KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 15. novembril 20071(1)
Kohtuasi C‑404/06
Quelle AG
versus
Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))
Tarbijakaitse – Direktiiv 1999/44/EÜ – Tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid – Müüja õigus nõuda lepingule mittevastava kauba asendamise korral ostja käest hüvitist selle kauba kasutamise eest – Kauba asendamine tasuta
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas küsib siseriiklik kohus, kas Saksa tsiviilseadustiku sätted, mis lubavad müüjal puudusega kauba asendamise korral nõuda ostjalt rahalist hüvitist kauba kasutamise eest, on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (edaspidi „direktiiv”).(2) Euroopa Kohtul avaneb nii esmakordselt võimalus tõlgendada direktiivi 1999/44 eelotsuse menetluses.
2. Nimetatud küsimus tõusetus Bundesgerichtshofi menetluses olevas Quelle AG (edaspidi „Quelle”) ja Saksa tarbijateühenduse Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände (edaspidi „Bundesverband”) vahelises kohtuvaidluses, kus Bundesverband palub esiteks, et Quellel keelataks nõuda puudustega kauba asendamise korral hüvitist selle kauba kasutamise eest ja teiseks nõuab tasutud hüvitise tagasimaksmist.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
1. Esmane õigus
3. EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkt t sätestab, et „ühenduse tegevus hõlmab asutamislepingu kohaselt ning vastavalt selles esitatud ajakavale panust tarbijakaitse tugevdamisse.”
4. EÜ artikli 153 lõige 1 sätestab:
„Tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks aitab ühendus kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks.”
5. EÜ artikkel 95 sätestab:
„1. […] nõukogu [võtab] liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmed, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine.
[…]
3. Lõikes 1 ettenähtud […] tarbijakaitset käsitlevates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi. Oma vastavate volituste piires püüavad ka Euroopa Parlament ja nõukogu saavutada sama eesmärki.
[…]”.
2. Direktiiv 1999/44
6. Direktiivi põhjendus 2 sätestab, et „siseturg kujutab endast ilma sisepiirideta ala, kus on tagatud kauba, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine”; ning et kauba vaba liikumine tähendab, et „tarbijad, kelle elukoht on ühes liikmesriigis, peaksid saama vabalt osta kaupu teise liikmesriigi territooriumil ühiste miinimumeeskirjade alusel, mis käsitlevad tarbekaupade müüki ning põhinevad ausal konkurentsil”.
7. Direktiivi põhjendus 4 sätestab, et „tarbijad, kes soovivad kasutada suure turu hüvesid ning ostavad kaupa muus liikmesriigis kui oma elukohaliikmesriik, etendavad tähtsat osa siseturu väljakujundamisel […]”.
8. Direktiivi põhjenduse 5 kohaselt „tarbijaõiguse miinimumnormidest koosnevad ühiseeskirjad, mis kehtivad olenemata sellest, millisest ühenduse osast kaup ostetakse, suurendab tarbijate usaldust ning võimaldab tarbijatel saada siseturust maksimaalset kasu”.
9. Direktiivi põhjendus 15 sätestab, et „liikmesriigid võivad ette näha, et mis tahes hüvitust tarbijale võib vähendada, võttes arvesse kauba kasutamist tarbija poolt alates kauba üleandmise ajast; lepingu tühistamise üksikasjaliku korra võib sätestada siseriiklike õigusaktidega”.
10. Direktiivi põhjendus 24 sätestab, et „liikmesriikidel peaks olema lubatud vastu võtta või säilitada rangemaid sätteid käesoleva direktiivi reguleerimisalas, et tagada tarbijakaitse veelgi kõrgem tase”.
11. Direktiivi artikkel 3, mis reguleerib tarbijate õigusi, näeb ette järgmist:
„1. Müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal.
2. Lepingule mittevastavuse korral on tarbijal lõike 3 kohaselt õigus lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks kas parandamise või ümbervahetamise teel või lasta lõigete 5 ja 6 kohaselt alandada kõnealuse kauba hinda või tühistada leping.
3. Tarbija võib müüjalt nõuda eelkõige kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta, välja arvatud juhul, kui see on võimatu või [ebaproportsionaalne].
Parandusmeede loetakse [ebaproportsionaalseks] juhul, kui sellega seoses tekivad müüjale kulud, mis on võrreldes alternatiivse parandusmeetmega [ebamõistlikud], kusjuures võetakse arvesse:
– väärtus, mis kaubal oleks juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks,
– lepingule mittevastavuse olulisus ja
– võimalus kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale.
Parandamine või asendamine peab toimuma mõistliku aja jooksul ning ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale, kusjuures võetakse arvesse kauba laad ja eesmärk, milleks tarbija kaupa vajas.
4. Lõigetes 2 ja 3 esitatud mõiste „tasuta” viitab kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivatele kuludele, eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikuludele.
5. Tarbija võib nõuda hinna asjakohast alandamist või lepingu tühistamist, kui:
– tarbijal ei ole õigust lasta kaupa parandada ega asendada või
– müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet mõistliku aja jooksul või
– müüja ei ole kohaldanud parandusmeedet tarbijale märkimisväärseid ebamugavusi põhjustamata.
[…]”.
[täpsustatud tõlge]
12. Direktiivi 1999/44 artikli 5 lõike 1 sätestab, et „müüja vastutab artikli 3 alusel juhul, kui lepingule mittevastavus ilmneb kahe aasta jooksul alates kauba üleandmisest”.
13. Direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid „käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase”.
B. Saksa õigus
14. Direktiiv 1999/44 võeti Saksa õigusesse üle Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB”) ajakohastamise käigus.(3)
15. BGB § 439 pealkirjaga „Tagantjärele täitmine” sätestab:
„1) Tagantjärele täitmise korral võib ostja vastavalt soovile nõuda puuduse kõrvaldamist või puudusteta eseme üleandmist.
