KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 25. juulil 2018(1)

Kohtuasi C‑377/16

Hispaania Kuningriik

versus

Euroopa Parlament

Osalemiskutse – Lepingulised töötajad – Autojuhid – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 21 ja 22 – Määrus nr 1 – Artiklid 1, 2 ja 6 – Liidu institutsioonide keeltekasutuse kord – Liidu personalieeskirjad – Artikkel 1d – Muude teenistujate teenistustingimused – Artikkel 82 – Diskrimineerimine keeleoskuse põhjal

1.        Käesolevas ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis palub Hispaania tühistada Euroopa Parlamendi osalemiskutse autojuhi töökohale kandideerijatele (edaspidi „kandideerimiskutse“). Muu hulgas väidab Hispaania, et kandideerimiskutse rikkus määruses nr 1(2) sätestatud norme, mis reguleerivad liidu institutsioonide keeltekasutuse korda seoses suhtlusega kandidaatide ja Euroopa Personalivaliku Ameti (edaspidi „EPSO“) vahel, ning et selle sätted, mis reguleerivad nõuet, et kandidaadid oskaksid teist keelt, kujutavad endast diskrimineerimist, mis on keelatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale(3) ning liidu personalieeskirjadele(4) ja muude teenistujate teenistustingimustele.(5)

2.        Parlament ei ole nende väidetega nõus ja palub Euroopa Kohtul hagi rahuldamata jätta.

3.        Euroopa Liidus, mille moto on in varietate concordia („ühinenud mitmekesisuses“) ja kus liikumisvabadus on üks põhiõigusi, võib keelte funktsioon olla iseäranis tähtis.(6) Ent Euroopa projekti edenemiseks tuleb liidul tunnistada tegelikku olukorda maailmas, nagu see eksisteerib, ja eriti nüüd, kui 24 ametliku keele(7) vahel on võimalikud 552 kahe keele kombinatsiooni. Käesolev ettepanek käsitleb sisuliselt just seda probleemi.

 Õigusraamistik

 Euroopa Liidu leping

4.        ELL artikli 3 lõikes 3 on käesoleva ettepaneku seisukohast olulises osas sätestatud:

„[…]

[Euroopa Liit] austab oma rikkalikku kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise.

[…]“.

 Euroopa Liidu toimimise leping

5.        ELTL artiklis 24 on sätestatud:

„[…]

Iga liidu kodanik võib kirjutada ükskõik millisele käesolevas artiklis või Euroopa Liidu lepingu artiklis 13 osutatud institutsioonile või organile^[(8)^] ühes nimetatud lepingu artikli 55 lõikes 1 ettenähtud keeltest^[(9)^] ja saada vastuse samas keeles.“

6.        ELTL artiklis 342 on ette nähtud:

„Eeskirjad liidu institutsioonide keelte kohta määrab määruste abil ühehäälselt kindlaks nõukogu, ilma et see piiraks Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas sisalduvate sätete kohaldamist.“

 Harta

7.        Harta artikli 21 lõikes 1 on ette nähtud:

„Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.“

8.        Harta artiklis 22 on ette nähtud:

„ Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.“

 Määrus nr 1

9.        Määrusega nr 1 teostas nõukogu talle sättega, mida nüüd sisaldab ELTL artikkel 342, antud pädevust näha ette eeskirju, mis reguleerivad muu hulgas keelte kasutamist Euroopa Liidu institutsioonide poolt ja sees. Praegu kehtivas redaktsioonis on see sõnastatud nii:

„1.      Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.

2.      Liikmesriigi või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku poolt [liidu] institutsioonidele saadetavad dokumendid võib koostada saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles. Vastus antakse samas keeles.

3.      [Euroopa Liidu] institutsiooni poolt liikmesriigile või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvale isikule saadetavad dokumendid koostatakse asjaomase liikmesriigi keeles.

4.      Määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse ametlikes keeltes.

5.      Euroopa Liidu Teataja avaldatakse ametlikes keeltes.

6.      [Euroopa Liidu] institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse.

7.      Euroopa Kohtu menetlustes kasutatavad keeled määratakse kindlaks Euroopa Kohtu töökorraga.

8.      Kui liikmesriigil on rohkem kui üks ametlik keel, reguleeritakse kasutatavat keelt selle riigi taotluse korral tema enda õiguse üldsätetega.“

 Liidu personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused

10.      Personalieeskirjade artiklis 1 on sätestatud:

„Neid personalieeskirju kohaldatakse liidu ametnike suhtes.“

11.      Artikli 1a lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel tähendab „liidu ametnik“ iga isikut, kes on vastavalt käesolevatele personalieeskirjadele mõne liidu institutsiooni ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsusega nimetatud selle institutsiooni koosseisulisele ametikohale.“

12.      Artiklis 1d on sätestatud:

„1.      Käesolevate personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste eripärade, keeleoskuse, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varanduse, sünni, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse põhjal.

[…]

6. Kõiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele. […]“.

13.      Personalieeskirjade artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud, et nende eeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse vastavalt nendega seotud ülesannete laadile ja tähtsusele. Artikli 5 lõikes 4 on ette nähtud, et ametikoha liike kirjeldav tabel on esitatud I lisas.

14.      Personalieeskirjade III jaotise 1. peatükk „Töölevõtmine“ sisaldab artikleid 27–34. Artiklis 27 on sätestatud:

„Ametnike töölevõtmisel lähtutakse eesmärgist võtta institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt. Ühtki ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele.

[…]“.

15.      Artiklis 28 on sätestatud:

„Ametnikku võib ametisse nimetada üksnes tingimusel, et:

[…]

f) ta esitab tõendi ühe liidu keele põhjaliku tundmise ja teise liidu keele rahuldava oskuse kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.“

16.      Personalieeskirjade III lisa pealkiri on „Konkursid“. See sisaldab mitut üksikasjalikku sätet selle kohta, kuidas tuleb korraldada konkursse ametnike töölevõtmiseks.

17.      Personalieeskirjadele on lisatud dokument „Muude teenistujate teenistustingimused“ (edaspidi „teenistustingimused“). Teenistustingimuste artiklis 1 on ette nähtud, et Euroopa Liidu lepinguliste teenistujate hulka kuuluvad „lepingulised töötajad“.

18.      Teenistustingimuste artikli 3a lõikes 1 on ette nähtud:

„Nende teenistustingimuste kohaldamisel on „lepingulised töötajad“ sellised töötajad, keda ei ole nimetatud ametikohale, mis on lisatud eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse ja kes on võetud tööle täis‑ või osaajalise tööajaga: a) institutsiooni, et teha füüsilist tööd või anda haldusabi […]“.

19.      Teenistustingimuste artiklis 3b on ette nähtud:

„Nende teenistustingimuste kohaldamisel on „abiülesandeid sooritavad lepingulised töötajad“ sellised töötajad, kes on […] institutsioonis võetud tööle […]:

[…]

b) asendama pärast seda, kui ametnike ajutiste töökohtade võimalusi institutsioonis on uuritud, teatavaid isikuid, kes ei suuda mõnda aega oma tööülesandeid täita […]“.

20.      Teenistustingimuste artikkel 80 sisaldab mitut üldsätet seoses lepinguliste töötajatega. Muu hulgas on lõikes 1 ette nähtud nende töötajate jagamine nelja tegevusüksusesse, mis vastavad täidetavatele kohustustele. Lõike 2 kohaselt on I tegevusüksuse kohustused „[f]üüsiline töö või haldusabi andmine, mida tehakse ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all“. Lõikes 4 on ette nähtud, et muu hulgas kohaldatakse analoogia alusel personalieeskirjade artiklit 1d.

21.      Teenistustingimuste 3. peatükk „Töölevõtmise tingimused“ sisaldab artikleid 82–84. Käesolevas asjas olulises osas on artiklis 82 sätestatud:

„1.      Lepingulised töötajad valitakse liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt, võtmata arvesse rassi, etnilist päritolu, poliitilisi, filosoofilisi ja usulisi tõekspidamisi, vanust või puuet, sugu või seksuaalset sättumust ning perekonnaseisu ega pereolusid.

[…]

3.      Töötaja võib tööle võtta ainult tingimusel, et ta:

[…]

e)       esitab tõendi ühe liidu keele põhjaliku tundmise ja teise liidu keele rahuldava tundmise kohta oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel.

[…]

5. [EPSO] võib erinevate institutsioonide taotlusel aidata neil lepingulisi töötajaid valida, määratledes eelkõige katsete sisu ja korraldades valikumenetlust. Amet tagab lepinguliste töötajate valikumenetluste läbipaistvuse.

[…]“.

22.      Teenistustingimuste artikli 85 lõikes 1 on ette nähtud:

„Artiklis 3a osutatud lepinguliste töötajatega võib sõlmida tähtajalise lepingu vähemalt kolmeks kuuks ja maksimaalselt viieks aastaks. Lepingut võib tähtajaliselt pikendada ainult ühe korra maksimaalselt viieks aastaks. Esialgse lepingu ja esimese pikenduse kestus kokku peab olema vähemalt kuus kuud tegevusüksuse I puhul ja vähemalt üheksa kuud muude tegevusüksuste puhul. Seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult.

[…]“.

23.      Artiklis 88 on ette nähtud:

„Artiklis 3b osutatud lepinguliste töötajate puhul:

a) sõlmitakse tähtajalised lepingud; neid saab pikendada;

b) tegelik teenistusaeg koos lepingu pikendamisest tuleneva ajaga ei ületa kuut aastat.“

 Faktilised asjaolud, menetlus ja poolte nõuded

24.      Euroopa Parlamendi juhatus otsustas 11. aprillil 2016, võttes arvesse hiljutisi terrorirünnakuid Brüsselis,(10) et parlamendi liikmetele tuleb osutada transporditeenust täielikult institutsioonisiseste ressurssidega. Selle otsuse tulemusel avaldas parlament 14. aprillil 2016 Euroopa Liidu Teatajas osalemiskutse pealkirjaga „Lepingulised töötajad – I tegevusüksus – autojuhid (M/N) – EP/CAST/S/16/2016“.(11) Selle kandideerimiskutse eesmärk oli koostada andmebaas kandidaatidest, keda võidakse võtta tööle I tegevusüksuse lepingulise töötajana. Kandideerimiskutse I jaos („Sissejuhatus“) oli märgitud, et pakutavaid töökohti on ligikaudu 110. Samas oli lisatud, et tööülesannete kirjeldus vastab „autojuhi“ tööle ning et töö tegemise koht oli peamiselt Brüsselis.

25.      Kandideerimiskutse II jaos „Tööülesannete kirjeldus“ oli märgitud:

„Lepinguline töötaja täidab ametniku või ajutise teenistuja juhendamisel autojuhi tööülesandeid. Tööülesanded võivad olla näiteks järgmised:

–        sõidutada isikuid, sealhulgas Euroopa Parlamendi ametnikke ja muid teenistujaid, peamiselt Brüsselis, Luxembourgis ja Strasbourgis, aga ka mujal teistes liikmesriikides ja kolmandates riikides;

–        sõidutada külalisi (diplomaatiline korpus ja muud isikud);

–        transportida esemeid ja dokumente;

–        vedada posti;

–        tagada sõiduki, muu hulgas selle tehnoloogiliste vahendite heaperemehelik kasutamine;

–        tagada isikute ja vara turvalisus transportimisel vastavalt riigis kehtivatele liikluseeskirjadele;

–        vajaduse korral laadida sõidukisse ja sealt maha esemeid;

–        täita vajaduse korral haldusülesandeid või osutada logistilist tuge.

[…]“.

26.      Kandideerimiskutse IV jao pealkiri oli „Osalemistingimused“. Selle jao C osa käsitles kandidaatide keelteoskust. Seal oli nõutud, et kandidaadid peavad oskama kahte Euroopa Liidu ametlikku keelt. Selle kohta, mida nimetati „põhikeeleks“, oli seal märgitud, et kandidaatidel peab olema Euroopa Liidu 24 ametlikust keelest ühe keele põhjalik oskus (vähemalt tase C1). Teise keele osas oli nõutav inglise, prantsuse või saksa keele „rahuldav oskus (tase B2)“.(12)

27.      Teise keele valiku piiramist oli IV jao C osas põhjendatud järgmiselt:

„Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu suurkoja otsusele kohtuasjas C‑566/10 P: Itaalia Vabariik vs. komisjon tuleb Euroopa Parlamendil põhjendada, miks käesolevas valikumenetluses piirdutakse teise keele puhul piiratud arvu liidu ametlike keeltega.

Kandidaatidele antakse seepärast teada, et valikumenetluse puhul valiti kolm teiseks keeleks sobivat keelt lähtuvalt teenistuse huvidest, mille kohaselt on nõutav, et uued töötajad oleksid kohe töövalmis ja suutelised oma igapäevatöös vabalt suhtlema.

Parlamendi pikaajalise tava kohaselt kasutatakse sisesuhtluses kõige rohkem inglise, prantsuse ja saksa keelt. Neid keeli kasutatakse ka kõige rohkem välissuhtluses ja dokumentide menetlemisel. 2013. aasta hindamisaruannete kohaselt valdab 92% töötajaist inglise keelt, 84% prantsuse keelt ja 56% saksa keelt. Teisi ametlikke keeli valdab rahuldaval tasemel alla 50% töötajaist.

Teenistuse huve, kandidaatide vajadusi ja oskusi ning valikumenetluse konkreetset valdkonda arvesse võttes on põhjendatud nõuda nimetatud kolmest keelest ühe oskamist, mis võimaldab tagada, et kõik kandidaadid valdavad töökeele tasemel vähemalt ühte nimetatud kolmest ametlikust keelest, olenemata sellest, milline on nende esimene ametlik keel.

Võrdse kohtlemise huvides peab iga kandidaat oskama piisaval tasemel ühte nende kolme keele hulgast valitud teist keelt, isegi kui tema esimene keel on üks nimetatud kolmest keelest.

Keelteoskuse hindamine võimaldab Euroopa Parlamendil anda hinnangu kandidaatide võimele olla kohe töövalmis oma tulevase töökeskkonnaga sarnases keskkonnas.“

28.      Kandideerimiskutse sisaldas mitu viidet EPSO‑le.(13) Muu hulgas oli kandideerimiskutse III jaos märgitud, et valikumenetluse korraldab „Euroopa Parlament koostöös EPSOga“ ja VI jao kohaselt tuli kandidaatidel registreeruda elektrooniliselt EPSO veebisaidil.

29.      Kandideerimiskutse VIII jaos oli ette nähtud, et valikumenetluses kõige rohkem punkte saanud ja kandideerimiskutse üld‑ ja eritingimustele vastava 300 kandidaadi nimed kantakse töölevõtmise kandidaatide andmebaasi.

30.      Kandideerimiskutse IX jaos oli ette nähtud, et edukate kandidaatidega sõlmitakse leping muu hulgas teenistustingimuste artikli 3a kohaselt. Leping pidi sõlmitama üheks aastaks ja seda võis pikendada ühe aasta võrra enne selle võimalikku teistkordset pikendamist määramata tähtajaks.

