Kohtuasi T‑194/06

SNIA SpA

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Rikkumise eest vastutava äriühingu ülevõtmine – Kaitseõigused – Vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse kooskõla – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikkel 81)

2.      Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Rikkumise ajal ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik – Kadumine

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.      Menetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Uus väide – Mõiste

(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Vastuväiteteatisest erinev otsus – Kaitseõiguste rikkumine – Tingimus

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 27 lõige 1)

1.      Konkreetsel juhul, kui emaettevõtja osalus rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis on 100%, võib lihtsalt eeldada, et see emaettevõtja avaldab tegelikult oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.

Neil asjaoludel piisab sellest, kui komisjon tõendab, et tütarettevõtja 100‑protsendiline osalus kuulub emaettevõtjale, selleks et eeldada, et viimane avaldab tütarettevõtja kaubanduspoliitikale otsustavat mõju. Komisjonil on seejärel võimalik pidada emaettevõtjat tema tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kelle kohustus on see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.

(vt punktid 49 ja 50)

2.      Kui konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud üksus kujundatakse õiguslikult või organisatsiooniliselt ümber, ei too selline ümberkujundamine tingimata kaasa uue sellise ettevõtja asutamist, kes ei vastuta rikkumise eest, juhul kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes identsed.

Nimelt võib konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise jaoks osutuda vajalikuks omistada vastutus rikkumise toime pannud ettevõtja uuele käitajale, juhul kui viimast võib tõepoolest pidada algse käitaja õigusjärglaseks.

See „majandusliku järjepidevuse” kriteerium kuulub kohaldamisele erilistel asjaoludel, näiteks juhul, kui ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik lakkas pärast rikkumise toimepanemist õiguslikult eksisteerimast, või kontsernisisese restruktureerimise korral, arvestades ettevõtte algse käitaja ja uue käitaja vahelisi struktuurilisi sidemeid, kui algne käitaja ei lakka tingimata õiguslikult eksisteerimast, kuid ta ei tegele asjaomasel turul enam märkimisväärse majandustegevusega.

Ettevõtja ei saa tulemuslikult väita, et vaatamata ühinemisele rikkumise eest vastutavasse majandusüksusesse kuuluva äriühinguga ei võtnud ta tegelikult üle vara, mida rikkumise toimepanemisel kasutati, ja töötajaid, kes sellele kaasa aitasid. Nimelt, kui ettevõtja lakkab eksisteerimast seetõttu, et ta ühendatakse omandajaga, lähevad viimasele üle tema vara ja kohustused, kaasa arvatud liidu õiguse rikkumisest tekkiv vastutus. Sellisel juhul võidakse omandajat pidada vastutavaks ühendatava ettevõtja toime pandud rikkumise eest.

(vt punktid 56–58, 61 ja 62)

3.      Menetluses ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt hagiavalduses esitatud väidet ja mis on varem esitatud väitega tihedalt seotud.

(vt punkt 73)

4.      Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 1 viidatud menetluslik tagatis rakendab kaitseõiguste järgimise põhimõtet, mis nõuab muu hulgas, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks selle ettevõtja vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu ette heidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et nimetatud ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada.

Siiski saab vastuväiteteatises sisalduvate faktiliste asjaolude õiguslik hinnang olla teatise määratlusest tulenevalt vaid ajutine ja komisjoni hilisemat otsust ei saa tühistada üksnes põhjusel, et nende faktiliste asjaolude kohta tehtud lõplikud järeldused ei vasta täpselt sellele esialgsele hinnangule. Täpsustades õiguslikult seda kvalifikatsiooni oma lõppotsuses, peab komisjonil olema võimalik omistada suurem tähtsus asjaoludele, mida varem peeti teisejärguliseks, kuid seda siiski tingimusel, et ta lähtub üksnes asjaoludest, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalus anda selgitusi, ja et ta on haldusmenetluse käigus esitanud kaitse jaoks vajalikud asjaolud. Nimelt peab komisjon just vastuväiteteatise adressaatide kaitseõiguste järgimiseks nad ära kuulama ning vajaduse korral võtma arvesse etteheidetele vastuseks esitatud märkusi, muutes oma analüüsi.

Otsus, mis põhineb olulistel asjaoludel, mille osas asjaomasel ettevõtjal ei olnud võimalik oma kaitset tagada, tuleb tühistada sõltumata sellest, kas ettevõtja vastutuse saab tuvastada muude asjaolude alusel.

(vt punktid 79–81 ja 87)