ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

14. juuli 2011(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Kaitseõigused – Süütuse presumptsioon – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte – Süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõte – Hea halduse põhimõte – Õiguskindlus – Võimu kuritarvitamine – Trahvid

Kohtuasjas T‑190/06,

Total SA, asukoht Courbevoie (Prantsusmaa),

Elf Aquitaine SA, asukoht Courbevoie,

esindajad: advokaadid É. Morgan de Rivery, A. Noël-Baron, ja E. Lagathu,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Arbault ja O. Beynet, hiljem V. Bottka, P. J. Van Nuffel ja B. Gencarelli,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada osaliselt komisjoni 3. mai 2006. aasta otsus K(2006) 1766 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) ja teise võimalusena nõue muuta nimetatud otsuse artikli 2 punkti i,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: V. Vadapalas (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, kohtunikud M. Prek, A. Dittrich, L. Truchot, ja K. O’Higgins,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. septembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hagejad Total SA ja Elf Aquitaine SA on Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühingud, kes juhivad kontserni, kuhu kuulus Arkema France SA (varem Atofina SA, edaspidi „Arkema”), kes asjaolude toimumise ajal turustas eelkõige vesinikperoksiidi (edaspidi „VP”) ja naatriumperboraati (edaspidi „NPB”).

2        Rikkumise algusest kuni 2000. aasta aprillini oli Elf Aquitaine 97,5 protsendilise osalusega Arkema peamine aktsionär. Alates sellest kuupäevast omas Elf Aquitaine Arkema aktsiakapitalis 96,48 protsendilist osalust ning Elf Aquitaine’i enda kapitalis omas 99,43 protsendilist osalust Total.

3        Degussa AG teavitas novembris 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni kartelli olemasolust VP ja NPB turgudel ning palus kohaldada komisjoni teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3, edaspidi „koostööteatis”).

4        Degussa esitas komisjonile sisulisi tõendeid, mis võimaldasid viimasel 25. ja 26. märtsil 2003 läbi viia kontrollid kolme ettevõtja, sealhulgas Arkema ruumides.

5        Kontrollide tagajärjel taotlesid mitu ettevõtjat, sealhulgas EKA Chemicals AB, Arkema ja Solvay SA, koostööteatise kohaldamist ning edastasid komisjonile tõendeid asjassepuutuva kartelli kohta.

6        Komisjon saatis 26. jaanuaril 2005 hagejatele ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise.

7        Pärast asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist 28. ja 29. juunil 2005 võttis komisjon vastu 3. mai 2006. aasta otsuse K(2006) 1766 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Chemicals Holding AB, EKA Chemicalsi, Degussa, Edison SpA, FMC Corp‑i, FMC Foret SA, Kemira Oyj, Air liquide SA, Chemoxal SA, SNIA SpA, Caffaro Srl‑i, Solvay SA, Solvay Solexis SpA, hagejate ja Arkema vastu (juhtum COMP/F/38.620 – vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. detsembril 2006 Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 353, lk 54). Otsus tehti hagejale teatavaks 8. mai 2006. aasta kirjaga.

 Vaidlustatud otsus

8        Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et selle adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis puudutas VP‑d ja tootmisahelas järgnevat toodet NPB‑d (vaidlustatud otsuse põhjendus 2).

9        Tuvastatud rikkumine seisnes peamiselt konkurentide vahel kaubanduslikult tähtsa ja konfidentsiaalse teabe vahetamises turu ja ettevõtjate kohta, tootmise ning potentsiaalsete ja tegelike tootmismahtude piiramises ning kontrollimises, turuosade ja klientide jagamises ning taotlushindade kindlaksmääramises ja jälgimises.

10      Hagejaid ja Arkemat peeti rikkumise eest „solidaarselt” vastutavaks (vaidlustatud otsuse põhjendus 441).

11      Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”).

12      Komisjon määras rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvide põhisummad (vaidlustatud otsuse põhjendus 452), kusjuures rikkumine kvalifitseeriti väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 457).

13      Erineva kohtlemise tulemusel liigitati hagejad ja Arkema kolmandasse kategooriasse, millele vastas lähtesumma 20 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 460–462).

14      Piisavalt hoiatava mõju tagamiseks kohaldati lähtesummale kordajat 3, võttes arvesse hagejate suurt käivet (vaidlustatud otsuse põhjendus 463).

15      Kuna Arkema ja Elf Aquitaine osalesid rikkumises komisjoni sõnul 12. maist 1995 kuni 31. detsembrini 2000, see tähendab viie aasta ja seitsme kuu pikkuse ajavahemiku vältel, suurendati neile määratava trahvi lähtesummat osalemise kestuse tõttu 55% (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Trahvisummat, mis määrati Totalile, kellele pandi vastutus kõnealuses rikkumises osalemise eest ajavahemikul 30. aprillist kuni 31. detsembrini 2000, ei suurendatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 468).

16      Komisjon võttis Arkema suhtes raskendava asjaoluna arvesse korduvust seoses rikkumistega, mis tuvastati komisjoni 23. novembri 1984. aasta otsuses 85/74/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (juhtum IV/30.907 – peroksüühendid) (EÜT 1985 L 35, lk 1) ja 27. juuli 1994. aasta otsuses 94/599/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (juhtum IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14). Sellest tulenevalt suurendas ta Arkema trahvi põhisummat summa võrra, mis võrdus 50%‑ga põhisummast, mida oleks talle kohaldatud, kui hagejad, kes olid kontserni juhtivad äriühingud, ei oleks olnud vaidlustatud otsuse adressaadid (vaidlustatud otsuse põhjendused 469–471 ja 409. joonealune märkus.

17      Komisjon leidis, et hageja oli teine ettevõtja, kes täitis koostööteatise punktis 21 nimetatud tingimuse, ning vähendas tema trahvisummat seetõttu 30%, kusjuures vähendati Arkemale ja hagejatele määratud trahvi kogusummat (vaidlustatud otsuse põhjendused 509–514 ja 529).

18      Vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides o–q on leitud, et kolm äriühingut rikkusid EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna Total osales rikkumises 30. aprillist kuni 31. detsembrini 2000 ning Arkema ja Elf Aquitaine 12. maist 1995 kuni 31. detsembrini 2000.

19      Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis i on hagejale määratud trahv summas 78,663 miljoni eurot, mille tasumise eest vastutab Total „solidaarselt” 42 miljoni euro ulatuses ja Elf Aquitaine 65,1 miljoni euro ulatuses.

 Menetlus ja poolte nõuded

20      Hagejad esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. juulil 2006.

21      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja-kohtunik kuuendasse kotta ning seetõttu anti käesolev kohtuasi pärast poolte ärakuulamist lahendamiseks kuuendale kojale laiendatud koosseisus.

22      Kuna laiendatud koja kahel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta kaks uut kohtunikku.

23      Üldkohus määras 28. aprillil 2010 menetlust korraldavad meetmed, mille raames komisjon esitas 4. mai 2010. aasta kirjaga mõned haldustoimiku materjalid, millele hagejad hagiavalduses tuginesid.

24      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. septembri 2010. aasta kohtuistungil.

25      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid o ja p, artikli 2 punkt i ning artiklid 3 ja 4;

–        teise võimalusena muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti i niivõrd, kui komisjon määras neile Arkemaga solidaarselt trahvi, ja seda trahvisummat vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõistja kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

27      Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõude toetuseks esitavad hagejad kümme väidet, millest esimene tugineb kaitseõiguste rikkumisele, teine põhjendamiskohustuse rikkumisele, kolmas ettevõtja mõiste ühtsuse rikkumisele, neljas tütarettevõtjate poolt toime pandud rikkumiste emaettevõtjatele süüks panemist reguleerivate normide rikkumisele, viies hindamisvigadele seoses Totaliga, kuues kõikide liikmesriikide poolt tunnustatud ja liidu õiguskorda kuuluvate aluspõhimõtete rikkumisele, seitsmes hea halduse põhimõtte rikkumisele, kaheksas õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, üheksas trahvide kindlaksmääramist reguleerivate aluspõhimõtete rikkumisele ja kümnes võimu kuritarvitamisele.

28      Teise võimalusena paluvad hagejad 11. väitega vähendada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti i alusel määratud trahvisummat.

29      Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb uurida neljanda väite raames esitatud argumente.

 Neljas väide, et on rikutud tütarettevõtja toime pandud rikkumiste emaettevõtjatele süüks panemist reguleerivaid norme

30      Neljas väide koosneb kolmest osast. Kõigepealt tuleb uurida selle väite teist osa.

 Teine osa, mis tugineb õigusnormi rikkumisele seoses süüks panemist puudutava kohtupraktika tõlgendamise otsustuspraktika järgimisega komisjoni poolt

–       Sissejuhatavad märkused

31      Tuleb meelde tuletada, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Juhul kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Liidu konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks panna juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning talle tuleb saata vastuväiteteatis. Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis juriidilisele isikule väidetavaid asjaolusid ette heidetakse (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

35      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool viidatud tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil teha trahve määrava otsuse emaettevõtja suhtes, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59).

37      Euroopa Kohus on samuti leidnud, et juhul, kui emaettevõtja osalus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis on 100%, võib see emaettevõtja esiteks avaldada oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju ning teiseks esineb lihtne eeldus, et kõnealune emaettevõtja avaldab tegelikult oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Euroopa Kohus on seega täpsustanud, et neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Komisjonil on seejärel võimalik pidada emaettevõtjat tema tütarettevõtjale määratud trahvi tasumise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kelle kohustus on see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Käesoleval juhul tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 370–379 liidu kohtupraktikale viidates kokkuvõtte põhimõtetest, mida ta kavatses vaidlustatud otsuse adressaatide kindlakstegemisel kohaldada.

40      Ta meenutas eelkõige, et emaettevõtjat võib pidada tütarettevõtja õigusvastase tegevuse eest vastutavaks, kui tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid. Komisjon täpsustas, et ta võib sisuliselt eeldada, et emaettevõtja 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid; emaettevõtja võib selle eelduse ümber lükata vastupidiste tõendite esitamise teel (vaidlustatud otsuse põhjendus 374).

41      Komisjon märkis Elf Aquitaine’i vastutuse kohta, et tal oli 98‑protsendiline osalus Arkema aktsiakapitalis ja ta oli alati nimetanud tema nõukogu liikmed. Nii eeldas komisjon, et Elf Aquitaine avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 427).

42      Totali suhtes märkis komisjon, et ta saavutas kontrolli 99,43% Elf Aquitaine’i kapitali üle aprillis 2000, et ta kontrollis otseselt või kaudselt äriühinguid, kes kuulusid kontserni, kellel oli rikkumistes otsene roll, ning et neid asjaolusid arvestades eeldas komisjon, et Total avaldas otsustavat mõju oma tütarettevõtjate Elf Aquitaine’i ja Arkema tegevusele (vaidlustatud otsuse põhjendused 428 ja 429).

43      Komisjon tõi vaidlustatud otsuse põhjendustes 430–432 esile vastuargumendid, mille hagejad esitasid rikkumise süüks panemise kohta, ning analüüsis neid otsuse põhjendustes 433–440.

