Kohtuasi T‑190/06
Total SA ja Elf Aquitaine SA
versus
Euroopa Komisjon
Konkurents – Kartellikokkulepped – Vesinikperoksiid ja naatriumperboraat – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Kaitseõigused – Süütuse presumptsioon – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte – Süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõte – Hea halduse põhimõte – Õiguskindlus – Võimu kuritarvitamine – Trahvid
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artiklid 81 ja 82)
2. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artiklid 81 ja 82)
3. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Kohustuslikud andmed – Kaitseõiguste tagamine – Ulatus
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 27)
4. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirju kohaldav otsus – Mitut adressaati puudutav otsus
(EÜ artiklid 81, 82 ja 253)
5. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Tütarettevõtja rikkumise süüks panemine ühele ettevõtjale, mis koosneb sellest tütarettevõtjast ja tema emaettevõtjast – Emaettevõtja teadmatus oma tütarettevõtja rikkumisest – Välistamine
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23)
7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kergendavad asjaolud – Kohustus võtta arvesse trahve, mis on juba määratud muude konkurentsivastaste tegevuste eest – Puudumine
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
1. Tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad. See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, mis võimaldab komisjonil teha trahve määrava otsuse emaettevõtja suhtes, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega
Juhul, kui emaettevõtja osalus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis on 100%, võib see emaettevõtja esiteks avaldada oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju ning teiseks esineb lihtne eeldus, et kõnealune emaettevõtja avaldab tegelikult oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.
Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Komisjonil on seejärel võimalik pidada emaettevõtjat tema tütarettevõtjale määratud trahvi tasumise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kelle kohustus on see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.
Tütarettevõtja kapitalis osaluse omamise struktuur on piisav kriteerium kõnealuse eelduse seadmiseks, ilma et komisjon oleks kohustatud esitama täiendavaid andmeid emaettevõtja poolt tegelikult mõju avaldamise kohta. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et niisuguseid täiendavaid andmeid võidi esitada muudes juhtumites. Kõnealuse eelduse rakendamine ei eelda selliste andmete esinemist. Samuti ei ole selleks nõutav, et komisjon tõendaks, et emaettevõtja oli asjaolude asetleidmise ajal teadlik oma tütarettevõtja rikkumisest.
Kui komisjon on tõdenud konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määrava otsuse kõikide adressaatide osas, et tütarettevõtja aktsiakapitalis ainuosaluse või peaaegu ainuosaluse omamine on sellest osalusest tulenevat eeldust ümberlükkavate argumentide puudumisel piisav, et panna vastutus emaettevõtjale, kusjuures on esitatud täiendavaid tõendeid mõju kohta, mida mõni asjaomane emaettevõtja on avaldanud nende tütarettevõtjatele, kui nende tõendite abil kas kinnitatakse tütarettevõtja kogu aktsiakapitali kontrollimisest õigustatult tulenevat järeldust või vastatakse asjaomaste ettevõtjate argumentidele, siis asjaolu, et otsuse mõne adressaadi suhtes kohaldas komisjon lisaks eeldusele ka teatud täiendavaid asjaolusid seoses otsustava mõjuga, mida emaettevõtjad avaldasid, ei tähenda, et kohaldatud põhimõtted ei olnud kõikide adressaatide jaoks samad ja et oleks rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.
(vt punktid 35–38, 49 ja 50, 190, 196)
2. Kui komisjon kohaldab otsustava mõju avaldamise eeldust, et panna emaettevõtjale süüks tema tütarettevõtja rikkumine, on asjaomane emaettevõtja selle eelduse ümberlükkamiseks kohustatud esitama piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt. Selles suhtes tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis puudutavad seda tütarettevõtjat emaettevõtjaga siduvaid majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid ning mis võivad sõltuvalt olukorrast varieeruda. Seda hinnangut ei tohi piirata ainult aspektidega, mis puudutavad tütarettevõtja kaubanduspoliitikat selle kitsas tähenduses, näiteks turustusstrateegia või hinnapoliitikaga. Kõnealust eeldust ei saa ümber lükata pelgalt selle tõendamisega, et tütarettevõtja juhib ise neid kaubanduspoliitika konkreetseid aspekte, selleks juhiseid saamata. Kuigi emaettevõtja ja tütarettevõtja juhtide kattumine viitab otsustava mõju avaldamisele, ei tõenda sellise kattumise puudumine piisavalt tütarettevõtja iseseisvust.
Pelk asjaolu, et emaettevõtja on vaid mittetegutsev valdusühing, ei ole piisav, välistamaks seda, et ta avaldas oma tütarettevõtjale otsustavat mõju, kooskõlastades eelkõige kontsernisiseseid rahalisi investeeringuid. Äriühingute kontserni kontekstis on valdusühingu puhul tegemist äriühinguga, mille eesmärk on erinevates äriühingutes omatavate osaluste ümbergrupeerimine ning mille ülesanne on nende ühtse juhtimise tagamine.
