurentsivastane tegevus eraldi rikkumisteks.
58 Seega tuleb tõdeda, et esineb vastuolu vaidlustatud otsuse nende põhjenduste, milles kirjeldatakse ühtainsat üht ja vältavat rikkumist, mis puudutab kõiki kartelliga kaetud liine ja milles osalesid kõik süüdistatavad lennulastiettevõtjad, ja otsuse resolutsiooni vahel, milles lähtutakse kas neljast eraldiseisvast ühest ja vältavast rikkumisest või ühestainsast ühest ja vältavast rikkumisest, mille eest loetakse vastutavaks vaid niisugused lennulastiettevõtjad, kes nendel liinidel, mida vaidlustatud otsuse artiklitest 1–4 igaühes mainiti, otseselt osalesid neist igas artiklis viidatud õigusvastases tegevuses või kes olid teadlikud salajasest kokkuleppest neil liinidel ja võtsid riski.
59 Seda järeldust ei lükka ümber komisjoni argument, mis on toodud vastuses eespool punktis 16 viidatud menetlust korraldavatele meetmetele ja mille kohaselt saab seda, et vaidlustatud otsuse artiklites 1, 3 ja 4 ei ole mainitud teatud süüdistatavaid lennulastiettevõtjaid, selgitada asjaoluga, et need lennulastiettevõtjad ei teenindanud kõnealuste sätetega hõlmatud liine, ilma et oleks tarvilik tõdeda, et nende artiklitega tuvastati eraldiseisvad ühed ja vältavad rikkumised.
60 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni alternatiivne tõlgendus, nagu komisjon selle välja pakkus, läheb aga vastuollu niisuguse ühe ja vältava rikkumise toimepanemise enese mõttega, mis koosneb hulgast konkurentsivastastest tegevustest, mille eest vastutavad kõik osalised, sõltumata asjaomastest liinidest, nagu ilmneb muu hulgas komisjoni märkustest otsuse põhjendustes 862 ja 873, millest selgub, et komisjon soovis käesolevas asjas kohaldada põhimõtteid, mis on tuletatud kohtupraktikast, mille kohaselt saab isiku lugeda vastutavaks ettevõtja osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises, isegi kui on tõendatud, et asjaomane ettevõtja on otseselt osalenud vaid rikkumise ühes või mitmes osas, kuna ta teadis või pidi teadma, et salajane kokkulepe, milles ta osales, kuulus tervikplaani ning see tervikplaan hõlmas kõiki rikkumise moodustanud osi (kohtuotsused, 14.5.1998, Buchmann vs. komisjon, T‑295/94, EKL, EU:T:1998:88, punkt 121, ning 20.3.2002, HFB jt vs. komisjon, T‑9/99, EKL, EU:T:2002:70, punkt 231).
61 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni alternatiivne tõlgendus, nagu komisjon selle välja pakkus, läheb vastuollu ka komisjoni teatud kinnitustega kõnealuses otsuses, nagu põhjenduses 881 toodud kinnitus, mille kohaselt selleks, et tuvastada ühe ja vältava rikkumise toimepanemine, ei ole tarvilik, et „lennulastiettevõtjad oleksid kõikide kartelli liikmete tegelikud või potentsiaalsed konkurendid või tegelikud või potentsiaalsed konkurendid vaid ühel konkreetsel liinil”, või põhjenduses 825 toodud kinnitus, mille kohaselt ei ole vajalik kindlaks teha rikkumise toimepanemist konkreetsel liinil, vaid piisab, kui esitada tõendid ülemailmse kartelli olemasolu kohta, sest „[k]õik vaidlustatud otsuse [punktis] 4 kirjeldatud sündmused [moodustavad] osa tõenditest [selles] otsuses kirjeldatud ülemaailmse kartelli kohta”.
62 Nii ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest, et nendes kirjeldatakse üht ja vältavat rikkumist mitte üksnes seoses rikkumise kolme koostisosaga, milleks on kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja vahendustasu maksmisest keeldumine, vaid ka seoses kõigi nende liinidega, mida süüdistatavad lennulastiettevõtjad teenindavad.
