ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kuues koda)
7. oktoober 2009(*)
Taimekaitsevahendid – Toimeaine klorotaloniil – Direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmise muutmine – Direktiiv 2006/76/EÜ – Tagasiulatuv jõud – Üleminekuaja puudumine – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Võrdse kohtlemise põhimõte
Kohtuasjas T‑380/06,
Vischim Srl, asukoht Cesano Maderno (Itaalia), esindajad: advokaadid C. Mereu ja K. Van Maldegem,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Parpala ja B. Doherty,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 22. septembri 2006. aasta direktiivi 2006/76/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ seoses toimeaine klorotaloniil määratlusega (ELT L 263, lk 9) artikli 2 teine lõik,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda),
koosseisus: president A. W. H. Meij, kohtunikud F. Dehousse ja V. Vadapalas (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik C. Kantza,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. septembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
Direktiiv 91/414/EMÜ
1 Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) artikli 4 lõike 1 punkt a näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et taimekaitsevahendi jaoks antakse luba üksnes juhul, kui […] selle toimeained on loetletud I lisas ja [kui on täidetud] kõnealuses lisas sätestatud tingimused […]”.
2 Direktiivi 91/414 artikli 5 lõige 1 sätestab, et „pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilist teadmisi, kantakse toimeaine I lisasse esialgu kuni kümneks aastaks, kui võib eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad [järgmistele] tingimustele”, mis on seejärel määratletud ja mille kohaselt ei tohi nimetatud toimeainetel olla kahjulikku mõju inimeste ega loomade tervisele ega ebasoodsat mõju keskkonnale.
3 Sama direktiivi artikli 5 lõike 4 esimese ja teise taande kohaselt võib toimeainete I lisasse kandmisele kehtestada nõudeid „toimeaine minimaalse puhtusastme” ja „teatavate lisandite laadi ja maksimaalse sisalduse” osas.
4 Direktiivi 91/414 artikli 6 lõige 1 sätestab:
„Toimeaine kandmine I lisasse otsustatakse artiklis 19 sätestatud korras.
Kõnealuses korras otsustatakse ka järgmised küsimused:
– lisasse kandmise tingimused,
– vajaduse korral I lisasse tehtavad muudatused,
[…]”.
5 Direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu kohaselt „[…] võib liikmesriik erandina artiklist 4 lubada 12 aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist enda territooriumil turule viia taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad I lisas loetlemata toimeaineid, mis on juba turul kaks aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemise kuupäeva”.
6 Sama direktiivi artikli 8 lõike 2 teise lõigu kohaselt alustab komisjon tööprogrammi kõnealuste toimeainete järkjärguliseks kontrollimiseks eelmises lõigus osutatud 12 aasta jooksul.
7 Direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 neljanda lõigu kohaselt „[võib] […] [selle] ajavahemiku jooksul […] pärast seda, kui artiklis 19 osutatud komitee on asjaomase toimeaine üle vaadanud, teha kõnealuses artiklis sätestatud korras otsuse kõnealuse toimeaine I lisasse lisamise kohta ja lisamise tingimuste kohta või juhul, kui artiklis 5 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui nõutavat teavet ja andmeid ei ole ettenähtud aja jooksul esitatud, otsuse selle kohta, et kõnealust toimeainet ei kanta I lisasse.” Kõnealune säte näeb ka ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et asjakohaste lubade andmine, tühistamine või muutmine toimub ettenähtud aja jooksul”.
8 Direktiivi 91/414, mida on muudetud nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 806/2003 (ELT L 122, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 301), artikli 19 kohaselt abistab Euroopa Ühenduste Komisjoni regulatiivkomitee, milleks on toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee (edaspidi „komitee”).
9 Toimeaine klorotaloniil osas pikendati direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tähtaega, mis pidi lõppema 26. juulil 2003, komisjoni 20. novembri 2002. aasta määrusega nr 2076/2002 esialgu kuni 31. detsembrini 2005, seejärel komisjoni 12. augusti 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2005 kuni 31. detsembrini 2006, kui just enne nimetatud tähtaega ei võeta vastu otsust klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kohta.
Määrus (EMÜ) nr 3600/92
10 Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3600/92, millega nähakse ette direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 366, lk 10; ELT eriväljaanne 3/13, lk 242), reguleerib erinevate toimeainete, mille hulgas on nimetatud ka klorotaloniil, hindamise menetlust eesmärgiga kanda need võimaluse korral kõnealuse direktiivi I lisasse.
11 Määruse nr 3600/08 artikli 4 lõige 1 sätestab, et „[k]õik tootjad, kes soovivad, et […] direktiivi [91/414] I lisasse kantaks mõni […] toimeaine […], teatavad sellest komisjonile kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast.”
12 Määruse nr 3600/92, mida on muudetud komisjoni 27. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1199/97 (EÜT L 170, lk 19; ELT eriväljaanne 3/21, lk 166), artikli 7 lõiked 1 ja 2 reguleerivad teatajate esitatud toimikute läbivaatamise korda.
13 Määruse nr 3600/92 (muudetud) artikli 8 lõike 3 neljas lõik sätestab:
„[…] [Komisjon] […] esitab pärast […] osutatud läbivaatamist komiteele:
a) direktiivi eelnõu toimeaine kandmise kohta direktiivi I lisasse, sätestades vajaduse korral tingimused, kaasa arvatud tähtaja;
[…]”.