31.      Hispaania palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada osalemiskutse „Lepingulised töötajad – I tegevusüksus – autojuhid (M/N) – EP/CAST/S/16/2016“ koos selle VIII jao kohaselt koostatud andmebaasiga, ja

–        mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

32.      Euroopa Parlament palub Euroopa Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata,

–        jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata palve tühistada kandideerimiskutsega seotud andmebaas, ja

–        mõista hagejalt välja kõik kohtukulud, sealhulgas Euroopa Parlamendi omad.

33.      Hispaania ja parlament on esitanud oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 25. aprillil 2018, esitasid mõlemad pooled suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

 Hinnang

 Sissejuhatavad märkused

 Vastuvõetavus

34.      Käesolevas hagis on Hispaania vaidlustanud parlamendi avaldatud osalemiskutse. Seda tehes on ta aluseks võtnud ELTL artikli 263, mis annab Euroopa Liidu Kohtule pädevuse kontrollida muu hulgas liidu institutsioonide, sealhulgas parlamendi akte, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Mõiste „Euroopa Liidu Kohus“ on määratletud ELL artiklis 19 nii, et see „koosneb Euroopa Kohtust [ja] Üldkohtust“.

35.      Tavapäraselt vaidlustatakse nende institutsioonide akte ELTL artikli 256 lõike 1 kohaselt Euroopa Liidu Üldkohtus esimese astme menetluses, välja arvatud juhtudel, mis kuuluvad Euroopa Liid Kohtu põhikirja järgi Euroopa Kohtu pädevusse.

36.      Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis põhikirja artiklis 51 on sätestatud: „Erandina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 256 lõikest 1 jääb pädevus Euroopa Kohtule Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 263 ja 265 osutatud hagide puhul, kui hagi esitajaks on liikmesriik ja hagi esitatakse: a) Euroopa Parlamendi või nõukogu tegevuse või tegevusetuse suhtes või nende mõlema ühistegevuse suhtes […]“. Edasi on samas sättes loetletud rida erandeid, millest ükski ei ole käesolevas menetluses kohaldatav.

37.      Niisiis on Hispaania minu arvates korrektselt pöördunud käesoleva hagiga Euroopa Kohtusse.

38.      Menetluse algatamise tähtaja kohta on ELTL artikli 263 viimases lõigus, niivõrd kui see on käesolevas asjas oluline, sätestatud, et nimetatud artiklis ette nähtud menetlused tuleb algatada kahe kuu jooksul meetme avaldamisest. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 50 kohaselt arvutatakse seda tähtaega ajast, mil on möödunud neliteist päeva õigusakti avaldamise päevast Euroopa Liidu Teatajas, ning sama kodukorra artikli 51 kohaselt pikendatakse seda tähtaega veel 10 päeva võrra seoses suure vahemaaga. Käesoleval juhul avaldati kandideerimiskutse 14. aprillil 2016 ning äsja nimetatud sätete kohaselt lõppes hagi esitamise tähtaeg 8. juulil 2016. Kuna hagiavaldus esitati Euroopa Kohtu kantseleisse 7. juulil 2016, olen seisukohal, et hagi esitati tähtajaks.

 Määrus nr 1 ja liidu institutsioonide keelepoliitika

39.      Määrus nr 1 oli esimene määrus, mille (tollane) Euroopa Majandusühendus vastu võttis. Selle vastuvõtmise ajal oli ühendusel neli ametlikku keelt ja sama palju institutsioonide töökeeli. Sestpeale on seda määrust eri aegadel muudetud, et kajastada uute liikmesriikide lisandumist ning ühtlasi uute keelte lisandumist, mis tuli selle tagajärjel loetellu lisada. Muus osas ei ole seda sisuliselt muudetud. Praegu on Euroopa Liidul 28 liikmesriiki ning 24 ametlikku ja töökeelt.(14)

40.      Kuigi määruse nr 1 artikli 6 kohaselt võivad liidu institutsioonid oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse, on Euroopa Kohus märkinud, et ükski institutsioon ei ole seni seda võimalust kasutanud.(15) Seega on institutsioonide töökeeled vähemalt ametlikult needsamad mis ametlikud keeled.

41.      See ei tähenda siiski, et teatavatel institutsioonidel ei või olla vähem formaliseeritud korda oma igapäevase tegevuse jaoks. Nii näiteks võib Euroopa Kohus saada liikmesriigi kohtult ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse ükskõik millises Euroopa Liidu ametlikus keeles. See taotlus tõlgitakse kõikidesse teistesse keeltesse,(16) et edastada see omakorda liikmesriikide valitsustele. Samuti võib Euroopa Kohtu kodukorra artikli 36 kohaselt olla kohtumenetluse keeleks iga ametlik keel. Ent kuna Euroopa Kohtu liikmete vahelised arutelud käivad prantsuse keeles, milles koostatakse ka kohtuotsused, tõlgitakse kõik muud kirjalike väidete ja kirjalike seisukohtade kujul esitatavad dokumendid (peale nende, mis on juba prantsuskeelsena koostatud) esitamisel sellesse keelde. Neid üldjuhul teistesse ametlikesse keeltesse ei tõlgita. Seda oleks võimatu nõuda, arvestades tekkivat tõlkekoormust ja kulusid, mida see tähendaks. Seega saab Euroopa Kohut ühest küljest – eelotsusetaotluste käsitlemise ja kohtuotsuse keele määramise seisukohast – kirjeldada kui tõeliselt mitmekeelset institutsiooni. Teisest küljest aga tähendab tema sisemine tööpraktika seda, et prantsuse keelel on iseäranis tähtis funktsioon ja see võib olla kandidaatidele teise keelena kasulikum kui ülejäänud ametlikud keeled (sealhulgas inglise ja saksa).

42.      Teistel institutsioonidel samu piiranguid ei ole ja nad võivad oma sisemise töö korraldamisel olla paindlikumad, kasutades oma igapäevases tegevuses korraga rohkem kui ühte keelt. Käesolevas asjas palub parlament Euroopa Kohtul kinnitada, et need keeled on inglise, prantsuse ja saksa.(17)

43.      Samuti väärib märkimist, et olenemata sellest, milline on ühe või teise institutsiooni valdav kord seoses keelekasutusega, võib teatavas selle osas iga päev enim kasutatav keel sellest korrast kõrvale kalduda. Kõige ilmsematest näidetest rääkides võib eeldada, et taani tõlkeosakonna töökeel on taani keel. Ent võib ka olla, et selline tulemus on tekkinud ajaloolistel põhjustel. Nii näiteks, kui teatavas institutsiooni üksuses või allüksuses peaksid olema enamuses Eesti kodanikud, on tõenäoline, et enamik selle üksuse või allüksuse liikmeid, ehkki vahest mitte kõik kasutavad eesti keelt. Neid ei saa keelata emakeelt kasutamast mingi ülekaaluka ja nende seisukohast ebaolulise põhimõtte tõttu, mis puudutab töökeelte kasutamist nende institutsioonis.(18)

 EPSO

44.      Otsuse 2002/620 põhjenduses 1 on märgitud: „Ressursside tõhusa ja säästliku kasutamise tagamiseks tuleb Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate valimine jätta üldise institutsioonidevahelise asutuse ülesandeks.“ Sama otsuse artikli 2 lõikega 1 on EPSO määratud täitma sellele otsusele alla kirjutanud institutsioonide ametisse nimetavate asutuste personalivaliku volitusi vastavalt personalieeskirjade artikli 30 esimesele lõikele.(19) Otsuse artikli 2 lõike 3 kohaselt jääb edukate kandidaatide ametisse nimetamise otsuste tegemise pädevus asjaomasele ametisse nimetavale asutusele. Artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et EPSO „võib“ abistada institutsioone muude teenistujate (sealhulgas lepinguliste töötajate) valimisel.

 Euroopa keeleõppe raamdokument

45.      Euroopa keeleõppe raamdokumendi töötas välja Euroopa Nõukogu, et luua läbipaistev, järjepidev ja üldine alus muu hulgas võõrkeeleoskuse hindamiseks.(20) Selles on jaotatud kasutajad kolme suurde kategooriasse, millest igaüks on omakorda jaotatud kahele tasemele. B‑kategooriat on kirjeldatud sõnadega „iseseisev kasutaja“ ja B2 taset on kirjeldatud sõnadega „edasijõudnud või kõrgem kesktase“.(21)

46.      Kuigi sellele tasemele jõudmiseks vajalik tundide arv on inimeseti erinev, eeldatakse harilikult, et B2 taseme eksamiks valmistumiseks on vaja kumuleeruvalt 500–650 tundi.(22) Ei saa eeldada, et kõik potentsiaalsed kandidaadid käesolevas kohtuasjas käsitletavas valikumenetluses oskasid teist – inglise, prantsuse, saksa või muud – keelt.(23)

47.      Seevastu näib, et autojuhi erialal edasijõudnu tasemele jõudmiseks, sealhulgas turvaintsidentidega seotud väljaõppeks on vaja suurusjärgus 200 tundi.(24)

 Lepingulised töötajad

48.      Enne personalieeskirjade reformi 2004. aastal(25) võeti personal institutsioonidesse tööle kas ametnikena (kelle hulka kuulusid administraatorid ja assistendid) või muude teenistujatena (kelle hulka kuulusid ajutised ja abitöötajad). Reformiga kaotati abitöötajate kategooria(26) ja seati sisse uus kategooria „lepingulised töötajad“. Samuti muudeti personalieeskirjade I lisa sätteid, mis reguleerivad ametnike tööülesannete laadi.

49.      Varem tähendas I lisas ette nähtud suhteliselt ulatuslik tööülesannete loetelu seda, et autojuhte võis võtta ja harilikult võetigi tööle kui ametnikke.(27) Seega oli neil õigus soodustustele, mida personalieeskirjade kohaselt võimaldati ametnikele, sealhulgas tegelikult alalisele töökohale, kui nad olid läbinud asjakohase katseaja ega olnud pannud toime distsiplinaarrikkumisi, mis oleks põhjendanud nende teenistusest vabastamist.

50.      Reformiga jaotati lepingulised töötajad kahte kategooriasse. Esimene, mida reguleerib teenistustingimuste artikkel 3a, hõlmab personali, kes teevad muu hulgas „füüsilist tööd või an[navad] haldusabi“.(28) Teine, mida reguleerib artikkel 3b, kajastab suuresti lühikeseks ajaks tööle võetavat personali. Sellel erinevusel on käesolevas kontekstis põhjapanev tähtsus. Teenistustingimuste artikli 85 lõikes 1 on ette nähtud, et artikli 3a kohaselt tööle võetud töötajate töölepinguid tuleb pärast esimest pikendamist pikendada tähtajatult. Seevastu artikli 3b kohaselt tööle võetud töötajate suhtes on teenistustingimuste artikli 88 punktis b ette nähtud, et nende tegelik teenistusaeg institutsioonis ei tohi ületada kuut aastat. Kandideerimiskutse IX jaost selgub, et edukad kandidaadid pidi tööle võetama teenistustingimuste artikli 3a, mitte artikli 3b kohaselt.

51.      Reformiga kitsendati ka personalieeskirjade I lisas ette nähtud loetelu tööülesannete kohta, mille täitmiseks võidakse ametnikke tööle võtta. Autojuhi funktsioon arvati sealt välja. Sestpeale kuulus see funktsioon nende ülesannete hulka, mille täitmine usaldatakse teenistustingimuste artiklis 80 ette nähtud I tegevusüksuse lepingulistele töötajatele.(29)

52.      Reformi tagajärg oli niisugune, et institutsioon, kes soovis pärast 1. maid 2004 alaliselt või poolalaliselt autojuhte tööle võtta, pidi võtma nad teenistustingimuste artikli 3a kohaselt tööle kui I tegevusüksuse lepingulised töötajad, mitte aga kui ametnikud, nagu oli olnud varem.

 Mitmekeelsus Euroopa Liidus: Euroopa Kohtu praktika

53.      Euroopa Kohus on märkinud, et Euroopa Liit „on pühendunud mitmekeelsuse säilitamisele“, mille olulisust on rõhutatud ELL artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus.(30) Mulle näib, et see pühendumus on lähtepunkt, millest peaks algama iga analüüs keeltekasutuse korra kohta liidus ja – nagu käesoleval juhul – tema institutsioonides ja isikutes, kes nendega suhtlevad. Sellegipoolest on Euroopa Kohus sedastanud, et sellest ülekaalukast põhimõttest võib olla vaja erandeid.

54.      Euroopa Kohtul paluti kaaluda selliseid erandeid hiljutises suurkoja 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu.(31) See kohtuasi puudutas hagi, milles paluti tühistada nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks.(32) Nimetatud otsus tehti seoses erakorraliste põgenike rändevoogudega, mis avaldasid iseäranis survet liidu lõunapoolsele välispiirile nii maal kui ka merel. Parlament oli võtnud 17. septembril 2015 vastu resolutsiooni, kiites heaks komisjoni ettepaneku teha otsus sellekohaste ajutiste meetmete võtmise kohta, „võttes arvesse erakordset hädaolukorda ning vajadust tegeleda sellega ilma edasise viivituseta“. Otsuses endas on viidatud „hädaolukorra[le], mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool [Itaaliasse ja Kreekasse]“, ning selles on ette nähtud 120 000 rahvusvahelise kaitse taotleja ümberpaigutamine teistesse liikmesriikidesse.(33)

55.      Selles erakordses hädaolukorras oli Euroopa Komisjon küll koostanud otsuse algse eelnõu kõikides ametlikes keeltes, kuid eelnõu muudatuste tekstid, sealhulgas otsuse enda tekst sellisena, nagu nõukogu selle vastu võttis, esitati liikmesriikidele ainult inglise keeles, ehkki, nagu selgub, luges nõukogu eesistuja kõik muudatused ette ja need sünkroontõlgiti kõikidesse ametlikesse keeltesse. Ungari ja Slovakkia heitsid ette, et see kujutas endast nõukogu kodukorra artikli 14 lõigete 1 ja 2 rikkumist.(34) Nõukogu omakorda tugines enda kodukorra artikli 14 lõikele 2 ja märkis, et ükski liikmesriik ei vaielnud vastu sellele, et muudatuste üksikasju kõikides ametlikes keeltes kirjalikult ei esitatud.(35)

56.      Euroopa Kohus oma otsuses sedastas olukorra ja selle, mida ta nimetas „katastroofilise[ks] humanitaarolukorra[ks] oludes, mille see kriis on tekitanud liikmesriikides“.(36) Ta märkis, et tõlgendusega, mille nõukogu on andnud oma kodukorrale, tuleb nõustuda, sest see tõlgendus kajastab „tasakaalustatud ja paindlik[ku] lähenemisviis[i], mis soodustab nõukogu töö tõhusust ja kiirust, mis on eriti olulised hädaolukorra erilises kontekstis, mis iseloomustab ELTL artikli 78 lõike 3 alusel võetavate ajutiste meetmete võtmise menetlust“.(37)

57.      Minu arvates võtab see käsitusviis kokku sisulise aluse, millele tuginedes võib aktsepteerida kõrvalekaldeid keeltekasutuse korrast, mis toetab mitmekeelsust Euroopa Liidus. Kui püütakse sisse seada erandit, tuleb seda tasakaalustada. Peab olema nii põhjendus (nimetatud juhul erakordne hädaolukord) ja peavad olema kaitsemeetmed, niivõrd kui see on võimalik (nimetatud juhul liikmesriigi õigus nõuda tõlget ühte või mitmesse ametlikku keelde ja suulise tõlke võimaldamist). Nendel aspektidel peab minu arvates rajanema mis tahes analüüs erandite kohta, millele parlament püüab käesolevas asjas tugineda.