44      Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 441 oma järeldust, mille kohaselt Arkema ja hagejad moodustavad ühe ettevõtja, ning pidas neid kõnealuse rikkumise eest vastutavaks, kusjuures Total vastutas rikkumise eest alles alates kuupäevast, mil ta saavutas kontrolli Elf Aquitaine’i kapitali üle, ehk ajavahemiku 30. aprillist kuni 31. detsembrini 2000 eest.

45      Sellele hinnangule vastu vaieldes esitavad hagejad sisuliselt kaks etteheidet, mis puudutavad esiteks kõnealuse eelduse kehtivust ning teiseks Arkema iseseisvust kinnitavate tõendite tagasilükkamist.

–       Kõnealuse eelduse kehtivus

46      Hagejad väidavad esiteks, et komisjon ei saanud kohtupraktikat ja enda vastava valdkonna otsustuspraktikat eiramata panna Arkema tegevuse eest vastutust neile üksnes eelduse alusel, mis on seotud asjaoluga, et nad kontrollisid selle tütarettevõtja peaaegu kogu kapitali.

47      Tuleb tõdeda, et kuivõrd meetod, mida komisjon kasutas vaidlusaluse rikkumise hagejatele süüks panemisel, põhineb kõnealusel eeldusel, on see kooskõlas eespool punktides 31–38 viidatud kohtupraktikaga.

48      Esiteks ja vastupidi sellele, mida hagejad näivad väitvat, põhineb see süüks panemine mitte ainult osaluse omamise struktuuril, vaid ka tõdemusel, et otsustava mõju avaldamise eeldust ei ole ümber lükatud (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 437 ja 441).

49      Teiseks ilmneb kohtupraktikast (vt eelkõige eespool punktid 37 ja 38), et tütarettevõtja kapitalis osaluse omamise struktuur on piisav kriteerium kõnealuse eelduse seadmiseks, ilma et komisjon oleks kohustatud esitama täiendavaid andmeid emaettevõtja poolt tegelikult mõju avaldamise kohta, nagu hagejad nõuavad.

50      Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et niisuguseid täiendavaid andmeid võidi esitada juhtumis, mille kohta Üldkohus tegi 12. detsembri 2007. aasta otsuse kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑5049, punktid 13 ja 54). Nii eespool viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon (punktid 61 ja 62) kui ka eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon (punktid 61 ja 62) nähtub nimelt üheselt, et kõnealuse eelduse rakendamine ei eelda selliste andmete esinemist. Samuti ei ole selleks nõutav, et komisjon tõendaks, et emaettevõtja oli asjaolude asetleidmise ajal teadlik oma tütarettevõtja rikkumisest.

51      Tuleb veel märkida, et eespool viidatud kohtupraktika puudutab konkreetselt erijuhtu, kui emaettevõtja omab tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilist osalust (eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60). Käesolevas asjas aga ei omanud hagejad asjaomase tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilist osalust (vt eespool punkt 2).

52      Tuleb siiski rõhutada, et hagejad ei esita ühtegi argumenti selle kohta, et nende osalused ei ulatunud 100%‑ni. Vastupidi, nende argumendid, mis puudutavad komisjoni võimalust lähtuda kõnealusest eeldusest, viitavad kaudselt olukorrale, kus osalus tütarettevõtja kapitalis on „100‑protsendiline või sellele ligilähedane”, kinnitades seega, et neil ei ole vastuväiteid sellele, et neis kahes olukorras kohaldatakse sama tõendamiskorda.

53      Lõpuks, isegi kui – nagu hagejad väidavad – komisjon on oma varasemas rikkumise eest vastutuse panemist käsitlevas otsustuspraktikas esitanud täiendavaid andmeid emaettevõtja poolt tegelikult mõju avaldamise kohta, ei suuda ainuüksi see asjaolu kahtluse alla seada käesolevas asjas kohaldatud süüks panemise meetodi kehtivust.

54      Seetõttu tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

–       Hagejate esitatud tõendite kogum selle kohta, et Arkema oli turul iseseisev

55      Vastavalt eespool punktis 38 viidatud kohtupraktikale on emaettevõtja selle eelduse ümberlükkamiseks kohustatud esitama piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.

56      Selles suhtes tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis puudutavad seda tütarettevõtjat emaettevõtjaga siduvaid majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid ning mis võivad sõltuvalt olukorrast varieeruda (eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 61 ja 74).

57      Seda hinnangut ei tohi piirata ainult aspektidega, mis puudutavad tütarettevõtja kaubanduspoliitikat selle kitsas tähenduses, näiteks turustusstrateegia või hinnapoliitikaga. Kõnealust eeldust ei saa ümber lükata pelgalt selle tõendamisega, et tütarettevõtja juhib ise neid kaubanduspoliitika konkreetseid aspekte, selleks juhiseid saamata (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 65 ja 75).

58      Käesolevas asjas nähtub toimikust, et haldusmenetluses väitsid hagejad, et Arkema oli iseseisev, viidates eelkõige sellele, et nende kontserni iseloomustab tütarettevõtjate detsentraliseeritud juhtimine, et Arkema määras oma tegevuse strateegilised suunad kindlaks iseseisvalt, et tema tegevuse juhtimine turul ei sõltunud emaettevõtjate juhistest, et ta andis emaettevõtjatele aru vaid üldiselt, et ta oli finantsiliselt sõltumatu ja võis lepinguid sõlmida ilma nende eelneva heakskiiduta ning et ta määras oma õigusliku strateegia kindlaks iseseisvalt. Arkema iseseisvust on muu hulgas kinnitanud ka kolmandad isikud.

59      Hagejad esitasid oma argumentide toetuseks vaid kolm brošüüri pealkirjaga „Turud ja ametid”, mis pärinevad Arkemalt ja Elf Aquitaine’ilt ning mis käsitlevad vastavalt aastaid 1995, 2000 ja 2003. Sõltumata sellest, milline tõenduslik väärtus neile dokumentidele omistada, tuleb siiski tõdeda, et hagejate ja nende tütarettevõtja vaheliste seoste kohta sisaldavad need vaid vähest katkendlikku teavet. Need dokumendid kinnitavad kõige rohkem vaid seda, et Arkema oli kontserni keemia tegevusharu detsentraliseeritud üksus, et temast pidi aastal 2006 saama iseseisev üksus ja et ta tootis erinevates valdkondades paljusid olulisi kaupu. Kui välja arvata aastat 2000 käsitlev brošüür „Turud ja ametid”, siis puudutavad need dokumendid aastaid, mis ei ole rikkumisperioodiga hõlmatud.

60      Lisaks viitavad hagejad vastuväiteteatisele esitatud vastuse ühes joonealuses märkuses teatud andmetele, mis tulenevad Arkema vastusest komisjoni informatsiooninõudele.

61      Kõnealused andmed, mille komisjon esitas 4. mai 2000. aasta menetlust korraldavate meetmete raames, sisaldavad dokumenti pealkirjaga „Sisepädevus ning kulukohustuste võtmine” ja nimekirja kontserni äriühingute juhtidest aastatel 1991–2003.

62      Esimese dokumendi osas nähtub Arkema vastusest informatsiooninõudele, mille esitas komisjon, et see sisaldab kontsernile kohustuste võtmise õigust määratlevaid eeskirju, mida kohaldatakse „alates 2001. aastast”. Selle dokumendi kohaselt sekkus Totali juhatus vaid tütarettevõtjate sellistesse otsustesse, mis puudutasid üle 10 miljoni euro suuruseid investeeringuid, hinnates nende riskitaset ja tasuvust.

63      Esiteks tuleb märkida, et niivõrd, kui kõnealune dokument sisaldab kontsernisiseste pädevuste jaotamise eeskirju alates 2001. aastast, ei ole see asjakohane tõend puudutatud äriühingute vaheliste seoste kohta rikkumisperioodil, mis lõppes 31. detsembril 2000.

64      Teiseks nähtub hagejate vastusest vastuväiteteatisele, et sellele dokumendile tuginetakse toetamaks nende seisukohta, et nad ei ole mitte kunagi sekkunud Arkema juhtimisse VP ja NPB valdkonnas, vaid et nad on teinud seda üksnes kõige olulisemate tütarettevõtja investeeringute puhul. Tütarettevõtja iseseisvust eespool punktis 57 viidatud kohtupraktika tähenduses ei saa aga igal juhul tõendada pelga kinnitusega, et tütarettevõtja juhib iseseisvalt rikkumisega seotud asjaomaste toodete kaubanduspoliitika konkreetseid aspekte.

65      Teise dokumendi osas, mis sisaldab asjaomaste äriühingute juhtide nimekirja, tuleb märkida, et kuigi emaettevõtja ja tütarettevõtja juhtide kattumine viitab otsustava mõju avaldamisele, ei tõenda sellise kattumise puudumine piisavalt tütarettevõtja iseseisvust.

66      Eeltoodust tuleneb, et argumente, mille hagejad esitasid vastuväiteteatise vastuses, ei toeta konkreetsed tõendid nende tütarettevõtja iseseisvuse kohta ja seega on need sisuliselt pelgad kinnitused, mis ilmselgelt ei moodusta piisavat tõendite kogumit, et kõnealust eeldust ümber lükata.

67      Lisaks tuleb märkida, et kõnealused argumendid ei kinnitanud nende tütarettevõtja iseseisvust.

68      Esiteks, mis puudutab hagejate kinnitust, et Elf Aquitaine oli kõigest mittetegutsev valdusühing, mis on võrreldav lihtsa „finantsalase juhtimisega”, ja et pärast seda, kui Total võttis kontrolli endale, see olukord ei muutunud, siis tuleb märkida, et isegi kui hagejad olid vaid mittetegutsevad valdusühingud, ei ole see asjaolu üksi piisav välistamaks seda, et nad avaldasid Arkemale otsustavat mõju, kooskõlastades eelkõige kontsernisiseseid rahalisi investeeringuid. Äriühingute kontserni kontekstis on valdusühingu puhul tegemist äriühinguga, mille eesmärk on erinevates äriühingutes omatavate osaluste ümbergrupeerimine ning mille ülesanne on nende ühtse juhtimise tagamine (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff‑Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 63).

69      Ka hagejad ise kinnitavad, et Elf Aquitaine osales kõige olulisemates otsustes, mis võisid kogu kontserni tasandil mõju avaldada, ja et ta määras kindlaks väga üldise poliitika seoses eri harude tegevuste omavahelise kooskõlaga, tegevuste muutmisega ja nende geograafilise juurutamisega kogu maailmas. Need kinnitused mitte ei nõrgesta hagejatest ja nende tütarettevõtjatest koosneva majandusüksuse olemasolu väidet, vaid pigem kinnitavad seda, et Elf Aquitaine’i ülesanne oli tagada juhtimise ühtsus ja kooskõlastamine selliselt, et mõjutada Arkema tegevust turul.

70      Teiseks, niivõrd kui hagejad väidavad, et vaidlusaluste asjaolude asetleidmise ajal ei sekkunud nad kordagi „keemia haru” asjaomase tootestrateegia määratlemisse, siis tuleb märkida, et seda väidet ei toeta ükski piisav tõend. Mis puudutab kontserni suurust, õliettevõtte keemiategevuse väidetavat eripära, Arkema suurust ja asjaolu, et ta müüb erinevatel turgudel märkimisväärse hulga kaupu, siis tuleb märkida, et need asjaolud iseenesest ei kinnita, et hagejad ei sekkunud kordagi „keemia haru” mõne toote turundusstrateegia määratlemisse.

