Liidetud kohtuasjad T‑239/04 ja T‑323/04

Itaalia Vabariik ja Brandt Italia SpA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi − Õigusnormid, millega nähakse ette kiireloomulised meetmed tööhõive parandamiseks raskustes olevatel ettevõtjatel − Otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks ja määratakse väljamakstud abi tagastamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikkel 87)

2.      Riigiabi – Mõiste – Tööhõive valdkonna abikava – Hõlmamine

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Riigiabi – Keeld – Erandid – Määrusega määratletud abi liigid, mida võidakse lugeda ühisturuga kokkusobivaks – Määrus nr 2204/2002 tööhõivealase abi kohta

(EÜ artiklid 87 ja 88; komisjoni määrus nr 2204/2002)

4.      Riigiabi – Komisjoni otsus, millega tunnistatakse teatamata jäetud riigiabi ühisturuga kokkusobimatuks – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikkel 253)

5.      Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused

(EÜ artikli 88 lõige 2)

6.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abikava tervikuna läbivaatamine – Vastuvõetavus

7.      Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Siseriikliku õiguse kohaldamine

(EÜ artikkel 88)

1.      Riiklik meede, millega nähakse ette tööhõivealane abikava, ähvardab kahjustada konkurentsi selles mõttes, et ta parandab teatavate ettevõtjate finantsseisundit nende konkurentidega võrreldes, ning täpsemalt, ähvardab kahjustada konkurentsi ja mõjutada kaubavahetust juhul, kui hüvitisesaajad konkureerivad toodetega, mis saabuvad teistest liikmesriikidest, kuigi nad ise oma toodangut ei ekspordi.

(vt punkt 68)

2.      Asjaolu, et tööhõivealast abikava kehtestava riikliku meetme eesmärk on tööhõive säilitamine, ei oma selle riigiabina kvalifitseerimisel tähtsust, kuna EÜ artikli 87 lõige 1 määratleb riigi poolt võetud meetmeid nende mõju alusel, mitte lähtudes nende põhjustest või eesmärkidest.

(vt punkt 69)

3.      Selleks et abikava saaks pidada ühisturuga kokkusobivaks vastavalt määrusele nr 2204/2002, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist tööhõivealase riigiabi suhtes, ei piisa sellest, kui selles kehtestatud tingimused on täidetud teatavatel võimalikel kohaldamise juhtudel. Vaja on ka, et selle kava alusel antav abi vastaks neile tingimustele kõigil mõeldavatel juhtudel.

Seega ei vasta nimetatud määruses kehtestatud tingimustele niisugune riigi poolt võetud meede, millega on ette nähtud tööhõivealane abikava, mis ei välista, et abi võidakse anda väljaspool toetatavat ala asuvale suurettevõtjale. Pealegi ei ole puhtteoreetiline võimalus, et kõnealuse riikliku meetme kontekstis võib potentsiaalne võõrandaja olla väikese või keskmise suurusega ettevõtja, piisav selleks, et võidaks asuda seisukohale, et abi, millest on sellisel moel teatatud, on ühisturuga kokkusobiv vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta.

(vt punktid 94 ja 101)

4.      Põhjendamiskohustus kujutab endast vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. EÜ artikli 253 kohaselt nõutavad põhjendused sõltuvad asjassepuutuva akti laadist ning nendest peavad selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlused, nii et isikutele, keda akt puudutab, oleks teada akti põhjendused ja pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamiskohustuse täitmisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ning huvist saada selgitusi, mis võib olla akti adressaatidel ja teistel isikutel, keda kõnealune akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleksid esitatud kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, sest seda, kas akti põhjendused vastavad EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes akti sõnastuse, vaid ka selle konteksti ja kõigi asjassepuutuvat valdkonda reguleerivate õigusnormide põhjal.

Nimetatud põhimõtetest tuleneb, et komisjon on kohustatud tõendama, et tegemist on riigiabiga ja et see abi on ühisturuga kokkusobimatu. Teisest küljest ei ole ta kohustatud punkthaaval vastama puudutatud liikmesriikide ametiasutuste või menetlusse astunud kolmandate isikute poolt esitatud asjassepuutumatutele argumentidele.

Juhul kui ka riigiabi andmise tingimustest lähtudes võib järeldada, et see abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust või kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, peab komisjon oma otsuse põhjendustes vähemalt need asjaolud ära tooma.

Sellele vaatamata ei ole komisjon kohustatud tõendama tegelikku mõju, mida ebaseaduslik abi on avaldanud konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele. Komisjoni niisugune tõendamiskohustus asetaks soodsamasse olukorda need liikmesriigid, kes on toetuste maksmisel rikkunud EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud teatamiskohustust, seades halvemasse olukorda riigid, kes teatavad abikavadest juba kavandamise etapis. EÜ artikli 87 lõike 1 sõnastusest tulenevalt ei ole ühisturuga kokkusobimatu mitte üksnes niisugune abi, mis „kahjustab” konkurentsi, vaid ka abi, mis „ähvardab” seda kahjustada.

(vt punktid 117–119, 126 ja 127)

5.      EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse avaldamine Euroopa Liidu Teatajas on piisav vahend kõikide asjassepuutuvate isikute informeerimiseks menetluse algatamisest.

(vt punkt 141)

6.      Et kindlaks teha, kas teataval kaval on abi iseloomustavaid tunnuseid, võib komisjon piirduda vaadeldava abikava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta peaks kontrollima iga konkreetset kohaldamisjuhtu.

(vt punkt 142)

7.      Kuna komisjonil on vastavalt EÜ artiklile 88 kohustus riigiabi kontrollida, võivad abi saavad ettevõtjad reeglina toetuda õiguspärasele ootusele abi seaduslikkuse osas ainult siis, kui abi andmisel on järgitud nimetatud artiklis ette nähtud menetlust. Hoolas ettevõtja peab suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud, isegi kui abi andmise otsuse ebaseaduslikkust saab asjassepuutuvale liikmesriigile ette heita ainult niisugusel määral, et otsuse tühistamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kui abisaaja leiab, et esineb erandlikke asjaolusid, millest lähtudes võis tal tekkida õiguspärane ootus abi seaduslikkuse osas, hindab vastava juhtumi asjaolusid pärast Euroopa Kohtule tõlgendamist puudutavate eelotsuseküsimuste esitamist liikmesriigi kohus, kelle menetlusse asi on antud.

(vt punktid 154 ja 155)