 Esimene väide: määruse nr 1 artiklite 1 ja 2, harta artikli 22 ning personalieeskirjade artikli 1d rikkumine, mis tuleneb väidetavast nõudest, et kandidaadid kasutaksid EPSOga suheldes inglise, prantsuse või saksa keelt

58.      Selles väites märgib Hispaania sisuliselt seda, et kandideerimiskutsega rikuti mitut õigusnormi, sest sellega kohustati kandidaate suhtlema EPSOga inglise, prantsuse või saksa keeles, välistades ülejäänud ametlikud keeled, ja esitama oma taotlused ühes nimetatud keeles.

59.      Enne kui asun menetlusosaliste argumente üksikasjalikult käsitlema, väärib pilguheitu ka kandideerimiskutse ise. Täheldan kõigepealt, et IV jao C osas sõnastatud põhjendus teise keele valiku piiramise kohta(38) järgib tüüpilist mustrit, mida on kasutatud konkursiteadetes ja osalemiskutsetes alates sellest, kui tehti 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon.(39)

60.      Iseäranis asjakohased on järgmised aspektid:

–        ehkki kandideerimiskutse avaldas parlament, oli selles ette nähtud, et valikumenetlus korraldatakse EPSO „tehnilisel toel“ (I jagu);

–        kandidaatidel tuli registreeruda elektrooniliselt EPSO veebisaidil ja järgida seal antud juhiseid, eeskätt EPSO veebipõhise kandideerimise juhendit (edaspidi „kandideerimisjuhend“) (VI jagu);(40)

–        valikumenetluse aluseks pidi võetama üksnes(41)kandidaatide üksikasjalikud vastused taotlusblanketil kvalifikatsiooni kohta esitatud küsimustele (VII jagu);

–        kui kandidaat esitas valikumenetluse käigus valeandmeid, pidi ta valikumenetlusest kõrvale jäetama (XI jagu).

61.      Kandideerimiskutse ei sisaldanud selgeid juhiseid selle kohta, millises keeles tuleb taotlus täita, ega andnud teavet küsimuses, mida peaksid tegema kandidaadid, kes ei ole kindlad, kuidas oma taotlusega toimida.

62.      Hispaania põhiline argument selle väite osas on see, et kandideerimiskutse rikkus määruse nr 1 artikleid 1 ja 2. Käesoleval juhul oluline suhtlus hõlmab nii teabepäringuid enne taotluse esitamist kui ka taotluse enda esitamist. Viimati nimetatu on iseäranis oluline, arvestades, et valikumenetlus oli korraldatud üheainsa etapina ja hindamiskeskuse etappi ei järgnenud. Kandidaate, kes vastavad osalemiskutsele seoses töökohtadega liidu institutsioonis, ei saa sellest vastamisest tulenevalt pidada puhtalt selle institutsiooni siseses olukorras olevaks, et kohaldada nende suhtes personalieeskirjade rangemaid keele-eeskirju.(42)

63.      Hispaania argumenteerib, et arvestades seda, kuidas kandideerimiskutse oli sõnastatud, tundsid taotluse esitajad, et neil ei ole muud valikut kui esitada võimalikke küsimusi valikumenetluse kohta(43) ja täita taotlusblankett inglise, prantsuse või saksa keeles, isegi kui see ei ole nende emakeel. Isegi kui määrust nr 1 de jure ei rikutud, tehti seda de facto.

64.      Teise võimalusena ja juhul, kui Euroopa Kohus ei nõustu Hispaania argumentidega, mis puudutavad määruse nr 1 kohaldatavust, ei ole kõnealune piirang Hispaania arvates põhjendatud ning isegi kui olukord peaks olema teistsugune, on see ebaproportsionaalne. Seetõttu on rikutud harta artiklit 22 ning personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6.

65.      Parlament on jaganud oma vastuse kahte ossa. Esimene osa käsitleb kandidaatidega suhtlemist. Selles on toonitatud, et kandideerimiskutse ei sisaldanud piiranguid selle kohta, millist keelt tuleb kandidaatidel kasutada parlamendi või EPSOga suhtlemisel. Vähemalt selles osas, mis puudutab parlamendile esitatud küsimusi, kasutasid teatavad kandidaadid talle küsimuste esitamiseks oma emakeelt ning parlament vastas samas keeles.

66.      Edasi viitab parlament põhimõttele, et liidu institutsioonide aktide suhtes kehtib eeldus, et need on õiguspärased, ja kohtupraktikale, kus on ette nähtud, et kui liidu teisese õiguse akti sõnastuse puhul on võimalik rohkem kui üks tõlgendus, tuleb eelistada tõlgendust, mille korral see säte on aluslepinguga kooskõlas, mitte tõlgendust, mille tagajärjel oleks see säte aluslepinguga vastuolus.(44)

67.      Parlamendi vastuse teine osa puudutab taotlusblanketti ennast. Kuigi parlament nõustub, et taotlusblankett oli „tehnilistel põhjustel“ saadaval üksnes inglise, prantsuse ja saksa keeles, väidab ta, et see ei tähendanud, nagu oleks kandidaadid olnud kohustatud neid keeli kasutama. Oli ju kandidaate, kas täitsid blanketi oma emakeeles ja nende taotlusi menetleti nõuetekohaselt, kasutades vajaduse korral keelehindaja abi.

68.      Kuna nende taotluse analüüs võib anda värvingu Hispaania argumentidele, käsitlen enne Hispaania väidete sisu juurde asumist liidu õiguse küsimusi, mille on tõstatanud parlament ja millele on viidatud eespool punktis 66. Esiteks on Euroopa Kohus tõepoolest märkinud, et liidu institutsioonide aktide puhul eeldatakse, et need on õiguspärased ning loovad õiguslikke tagajärgi muu hulgas seni, kuni neid ei ole Euroopa Kohtu lahendiga tühistatud ega õigusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud. Euroopa Kohus on nimetanud selle erandi eesmärgiks säilitada õigussuhete stabiilsust.(45) Ent kui jätta kõrvale küsimus, kui tugevalt tuleb seda reeglit kohaldada nende institutsioonide puhtadministratiivsetele otsustele, tuleb märkida, et see küsimus on protseduuriline. Teisisõnu, see ei anna nendele meetmetele mingit sisulist prioriteeti ega kinnitust. Sellega on vaid ette nähtud, et need meetmed jäävad jõusse, juhul ja niikaua kui neid ei ole liidu kohtutes edukalt vaidlustatud. Seetõttu ei leia ma põhimõttest, millele parlament tugineb, kasulikke suuniseid. Kuna käesolevas asjas on vaidlustaja pool Hispaania, on vaja kaaluda selle vaidlustuse põhjendatust.

69.      Teiseks, selles osas, mis puudutab tõlgendusküsimusi, kajastab eespool viidatud Euroopa Kohtu praktika(46) täiesti mõistlikku arusaama, et eeldatavasti tegutsevad institutsioonid aluslepingutega kooskõlas. Seetõttu tuleb ebamäärasuse või kahtluse korral eelistada sellele reeglile vastavat tõlgendust. Ent Euroopa Kohtu seisukohad ei tähenda rohkemat. Nendes ei kajastu – erinevalt sellest, mida väidab parlament – tõlgendusreegel, mille kohaselt tuleb tõlgendust, mille üks institutsioonidest on Euroopa Kohtu menetluses esitanud, kohelda kuidagi soodsamalt kui seda, mille on esitanud meedet vaidlustav pool.

70.      Nendel asjaoludel on vaja käsitleda Hispaania seisukohti ning seda asungi nüüd tegema. Võtan kõigepealt ette tema põhiargumendi.(47)

71.      Hispaania tugineb selles paljuski Euroopa Kohtu suurkoja otsusele Itaalia vs. komisjon.(48) See kohtuotsus väärib mõneti üksikasjalikku käsitelu. Kõnealuses kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul muu hulgas kaaluda, kas konkursiteate täielik avaldamine Euroopa Liidu Teatajas kõigest kolmes (inglise, prantsuse ja saksa) keeles ning kokkuvõttena avaldamine ülejäänud ametlikes keeltes vastab määruse nr 1 nõuetele koostoimes personalieeskirjadega. Komisjon oli argumenteerinud, et personalieeskirjad kohalduvad mitte üksnes liidu ametnike, vaid ka ametnikuks kandideerijate suhtes.(49)

72.      Euroopa Kohus ei nõustunud argumendiga, et määrus nr 1 ei ole institutsiooni ametnike ega muude teenistujate suhtes kohaldatav, ning seda enam sellega, et see ei kohaldu avaliku konkursi kandidaatide suhtes.

73.      Seejärel aga märkis Euroopa Kohus, et tal ei ole vaja kindlaks teha, kas vaidlusalused konkursiteated kuuluvad määruse nr 1 artikli 4 lõike 1 kohaldamisalasse (kui „üldkohaldatavad dokumendid“). Nimelt oli personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõikest 2 selge, et avaliku konkursi teade tuleb täielikult avaldada Euroopa Liidu Teatajas – ja seega kõikides ametlikes keeltes. Seetõttu ei olnud muudes keeltes peale inglise, prantsuse ja saksa keele kokkuvõttena avaldamine piisav. Samuti, kuna kandidaadid, kelle emakeel oli üks nendest keeltest, olid asetatud halvemasse olukorda selles osas, mis puudutas nende teadete õigesti mõistmist, kui ka selles osas, mis puudutas tähtaega nendeks konkurssideks valmistumiseks ning kandidatuuri esitamiseks, oli tegu keele tõttu erineva kohtlemisega, mis on harta artikliga 21 ja personalieeskirjade artikli 1d lõikega 6 keelatud.(50)

74.      Seega ei võtnud Euroopa Kohus kohtuasjas Itaalia vs. komisjon lõplikku seisukohta küsimuses, kas määrus nr 1 või personalieeskirjad on kohaldatavad avaliku konkursi kandidaatide suhtes. Kummagi õigusakti kohaldamise tulemuseks oli vaidlusaluste konkursiteadete tühistamine. Ehkki nende kahe kohtuasja taust ei ole täpselt ühesugune, esineb nende vahel minu arvates piisavalt sarnasusi, et kohaldada käesolevas asjas põhjendusi ja lähenemisviisi, mida Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas kasutas.(51) Seepärast kaalun kõigepealt määruse nr 1 kohaldamist Hispaania väite suhtes ning asun seejärel personalieeskirjade juurde.

75.      Selles suhtes lähtub Hispaania oma esimeses väites sellest, et määruse nr 1 artikleid 1 ja 2 on rikutud. Teisena nimetatud säte eeldab muu hulgas, et dokumendid, mida liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv isik liidu institutsioonidele saadab, võivad olla koostatud saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles ning vastus tuleb anda samas keeles.

76.      Kas kandidaatidel ei olnud tegelikult võimalik suhelda parlamendi ja EPSOga ning täita taotlusblankett üheski muus keeles peale inglise, prantsuse või saksa keele?

77.      Sellega seoses tugineb parlament suuresti sellele, et kandideerimiskutses ei olnud ette nähtud selgeid reegleid suhtluskeele kohta. Nii see tõesti oli. Ent selgete juhiste puudumine ei tähenda, et miski ei olnud kaudselt ette nähtud. Küsimus on minu arvates selles, mida kõnealuses valikumenetluses potentsiaalse kandideerija olukorras olev mõistlik inimene võis lugeda välja kandideerimiskutsest kui tervikust ning teistest dokumentidest ja teabeallikatest, millele seal on viidatud.

78.      Alustagem loomulikust lähtepunktist, s.o kandideerimiskutsest enesest. Seda dokumenti lugev potentsiaalne kandidaat täheldab tõesti, et see ei sisalda juhiseid suhtluskeelte kasutamise kohta valikumenetluses. Kui ta kaalub menetluse kohta küsimuse või küsimuste esitamist, märkab ta ka X jagu, kus on antud parlamendi e‑posti aadress, mida tuleb kasutada kõigi „menetlusega seotud kirjade“ saatmiseks.

79.      Sama kandidaat märkab ka I jao teises lõigus märkust, et valikumenetlus korraldatakse EPSO „tehnilisel toel“, ning VI jaos ette nähtud nõuet registreeruda elektrooniliselt EPSO veebisaidil ja järgida seal antud juhiseid. Seda veebisaiti külastades leiab kandidaat, et vorm, mis on vaja täita EPSO veebisaidil konto loomiseks (ilma selleta ta jätkata ei saa), on olemas ainult inglise, prantsuse või saksa keeles.(52)

80.      Samuti on kandideerimiskutses viidatud juhistele, mis on antud „eeskätt“ veebipõhise kandideerimise juhendis. Eeldagem, et kandidaat tutvub järgmiseks nimetatud dokumendiga. Selle 3. osa pealkiri on „elektrooniline kandideerimisavaldus“. Olles näinud juhist, et ta peab täitma oma taotluse osalemiskutses märgitud keeles, jätab ta selle juhise paratamatult vahele, sest käesoleval juhul ei olnud osalemiskutses keelt täpsustatud. Dokumendi järgmisest punktist nähtub, et kuna „kandideerimiskeskkonda“ saab kasutada üksnes inglise, prantsuse ja saksa keeles,(53) peaksid kandidaadid tutvuma millegagi, mida nimetatakse „ülevaateks“, et saada juhised kõikides ametlikes keeltes. See ülevaatedokument sisaldab rida EPSO elektroonilises kandideerimisavalduses kasutatud inglis‑, prantsus‑ ja saksakeelsete sõnade ja väljendite tõlkeid. Seal ei ole märgitud ega mõista antud, et seda avaldust võib täita mis tahes keeles, ega ole ebamõistlik järeldada, et avaldusvormi täitmiseks tuleb kasutada sama keelt, milles see vorm on koostatud – seda enam, et varem on kandideerimiskutses (IV jao C osas) märgitud, et tuleb tõendada „rahuldavat“ nende keelte oskamist. Eeldades siiski, et asjaomane kandidaat on mõistlikult tähelepanelik, leiab ta ülevaatedokumendis realt nr 159 järgmise teksti: „Käesolev avalduse vorm tuleb täita inglise, prantsuse või saksa keeles.“ On selge, et see sõnastus ei jäta talle erilist kahtlust selles, kuidas ta peaks avalduse vormi täitma.(54) Kinnitas ju ka parlament ise seda oma 26. aprillil 2016 potentsiaalsele kandidaadile e‑kirja teel saadetud (kreekakeelses) vastuses, mis on lisatud tema vasturepliigile.

81.      Kui jätkata tutvumist veebipõhise kandideerimise juhendiga, kuid tulla tagasi suhtlusküsimuse juurde üldiselt, on selle juhendi 5. osas märgitud, et muid küsimusi, millele ei ole EPSO veebisaidil juba vastatud, võivad kandidaadid esitada EPSO‑le, kasutades selleks EPSO veebisaidi rubriiki „Võtke meiega ühendust“. Klõpsates juhendis lingil „Võtke meiega ühendust“, jõuab kandidaat veebisaidile, kus on vastused mitmele sageli esitatavale küsimusele („KKK“). Seejärel suunatakse kandidaat läbi kahe küsimuste-vastuste lehe, enne kui tal palutakse teise lehe lõpus vastata, kas ta on vastuse leidnud. Kui kandidaat klõpsab vastuseks „Ei“, jõuab ta lehele, kus on kirjas, et kandidaadid võivad esitada konkreetseid küsimusi otse EPSO‑le. Kandidaadile esitatakse vorm, kus on muu hulgas juhendatud kandidaate valima ametlike keelte hulgast kõik need, milles nad soovivad saada vastust. Kandidaadid peavad valima vähemalt kaks keelt.