71      Kolmandaks, niivõrd kui hagejad väidavad, et nad ei määranud kindlaks Arkema kaubanduspoliitikat ega sekkunud kunagi nende tütarettevõtja VP ja NPB tegevuse juhtimisse, tuleb tõdeda, et äriühingute kontsernis on ülesannete jaotamine tavapärane nähtus, millest ei piisa, et lükata ümber eeldus, mille kohaselt moodustasid hagejad ja Arkema ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Sama kehtib ka argumendi osas, et Arkema tegutses turul enda nimel ja arvel, mitte aga oma emaettevõtjate Totali ja Elf Aquitaine’i esindajana.

72      Mingeid järeldusi ei saa teha ka asjaolust, et hagejatel ei olnud oma tütarettevõtjaga kunagi ühiseid kliente, et nad ei tegutsenud turgudel, kuhu oli investeerinud nende tütarettevõtja ja nende turgudega seotud turgudel, et asjaomaseid tooteid puudutav tegevus moodustas iga hageja kogukäibest vaid väga väikese osa ning et need tooted olid vaid mõned Arkema „keemiategevuse” suurest hulgast toodetest.

73      Neljandaks, seoses hagejate argumendiga, et nende ja Arkema vahel ei olnud teavitamis- ja aruandesüsteemi, välja arvatud teabe osas, mis tuleneb raamatupidamist ja finantseeskirju käsitlevatest seaduslikest kohustusest, tuleb märkida, et kuna tütarettevõtja iseseisvust ei hinnata üksnes ettevõtja juhtimise aspektist, siis ei piisa tütarettevõtja iseseisvuse tõendamiseks asjaolust, et ta ei rakendanud emaettevõtja kasuks asjaomasel turul spetsiifilist teavitamispoliitikat.

74      Viiendaks, olgugi et hagejad väidavad, et Arkemal oli pädevus sõlmida lepinguid ilma eelneva heakskiiduta ja et ta oli finantsiliselt väga iseseisev, tuleb tõdeda, et hagejad möönavad, et nad kontrollisid oma tütarettevõtja tööstusinvesteeringute, suuremate omandamiste ja kõige olulisemate kohustuste võtmise projekte, mistõttu see asjaolu vaid tugevdab komisjoni järeldust, mille kohaselt nimetatud tütarettevõtja ei olnud iseseisev.

75      Kuuendaks kehtib sama ka väidetava asjaolu kohta, et Arkema kujundas iseseisvalt oma õigusliku strateegia käesolevas juhtumis alates uurimisetapist, milles ta otsustas koostööd teha ilma oma emaettevõtjatele eelnevalt teatamata. Asjaolu, et ettevõtja ei esitle end ainsa vastaspoolena nii haldusmenetluses kui ka kohtuvaidluses, ei võimalda järeldada, et asjaomane tütarettevõtja on oma emaettevõtjast või emaettevõtjatest sõltumatu.

76      Lisaks tuleb meeles pidada, et komisjonile annab õiguse panna kõnealune rikkumine süüks emaettevõtjale mitte selle emaettevõtja otsene seotus rikkumisega, mille pani toime tema tütarettevõtja, vaid asjaolu, et nad moodustavad ühe ettevõtja. Komisjoni järeldust ei sea seega kahtluse alla asjaolu, et Arkema ei teavitanud hagejaid ja et nad said asjaomasest kartellikokkuleppest teada alles pärast komisjoni kontrollide läbiviimist tütarettevõtja ruumides.

77      Seitsmendaks ei kinnita tõendid argumenti, mille kohaselt toetab Arkema iseseisvust see, mismoodi kolmandad isikud võisid teda tajuda, eelkõige kuna neil kahel asjaomasel äriühingul ei olnud ühist kaubamärki ning kuna tarnijad, kliendid ja tarbijad ei ajanud neid äriühinguid segamini.

78      Lisaks sellele kirjeldavad vastuväiteteatise vastusele lisatud ja ilmselgelt kolmandatele isikutele suunatud brošüürid „Turud ja ametid” Arkemat kui Totali ja Elf Aquitaine’i kontsernide keemiategevuse elluviijat või kui nende „keemia haru”. See räägib vastu hagejate argumendile, et kolmandad isikud tajusid Arkemat ettevõtjana, kes on oma emaettevõtjatest täiesti eraldiseisev. Igal juhul ei ole ainuüksi see, kuidas kolmandad isikud äriühingut tajuvad, piisav tõendamaks, et tütarettevõtja on oma emaettevõtjast või emaettevõtjatest sõltumatu.

79      Kaheksandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et Arkema iseseisvust kinnitas komisjoni 10. detsembri 2003. aasta otsus K(2003) 4570 EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetluses (Juhtum COMP/E-2/37.857 – Orgaanilised peroksiidid), siis tuleb märkida, et see otsus ei sisalda selle kohta mingit hinnangut, kuna komisjon otsustas mitte kontrollida, kas rikkumine oleks tulnud süüks panna kontserni juhtivale äriühingule (vt allpool punkt 212).

80      Üheksandaks, mis puudutab hagejate poolt esimest korda Üldkohtus välja toodud asjaolu, et Arkema eraldus kapitali mõttes hagejatest 18. mail 2006, siis tuleb märkida, et see eraldumine, mis toimus pärast rikkumist ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei ole asjakohane tõend selleks, et hinnata kõnealuste ettevõtjate vahelisi seoseid rikkumisperioodil.

81      Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon leidis õigesti, et hagejate esitatud tõendid ei ole isegi nende kogumis piisavad, et kõnealust eeldust ümber lükata.

82      Lõpuks täpsustasid hagejad kohtuistungil, et lükates tagasi nende poolt talle esitatud tõendid, muutis komisjon kõnealuse eelduse ümberlükkamatuks eelduseks.

83      Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 374 meenutas komisjon väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt saab emaettevõtja kõnealuse eelduse ümber lükata, kui esitab piisavad tõendid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutses iseseisvalt. Nagu nähtub eelnevast analüüsist, järeldas komisjon käesolevas asjas õigesti, et hagejate esitatud tõendid ei ole isegi nende kogumis piisavad, et seda eeldust ümber lükata. Seega väidavad hagejad ekslikult, et kõnealune lihtne eeldus on väidetavalt muudetud ümberlükkamatuks eelduseks.

84      Järelikult tuleb käesoleva väite teine osa terves ulatuses tagasi lükata.

 Esimene osa, mis tugineb õigusnormi rikkumisele seoses süüks panemise kriteeriumi objektiivse laadiga

85      Hagejad väidavad sisuliselt seda, et komisjon eiras vastutuse panemise kriteeriumide objektiivset laadi, kinnitades oma kaalutlusõigust, kui lükkas tagasi nende argumendi, et otsuses K(2003) 4570 ei pandud Arkema emaettevõtjale vastutust (vaidlustatud otsuse põhjendus 434).

86      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 434 tõi komisjon hagejate argumendile vastates välja järgmist:

„[A]sjaolu, et […] komisjon adresseeris otsuse [K(2003) 4570] ainult [Arkemale], ei keela tal adresseerida otsust käesolevas asjas nii [Arkemale] kui ka [hagejatele]. Komisjonil on sarnastel asjaoludel emaettevõtjale vastutuse omistamisel ulatuslik kaalutlusruum ning see, et ta seda pädevust varasemas otsuses ei kasutanud, ei takista teda seda käesolevas asjas kasutada.”

87      Peab tõdema, et vastupidi hagejate väidetele ei ole komisjon antud juhul väitnud, et tal on „süüks panemise kriteeriumi kindlaksmääramisel kaalutlusõigus” ja seega pädevus omistada äriühingule vastutus rikkumiste eest, mille on toime pannud teine äriühing, rikkudes kohtupraktikaga kehtestatud eeskirju. Komisjon soovib oma väitega lihtsalt tagasi lükata hagejate argumendi, et Arkemale adresseeritud otsuses K(2003) 4570 ei pandud tema tegevuse eest süüd tema emaettevõtjale. Lisaks nähtub eelmainitust, et komisjon kasutas vaidlusaluse rikkumise hagejatele süüks panemisel täpset meetodit, mis on kooskõlas kohtupraktikast tulenevate nõuetega ja eelkõige ettevõtja mõistega konkurentsiõiguses.

88      Sellest järeldub, et hagejate argumendid ei ole tulemuslikud. Isegi kui oletada, et vastupidi tema väidetele on komisjon alati kohustatud panema tütarettevõtja rikkumise eest süü tema emaettevõtjale, kui need kaks äriühingut moodustavad konkurentsiõiguse tähenduses ühe ettevõtja, siis asjaolu, et ta seda varasemates otsustes ei teinud, ei mõjuta vaidlustatud otsuse seaduslikkust. Selles osas tuleb meeles pidada, et antud juhul komisjon viis sellise süüks panemise ellu.

89      Igal juhul tuleneb kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud süstemaatiliselt kaaluma, kas tütarettevõtja rikkumise saab panna süüks tema emaettevõtjale (vt selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punktid 330 ja 331). Seetõttu ei välista üksnes see asjaolu, et komisjon ei kaalunud võimalust adresseerida otsus K(2003) 4570 Arkema emaettevõtjale, seda, et komisjon teeb seda antud asjas vastavalt süüks panemist käsitlevas kohtupraktikas kehtestatud põhimõtetele.

90      Järelikult tuleb käesoleva väite käesolev osa tagasi lükata.

 Kolmas osa, mis tugineb „juriidilise isiku majandusliku sõltumatuse põhimõtte” rikkumisele

91      Hagejad väidavad, et vastavalt eeldatavale „juriidilise isiku sõltumatuse põhimõttele” kujutab olukord, kus emaettevõtja ja tema tütarettevõtja – keda ta isegi kontrollib 100% – moodustavad ühe ettevõtja, endast erandit. Nad leiavad, et komisjon on seda „põhimõtet” rikkunud, pannes neile asjaomase rikkumise eest „automaatselt” vastutuse.

92      Tuleb meenutada, et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seega tuleb seda mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt eespool punktid 31 ja 32).

93      Sellest järeldub, et asjaolu, et tütarettevõtja on eraldiseisev juriidiline isik, ei ole piisav välistamaks võimalust, et ta moodustab oma emaettevõtjaga ühe ettevõtja.

94      Tuleb meenutada, et vaidlusalune rikkumine pandi hagejatele süüks seetõttu, et tütarettevõtjale otsustava mõju avaldamise eeldust ei ole ümber lükatud, kuna hagejad ei esitanud nende tütarettevõtja sõltumatuse kohta piisavaid tõendeid. Seepärast ei ole hagejatel õigus, kuid nad peavad antud juhul kasutatud meetodit „automaatseks”, sest see võimaldas võtta täielikult arvesse hagejate enda olukorda ja eelkõige sidemeid, mis neid vaidlusaluste asjaolude asetleidmise ajal Arkemaga sidusid.

95      Järelikult on see meetod kooskõlas ettevõtja mõistega konkurentsiõiguses, kuna see võimaldas kindlaks teha, kas hagejad ja Arkema moodustasid sama majandusüksuse. Nagu nähtub eeltoodust, on asjaolu, et see meetod põhineb eeldusel ja et seda eeldust vaidlustava isiku ülesanne on tõendada vastupidist, lisaks kooskõlas kohtupraktikaga.

