Kohtuasi C‑815/18
Federatie Nederlandse Vakbeweging
versus
Van den Bosch Transporten B. V. jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 1. detsembri 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 96/71/EÜ – Artikli 1 lõiked 1 ja 3 ning artikli 2 lõige 1 – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Rahvusvahelistel vedudel töötavad sõidukijuhid – Kohaldamisala – Mõiste „lähetatud töötaja“ – Kabotaažveod – Artikli 3 lõiked 1, 3 ja 8 – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabadus – Üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud
1. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Kohaldamisala – Piiriüleste teenuste osutamine autovedude sektoris – Hõlmamine – Vedusid käsitlevaid sätteid mittesisaldav õiguslik alus – Asjakohasuse puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, põhjendus 4, artikli 1 lõiked 1 ja 3 ning artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 31–34, 38, 40, 41 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Lähetatud töötaja – Mõiste – Rahvusvahelistel vedudel töötavad sõidukijuhid – Liikmesriigis asuva ettevõtja, kes on nimetatud sõidukijuhtide tööandja, ning teises liikmesriigis asuva ettevõtja vaheline tšarterleping – Hõlmamine – Tingimus – Piisav seos asjaomase territooriumiga – Ülesannetega seotud juhised – Ülesannete täitmisega alustamine või lõpetamine selle teise ettevõtja asukohas – Töötajate vahendamise lepingu sõlminud ettevõtjate vaheline kontsernisuhe – Asjakohasuse puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 1 lõiked 1 ja 3 ning artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 45, 46, 49–52, 56, 57 ja resolutsiooni punktid 2 ja 3)
3. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Lähetatud töötaja – Mõiste – Rahvusvahelistel vedudel töötavad sõidukijuhid – Liikmesriigis asuva ettevõtja, kes on nimetatud sõidukijuhtide tööandja, ning teises liikmesriigis asuva ettevõtja vaheline tšarterleping – Kabotaažveod mõne muu liikmesriigi territooriumil kui liikmesriik, mille territooriumil ta tavaliselt töötab – Hõlmamine – Kabotaažveo kestus – Asjakohasuse puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 1 lõiked 1 ja 3, artikli 2 lõige 1 ning artikli 3 lõige 3)
(vt punktid 62–65 ja resolutsiooni punkt 4)
4. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71 – Üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivleping – Mõiste – Hindamine kohaldatava riigisisese õiguse alusel – Kollektiivleping, mida ei ole üldiselt kohaldatavaks tunnistatud, kuid mille järgimine vabastab üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingu kohaldamisest – Kahe kollektiivlepingu sisult identsed sätted – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõiked 1 ja 8)
(vt punktid 69, 70, 72 ja resolutsiooni punkt 5)
Kokkuvõte
Direktiiv töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega on kohaldatav riikidevahelisele teenuste osutamisele autovedude sektoris
Saksamaalt ja Ungarist pärit töötajad tegutsesid sõidukijuhtidena rahvusvahelisi vedusid käsitlevate tšarterlepingute alusel, mille olid sõlminud veoettevõtja Van den Bosch Transporten BV, kelle ettevõte asub Erpis (Madalmaad), ja samasse kontserni kuuluvad kaks sõsarettevõtjat, kellest üks on asutatud Saksa ja teine Ungari õiguse alusel ning kellega need sõidukijuhid olid seotud. Üldjuhul algasid asjasse puutuval ajavahemikul tšarterveod Erpist ja lõppesid seal, kuid suurem osa kõnealuste tšarterlepingute alusel tehtud vedudest toimus siiski väljaspool Madalmaade territooriumi. Van den Bosch Transporteni kui Madalmaade kaubaveo liidu liikme suhtes kehtis selles sektoris kohaldatav kollektiivleping (edaspidi „kaubaveo kollektiivleping“), mille see liit ja Federatie Nederlandse Vakbeweging (Madalmaade ametiühingute keskliit, edaspidi „FNV“) olid sõlminud. Erinevalt nimetatud kollektiivlepingust oli üldiselt kohaldatavaks tunnistatud üks teine kollektiivleping, mis kehtis eelkõige tasulise kaupade autoveo sektoris ja mille sätted olid kaubaveo kollektiivlepingu omadega sisult identsed. Kuid riigisisese õiguse kohaselt olid kaubaveo kollektiivlepingu kohaldamisalasse kuuluvad ettevõtjad selle teise kollektiivlepingu kohaldamisest vabastatud, tingimusel et nad järgivad esimesena nimetatud lepingut.
FNV hinnangul oleks Van den Bosch Transporten pidanud Saksamaalt ja Ungarist pärit sõidukijuhtide kasutamisel kohaldama kaubaveo kollektiivlepingu põhilisi töötingimusi neile kui lähetatud töötajatele töötajate lähetamist käsitleva direktiivi(1) tähenduses. Kuna asjaomaste sõidukijuhtide suhtes kõnealuses kollektiivlepingus sätestatud põhilisi töötingimusi ei kohaldatud, esitas FNV nende kolme veoettevõtja vastu hagi, mis esimeses kohtuastmes vaheotsusega rahuldati. Apellatsiooniastmes see otsus aga tühistati. Apellatsioonikohus leidis eelkõige, et asjaomased tšarterveod ei kuulu töötajate lähetamist käsitleva direktiivi kohaldamisalasse, kuna see direktiiv hõlmab üksnes tšartervedusid, mis tehakse vähemalt peamiselt teise liikmesriigi „territooriumil“.