Vaidluse taust
Klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmine
14 Hageja, Vischim Srl, klorotaloniili tootmisega tegelev Itaalia äriühing, teatas komisjonile 8. juulil 1993 oma soovist, et nimetatud toimeaine kantaks direktiivi 91/414 I lisasse.
15 Klorotaloniili osas esitasid nimetatud tähtaja jooksul toimikud üksnes kaks teatajat, nimelt äriühing ISK Biotech Europe (kes on hindamismenetluse käigus asendunud äriühinguga Zeneca Agrochemicals, kellest omakorda on saanud äriühing Syngenta) ja hageja.
16 Pärast toimikute läbivaatamist võttis komisjon 16. septembril 2005 vastu direktiivi 2005/53/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, arvates toimeainete hulka klorotaloniili, klorotolurooni, tsüpermetriini, daminosiidi ja metüültiofanaadi (ELT L 241, lk 51).
17 Direktiivi 2005/53 artikli 1 ja selle direktiivi lisa kohaselt on klorotaloniil kantud numbri 102 all direktiivi 91/414 I lisas olevasse tabelisse. Nimetatud tabeli neljandas veerus „Puhtus” on märgitud: „heksaklorobenseeni maksimaalselt 0,01 g/kg.”
18 Klorotaloniili puudutavast uuest hindamise aruandest (14. veebruari 2005. aasta dokument SANCO/4343/2000 lõplik, edaspidi „läbivaatamisaruanne”) nähtub, et heksaklorobenseeni (HCB) maksimaalset sisaldust puudutava kriteeriumi kehtestamisel võeti arvesse FAO (ÜRO Toiduainete ja Põllumajanduse Organisatsioon) poolt 2005. aasta veebruaris vastu võetud klorotaloniili määratlust.
19 Direktiivi 2005/53 artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel vajaduse korral muuta või tühistada klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite olemasolevad load 31. augustiks 2006, kontrollides esiteks, et on täidetud direktiivi 91/414 I lisas klorotaloniili suhtes sätestatud tingimused ning et loa valdajal on olemas direktiivi 91/414 artikli 13 tingimuste kohaselt direktiivi II lisa nõuetele vastav toimik või juurdepääs sellele.
20 Direktiiv 2005/53 jõustus 1. märtsil 2006. Selle artikli 2 esimese ja teise lõigu kohaselt tuleb liikmesriikidel nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid vastu võtta ja avaldada hiljemalt 31. augustiks 2006 ning neid kohaldada alates 1. septembrist 2006.
21 Hageja esitas 25. novembril 2005 hagi direktiivi 2005/53 tühistamiseks (kohtuasi T‑420/05).
22 Nimetatud hagiga seoses esitas hageja kaks järjestikust ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, mis lükati tagasi Esimese Astme Kohtu presidendi 4. aprilli 2006. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (T‑420/05 R, kohtulahendite kogumikus ei avaldata), ja 13. oktoobri 2006. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (T‑420/05 R II, EKL 2006, lk II‑4085), kusjuures viimati nimetatud määrust kinnitas Euroopa Kohtu president oma 3. aprilli 2007. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (C‑459/06 P(R), kohtulahendite kogumikus ei avaldata).
Direktiivi 91/414 I lisasse kandmise muutmine
23 FAO avaldas 2005. aasta detsembris hagejalt saadud teabe põhjal uue klorotaloniili määratluse, mille kohaselt HCB piirnorm on 0,04 g/kg.
24 Hageja teavitas komisjoni sellest uuest määratlusest 16. detsembri 2005. aasta kirjas.
25 Märtsis 2006 palus komisjon referentliikmesriigil hinnata erinevaid uuele FAO klorotaloniili määratlusele vastavaid klorotaloniili teisendeid, kaasa arvatud hageja toode.
26 Samal ajal saatsid komisjoni teenistused liikmesriikidele järgmise sisuga elektroonilise kirja:
„[Referentliikmesriik] hindab erinevat päritolu toodete (kaasa arvatud Vischimi) nõuetele vastavust. Kui leitakse, et nimetatud tooted on sama ohutud kui võrdlustoode, kavatseb komisjon muuta direktiivi [91/414] osas, mis puudutab HCB lubatud piirmäära. Sellisel juhul võib osutuda keeruliseks muuta ametlikku teksti enne 1. septembrit 2006, mistõttu võib nimetatud kuupäeva paiku olla vajalik rakendada teatavat halduspaindlikkust. Toodete siseriiklikult turult eemaldamine ja vähese aja möödudes nende taas turule lubamine oleks ebapraktiline. On selge, et lubade kehtetuks tunnistamine on endiselt kohustuslik juhul, kui selgub, et toimiku läbivaatamise tulemused on selgelt ebasoodsad või kui ei ole järgitud haldusnõudeid.”
27 Toimikute läbivaatamise järel märtsis 2006 leidis referentliikmesriik, et HCB 0,04 g/kg sisaldusega klorotaloniili kasutamisega ei kaasne direktiivi 2005/53 vastuvõtmisel arvesse võetud ohtudele lisaks täiendavaid ohtusid. Seetõttu tegi referentliikmesriik ettepaneku muuta direktiivis 2005/53 sätestatud klorotaloniili määratlust.