96      Peale selle ei tõenda hagejad sellise õiguse üldpõhimõtte olemasolu, mis takistaks antud asjas sellise eelduse kohaldamist. Mis puudutab argumente, mis tuginevad Prantsuse ja Ameerika tsiviil- ning äriõiguse normidele ja Prantsusmaa konkurentsiasutuse otsustuspraktikale, siis tuleb märkida, et tegemist ei ole asjaoludega, mille suhtes tuleb komisjoni konkurentsiõigusealaste otsuste seaduslikkust uurida.

97      Lõpuks tuleb rõhutada, et kõnealune eeldus on vaid tõendamise moodus, mis on komisjonile konkurentsialaste uurimiste raames antud, ja see ei anna mingil juhul eelnevat hinnangut emaettevõtjate ja nende tütarettevõtjate suhete kohta ega eelkõige õigusliku või majandusliku sõltumatuse taseme kohta, mis tütarettevõtjal olla võib vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele ja asjaomaste äriühingute valikutele.

98      Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva väite kolmas osa ja seega neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Esimene väide, et rikutud on kaitseõigusi

99      Esimene väide jaguneb kaheks osaks.

 Esimene osa, mis tugineb asjaolule, et hagejatel ei olnud võimalik end tõhusalt kaitsta

100    Esiteks väidavad hagejad, et komisjon oli kohustatud üksikasjalikult ümber lükkama selgitused, mille nad esitasid vastuseks vastuväiteteatisele, esitades neile eraldiseisvad tõendid nende vastutuse kohta. Kuna komisjon sellist tõendamiskoormist endale ei võtnud, rikkus ta menetlusliku võrdsuse põhimõtet.

101    Tuleb märkida, et eespool punktis 38 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kõnealuse eelduse peab ümber lükkama emaettevõtja, esitades piisavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult. Seega, kui komisjon tuvastab, et eeldust ei ole ümber lükatud, on tal õigus panna rikkumise eest süü emaettevõtjale, olemata kohustatud esitama tema vastutuse kohta „eraldiseisvaid tõendeid”, nagu leiavad hagejad.

102    Neid kaalutlusi arvestades ei ole asjakohane kohtupraktika, millele hagejad analoogia alusel viitavad ja mille kohaselt juhul, kui komisjon tugineb rikkumise asetleidmist järeldades üksnes asjassepuutuvate ettevõtjate käitumisele turul, võivad nad rikkumise vaidlustada, tõendades, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb komisjoni esitatust (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punktid 186 ja 187). Viidatud kohtupraktikas esitatud olukorda käesoleval juhul ei esine.

103    Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste järgimine, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑865, punkt 21).

104    Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) on ette nähtud, et pooltele saadetakse vastuväiteteatis, milles peab olema selgelt esitatud kõik olulised asjaolud, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb. Niisugune vastuväiteteatis kujutab endast menetlustagatist, mis kohaldab liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab, et kaitseõigusi järgitaks igas menetluses (Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 35).

105    See põhimõte nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks tema vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Eelkõige tuleb vastuväiteteatises üheselt täpsustada juriidiline isik, kellele võidakse trahvid määrata, vastuväiteteatis tuleb edastada viimati nimetatule ning selles teatises peab olema märgitud, milline on selle isiku seisund, kellele väidetavaid asjaolusid ette heidetakse (vt selle kohta eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, punktid 37 ja 38).

107    Seega, kuna äriühing, kelle vastu kõnealusele eeldusele tuginetakse, võib vastuväiteteatisele vastates ja ärakuulamise eest vastutava ametniku poolt ärakuulamisel esitada kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud selleks, et seda eeldust vaidlustada, ning kuna komisjon peab neid asjaolusid arvestama, et vajaduse korral loobuda põhjendamatutest vastuväidetest, on menetlusliku võrduse põhimõtet järgitud.

108    Käesoleval juhul ei vaidle hagejad vastu asjaolule, et vastuväiteteatis võimaldas neil teada saada seda, et nende süüdistamine antud juhtumis põhines eeldusel, et nad omavad kontrolli peaaegu kogu Arkema üle. Kuna see eeldus on ümberlükatavat laadi, oli neil võimalus tagada haldusmenetluses enda kaitse selles küsimuses, üritades selle eelduse ümber lükata. Pealegi hagejad just nii tegidki, nagu nähtub vaidlustatud otsusest ja hagiavaldusest, suutmata komisjoni siiski veenda.

109    Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

110    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon ei täitnud oma kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks esitatud vastupidiseid tõendeid, mistõttu hagejad ei saanud suunata oma kaitset konkreetsete tõendite vastu.

111    Tuleb märkida, et hagejad ei täpsusta, milliseid konkreetseid asjakohaseid tõendeid komisjon ei uurinud.

112    Oletades, et käesoleva etteheitega vaidlustatakse komisjonipoolset kõikide nende tõendite uurimist, mille hagejad esitasid kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks, tuleb esile tuua, et nende tõendite hindamist komisjoni poolt on eespool välja toodud neljanda väite uurimise raames kinnitatud.

113    Lisaks, nagu nähtub allpool teise väite kolmanda osa uurimisel, ei võimalda vaidlustatud otsuse vastavate põhjenduste kokkusurutud laad üksi tõdeda, et kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult haldusmenetlusest tulenenud olulisi asjaolusid on rikutud.

114    Vaidlustatud otsuse põhjenduste 434–441 lugemine lubab tõdeda, et komisjon on uurinud hagejate argumente, mis on kokku võetud põhjenduses 431 ja millega sooviti toetada nende seisukohta, et selle otsuse adressaat pidi olema vaid Arkema. Vastuväiteteatise vastuse analüüs ei võimalda tuvastada muid olulisi asjaolusid, mida komisjon oleks tähelepanuta jätnud.

115    Sellest tuleneb, et käesolev etteheide ei ole põhjendatud.

116    Kolmandaks väitsid hagejad kohtuistungil, et jättes neid kõnealusest uurimisest teavitamata enne vastuväiteteatise esitamist, rikkus komisjon nõudeid, mis puudutavad õigust õiglasele kohtumenetlusele, nagu see on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis a, ja mida on kinnitatud Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsusega kohtuasjas T‑99/04: AC‑Treuhand vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1501) ning komisjoni hea tava koodeksiga ELTL artiklite 101 ja 102 kohta.

117    Tuleb märkida, et Üldkohus leidis eespool punktis 110 viidatud kohtuotsuses AC-Treuhand vs. komisjon (punkt 56), et arvestades kaitseõiguste tagamise põhimõtet, on komisjon kohustatud asjassepuutuvat ettevõtjat teavitama juba esimese uurimistoimingu tegemisel, sealhulgas teabetaotlustes, mille ta saatis ettevõtjale määruse nr 17 artikli 11 alusel, eelkõige uurimise esemest ja eesmärgist. Selle kohtuotsuse punktis 58 meenutas Üldkohus samuti, et kohtupraktikast tuleneb, et üksnes siis, kui komisjoni poolt normi eiramine mõjutab konkreetselt kõnealuse ettevõtja kaitseõigusi haldusmenetluses, võib selline eiramine tuua kaasa komisjoni lõppotsuse tühistamise.

118    Lisaks asjaolule, et sellest kohtuotsusest ei saa järeldada, et komisjon peab – nagu väidavad hagejad – võtma enne vastuväiteteatise saamist ettevõtja suhtes uurimismeetmed, kui ta leiab, et tal on ka teavet, millega on sellise teatise saatmine põhjendatud, tuleb käesoleval juhul märkida, et hagejad ei esita ühtegi konkreetset asjaolu, mis kinnitaks, et neilt võeti seetõttu võimalus esitada tõend selle kohta, et nad ei avaldanud Arkemale otsustavat mõju.

119    Mis puudutab argumenti, et komisjon rikkus hea tava koodeksit, kuna ta ei võtnud enne vastuväiteteatise vastuvõtmist hagejate suhtes ühtegi uurimismeedet, siis tuleb esiteks tõdeda, et see koodeks, mida kohaldatakse vastavalt selle punktile 5 vaid pooleliolevatele ja tulevastele kohtuasjadele alates koodeksi Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest, võeti vastu pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ning seega ei ole see käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatav.

120    Teiseks tuleb märkida, et selle koodeksi punktis 14 on eespool punktis 110 viidatud kohtuotsust AC-Treuhand vs. komisjon (punkt 56) arvestades ette nähtud, et „alates esimesest uurimismeetmest (tavaliselt teabetaotlus või kontrollimine) teavitatakse ettevõtjat asjaolust, et tema suhtes viiakse läbi esialgne uurimine, ning sellise uurimise esemest ja eesmärgist”. Seega ilma, et oleks vaja võtta seisukohta selle koodeksi õigusjõu osas, tuleb igal juhul tõdeda, et koodeks ei loo komisjonile ühtegi kohustust võtta kõikide õiguslike üksuste suhtes, mis moodustavad asjaomase ettevõtja, uurimismeetmeid enne vastuväiteteatise vastuvõtmist.

121    Seetõttu tuleb käesolev etteheide ja sellest johtuvalt väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

 Teine osa, mis tugineb süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele

122    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet esiteks seeläbi, et tunnistas nad rikkumises a priori „süüdi” lihtsa eelduse alusel, mida ei toeta konkreetsed tõendid, ja teiseks seeläbi, et pani neile vastutuse, vaatamata sellele, et nad ei saanud oma kaitseõigusi täielikult kasutada.

123    Tuleb meenutada, et süütuse presumptsiooni põhimõte kehtib liidu õiguse üldpõhimõttena muu hulgas ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, mille tulemusel võidakse määrata trahve või karistusmakseid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150).

124    Hagejate argumendid ei võimalda tõdeda, et seda põhimõtet oleks antud juhul rikutud.

125    Esiteks tuleb meenutada, et komisjon võib tugineda eeldusele, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju, kui emaettevõtja omab selle tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust või peaaegu ainuosalust, et pidada teda tema tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks. Sellisel juhul peetakse emaettevõtjat ja tema tütarettevõtjat üheks ettevõtjaks, kes isikliku vastutuse põhimõttest lähtuvalt peab selle rikkumise eest vastutama. Antud juhul on Arkema rikkumist tunnistanud oma taotluses, mille ta esitas koostööteatise alusel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 69). Peale selle ei vaidle hagejad vastu tema osalemisele asjaomases kartellis.

126    Vastupidi hagejate väidetule ei saa asuda seisukohale, et komisjon tunnistas nad a priori „süüdi”, sest neil oli lubatud eespool mainitud ja vastuväiteteatises välja toodud eeldus ümber lükata, tõendades tütarettevõtja sõltumatust.

127    Tuleb meenutada, et vastuväiteteatise vastuvõtmist komisjoni poolt ei või mingil juhul lugeda tõendiks asjaomase ettevõtja süü kohta. Vastasel juhul võiks selles valdkonnas iga menetluse algatamine kahjustada süütuse presumptsiooni põhimõtet (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 99).