63 Järelikult viib vaidlustatud otsuse resolutsiooni alternatiivne tõlgendus, nagu komisjon selle välja pakkus, samuti järeldusele, et otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel esineb vastuolu.
64 Edasi tuleb tõdeda, et vastupidi komisjoni väidetule (vt eespool punkt 59) loetakse vaidlustatud otsuse artiklites 1–4 nimetatud lennulastiettevõtjad vastutavaks igas artiklis viidatud kogu rikkumise eest, ilma et igas kõnealuses artiklis eristataks liine, mida viidatud lennulastiettevõtjad teenindasid rikkumise vältel, nendest liinidest, mida nad ei teenindanud.
65 Lõpuks selgub vaidlustatud otsuse resolutsiooni tõlgendusest, nagu komisjon selle välja pakkus, et resolutsioon põhineb kahel vastuolulisel arutluskäigul. Ühelt poolt loetakse lennulastiettevõtja, keda mainiti ühes neljast otsuse esimesest artiklist, vastutavaks konkurentsivastase tegevuse eest, milles ta osales, isegi kui ta ei teenindanud kõiki kõnealuse artikliga hõlmatud liine. Teiselt poolt ei loeta sama lennulastiettevõtjat, keda üheski neist artiklitest ei mainita, vastutavaks konkurentsivastase tegevuse eest, milles ta ometigi osales, kui ta ei teenindanud ühtki nimetatud artikliga hõlmatud liini.
66 Täiendavalt tuleb märkida, et eespool punktis 16 viidatud vastuses põhjendas komisjon esimest korda, et vaidlustatud otsuse artiklites 1, 3 ja 4 jättis ta teatud süüdistatavad lennulastiettevõtjad mainimata väidetava „kaalutlusõiguse” tõttu, mis võimaldab tal ülemaailmses kartellis teatud osalejatele mitte omistada vastutust kogu konkurentsivastase tegevuse – mida ülemaailmne kartell hõlmab – eest, millest nad ometigi osa võtsid, tingimusel et see põhineb objektiivsetel ja diskrimineerimist välistavatel kriteeriumidel, mööndes, et otsus oleks võinud hõlmata selle artiklites 1, 3 ja 4 kõiki lennulastiettevõtjaid.
67 Lisaks sellele, et komisjon jättis vastava kaalutlusõiguse õigusliku aluse välja toomata, ei selgitanud ta ka, kuidas on kaalutlusõigus kooskõlas tema tahtega kohaldada põhimõtteid, mis tulenevad vaidlustatud otsuse põhjendustes 862 ja 873 viidatud kohtupraktikast, nagu on märgitud eespool punktis 60.
68 Lõpuks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustes endis esineb sisemine vastuolu. Nimetatud põhjendused sisaldavad hinnanguid, mida on raske ühitada resolutsioonis viidatud kõiki liine hõlmava ühe kartelli esinemisega, nagu seda kirjeldatakse neis põhjendustes endis (vt eespool punkt 56).
69 Selles osas tuleb sarnaselt hagejaga märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1124 kinnitas komisjon, et iga süüdistatava lennulastiettevõtja puhul võttis ta rikkumises osalemise alguse kuupäevana aluseks esimese konkurentsivastase kontakti, milles see ettevõtja osales, välja arvatud teatud lennulastiettevõtjate puhul, keda tema arvates ei saa lugeda rikkumise eest vastutavaks liinidel EMP lennujaamade vahel, nimelt Air Canada, CPA, Japan Airlines, LAN Cargo ja SAC. Nende lennulastiettevõtjate puhul võttis ta rikkumise alguse kuupäevana aluseks 1. mai 2004, kuigi ta samal ajal märkis, et nad osalesid eespool punktis 56 kirjeldatud ühes kartellis enne seda kuupäeva. Nimetatud kuupäeva valikut põhjendas komisjon asjaoluga, et „üksnes alates [sellest kuupäevast kuulus] määrus nr 1/2003 kohaldamisele asjaomaste teenuste suhtes ning tuvastati rikkumine [kõnealuste lennulastiettevõtjate] puhul”.