Peale selle on äriühingute kontsernis ülesannete jaotamine tavapärane nähtus, millest ei piisa, et lükata ümber eeldus, mille kohaselt moodustavad emaettevõtjad ja nende tütarettevõtjad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Sama kehtib ka asjaolu osas, kui tütarettevõtja tegutseb turul enda nimel ja arvel, mitte aga oma emaettevõtja esindajana. Mingeid järeldusi ei saa teha ka asjaolust, et emaettevõtjal ei ole olnud oma tütarettevõtjaga kunagi ühiseid kliente, et ta ei tegutsenud turgudel, kuhu oli investeerinud tema tütarettevõtja ja nende turgudega seotud turgudel, et asjaomaseid tooteid puudutav tegevus moodustas emaettevõtja kogukäibest vaid väga väikese osa ning et need tooted olid vaid mõned tütarettevõtja suurest hulgast toodetest.
Kuna tütarettevõtja iseseisvust ei hinnata üksnes ettevõtja juhtimise aspektist, siis ei piisa tütarettevõtja iseseisvuse tõendamiseks asjaolust, et ta ei rakendanud emaettevõtja kasuks asjaomasel turul spetsiifilist teavitamispoliitikat. Asjaolu, et ettevõtja ei esitle end ainsa vastaspoolena nii haldusmenetluses kui ka kohtuvaidluses, ei võimalda järeldada, et asjaomane tütarettevõtja on oma emaettevõtjast või emaettevõtjatest sõltumatu.
Komisjonile ei anna õigust panna tütarettevõtja toimepandud konkurentsieeskirjade rikkumine süüks tema emaettevõtjale mitte selle emaettevõtja otsene seotus rikkumisega, mille pani toime tema tütarettevõtja, vaid asjaolu, et nad moodustavad ühe ettevõtja. Sellist süüks panemist ei sea seega kahtluse alla asjaolu, et tütarvõtja ei teavitanud emaettevõtjat ja et emaettevõtja sai kartellikokkuleppest teada alles pärast komisjoni kontrollide läbiviimist tütarettevõtja ruumides.
Lõpuks ei ole ainuüksi see, kuidas kolmandad isikud äriühingut tajuvad, piisav tõendamaks, et tütarettevõtja on oma emaettevõtjast või emaettevõtjatest sõltumatu.
(vt punktid 55–57, 65, 68, 71–73, 75 ja 76, 78)
3. Kaitseõiguste tagamine nõuab eelkõige, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks tema vastu kasutatavaid peamisi asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes algatatud haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada. Eelkõige tuleb vastuväiteteatises üheselt täpsustada juriidiline isik, kellele võidakse trahvid määrata, vastuväiteteatis tuleb edastada viimati nimetatule ning selles teatises peab olema märgitud, milline on selle isiku seisund, kellele väidetavaid asjaolusid ette heidetakse. Seega, kuna äriühing, kelle vastu kõnealusele eeldusele tuginetakse, võib vastuväiteteatisele vastates ja ärakuulamise eest vastutava ametniku poolt ärakuulamisel esitada kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud selleks, et seda eeldust vaidlustada, ning kuna komisjon peab neid asjaolusid arvestama, et vajaduse korral loobuda põhjendamatutest vastuväidetest, on menetlusliku võrduse põhimõtet järgitud.
Lisaks sellele ei ole komisjon kohustatud võtma enne vastuväiteteatise saamist ettevõtja suhtes uurimismeetmeid, kui ta leiab, et tal on ka teavet, millega on sellise teatise saatmine põhjendatud. Samuti tulene komisjoni hea tava koodeksist, et ta oleks kohustatud võtma kõikide õiguslike üksuste suhtes, mis moodustavad asjaomase ettevõtja, uurimismeetmeid enne vastuväiteteatise vastuvõtmist.
Lõpuks, juhul kui komisjon tugineb eeldusele, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju, kui emaettevõtja omab selle tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalust või peaaegu ainuosalust, et pidada teda tema tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, ei tähenda see, et komisjon tunnistaks selle emaettevõtja a priori „süüdi”, sest sellel ettevõtjal on lubatud eespool mainitud ja vastuväiteteatises välja toodud eeldus ümber lükata, tõendades tütarettevõtja sõltumatust. Vastuväiteteatise vastuvõtmist komisjoni poolt ei või mingil juhul lugeda tõendiks asjaomase ettevõtja süü kohta. Vastasel juhul võiks selles valdkonnas iga menetluse algatamine kahjustada süütuse presumptsiooni põhimõtet.
(vt punktid 105–107, 118, 120, 125–127)
4. EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades.
Juhul kui EÜ artikli 81 kohaldamise otsus puudutab mitut adressaati ja tekitab probleemi rikkumise süüks panemise seisukohast, peab see sisaldama piisavaid põhjendusi iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama. Nii peab otsus rikkumise eest solidaarselt vastutavaks peetava emaettevõtja suhtes sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süüks panemist.