128    Kuna hagejad väitsid kohtuistungil sisuliselt, et süütuse presumptsiooni on käesoleval juhul rikutud, kuna „komisjoni kätte on koondunud politsei, uurimisasutuse, menetleja, otsustaja võim”, siis tuleb lisaks tõdeda, et see etteheide esitati hilinenult, sest see sõnastati esimest korda kohtuistungi staadiumis ning seda ei saa pidada käesoleva väite täiendamiseks, nagu märgiti hagiavalduses, mille kohaselt komisjon rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui tugines hagejate suhtes eeldusele, mis tuleneb peaaegu kogu nende tütarettevõtja kapitali kontrollimisest. Seega tuleb see etteheide kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

129    Eeltoodut arvestades tuleb teine osa ja seega käesolev väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

130    Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Juhul kui – nagu käesolevas asjas – EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süüks panemise seisukohast, peab see sisaldama piisavaid põhjendusi iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama. Nii peab otsus rikkumise eest solidaarselt vastutavaks peetava emaettevõtja suhtes sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süüks panemist (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punktid 78–80).

132    Hagejad esitavad käesoleva väite kolmes osas.

 Esimene osa, mis tugineb sellele, et on rikutud põhjendamiskohustust, mille muudab olulisemaks komisjoni seisukoha uudsus

133    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustus on antud asjas olulisem, kuna komisjon võttis oma varasema otsustuspraktikaga võrreldes uue seisukoha. Nad leiavad, et komisjon on seda kohustust rikkunud, kinnitades pelgalt rikkumise emaettevõtjale süüks panemist puudutava kohtupraktika omapoolset tõlgendust.

134    Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 434 märkis komisjon hagejatele vastates järgmist:

„[A]sjaolu, et […] komisjon adresseeris otsuse [K(2003) 4570] ainult [Arkemale], ei keela tal adresseerida otsust käesolevas asjas nii [Arkemale] kui ka [hagejatele]. Komisjonil on sarnastel asjaoludel emaettevõtjale vastutuse omistamisel ulatuslik kaalutlusruum ning see, et ta seda pädevust varasemas otsuses ei kasutanud, ei takista teda seda käesolevas asjas kasutada.”

135    Tuleb tõdeda, et see lõik ei näita kuidagi, et komisjon oleks võtnud antud juhul radikaalselt uue ja varasemast praktikast sisuliselt erineva seisukoha, nagu hagejad väidavad.

136    Muu hulgas tuleb märkida, et vaidlustatud otsusele eelnevalt on komisjon kohaldanud otsustava mõju avaldamise eeldust, mis põhines ainult kapitaliseosel, oma 19. jaanuari 2005. aasta otsuses K(2004) 4876 EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta ettevõtjate Akzo Nobel NV, Akzo Nobel Nederland BV, Akzo Nobel Chemicals BV, Akzo Nobel Functional Chemicals BV, Akzo Nobel Base Chemicals AB, EKA Chemicals, Akzo Nobel AB, Atofina, Elf Aquitaine’i, Hoechst AG, Clariant GmbH, Clariant AG vastu (juhtum E‑1/37.773 – monokloroäädikhape), milles ta pani Arkema poolt toime pandud rikkumise süüks Elf Aquitaine’ile. Seega ei saa hagejad väita, et komisjon lähtus antud asjas nende suhtes radikaalselt uuest seisukohast. Muu hulgas nähtub vaidlustatud otsusest, et hagejad väitsid haldusmenetluses, et just otsus K(2004) 4876 kujutabki endast „julget kurvi” komisjoni otsustuspraktikas, ja palusid tal oodata selle otsuse vastu algatatud kohtumenetluse lõppu.

137    Igal juhul nõuab hagejate poolt välja toodud kohtupraktika ainult seda, et komisjon peab oma arutluskäiku sõnaselgelt põhjendama, kui tema otsus erineb oluliselt varasematest otsustest. Sellisel juhul ei piisa seega, et komisjon esitab kokkuvõtliku põhjenduse, viidates eelkõige väljakujunenud otsustuspraktikale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Groupement des fabricants de papiers peints de Belgique jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491, punkt 3).

138    Viidates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikale, selgitas komisjon vaidlustatud otsuses sõnaselgelt nii põhimõtteid, mida ta kavatses vaidlustatud otsuse adressaatide kindlakstegemisel kohaldada (vaidlustatud otsuse põhjendused 370–379), kui ka nende põhimõtete kohaldamist hagejate suhtes (põhjendused 427–441). Vaidlustatud otsuse põhjendused, mis puudutavad põhjuseid, miks komisjon otsustas rikkumise süüks panna hagejatele, vastavad seega eespool punktis 137 viidatud kohtupraktika nõuetele.

139    Järelikult ei saa väite esimese osaga nõustuda.

 Teine osa, mis tugineb põhjenduste vasturääkivusele

140    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 370–372, 435–442 ja 458–529 esitatud põhjendused kinnitavad vasturääkivust niivõrd, kui komisjon ajas segamini kaks mõistet, st esiteks ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 tähenduses ehk majandusüksus, kes vastutab rikkumise eest ja keda tuleb sel alusel karistada, ning teiseks juriidiline üksus, kes on otsuse adressaat.

141    Kõigepealt, mis puudutab komisjoni sõnakasutust vaidlustatud otsuses, ilma et oleks vaja uurida hagejate poolt välja toodud iga põhjendust eraldi, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 441 tuleneb üheselt, et komisjon lähtus tõdemusest, et hagejad ja Arkema moodustasid ühe ettevõtja, kui ta otsustas kõnealuse rikkumise süüks panna ja trahvid määrata neile. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et vaidlustatud otsuse sõnastus on kohati ebaühtlane ja selles on kasutatud terminit „ettevõtja”, et kvalifitseerida ühte või teist asjaomase kontserni äriühingut (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62).

142    Mis järgmiseks puudutab asjaolu, et komisjon esiteks kinnitab vaidlustatud otsuses, et Totali kontserni erinevad äriühingud moodustavad ühe ettevõtja, kes pani toime vaidlusaluse rikkumise, ja teiseks nimetab igaühte neist äriühingutest vaidlustatud otsuse adressaadina, kellele trahv on määratud, siis tuleb märkida, et see tuleneb sellest, et konkurentsieeskirjade adressaadid ja konkurentsiasutuste otsuste adressaadid ei ole tingimata samad.

143    Kui konkurentsieeskirjad on suunatud ettevõtjatele ja neid kohaldatakse sõltumata ettevõtjate õiguslikust staatusest, tuleb liidu konkurentsiõiguse rikkumine üheselt süüks panna juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 54–57, ja kohtujurist Kokott’i ettepanek Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, I‑10896, punktid 68 ja 69).

144    Seoses Totali kontserni erinevate äriühingute nimetamisega vaidlustatud otsuse põhjendustes, mis käsitlevad trahvi arvutamist, piisab, kui tõdeda, et sellest otsusest ilmneb selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni arutluskäik trahvisumma kindlaksmääramisel ning summad, mille maksmise eest hagejatele vastutus pandi.

145    Lõpuks, niivõrd kui hagejad tuginevad sisulisele veale, st asjaolule, et igale asjaomasele äriühingule eraldiseisva trahvi arvutamine on vastuolus ühe ettevõtja mõistega, tuleb lähtuda allpool esitatud kolmanda väite analüüsist.

146    Seetõttu tuleb väite teine osa tagasi lükata.

 Kolmas osa, mis tugineb asjaolule, et komisjon ei ole vastanud otsustava mõju avaldamise eelduse ümberlükkamisele

147    Hagejad väidavad, et komisjon ei esitanud piisavalt põhjendusi, kui lükkas tagasi tõendid, mis esitati haldusmenetluses selleks, et lükata ümber eeldus, mis seondub asjaoluga, et nad kontrollivad peaaegu kogu Arkema kapitali.

148    Komisjonil lasuva põhjendamiskohustuse osas tuleb pöörduda eespool punktides 130 ja 131 viidatud kohtupraktika poole. Eelkõige tuleb meenutada, et olemaks hagejate jaoks piisavalt põhjendatud, pidi vaidlustatud otsus sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise neile äriühingutele süüks panemist (vt selle kohta eespool punktis 131 viidatud kohtuotsus SCA Holding vs. komisjon, punkt 80).

149    Sellest tuleneb, et kui – nagu antud juhul – komisjon tugineb eeldusele, mille kohaselt emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, ja kui asjaomased äriühingud on haldusmenetluses esitanud selle eelduse ümberlükkamiseks tõendeid, peab otsus sisaldama nende põhjenduste piisavat kokkuvõtet, mis õigustavad komisjoni seisukohta, et need tõendid ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks piisavad.

150    Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 430–441 nähtub, et komisjon on hagejate poolt haldusmenetluses esitatud tõendite suhtes võtnud põhjendatud seisukoha.

151    Kirjeldanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 430–432 argumente, mille hagejad esitasid vastuväiteteatise peale, vastas komisjon hagejate neile argumentidele, mis tuginevad peamiselt tegevuse eelduslikult süüks panemise ebaseaduslikkusele, võttes arvesse eelkõige õigusliku üksuse sõltumatuse, karistuste isiklikkuse, isikliku vastutuse, süütuse presumptsiooni ja poolte võrdsuse põhimõtteid.

152    Peale selle tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 433–441, et eeldus, mis seondub asjaoluga, et hagejatel on Arkema aktsiakapitalis peaaegu ainuosalus, ei ole ümber lükatud ja et neid tuleb selle eelduse alusel rikkumise eest vastutavaks pidada.

153    Tuleb asuda seisukohale, et nende põhjendustega vastas komisjon hageja argumentide põhipunktidele. Kuna komisjon ei ole kohustatud seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas (Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2197, punkt 64; vt samuti selle kohta eespool punktis 130 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64), ei saa talle ette lisaks heita, et ta ei andnud hagejate igale üksikule argumendile täpset vastust.

154    Vaidlustatud otsuse põhjenduste lühidust selles osas õigustab muu hulgas asjaolu, et hagejate esitatud argumendid seisnesid sisuliselt pelkades väidetes ja neid ei toetanud konkreetsed tõendid asjaomaste äriühingute vaheliste seoste kohta rikkumisperioodil.

155    Kuna hagejad seavad kahtluse alla komisjoni hinnangute põhjendatuse, mis tõid kaasa asjaomaste tõendite tagasilükkamise, puudutavad nende argumendid ka vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust, mida on uuritud eespool neljanda väite raames.

156    Eeltoodut arvestades tuleb käesoleva väite kolmas osa, nagu ka teine väide, kogu ulatuses tagasi lükata.

 Kolmas väide, et rikutud on ettevõtja mõiste ühtsust

157    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus ettevõtja mõiste ühtsust, kui ta trahvisummade kindlaksmääramise eri etappides ei kasutanud mõistet „ettevõtja” ühtemoodi. Nende arvates oleks trahvisummad pidanud kindlaks määrama asjaomast majandusüksust arvestades homogeenselt, kuna ühe ettevõtja moodustavate erinevate õiguslike üksuste vastutuse jagamine trahvi tasumise eest peab olema põhjendamisest erinev etapp.

158    Tuleb märkida, et need argumendid, mis puudutavad üksnes meetodit, mida komisjon kohaldas selleks, et määrata kindlaks trahvide summa ja jaotada vastutus selle tasumise eest erinevate kontserni äriühingute vahel, ei sea kahtluse alla selle hinnangu õiguspärasust, mis tõi kaasa rikkumise süüks panemise hagejatele.