82.      Eelneva põhjal järeldaksin, et esiteks võib kandidaadil tekkida põhjendatult arusaam, et ta saab enda valitud keeles EPSOga suhelda, kuid selles keeles vastuse saamine ei ole garanteeritud. Teiseks oleks ta jõudnud pärast kandideerimiskutse ja selles viidatud dokumentidega tutvumist arusaamale, et on kohustatud täitma avalduse vormi inglise, prantsuse või saksa keeles, mitte muus Euroopa Liidu ametlikus keeles. Parlamendi sellekohane argument, et teatavad kandidaadid tegelikult esitasid avalduse vormi mitte ühes nimetatud kolmest keelest, vaid muus keeles, ei puutu minu arvates asjasse. Nagu Hispaania õigesti märgib, võis olla teisi potentsiaalseid kandidaate, kes jätsid seetõttu üldse avalduse esitamata või esitasid nõrgema avalduse, sest kõnealune keel ei olnud niisugune, milles nad oleksid osanud väljenduda sama hõlpsalt nagu oma emakeeles.

83.      Seetõttu järeldan, et kandideerimiskutse rikkus määruse nr 1 artikleid 1 ja 2 seoses keeltega, milles kandidaadid võisid EPSOga suhelda, ja keelega, milles tuli täita avalduse vorm.

84.      Kas saab ühtlasi öelda, et rikuti ka personalieeskirju?

85.      Hispaania väidab sisuliselt seda, et kõnealune piirang on põhjendamatu ja et need, kelle emakeel on inglise, prantsuse või saksa keel, on asetatud soodsamasse olukorda. Muu hulgas on neil olnud parem võimalus kirjeldada oma häid külgi ja nad on vähem tõenäoliselt esitanud ebatäpset teavet. Kõnealune piirang on ka ebaproportsionaalne, sest 1) valikumenetluse ainus etapp põhines kirjalikul teabel, mida esitati avalduse vormil, ja 2) kui esitati ebatäpset teavet, võis see viia kandidaadi väljalangemiseni.

86.      Parlament, olles seisukohal, et Hispaania kirjeldatud piirangut tegelikult ei esinenud, ei ole nimetatud liikmesriigi argumentidele üksikasjalikult vastanud.

87.      Taas võib leida mõned kasulikud suunised kohtuotsusest Itaalia vs. komisjon.(55) Lisaks käesoleva ettepaneku punktides 71 ja 72 kirjeldatule kaalus Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas, kas see, et avaliku konkursi teadet kõikides ametlikes keeltes ei avaldatud, kujutas endast diskrimineerimist. Ta otsustas, et kandidaadid, kelle emakeel ei olnud nende keelte hulgas, milles konkursiteade tervikuna avaldati,(56) olid halvemas olukorras võrreldes nende kandidaatidega, kelle emakeel oli üks nendest keeltest, ja et see ebasoodsam olukord oli tingitud keele tõttu erinevast kohtlemisest, mis on harta artikliga 21 ja personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 keelatud.(57) Sellest tulenevalt peavad mis tahes piirangud olema objektiivselt ja otstarbekalt põhjendatud ja vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele. Kuna põhjendust, mille komisjon selles kohtuasjas esitas, ei toetanud faktilised asjaolud, ei saanud seda pidada proportsionaalseks ja seetõttu oli pandud toime keeleline diskrimineerimine, mis on personalieeskirjade artikliga 1d keelatud.(58)

88.      Käesolevas asjas tähendab see, et parlament ei ole viidanud ühelegi õiguspärasele eesmärgile ega põhjendusele, seda, et Euroopa Kohtul ei ole vajalikke tõendeid. Minu arvates on siiski selge, et kandidaat, kelle emakeel ei olnud inglise, prantsuse ega saksa keel, oli halvemas olukorras võrreldes nende kandidaatidega, kes suutsid ühes nimetatud keeles raskusteta väljenduda, ja seda põhjustel, millele Hispaania on osutanud. See peab iseäranis paika kontekstis, kus kandideerimiskutses kirjeldatud valikumenetlus pidi korraldatama üksnes üksikasjalike vastuste põhjal, mida kandidaadid andsid küsimustele avalduse vormil, ja kus valeandmete esitamine avalduse vormil võis viia kandidaadi väljalangemiseni.(59) Seega esines keeleline diskrimineerimine – ja seetõttu personalieeskirjade artikli 1d lõike 1 rikkumine – nende kandidaatide või potentsiaalsete kandidaatide suhtes, kelle emakeel ei kuulunud ühte kolmest „eelistatud“ kategooriast.

89.      Kuna olen asunud seisukohale, et Hispaania esimese väitega tuleb eespool kirjeldatud põhjustel nõustuda, ei ole rangelt vaja kaaluda laiemat küsimust, mis puudutab määruse nr 1 ja personalieeskirjade omavahelist suhet. Nagu eespool märgitud, keeldus Euroopa Kohtu suurkoda kohtuasjas Itaalia vs. komisjon(60) sõnaselgelt selles küsimuses otsust tegemast.(61) Täielikkuse huvides käsitlen siiski lühidalt seda küsimust.

90.      Alustan sellest, et nimetatud kohtuasjas märkis Euroopa Kohus: „Kuna puuduvad ametnikele ja teenistujatele kohaldatavad erisätted ning sellekohased sätted nende institutsioonide töökordades, keda vaidlusalused konkursiteated puudutavad, ei saa ühegi õigusnormi alusel järeldada, et institutsioonide ning tema ametnike ja teenistujate vahelised suhted on määruse nr 1 kohaldamisalast täielikult välistatud.“ Kohe seejärel märkis Euroopa Kohus: „Seda enam peaks sama kehtima suhete kohta, mis on institutsioonide ja avaliku konkursi kandidaatide vahel, kes ei ole põhimõtteliselt ei ametnikud ega teenistujad.“(62)

91.      Edasi märgiksin, et tekstianalüüsist personalieeskirjade kohta, mille artiklis 1 on sätestatud, et neid kohaldatakse „liidu ametnike suhtes“, ja artiklis 1a on sätestatud, et see termin tähendab „iga isikut, kes on […] nimetatud […] koosseisulisele ametikohale“, näib esmasel lugemisel, et neid eeskirju ei kohaldata ametniku ametikohale kandideerijate suhtes. Samamoodi on teenistustingimuste artiklis 1 sätestatud, et neid tingimusi kohaldatakse muu hulgas „lepinguliste töötajate“ suhtes, kes on artiklis 3a määratletud kui „sellised töötajad, […] kes on võetud [asjaomase institutsiooni poolt] tööle täis‑ või osaajalise tööajaga“.

92.      Lõpuks märgin, et määruse nr 1 artiklis 2 on konkreetselt rakendatud ELTL artikkel 24. Viimati nimetatud säte on sõnastatud laialt ja piiranguteta. Sellest tulenevalt olen arvamusel, et artiklit 2 ei tohi tõlgendada kitsalt ega kitsendavalt.

93.      Mulle näib, et iga nimetatud asjaolu on takistus määruse nr 1 niisuguse tõlgendamise ees, mis viiks selle kiire eiramiseni ja selle asemel personalieeskirjade kohaldamiseni igal üksikjuhul. Õieti võiks nendest välja lugeda, et personalieeskirjade esmane eesmärk on mitte reguleerida suhteid institutsioonide ja ametniku ametikohale kandideerijate vahel.

94.      Sellegipoolest on ka selge, et personalieeskirjad on mõningates aspektides niisuguste kandidaatide suhtes kohaldatavad. Nii näiteks on artikleid 27 ja 28 sisaldava III jaotise 1. peatüki pealkiri „Töölevõtmine“, III lisa pealkiri aga on „Konkursid“. Igas neist on sätestatud üksikasjalikke eeskirju küsimustes, mida need reguleerivad. Mõned väga laias laastus samaväärsed, ehkki üldisemalt sõnastatud sätted selle kohta, kuidas lepingulisi töötajaid tööle võetakse, on sätestatud teenistustingimuste 3. peatükis „Töölevõtmise tingimused“. Ehkki ükski neist sätterühmadest ei laiene keelenõuetele, on määrus nr 1 ja personalieeskirjad siiski mõnikord omavahel kattuvad.

95.      See kattuvus väärib veidi üksikasjalikumat uurimist. Esiteks ei lakka määrus nr 1 minu arvates igas suhtes kohaldumast isiku suhtes, kes nimetatakse Euroopa Liidu ametniku või teenistuja ametikohale. Nii olen seisukohal, et artiklid 2 ja 3 on jätkuvalt kohaldatavad selle isiku kui eraisiku saadetavate ja talle saadetavate teadete suhtes. Samamoodi võivad seda isikut peale tema ametisse nimetamist mõjutada liidu institutsiooni poolt selle määruse artikli 6 kohaselt vastu võetud menetlusnormid.

96.      On siiski selge, et määruse nr 1 artikkel 2 ei ole kohaldatav tööülesandeid täitva isiku ja institutsiooni vahelisele suhtlusele, kui see isik on institutsiooni ametniku või teenistujana tööle asunud. Selle suhtluse suhtes kehtivad asjakohases või kohaldatavas ulatuses personalieeskirjad.

97.      Kas saab öelda, nagu kohtuistungil välja pakuti, et personalieeskirjad võivad tegelikult olla määruse nr 1 asemel kohaldatavad juba varem, kuupäeval, mil asjaomane isik esitab ametnikuks või teenistujaks saamise taotluse?

98.      Ma ei usu, et see nii on.

99.      Vaja on vaadata määruse nr 1 artikli 2 eesmärki. See säte on kohaldatav dokumentidele, s.o kirjalikule suhtlusele, mitte näiteks telefonikõnedele või muus vormis suulisele suhtlusele. Tuleb eeldada, et kirjalik suhtlus on oma olemuse tõttu isikule, kes selle algatab, eriti oluline. Seetõttu on selgelt väljendumine hädavajalik. Sellest perspektiivist on võimalus suhelda omaenda keeles äärmiselt tähtis. Kuna kandidaadil võib olla teemasid, mida ta soovib arutada, või küsimusi, mida ta soovib küsida kirjalikus vormis ka pärast seda, kui ta on oma taotluse esitanud, ei näe ma põhjust, miks artikkel 2 ei peaks talle laienema ka pärast seda ja kuni tema tööle asumiseni.

100. Seda enam peab see seisukoht minu arvates paika juhul, kui Euroopa Kohus nõustub minu järeldusega, et asjakohane tase, mis vastab autojuhtide puhul „rahuldavale“ teadmiste tasemele, on A2, mitte kandideerimiskutses ette nähtud B2.(63) Soovin siiski selgitada, et ma ei pea seda asjaolu kogu küsimuse suhtes määravaks.

101. Üldisemalt täheldan, et mõnel juhul võib määruse nr 1 ja personalieeskirjade omavaheline kattuvus olla vähe, kui üldse oluline. Kattuvust kas õigupoolest ei olegi või on mõlema reguleeriva akti asjakohaste sätete tähendus sama. Teistel juhtudel võib mõlema reeglistiku kohaldamine viia sama tulemuseni, ehkki erinevaid radu pidi. Nii oli see kohtuasjas Itaalia vs. komisjon,(64) ning eespool kirjeldatud põhjustel pakun, et nii on see ka käesolevas asjas.(65)

102. Ent kui need kaks näivad olevat omavahel vastuolus? Sel juhul pakun välja, et kuna Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas selgelt märkis, et üldjuhul kohaldatakse konkursi kandidaatide ja sellest tulenevalt valikumenetluste suhtes määrust nr 1,(66) on vaja esmalt püüda tõlgendada nii suures ulatuses kui võimalik personalieeskirjade asjakohaseid sätteid, võttes arvesse määruse nr 1 sõnastust ja eesmärki, et saavutada selle õigusaktiga taotletav tulemus. Kui see osutub võimatuks, tuleb minu arvates eelistada sätet, millel on kõige lähedasem ja reaalsem seos vaidlusaluse olukorraga. Kui personalieeskirjades on ette nähtud erikord, et reguleerida üht või teist konkreetset asjaomase institutsiooni ja ametniku ametikohale kandideeriva isiku vahelise suhte aspekti, kohaldatakse seda korda.(67)

103. Kõikidel eespool nimetatud põhjustel olen seisukohal, et Hispaania esimese väitega tuleb nõustuda.

 Teine väide: teenistustingimuste artikli 82 rikkumine nõudega, et kandidaadid oskaksid „rahuldavalt“ teist Euroopa Liidu ametlikku keelt, ilma et seda oleks vaja nende tööülesannete täitmiseks või teise võimalusena, ilma et oleks olnud vaja seada seda nõuet B2 tasemele

104. See väide puudutab eeskätt seda, kuidas tõlgendada teenistustingimuste artikli 82 lõike 3 punkti e, kus on ette nähtud, et lepingulise töötaja võib tööle võtta ainult tingimusel, et ta esitab tõendi ühe liidu keele põhjaliku tundmise ja teise liidu keele „rahuldava“ tundmise kohta „oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“.

105. Selle väite võib vägagi mugavalt kaheks osaks jagada. Esimeses osas väidab Hispaania, et artikli 82 lõike 3 punkti e ei tohi tõlgendada nii, et teine keel on igal juhul nõutav. Teises näib Hispaania väitvat, et isegi kui seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see nõuab igal juhul teist keelt, või nii, et teine keel on vaidlusaluse valikumenetluse puhul kohustuslik, ei ole vaja nõuda selle oskamist B2 tasemel. Asjakohane oleks madalam tase.

106. Väite esimese osa suhtes eeldab Hispaania seisukoht artikli 82 lõike 3 punktis e kasutatud sõnastuse „oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“ tõlgendamist nii, et vajadus teise keele järele tekib ainult niivõrd, kui sellise keele oskust on asjaomasel ametikohal vaja. Käesoleval juhul ei ole Hispaania sõnul tegu sellise olukorraga, sest edukate kandidaatide põhiline töökohustus on seotud autojuhtimisega. Samuti juhib ta tähelepanu, et kandideerimiskutses on viidatud(68) kandidaadi poolt esimese ja teise keelena deklareeritust erineva Euroopa Liidu keele oskusele A2 tasemel, mis Hispaania arvates muudab B2 tasemel inglise, prantsuse või saksa keele oskuse tarbetuks.

107. Vastuseks väidab parlament, et Hispaania on artikli 82 lõiget 3 valesti tõlgendanud ja et teise keele oskus on tõesti nõutav.