2) Müüja tasub tagantjärele täitmisega seotud kulud, kaasa arvatud transpordi, veo-, tööjõu- ja materjalikulud.
3) Ilma et see piiraks § 275 lõike 2 ja 3 kohaldamist, võib müüja ostja poolt valitud viisil tagantjärele täitmisest keelduda vaid siis, kui sellega vältimatult kaasnevad ebaproportsionaalselt suured kulud. Eelkõige tuleb arvesse võtta eseme väärtust juhul, kui lepingule mittevastavust ei esineks, lepingule mittevastavuse olulisust ja võimalust kasutada alternatiivset parandusmeedet ilma märkimisväärsete ebamugavusteta ostjale. Ostja on sellisel juhul õigustatud nõudma üksnes muul viisil tagantjärele täitmist; müüjale jääb ka sel juhul õigus keelduda, kui täidetud on käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tingimus.
4) Müüja, kes täidab lepingu tagantjärele, andes üle puudusteta eseme, võib nõuda ostjalt puudustega eseme tagastamist vastavalt §‑dele 346–348.”
16. BGB lepingust taganemise tagajärgi reguleeriva § 346 lõiked 1–3 on sõnastatud järgmiselt:
„1) Kui lepingupool võib vastavalt lepingule või seadusele lepingust taganeda, siis on pooled taganemise korral kohustatud saadud sooritused üksteisele tagastama ja tegelikult saadud viljad välja andma.
2) Tagastamise või väljaandmise asemel peab võlgnik maksma hüvitist, kui:
1. tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud,
2. ta on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega, ümber töötanud või ümber korraldanud,
3. üleantu on halvenenud või hävinud; kusjuures ei arvestata tavalisest kasutamisest tingitud kulumist.
Kui leping näeb ette vastusoorituse, tuleb seda hüvitise arvutamisel arvestada; laenust saadud kasu hüvitamisel võib tõendada, et kasu väärtus oli madalam.
3) Hüvitamise kohustus on välistatud, kui:
1. taganemise aluseks olev puudus ilmnes alles eseme ümbertöötamisel või ümberkorraldamisel,
2. halvenemine või hävimine toimus võlausaldajast tulenevatel asjaoludel või kui kahju oleks tekkinud ka võlausaldaja juures,
3. seadusest tuleneva taganemisõiguse teostamise puhul on üleantu halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust hoolt, mida ta rakendab tavapäraselt oma asjades.
Alusetult saadu tuleb välja anda.
4) […]”.
17. BGB § 347, mis käsitleb saadud kasu ja kantud kulusid pärast lepingu lõpetamist, sätestab:
„1) Kui võlgnik ei saanud kasu, mida tal oleks olnud võimalik korrapärase majandamise nõudeid järgides saada, hüvitab ta võlausaldajale sellele vastava summa. Seadusest tuleneva taganemisõiguse korral vastutab taganemiseks õigustatud lepingupool kasu osas üksnes sellise hoole ilmutamise eest, mida ta rakendab oma asjades.
2) Kui võlgnik tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt § 346 lõike 3 punktidele 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb hüvitada ulatuses, milles võlausaldaja on kulutuste läbi alusetult rikastunud”.
18. BGB § 100 sätestab, et kasu on „asja või õiguse viljad, samuti eelised, mida asja või õiguse kasutamine annab”.
III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
19. 2000. aasta augustis tarnis äriühing Quelle sidevahendi abil sõlmitud lepingu täitmisel ostjale isiklikuks kasutamiseks pliidikomplekti hinnaga 524,90 eurot. 2004. aasta jaanuaris märkas ostja, et pliidikomplekti kuuluva ahju sisemuse emailkiht on lahti tulnud. Kuna seadet ei olnud võimalik parandada, siis taotles ostja samal kuul, seega garantiiaja jooksul, kauba asendamist uuega. Ta tagastas puudusega pliidikomplekti müüjale, st Quellele, kes tarnis ostjale uue pliidikomplekti, kuid nõudis talt algselt üleantud pliidikomplekti kasutamise eest hüvitise maksmist, esialgu suuruses 119,97 eurot, hiljem suuruses 69,97 eurot, mille ostja tasus.
20. Ostja volituse alusel esitas Bundesverband Quelle vastu hagi, milles nõudis esiteks, et Quellet kohustataks tagasi maksma tasutud hüvitis summas 67,86 eurot(4), millele on lisatud intress, ja teiseks, et Quellet keelataks edaspidi nõuda puudustega kauba asendamise korral hüvitist selle kauba kasutamise eest.
21. Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnberg-Fürthi piirkondlik kohus) rahuldas tasutud summa hüvitamise nõude, kuid jättis hagi muus osas rahuldamata. Oberlandesgericht Nürnberg (Nürnbergi kõrgeim piirkondlik kohus) jättis esimese astme kohtu otsuse jõusse ja andis menetlusloa kassatsioonkaebusele. Oma otsuse põhistuses selgitas Oberlandesgericht Nürnberg, et BGB § 439 lõige 4 ei saa olla asja kasutamise eest makstava hüvitise nõude õiguslik alus ja et seadusandja argumendid hüvitise saamise õiguse osas ei ole veenvad.(5) Oberlandesgericht rõhutas, et kauba asendamisele lepingu lõpetamist käsitlevate sätete kohaldamine ei ole õigustatud, sest asendamise korral saab ostja küll uue kauba, ent müüjale jääb kogu asendatud kauba eest makstud summa koos võimaliku kasumiga.(6) Samas, kui leping lõpetatakse, on nii ostja kui müüja kohustatud tagastama kõik saadu.(7)
22. Mõlemad osapooled esitasid Bundesgerichtshofile (Saksa kõrgeim föderaalkohus) Oberlandesgericht Nürnbergi otsuse peale kassatsioonkaebuse. Bundesgerichtshof väljendas kahtlusi vastutuse sellise ühepoolse asetamise kohta ostjale seoses hüvitise tasumisega kauba kasutamise eest, ent ei näinud võimalust vältida nimetatud ebaproportsionaalsust kõnealuste sätete tõlgenduse abil, sest see on selgelt välistatud tulenevalt nende sätete sõnastusest ja lähtudes seadusandja vaieldamatust tahtest, mis ilmneb võlaõigusseaduse ajakohastamise seaduse eelnõule lisatud ettevalmistavatest dokumentidest.(8). Bundesgerichtshof rõhutab, et tõlgendamisvõimalus lõppeb hetkel, kui tõlgendamine läheb vastuollu õigusnormi sõnastuse ja seadusandja selgelt väljendatud tahtega.(9)
23. Lisaks kahtleb Bundesgerichtshof käesolevas asjas arutlusel olevate Saksa õigusnormide kooskõlas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõigetega 2–4, mille kohaselt tuleb kaup asendada „tasuta” ja „ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale”, ega jaga seisukohta, et direktiiv reguleerib üksnes uue kauba tasuta üleandmist.(10) Bundesgerichtshof märgib lisaks, et Saksa õigusteoorias on kaks erinevat seisukohta kõnealuste Saksa õigusnormide kooskõla kohta direktiiviga 1999/44.(11)
24. Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof 16. augusti 2006. aasta määrusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 1999/44 artikli 3 lõiget 2 koosmõjus lõike 3 esimese lõigu ja lõikega 4 või artikli 3 lõike 3 kolmanda lõiguga tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt võib müüja nõuda tarbijalt juhul, kui kaup viiakse lepinguga vastavusse selle asendamise teel, algselt tarbijale üle antud lepingule mittevastava tarbekauba kasutamise eest hüvitist?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
25. Eelotsusetaotlus esitati Euroopa Kohtule 28. septembril 2006.
26. Kirjalikus menetluses esitasid oma märkused Bundesverband, Saksamaa, Hispaania ja Austria valitsus ning komisjon. 4. oktoobril 2007 toimunud istungil esitasid märkused ja vastasid kohtu küsimustele Quelle, Bundesverband, Saksamaa valitsus ja komisjon.
V. Poolte väited
A. Quelle
27. Kohtuistungil väitis Quelle, et eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav, kuna käesolevas asjas ei ole Bundesgerichtshofil muud võimalust, kui tõlgendada asjaomaseid BGB sätteid selliselt, et kauba kasutamise eest hüvitise nõudmine on lubatud. Juhul kui Euroopa Kohus otsustab, et eespool viidatud Saksa õigusnormid on vastuolus direktiiviga 1999/44, ei saaks Bundesgerichtshof Euroopa Kohtu vastust arvestada, kuna see on keelatud Saksa põhiseaduse (Grundgesetz) artikliga 20, mille kohaselt kohus mõistab õigust kooskõlas seadustega. Selleks et Euroopa Kohtu otsust järgida, tuleks Bundesgerichtshofil siseriiklikku õigust tõlgendada contra legem, mis on lubamatu, arvestades et Euroopa Kohtu otsuste järgi kohtuasjades Pupino(12) ja Adeneler(13) ei saa direktiiv olla aluseks contra legem tõlgendusele. Eelotsuse küsimusele antava vastuse kohta väidab Quelle, et direktiiv 1999/44 ei reguleeri hüvitise maksmist kauba kasutamise eest ning järelikult ei ole Saksa seadusandjale seatud selle küsimuse reguleerimist puudutavaid piiranguid. Saksa õigusaktid on õiguspärased, kuna tasakaalustavad hüvitise nõude kauba asendamise nõudega.
B. Bundesverband
28. Kohtuistungil väitis Bundesverband, et eelotsuse küsimus on vastuvõetav, kuna käesolevas asjas ei ole küsimus siseriikliku õiguse tõlgendamises kooskõlas direktiiviga 1999/44, vaid pigem just kõnealuse direktiivi enda tõlgendamises. Oma kirjalikes märkustes rõhutab Bundesverband, et direktiivi 1999/44 eesmärk on tagada tarbijakaitse kõrge tase ning et kaup asendataks „tasuta” ja „ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale”, mis hõlmab keeldu tarbijalt puudusega toote kasutamise eest hüvitist nõuda. Bundesverband leiab samuti, et tasumisele kuuluva hüvitise summa suuruse ebamäärasus võib takistada tarbijaid oma direktiivist 1999/44 tulenevaid õigusi teostamast.
C. Saksamaa valitsus
29. Saksamaa valitsus jagab seisukohta, et eelotsuse küsimus on vastuvõetav, kuna direktiivile 1999/44 Euroopa Kohtu poolt antav tõlgendus on vajalik põhikohtuasja lahendamiseks. Põhiküsimuses leiab Saksamaa valitsus, et arutlusel olevad Saksa õigusnormid ei ole vastuolus direktiiviga 1999/44. Oma kirjalikes märkustes viitab Saksamaa valitsus selle seisukoha toetuseks neljale tõlgendusviisile: grammatiline, ajalooline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine.
30. Saksamaa valitsus väidab grammatilise tõlgendamise osas, et direktiiv 1999/44 ei reguleeri küsimust, kas kauba asendamisel võib müüja tarbijalt nõuda puudusega kauba kasutamise eest hüvitist. Saksamaa valitsuse väite kohaselt viitavad kaks direktiivi 1999/44 artikli 3 lõigetes 2 ja 3 kasutatud väljendit „lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks” ning „nõuda […] asendamist […] tasuta” üksnes kauba tasuta üleandmise nõudele ehk asendamisele kooskõlas direktiivi artikli 3 lõikega 4, mille kohaselt mõiste „tasuta” viitab „eelkõige […] postikuludele”. Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmandas lõigus sisalduv fraas „ilma märkimisväärsete ebamugavusteta tarbijale” tähendab üksnes, et müüja ei või luua praktilist laadi takistusi sellele, et ostja kasutab oma õigust kauba asendamisele.