28 Komitee kiitis nimetatud muudatuse heaks 13.–14. juulil 2006. Muudetud määratluse kohaldamise tähtaja kohta on komitee koosoleku protokollis märgitud eelkõige järgmist:
„[K]õnealuse määratluse muudatuse osas saavutati üldine konsensus ja komisjon kohustus eelnõu kohta viivitamata ettepaneku tegema […]. Mis puudutab kuuekuulise tähtaja võimalikku pikendamist puuduolevate teadusuuringute esitamiseks, siis ei näi see olevat põhjendatud. Tähtaja pikendamine võib luua pretsedendi ja tuua komisjoni jaoks kaasa etteheiteid teatajate ebavõrdse kohtlemise kohta […]. Seetõttu ei ole mõistlik direktiivis ettenähtud tähtajast kõrvale kalduda […]. Ühendkuningriik on kõnealusel juhul taotlenud nõuetele vastavusse viimise tähtaja pikendamist, et võimaldada Vischimil pärast toimeaine I lisasse kandmise otsuse tegemist algatada siseriiklikus õiguses ettenähtud vahekohtumenetlust selgroogsetel loomadel tehtavate katsete tulemustele juurdepääsu saamiseks.”
29 Hageja märkis 27. juulil 2006 komisjonile saadetud kirjas, et „selleks, et tagada muudatuse tõhus mõju [nende] lubade suhtes, peaks see esiteks jõustuma enne 31. augustit 2006 ja teiseks kehtestama liikmesriikidele uue tähtaja, mis võimaldaks viimastel kontrollida I lisasse kandmise tingimuste täitmist”. Komisjon nimetatud kirjale ei vastanud.
30 Ajavahemikus juulist kuni septembrini 2006 sai hageja kirjad Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi, Belgia Kuningriigi ja Iirimaa pädevatelt asutustelt, milles teda teavitati kavatsusest tema toode turult eemaldada.
31 Ühendkuningriigi ametiasutustelt hagejale 28. juulil 2006 saadetud kirjas on eelkõige märgitud järgmist:
„[Teie toode] on kooskõlas uue [puhtuse-] määratlusega, mida [komitee] muutis 13.–14. juulil 2006, kuid te ei ole seni tõendanud, et teil on juurdepääs II lisas nõutavatele andmetele […] olemasolevate klorotaloniili sisaldavate lubatud toodete osas. Teade kavatsuse kohta eemaldada turult teie tooted, mis sisaldavad klorotaloniili, on lisatud käeolevale kirjale.”
32 Komisjon võttis 22. septembril 2006 vastu direktiivi 2006/76/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ seoses toimeaine klorotaloniil määratlusega (ELT L 263, lk 9, edaspidi „vaidlustatud direktiiv”).
33 Vaidlustatud direktiivi artikli 1 kohaselt asendatakse klorotaloniili määratlus direktiivi 91/414 I lisasse kandmisel direktiivi lisas oleva tabeli kohaselt. Nimetatud tabeli neljandas veerus „Puhtus” on märgitud: „heksaklorobenseeni maksimaalselt 0,04 g/kg.”
34 Vaidlustatud direktiiv jõustus 23. septembril 2006. Nimetatud direktiivi artikli 2 kohaselt tuleb liikmesriikidel selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtta ja avaldada hiljemalt 31. augustiks 2006 ning neid kohaldada alates 1. septembrist 2006.
Menetlus ja poolte nõuded
35 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 15. detsembril 2006.
36 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel esitas hageja samal päeval eraldi dokumendina kiirendatud menetluse taotluse. Esimese Astme Kohtu neljanda koja esimees jättis selle taotluse 24. jaanuari 2007. aasta otsusega rahuldamata.
37 Komisjon esitas 27. veebruaril 2007 eraldi dokumendina vastuvõetamatuse vastuväite. Pärast seda, kui hageja oli esitanud omapoolsed märkused, liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2007. aasta määrusega.
38 Kostja vastuse esitamise järel asus Esimese Astme Kohus, tuginedes kodukorra artikli 47 lõikele 1, seisukohale, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik.
39 Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis on muutunud, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kuuenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.
40 Kuna ühel koja liikmel ei olnud võimalik käesoleva asja läbivaatamisel osaleda, määras Esimese Astme Kohtu president kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta teise kohtuniku.
41 Pärast poolte ärakuulamist liideti käesolev asi suulise menetluse huvides kohtuasjaga T‑420/05.
42 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus avada suulise menetluse ja esitada menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele nad vastasid 16. juunil ning 7. ja 14. juulil 2008.
43 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. septembri 2008. aasta kohtuistungil.
44 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada osaliselt vaidlustatud direktiiv, eelkõige selle artikli 2 teine lõik;
– kohustada komisjoni kehtestama vaidlustatud direktiivi osas täpsed, mõistlikud ja nõuetekohased tähtajad;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
45 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
46 Esiteks, mis puudutab hageja taotlust, et Esimese Astme Kohus kohustaks komisjoni kehtestama vaidlustatud direktiivi osas täpsed, mõistlikud ja nõuetekohased tähtajad, tuleb meenutada, et EÜ artiklil 230 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames ei kuulu ühenduse kohtu pädevusse institutsioonidele ettekirjutuste tegemine (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑155/04: SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4797, punkt 28).