108. Sellega seoses tuleb tähele panna, et personalieeskirjade artikli 28 punkt f (mis on kohaldatav ametnike töölevõtmise suhtes), teenistustingimuste artikli 12 lõike 2 punkt e (mis on kohaldatav ajutiste töötajate suhtes) ja teenistustingimuste artikli 82 lõike 3 punkt e (mis on kohaldatav lepinguliste töötajate suhtes) on sõnastatud identselt. Kuigi parlament ja nõukogu oleksid saanud võtta kahe viimati nimetatud kategooria suhtes vastu madalama või teistsuguse standardi, on selge, et nad otsustasid seda mitte teha.

109. Esimese kategooria ja viimati nimetatud kahe kategooriaga seostud keelenõuete vahel on tõepoolest erinevusi, kuna personalieeskirjade artikli 45 lõikes 2, mis on seotud ainult ametnikega, on sätestatud, et „[e]nne esimest ametialast edutamist pärast tööle võtmist peavad ametnikud tõestama, et nad suudavad töötada kolmandas keeles, mis on üks [ELTL] artikli 55 lõikes 1 nimetatud keeltest“.

110. Ma ei näe sellel lisasättel siiski niisugust tähendust, et sätteid, mis käsitlevad keelteoskust töölevõtmisel, tuleb tõlgendada ametnike ja muude teenistujate töölevõtmisel erinevalt. Saan sellest aru hoopis kui reegli kinnitusest, et kõik institutsioonide poolt tööle võetavad isikud peavad põhimõtteliselt oskama vähemalt kaht ametlikku keelt. Mõistagi ei saa personalieeskirjade artikli 45 lõiget 2 kohaldada muudele teenistujatele, sest ametialase edutamise reeglid nende suhtes ei kehti.

111. Sellest tuleneb, et teenistustingimuste artikli 82 lõike 3 punkti e tuleb minu arvates tõlgendada nii, et kõik institutsioonides muude teenistujate ametikohale kandideerijad on kohustatud tõendama, et nad oskavad vähemalt kahte ametlikku keelt. Seda sätet ei saa tõlgendada nii, et teise keele oskamise nõue on kohaldatav vaid siis, kui saab tõendada, et seda oskust on vaja kandidaadi tööülesannete täitmiseks. Seetõttu tuleb Hispaania argument selles osas tagasi lükata.

112. Selles osas, mis puudutab Hispaania väljendatud seisukohti seoses kandideerimiskutses sisaldunud viitega veel ühe ametliku keele A2 tasemel oskamisele, on raske mõista, mida täpselt soovib nimetatud liikmesriik öelda. Kaldun siiski nõustuma parlamendiga, et see põhineb kandideerimiskutse valesti mõistmisel: tegelikult on kandideerimiskutses pelgalt märgitud, et kandidaate, kes oskavad veel ühte või mitut keelt A2 tasemel, võidakse kontrollida selle keeleoskuse suhtes. See ei ole katse lisada keelenõuetesse veel ühte tingimust, millele iga kandidaat peab vastama.

113. Kõikidel nendel põhjustel olen seisukohal, et selle väite esimene osaga ei saa nõustuda.

114. Väite teises osas argumenteerib Hispaania, et isegi kui teise ametliku keele oskus võib olla nõutav, on selle nõudmine B2 tasemel meelevaldne ja põhjendamatu. Pidades silmas ülesandeid, mida tööle võetud autojuhid peavad täitma, nagu on kirjeldatud kandideerimiskutse II jaos, peab iga põhjendus, mis on seotud teenistuse huvidega, olema objektiivselt tõendatud. Märgin siinkohal, et teenistustingimuste artikli 80 lõikes 2 ette nähtud I tegevusüksuse töötajate kohustused on ülejäänud tegevusüksuste omadega võrreldes väga teistsugused.

115. Parlament argumenteerib, et B2 on tase, mida on tavapäraselt peetud „rahuldavat keeleoskust“ kajastavaks ning konkurssidel ja muus vormis valikumenetlustes sellisena kasutatud. See tase on ka proportsionaalne teenistuse vajadustega, sest edukate kandidaatide tööülesandeid ei tule pidada kandideerimiskutses märgituga piirduvaks:(69) seal antud loetelu on näitlik ega ole ammendav.

116. Igas selle väite selle osa analüüsis tuleb lähtuda teenistustingimuste artikli 82 lõike 3 punktis e kasutatud mõiste „teise liidu keele rahuldav tundmine oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“ õigest tõlgendusest.

117. Niivõrd kui parlament püüab väita, et B2 tasemega tuleb (sisuliselt) pikemata nõustuda, sest B2 tase kajastab seda, mida ta nimetab sõna „rahuldav“ „tavapäraseks“ tõlgenduseks, näib mulle, et see argument peab läbi kukkuma.

118. Esiteks, asetades rõhu ühele sõnale („rahuldav“), ei võta ta arvesse ülejäänud osa sättest, mille kohaselt kandidaat peab tõendama seda oskust „oma kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“. Ülesanded, mida ühes valikumenetluses edukaks osutunud kandidaadid peavad täitma asuma, võivad suuresti erineda nendest, mis nähakse ette teises menetluses. Seega ei saa see nõue loogiliselt olla igal üksikjuhul sama.

119. Teiseks oleks parlamendi argument veenvam, kui sõna „rahuldav“ oleks kuidagi suhestatud kategooriatega, mida on kasutatud Euroopa keeleõppe raamdokumendis.(70) Ent see sõna ei ole seda. Nimetatud süsteemis on liigitatud keeleoskuse tasemed kolme põhirühma, milleks on „algtasemel keelekasutaja“ (A‑tase), „iseseisev keelekasutaja“ (B‑tase) ja „vilunud keelekasutaja“ (C‑tase). Need kajastavad objektiivseid hinnanguid. „Rahuldav“ seevastu on subjektiivne hinnang. Selleks et saada tähendus, peab see niisiis lähtuma mingist mõõdupuust, mida saab hinnata. Minu arvates kajastub see mõõdupuu asjaomase ametikohaga seotud vajadustes. „Üks suurus sobib kõigile“ on selles kontekstis täiesti asjakohatu kriteerium.

120. Seoses parlamendi väitega, mille kohaselt nõude fikseerimist B2 tasemele saab igal juhul põhjendada teenistuse huvidega, on muidugi õige, et Euroopa Kohus on nõustunud, et need huvid võivad põhjendada nõudeid, mis muidu kujutaksid endast keelelist diskrimineerimist. Samal ajal aga on Euroopa Kohus märkinud, et kõnealused huvid peavad olema objektiivselt põhjendatud ning nõutav keeleoskuse tase peab olema proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega.(71) Viimati nimetatud aspektis on ta märkinud, et erinev kohtlemine ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning et institutsioonid peavad saavutama kõnealust piirangut põhjendava õiguspärase eesmärgi tasakaalu eesmärgiga teha kindlaks kandidaadid, kes on kõige võimekamad.(72)

121. Seoses küsimusega, kas õiguspärane eesmärk on olemas, olen juba järeldanud, et kandidaadid peavad tõendama teise ametliku keele oskust.(73) Mulle ei tundu ebaproportsionaalne, kui seda oskust püütakse mõõta tunnustatud mõõdupuu alusel. See siiski ei tähenda, et kõnealune nõue on iseenesest proportsionaalne, ning minu arvates peab parlament oma argumenti, et B2 tase on põhjendatav, tõendama. Sellega seoses, nagu Hispaania õigesti osutab, on edukate kandidaatide tööülesanded seotud eeskätt autojuhtimisega, mis tähendab, et nad peavad olema oskuslikud, kutselised autojuhid. Selles kontekstis võib mõistlikult öelda, et nõuda nendelt kandidaatidelt ka seda, et nad oleksid investeerinud B2 tasemel keeleoskuse saavutamiseks sellise arvu tunde, mis võib rohkem kui kolmekordselt ületada(74) kutselise autojuhtimise väljaõppeks kulunud tundide arvu, võib näida pehmelt öeldes liiale minev. Samuti võib öelda, et iseäranis eeldab põhjendamist nõue, et institutsioonis töölevõtmise korral I tegevusüksuse tasemel palka(75) saama hakkav isik oleks teinud kulutusi keelekursustele B2 tasemel keeleoskuse omandamiseks.

122. Milliste ülesannete täitmist siis tööle võetud autojuhtidelt eeldatakse? Kandideerimiskutse II jaos avaldatud loetelus on ootuspäraselt toonitatud neid töökoha aspekte, mis on seotud autojuhtimisega, või autojuhtimisega väga lähedalt seotud ülesandeid. Mõnega neist, nagu esemete, dokumentide ja posti transport ning sõidukitesse peale‑ ja mahalaadimine, kaasneb väga vähe kokkupuudet inimestega, kui üldse.(76) Teised, nagu isikute, sh ametnike ja muude töötajate, samuti külaliste sõidutamine, võivad eeldada mõningast suhtlemisvõimet. Tuleb tähele panna, et esimesena nimetatud ülesandeid täidetakse „peamiselt Brüsselis, Luxembourgis ja Strasbourgis, aga ka mujal teistes liikmesriikides ja kolmandates riikides“.

123. Parlament aga väidab, et kandideerimiskutses avaldatud tööülesannete loetelust üksi ei piisa, et saada täielik arusaam asjasse puutuvatest ülesannetest. See loetelu oli kõigest näitlik. Muu hulgas võib autojuhtidel olla kohustus tervitada oma reisijaid ja vastata nende küsimustele. Samuti peavad nad aru saama ülemuste juhistest ja suhtlema paljude institutsiooniväliste ametiisikutega, nagu politsei‑ ja tolliametnikud.

124. Selles suhtes on mul kaks tähelepanekut. Esiteks, kui parlament on seisukohal, et teatav ülesanne on täidetavate kohustuste seisukohast oluline, on mõistlik eeldada, et ta lisab selle niisugusesse loetellu, nagu on avaldatud kandideerimiskutse II jaos. Tal ei ole vabadust pelgalt teada anda, et kuna loetelu ei ole ammendav, võib kandidaatidelt loomulikult eeldada teistegi tööülesannete täitmist. Kandidaatidel on õigus eeldada, et nad saavad tugineda osalemiskutses avaldatud teabele otsustamaks, kas esitada kõnealuses valikumenetluses osalemise taotlus.(77)

125. Samamoodi aga ei oleks saanud nõuda, et selles loetelus, millele eelnes sõna „näiteks“, oleks täpselt näidatud iga selles märgitud ülesannete aspekt. Kandidaatidelt tuleb eeldada arusaamist, et lisaks loetletutele võib tulla nendega seotud kõrvalülesandeid. Selles suhtes oleks normaalne eeldada, et näiteks reisijaid sõidutades peaks juht suutma nendega suhelda ja samuti suhelda politseiametnikuga, kes auto peatab. Seega tekib küsimus, millisel tasemel keeleoskust võib nendel eesmärkidel mõistlikult nõuda.

126. Sisesuhtluse osas nähtub teenistustingimuste artiklis 80 loetletud I tegevusüksusele vastavatest kohustustest suuniseid selle kohta, milliste funktsioonide täitmist selle tegevusüksuse liikmetelt halduses eeldatakse. Nende ülesannete hulka kulub „[f]üüsiline töö või haldusabi andmine, mida tehakse ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all“. Seda arvestades on äärmiselt keeruline näha, kuidas on selle tegevuse jaoks objektiivselt vaja B2 tasemel keeleoskust: „[m]õistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma […]“. Asjakohasemat mõõdupuud kajastaks tõenäolisemalt A2 tase: „[m]õistab lauseid ja sageli kasutatavaid väljendeid, mis seostuvad talle oluliste valdkondadega […]“.

127. Mis puudutab suhtlust institutsiooniväliste isikutega, nagu käesoleva ettepaneku punktis 122 kirjeldatud reisijad ning politsei‑ ja tolliametnikud, väärib meelespidamist, et seoses proportsionaalsusega otsustamist vajav küsimus on see, kas kõnealune nõue on ühtaegu asjakohane ja vajalik. Ehkki autojuhi töös võib olla hetki, kus B2 tasemel – või koguni kõrgemalgi tasemel, kui suhtlus puudutab tõeliselt keerukat küsimust – keeleoskus võib praktikas kasuks tulla, ei tähenda see, et niisugune tase on „vajalik“. Seda arvestades näib mulle, et selleski kontekstis on asjakohane ja vajalik tase tõenäoliselt A2.

128. Kõike eespool märgitut arvesse võttes olen seisukohal, et Hispaania teise väite teise osaga tuleb nõustuda.

 Kolmas ja neljas väide: määruse nr 1 artiklite 1 ja 6, harta artikli 22, personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 ning teenistustingimuste artikli 82 rikkumine sellega, et teise keele valik piirdus valikumenetluses kolme keelega (kolmas väide) ning teise keele valik piirdus inglise, prantsuse ja saksa keelega (neljas väide)

129. Nendes kahes väites, mida on kõige parem käsitleda koos, märgib Hispaania sisuliselt seda, et kandideerimiskutses teise keele valiku piirdumiseks kolme keelega ei olnud õiguslikku alust ning igal juhul on inglise, prantsuse ja saksa keele pealesundimine meelevaldne. Muu hulgas väidab ta, et ühtegi õiguspärast eesmärki, millega piirangut põhjendada, ei ole: isegi kui eeldada, et niisugune eesmärk on olemas, ei olnud kõnealune nõue proportsionaalne ja arvesse jäeti võtmata vajadus valida välja võimalikult võimekad kandidaadid.

130. Parlament on küll nõus, et iga teenistuste huvidel põhinev argument peab olema objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne, kuid tema väitel on selleks põhjenduseks vajadus, et kandidaadid oleksid kohe töövalmis. Kuna – nagu kandideerimiskutses on sõnaselgelt märgitud – inglise, prantsuse ja saksa keel on parlamendis nii sise‑ kui ka välissuhtluses ja juhtumite käsitlemisel kõige laiemalt kasutatavad keeled, on see nõue põhjendatav IV jao C osas viidatud statistiliste andmetega. Teenistuste huve tasakaalustati kandidaatide vajaduste ja võimetega, sest oli vaja tagada, et kandidaadid on vähemalt ühes nimetatud keeles vilunud. Vajadus, et kandidaadid oleksid kohe töövalmis, on lepinguliste töötajate puhul iseäranis oluline, sest nad võetakse tööle vaid piiratud ajaks.

131. Hispaania lähtub oma kolmandas ja neljandas väites 1) määrusest nr 1; 2) hartast; ning 3) personalieeskirjadest ja teenistustingimustest. Hispaania väidete keskne aspekt on seotud väidetava keelelise diskrimineerimisega. Selline diskrimineerimine, kui see kinnitust leiab, tuleneks reast nõuetest, mis põhinevad kandidaatide olukorral lepinguliste töötajatena pärast nende töölevõtmist. Nii näib mulle, et nendes väidetes vaidluse all olev sisuline küsimus seisneb diskrimineerimist reguleerivates harta normides ja sügavamas plaanis nende konkreetses avaldumises teenistustingimuste artikli 80 lõikes 4. Seepärast keskendun järgnevas analüüsis sellele aspektile.

–       Õiguspärase eesmärgi puudumine

132. Eespool viitasin personalieeskirjades ja teenistustingimustes sätestatud nõudele, et ametnikud ja muud teenistujad peavad oskama kahte ametlikku keelt, kui niisugusele, mis kajastab põhimõttelist otsust.(78) Ettevalmistavaid dokumente, mis selgitaksid selle põhimõtte aluseid, ei ole. Minu arvates aga aitab seda kõige paremini mõista olukord, milles personalieeskirjad 1962. aastal vastu võeti. Vaja on meeles pidada, et tollal oli ametlikke keeli kõigest neli, kusjuures algsest kuuest liikmesriigist kolmes kasutati ainult või üldiselt prantsuse keelt. Selles kontekstis on lihtne mõista, et määruste koostajad soovisid hoida ära olukordi, kus institutsioonid võiksid muutuda valdavalt prantsuskeelseks kuni selleni välja, et paljud ametnikud või teenistujad oskavadki vaid prantsuse keelt. Seetõttu oli vaja nõuda veel ühte keelt.(79) Nii saab öelda, et see lähenemisviis oli kaasav, mitte välistav.

133. Meenutaksin samuti, nagu juba märgitud,(80) Euroopa Kohtu sedastust, et ükski institutsioon ei ole kasutanud määruse nr 1 artikliga 6 antud võimalust võtta vastu menetlusnorme täpsustamaks, milliseid ametlikke keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse. Personalieeskirjad ja teenistustingimused vaikivad selle koha pealt: teisisõnu ei viita need küsimustele, mida tuleb keelte valiku piiramisel arvesse võtta. Seetõttu ei ole ka selgeid kriteeriume, mis võimaldaksid teise keele valiku piirdumist kandideerimiskutses märgitud kolme keele või muude ametlike keeltega.(81)

134. Siiski on Euroopa Kohus väga selgelt nõustunud, et niisugused piirangud, nagu on ette nähtud kandideerimiskutses, võivad olla teatavatel juhtudel põhjendatud. Muu hulgas on ta märkinud, et teenistuse huvid võivad olla õiguspärane eesmärk personalieeskirjade artikli 1d lõike 6 tähenduses, mis võimaldab seada piiranguid sama artikli lõikes 1 muu hulgas keeleoskuse suhtes sätestatud üldisele keelule. Siiski on vaja esitada objektiivne põhjendus ja see piirang peab olema proportsionaalne.(82) Seega seisneb küsimus selles, kas nendele piirangutele võib käesolevas asjas tugineda.

135. Käsitlen proportsionaalsusega seotud küsimusi üksikasjalikumalt tagapool.(83) Kohe praegu aga tahaksin lihtsalt ära märkida, et nii selles aspektis kui ka küsimuses, kas on esitatud objektiivne põhjendus, on parlamendi ülesanne seda tõendada, sest tema on isik, kes soovib põhjendada kõrvalekaldumist diskrimineerimiskeelu üldpõhimõttest. Selles tulenevalt on vaja kindlaks teha, kas alused, millele parlament kandideerimiskutse IV jao C osas tugineb, on tõendatavad.

136. Selles kontekstis on parlament asetanud suurt rõhku vajadusele, et kandidaadid oleksid pärast töölevõtmist kohe töövalmis. Ta on kostja vastuses märkinud, et see vajadus on seda tungivam, kui arvestada piiratud tähtaega, milleks lepingulisi töötajaid nagu autojuhid tööle võetakse.

137. Mulle näib, et niisugune argument rajaneb põhimõttelisel väärarusaamal. Olen eespool märkinud, et selliseid töötajaid nagu autojuhid ei saa enam tööle võtta kui ametnikke, sest personalieeskirjad ei luba seda. Nad tuleb tööle võtta hoopis kui lepingulised töötajad – harilikult teenistustingimuste artikli 3a kohaselt.(84) Teenistustingimuste artikli 85 lõikest 1 on selge, et pärast nende töötajatega sõlmitud lepingu esimest pikendamist tuleb jätta nad tööle tähtajatult. Selles suhtes on nad sarnastatud ametnikega, kelle teenistuse tohib lõpetada ainult personalieeskirjade artiklis 47 ette nähtud alustel, millest peamised hõlmavad ametist lahkumist või pensionile jäämist. Nad ei ole samasuguses olukorras nagu teenistustingimuste artikli 3b kohaselt tööle võetud lepingulised töötajad, kelle töösuhe võib artiklist 88 tulenevalt kesta kuni kuus aastat ning võib paljudel juhtudel olla või ongi lühema kestusega. Seega on täiesti vale rääkida kõnealustest töötajatest kui sellistest, kes on vajaduse tõttu tööle võetud kõigest lühikeseks ajaks.(85) Niisiis ei vasta parlamendi argument tegelikkuse kriteeriumile.

138. Isegi kui eeldada, et kohese töövalmiduse nõue laieneb kõikidele mis tahes laadi töötajatele, kelle institutsioonid tööle võtavad, tasub korraks peatuda, et kaaluda, mida see väljend võib tegelikult tähendada. Mulle näib loomulik, et liidu institutsioon – nagu iga teinegi tööandja – soovib võtta tööle töötajaid, kes saavad kohe tööle asuda. Ent see ei pruugi tähendada – eriti seoses isikutega, keda võidakse tööle võtta tähtajatult –, et nad peavad olema suutelised täitma oma tööülesannete iga aspekti täielikult alates esimesest tööpäevast. Selleks et hiljuti tööle võetud isikud saaksid töötada oma ametikohal kõikides aspektides nõutaval tasemel, saab pakkuda ja tavaliselt ka pakutakse õpet.

139. Mis puudutab kandideerimiskutse IV jao C osas nimetatud kolme keelt, on parlament esitanud statistilisi andmeid keelteoskuse kohta, mida töötajad on deklareerinud iga-aastastes hindamisaruannetes, millest nähtub „rahuldav“ keeleoskus 92% inglise, 84% prantsuse ja 56% saksa keele osas. Kuigi saatetekstis ei ole seda otsesõnu märgitud, võib eeldada, et need arvandmed käivad eeskätt sisesuhtluse kohta. Ametikohaspetsiifiliste ülesannete kohta on parlament märkinud, et autojuhtide „peamine ülesanne“ pärast nende töölevõtmist on sõidutada Euroopa Parlamendi liikmeid. Aastal 2014 esitatud andmete kohaselt sai nendest 97% aru inglise, 61% prantsuse ja 37% saksa keelest. Selle põhjal argumenteerib parlament, et nimetatud kolme keele valik on põhjendatav „vajadusega, et autojuhid saaksid Euroopa Parlamendi liikmetega suhelda võimalikult palju keeles, mida nood mõistavad“. Diplomaatilise korpuse liikmete ja muude ametiisikute hulgas on parlamendi sõnul kõige laiemalt kasutusel inglise keel. Ta lisab, et nii Brüsselis, Luxembourgis kui ka Strasbourgis on kõige kõneldavam prantsuse keel, kusjuures teisena nimetatud linnas on oluline ka saksa keel.

140. Raskus, mis mul parlamendi väljendatud sellekohaste seisukohtadega tekib, seisneb selles, et nendes näib puuduvat üldine järjepidevus. Inglise keele kasutamise kohta sisesuhtluses võib täheldada, et 92% on nii lähedal 100%‑le, et praktikas suurt vahet ei ole. Sama võib, ehkki vähem jõuliselt, öelda 84% prantsuse keele oskuse kohta. Ent sama ei saa kehtida 56% saksa keele oskuse kohta. Kui võetakse tööle kandidaat, kelle teine keel on saksa keel, tekib oht, et peaaegu pool tema kolleege ei ole võimelised temaga suhtlema.(86) Seetõttu ei saa öelda, et kui edukas kandidaat oskab nimetatud kolmest keelest ühte, on ta kindlasti võimeline töökaaslastega suhtlema.

141. Asjaomaste autojuhtide tegelike tööülesannete kohta ütles parlament kohtuistungil selgelt, et hoolimata kandideerimiskutse II jaos avaldatud loetelust ei nõuta neilt tegelikult posti vedamist, sest selle eest vastutavad parlamendi teenistuste teised osad.(87) Kui parlamendilt küsiti, kas viidatud kohustus täita „haldusülesandeid või osutada logistilist tuge“ tähendab seda, et nad peavad hakkama täitma bürooülesandeid, vastas ta, et ei pea või kui neil palutaks seda teha, juhtuks seda äärmiselt harva.(88) Küsimusele, miks ei peaks ühe kõnealuse keelena olema nõutud ka hollandi keel, kuna peamiselt Brüsselis täidetavate ülesannete(89) osas oleks see selgelt asjakohane, ei andnud parlament tarvilikku vastust.

142. Kui asuda järgmiseks välissuhtluse juurde, näib, et selle osas, mida parlament nimetab autojuhtide „peamiseks ülesandeks“, s.o Euroopa Parlamendi liikmete sõidutamine, on keeleoskuse näitaja inglise keele puhul, mida on nimetatud ka kõige asjakohasemaks külalistega suhtlemise keeleks, äärmiselt kõrge, nimelt 97%. Prantsuse keelt, mida oskab 61%, võib pidada „kasulikuks“, kuid mitte suhtlust tagavaks, samas kui saksa keel 37% oskajatega jätaks 63% reisijaid enda arusaadavaks tegemisel hätta. Nõue muutub sel juhul mõttetuks.

143. Eelnevast tuleneb, et kuigi eesmärk võib olla olnud teenistuste huvide seisukohast õiguspärane, ei olnud see minu arvates objektiivselt põhjendatud. See eeldab, et piirangul oleks pidanud olema tegelikkuses mingisugune alus ja see tingimus näib minu arvates olevat selgelt täitmata.

–       Proportsionaalsus

144. Olen juba seoses teise väitega märkinud, et nõude asjakohasust kindlaks tehes on vaja võtta arvesse asjaomase ametikoha vajadusi.(90) Minu arvates kehtib sama põhimõte ka kolmanda väite suhtes. Kuna olen järeldanud, et kandideerimiskutses sisse seatud keelepiirangud ei olnud objektiivselt põhjendatud, ei ole proportsionaalsuse küsimust rangelt võttes vaja käsitleda. Täielikkuse huvides käsitlen seda tagapool siiski põgusalt.

145. Lähtun seda tehes kahest punktist Euroopa Kohtu otsuses Itaalia vs. komisjon.(91)

146. Esiteks märkis Euroopa Kohus, olles osutanud personalieeskirjade artiklis 27 sätestatud nõudele, et institutsiooni teenistusse tuleb võtta „võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud“, selle kohtuotsuse punktis 94, et institutsioonid peavad selles osas saavutama konkursside keelte arvu piiramist põhjendava õiguspärase eesmärgi tasakaalu eesmärgiga teha kindlaks kandidaadid, kes on kõige võimekamad.

147. Selles suhtes püüab parlament väita, et kuna kohustus valida välja võimalikult võimekad isikud kehtib ainult ametnike ja ajutiste töötajate suhtes,(92) ei ole kvaliteetsete lepinguliseks töötajateks kandideerijate väljavalimine asjakohane küsimus.

148. Minu arvates ei saa see õige olla. Kui teenistustingimustes ei ole lepinguliste töötajate osas nõuet ette nähtud, on põhjus selles, et nendes peab olema arvestatud sellega, et võib esineda olukordi, kus neid töötajaid on vaja viivitamata, et täita lühikese tähtajaga lepinguid, ja kus küsimus on selles, „kas isik suudab seda tööd teha“, mitte selles, „kas isik on üks parimaid seda tööd tegema“. Seetõttu peab olema ette nähtud mõningane paindlikkus. See ei saa tähendada, et kõikide sedalaadi töötajate puhul tuleb loobuda nõudest taotleda kõrget kvaliteeditaset. Kui olukord ei eelda muud, peaksid institutsioonid (täpselt nagu iga teinegi tööandja) otsima tööle kõige võimekamaid töötajaid – täpselt nii, nagu nad peaksid otsima võimalikult tulemuslikke ja sõltumatuid töötajaid. Mulle näib, et see peaks olema ütlematagi selge.

149. Teiseks täheldas Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktides 96 ja 97, et keelteoskus on institutsioonide ametnike jaoks „nende karjääri oluline aspekt“ ja et kolmanda keele oskus on oluline nende edutamisel. Ta märkis, et institutsioonidel tuleb tasakaalustada käesoleva ettepaneku punktis 146 viidatud õiguspärane eesmärk ja tööle võetud ametnike võimalused õppida institutsioonides teenistuse huvides vajalikke keeli.

150. Seda põhjenduskäiku ei saa tervikuna käesolevasse kohtuasja üle kanda, sest lepingulisi töötajaid ei saa edutada. See siiski ei kahanda põhilist argumenti, nimelt seda, et kaaludes, kas on vaja seada sisse niisugune keelenõue, nagu on käesolevas asjas vaidluse all, peavad institutsioonid alati meeles pidama, et tööle võetavaid töötajaid on võimalik koolitada, et nad õpiksid uut keelt või laiendaksid teadmisi juba osatava keele alal. Käesoleval juhul ei nähtu, nagu oleks parlament käsitlenud küsimust sellest perspektiivist.

–       Vahejäreldus kolmanda ja neljanda väite kohta

151. Kolmanda väite sisu seisneb Hispaania argumendis, et kandideerimiskutses teise keele valikut piirates rikkus parlament liidu õigust, nimelt keelelise diskrimineerimise keeldu. Kui see piirang oleks vähem kitsendav, oleks võimalik – näiteks – lisada hispaania keel lubatud teiste keelte loetellu.

152. Samas, nagu olen eespool märkinud, on selge, et selline institutsioon nagu parlament võib kehtestada sellekohaseid piiranguid, kui need on objektiivselt põhjendatud ja järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet.(93) Neljas väide käsitleb nõudeid, mida need piirangud käesoleval juhul kajastasid – ehk täpsemalt Hispaania väiteid, et need ei olnud kandideerimiskutse puhul täidetud.

153. Niivõrd aga, kui Hispaania püüab oma kolmanda väitega võrrandisse uusi liikmeid lisada, läheb see minu arvates Euroopa Kohtu pädevusest välja. Hagi esitati ELTL artikli 263 alusel. See säte volitab Euroopa Kohut „kontrolli[ma] [muu hulgas parlamendi] õigusaktide seaduslikkust“, kui nende aktide eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Kuigi on võimalik, et kandideerimiskutse võinuks olla õiguspärane, kui teise keele valik olnuks laiem (või ka kitsam), ei ole see küsimus niisugune, mille üle Euroopa Kohus saaks spekuleerida, ega seega niisugune, milles ta saaks otsuse teha.(94)

154. Seetõttu olen seisukohal, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

155. Seevastu olen kõikidel käesoleva ettepaneku punktides 132–150 kirjeldatud põhjustel seisukohal, et neljanda väitega tuleb nõustuda.

 Nõuete ulatus

156. Hispaania taotleb mitte üksnes kandideerimiskutse enda, vaid ka VIII jao kohaselt koostatud edukate kandidaatide andmebaasi tühistamist. Ta märgib, et andmebaasi lisamine ei garanteeri töölevõtmist ja seega ei rikuks andmebaasi tühistamine õiguspärase ootuse põhimõtet. Kui andmebaas alles jätta, jääks – potentsiaalselt määramata ajaks – alles ka kandideerimiskutse aluseks olnud õigusvastasus.

157. Parlament märgib, et tõepoolest kaitseb nimetatud põhimõte andmebaasi nimeliselt sisestatud kandidaatide õigusi ning see kajastub tema väitel nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu praktikas.

158. Euroopa Kohus märkis oma otsuses Itaalia vs. komisjon tõesti, et kõnealuses kohtuasjas vaidluse all olnud konkursside kandidaatide õiguspärased ootused tähendavad, et nende konkursside tulemusi ei tohi kahtluse alla seada.(95) Nii tühistas ta ainult konkursiteated, jättes tulemused kehtima.

159. Üldkohus on teinud sedasama reas hilisemates kohtuotsustes.(96)

160. Ühes oma varasemas kohtuotsuses(97) analüüsis Üldkohus kõnealuse konkursi kandidaatide olukorda. Ta täheldas muu hulgas, et nad on teinud mõningasi jõupingutusi, et valmistuda konkursiks, mis korraldati vastavalt konkursiteatele, mida nad pidasid õiguspäraseks. Nende õiguspärast ootust ei saanud kahjustada see, et kaua aega pärast konkursi lõppu ilmnes, et pärast teises, ehkki samalaadses kohtuasjas tehtud kohtuotsust osutus see konkursiteade seadusvastaseks.(98)

161. Üldkohtu seisukoht nimetatud kohtuasjas on mulle mõneti sümpaatne. Siiski näib mulle põhjapanevalt oluline, et selles kohtuotsuses väljendatud seisukohale asuti vähem kui aasta pärast Euroopa Kohtu otsust Itaalia vs. komisjon.(99) Käesolevas kohtuasjas ettepaneku kirjutamise ajaks on sellest kuupäevast möödas üle viie aasta. Need õiguspärased ootused ei saa määramata aega jätkuda. Sellest tulenevalt nõustun Hispaania seisukohaga. Seepärast tuleb koos kandideerimiskutse endaga tühistada ka andmebaas.

 Lõpetuseks

162. Enne ettepaneku tegemist on mul järgmised tähelepanekud.

163. Esiteks, hoolimata pikast kohtuotsuste reast, mida kajastavad käesoleva ettepaneku 95. ja 96. joonealune märkus, ilmneb, et teatavad institutsioonid(100) on tihedas koostöös EPSOga jätkanud avalike konkursside korraldamist ja valikumenetlusi, seades sisuliselt samalaadseid nõudeid kandidaatide teise keele suhtes ning kasutades vastavates konkursiteadetes või osalemiskutsetes nende nõuete kohta sisuliselt samalaadset sõnastust.(101) Seda tehes on nad lähtunud sellest, et isegi kui konkursiteade või osalemiskutse seejärel liidu kohtutes vaidlustatakse ja tühistatakse, ei tühistata konkursi tulemusi, mis on olemas edukate kandidaatide loeteludena.

164. Mulle näib, et õigusriigi põhimõtte järgi toimivas Euroopa Liidus on selline käitumine teatavate liidu institutsioonide poolt ei midagi vähemat kui skandaalne. See peab kohe lõppema.

165. Teiseks, mis puudutab parlamendi poolt kandideerimiskutses teiseks keeleks valitud keeli, ei ole inglise, prantsuse ja saksa keele valik uus. Sama keeltekombinatsioon on paljudes varasemates Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetlustes edukalt vaidlustatud.(102) Näib aga, et mõnel hiljutisemal konkursil on EPSO sellest lähenemisviisist loobunud ja asendanud selle korraga, mille kohaselt kandidaadid võivad oma teise keele kõikide ametlike keelte hulgast vabalt valida (ja võivad ka nimetada rohkem kui ühe). Pärast ettenähtud tähtaja möödumist kuulutatakse konkursi teiseks keeleks viis kandidaatide hulgas enim deklareeritud keelt, võttes arvesse ka uuringut teenistuse vajaduste kohta. Kandidaat, kes ei ole ühtegi nendest keeltest deklareerinud, langeb konkursilt välja.(103) Mulle näib, et sellisel nõudluspõhisel süsteemil võib olla kaks eelist. Esiteks võib see paremini kajastada kandidaatide tegelikke oskusi. Teiseks hoiab see ära (minu arvates üsna tõsise) ohu, mis käesolevas asjas vaidluse all olevas korras esineb: kui teiseks keeleks nähakse ette inglise, prantsuse ja saksa keel, kinnistub institutsioonides nende keelte kasutamine kui mitte igaveseks, siis vähemalt kauaks. Samuti märgiksin möödaminnes, et ühel niisugusel konkursil(104) olid vastuste määrad järgmised: inglise keel 97,86%; prantsuse keel 51,30%; hispaania keel 27,98%; itaalia keel 26,73% ja saksa keel 19,33%.(105) Minu arvates näitab see tulemus, et saksa keelele sellise tähtsuse andmine, nagu on varem tehtud, ei pruugi olla tark. Ent siiski tajun selles korras ka vähemalt ühte potentsiaalset miinust, kuna see ei anna kindlustunnet konkursiks valmistuvatele kandidaatidele, kelle teine keel või teised keeled ei pruugi lõpuks edasi pääseda. See küsimus aga ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse all ja jätan selle meelega edasi käsitlemata.

166. Üldisemalt märkisin käesoleva ettepaneku punktis 119, et lähenemisviis, mille kohaselt „üks suurus sobib kõigile“, on autojuhtidelt käesoleval juhul nõutava keeleoskuse taseme kindlaksmääramisel asjakohatu. Sama peab minu arvates paika ka selle kohta, kuidas avalikel konkurssidel ja osalemiskutsetes keelenõudeid tervikuna seatakse.

167. Eriti on see nii juhul, kui on vaja kandidaate teatava konkreetse ülesande või rea ülesannete täitmiseks. Nii näiteks, kui on vaja taotlusi ajutiste esindajate töökohtadele uues allüksuses, mis hakkab vastutama regionaalarengu eest Kreeka mägialadel, ei tohiks tingimus, et kandideerijad peaksid ühe keelena oskama kreeka keelt, endast erilist probleemi kujutada. Sama peab paika näiteks konkursside puhul, kus otsitakse tõlkijaid või jurist-lingviste, kes tõlgiksid teatavasse keelde.

168. Olen arvamusel, et üldiste konkursside korral muutub see ülesanne keerukamaks. Sellegipoolest peab iga põhjendus teenima õiguspärast eesmärki ja olema proportsionaalne. Esiteks on iga konkursi või valikumenetluse esmane eesmärk – olenevalt võimalikest konkreetsetest keelenõuetest – valida välja parimad kandidaadid sellele ametikohale, s.o need, kes on võimalikult võimekad.(106) Sellest perspektiivist on tööle võtva institutsiooni või institutsioone esindava EPSO keelenõuded teisejärgulise tähtsusega. Need tuleb sellele vastavalt kohandada esmase eesmärgi täitmiseks.

169. Teiseks kaasneb iga otsustamisega piiride tõmbamine ja ma ei näe, et kõnealune osalemiskutse võiks olla kriitikale avatud ainult niivõrd, kui sellega nõuti kandideerijatelt, et nad oskaksid ühte kolmest teisest keelest. Raskem küsimus on see, kuhu piir tõmmata. Kui soovitaks määrata kõigest kaks, näiks see mulle igas olukorras võimatu, kuid see eeldaks igal üksikjuhul konkreetset põhjendust. Seevastu oleks ebarealistlik seada see tase põhjendamatult suurele arvule – näiteks kohustades valima vähemalt 10 keele seast. Seda, kuidas on asjakohane, on vaja igal üksikjuhul hoolikalt kaaluda ja kui see arv peab olema proportsionaalne, peaks see olema mõistlik. Seega, kui tuua vaid üks näide: kui nõude aluseks olevatest statistilistest andmetest nähtub, et A‑keele oskus on 26,3% ja B‑keele oskus on 25,7%, on keeruline ja tõenäoliselt võimatu B‑keele väljajätmist põhjendada.

 Kohtukulud

170. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna olen seisukohal, et Euroopa Kohus peaks rahuldama Hispaania nõuded kõikide tema väidete osas peale kolmanda, tuleb kohtukulud välja mõista parlamendilt.

 Ettepanek

171. Kõikidel eespool kirjeldatud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        tühistada osalemiskutse „Lepingulised töötajad – I tegevusüksus – autojuhid (M/N) – EP/CAST/S/16/2016EP“ koos selle osalemiskutse VIII jao kohaselt koostatud andmebaasiga ja

–        mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

LISA

Euroopa keeleõppe raamdokument

Ühised võrdlustasemed

VILUNUD KEELEKASUTAJA	C2	Mõistab vaevata kõike kuuldut ja loetut. Oskab resümeerida eri tüüpi suuliste ja kirjalike allikate teavet ja sõnastada neis esitatud põhjendusi ja arutlusi. Oskab end spontaanselt, ladusalt ja täpselt väljendada, eristades ka keerukamate situatsioonide peenemaid tähendusvarjundeid.
	C1	Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi‑ kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid.
ISESEISEV KEELEKASUTAJA	B2	Mõistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma. Suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga. Oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi.
	B1	Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool, vaba aeg vm. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane.
ALGTASEMEL KEELEKASUTAJA	A2	Mõistab lauseid ja sageli kasutatavaid väljendeid, mis seostuvad talle oluliste valdkondadega (näiteks info enda ja pere kohta, sisseostude tegemine, kodukoht, töö). Tuleb toime igapäevastes suhtlusolukordades, mis nõuavad otsest ja lihtsat infovahetust tuttavatel teemadel. Oskab lihtsate fraaside ja lausete abil kirjeldada oma perekonda, teisi inimesi ja elutingimusi ning väljendada oma vajadusi.
	A1	Mõistab ja kasutab igapäevaseid väljendeid ja lihtsamaid fraase, et oma vajadusi rahuldada. Oskab ennast ja teisi tutvustada ning pärida elukoha, tuttavate inimeste ja asjade järele ning vastata sama ringi küsimustele. Suudab suhelda lihtsas keeles, kui vestluspartner räägib aeglaselt ja selgelt ning on valmis aitama.

1      Algkeel: inglise.

2      Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määrus nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), muudetud redaktsioon.

3      ELT 2010, C 83, lk 389 (edaspidi „harta“).

4      Määrus nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), milles sätestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1962, lk 1385), muudetud redaktsioon (edaspidi „personalieeskirjad“).

5      Seoses samalaadsete väidetega vt samuti kohtuasi komisjon vs. Itaalia (C‑621/16 P), mis on praegu Euroopa Kohtu menetluses. Mitu nimetatud kohtuasjas kerkinud küsimust on samasugused või samalaadsed käesolevas kohtuasjas esitatutega. Minu kolleeg kohtujurist Bobek esitab oma ettepaneku nimetatud kohtuasjas 25. juulil 2018.

6      Vt selle kohta 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus Mutsch, 137/84, EU:C:1985:335, punkt 11. Erudiitset ja huvitavat analüüsi Euroopa Liidu keelte lingvistilise ja kultuurilise tausta kohta pakub Dorren, G., „Lingo – A language spotter’s guide to Europe“, London, Profile Books, 2014.

7      Nende hulka kuuluvad praegu bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel. Vt määruse nr 1 artikkel 1, viimati muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013, millega kohandatakse teatavaid määruseid ja otsuseid kaupade vaba liikumise, isikute vaba liikumise, äriühinguõiguse, konkurentsipoliitika, põllumajanduse, toiduohutuse, veterinaar‑ ja fütosanitaarpoliitika, transpordipoliitika, energeetika, maksustamise, statistika, üleeuroopaliste võrkude, kohtusüsteemi ja põhiõiguste, vabaduse, turvalisuse ja õiguse, keskkonna, tolliliidu, välissuhete, välis‑, julgeoleku‑ ja kaitsepoliitika ning institutsioonide valdkonnas seoses Horvaatia Vabariigi ühinemisega (ELT 2013, L 158, lk 1).

8      Nende hulka kuulub Euroopa Parlament.

9      Kõnealused keeled on needsamad, mis on loetletud eespool 7. joonealuses märkuses.

10      22. märtsi 2016. aasta hommikul toimus Belgias kolm kooskõlastatud enesetapurünnakut. Nendest kaks leidsid aset Zaventemi lennujaamas ja üks Brüsseli kesklinnas Maalbeeki metroojaamas. Surma sai 32 tsiviilisikut ja 3 ründajat ning vigastada sai rohkem kui 300 inimest.

11      ELT 2016, C 131 A, lk 1. Kandideerimiskutse avaldati kõikides ametlikes keeltes.

12      Näidatud keeleoskuse tasemed põhinevad Euroopa keeleõppe raamdokumendil. Vt käesoleva ettepaneku punktid 45–47.

13      EPSO asutati Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, majandus‑ ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsusega 2002/620/EÜ Euroopa ühenduste personalivaliku ameti asutamise kohta (EÜT 2002, L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46).

14      Need on loetletud eespool 7. joonealuses märkuses.

15      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punkt 67. Miski ei viita, nagu oleks olukord selle kohtuotsuse tegemisest saadik muutunud. Vt siiski 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punktid 199–205, kus Euroopa Kohus kaalus nõukogu kodukorra artikli 14 kohaldamist, ja vt samuti käesoleva ettepaneku punktid 53–57.

16      Välja arvatud malta keelde.

17      Mõnevõrra kummaliselt ei sobi see hästi kokku parlamendi dokumendiga „Multilingualism in the European Parliament“ („Mitmekeelsus Euroopa Parlamendis“), kus on muu hulgas märgitud: „Euroopa Parlamendis on kõik ametlikud keeled võrdselt olulised. […] Euroopa Parlamenti eristab teistest liidu institutsioonidest tema kohustus tagada võimalikult kõrge mitmekeelsuse tase. […]“ Vt http://www.europarl.europa.eu/aboutparliament/en/20150201PVL00013/Multilingualism

18      Mõned kommenteerijad on märkinud, et keeltekasutuse kord võib olla institutsiooni eri osades erinev, näiteks kasutatakse teatavates komisjoni peadirektoraatides valdava keelena inglise, teistes aga prantsuse keelt. Vt Grevier, R. ja Lundquist, L., „Getting ready for a new Tower of Babel“, „Linguistic Diversity and European Democracy“, Ashgate, 2011, lk 80.

19      Personalieeskirjade artiklis 30 on sätestatud: „Ametisse nimetav asutus või ametiisik nimetab iga konkursi puhuks ametisse valimiskomisjoni. Valimiskomisjon koostab sobivate kandidaatide nimekirja.“

20      Vt https://www.coe.int/en/web/common-european-framework-reference-languages/

21      Taseme ja sellel tasemel eeldatavate teadmiste määra täielik kirjeldus on käesoleva ettepaneku lisas. Vt https://www.coe.int/en/web/common-european-framework-reference-languages/table-1-cefr-3.3-common-reference-levels-global-scale. B2 taseme konkreetsed tunnused on järgmised: „Mõistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma. Suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga. Oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi.“ Vt https://www.coe.int/en/web/common-european-framework-reference-languages/

22      Inglise keele kohta vt https://support.cambridgeenglish.org/hc/en-gb/articles/202838506-Guided-learning-hours – kus on pakutud 500–600 tundi. Prantsuse keele kohta vt http://www.alliancefr.ph/en/general-information – kus on pakutud 560–650 tundi. Saksa keele kohta vt http://www.deutschkurse-leipzig.de/schule-team/niveaustufen-des-ger/– kus on pakutud 640 tundi.