31. Direktiivi 1999/44 süstemaatilisel tõlgendamisel lähtub Saksamaa valitsus eeldusest, et direktiivi põhjenduse 15 esimene lause ei viita üksnes lepingu lõpetamise juhule, vaid kehtestab üldise põhimõtte, ja seda kahel põhjusel. Esiteks tuleneb nõukogu 24. septembri 1998. aasta ühisest seisukohast(14) selgelt, et liikmesriigid võivad kehtestada „eeskirjad hüvitise maksmise kohta tarbija poolt juba kasutatud kauba eest ja lepingu tühistamise üksikasjaliku korra”, mistõttu tuleb kahte kõnealust olukorda käsitleda eraldi. Teiseks viidatakse lepingu tühistamisele eraldi alles direktiivi 15. põhjenduse teises lauses, samas kui tarbijale makstava hüvitise vähendamist käsitletakse sama põhjenduse esimeses lauses, mis omakorda viitab sellele, et õigus hüvitise vähendamisele ei hõlma ainult olukorda, kui leping tühistatakse.
32. Ajaloolise tõlgenduse osas viitab Saksamaa valitsus direktiivi 1999/44 puudutavale ettepanekule(15) ja muudetud ettepanekule(16), mis näitavad artikli 3 lõike 2 sõnastuse kujunemist ja millest ilmneb, et direktiivi kohaselt tuleb kaup üksnes tasuta parandada ja mitte tasuta asendada.
33. Saksamaa valitsuse arvates selgub direktiivi 1999/44 artikli 3 teleoloogilisel tõlgendamisel, et tarbija ei ole kohustatud kandma kauba lepingule vastavaks muutmisega seotud konkreetseid kulusid. Saksa õigus ei ole vastuolus direktiivi 1999/44 eesmärgiga rajada siseturg ja kaitsta tarbijaid, kuna kauba asendamine on võimalik bürokraatlike probleemide ja takistusteta. Saksamaa valitsus toob lisaks esile, et Euroopa Kohus tõdes kohtuotsuses Schulte(17), et Euroopa tarbijakaitse tõhusust ei ohusta tarbija kohustus kinnisvaralaenu lepingust taganemise korral mitte ainult tagasi maksta lepingu alusel saadud summad, vaid ka tasuda intressi. Saksamaa valitsus väidab, et tarbijakaitse tõhususe põhimõte ei välista nõuet saada hüvitist asendatud kauba kasutamise eest, kuna sellise hüvitise maksmine on väiksema ulatusega kohustus kui kohtuasjas Schulte arutlusel olnud võla tasumine. Lõpuks väidab Saksamaa valitsus, et tarbija ei peaks kauba asendamisest kasu saama.
D. Austria ja Hispaania valitsus ning komisjon
34. Austria valitsus väidab, et kauba kasutamise eest saab hüvitise nõude esitada üksnes lepingu lõpetamise korral ja mitte kauba asendamise puhul. Võimalus kauba kasutamise eest hüvitist nõuda tekitaks parandamise ja asendamise õiguste vahelise disproportsiooni, ehkki need peaksid olema samaväärsed ja tarbijal peaks olema õigus nende vahel valida. Majanduslikus mõttes puuduks tarbijal taoline valikuõigus, kui kaup parandataks tasuta, ent asendamine oleks seevastu seotud täiendavate kuludega ehk hüvitise tasumisega kauba kasutamise eest.
35. Hispaania valitsus väidab, et isegi kui kasutamise eest makstav hüvitis ei mahu õiguslikus mõttes direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikes 4 viidatud „kulu” mõistesse, toob see siiski tarbija jaoks kaasa majanduslikke tagajärgi ning on seega vastuolus tasuta asendamise põhimõttega. Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada selliselt, et tarbija ei ole kohustatud kandma mingeid kauba asendamisega vahetult seotud kulusid.
36. Kohtuistungil väitis komisjon, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, kuna kahtluste korral siseriikliku õiguse kooskõla kohta direktiiviga, käsitletakse eelotsuse menetluses kaudselt küsimust, kas liikmesriik on rikkunud talle ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi. Komisjoni arvates ei saa eelotsusetaotluse vastuvõetavust seada sõltuvusse sellest, kas siseriiklikku õigust võib tõlgendada ühenduse õigusnormiga kooskõlas olevana. Oma kirjalikes märkustes rõhutab komisjon, et mõiste „tasuta” ei kehti üksnes kauba tasuta üleandmise kohta. Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõige 1 sätestab, et müüja vastutab tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal ja on seega artikli 3 lõike 4 alusel kohustatud tasuma kõik kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivad kulud. Direktiivi 1999/44 põhjenduses 15 nimetatud hüvitise vähendamise võimalus puudutab üksnes lepingu tühistamist. Komisjon rõhutab tarbijate kaitstuse kõrge taseme olulisust ühenduse õiguses ja leiab esiteks, et kauba hinna tasumisega on tarbija oma lepingulise kohustuse täitnud ning teiseks, et kasutushüvitise nõudmine viiks paigast müüja ja ostja kohustuste vahelise tasakaalu. Komisjoni arvates on müüja finantshuvid piisavalt kaitstud võimalusega tugineda kauba asendamise ebaproportsionaalsusele.