47 Seega on hageja teise nõudena esitatud taotlus vastuvõetamatu.
48 Teiseks, mis puudutab nõuet tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 2 teine lõik, siis leiab komisjon, et nimetatud nõue on vastuvõetamatu, tuginedes esiteks väitele, et hageja poolt taotletud direktiivi osaline tühistamine on võimatu ja teiseks vaidlustatud direktiivi normatiivsele iseloomule.
49 Hageja väidab, et kõnealune nõue on vastuvõetav.
50 Mis puudutab komisjoni esimest vastuvõetamatuse vastuväidet, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse õigusakti osaline tühistamine võimalik vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist on nõutud, on ülejäänud aktist eraldatavad. Eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamise tagajärjel muutub vaidlustatud akti sisu (vt Euroopa Kohtu 27. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑540/03: Euroopa Parlament vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5769, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).
51 Vaidlustatud direktiivi artikli 2 teise lõigu kohaselt tuleb liikmesriikidel kohaldada nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme alates 1. septembrist 2006, seega tagasiulatuvalt.
52 Hageja väidab, et tema poolt esitatud hagi eesmärk ei ole taotleda vaidlustatud direktiivi, mis põhiosas on hageja suhtes soodne, tühistamist tervikuna, vaid et see puudutab üksnes vaidlusaluses sättes ette nähtud ajalist kohaldamisala.
53 Komisjon väidab, et kõnealune säte, mis kehtestab vaidlustatud direktiivi ajalise kohaldamisala, ei ole direktiivist eraldatav, kuna nimetatud sätte tühistamise korral muutuks direktiiv kohaldamatuks.
54 Selles küsimuses tuleb meenutada, et miski ei takista ühenduse õigusakti vaidlustamast üksnes selle ajalise kohaldamisala, eelkõige tagasiulatuva mõju osas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑368/89: Crispoltoni, EKL 1991, lk I‑3695, ja 1. aprilli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjas C‑260/91 ja C‑261/91: Diversinte ja Iberlacta, EKL 1993, lk I‑1885).
55 Lisaks võib ühenduse kohus hagi puhul, millega ei taotleta hageja suhtes soodsa materiaalõigusnormi tühistamist, vaid millega taotletakse üksnes selle ajalist kohaldamisala sätestava sätte tühistamist, EÜ artikli 231 teise lõigu alusel otsustada vaidlustatud õigusakt olemasoleval kujul jõusse jätta, kuni pädevad institutsioonid on võtnud kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑7/99: Medici Grimm vs. nõukogu, EKL 2000, lk II‑2671, punktid 93 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, kuigi EÜ artikli 231 teises lõigus on nimetatud üksnes määruseid, kuulub see säte kohaldamisele institutsioonide aktidele, millel ka sel juhul, kui need ei ole määrused, on määrustega sarnane mõju (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑295/90: Euroopa Parlament vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑4193, punkt 26).
56 Seega tuleb tagasi lükata komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt ei ole vaidlustatud direktiivi võimalik tühistada osaliselt, st tühistades üksnes direktiivi ajalise kohaldamisala sätestava artikli 2 teise lõigu.
57 Mis puudutab komisjoni teist vastuvõetamatuse vastuväidet, mis tugineb vaidlustatud direktiivi normatiivsele iseloomule, siis tuleb meenutada, et asjaolu, et EÜ artikli 230 neljas lõik ei käsitle sõnaselgelt füüsiliste või juriidiliste isikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, ei ole piisav sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks (Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑135/96: UEAPME vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2335, punkt 63, ja Esimese Astme Kohtu 10. septembri 2002. aasta määrus kohtuasjas T‑223/01: Japan Tobacco ja JT International vs. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II‑3259, punkt 28).
58 Lisaks tuleb märkida, et hagejat kui teatajat ja kehtivate klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite kasutuslubade omanikku puudutab otseselt ja isiklikult see, kas nimetatud toimeaine on kantud direktiivi 91/414 I lisasse, nagu direktiiv 2005/53 ette näeb, ja seega vaidlustatud direktiiv, millega nimetatud lisasse kandmise tingimusi muudetakse. Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud direktiiv võeti vastu hageja poolt taotletud ja tema toodet puudutava hindamismenetluse järel.
59 Eeltoodust tuleneb, et hageja on õigustatud taotlema vaidlustatud direktiivi tühistamist osas, mis puudutab nimetatud direktiivi artikli 2 teises lõigus sätestatud ajalist kohaldamisala.
Põhiküsimus
Poolte argumendid
60 Oma hagi toetuseks esitab hageja esiteks väite põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Vaidlustatud direktiivis puuduvad põhjendused selle tagasiulatuva mõju kohta. Komisjon ei selgitanud nimetatud tagasiulatuva mõju de jure ega de facto toimet, mis võimaldaks muudetud määratlust tõhusalt kohaldada.