23      Vastavalt komisjoni 2012. aasta juuni Eurobaromeetri eriuuringule 386 „Eurooplased ja keeled“ väitis eurooplastest kõigest veidi üle poole, et nad räägivad lisaks oma emakeelele veel üht keelt. Nende seas, kelle haridus lõpeb 16–19 aasta vanuses, oskasid veel vähemalt ühte keelt kõikides liikmesriikides 48% ning nende seas, kes lõpetavad haridustee 15aastaselt, oli vastav suhtarv 22%. Nagu võib eeldada, oli see suhtarv ülikooliharidusega vastanute seas oluliselt kõrgem (üle 75%). Vt https://ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/archives/ebs/ebs_386_en.pdf. Kandideerimiskutse IV jao B osas oli nõutud kõigest seda, et kandidaadid peavad olema täitnud koolikohustuse.

24      Vt https://www.cefs-formation.com/

25      Vastavalt nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130).

26      Sätestades, et pärast 31. detsembrit 2006 ei tohi enam abitöötajaid tööle võtta.

27      Assistentidena (D‑kategooria).

28      Vt teenistustingimuste artikli 3a lõike 1 punkt a ja artikkel 80.

29      Vt käesoleva ettepaneku punkt 50.

30      Vt selle kohta 5. mai 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑147/13, EU:C:2015:299, punkt 42, ja 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 203.

31      C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631.

32      ELT 2015, L 248, lk 80.

33      Vt artikli 1 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1.

34      Nõukogu 1. detsembri 2009. aasta kodukorra artiklis 14 on sätestatud: „1. Kui nõukogu ei ole küsimuse kiireloomulisust arvesse võttes ühehäälselt otsustanud teisiti, võib nõukogu küsimusi arutada ja otsuseid teha üksnes selliste dokumentide ja nende kavandite alusel, mis on koostatud kehtivate keele-eeskirjadega ette nähtud keeltes. 2. Nõukogu liige võib asja arutamise vaidlustada, kui esitatud muudatusettepaneku tekst ei ole koostatud lõikes 1 osutatud keeles, millele ta viitab.“

35      Vt kohtuotsuse punktid 3, 196, 201 ja 204.

36      Vt kohtuotsuse punktid 114 ja 115.

37      Vt kohtuotsuse punkt 203.

38      Vt käesoleva ettepaneku punkt 27.

39      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752. Vt muu hulgas 24. septembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia ja Hispaania vs. komisjon, T‑124/13 ja T‑191/13, EU:T:2015:690, punkt 6; 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑295/13, ei avaldata, EU:T:2015:997, punkt 32; ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 11.

40      EPSO veebipõhise kandideerimise juhendiga saab tutvuda veebis aadressil http://europa.eu/epso/doc/epso_brochure_et.pdf. Käesoleva ettepaneku kirjutamise ajal oli seal avaldatud versioon tähistatud märkusega „Viimati ajakohastatud aprillis 2016“. Seega on tegu redaktsiooniga, mis kehtis kandideerimiskutse esitamise ajal. See dokument on saadaval kõikides ametlikes keeltes.

41      Originaali rõhuasetus.

42      Vt nt käesoleva ettepaneku punkt 96.

43      Segadust tekitavalt on Hispaania oma hagiavalduses seda väidet esitades märkinud, et see laieneb üksnes EPSO ja kandidaatide vahelisele suhtlusele. Seejärel on Hispaania hõlmanud oma argumentidesse küsimuse, mis puudutab nende kandidaatide suhtlust parlamendiga. Kuna see siiski ei kajastu Hispaania sõnastatud väites ja kuna igal juhul ei ole Hispaania minu arvates tõendanud, et suhtlus parlamendiga oli väidetud viisil piiratud, ma seda aspekti rohkem ei käsitle.

44      Parlament viitab selles suhtes 13. detsembri 1983. aasta kohtuotsusele komisjon vs. nõukogu, 218/82, EU:C:1983:369, punkt 15.

45      Vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑475/01, EU:C:2004:585, punktid 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika.

46      Vt punkt 66 ja 44. joonealune märkus.

47      Vt käesoleva ettepaneku punktid 62 ja 63.

48      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus C‑566/10 P, EU:C:2012:752.

49      Vt selle kohta kohtuotsuse punkt 32.

50      Vt selle kohta kohtuotsuse punktid 70–75.

51      Eeskätt puudutas kohtuasi Itaalia vs. komisjon küsimust, kuidas tuli avaldada Euroopa Liidu Teatajas teateid avalike konkursside kohta administraatorite ja assistentide (seega ametnike) ametikohtade täitmiseks, käesolevas kohtuasjas aga on vaidluse all konkreetselt lepingulisteks töötajateks kandideerijatega suhtlemise keeled vastavalt osalemiskutsetele. Sisuline küsimus seisneb siiski mõlemal juhul määruse nr 1 ja personalieeskirjade kohaldamises isikutele, kes ei ole asjasse puutuval ajal töösuhtes ühegi liidu institutsiooniga. Märgiksin selles suhtes, et ka teate avaldamine on suhtlus; seda lihtsalt tehakse Euroopa Liidu Teataja kaudu.

52      Vt https://europa.eu/epso/application/passport/index.cfm?action=create_profile

53      Ma ei saa aru, milline tähendus täpselt tuleb omistada veebipõhise kandideerimise juhendi ingliskeelses versioonis kasutatud väljendile „application environment“ [eestikeelses versioonis „kandideerimiskeskkond“]. Mulle kui inglise emakeelega inimesele näib see väljend olevat selge tähenduseta ja kui väljenduda nii leebelt kui võimalik, ei enamat kui žargoon. Pean tõenäoliseks, et kandidaat, kelle emakeel ei ole inglise keel, käsitab seda tähenduses „kõik kandideerimisega seotu“.

54      Väärib meelespidamist, et Euroopa Kohus on toonitanud õiguskindluse tähtsust, märkides, et konkurssidel keele valikut reguleerivad eeskirjad „peavad ette nägema selged, objektiivsed ja ootuspärased kriteeriumid selleks, et kandidaatidel oleks võimalik piisavalt ette teada, millised on nõutud keelteoskuse tingimused, ja seda selleks, et nad saaksid parimatel tingimustel konkurssideks valmistuda“ (vt 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punkt 90).

55      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752.

56      See avaldati tervikuna inglise, prantsuse ja saksa keeles.

57      Ei ole päris selge, miks on Hispaania otsustanud keskenduda harta artiklile 22, mitte artiklile 21. Neid kahte sätet on siiski kirjeldatud kui „potentsiaalselt suuresti kattuvaid“ (vt Craufurd Smith, R., „Article 22 – Cultural, Religious and Linguistic Diversity“, „The EU Charter of Fundamental Rights“, Hart Publishing, 2014, lk 611). Kuna käesoleva ettepaneku kontekstis võib öelda, et esimesena nimetatud artikkel kajastab positiivset kohustust (austada keelelist mitmekesisust) ja teisena nimetatud artikkel negatiivset kohustust (mitte diskrimineerida muu hulgas keele põhjal), panen ette seda eristust mitte pikemalt käsitleda.

58      Vt kohtuotsuse punktid 73–77.

59      Vt käesoleva ettepaneku punkt 60.

60      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752.

61      Vt käesoleva ettepaneku punkt 74.

62      Vt kohtuotsuse punktid 68 ja 69 (kohtujuristi kursiiv).

63      Vt käesoleva ettepaneku punkt 127.

64      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752. Vt käesoleva ettepaneku punkt 74.

65      Vt käesoleva ettepaneku punktid 75–83.

66      Vt käesoleva ettepaneku punkt 90.

67      Täielikkuse huvides lisan, et näen selles üldiste tõlgendusnormide, mitte erinormi kohaldamist. Määruse nr 1 kohaldamisala on täiesti teistsugune kui personalieeskirjadel. Esimesena nimetatus on sätestatud eeskirjad ametlike keelte kasutamise kohta institutsioonide poolt ja sees ning selle kohta, kuidas nad liidu kodanikega suhtlevad. Teisena nimetatu sisaldab rida sätteid, mille eesmärk on reguleerida nende institutsioonide ning nende ametnike ja teenistujate vahelist suhet. Teist esimese kui üldnormi suhtes erinormiks nimetada ei tundu mulle asjakohane. [Tõlkes puudub: For an alternative view, please see the opinion of my colleague Advocate General Bobek in Case C‑621/16 P Commission v Italy at paragraphs 144 to 151.]

68      VII jao punktis 10.

69      Vt käesoleva ettepaneku punkt 25.

70      Vt käesoleva ettepaneku punkt 45 jj.

71      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punkt 88.

72      Vt selle kohta 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punktid 93 ja 94.

73      Vt käesoleva ettepaneku punkt 110.

74      Vt käesoleva ettepaneku punktid 46 ja 47.

75      Praegused lepinguliste töötajate palgatasemed on üksikasjalikult näidatud veebis aadressil https://epso.europa.eu/help/faq/2228_et

76      Niivõrd kui need ülesanded on tegelikult ette nähtud täitmiseks asjaomaste autojuhtide poolt. Vt käesoleva ettepaneku punkt 141.

77      Vt analoogia alusel 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punkt 92.

78      Vt käesoleva ettepaneku punkt 110.

79      Võib väita, et personalieeskirjade artiklis 27 ettenähtu, mille kohaselt „[ü]htki ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele“ rajaneb samalaadsel põhjenduskäigul.

80      Vt käesoleva ettepaneku punkt 40.

81      Vt 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punktid 83 ja 85.

82      Vt selle kohta 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punktid 87 ja 88.

83      Vt käesoleva ettepaneku punktid 144–150.

84      Vt käesoleva ettepaneku punkt 52. Kandideerimiskutse IX jaost nähtub, et asjaomased töötajad pidi tööle võetama selle sätte kohaselt.

85      Seda aspekti kajastab ju kandideerimiskutse IX jagu, kus on viidatud, et teist korda uuendatakse lepingut tähtajatult.

86      Muidugi välja arvatud juhul, kui nad saavad seda teha tema esimese keele kaudu.

87      Parlament nõustus kohtuistungil, et autojuhtide ülesannete loetelu oli koostatud, nagu ta seda nimetas, „üldsõnaliselt“.

88      Seoses sellega, mida parlament nimetab kostja vastuses „juhtumite käsitlemiseks“ [inglise keeles „handling of cases“], on olukord keeleliselt kummaline. Seda väljendit näib olevat kasutatud teatavates konkursiteadetes EPSO tüüpselgituses teise keele nõude kohta. Võib öelda, et sellel on teatav mõte näiteks seoses administraatorite töölevõtmisega. Kandideerimiskutse ingliskeelses versioonis aga on need sõnad kõrvaldatud ja asendatud – tuleb eeldada, et tahtlikult – sõnadega „day-to-day work“ [„igapäevatöö“]. Eeldatavasti tehti seda põhjusel, et ülesanded, mille täitmist autojuhtidelt oodati, ei sisaldanud harilikult (või üldse) juhtumite käsitlemist. Ometi ei tehtud sedasama selle teksti prantsus‑ ega saksakeelses versioonis: nendes oli kummaski viidatud „juhtumite lahendamisele“ (vastavalt „traitement des dossiers“ ja „Bearbeitung von Akten“). Seetõttu ei ole kaugeltki selge, mida parlament sellega mõtles. Mulle näib siiski, et 1) tõepoolest on juhtumite käsitlemine autojuhi tööülesannete tavapärase osana väga ebatõenäoline ja 2) inglise keeles kasutatud viide „igapäevatööle“ ei lisa õieti midagi, sest küsimused keerlevad ümber keelte, mille oskust võib edukatelt kandidaatidelt nende ülesannete täitmisel nõuda, ning need aspektid on tekstis juba piisavalt hõlmatud viidetega sise‑ ja välissuhtlusele.

89      Vt kandideerimiskutse I jagu.

90      Vt käesoleva ettepaneku punkt 119.

91      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752.

92      Vt vastavalt personalieeskirjade artikkel 27 ja teenistustingimuste artikli 12 lõige 1.

93      Vt käesoleva ettepaneku punkt 134.

94      Vt käesoleva ettepaneku punkt 169.

95      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752, punkt 103.

96      Vt 12. septembri 2013. aasta kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, T‑142/08, ei avaldata, EU:T:2013:422, punkt 51; Itaalia vs. komisjon, T‑164/08, ei avaldata, EU:T:2013:417, punkt 51; Itaalia vs. komisjon, T‑126/09, ei avaldata, EU:T:2013:415, punkt 49; Itaalia vs. komisjon, T‑218/09, ei avaldata, EU:T:2013:416, punkt 37; 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑248/10, ei avaldata, EU:T:2013:534, punktid 45–51; 24. septembri 2015. aasta kohtuotsus Itaalia ja Hispaania vs. komisjon, T‑124/13 ja T‑191/13, EU:T:2015:690, punkt 151; 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, T‑275/13, ei avaldata, EU:T:2015:1000, punkt 133; Itaalia vs. komisjon, T‑295/13, ei avaldata, EU:T:2015:997, punkt 191; Itaalia vs. komisjon, T‑510/13, ei avaldata, EU:T:2015:1001, punkt 162; ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 213.

97      16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑248/10, ei avaldata, EU:T:2013:534, punktid 45–51.

98      Vt kohtuotsuse punkt 48.

99      27. novembri 2012. aasta kohtuotsus, C‑566/10 P, EU:C:2012:752.

100      Toonitaksin, et mitte Euroopa Kohus.

101      Vt käesoleva ettepaneku punkt 58.

102      Vt 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑566/10 P, EU:C:2012:752 ja käesoleva ettepaneku 96. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused.

103      Vt avaliku konkursi teade EPSO/AD/338/17 – Administraatorid (palgaaste AD 5) (ELT 2017, C 99 A, lk 1); avaliku konkursi teade EPSO/AST‑SC/06/17 – sekretärid/kantseleitöötajad (palgaastmed SC 1 ja SC 2) (ELT 2017, C 377 A, lk 1) ja avaliku konkursi teade EPSO/AD/356/18 – Administraatorid (palgaaste AD 5) (ELT 2018, C 88 A, lk 1).

104      EPSO/AD/356/18 – Administraatorid (palgaaste AD 5). Vt https://epso.europa.eu/apply/job-offers/news/3189_languages-candidates-2018-graduate-administrators-competition_et

105      Nimetatud kahe teise konkursi suhtes olid vastavad arvnäitajad: (konkurss EPSO/AD/338/17 – Administraatorid (palgaaste AD 5)) inglise keel 97,31%, prantsuse keel 52,07%, hispaania keel 27,29%, itaalia keel 26,83% ja saksa keel 18,69% (vt https://epso.europa.eu/apply/job-offers/news/2533_languages-candidates-graduate-administrators-2017-competition_et) ja (konkurss EPSO/AST‑SC/06/17 – sekretärid/kantseleitöötajad (palgaastmed SC 1 ja SC 2) inglise keel 91,16%, prantsuse keel 56,82%, itaalia keel 31,27%, hispaania keel 26,22% ja saksa keel 9,99% (vt https://epso.europa.eu/apply/job-offers/news/2893_languages-candidates-secretaries-clerks-2017-competition_et).

106      Vt personalieeskirjade artikkel 27 ametnike töölevõtmise kohta ja samuti vt üldiselt käesoleva ettepaneku punkt 148.