VI. Kohtujuristi analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
37. Siseriiklik kohus küsib sisuliselt, kas direktiiviga 1999/44 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on müüjal puudusega toote asendamise korral õigus nõuda tarbijalt hüvitist selle kauba kasutamise eest. Müüja selline õigus tuleneb BGB artikli 439 lõikest 4, mis puudutab tagantjärgi täitmist, koosmõjus BGB artikli 346 lõikega 1 ja lõike 2 esimese lõiguga, mis reguleerivad lepingust taganemist. BGB nimetatud sätted kannavad lepingust taganemise suhtes kohaldatavad eeskirjad seega üle ka kauba asendamisele. Käesolevas asjas palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada direktiivi 1999/44 eelotsuse menetluses.(18)
38. Küsimus, kas kauba kasutamise eest hüvitise nõudmise õigus on põhjendatud, on tekitanud Saksa õiguskirjanduses laialdast akadeemilist arutelu. Selliste õigusnormide toetuseks viitavad autorid peamiselt seadusandja põhjendustele BGB asjassepuutuvate sätete kohta(19) ja neist tulenevale argumendile, mille kohaselt asendamine viib selleni, et ostja asetatakse majanduslikult eelisseisundisse.(20) Seisukohta, et see on kooskõlas direktiiviga 1999/44, põhjendatakse enamasti viitega direktiivi põhjendusele 15 ning väitega, et kasutamise eest hüvitise tasumine ei ole kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkiv kulu direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses.(21) Samas on mitu autorit väitnud, et Saksa õigusnormid on vastuolus direktiiviga 1999/44.(22) Lisaks vastuolule direktiiviga kritiseerivad nimetatud autorid kõnealuste sätete ühekülgset regulatsiooni, kuna see jätab müüjale kauba müügihinnas sisaldunud kasu.(23)
B. Vastuvõetavus
39. Eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas tuleb märkida, nagu komisjon kohtuistungil õigesti viitas, et eelotsusetaotluse vastuvõetavus ei saa sõltuda sellest, kas siseriiklikel kohtutel on võimalik tõlgendada siseriiklikku õigusnormi kooskõlas direktiiviga. Põhimõte, mis keelab contra legem tõlgenduse, on kohaldatav ainult juhul, kui siseriiklik kohus tõlgendab siseriiklikku õigust kooskõlas ühenduse õigusega; eelotsusetaotluse puhul ei saa seevastu rääkida contra legem tõlgenduse keelust. Eelotsuse menetluses antud tõlgenduse eesmärk on tagada ühenduse õiguse tõlgendamisega selle õige ja ühetaoline kohaldamine liikmesriikides.(24)
40. Viited Grundgesetzi artiklile 20 puudutavad üksnes Saksa riigiõigust, nimetatud säte ei saa seega iseenesest mõjutada eesotsusetaotluse vastuvõetavust. Eelotsusetaotluse vastuvõetavuse tingimused näeb ette üksnes EÜ artikkel 234 ja mitte siseriiklik õigus. Teistsugune tõlgendus tähendaks, et iga liikmesriik võiks iseseisvalt otsustada EÜ artikli 234 kohaldatavuse üle, mis võib kaasa tuua selle, et ühenduse õigust ei kohaldata liikmesriikides ühetaoliselt. Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
C. Hinnang
41. Esiteks tuleb täpsustada, et BGB kasutab mõisteid „müüja” ja „ostja”, samas kui direktiivis 1999/44 on juttu „tarbijast” ja „müüjast”, kes müüb tarbekaupu. Põhikohtuasjas võib ostja lugeda hõlmatuks mõistega „tarbija”(25) ja müüjat käsitada „müüjana”(26) direktiivi 1999/44 tähenduses; lisaks kujutab pliidikomplekti müük isiklikuks tarbeks endast „tarbekaupade müüki” kõnealuse direktiivi mõttes.(27)
42. Käesolevas kohtuasjas on keskne küsimus direktiivi 1999/44 artiklis 3 kasutatud mõiste „tasuta” tõlgendamine ja sellega seotud küsimus, kas „[asendamine] tasuta” tähendab, et müüja ei või nõuda tarbijalt hüvitist puudusega kauba kasutamise eest.
43. Grammatilise tõlgendamisega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 1 kohaselt vastutab müüja „tarbija ees kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal”. Seega sätestab direktiiv selgelt, et vastutus kõigi üleantavas kaubas kauba üleandmise ajal esinevate lepingule mittevastavuste eest lasub müüjal ning et müüja vastutab lepingu puuduliku täitmise eest. Kui kehtestataks õigusnorm, mille alusel müüja võiks nõuda kauba kasutamise eest hüvitist, ei langeks müüjale koguvastutust kauba lepingule mittevastavuste eest selle üleandmise ajal ning osa sellest vastutusest, mis peaks lasuma müüjal, kanduks sisuliselt üle tarbijale.
44. Artikli 3 lõige 2 annab tarbijale õiguse „lasta kaup tasuta muuta lepingule vastavaks”, mis tähendab, et tarbija võib nõuda eelkõige kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta. Sellisel juhul tuleb tarbijal minu arvates valida kauba parandamise ja asendamise vahel, vastavalt sellele, kumb on võimalik ja proportsionaalne.(28) Juhul kui kumbki alternatiiv ei osutu võimalikuks ega proportsionaalseks, võib tarbija nõuda vastavat hinnaalandust või lepingu tühistada.(29) Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikes 3 kordub selgelt nõue, et kaup kuulub nii parandamisele kui ka asendamisele „tasuta”. Juba nimetatud sättes kasutatud mõiste „tasuta” tavaline tähendus iseenesest viitab sellele, et Saksa õigusnormid ei ole direktiiviga kooskõlas.(30) Mõiste „tasuta” on defineeritud direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikes 4. Saksa õigusnormid on kõnealuse määratlusega vastuolus kahel põhjusel.
45. Esiteks sätestab viimati nimetatud õigusnorm selgelt, et mõiste „tasuta” viitab kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivatele kuludele. Kõnesoleval juhul ei oma tähtsust, kas müüja kavatseb nõuda kauba asendamise tingimusena hüvitist selle kauba kasutamise eest või nõuab ta sellist hüvitist hiljem kauba asendamise järel: mõlemal juhul tuleb seda hüvitist pidada kauba lepinguga vastavusse viimisel tekkivaks kuluks. Mõiste „tasuta” määratlust tuleb tõlgendada koosmõjus direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikega 1, mille alusel müüja vastutab kõigi lepingule mittevastavuste eest, mis esinevad kauba üleandmise ajal; see aga tähendab, et müüja kannab kõik lepinguga vastavusse viimisel tekkivad kulud.