70 Nagu on eespool juba märgitud (vt eespool punkt 60), tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes eraldi välja, et ta kohaldas põhimõtteid, mis tulenevad kohtupraktikast, mille kohaselt saab isiku lugeda vastutavaks ettevõtja osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises, isegi kui on tõendatud, et asjaomane ettevõtja on otseselt osalenud vaid rikkumise ühes või mitmes osas, kuna ta teadis või pidi teadma, et salajane kokkulepe, milles ta osales, kuulus tervikplaani ning see tervikplaan hõlmas kõiki rikkumise moodustanud osi.
71 Nii tuleb tõdeda, et kuigi vaidlustatud otsuse põhjendustes tuvastatakse, et kõigi kartelliga hõlmatud liinide puhul on toime pandud üksainus üks ja vältav rikkumine, on põhjendused sisemiselt siiski väga vastuolulised.
72 Seega tuleneb eespool toodust, et vaidlustatud otsus sisaldab vastuolusid esiteks põhjenduste ja resolutsiooni vahel ning teiseks põhjendustes endis.
73 Teiseks tuleb kontrollida, kas – nagu väidab hageja – vaidlustatud otsuse sisemised vastuolud riivavad tema kaitseõigusi, kuna tal ei ole võimalik mõista tuvastatud rikkumise või rikkumiste laadi ja ulatust, ning takistavad Üldkohtul oma kontrolli teostamist.
74 Selle kohta tuleb meenutada, et pelgast vastuolust otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel ei piisa, et jõuda järeldusele, et otsuses on tehtud põhjendamisviga, tingimusel et esiteks võimaldab otsus tervikuna hagejal tuvastada see kokkusobimatus ja sellele viidata, teiseks on resolutsiooni sõnastus piisavalt selge ja täpne, et võimaldada tal mõista otsuse täpset ulatust, ning kolmandaks on tõendid, mida kasutati hagejale resolutsioonis süüks pandud rikkumistes tema osalemise tuvastamisel, selgelt määratletud ja neid on põhjendustes analüüsitud (vt selle kohta kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 32 eespool, EU:T:2003:335, punktid 49–52).
75 Käesoleval juhul ei ole aga kumbki vaidlustatud otsuse resolutsiooni võimalikest tõlgendustest, millele on viidatud eespool punktis 54, kooskõlas otsuse põhjendustega. Seega, kuna Üldkohus ei saa eelistada kumbagi neist kahest tõlgendusest, asendamata komisjoni hinnangut enda omaga, piisab, kui mõlemast vähemalt ühe tõlgenduse puhul analüüsida, kas vaidlustatud otsuse sisemised vastuolud riivavad hageja kaitseõigusi ning takistavad Üldkohtul oma kontrolli teostamist.
76 Mis puudutab esimest tõlgendust, nimelt seda, milles lähtuti nelja eraldiseisva ühe ja vältava rikkumise toimepanemisest ning mis lisaks on hageja arvates õige, siis tuleb tõdeda, et kuigi hagejal oli võimalik märgata vastuolu nimelt vaidlustatud otsuse põhjenduste ja resolutsiooni vahel ning tuletada resolutsiooni sõnastusest, et selles tuvastati neli eraldiseisvat rikkumist, ei suutnud ta siiski mõista, kuidas põhjendustes toodud tõendid ühe ja vältava rikkumise toimepanemise kohta kinnitasid resolutsioonis tuvastatud nelja eraldiseisvat rikkumist, ning seega ei suutnud hageja ka vastu vaielda nende tõendite piisavuse osas.
