ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)

16. mai 2007

Kohtuasi T‑324/04

F.

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Kodumaalt lahkumise toetus – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a – Mõiste „rahvusvaheline organisatsioon” – Alaline elukoht ja põhiline tegevusala – Keeldumine kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest tagasiulatuvalt – Alusetult saadu tagasimaksmine

Ese:      Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni otsused, millega keelduti hagejale tagasiulatuvalt maksmast kodumaalt lahkumise toetust ja kinnitati hageja poolt õigusvastaselt saadud summade sissenõudmise viis, teiseks nõue tagasi maksta kõik summad, mis on kinni peetud hageja palgast alates 2004. aasta veebruarikuust, koos intressidega, ning samuti nõue hüvitada tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.

Otsus:         Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Saamise tingimused

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõige 1)

2.      Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Saamise tingimused

(ST artiklid 46 ja 48; personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a)

3.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Hea haldus – Hoolitsemiskohustus

(Personalieeskirjad, artikkel 85 ja VII lisa artikli 4 lõige 1)

1.      Selleks et ametnik ei saaks kodumaalt lahkumise toetust, piisab, kui ametniku teenistuskohas on täidetud üks VII lisa artiklis 4 ette nähtud kriteerium, st alaline elukoht või põhiline tegevusala.

Mis puudutab põhilise tegevusala kindlaksmääramist, ei piisa pelgalt asjaolust, et ametnikul on advokaadi ametinimetus ning et ta on asjaomasel perioodil oma päritoluliikmesriigi advokaatuuri liige, tõendamaks, et ta tegelikult tegeles põhiliselt selle tegevusalaga, kui ei ole konkreetselt märgitud selle tegevuse kestust ja sisu.

Alalise elukoha kindlaksmääramise osas ei võimalda pelgalt see, et ametnik uuendas oma ametlikke isikut tõendavaid dokumente, oli oma päritoluriigis endiselt kaetud ravikindlustusskeemiga ning oli maksustamise seisukohast selle riigi resident, tõendada, et ametniku huvid olid jätkuvalt koondunud sellesse riiki. Kuigi osa nendest asjaoludest võib viidata ametniku püsivatele suhtetele oma päritoluriigiga, on tegemist pelgalt formaalsete asjaoludega, mis ei võimalda tema tegelikku elukohta tuvastada. Mis puudutab täpsemalt päritoluriigis maksude tasumist selle riigi ja ametniku teenistuskohariigi vahelise topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel, siis päritoluriigis maksudeklaratsioonide esitamine näitamata, milline oleks nende kahe riigi ametivõimude poolt ametniku kohta tehtud otsus nimetatud lepingu alusel, ei ole üksinda päritoluriigis alalise elukoha tõendamiseks piisav, kuna sellised deklaratsioonid võivad tuleneda ametniku ühepoolsest otsusest tasuda maksud selles riigis.

(vt punktid 54, 65, 76 ja 77)

Viited: 13. aprill 2000, kohtuasi T‑18/98: Reichert vs. parlament (EKL AT 2000, lk I‑A‑73 ja II‑309, punkt 30) ja 3. mai 2001, kohtuasi T‑60/00: Liaskou vs. nõukogu (EKL AT 2001, lk I‑A‑107 ja II‑489, punkt 63).

2.      Selleks et organisatsiooni saaks käsitleda „rahvusvahelise organisatsioonina” VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teise taande viimase lause tähenduses, peavad riigid või riikide poolt loodud rahvusvahelised organisatsioonid olema selle olemasolu tunnistanud ning seda formaalselt tunnustanud. Selline tunnustamine peab toimuma formaalse deklaratsiooni, positiivse õiguse akti, lepingu või konventsiooni teel, millest nähtub otseselt, et riigid või riikide poolt loodud rahvusvahelised organisatsioonid on seda organisatsiooni tegelikult tunnustanud.

Selles osas ei kujuta ESTÜ asutamislepingu artiklid 46 ja 48, mis näevad ette ettevõtjate ja ühenduste koostöö komisjoniga viimase ülesannete täitmise hõlbustamiseks, endast nende ettevõtjate ja ühenduste formaalselt tunnustamist, vaid pigem kehtestatakse nende sätetega asjaomastele õigussubjektidele nimetatud asutamiselepingu kohaselt kohaldatavad õigused ja kohustused.

Peale selle ei saa asjaolu, et komisjon võib nende ettevõtjate ja ühendustega konsulteerida ning et nad osalevad konsulteerimis- ja ettevalmistuskoosolekutel, võrdsustada üldiste huvidega seotud ülesannetega, mis ühendused on asjaomastele organisatsioonidele usaldanud.

Organisatsiooni rahvusvahelisust hinnates tuleb arvesse võtta ainult selle enda koosseisu, mitte osalemist teistes organisatsoonides, mille koosseis on rahvusvaheline.

(vt punktid 113, 115, 117, 121 ja 122)

Viited: 30. märts 1993, kohtuasi T‑4/92: Vardakas vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑357) ja 13. september 2005, kohtuasi T‑99/03: Atienza Morales vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑225 ja II‑1029, punkt 35).

3.      See, et administratsioon ei tuvastanud ametniku isikutoimiku täieliku kontrollimise raames eeskirjade eiramist talle kodumaalt lahkumise toetuse maksmisel, ei kujuta endast administratsiooni konkreetset toimingut, mis võiks ametnikus tekitada õiguspärase ootuse seoses alusetult makstud summade hilisema tagasimaksmise võimatusega, kuna sellise asjaolu puhul on tegemist administratsiooni eksimuse püsimisega, mis on personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise eelduseks.

Kui eeskirjade eiramine selle toetuse maksmisel oli siiski nii ilmne, et tavapäraselt hoolas ametnik, kellel on hageja kogemused ning palgaaste, oleks pidanud sellest teadlik olema, paneb administratsioonile nende rahaliste õiguste võimalikust alusetusest teatamata jätmine ametniku tema enda käitumise tõttu õigusvastasesse olukorda, nii et ta ei saa alusetult makstud summade tagasimaksmise kohustusest vabastamiseks viidata oma heausksusele. Sellisel juhul ei saa administratsioonile ette heita hoolitsemiskohustuse või hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna administratsioon kohaldas õigesti personalieeskirjade artiklit 85.

(vt punktid 159, 164–166 ja 170)

Viited: 1. aprill 2004, kohtuasi T‑312/02: Gussetti vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑125 ja II‑547, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).