46. Teiseks, mis puudutab Saksa valitsuse väidet, et kõnealused kulud on „eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikulud”, siis tuleb märkida, et nimetatud loend on näitlik, mitte ammendav. Sõna „eelkõige” kasutamisega soovis ühenduse seadusandja tuua välja enim levinud kulud, mis võivad kauba asendamisel tekkida, mitte piirata kõnealuse sätte kohaldamisala. Exempla illustrant non restringunt legem põhimõttest lähtudes ei piirdu „kulud” üksnes lepingule vastava kauba üleandmisel tekkivate kuludega.(31) Kõnealusest sättest tuleneb seega selgelt, et mõiste „tasuta” kehtib kõigi kauba lepinguga vastavusse viimiseks vajalike kulude kohta, mis hõlmavad nii näitlikus loetelus sisalduvaid kui ka kõiki muid kauba üleandmisel tekkivaid kulusid.
47. Lähemalt tuleb käsitleda ka küsimust, kas kauba kasutamise eest hüvitise nõudmisega kaasnevad tarbijale „märkimisväärsed ebamugavused” direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 kolmanda lõigu tähenduses. Selles küsimuses nõustun Austria valitsuse väitega, et kasutuse eest hüvitise maksmisega kaasnevad „märkimisväärsed ebamugavused” kõnealuse direktiivi mõttes. Mõiste „märkimisväärsed ebamugavused” ei hõlma üksnes kauba asendamisega seotud praktilisi takistusi, vaid ka üldist ebamugavust; ja majanduslik „ebamugavus” on täiendav ebamugavus, mis võib minu arvates olla tõsisem, kui praktilised probleemid, millega tarbija kauba asendamisel kokku puutub.
48. Lisaks, nagu komisjon oma kirjalikes märkustes õigesti rõhutas, on müüja finantshuvid piisavalt kaitstud võimalusega tugineda tarbija poolt valitud parandusmeetme ebaproportsionaalsusele. Direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 3 teine lõik sätestab, et parandusmeede loetakse ebaproportsionaalseks juhul, „kui sellega seoses tekivad müüjale kulud, mis on võrreldes alternatiivse parandusmeetmega [ebamõistlikud]”. Juhul kui kauba asendamisega kaasnevad müüja jaoks ebamõistlikud kulud, võib ta keelduda tarbija poolt nõutud asendamisest. Kui ka kauba parandamine osutub võimatuks või ebaproportsionaalseks, on tarbijal nimetatud põhimõtte kohaselt võimalus valida täiendav parandusmeede ja nõuda hinna alandamist või lepingu tühistamist. Seega kaitseb direktiiv müüjat piisavalt ja võimaldab samas tarbijatel oma õigusi tõhusalt teostada.(32)
49. Samuti tuleb arvesse võtta kasutuse eest hüvitise nõudmise konkreetseid tagajärgi. Kui müüja nõuab tarbijalt sellise hüvitise maksmist ja kauba parandamine ei ole võimalik, siis puudub tarbijal valikuvõimalus. Kui müüja seab kauba asendamise tingimuseks hüvitise maksmise, on tarbijal võimalus valida, kas tasuda hüvitis ja saada uus kaup või mitte tasuda ja jätta vana kaup endale. Isegi kui müüja ei sea kauba asendamise tingimuseks hüvitise maksmist, kuid nõuab seda siiski pärast kauba asendamist, võib tarbijal tekkida kõhklusi osas, kas nõuda asendamist või mitte. Tegelikkuses võib seega tekkida olukord, kus tarbija jätab kõnealuse hüvitise nõude tõttu kasutamata oma õiguse kauba asendamisele, mis on igal juhul vastuolus direktiivi 1999/44 sõnastuse ja eesmärgiga. Teoreetiliselt saaks tarbija direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 5 kolmanda lõigu alusel väita, et asendamine põhjustab talle märkimisväärseid ebamugavusi ja nõuda müüjalt kauba hinna alandamist või lepingu tühistamist. Siiski on kaheldav, kas selline vastuväide oleks kehtivaid Saksa õigusnorme arvestades realistlik. Selline olukord võib sundida tarbija loobuma kasutamast mis tahes parandusmeedet, milleks tal on õigus direktiivi 1999/44 alusel. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kasutuse eest hüvitise nõudmine on eriti problemaatiline kaupade puhul, mille väärtus kiiresti väheneb ja mille hind võib ostu ja asendamise vahelise aja jooksul uute mudelite väljaarendamise tõttu oluliselt alaneda, nagu näiteks arvutite, mobiiltelefonide ja autotelefonide puhul.(33) Sellisel juhul saab ostja kauba, mille väärtus on asendamise kuupäeva seisuga väiksem kui selle väärtus müügikuupäeval, ning lisaks tuleb tal maksta ka hüvitist selle kauba kasutamise eest.
50. Seega nähtub juba direktiivi 1999/44 artikli 3 grammatilisest tõlgendusest, et Saksa õigus on nimetatud direktiiviga vastuolus. Kuigi minu arvates tuleneb juba kõnealuse sätte grammatilisest tõlgendusest selge vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud küsimusele,(34) on see siiski üksnes lähtepunkt, mida tuleb arendada teiste tõlgendusviiside abil.(35) Teleoloogiline ja süstemaatiline tõlgendus viivad selgelt sama järelduseni, et Saksa õigus on vastuolus direktiiviga 1999/44. Selle seisukoha põhjenduseks võib tuua küllalt argumente.