Selles kontekstis esitaski Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) FNV apellatsioonkaebust lahendades Euroopa Kohtule rea eelotsuse küsimusi peamiselt tingimuste kohta, mille kohaselt võib järeldada, et töötajad on rahvusvaheliste autovedude sektoris lähetatud „teise liikmesriigi territooriumile“.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohtu suurkoda märgib kõigepealt, et töötajate lähetamist käsitlev direktiiv on kohaldatav riikidevaheliste teenuste osutamisele autoveo sektoris. Nimelt on see direktiiv põhimõtteliselt kohaldatav kõikide riikidevaheliste teenuste suhtes, mille osutamisega kaasneb töötajate lähetamine, olenemata majandussektorist, kus sellist teenust osutatakse, ning erinevalt klassikalisest liberaliseerimise instrumendist on sellel rida eesmärke, millega soovitakse edendada riikidevahelist teenuste osutamist, tagades samal ajal ausa konkurentsi ja töötajate õiguste kaitse. Asjaolu, et kõnealuse direktiivi õiguslik alus ei sisalda transporti käsitlevaid sätteid, ei välista seega selle kohaldamisalast riikidevahelist teenuste osutamist autovedude valdkonnas, eelkõige kaupade autoveo sektoris.
Seejärel meenutab Euroopa Kohus asjaomaste sõidukijuhtide kui lähetatud töötajate staatuse kohta, et selleks, et töötajat saaks pidada „liikmesriigi territooriumile lähetatuks“, peab tema töö tegemine olema selle territooriumiga piisavalt seotud. Sellise seose olemasolu tehakse kindlaks niisuguste tegurite üldise hindamise raames nagu nende tegevuste laad, millega asjaomane töötaja nimetatud territooriumil tegeleb, see, kui tugev on töötaja tegevuste seos iga selle liikmesriigi territooriumiga, kus ta tegutseb, ning see, milline osakaal kogu veoteenuses on nendel tegevustel, millega ta seal tegeleb.
Asjaolu, et rahvusvaheline sõidukijuht, kelle on ühes liikmesriigis asuv ettevõtja vahendanud teises liikmesriigis asuvale ettevõtjale, saab oma ülesannetega seotud juhised või alustab või lõpetab need ülesanded teise ettevõtja asukohas, ei ole iseenesest piisav järeldamaks, et see sõidukijuht on lähetatud teise liikmesriigi territooriumile töötajate lähetamist käsitleva direktiivi tähenduses, kui selle sõidukijuhi töö tegemine ei ole muude tegurite alusel asjaomase territooriumiga piisavalt seotud.
Euroopa Kohus täpsustab lisaks, et asjaolu, et töötajate vahendamise lepingu sõlminud ettevõtjate vahel on kontsernisuhe, ei saa iseenesest määratleda seda, kui tugev on töö tegemise seos selle liikmesriigi territooriumiga, kuhu asjaomased töötajad saadetakse. Järelikult ei oma töötajate lähetamise olemasolu hindamisel sellise suhte olemasolu tähtsust.
Mis puudutab konkreetselt kabotaažvedusid, mille suhtes on töötajate lähetamist käsitlev direktiiv kohaldatav, nagu rõhutab rahvusvahelist autovedu käsitlev määrus(2), siis märgib Euroopa Kohus, et need veod toimuvad täielikult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, mis võimaldab asuda seisukohale, et sõidukijuhi poolt nende toimingute raames töö tegemine on selle territooriumiga piisavalt seotud. Kabotaažveo kestus ei oma sellise lähetuse olemasolu hindamisel tähtsust, kuid liikmesriikidel on siiski selle direktiivi kohaselt võimalus direktiivi teatud sätteid mitte kohaldada eelkõige osas, mis puudutab miinimumtöötasu, kui lähetus ei kesta kauem kui üks kuu.
Lõpuks meenutab Euroopa Kohus, et töötajate lähetamisel peavad liikmesriigid selle sama direktiivi alusel tagama, et asjaomased ettevõtjad kindlustavad nende liikmesriikide territooriumile lähetatud töötajatele teatava hulga töötingimusi, mis on kindlaks määratud muu hulgas üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega, st kollektiivlepingutega, mida peavad täitma kõik ettevõtjad, kes tegutsevad asjaomases sektoris või asjaomasel kutsealal ja kes kuuluvad direktiivi territoriaalsesse kohaldamisalasse. Seda, kas kollektiivleping on tunnistatud üldiselt kohaldatavaks, tuleb hinnata kohaldatava riigisisese õiguse alusel. Euroopa Kohus täpsustab siiski, et sellele mõistele vastab ka kollektiivleping, mida ei ole üldiselt kohaldatavaks tunnistatud, kuid mille järgimine toob kaasa selle kohaldamisalasse kuuluvate ettevõtjate suhtes teise, üldiselt kohaldatava kollektiivlepingu kohaldamisest vabastamise, ja mille sätted on selle teise kollektiivlepingu sätetega sisuliselt identsed.