Igal juhul peab komisjon oma arutluskäiku sõnaselgelt põhjendama, kui tema otsus erineb oluliselt varasematest otsustest. Sellisel juhul ei piisa seega, et komisjon esitab kokkuvõtliku põhjenduse, viidates eelkõige väljakujunenud otsustuspraktikale.
Lisaks, kui komisjon tugineb eeldusele, mille kohaselt emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, ja kui asjaomased äriühingud on haldusmenetluses esitanud selle eelduse ümberlükkamiseks tõendeid, peab otsus sisaldama nende põhjenduste piisavat kokkuvõtet, mis õigustavad komisjoni seisukohta, et need tõendid ei ole selle eelduse ümberlükkamiseks piisavad. Kuna komisjon ei ole aga kohustatud seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, ei saa talle ette heita, et ta ei ole andnud ettevõtja igale üksikule argumendile täpset vastust. Põhjenduste lühidust võib õigustada muu hulgas asjaolu, et asjaomase emaettevõtja esitatud argumendid seisnevad pelkades väidetes ja neid ei toeta konkreetsed tõendid asjaomase emaettevõtja ja tütarettevõtja vaheliste seoste kohta rikkumisperioodil.
(vt punktid 130 ja 131, 137, 148 ja 149, 153 ja 154)
5. Ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Eelkõige tuleb ettevõtja mõistet selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Juhul kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama.
Siiski tuleb liidu konkurentsiõiguse rikkumine üheselt süüks panna juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata. Seetõttu, kui sellise rikkumise olemasolu on tuvastatud, tuleb vastutuse kohaldamiseks teha kindlaks füüsiline või juriidiline isik, kes oli rikkumise toimepanemise ajal ettevõtja käitamise eest vastutav. Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2 kooskõlas komisjoni praktika, mille kohaselt omistatakse äriühingule solidaarne vastutus ühe osa selle trahvi maksmise eest, mis määrati teisele äriühingule, kui viimati mainitu konkurentsivastase tegevuse saab talle süüks panna. Sellisel juhul määratakse asjaomasele äriühingule trahv rikkumise eest, mis loetakse selle süüks panemise tõttu tema poolt toime panduks.
Seega ei ole asjaolu, et komisjoni otsuses on trahvi maksmise eest vastutavatena nimetatud eri äriühingud, vastuolus ettevõtja mõistega. Vastupidi, tegemist on hoopis selle mõiste täpse kohaldamisega, kui on tuvastatud, et asjaomane ettevõtja koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust.
Samuti ei saa tuletada ettevõtja mõiste mingit rikkumist asjaolust, et need eri juriidilised isikud vastutavad erinevate trahvisummade maksmise eest. Tõdemus, et mitu juriidilist isikut moodustavad ühe ettevõtja, kes vastutab rikkumise toimepanemise eest, ei tähenda tingimata seda, et kõiki trahvi arvutamisel olulisi asjaolusid saaks neile sama moodi süüks panna, seda eelkõige juhul, kui asjaomane ettevõtja on õiguslikust vaatepunktist käsitletuna aja jooksul arenenud.
(vt punktid 162–166)
6. Juhul kui konkurentsieeskirjade rikkumine on emaettevõtjale süüks pandud seetõttu, et ta moodustas oma tütarettevõtjaga ühe ettevõtja, mitte aga seetõttu, et ta rikkumises otseselt osales, ei mõjuta seda süüks panemist asjaolu, et ta ei olnud kartellikokkuleppest teadlik.
Niivõrd kui selline emaettevõtja ei väida, et tema tütarettevõtja, kes rikkumises otseselt osales, ei teadnud konkurentsivastaste kokkulepete üldisest skeemist, ei kujuta asjaolu, et ta ei olnud kartellikokkuleppest teadlik, endast tõendit selle kohta, et selle ettevõtja poolt – mille ta koos oma tütarettevõtjaga moodustab – toime pandud rikkumise raskus oleks kergem, ja seega ei kujuta see endast põhjendust trahvisumma vähendamiseks.
(vt punktid 217 ja 218)
7. Kui komisjon tuvastab, et ettevõtja pani toime mitu eraldiseisvat EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist, kuna ta osales samal perioodil mitmes erinevas kartellikokkuleppes, on komisjonil lubatud määrata sellele ettevõtjale eraldiseisvad trahvid, mis kõik jäävad määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud piiridesse. Kõik need trahvid peavad tingimata tuginema selle rikkumise asjaomasele kestusele ja raskusele, mille eest trahvid karistuseks määrati. Kuna teisi tooteid puudutava muu konkurentsivastase tegevuse eest ettevõtjale trahvi määramine ei mõjuta asjaolu, et konkreetne rikkumine, mille komisjon tuvastas, on toime pandud, siis võttes arvesse trahvide hoiatavat eesmärki, ei õigusta pelk asjaolu, et ettevõtjale on hiljuti määratud teisi trahve osaliselt samal ajal aset leidnud rikkumiste eest, asjaomase rikkumise eest komisjoni poolt määratud trahvi vähendamist.
(vt punktid 246 ja 247)