51. Direktiivi 1999/44 teleoloogilisest tõlgendusest järeldub, et selle eesmärk on tarbijate kaitstuse kõrge taseme tagamine. See tuleneb EÜ artikli 3 lõike 1 punktist t ja EÜ artikli 153 lõikest 1;(36) viimati mainitud sätte kohaselt aitab ühendus tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve.(37) Arutlusel olevad Saksa õigusnormid on ilmselgelt vastuolus ühenduse eesmärgiga tagada tarbijate kaitstuse kõrgeim võimalik tase, eelkõige eesmärgiga kaitsta tarbijate majanduslikke huve.
52. Tarbijakaitse valdkonnas on direktiivi 1999/44 esmane eesmärk(38) tagada tarbekaupade müüki ja nendega seotud garantiisid reguleerivate sätete ühtlustamise miinimumtase.(39) Ühtlustamise miinimumtaseme tagamise nõue tuleneb lisaks direktiivi põhjendusele 24 selgelt ka direktiivi artikli 8 lõikest 2, mis sätestavad, et liikmesriigid võivad kõnealuse direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase. Teleoloogiline tõlgendus viib selgelt järelduseni, et Saksa õigus, mis tagab tarbijale direktiivis 1999/44 nõutavast madalama kaitstuse, on selliselt nimetatud direktiiviga veelgi enam vastuolus. Lisaks tuleb rõhutada, et direktiiv 1999/44 kehtestab tarbijate õiguste kaitse kohustusliku standardi ja et lepingupooltel ei ole lubatud ka kokkuleppel tagada tarbija madalamat kaitsetaset ja seega ka välistada kauba tasuta asendamist.(40)
53. Lisaks tuleneb direktiivi 1999/44 põhjendustest 2, 4 ja 5, et tarbijate kaitstuse kõrge taseme tagamise lõplik eesmärk on siseturu tõrgeteta toimimine,(41) mis võimaldab tarbijatel vabalt osta kaupu teise liikmesriigi territooriumil.(42) Tarbijate kaitstuse kõrge tase võib seega edendada n-ö „passiivset” kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust, mis tähendab, et tarbija ostab kaupu või saab teenuseid teistes liikmesriikides.(43) Kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse tagamiseks peavad kaupade ostmise ja teenuste osutamise tingimused olema tarbijatele võimalikult ühtsed, kaasa arvatud kaupade tasuta asendamise tingimused. Saksamaal võivad need tingimused olla tarbija jaoks vähem soodsad, kuna müüjal on õigus nõuda hüvitist kauba kasutamise eest, mis võib põhjustada siseturu moonutusi ning kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse piiramist. Sellega seoses tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis ei ole müüjal õigust nõuda tarbijalt puudusega toote kasutamise eest mingit hüvitist.(44) Võib arvata, et teise liikmesriigi tarbija, kellelt on Saksamaal nõutud hüvitist kauba kasutamise eest, suhtub ebalevalt järgmise ostu tegemisse Saksamaal.
54. Tõik, et direktiivi 1999/44 eesmärk(45) on tagada siseturu parem toimimine, ilmneb juba kõnealuse direktiivi õiguslikust alusest, milleks on EÜ artikkel 95.(46) Kohtupraktika ja õiguskirjanduse järgi võib EÜ artikkel 95 olla ühenduse õigusnormi alus üksnes juhul, kui kõnealuse ühenduse õigusnormi eesmärk on soodustada siseturu rajamist ja selle toimimise tingimuste parandamist ning kui see aitab kaasa kaupade vaba liikumise või teenuste osutamise vabaduse takistuste kaotamisele ja konkurentsimoonutuste kõrvaldamisele.(47) Kõnealuse artikli alusel ei saa vastu võtta õigusnorme, mille puhul nende tingimuste ühtlustamine kaasneb pelgalt kõrvalmõjuna.(48)
55. Ka süstemaatilise tõlgenduse alusel ei saa järeldada, et direktiiv 1999/44 lubaks tulenevalt oma põhjendusest 15 nõuda hüvitist kauba kasutamise eest.. Esiteks tuleb arvesse võtta nimetatud sätte vormilist (välist) külge.(49) Osundatud põhjenduse süstemaatilisest ülesehitusest ilmneb selgelt, et põhjendus viitab üksnes lepingu tühistamisele. Asjaolu, et lepingu tühistamist mainitakse ainult põhjenduse teises lõigus, ei tähenda, et põhjenduse esimest ja teist lõiku saaks käsitleda eraldi; põhjendust 15 tuleb käsitleda kontseptuaalse tervikuna. Kui nimetatud põhjendust selliselt lugeda, on selge, et hüvitust tarbijale võib vähendada üksnes lepingu tühistamise korral.
56. Teiseks tuleb süstemaatilise tõlgendamise puhul arvestada direktiivi 1999/44 süstemaatilist (sisemist) ülesehitust, mis eeldatavalt moodustab ühtse terviku, milles ei esine sisemisi vastuolusid.(50) Kui põhjendus 15 lubaks müüjal nõuda hüvitist kauba kasutamise eest, tooks see kaasa sisemise vastuolu direktiivi põhjenduse 15 ja artikli 3 vahel, mille kohaselt kuulub kaup asendamisele tasuta. Lisaks tuleb rõhutada, et põhjendusel 15 – Saksamaa valitsuse poolt omistatud tähenduses – puudub vaste direktiivi õiguslikult siduvas osas.
57. Samuti ei saa ma nõustuda Saksamaa valitsuse väitega, et direktiivi 1999/44 artikli 3 lõike 2 ajaloolise tõlgenduse kohaselt võib müüja tarbijalt kauba kasutamise eest hüvitist nõuda.
