Liidetud kohtuasjad T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP

Dresdner Bank AG jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – EÜ artikkel 81 – Kokkulepe sularaha vahetamise teenuste hinna määramise ja tasu võtmise üksikasjade kohta – Saksamaa – Tõendid rikkumise kohta – Kaja

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Kaja

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 48 lõige 2 ja artikli 122 lõige 4)

2.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjatevahelised kokkulepped – Mõiste

(EÜ artikli 81 lõige 1)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta

(EÜ artikli 81 lõige 1)

4.      Ühenduse õigus –Põhimõtted – Põhiõigused – Süütuse presumptsioon

5.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Kohtulik kontroll

6.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Tõend

7.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu

8.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine

1.      Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 122 lõikes 4 sätestatud kaja menetluse eesmärk on võimaldada kohtul asi sisuliselt uuesti läbi vaadata, olemata seotud tagaseljaotsuse lahendiga. Kuivõrd ükski kodukorra säte ei näe ette vastupidist, on kaja esitaja põhimõtteliselt oma argumentatsioonis vaba ning ta ei pea piirduma tagaseljaotsuse põhjenduste ümberlükkamisega.

Arvestades kaja menetluse eesmärki, ei saa menetluse käigus uute väidete esitamise keeldu, mis on sätestatud Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikes 2, tõlgendada selliselt, et kaja esitajal ei ole õigust esitada väiteid, mida ta oleks võinud esitada juba enda esialgsel kaitsmisel. Samuti ei oleks nimetatud artikli selline tõlgendus mõistlik, kuna põhjendatud kaja korral võiks see viia menetluse ummikseisu – Esimese Astme Kohus, mõistes, et ta peab muutma tagaseljaotsust, mis põhineb ühel põhjendatud väitel, ei saa muude hagis esitatud väidete kohta seisukohta võtta.

(vt punktid 43 ja 44)

2.      EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkuleppe olemasolu eelduseks on piisav, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud ühist tahet käituda turul teatud kindlal viisil. Mis puudutab vormi, milles see ühine tahe väljendub, siis on piisav, kui kokkuleppe tingimustes on selgelt väljendatud poolte tahe turul käituda kokkuleppe sätete kohaselt. Eeltoodust järeldub, et kokkuleppe mõiste EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe poole ühist tahet, mille avaldamise vorm ei oma tähtsust, kui see vastab nende tegelikule tahtele.

(vt punktid 53–55)

3.      Mis puudutab EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise kohta tõendite esitamist, siis peab komisjon väidetava rikkumise kohta esitama asjakohased tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu moodustavate asjaolude asetleidmist.

(vt punkt 59)

4.      Süütuse presumptsiooni põhimõte, sellisena nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikest 2, on Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest tulenevatest põhiõigustest, mida kinnitavad ka ühtse Euroopa akti preambul ja Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2.

Mis puudutab asjaomaste rikkumiste laadi ning nende eest mõistetavate karistuste laadi ja raskusastet, siis kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet ettevõtjatega seotud konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, mille tagajärjeks võib olla trahvide või karistusmaksete määramine. Sellise hagiavalduse menetlemisel, milles palutakse tühistada trahvi määrav otsus, tuleb selle põhimõttega arvestada. Kui kohus kahtleb, tuleb otsus teha rikkumist tuvastava otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Kohus ei saa seega järeldada, et komisjon on asjas õiguslikult piisavalt rikkumise toimumise tuvastanud, kui ta ise selles ikkagi kahtleb.

Seega on tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada, et rikkumine on toime pandud. Kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata aga vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile nõuetele. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu võib seega tuletada teatud arvu kokkusattumuste ja kaudsete tõendite esinemisest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.

(vt punktid 60–63, 65)

5.      Konkurentsieeskirjade kohaldamisega seotud komisjoni otsuste üle teostatava kohtuliku järelevalve ulatuse osas esineb oluline erinevus ühelt poolt andmete ja faktiliste asjaolude, mida kohus võib talle esitatud argumentide ja tõendite alusel pidada ebatäpseks, ja teiselt poolt majanduslike hinnangute vahel. Kuigi Esimese Astme Kohus ei saa asendada komisjoni hinnangut majanduslikes küsimustes enda vastava hinnanguga, ei ole kohus kohustatud kontrollima ainult esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja seostatust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

(vt punktid 66 ja 67)

6.      Konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamisel tuleb dokumendi tõendusjõu hindamiseks kõigepealt teha kindlaks selles esitatud informatsiooni tõenäosus ja eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, selle koostamise asjaolusid, selle adressaati ning seda, kas dokumendi sisu arvestades näib ta mõistlik ja usutav.

(vt punkt 121)

7.      Kaitseõiguste tagamise põhimõte eeldab, et ettevõtjale, kes on konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastanud komisjoni otsuse adressaat, antakse võimalus tõhusalt teada anda oma seisukoht komisjoni esitatud faktide, vastuväidete ja asjaolude tegelikkuse ja asjakohasuse suhtes.

Vastuväiteteatise vastuväited peavad olema nii selgelt sõnastatud – isegi kui neist on tehtud kokkuvõte –, et huvitatud isikud saaksid reaalselt aru tegevusest, mida komisjon neile süüks paneb. Vaid juhul, kui see tingimus on täidetud, saab vastuväiteteatis täita talle ühenduse õigusnormidega pandud ülesande, st anda ettevõtjatele ja nende ühendustele kogu selline informatsioon, mis võimaldab neil end igakülgselt enne komisjoni lõpliku otsuse tegemist kaitsta.

Põhimõtteliselt on lubatud tõendid vaid dokumendid, mida on tsiteeritud või mainitud vastuväiteteatises.

(vt punktid 155–157)

8.      Dokumenti saab käsitleda süüstava dokumendina vaid juhul, kui komisjon on sellele tuginenud ettevõtja poolt toimepandud rikkumise tuvastamisel. Kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa, et asjakohane ettevõtja tõendab, et ta ei saanud haldusmenetluse käigus võtta seisukohta dokumendi suhtes, mida vaidlustatud otsuse mõnes osas mainitakse. Ta peab tõendama, et komisjon on vaidlustatud otsuses seda dokumenti kasutanud tõendina rikkumise kohta, milles ettevõtja väidetavalt osales.

(vt punkt 158)