Liidetud kohtuasjad T-391/03 ja T-70/04
Yves Franchet ja Daniel Byk
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlused – Eurostat – Juurdepääsu keelamine – Kontrollimine ja uurimine – Kohtumenetlused − Kaitseõigus
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid
(EÜ artikkel 230; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikkel 8; komisjoni otsus 2001/937, lisa artiklid 3 ja 4)
2. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 9 lõige 2 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 2)
3. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 2)
4. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikkel 4)
5. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 2 lõige 1 ja artikli 4 lõige 2)
1. Tühistamishagi saab EÜ artikli 230 tähenduses esitada vaid selliste meetmete peale, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Mis puudutab toiminguid või otsuseid, mis tehakse mitmeastmelise, eelkõige asutusesisese, menetluse käigus, siis põhimõtteliselt võib tühistamishagi esitada vaid selliste meetmete peale, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses; seevastu vahemeetmete peale, millega valmistatakse ette lõplikku otsust, ei saa hagi esitada.
Selles osas ilmneb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) tegevust käsitlevatele dokumentidele üldsuse juurdepääsu menetluse raames otsuse 2001/937, millega muudetakse komisjoni töökorda, lisa artiklite 3 ja 4 koosmõjus kohaldamisest ja määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artiklist 8 selgelt, et vastus esialgsele juurdepääsu taotlusele ei kujuta endast midagi enamat kui esimest seisukohavõttu, millega antakse huvitatud isikutele võimalus taotleda komisjoni peasekretärilt või OLAF-i direktorilt kõnealuse seisukoha ülevaatamist. Seetõttu saab vaid viimatinimetatute võetud meede, mille puhul on sisuliselt tegemist otsusega ning millega asendatakse täielikult eelmine väljendatud seisukoht, tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad hageja huve, ning selle peale saab seega esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 alusel.
(vt punktid 46–48)
2. Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artiklis 4 ette nähtud erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt, et mitte takistada selle määruse dokumentidele juurdepääsu üldpõhimõtte kohaldamist.
Mis puudutab kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitsest tulenevat erandit, siis tuleb mõistet „kohtumenetlus” tõlgendada nii, et üldise huvi kaitse takistab ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumentide – st kostja vastuse ja muude esitatud dokumentide, käimasoleva kohtuasja menetlemisega seotud sisedokumentide ja kohtuasja käsitleva kirjavahetuse asjaomase peadirektoraadi ja õigustalituse või advokaadibüroo vahel – sisu avalikustamist. Seevastu ei võimalda kohtumenetluse kaitsest tulenev erand institutsioonil eirata puhtalt haldusalase toimiku raames koostatud dokumentide edastamise kohustust.
Väita, et Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) poolt määruse nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta artikli 10 lõigete 1 ja 2 alusel siseriiklikele ametiasutustele või sama määruse artikli 10 lõike 3 alusel institutsioonidele edastatud erinevad dokumendid koostati ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil on vastuolus erandite kitsa tõlgendamise ja kohaldamise kohustusega. Vastavalt määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõikele 2 on OLAF-i aruandeid lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Meetmete eest, mida pädevad siseriiklikud ametiasutused või institutsioonid võtavad OLAF-i poolt edastatud aruannete ja teabe alusel, vastutavad sellegipoolest ainuüksi ja täielikult nimetatud asutused.
Lisaks on siseriiklike menetluseeskirjade järgimine piisavalt tagatud juhul, kui institutsioon teeb kindlaks, et dokumentide avalikustamine ei riku siseriiklikku õigust. Seega peab OLAF kahtluse korral konsulteerima siseriikliku kohtu või ametiasutusega ja tohib juurdepääsu keelata vaid juhul, kui siseriiklik kohus või ametiasutus on nimetatud dokumentide avalikustamise vastu.
(vt punktid 84, 88, 90, 91, 94, 95, 97, 98)
3. Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet tuleb tõlgendada nii, et see säte, mille eesmärk on kaitsta „kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki”, on kohaldatav vaid siis, kui kõnealuste dokumentide avalikustamine võib kahjustada kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli läbiviimist.
Erinevatele uurimiste või kontrollimiste käigus koostatud aktidele võib kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kaitsest tulenevat erandit kohaldada seni, kuni uurimine või kontrollimine kestab ja seda isegi siis, kui konkreetne juurdlus või kontroll, mille alusel koostatud aruandele juurdepääsu taotletakse, on lõpetatud.
Sellegipoolest tähendaks möönmine, et kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolliga seotud erinevatele dokumentidele laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand seni, kuni ei ole tehtud otsust nende menetluste alusel võetavate meetmete kohta, seda, et juurdepääs nimetatud dokumentidele sõltuks juhuslikust, tulevasest ja võib-olla ajaliselt kaugest sündmusest, mis sõltub erinevate ametiasutuste kiirusest ja hoolsusest.
(vt punktid 109–111)
4. Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele raames esitatud dokumentidele juurdepääsu taotluse menetlemiseks vajalik hindamine peab olema ka konkreetne. Ühest küljest ei piisa erandi kohaldamise õigustamiseks ainuüksi asjaolust, et dokument puudutab nimetatud määruses ettenähtud erandiga kaitstud huvi. Teisest küljest peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav ja mitte ainult oletuslik. Järelikult tuleb hindamine, mille institutsioon peab erandi kohaldamiseks läbi viima, viia läbi konkreetselt ja see peab nähtuma otsuse põhjendustest.
Iga dokumendi konkreetne ja individuaalne hindamine on vajalik ka siis, kui on ilmselge, et juurdepääsu taotlus puudutab erandiga hõlmatud dokumente, sest ainult sellise hindamise tulemusena on institutsioonil võimalik hinnata taotlejale osalise juurdepääsuõiguse andmise võimalust vastavalt nimetatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 6. Seega on institutsioon kohustatud hindama esiteks seda, kas taotletud dokument kuulub mõne nimetatud määruse artiklis 4 ette nähtud erandi kohaldamisalasse ja jaatava vastuse korral teiseks seda, kas kõnealuse erandiga seonduv kaitse vajadus on tegelik ja kolmandaks seda, kas see on kohaldatav dokumendile tervikuna.
(vt punktid 115, 117 ja 118)
5. Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele eesmärk on tagada igaühe juurdepääs dokumentidele ja mitte ainult taotleja juurdepääs teda puudutavatele dokumentidele. Seetõttu ei võeta taotleja võimalikku erilist huvi teda isiklikult puudutavale dokumendile juurdepääsuks arvesse õigustamaks selle avalikustamist nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 tähenduses.
Kaitseõigused ilmnevad huvitatud isikute subjektiivse huvina end kaitsta ja seega ei ole huvi mitte üldine, vaid erahuvi. Seetõttu ei ole kaitseõiguste näol tegemist ülekaaluka üldise huviga nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 tähenduses, mis õigustaks taotletud dokumentide avalikustamist.
(vt punktid 136–139)