159    Mis puudutab seda, et hagejate argumente võiks mõista nii, et nendega seatakse kahtluse alla trahvisumma või selle tasumise eest vastutuse jagamine vastavalt kontserni igale äriühingule, siis tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidlusta komisjoni arvutuste konkreetseid tulemusi. Iseäranis ei väida nad, et erineva meetodi kasutamine oleks kohustanud neid vastutama oluliselt väiksema trahvisumma osa tasumise eest.

160    Igal juhul tuleb tõdeda, et komisjoni lähenemisviis ei olnud ettevõtja mõistega vastuolus.

161    Selles osas tuleb märkida, et hagejad leiavad õigesti, et EÜ artiklite 81 ja 82 kohaselt saab konkurentsiõiguse rikkumiste toimepanijateks pidada ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi. Peale selle võib komisjon vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need rikuvad EÜ artiklite 81 ja 82 sätteid.

162    Tuleb meenutada ka, et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Eelkõige tuleb ettevõtja mõistet selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 54 ja 55 jaseal viidatud kohtupraktika).

163    Juhul kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama (vt eespool punktis 143 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski tuleb liidu konkurentsiõiguse rikkumine üheselt süüks panna juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata (eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, punkt 38, ja eespool punktis 31 viidatud 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 57). Seetõttu, kui sellise rikkumise olemasolu on tuvastatud, tuleb vastutuse kohaldamiseks teha kindlaks füüsiline või juriidiline isik, kes oli rikkumise toimepanemise ajal ettevõtja käitamise eest vastutav (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑6/89: Enichem Anic vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1623, punkt 236; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78).

164    Lisaks on Euroopa Kohus juba leidnud, et määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 (asendatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2) on kooskõlas komisjoni praktika, mille kohaselt omistatakse äriühingule solidaarne vastutus ühe osa selle trahvi maksmise eest, mis määrati teisele äriühingule, kui viimati mainitu konkurentsivastase tegevuse saab talle süüks panna. Sellisel juhul määratakse asjaomasele äriühingule trahv rikkumise eest, mis loetakse selle süüks panemise tõttu tema poolt toime panduks (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä‑Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punktid 26–28).

165    Seega ei ole asjaolu, et vaidlustatud otsuses on trahvi maksmise eest vastutavatena nimetatud eri äriühingud, vastuolus ettevõtja mõistega. Vastupidi, tegemist on hoopis selle mõiste täpse kohaldamisega, kui on tuvastatud, et asjaomane ettevõtja koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust.

166    Samuti ei saa tuletada ettevõtja mõiste mingit rikkumist asjaolust, et need eri juriidilised isikud vastutavad erinevate trahvisummade maksmise eest. Tõdemus, et mitu juriidilist isikut moodustavad ühe ettevõtja, kes vastutab rikkumise toimepanemise eest, ei tähenda tingimata seda, et kõiki trahvi arvutamisel olulisi asjaolusid saaks neile sama moodi süüks panna, seda eelkõige juhul, kui asjaomane ettevõtja on õiguslikust vaatepunktist käsitletuna aja jooksul arenenud. Käesolevas asjas omistati Totalile vastutus vaid rikkumise ühe perioodi eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 441) ja ühtegi hagejat korduvas rikkumises ei süüdistatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 469).

167    Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktis 163 viidatud kohtuotsuses Cascades vs. komisjon leidis Euroopa Kohus, et emaettevõtjale ei saa tema tütarettevõtjate rikkuvat tegevust süüks panna juhul, kui see leidis aset enne nende omandamist. Euroopa Kohus täpsustas, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest peab põhimõtteliselt vastutama füüsiline või juriidiline isik, kes juhib ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli selle ettevõtte käitamise vastutus üle antud teisele isikule. Olles rõhutanud, et asjaomased äriühingud ei olnud omandajaga puhtalt ja lihtsalt liidetud, vaid tegutsesid tema tütarettevõtjatena, leidis Euroopa Kohus, et nad peavad seetõttu ise vastutama rikkumise eest, mis toimus enne nende omandamist emaettevõtja poolt, ilma et emaettevõtja selle eest vastutaks (kohtuotsuse punktis 77–80).

168    Arvestades, et Total omandas kontrolli Elf Aquitaine’i üle 2000. aasta aprillis, tegi komisjon seega õigesti, kui pidas teda vaidlusaluse rikkumise eest vastutavaks üksnes alates 30. aprillist 2000 (vaidlustatud otsuse põhjendus 441) ja kui ta ei suurendanud talle määratud trahvi lähtesummat kestuse alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 467 ja 468).

169    Eeltoodut arvesse võttes ei saa hagejad õigustatult kritiseerida komisjoni selle eest, et ta trahvi arvutamise põhjendamisel nimetas erinevaid Totali kontserni äriühinguid.

170    Lõpuks tuleb rõhutada, et peale trahvi suurendamise rikkumise kestuse ja korduvuse alusel, mille kindlaksmääramisel võttis komisjon arvesse asjaomase ettevõtja koosseisus aja jooksul toimunud muutusi, arvutati trahv Totali kontserni asjaomastele äriühingutele välja ühtemoodi. Eelkõige kohaldas komisjon nende suhtes samasugust trahvi lähtesummat ja vähendas samamoodi trahvi koostööteatise alusel. Järelikult ei ole hagejate kriitika seoses trahvi arvutamise kahe etapiga põhjendatud.

171    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et Totali osas on tehtud hindamisvigu

172    Hagejad esitavad kaks etteheidet, millega seavad kahtluse alla Totali ainuvastutuse. Esiteks ei ole nad nõus sellega, et Total, kes võttis kontrolli kontserni üle 2000. aasta aprillis, sai anda Arkemale „kartelli juhiseid” seoses kartellikokkuleppega, mis eksisteeris juba aastaid ja mille viimane mitmepoolne kohtumine leidis aset 18. mail 2000. Hagejad märgivad, et Totalile süüks pandava rikkumise kestus on maksimaalselt kaheksa kuud, kuigi tegelikult oli see vaid üks kuu, kuna kartellikokkuleppe viimane mitmepoolne kohtumine toimus 18. mail 2000.

173    Kõigepealt tuleb märkida, et hagejate väide, mille kohaselt piirdus Totalile süüks pandava rikkumise periood ühe kuuga, tugineb eeldusel, et kartellikokkulepe lõpetati viimasel mitmepoolsel kohtumisel 18. mail 2000.

174    Ometi ei esita hagejad selle seisukoha toetuseks ühtegi argumenti ja eelkõige ei vaidlusta nad argumenteeritult komisjoni sedastust, et 18. mai 2000. aasta kohtumisel saavutati üldine konsensus hinnatasemete säilitamises, mistõttu kartellikokkuleppe mõju kestis 31. detsembrini 2000 (vaidlustatud otsuse põhjendused 357–360).

175    Järgmiseks tuleb meenutada, et Totali vastutus põhineb tõdemusel, et alates 30. aprillist 2000, mil ta omandas asjaomase kontserni, moodustas ta Arkema ja Elf Aquitaine’iga ühe ettevõtja, kes vastutab kõnealuse rikkumise eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 441).

176    Selles osas tuleb märkida, et ainult see asjaolu, et Total võttis kontrolli kontserni üle rikkumise lõppfaasis, ei ole piisav välistamaks, et ta avaldas kõnealusel perioodil otsustavat mõju oma tütarettevõtja, kes on rikkumises süüdistatud, tegevusele turul.

177    Lisaks kuupäevale, mil Total kontserni üle kontrolli omandas, ei too hagejad välja ühtegi spetsiifilist asjaolu, mis võiks tõendada, et 2000. aasta maist kuni detsembrini määratles Arkema oma tegevuse turul Totalist sõltumatult.

178    Neil asjaoludel võis komisjon õigustatult eeldada, et omandades 30. aprillist 2000 kontrolli peaaegu kogu kontserni kapitali üle, avaldas Total Arkema tegevusele otsustavat mõju, ja seejärel panna talle vastutuse rikkumise eest asjaomasel perioodil, võttes aluseks selle eelduse, mida ei olnud ümber lükatud.

179    Peale selle tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt ei olnud Totalil kontserni üle kontrolli omandamise kuupäeva arvestades võimalik teada oma tütarettevõtja rikkuvast tegevusest ja teha selle lõpetamiseks vajalikke otsuseid.

180    Nagu nähtub eeltoodud kaalutlustest, tuleneb Totalile vastutuse panemine asjaolust, et ta oli üks juriidilistest üksustest, mis moodustasid ettevõtja, kes rikkus konkurentsiõigust, jättes tähelepanuta selle, kas ta oli rikkumisest teadlik või mitte.

181    Järelikult ei saa esimese etteheitega nõustuda.

182    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 471 valesti, et tema 23. novembri 1984. aasta otsuse 85/74/EMÜ EMÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (juhtum IV/30.907 – peroksüühendid) (EÜT 1985 L 35, lk 1) ja otsuse 94/599 adressaadid, keda võeti arvesse korduvuse tõttu, kuulusid nende varasemate otsuste vastuvõtmise ajal Totali kontserni.

183    Tuleb märkida, et komisjon eksis, nagu ta kostja vastuses ise ka möönis, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 471 leidis, et „juriidilised isikud, kes on otsuste [85/74 ja 94/599] adressaadid, olid ja on endiselt Totali kontserni liikmed”.

184    See tõdemus ei mõjuta aga vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Esiteks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 441, et Totalile pandi rikkumise eest vastutus vaid alates kuupäevast, mil ta saavutas kontsernis üle kontrolli, st 30. aprillist 2000.

185    Teiseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 469, võttis komisjon arvesse asjaolu, et Arkema ei kuulunud varasemate rikkumises süüdimõistmiste ajal Totali kontserni, suurendades korduvuse alusel üksnes Arkemale omistatavat trahvisummat.

186    Eeltoodut arvesse võttes tuleb teine etteheide ja seega viies väide tervikuna tagasi lükata.

 Kuues väide, et rikutud on mitut olulist põhimõtet, mida tunnustavad kõik liikmesriigid ja mis kuuluvad liidu õiguskorda

187    Hagejad väidavad, et pannes neile rikkumise eest vastutuse ja määrates neile trahvi, rikkus komisjon võrdse kohtlemise, isikliku vastutuse, karistuste individuaalsuse ning süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtteid.

 Võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine

188    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui pani neile vastutuse üksnes kõnealuse eelduse põhjal, samas kui teiste vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate äriühingute vastutuse aluseks võttis ta eelduse, mida toetasid täiendavad asjaolud (vaidlustatud otsuse põhjendused 385, 391, 394, 405, 411 ja 423–427).

189    Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 370–379 nähtub, et komisjon lähtus kõikide adressaatide suhtes samas reeglist, mille kohaselt on tütarettevõtja kapitalis ainuosaluse või peaaegu ainuosaluse omamine piisav, et tõstatada ümberlükatav eeldus, mis lubab vastutuse panna emaettevõtjale. Kõnealust eeldust kohaldati nii Totali kontserni kui ka teiste äriühingute kontsernide suhtes, kellele vaidlusalune otsus on suunatud.

190    Asjaolu, et vaidlustatud otsuse mõne adressaadi, st Akzo Nobeli, FMC, L’Air liquide’i, SNIA ja Edisoni suhtes kohaldas komisjon lisaks eeldusele ka teatud täiendavaid asjaolusid seoses otsustava mõjuga, mida emaettevõtjad avaldasid, ei tähenda, et kohaldatud põhimõtted ei olnud kõikide adressaatide jaoks samad.

191    Akzo Nobeli osas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 384, et „kuna [ta] kontrollib EKA [Chemicalsi] 100%, on komisjon seisukohal, et [ta] avaldas EKA [Chemicalsile] otsustavat mõju, sest selle eelduse ümberlükkamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit”. Sellele kaalutlusele ei räägi vastu asjaolu, et sama otsuse põhjenduses 385 viitas komisjon teatud täiendavatele tõenditele, mis seda kinnitavad.

192    FMC osas märkis komisjon, et ta järeldas tema vastutuse „asjaolust, et FMC Foret [oli] tütarettevõtja, keda [FMC] kontrollis (kaudselt) 100%” (vaidlustatud otsuse põhjendus 390). Seda kaalutlust ei kahjusta asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 391 esitas komisjon täiendava tõendi otsustava mõju kohta, mida FMC oma tütarettevõtjale avaldas.

193    L’Air liquide’i osas tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 403 välja, et „arvestades seda, et [ta] omas rikkumise ajal Chemoxali aktsiakapitalis ainuosalust ja et tal oli õigus nimetada Chemoxali juhatuse liikmed, eeldas [komisjon], et [ta] avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju”. Komisjon täpsustas seda põhjendust, märkides vaidlustatud otsuse põhjenduses 405, et „ainuosalus aktsiakapitalis tekitas eelduse, mida [oli võimalik] ümber lükata, tõendades et […] tütarettevõtja oli […] sõltumatu”.

194    SNIA osas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 411, et talle pandi vastutus seoses ühinemisega äriühinguga, kes oli 100% emaettevõtja üksuses, mis oli rikkumisega otseselt seotud, mistõttu viidatud olukord ei ole hagejate omaga võrreldav.

195    Lõpuks, mis puudutab Edisoni, siis märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 418, et „kui ei ole esitatud ühtegi eeldust ümberlükkavat argumenti, käsitleb [kohtupraktika] ainuosalust aktsiakapitalis piisava tõendina”. Lisaks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 419–421 välja täiendavad tõendid, märkides, et need lükkavad ümber Edisoni argumendi tema tütarettevõtja sõltumatuse kohta.

196    Seega tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest, millele hagejad viitavad, et komisjon tõdes vaidlustatud otsuse kõikide adressaatide osas, et tütarettevõtja aktsiakapitalis ainuosaluse või peaaegu ainuosaluse omamine on sellest osalusest tulenevat eeldust ümberlükkavate argumentide puudumisel piisav, et panna vastutus emaettevõtjale, kusjuures on esitatud täiendavaid tõendeid mõju kohta, mida mõni asjaomane emaettevõtja on avaldanud nende tütarettevõtjatele, kui nende tõendite abil kas kinnitatakse tütarettevõtja kogu aktsiakapitali kontrollimisest õigustatult tulenevat järeldust või vastatakse asjaomaste ettevõtjate argumentidele.

197    Peale selle tõi komisjon hagejate osas lisaks kapitaliseosele välja ka asjaolu, et Arkema juhatuse liikmed nimetas ametisse Elf Aquitaine (vaidlustatud otsuse põhjendus 427), seadmata samas 100% tütarettevõtja rikkumise süüks panemist tema emaettevõtjale sõltuvusse täiendavate tõendite olemasolust.

198    Seega ei ole käesolev etteheide põhjendatud.

 Isikliku vastutuse, karistuste individuaalsuse ning süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtete väidetav rikkumine

199    Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon rikkus viidatud õiguspõhimõtteid, kui ta ei nõustunud sellega, et Arkema on nendest sõltumatu majandusüksus, ning kui ta seetõttu vääralt omistas neile vastutuse ja määras neile trahvid.

200    Tuleb meenutada, et kõnealuste rikkumiste laadist ning nendega seotud karistuste ranguse laadist ja ulatusest lähtuvalt on nende rikkumiste toimepanemise korral vastutus isiklik (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 78). Peale selle, tulenevalt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest võib füüsilist või juriidilist isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt süüks pannakse (13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 63); seda põhimõtet kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad kaasa tuua sanktsiooni liidu konkurentsinormide alusel (Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 118).

201    Antud juhul piisab, kui tõdeda, et hagejate argumendid põhinevad valel eeldusel, mille kohaselt ei ole nende suhtes mingit rikkumist tuvastatud ega neile individuaalset trahvi määratud. Vastupidi, eelnevast tuleneb, et hagejad tunnistati isiklikult süüdi EÜ artikli 81 rikkumises, mille toimepanijaiks neid loeti majanduslike, organisatsiooniliste ja juriidiliste sidemete tõttu, mis neid ühendasid nende tütarettevõtjatega, ja nende tütarettevõtjate sõltumatuse puudumise tõttu turul (vt selle kohta eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Metsä‑Serla jt vs. komisjon, punktid 27 ja 34).

202    Lisaks, vastupidi hagejate väidetule nähtub eespool välja toodud neljanda väite analüüsist, et EÜ artikli 81 rikkumine on nende suhtes tõendatud. Sellise rikkumise eest ette nähtud karistused on selgelt sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2. Seega on järgitud nullum crimen, nulla poena sine lege põhimõtet.

203    Järelikult tuleb käesolev etteheide ja kuues väide terves ulatuses tagasi lükata.

 Seitsmes väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

204    Esiteks väidavad hagejad, et komisjon ei uurinud hoolikalt ja erapooletult tõendeid, mis esitati Arkema sõltumatuse kinnitamiseks.

205    Kuna hagejad üksnes kordavad oma tõendite uurimata jätmisest tulenevat argumenti, mida on analüüsitud eespool punktides 111–115 ja mis lükati tagasi, siis tuleb see samadel põhjendustel tagasi lükata.

206    Teiseks väidavad hagejad, et komisjon oleks menetlusökonoomia kaalutlusel pidanud rahuldama nende nõude peatada vaidlustatud otsuse vastuvõtmine, kuni Üldkohus on teinud otsuse nende hagide suhtes, mis esitati otsuse K(2004) 4876 peale.

207    Kuna tegemist on argumentidega, millega pelgalt viidatakse menetlusökonoomiale ja mis ilmselgelt ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust, siis tuleb need kohe tagasi lükata.

208    Järelikult tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet

209    Hagejad väidavad, et käesolevas asjas kohaldatud süüks panemise kriteeriumi uudsus võrreldes komisjoni varasema praktikaga ja eelkõige otsusega K(2003) 4570 rikub õiguskindluse põhimõtet.

210    Piisab, kui meenutada, et vaidlustatud otsus ei ole esimene otsus, milles komisjon omistas Arkema poolt toime pandud rikkumise eest vastutuse otsustava mõju avaldamise eelduse alusel tema emaettevõtjale. Otsuses K(2004) 4876 oli komisjon sellist süüks panemist Elf Aquitaine’i suhtes juba teostanud. Järelikult, vastupidi sellele, mida hagejad väidavad, ei kujuta vaidlustatud otsus endast komisjoni praktika suuna järsku muutumist rikkumise süüks panemise valdkonnas, kaasa arvatud osas, mis puudutab kõnealust kontserni. Peale selle viitasid hagejad juba oma vastuses vastuväiteteatisele antud asjas süüks panemise kriteeriumile, mida komisjon kohaldas otsuses K(2004) 4876, nagu see ilmneb muu hulgas nende argumentidest, mis esitati kuuenda väite raames. Seetõttu ei ole käesoleva väite eeldus, mille kohaselt komisjon kohaldas hagejate suhtes uut süüks panemise kriteeriumi, antud juhul õige.

211    Igal juhul tuleb meenutada, et komisjon ei ole kohustatud süstemaatiliselt kaaluma, kas tütarettevõtja rikkumise saab panna süüks tema emaettevõtjale (vt eespool punkt 89). Seega ei kujuta asjaolu, et komisjon otsustab tuvastatud rikkumise eest vastutuse panna ettevõtjale, mis koosneb emaettevõtjast ja tütarettevõtjast, kuigi oma varasemas praktikas ei ole ta seda kaalunud, endast õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

212    Pealegi nähtub hagejate tõstatatud otsusest K(2003) 4570 (põhjendused 373–391), et komisjon ei analüüsinud selles Arkema emaettevõtja vastutuse küsimusi ja eelkõige ei teinud ta selles otsust tema sõltumatuse kohta emaettevõtjast. Seega isegi kui eeldada, et selle juhtumi asjaolud on käesoleva asjaga sarnased, ei saa väita, et see otsus kujutab endast mingisugust tagatist, kuidas komisjon mõistis Arkema ja tema emaettevõtjate vahelisi suhteid, või tagatist süüks panemise kriteeriumi kohta, mida kohaldatakse sellele äriühingute kontsernile.

213    Seetõttu ei saa käesoleva väitega nõustuda.

 Üheksas väide, et rikutud on trahvide kindlaksmääramist reguleerivaid aluspõhimõtteid

214    Hagejad vaidlustavad erinevatel põhjendustel trahvisumma, mis neile on määratud.

215    Esimesena väidavad nad, et trahvisummat oleks tulnud vähendada, kuna nad ei olnud nende tütarettevõtja poolt toime pandud rikkumisest teadlikud. Tuginedes võrdse kohtlemise põhimõttele, märgivad nad, et komisjon vähendas sel alusel ühe teise vaidlustatud otsuse adressaadi, st Caffaro trahvisummat.

216    Tuleb märkida, et komisjon vähendas äriühingutest SNIA ja Caffaro koosneva ettevõtja trahvi lähtesummat, kuna ei olnud tõendatud, et viimatimainitu, kes osales piiratud arvul kartellikokkuleppe kohtumistel, mis puudutas ainult ühte asjaomastest toodetest, oli teadlik või pidi tingimata olema teadlik konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist (vaidlustatud otsuse põhjendused 332 ja 461).

217    Hagejate osas tuleb meenutada, et kõnealune rikkumine pandi neile süüks seetõttu, et nad moodustasid oma tütarettevõtjaga ühe ettevõtja, mitte aga seetõttu, et nad rikkumises otseselt osalesid, kusjuures asjaolu, et nad ei olnud kartellikokkuleppest teadlikud, seda süüks panemist ei mõjuta.

218    Kuna hagejad aga ei väida, et nende tütarettevõtja, kes rikkumises otseselt osales, ei teadnud konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist, ei kujuta asjaolu, et nad ei olnud kartellikokkuleppest teadlikud, endast tõendit selle kohta, et selle ettevõtja poolt, mille nad koos oma tütarettevõtjaga moodustavad, toime pandud rikkumise raskus oleks kergem, ja seega ei kujuta see endast põhjendust trahvisumma vähendamiseks.

219    Seoses võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumisega tuleb välja tuua, et hagejad, kes vastutavad juriidiliste üksustena ettevõtja käitamise eest, kes turustas kahte asjaomast toodet ja kes otseselt osales kartellikokkuleppe kõikides osades, ei ole võrreldavas olukorras Caffaro olukorraga, kes käitas ettevõtjat, kelle osalemine kartellikokkuleppes ei ulatunud tervele konkurentsivastasele üldisele skeemile.

220    Seega tuleb käesolev etteheide tagasi lükata.

221    Teiseks viitavad hagejad süütuse presumptsiooni ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele osas, mis puudutab trahvisumma suurendamist hoiataval eesmärgil.