61 Hageja teise väite kohaselt on rikutud direktiivi 91/414 artikli 8 lõiget 2 ja määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 punkti a. Hageja arvates kohustavad nimetatud sätted komisjoni kehtestama direktiiviga, mis käsitleb toimeaine kandmist direktiivi 91/414 I lisasse, üleminekuperioodi kehtivate siseriiklike lubade läbivaatamiseks. Hageja väitel kinnitab selle kohustuse olemasolu komisjoni senine praktika. Selleks et nimetatud üleminekuperioodil oleks mõtet ja et see oleks tõhus, oleks see tulnud tingimata määrata etteulatuvalt ehk alates vaidlustatud direktiivi jõustumisest. Käesoleval juhul rikkus komisjon sellise üleminekuperioodi kehtestamata jätmisega tema suhtes direktiivis 91/414 ja määruses nr 3600/92 sätestatud olulist menetlusnormi.
62 Keskendudes oma väidetes eelkõige asjaolule, et vaidlustatud direktiivis puudub üleminekuperioodi kehtestav säte, väidab hageja lisaks, et komisjon rikkus tagasiulatuva jõu lubamatuse, õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.
63 Selles küsimuses meenutab hageja kohtupraktikat, mille kohaselt võib ühenduse meedet kohaldada tagasiulatuvalt üksnes erandjuhtudel, kui seda nõuab taotletav eesmärk, ja tingimusel, et huvitatud isikute õiguspärane ootus on kaitstud. Käesoleva juhul ei ole kumbki nimetatud tingimustest täidetud.
64 Vaidlustatud direktiivi tagasiulatuvat mõju ei saa põhjendada vajadusega vältida direktiivis 2005/53 sätestatud kitsama määratluse kohaldamist. Nimetatud määratlus on juba tekitanud õiguslikke tagajärgi, milleks on hageja kasutuslubade tühistamine. Neil asjaoludel on tagasiulatuval muudatusel mõju üksnes juhul, kui sellega koos kehtestatakse etteulatuvalt üleminekuperiood, mille jooksul on võimalik tõendada kooskõla uue määratlusega.
65 Lisaks on uue üleminekuperioodi kehtestamata jätmine vastuolus ettevõtjate õiguspäraste ootustega, mis on tekkinud kohaldamisele kuuluvate õigusnormide ja komisjoni praktika alusel. Eelkõige kahjustab vaidlustatud direktiivi tagasiulatuv mõju uue üleminekuperioodi puudumise korral hageja õiguspäraseid ootusi, kuna viimasel ei olnud võimalik tugineda klorotaloniili määratluse muutmisest tulenevatele õigustele.
66 Hageja väidab, et üleminekuperioodi puudumise tõttu ei olnud tal võimalik „kella tagasi keerata” ega esitada siseriiklikule pädevale asutusele toimikut, et viimane saaks kontrollida hageja toote vastavust vaidlustatud direktiiviga kehtestatud muudetud määratlusele. Liikmesriikidel ei olnud omakorda võimalik täita kohaldatavatest muudetud sätetest tulenevaid kohustusi, eelkõige kohustust kontrollida või uuesti läbi vaadata hageja siseriiklikud kasutusload klorotaloniili uue määratluse alusel. Seetõttu puudub vaidlustatud direktiivil kasulik mõju ja sellega rikutakse õiguskindluse põhimõtet.
67 Lisaks ei kohelnud komisjon hagejat võrdselt tootjatega, keda puudutasid muud kõnesolevas valdkonnas vastuvõetud õigusaktid, mis näevad pärast toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmist ette üleminekuperioodi, eelkõige Syngentaga, kes on samuti klorotaloniilist teataja ja kelle suhtes nähti direktiiviga 2005/53 ette kõnealune üleminekuperiood.
68 Komisjon vaidlustab hageja argumendid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
69 Esimese Astme Kohus leiab, et esiteks tuleb analüüsida direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 punkti a väidetavat rikkumist ning komisjoni varasemat praktikat, seejärel erinevate õiguse üldpõhimõtete rikkumist, millele hageja tugineb, ning lõpuks põhjendamiskohustuse rikkumist.
– Direktiivi 91/414 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 punkti a väidetav rikkumine ja komisjoni varasema praktika väidetav mittejärgimine
70 Esiteks, mis puudutab väidetavalt rikutud õigusnorme, siis tuleb märkida, et ühestki kõnealusest normist ei tulene komisjoni kohustust näha ette üleminekuperiood kehtivate siseriiklike lubade uueks läbivaatamiseks.
71 Esiteks kehtestab direktiivi 91/414 artikli 8 lõige 2 tööprogrammi ja tähtajad selliste toimeainete uurimiseks, mis on turul olnud kaks aastat pärast kõnealuse direktiivi teatavakstegemise kuupäeva, eesmärgiga kanda need toimeained selle direktiivi I lisasse. Seega ei käsitle direktiivi 91/414 artikli 8 lõige 2 vähimalgi määral komisjoni poolt üleminekuperioodi kehtestamist pärast seda, kui toimeaine on I lisasse kantud.
72 Teiseks näeb määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 punkt a ette, et vajadusel kehtestab komisjon toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise direktiivi projektis I lisasse kandmise tingimused, sealhulgas tähtaja. Kõnealune säte kehtestab seega teatavad rakenduseeskirjad seoses toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmisega. Nimetatud sättest ei tulene komisjoni kohustust näha ette üleminekuperiood pärast I lisasse kandmist kehtivate siseriiklike lubade uueks läbivaatamiseks.
