Language of document :

30. juulil 2021 esitatud hagi – UniCredit ja UniCredit Bank versus komisjon

(kohtuasi T-453/21)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: UniCredit SpA (Rooma, Itaalia), UniCredit Bank AG (München, Saksamaa) (esindajad: advokaadid I. Vandenborre, S. Dionnet, M. Siragusa, G. Rizza ja B. Massella Ducci Teri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tühistada tervikuna või osaliselt komisjoni 20. mai 2021. aasta otsus C(2021) 3489 (final) asjas COMP/AT.40324 – Euroopa riigivõlakirjad (edaspidi „otsus“), kus leiti, et hagejad rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes 9. septembrist 2011 kuni 28. novembrini 2011 ühes ja vältavas rikkumises, mis leidis aset Euroopa riigivõlakirjade sektoris, ja/või trahv;

teise võimalusena vähendada trahvisummat oluliselt, kasutades oma täielikku pädevust;

mõista kohtukulud välja komisjonilt;

anda menetlust korraldava meetme või menetlustoimingu raames komisjonile korraldus esitada mittekonfidentsiaalne versioon märkustest, mille kolmas isik komisjoni konkurentsi peadirektoraadist esitas uurimise AT.40324 käigus pärast vastuväiteteatise saatmist ja suulist ärakuulamist, nii et need märkused saaks lisada toimikusse.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad 11 väidet.

Esimene väide, mille kohaselt rikkus komisjon oma põhjendamiskohustust, kuna otsuses ei ole asjaomane turg või asjaomased turud nõuetekohaselt määratletud.

Teine väide, mille kohaselt on otsuses ekslikult leitud, et UniCredit osales ühes ja vältavas rikkumises, mille keskmes oli esmasturg, vaatamata sellele, et UniCrediti kaupleja ei kaubelnud sel turul.

Kolmas väide, mille kohaselt ei toeta komisjoni järeldust, et UniCredit osales ühes ja vältavas rikkumises, mis kujutas endast eesmärgi tõttu konkurentsipiirangut, samast ajast pärit tõendid, ja see ei ole piisavalt põhjendatud.

Neljas väide, mille kohaselt komisjon eksis, kui tuvastas, et UniCredit osales eesmärgi tõttu konkurentsi piiramises, ega analüüsinud oma tegevuse võimalikku mõju järelturule.

Viies väide, mille kohaselt komisjon eksis, kui tuvastas, et UniCredit osales eesmärgi tõttu konkurentsi piiramises, ega analüüsinud majanduslikku konteksti.

Kuues väide, mille kohaselt hindas komisjon valesti asjaolusid, mis puudutasid hagejate osalust väidetavas kartellis.

Seitsmes väide, mille kohaselt oli otsuses kasutatud trahvi kindlaksmääramise meetod ekslik, sest komisjon i) kasutas müügiväärtuse arvutamisel vale asendusväärtust, ii) ei kasutanud trahvisumma määramisel parimaid olemasolevaid andmeid, iii) ei hinnanud UniCrediti antud alternatiivsete andmete sobivust, ja iv) rikkus oma põhjendamiskohustust.

Kaheksas väide, mille kohaselt oli komisjoni meetod poolte müügiväärtuse asendusväärtuste arvutamiseks ilmselgelt põhjendamatu ja oma eesmärgi saavutamiseks sobimatu, sest see ei kajastanud õigesti UniCrediti ja teiste poolte suhtelist kaalu väidetavas rikkumises.

Üheksas väide, mille kohaselt rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet ja karistuse individualiseerimise põhimõtet, vähendades UniCrediti põhisumma muutuvat osa teiste pooltega võrreldes vaid 1% võrra.

Kümnes väide, mille kohaselt rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet ja karistuse individualiseerimise põhimõtet, jättes trahvi põhisumma oluliselt muutmata a) trahvide arvutamise suuniste § 37 alusel ja/või b) leevendavate tegurite tõttu. Selle tulemusel ei kajastanud lõplik trahvisumma objektiivseid erinevusi UniCrediti olukorra ja teiste poolte olukorra vahel.

Üheteistkümnes väide, mille kohaselt tuleks Üldkohtul oma täielikku pädevust kasutades korrigeerida komisjoni poolt UniCreditile ebaproportsionaalse ja ebaõiglase trahvi määramine.

____________