77 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 692–806 otsustas komisjon, et ta ei tee iga süüdistatava lennulastiettevõtja suhtes arvesse võetud tõenditel vahet liinide või liinikategooriate alusel, millega need tõendid on seotud. Komisjon piirdus hindamisega, kas need tõendid on piisavad, et tuvastada kõnealuste lennulastiettevõtjate osalemine otsuse põhjendustes kirjeldatud ühes kartellis, ilma et ta oleks kontrollinud, kas kõigi nelja üheainsa ja vältava rikkumise toimepanemine, mille ta tuvastas vaidlustatud otsuse resolutsioonis, oli tõendatud. Tõenditel tehti vahet üksnes kooskõlastamiste puhul, mis vastavalt puudutasid kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu ja vahendustasu maksmisest keeldumist.
78 Lisaks, nagu väidab hageja, ei olnud tal resolutsiooni esimese võimaliku tõlgenduse puhul võimalik mõista arutluskäiku, mille tulemusel komisjon luges tema vastutavaks rikkumise eest muu hulgas liinide puhul, mida ta ei teenindanud vaidlustatud otsuse igas artiklis määratletud piirides, ning järelikult mõista, kas teda koheldi ebavõrdselt nende süüdistatavate lennulastiettevõtjatega, kes loeti vastutavaks üksnes kahe või ühe rikkumise eest põhjusel, et nad teatud liine ei teenindanud.
79 Siinkohal tuleb märkida, et otsuse lugemisel ei ilmne selgelt põhjusi, miks vaidlustatud otsuse teatud artiklites ei ole mainitud teatud lennulastiettevõtjate nimesid. Lisaks väidab hageja, et otsusest ei ole võimalik aru saada, kas nende nimede puudumine on tingitud asjaolust, et nad ei teenindanud teatud liine. Vaid pärast eespool punktis 16 viidatud menetlust korraldavat meedet täpsustas komisjon Üldkohtus, et teatud lennuettevõtjate nimesid ei toodud otsuse teatud artiklites välja kas põhjusel, et need lennulastiettevõtjad ei teenindanud nendes artiklites nimetatud liine, või põhjusel, et nendel liinidel nende saadud käive oli 2005. aastal alla 30 000 euro.
80 Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb põhjendused üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus (kohtuotsused, 26.11.1981, Michel vs. parlament, 195/80, EKL, EU:C:1981:284, punkt 22, ja 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, EU:C:2005:408, punkt 463).
81 Vastasel korral tekib oht, et üksikotsuse põhjendamise kohustus ei täida oma eesmärki, milleks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on nõuetekohaselt põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab otsuse kehtivuse vaidlustada, ning liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust (vt selle kohta kohtuotsus Dansk Rorindustri jt vs. komisjon, punkt 80 eespool, EU:C:2005:408, punkt 462 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Käesoleval juhul on just nimelt kõnealusest hilinenud teabe esitamisest tingitud see, et hageja sai süüdistatavate lennulastiettevõtjate vahelise võrdsuse põhimõtte rikkumisele tugineda vaid kohtuistungil, kuna alles selles staadiumis sai ta teada, et lähtudes käibest, mille ta sai liidus ja Šveitsis asuvate lennujaamade vahelistel liinidel 2005. aastal, ei oleks tema nimi pidanud olema toodud vaidlustatud otsuse artiklis 4.
83 Lisaks on Üldkohtul võimatu kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna ta ei saa hinnata, kas komisjoni kogutud tõendid ühe ja vältava rikkumise toimepanemise tuvastamiseks on piisavad, et kindaks teha asjaolu, et selle otsuse resolutsioonis tuvastatud neli rikkumist on toime pandud.
84 Seega sisaldab vaidlustatud otsus põhjendamisviga, mille tõttu on otsuse tühistamine põhjendatud.
85 Võttes arvesse kõiki eespool toodud kaalutlusi, tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.
86 Vaidlustatud otsus tuleb seega hagejat puudutavas osas tühistada, ilma et oleks vajalik analüüsida muid tema esitatud väiteid ja argumente.
Kohtukulud
87 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsus K(2010) 7694 (lõplik) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39258 – lennulastiteenused) Martinair Holland NV-d puudutavas osas
2. Mõista Euroopa Komisjonilt välja Martinair Hollandi kohtukulud ja jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. detsembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad