Kohtuasi T‑192/06

Caffaro Srl

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Trahvid – Aegumine – Erinev kohtlemine – Rikkumise kestus – Kergendavad asjaolud

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Komisjoni kaalutlusruum

(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 5 alapunkt d)

2.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Osalemine väidetava sunni tõttu – Majandusliku sõltuvuse olukord

(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 5 alapunkt d)

3.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Võrdse kohtlemise põhimõte

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3)

4.      Konkurents – Trahvid – Trahvi määramine – Nõue, et ettevõtja peab saama rikkumisest kasu – Puudumine – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud – Tulu puudumine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 5 alapunkt d)

5.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hoiatav mõju – Hoiatamise teguri hindamise kriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 98/C 9/03)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine erinevatesse kategooriatesse

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)

7.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Teiste rikkumises osalenud ettevõtjate avalduste kasutamine tõenditena – Lubatavus – Tingimused

(EÜ artikli 81 lõige 1)

8.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Nimetatud otsust mõjutavad vead

(EÜ artikli 81 lõige 1)

9.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine

(EÜ artikli 81 lõige 1)

10.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Hindamine

(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 3)

11.    Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Kartellikokkuleppes kokkulepitust erinev käitumine

(EÜ artikli 81 lõige 1; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 3 teine taane)

1.      Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest talle liidu õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks. See ülesanne hõlmab nii kohustust järgida üldist poliitikat, mille eesmärk on kohaldada konkurentsi valdkonnas asutamislepingus kehtestatud põhimõtteid ning suunata vastavalt ka ettevõtjate tegevust.

Komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjate tegevust konkurentsieeskirjade järgimisele. Eelkõige see, et komisjon on minevikus kohaldanud teatud liiki rikkumiste korral teatud tasemel trahve, ei saa seega võtta temalt võimalust igal hetkel seda taset tõsta, et tagada liidu konkurentsipoliitika elluviimine.

See kaalutlusruum on seda enam olemas teatud juhtudel nn sümboolse trahvi määramise võimaluse korral, mille komisjon on endale jätnud suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 5 alapunktis d, või võimaluse korral jätta trahv määramata.

(vt punktid 37–39)

2.      Konkurentsi valdkonnas ei kujuta majandusliku sõltuvuse olukorras tegutsemine endast iseenesest asjaolu, mis välistab kartelliosalise vastutuse. Niisugust asjaolu ei pea ka tingimata trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma.

Ettevõtjal, kes osaleb konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel, isegi kui ta teeb seda teiste, suurema majandusliku võimuga kartelliosaliste sunnil, on alati võimalus esitada komisjonile kaebus, et kõnealusest konkurentsivastasest tegevusest teatada, selle asemel et jätkata nimetatud koosolekutel osalemist. Nimelt isegi kui oletada, et ettevõtjale avaldati kartelliga ühinemiseks survet, oleks ta kartelliga liitumise asemel alati võinud pädevaid ametivõime sellest teavitada.

Neid kaalutlusi silmas pidades ei saa väidetav sõltuvus teisest kartelliosalisest ega viimase väidetavalt ähvardav positsioon iseloomustada olukorda, mida komisjon kergendava asjaoluna arvesse võtab.

Seetõttu ei saa komisjon seda enam olla kohustatud samu asjaolusid arvesse võtma, kui ta otsustab trahvi määramata jätta või üksnes sümboolse trahvi määrata.

(vt punktid 41–44)

3.      Komisjoni otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased asjaolud, nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed. See põhimõte kehtib ka komisjoni varasemate otsuste suhtes, milles viimane ei määranud trahvi või määras üksnes sümboolse trahvi.

Samas on selles kontekstis ka tõsi, et komisjon on kohustatud järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ega või käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud.

(vt punktid 46 ja 47)

4.      See, et ettevõtja ei saanud EÜ artikli 81 rikkumisest mingit kasu, ei takista trahvi määramist, sest vastasel juhul kaotaks trahv oma hoiatava mõju. Sellest järeldub, et komisjon ei ole kohustatud trahvisumma kindlaksmääramisel tõendama, et rikkumine andis asjaomastele ettevõtjatele õigusvastase eelise, ega olenevalt olukorrast arvesse võtma, et kõnealusest rikkumisest ei saadud kasu.

Kasu puudumist ei saa pidada kergendavaks asjaoluks, mis võib trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtmisele kuuluda, ning seetõttu ei õigusta see sümboolse trahvi määramist. Samad kaalutlused kehtivad üldjuhul asjaolu suhtes, et ettevõtja osales oma konkurentidega salajases koostöös omaenda majanduslike huvide vastaselt ning talle tekkisid seetõttu sellest koostööst negatiivsed tagajärjed, kuna niisugust asjaolu ei tule tingimata arvesse võtta kergendava asjaoluna ning veel vähem sümboolse trahvi määramist õigustava asjaoluna.

Ettevõtjat, kes jätkab konkurentidega hindade kooskõlastamist vaatamata talle väidetavalt tekkivale kahjule, ei saa pidada samuti salajasse koostöösse kaasatud teistest ettevõtjatest kergema rikkumise toime pannuks.

(vt punktid 59–62)

5.      Seisukohale, et õigusvastases kartellis osalenud ettevõtjale määratud trahvil puudub kasulik mõju, ei saa asuda pelgalt seetõttu, et see ettevõtja ei tegutse enam asjaomasel turul, olemata ometi majandustegevust täielikult lõpetanud. Hoiatuseesmärgi hindamisel võetakse nimelt arvesse mitut asjaolu, mitte ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetset olukorda.

Lisaks ei hõlma see hindamine selle tõenäosuse kaalumist, et ettevõtja paneb rikkumise uuesti toime. Hoiatav mõju ei ole mõeldud ainult ettevõtjatele, keda trahvi määramise otsus konkreetselt puudutab, kuna ka sarnase suurusega ja analoogseid vahendeid omavaid ettevõtjaid tuleb veenda samalaadsetes konkurentsinormide rikkumistes osalemisest hoiduma. Karistuseesmärgiga oleks vastuolus see, kui kaubandustegevuse lõpetamine asjaomasel turul tooks kaasa ettevõtja pääsemise toime pandud rikkumise eest trahvi määramisest.

(vt punktid 66, 67, 69 ja 70)

6.      Kartelliosaliste kategooriatesse jagamisel selleks, et neid trahvide lähtesummade määramise staadiumis erinevalt kohelda, tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Lisaks peab trahvisumma olema vähemalt proportsionaalne nende asjaoludega, mida võeti arvesse rikkumise raskusastme hindamisel.

Erineva kohtlemise raames ühe kartelliosalise puhul teistsuguse võrdlusaasta aluseks võtmine ei too iseenesest kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

Esiteks annab ühise võrdlusaasta kasutamine kõigi samas rikkumises osalenud ettevõtjate puhul igale ettevõtjale küll kindluse, et teda koheldakse samamoodi nagu teisi, kuna karistused määratakse kindlaks ühetaoliselt, ning teiseks võimaldab rikkumisperioodi kuuluva võrdlusaasta valimine hinnata toime pandud rikkumise ulatust majandusliku tegelikkuse põhjal, mis valitses kõnealusel perioodil.

Sellegipoolest ei järeldu sellest, et ühise aasta valimine on ainus vahend selleks, et määrata karistused kindlaks kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Täpsemalt võib komisjon õiguspäraselt arvestada sellega, et konkreetse ettevõtja puhul jääb ühine võrdlusaasta väljapoole tema rikkumises osalemise perioodi ega anna seega tunnistust tema konkreetsest osakaalust rikkumises, ning võtta seetõttu arvesse tema käivet mõnel muul aastal kui ühine võrdlusaasta, tingimusel et kartelliosaliste kategooriatesse jagamine jääb järjekindlaks ja objektiivselt põhjendatuks.

Analoogsete kaalutluste alusel tuleb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära – milleks on 10% käibest – kohaldamisel valida võrdluseks erinev majandusaasta, kui tegemist on ettevõtjaga, kes ei tegutsenud enam turul majandusaastal, mis võeti aluseks teiste kartelliosaliste puhul ja mis seega ei anna usaldusväärset teavet tema tegeliku majandusliku olukorra kohta.

(vt punktid 83 ja 87–91)

7.      Süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud teised ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui seda ei toeta muud tõendid.

(vt punkt 116)

8.      Kui teatud põhjendused komisjoni otsuses, milles on tuvastatud konkurentsieeskirjade rikkumine, on iseenesest oma laadilt sellised, et need võivad otsust õiguslikult piisavalt põhjendada, siis ei mõjuta õigusakti ülejäänud põhjendustes tehtud vead kindlasti otsuse resolutsiooni.

(vt punkt 124)

9.      Kuigi konkurentsi valdkonnas on komisjon kohustatud ettevõtjale, keda uurimine puudutab, andma teavet alates eeluurimise staadiumist, puudutab see kohustus teavet, mida antakse asjaomasele ettevõtjale tema suhtes esimese uurimistoimingu tegemisel. Seega ei ole hilinenud teavitamise tõttu ettevõtja kaitseõigusi rikutud, kui seda ettevõtjat teavitati toimuvast uurimisest informatsiooninõude saatmise staadiumis, kui see on esimene tema suhtes tehtud uurimistoiming.

(vt punktid 162 ja 163)

10.    Suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei tulene, et komisjon peab alati eraldi arvesse võtma suuniste punktis 3 loetletud iga kergendavat asjaolu. Kuigi selles loetelus nimetatud asjaolud on kindlasti nende hulgas, mida komisjon võib konkreetsel juhul arvesse võtta, ei ole komisjon kohustatud trahvi sellel alusel automaatselt täiendavalt vähendama, niipea kui ettevõtja esitab andmeid, mis tõendavad ühe sellise asjaolu esinemist.

Seega, kuna suunised ei sisalda kohustuslikku sätet kergendavate asjaolude kohta, mida võib arvesse võtta, säilib komisjonil teatav kaalutlusruum, selleks et hinnata igakülgselt trahvisumma võimaliku vähendamise ulatust, arvestades kõiki konkreetse juhtumi puhul esinevaid kergendavaid asjaolusid.

(vt punktid 173 ja 174)

11.    Selleks et teha kindlaks, kas ettevõtja puhul tuleb suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 teise taande kohaselt kergendava asjaoluna arvesse võtta seda, et õigusvastaseid kokkuleppeid tegelikult ei täidetud, tuleb kontrollida, kas ettevõtja esitas argumente, mis võivad tõendada, et perioodil, mil ta oli endast rikkumist kujutavate kokkulepetega seotud, hoidus ta tegelikult nende täitmisest, tegutsedes turul konkureerivalt, või vähemalt tõendada, et ta rikkus selgelt ja märkimisväärselt asjaomase kartelli rakendamiseks kehtestatud kohustusi, nii et ta häiris isegi kartelli toimimist.

(vt punkt 178)