222    Esiteks, nende argument süütuse presumptsiooni rikkumise kohta põhineb eeldusel, et „ükski asjaolu […] ei võimalda [neid] kartelli eest vastutavaks pidada”. Kuna aga eespool välja toodud neljanda väite analüüsist nähtub, et hagejatele omistati vastutus õigesti, tuleb käesolev argument tagasi lükata.

223    Teiseks väidavad hagejad, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 465, et komisjon rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui leidis, et luues juriidiliselt eraldiseisva tütarettevõtja, võib emaettevõtja eesmärk olla kaasata see tütarettevõtja rikkumisse, pääsedes ise samal ajal karistusest.

224    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 465 märkis komisjon vastuseks hagejate argumendile, millega vaidlustati kõnealuse summa suurendamine, et „kui [ta] peaks otsustama selle argumendi alusel, et Atofinale määratud trahv [peab] olema väiksem kui see, mida õigustab ettevõtja suurus, millesse ta kuulus, pääseks väga suur ettevõtja, kes osales ühes või mitmes kartellikokkuleppes, suurtest trahvidest, kui ta loob väikese käibega väikeseid tütarettevõtjaid, et neid kaasata ebaseaduslikku tegevusse”.

225    Nagu sellest põhjendusest nähtub, leidis komisjon kõnealust trahvisummat suurendades sisuliselt, et see suurendamine võimaldab võtta arvesse kõikide ühe asjaomase ettevõtja moodustavate juriidiliste üksuste tegelikku majanduslikku võimsust selleks, et määrata kindlaks piisavalt hoiataval tasemel trahvisumma.

226    Seda üldist põhjendust ei saa aga kuidagi pidada hagejate suhtes süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumiseks.

227    Kolmandaks viitavad hagejad õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, korrates oma kaheksa väite raames esitatud argumente komisjoni praktika suuna väidetava muutumise kohta. See etteheide tuleb seega eespool punktides 210–212 esitatud põhjendustel tagasi lükata.

228    Neljandaks vaidlustavad hagejad trahvisumma hoiataval eesmärgil suurendamise õiguspärasuse, väites, et sellist suurendamist ei näe ette ei määruse nr 1/2003 artikkel 23 ega suunised.

229    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel tagama selle hoiatavuse ning selleks võib ta eelkõige arvesse võtta asjaomase ettevõtja suurust ja majanduslikku võimsust (Euroopa Kohtu eespool punktis 103 viidatud otsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punktid 106 ja 120, ning 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 243).

230    Seega võis komisjon antud asjas õiguspäraselt kõnealuse trahvi lähtesummat suurendada, võttes arvesse hagejate käitatava ettevõtja suurust, millest annab tunnistust nende iseäranis suur ülemaailmne käive (vaidlustatud otsuse põhjendus 463).

231    Etteheited, mis on esitatud trahvisumma hoiataval eesmärgil suurendamise vastu, ei ole seega põhjendatud.

232    Kolmandaks väidavad hagejad kohtuistungil, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10‑protsendiline ülempiir käibest on seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtteid arvestades õigusvastane osas, milles see viitab ettevõtja käibele otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal, mitte aga käibele perioodil, mil pandi toime rikkumine.

233    Tuleb märkida, et see etteheide on esitatud hilinenult, sest see sõnastati esimest korda kohtuistungi staadiumis ning seda ei saa pidada käesoleva väite täiendamiseks, nagu märgiti hagiavalduses, nõudes esiteks trahvisumma vähendamist, kuna nad ei olnud rikkumisest teadlikud, ja vaidlustades teiseks trahvisumma hoiataval eesmärgil suurendamise.

234    Seega tuleb see etteheide vastavalt kodukorra artikli 48 lõikele 2 vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

235    Igal juhul ei ole see tulemuslik, kuna hagejad ei väida, et rikkumisperioodi puudutava majandusaasta arvessevõtmine oleks kuidagi mõju omanud seoses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud eeskirja kohaldamisega, mille õigusvastasusele viidatakse.

236    Neid kaalutlusi arvestades ei ole käesolev väide põhjendatud.

 Kümnes väide, et võimu on kuritarvitatud

237    Hagejad väidavad, et komisjon kuritarvitas võimu seeläbi, et omistades neile rikkumise eest vastutuse, ei üritanud ta karistada vastutavat ettevõtjat, vaid hoopis suurendada määratud trahvi summat, võttes arvesse nende märkimisväärset suurust.

238    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid juhul, kui objektiivsetest, asjakohastest ja kooskõlas olevatest tõenditest nähtub, et otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel kui need, milleks see peaks mõeldud olema (Üldkohtu 16. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑133/95 ja T‑204/95: IECC vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3645, punkt 188 ja seal viidatud kohtupraktika).

239    Samuti tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon otsusega määrata trahve ettevõtjatele, kes rikuvad EÜ artiklit 81. On kinnitatud, et määruse nr 1/2003 artiklis 23 sätestatud sanktsioonide eesmärk on karistada asjaomaseid ettevõtjaid õigusvastase tegevuse eest ja hoiatada nii neid kui ka ülejäänud ettevõtjaid liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest tulevikus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 16).

240    Arvestades aga, et hagejad ja Arkema moodustasid ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses ning et nimetatud ettevõtja osales vaidlusaluses rikkumises, ei ole neile määratud karistuse eesmärki kuidagi moonutatud, sealhulgas osas, milles komisjon juhindus seda vastu võttes hoiatamise eesmärgist.

241    Seetõttu tuleb kümnes väide tagasi lükata.

 Üheteistkümnes väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis põhineb trahvisumma vähendamisel kohasele tasemele

242    Üheteistkümnenda väite raames nõuavad hagejad trahvisumma vähendamist kohasele tasemele, lähtudes kahest alusest.

243    Esiteks väidavad nad, et kuna nad ei olnud rikkumisest teadlikud, tuleks nende trahvi lähtesummat vähendada 25% nii, nagu on tehtud vaidlustatud otsuse põhjenduses 461.

244    Selles osas tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 461 kirjeldatud olukord ei ole hagejate omaga võrreldav (vt eespool punkt 219). Üldkohus leiab seetõttu, et hagejatele ei saa sel alusel vähendamist lubada.

245    Teiseks nõuavad hagejad kergendava asjaolu kohaldamist, tuginedes sellele, et neile määrati kõrged trahvid osalemise eest teistes kartellikokkulepetes samal perioodil, mida käsitleb vaidlustatud otsus, otsus K(2004) 4876 ja 31. mai 2006. aasta otsus K(2006) 2098, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 alusel algatatud menetlust (juhtum nr COMP/F/38.645 – metakrülaadid).

246    Selles osas tuleb märkida, et kuna komisjon tuvastas, et hagejad panid toime kolm eraldiseisvat EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, oli tal lubatud määrata neile kolm eraldiseisvat trahvi, mis kõik jäid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud piiridesse (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 56). Kõik need trahvid peavad tingimata tuginema selle rikkumise asjaomasele kestusele ja raskusele, mille eest trahvid karistuseks määrati. Tuleb aga tõdeda, et teisi tooteid puudutava muu konkurentsivastase tegevuse eest hagejatele trahvi määramine ei mõjuta asjaolu, et vaidlusalune rikkumine on toime pandud (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 52).

247    Seetõttu, võttes arvesse trahvide hoiatavat eesmärki, ei õigusta pelk asjaolu, et hagejatele määrati hiljuti kaks teist trahvi osaliselt samal ajal aset leidnud rikkumiste eest, käesolevas asjas määratud trahvi vähendamist.

248    Hagejad ei too aga välja ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et käesolevas asjas trahvi määramine koostoimes hiljutiste teiste trahvidega pani nad finantsiliselt eriti keerulisse olukorda, mida võiks nende trahvisumma kindlaksmääramisel erandlikult arvesse võtta.

249    Lõpuks, mis puudutab hagejate poolt välja toodud otsust 94/599, millest nähtub, et määrates kindlaks trahvisummasid selles otsuses viidatud kartellikokkuleppega seoses, võttis komisjon arvesse asjaolu, et enamikule ettevõtjatest olid kõrvalturul esinenud teises kartellikokkuleppes sisuliselt samal perioodil osalemise eest juba kõrged trahvid määratud (otsuse 94/599 põhjendus 52), siis tuleb rõhutada esiteks, et otsus 94/599 võeti vastu enne käesolevas asjas kohaldatud suuniseid, ja teiseks, et selles otsuses käsitletud olukord on erinev võrreldes antud asjas kõne all olevaga. Antud asjas esiteks esitas komisjon vaidlustatud otsuses VP ja NPB turul aset leidnud rikkumiste suhtes ühe süüdistuse ning teiseks ei viita hagejad seose olemasolule nende turgude ja turgude vahel, mida käsitlevad nende teised hiljutised süüdistused.

250    Seega, kuna ükski antud juhul esitatud asjaolu ei õigusta trahvisumma vähendamist, ei tule hagejatele määratud trahvisumma muutmise nõuet, mis on esitatud teise võimalusena, rahuldada.

251    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb terves ulatuses rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

252    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Total SA‑lt ja Elf Aquitaine SA‑lt.

Vadapalas Prek Dittrich

Truchot        O’Higgins

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Neljas väide, et on rikutud tütarettevõtja toime pandud rikkumiste emaettevõtjatele süüks panemist reguleerivaid norme

Teine osa, mis tugineb õigusnormi rikkumisele seoses süüks panemist puudutava kohtupraktika tõlgendamise otsustuspraktika järgimisega komisjoni poolt

– Sissejuhatavad märkused

– Kõnealuse eelduse kehtivus

– Hagejate esitatud tõendite kogum selle kohta, et Arkema oli turul iseseisev

Esimene osa, mis tugineb õigusnormi rikkumisele seoses süüks panemise kriteeriumi objektiivse laadiga

Kolmas osa, mis tugineb „juriidilise isiku majandusliku sõltumatuse põhimõtte” rikkumisele

Esimene väide, et rikutud on kaitseõigusi

Esimene osa, mis tugineb asjaolule, et hagejatel ei olnud võimalik end tõhusalt kaitsta

Teine osa, mis tugineb süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele

Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

Esimene osa, mis tugineb sellele, et on rikutud põhjendamiskohustust, mille muudab olulisemaks komisjoni seisukoha uudsus

Teine osa, mis tugineb põhjenduste vasturääkivusele

Kolmas osa, mis tugineb asjaolule, et komisjon ei ole vastanud otsustava mõju avaldamise eelduse ümberlükkamisele

Kolmas väide, et rikutud on ettevõtja mõiste ühtsust

Viies väide, et Totali osas on tehtud hindamisvigu

Kuues väide, et rikutud on mitut olulist põhimõtet, mida tunnustavad kõik liikmesriigid ja mis kuuluvad liidu õiguskorda

Võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav rikkumine

Isikliku vastutuse, karistuste individuaalsuse ning süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtete väidetav rikkumine

Seitsmes väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

Kaheksas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet

Üheksas väide, et rikutud on trahvide kindlaksmääramist reguleerivaid aluspõhimõtteid

Kümnes väide, et võimu on kuritarvitatud

Üheteistkümnes väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis põhineb trahvisumma vähendamisel kohasele tasemele

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.