73 Eeltoodu peab käesolevas asjas paika seda enam, et vaidlustatud direktiiv ei tunnista kehtetuks direktiivi 2005/53, vaid üksnes muudab direktiivi 91/414 I lisa kõnesoleva toimeaine määratluse osas. Vaidlustatud direktiiv ei muuda mingil viisil nimetatud toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise korda. Kõnealuse I lisasse kandmise korra kohaselt pidi hageja komisjoni 27. aprilli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 933/94, millega sätestatakse taimekaitsevahendite toimeained ja määratakse referentliikmesriigid komisjoni määruse (EMÜ) nr 3600/92 rakendamiseks (EÜT L 107, lk 8; ELT eriväljaanne 03/16, lk 84), mida on muudetud komisjoni 21. septembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2230/95 (EÜT L 225, lk 1), artikli 2 ja määruse nr 3600/92, mida on täiendatud komisjoni 12. oktoobri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2266/2000 (EÜT L 259, lk 27; ELT eriväljaanne 3/30, lk 388), artikli 6 kohaselt esitama koondtoimiku ja täieliku toimiku. Selle menetluse lõpus võttis komisjon vastu direktiivi 2005/53, millega kanti kõnesolev toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse ja mis näeb ette üleminekuperioodi enne toimeaine lisasse kandmise kehtimahakkamist. Käesoleval juhul järgnes klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmisele nõuetekohane üleminekuperiood, mis võimaldas siseriiklikel pädevatel asutustel kontrollida kehtivaid kasutuslubasid.
74 Seega ei kujuta asjaolu, et vaidlustatud direktiiv ei näe ette kõnealust üleminekuperioodi, endast hageja poolt viidatud sätete rikkumist.
75 Teiseks, seoses hageja väitega, mis puudutab komisjoni senist praktikat, tuleb märkida, et pelk halduspraktika, mis ei ole vastuolus kehtivate õigusnormidega ja millega ei kaasne kaalutlusõiguse teostamist, võib tekitada huvitatud isikutes õiguspärase ootuse (vt Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Käesolevas asjas väidab komisjon, et oma väljakujunenud praktika kohaselt nõuab ta, et liikmesriigid võtaksid kuue kuu jooksul alates toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kuupäevast teatud meetmeid.
77 Komisjoni väljakujunenud praktika, mille raames kehtestati ajavahemik, et huvitatud isikud saaksid valmistuda toimeaine lisamisest tulenevate uute tingimuste täitmiseks ja liikmesriigid vaadata läbi kehtivaid kasutuslubasid, nähtub ka direktiivi 2005/53 põhjendustest 9 ja 10.
78 Siiski tuleb märkida, et nimetatud praktika puudutab esiteks eelkõige liikmesriike, kellele see paneb kohustused, eeskätt seoses neile antud kasutuslubade läbivaatamise tähtajaga, ja teiseks toimeaine esmast direktiivi 91/414 I lisasse kandmist.
79 Seetõttu tuleb märkida, et hageja eksib, viidates komisjoni praktikale eesmärgiga väita, et käesolevas asjas oli komisjonil kohustus näha ette üleminekuperiood kehtivate siseriiklike kasutuslubade läbivaatamiseks. Praktika, millele hageja viitab, ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv.
80 Seega ei rikkunud komisjon vaidlustatud direktiivis üleminekuperioodi kehtestamata jättes ei direktiivi 91/414 artikli 8 lõiget 2 ega määruse nr 3600/92 artikli 8 lõike 3 punkti a, ega kaldunud kõrvale oma varasemast praktikast.
– Väide, mille kohaselt rikkus komisjon tagasiulatuva jõu lubamatuse, õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid
81 Tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte nõuab, et ühenduse õigusnormid peavad olema nii selged ja täpsed, et õigussubjektidel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (Euroopa Kohtu 9. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas C‑169/80: Gondrand ja Garancini, EKL 1981, lk 1931, punkt 17).
82 Lisaks on õiguskindluse põhimõttega üldjuhul vastuolus see, kui ühenduse õigusaktis on ette nähtud, et see hakkab kehtima enne selle avaldamist, välja arvatud erandjuhul, kui seda nõuab eesmärk, mida soovitakse saavutada, ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 20; vt lisaks direktiivi tagasiulatuva mõju kohta Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 45).
83 Seega tuleb käesolevas asjas teha esiteks kindlaks, kas taotletav eesmärk õigustab vaidlustatud direktiivi tagasiulatuvat iseloomu ja teiseks, kas hageja õiguspäraste ootuste kaitsest on nõuetekohaselt kinni peetud ning kas viimati nimetatul oli võimalik olla üheti mõistetavalt teadlik oma õigustest ja kohustustest ning võtta seejärel vastavaid meetmeid.
84 Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb vaidlustatud direktiivi põhjendustest 1 ja 2, et komisjon muutis klorotaloniili määratlust, et võtta arvesse FAO uut määratlust, mis avaldati pärast direktiivi 2005/53 vastuvõtmist. Kõnealuse FAO määratlusega, mis muutis kehtetuks direktiivi 2005/53 vastuvõtmise kuupäeval kehtinud määratluse, muudeti HCB piirmäära, suurendades seda 0,01 g/kg-lt 0,04 g/kg-le.
85 Selles osas märgib komisjon vaidlustatud direktiivi põhjenduses 4, et „[k]una direktiivis 2005/53 nõutakse, et liikmesriigid kohaldavad selle artiklit 2 alates 1. septembrist 2006, tuleks ka [klorotaloniili] muudetud määratlus[t] kohaldada sellest kuupäevast alates […].”