58. Asjaolu, et direktiivi 1999/44 sõnastust muudeti võrreldes komisjoni viimase ettepanekuga, nii et väljendist „kauba parandamist tasuta või asendamist”(51) sai „kauba parandamist või asendamist, mõlemal juhul tasuta”,(52) toetab samuti seisukohta, et kaup kuulub igal juhul asendamisele tasuta.(53) Näen sõnastuse sellises muutmises täiendavat tõendit selle kohta, et ühenduse seadusandja soovis kahtlusteta tagada lisaks kauba tasuta parandamisele ka selle tasuta asendamise ja seetõttu ei järginud ta komisjoni ettepanekus kasutatud sõnastust. Analoogse järelduse saab teha ka lepituskomitee poolt koostatud pressiteate(54) sõnastusest, millele Saksamaa valitsus viitab ja mis tema väitel tõendab, et mõiste „tasuta” viitab vaid kauba parandamisel tekkivatele kuludele, eelkõige posti-, tööjõu- ja materjalikuludele. Direktiivi 1999/44 sõnastus erineb nimetatud pressiteate sõnastusest, mis tõendab veel kord, et direktiivi 1999/44 eesmärk on selgelt sätestada ka kauba asendamine tasuta.(55)
59. Tuleb siiski rõhutada, et kuigi ajalooline tõlgendus toetab Saksa valitsuse pakutud lahendust, ei ole see tõlgendamisviis iseenesest piisav ega saa olla määrav,(56) kuna selle roll ühenduse õiguse tõlgendamisel on pelgalt teisejärguline.(57) Ühenduse õigusnormi õigusliku tähenduse saab tuletada üksnes õigusnormist enesest, arvestades selle konteksti ja eesmärki.(58)
60. Käesolevas ettepanekus tuleb käsitleda veel kahte Saksamaa valitsuse poolt esitatud argumenti. Esimene puudutab Schulte kohtuotsust ja teine küsimust, kas kauba asendamine võib kaasa tuua tarbija alusetu rikastumise.
61. Leian, et kauba kasutamise eest hüvitise nõudmise küsimuses ei ole võimalik tugineda Schulte kohtuotsusele,(59) millele viitab Saksamaa valitsus.
62. Esiteks puudutab Schulte kohtuotsus tarbijakaitset lepingu tühistamise korral, mis on hoopis teiselaadne nõue kui kauba asendamine. Lisaks tuleb märkida, et kohtuasjas Schulte ei käsitletud lepingu tühistamist, direktiivi 1999/44 artikli 3 lõikes 5 reguleeritud kauba lepingule mittevastavuse, vaid laenulepingust taganemise tõttu. Schulte kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 85/577/EMÜ(60) ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, „et kinnisvaralaenulepingust taganemise korral on tarbija kohustatud mitte üksnes tagasi maksma lepingu alusel saadud summad, vaid ka maksma laenuandjale turul kehtiva määraga intressi”(61). Sellise otsusega kiitis Euroopa Kohus niisiis heaks siseriiklikku õigusnormi, mis lähtub põhimõttest, et lepingupooled peavad lepingu alusel saadud kasu tagastama. Kuid puudusega kauba asendamise korral on olukord siiski teistsugune. Puudusega kauba asendamise nõude puhul ei kehti saadud kasu vastastikuse tagastamise põhimõte, vaid pigem lähtutakse sel puhul põhimõttest, et lepinguid tuleb tõlgendada favor contractus, ehk nii, et leping jäetakse võimaluse korral jõusse; kauba asendamise eesmärk on lepingu täitmise jätkamine.
63. Teiseks muudab Schulte kohtuotsus ilmseks põhimõtte, et lepingust taganemise korral ei ole tarbija tingimata kohustatud tagastama laenu koos intressiga, kui teine lepingupool ei ole oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud. Kõnealuse otsuse punktis 94 leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 85/577 ei ole vastuolus tõsiasi, et siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt peab lepingust taganenud tarbija tagastama kogu laenusumma koos intressidega, ei kohaldata juhul, kui laenuandja ei järginud tal direktiivi kohaselt lasuvat teavitamiskohustust. Põhimõtte alusel, mille järgi oma kohustusi mittenõuetekohaselt täitunud lepingupool peab kandma lepingu puuduliku täitmise tagajärjed, on lepingust taganemine võrreldav puudusega kauba asendamisega. See aga toetab veel kord seisukohta, et puudusega kauba asendamise korral lasub kogu vastutus lepingu mittenõuetekohase täitmise eest müüjal ja seega tuleb müüjal tasuda ka kõik sellega seotud kulud.
64. Samuti ei ole käesolevas asjas võimalik väita, et tarbija oleks alusetult rikastunud.(62) Ostuhinna tasumisega on tarbija nõuetekohaselt täitnud tarbekauba müügilepingust (vastastikusest lepingust) tulenevad kohustused, samas kui müüja ei ole oma lepingujärgset kohustust täitnud. Arvestades pacta sunt servanda põhimõtet, tähendab kauba asendamise nõude esitamine üksnes selle nõudmist, et müüja täidaks oma lepingulisi kohustusi. Vastutus selle eest, et kaup kuulub asendamisele, ei lasu tarbijal; tarbija ei soovi muud, kui kaupa tavapäraselt kasutada ja müüja on kohustatud selle võimaluse tagama.
65. Seetõttu on vastuvõetamatu olukord, kui oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitnud tarbija peab maksma puudusega kauba kasutamise eest hüvitist müüjale, kes ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Uue kauba näol saab tarbija selle, millele tal on õigus, ehk lepingule vastava kauba; seega ei saa käesolevas asjas mingil juhul väita, et tarbija on alusetult rikastunud.
66. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leian, et direktiiviga 1999/44 on vastuolus Saksa õigusnormid, mille kohaselt on müüjal tarbekaupade asendamise korral õigus nõuda tarbijalt selle kauba kasutamise eest hüvitist.
VII. Ettepanek
67. Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimusele, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta artikli 3 lõiget 2 koosmõjus kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 3 esimese lõiguga ja artikli 3 lõikega 4 või artikli 3 lõike 3 kolmanda lõiguga tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on müüjal õigus nõuda kauba asendamise korral selle lepinguga vastavuse viimise eesmärgil tarbijalt algselt üleantud lepingule mittevastava kauba kasutamise eest hüvitist.