86 Nimetatud viidetest tuleneb, et muudetud määratluse tagasiulatuvat mõju ette nähes soovis komisjon vältida seda, et liikmesriigid oleksid kohustatud kohaldama, kuigi väga lühiajaliselt, direktiivis 2005/53 sätestatud rangemat määratlust. Seda eesmärki arvestades tuli ette näha, et klorotaloniili muudetud määratlus kuulub kohaldamisele alates esialgse määratluse kohaldamiseks kehtestatud kuupäevast.
87 Seega tuleb märkida, et käeolevas asjas on täidetud eespool punktis 82 viidatud kohtupraktikast tulenev esimene tingimus, nimelt et taotletava eesmärgi saavutamiseks peab vaidlustatud direktiiv kehtestama uue, laiema määratluse tagasiulatuva kohaldamise. Samuti ei vaidlusta hageja vaidlustatud direktiivi tagasiulatuvat iseloomu osas, milles see kehtestab uue laiema määratluse.
88 Mis puudutab teist tingimust, nimelt huvitatud isikute õiguspäraste ootuste kaitset, siis tuleb kõigepealt märkida, et kuna vaidlustatud direktiiviga ettenähtud muudetud määratluse ainus tagajärg seisnes selles, et see kergendas toimeaine kõnealuse direktiivi I lisasse kandmise tingimusi, siis ei saanud selle tagasiulatuv mõju iseenesest kahjustada asjaomaste ettevõtjate õiguspäraseid ootusi.
89 Hageja väidab sellegipoolest, et vaidlustatud direktiiv rikub õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste põhimõtet, kuna see ei kehtesta üleminekuperioodi, mis võimaldaks hagejal valmistuda toimeaine lisamisest tulenevate uute tingimuste täitmiseks ja kohustab liikmeriike kehtivaid siseriiklikke kasutuslubasid uuesti läbi vaatama.
90 Selles küsimuses tuleb meenutada (vt eespool punktid 70–80), et ei kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ega komisjoni praktika ei viita viimase kohustusele kehtestada antud juhul niisugune üleminekuperiood.
91 Lisaks ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et komisjon andis talle põhjust õiguspäraseks ootuseks, et klorotaloniili määratluse muutmisele järgneb uus üleminekuperiood. Kuna hageja ise algatas kõnealuse muudatuse (vt eespool punktid 23 ja 24), mis muudab tema toote kasutusloa suhtes kohaldatavad nõuded leebemaks, siis ei ole õiguskindluse ja õiguspäraste ootuste kaitse põhimõtetega vastuolus see, kui ei kehtestata üleminekuperioodi, mis võimaldab hagejal valmistuda uute nõuete täitmiseks.
92 Käeolevas asjas vastavad kõik direktiivis 2005/53 kehtestatud määratlusele vastavad tooted a fortiori vaidlustatud direktiivis kehtestatud määratlusele, mistõttu ei tule liikmesriikidel ega hagejal võtta uute nõuete täitmiseks valmistumiseks erilisi meetmeid ega teha erilisi jõupingutusi, mis põhjendaks õiguspärase ootuse tekkimist selleks üleminekuperioodi kehtestamise osas.
93 Konkreetselt õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt võimaldasid direktiiv 2005/53 ja kõnesoleval ajal kohaldamisele kuuluvad selged ja täpsed sätted, mida vaidlustatud direktiiv kehtetuks ei tunnistanud, hagejal üheti mõistetavalt olla teadlik nimetatud õigusnormidest tulenevatest kohustustest. Hagejal oli võimalik toimida kõnealuste normide kohaselt ning juhul, kui ta soovis kehtivaid kasutuslubasid säilitada, esitada direktiivi 91/414 II lisa nõuetele vastava täieliku toimiku. Direktiivi 2005/52 vastuvõtmisele järgnenud üleminekuperioodi jooksul oli selgelt hageja huvides esitada kehtivate kasutuslubade säilitamise eesmärgil nimetatud toimik või tõendada, et tal on sellele juurdepääs.
94 Hagejat teavitati direktiivi 2005/53 artikli 3 lõike 1 kohaselt sellest, et kõnealuse kohustuse – mis on sõltumatu toodete ühenduse määratlusele vastavuse nõudest – täitmata jätmise korral tunnistatakse hageja kasutusload kehtetuks.
95 Lisaks, enam kontekstiga seotult nähtub käesoleva asja asjaoludest, et hageja oli teadlik sellest, et komisjon kavatses klorotaloniili määratlust muuta, et võtta arvesse FAO poolt detsembris 2005 kehtestatud määratlust ning et nimetatud muudatus kuulus kohaldamisele lubade uuel läbivaatamisel direktiivi 2005/53 artikli 3 lõike 1 kohaselt.
96 Vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisele eelnenud menetlus algatati hagejalt 16. septembril 2005 saadud teabe põhjal ja viimast teavitati aprillis 2006 referentliikmesriigi poolt koostatud aruandest, milles tehti ettepanek muuta direktiivis 2005/53 sätestatud määratlust, ning komitee poolt 13.–14. juulil 2006 tehtud sellekohasest ettepanekust.
97 Hageja poolt esitatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi pädeva asutuse 28. juuli 2006. aasta kirjast (vt eespool punkt 31) ja komisjoni poolt esitatud Iirimaa pädeva asutuse 30. augusti 2006. aasta kirjast ning Belgia Kuningriigi pädeva asutuse 7. septembri 2006. aasta kirjast nähtub, et teatavaid hageja lube ei tunnistatud kehtetuks mitte direktiivis 2005/53 sätestatud klorotaloniili määratlusele mittevastavuse tõttu, vaid seetõttu, et hageja ei esitanud direktiivi 91/414 II lisas kehtestatud nõuetele vastavat toimikut ega tõendanud, et tal on sellele juurdepääs.
98 Seega ei saa hageja tugineda õigusele kõrvaldada puudused toimikus uue lubade läbivaatamise menetluses uue üleminekuperioodi jooksul, kuna tal oli võimalik esitada direktiivi 91/414 II lisaga kooskõlas olev toimik direktiivi 2005/53 vastuvõtmisele järgnenud üleminekuperioodi jooksul. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et nimetatud toimiku esitamise suhtes kohaldatavad nõuded ei ole muutunud. Direktiivi 91/414 II lisaga kooskõlas olevad toimikud vastavad direktiivi 2005/53 ja vaidlustatud direktiivis sätestatud nõuetele. Ei klorotaloniili määratluse ega nõuetekohase toimiku osas ei olnud komisjonil alates vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisest põhjust kohustada liikmesriike viima läbi uut kehtivate lubade läbivaatust ega kehtestada selleks üleminekuperioodi.
99 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud direktiiviga kehtestatud uue määratlusega ei rikutud õiguskindluse ega õiguspäraste ootuste kaitse põhimõtteid. Tuleb lisada, et vastupidi hageja väidetele ei puudu vaidlustatud direktiivil ka kasulik mõju. Nimetatud direktiivi alusel on võimalik säilitada kehtivad load toodete osas, mis vastavad selles direktiivis kehtestatud uuele määratlusele, tingimusel, et loa omanik on täitnud muud direktiivis 2005/53 sätestatud nõuded.
100 Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet, siis nimetatud põhimõtte rikkumisega on tegemist üksnes juhul, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt siis, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25).
101 Seega taanduvad hageja väited selles küsimuses sisuliselt erinevate olukordade võrdlemisele. Toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise korral ei ole tegemist sama juhtumiga kui juhul, kui muudetakse selle toimeaine määratlust pärast nimetatud lisasse kandmist, mistõttu ei olnud vaidlustatud direktiivis vaja ette näha samu üleminekumeetmeid kui need, mis on sätestatud direktiivis 2005/53, mida pealegi ei tühistatud.
102 Lisaks, kuna hagejal nagu teistelgi tootjatel oli võimalus kasutada direktiivi 2005/53 vastuvõtmisele ja seega klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmisele järgnenud üleminekuperioodi eeskätt selleks, et esitada selle aja jooksul siseriiklikule pädevale asutusele direktiivi 91/414 II lisa nõuetele vastav toimik, ei saa ta väita, et tegemist oleks ebavõrdse kohtlemisega võrrelduna teiste nimetatud aine või mis tahes muude ainete tootjatega pärast vastava aine kandmist kõnealuse direktiivi I lisasse. Hageja ei ole ka tõendanud, et komisjon oleks teistele tootjatele pärast direktiivi 91/414 I lisasse kantud toimeaine määratluse muutmist ette näinud üleminekuperioode.
103 Seega ei ole komisjon rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, jättes vaidlustatud direktiivis kehtestamata üleminekuperioodi direktiivi 2005/53 artikli 3 lõikes 1 sätestatud kehtivate lubade uueks läbivaatamiseks.
104 Eeltoodust tuleneb, et nõustuda ei saa ühegi hageja väitega, mille kohaselt on rikutud õiguse üldpõhimõtteid.
– Väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
105 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artiklis 253 nõutud põhjendustest selgelt ja üheti mõistetavalt nähtuma vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlused, nii et isikud, keda akt puudutab, võiksid oma õiguste kaitsmise eesmärgil tutvuda akti põhjendustega ja ühenduse kohus saaks teostada omapoolset kontrolli (vt Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑89/00: Europe Chemi-Con (Saksamaa) vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3651, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika].
106 Esiteks tuleb seoses vaidlustatud direktiivi ajalist kohaldamisala määratlevat sätet puudutavate põhjenduste väidetava puudumisega märkida, et vaidlustatud direktiivi põhjendustes 1, 2 ja 4, millele on viidatud eespool punktides 84 ja 85, on selgelt ära toodud põhjused selle kohta, miks komisjon andis muudetud määratlusele tagasiulatuva jõu.
107 Teiseks ei olnud komisjon kohustatud esitama põhjuseid selle kohta, miks ta otsustas mitte ette näha üleminekuperioodi siseriiklike lubade uueks läbivaatamiseks. Nagu eespool viidatud kaalutlustest nähtub, ei kohusta hageja poolt viidatud kohaldamisele kuuluvad õigusnormid, komisjoni varasem praktika ega õiguse üldpõhimõtted komisjoni kõnealust üleminekuperioodi ette nägema.
108 Seega on ekslik hageja väide, mille kohaselt vaidlustatud direktiivi ei ole põhjendatud.
109 Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
110 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Vischim Srl-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. oktoobril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad