Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 25. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑159/23
Sony Computer Entertainment Europe Ltd
versus
Datel Design and Development Ltd,
Datel Direct Ltd,
JS
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Arvutiprogrammide õiguskaitse – Direktiiv 2009/24/EÜ – Artikkel 1 – Kohaldamisala – Piiratud toimingud – Artikli 4 lõige 1 – Arvutiprogrammi muutmine – Põhimällu salvestatud ja programmi töö käigus kasutatavate muutujate sisu muutmine
Sissejuhatus
1. Nii liidu õiguse kui ka liidu suhtes kohalduva rahvusvahelise õiguse kohaselt(2) tuleb arvutiprogramme kaitsta nagu kirjandusteoseid Berni konventsiooni(3) tähenduses. Selline kvalifikatsioon võib tekitada kahtlusi. Arvutiprogrammi saab küll esitada „teksti“ kujul ehk arvutile täitmiseks antavate käskude loeteluna, ent see on mitmes mõttes väga eriline tekst, mis ei sarnane ühegi teise kirjandusteose liigiga.
2. Selline programm ei ole mõeldud lugejale lugemiseks või mis tahes muul viisil vahetuks kasutamiseks, vaid informatsiooni töödelda suutva masina ehk arvuti töö juhtimiseks. Toimival kujul ehk kujul nagu arvutiprogramme tavaliselt kasutajatele turustatakse, ei ole selline programm inimesele isegi loetav, kuna see on mõeldud täitmiseks masinale. Pealegi on arvutiprogramm ka inimesele loetaval kujul mõistetav vaid eriteadmistega isikutele, kuna see on koostatud kunstlikus keeles (programmeerimiskeeles), mida nende programmide keskmised kasutajad enamasti ei tunne. Sellest tuleneb arvutiprogrammide kui kaitstud teoste autoriõiguse seisukohast üks iseäranis oluline eripära, milleks on asjaolu, et johtuvalt sellest, mil viisil arvutid töötavad, eeldab programmi igakordne kasutamine selle ühte või mitut reprodutseerimise toimingut, mille toimingute jaoks on vajalik selle programmi autoriõiguste omaja luba.
3. Seega ei ole üllatav, et arvutiprogrammide kaitset puudutav liidu õiguse regulatsioon erineb oluliselt „tavalise“ autoriõiguse normidest ning meenutab pigem teatavat erilist kaitsekorda(4). Nimelt annab see kaitsekord õiguste omajale suurema kontrolli esiteks kasutajate eraviisilise tegevuse üle ehk tegevuse üle, mis tavaliselt autoriõiguse kohaldamisalasse ei kuulu, ning teiseks toimingute üle, millele autori ainuõigus tavaliselt ei laiene, nagu kasutaja poolt teose muutmine isiklikul otstarbel. See kontroll on sedavõrd ulatuslik, et isegi pelgalt teosega tutvumine, mis on tavalise kirjandusteose puhul põhiline, on lubatav üksnes erandina, piirtatud ulatuses ja teatavatel tingimustel. Lisaks sellele ei sisalda arvutiprogrammide kaitsekord autoriõiguses tavaliselt ette nähtud erandeid alustades n-ö isiklikuks otstarbeks kopeerimist puudutavast erandist.
4. Samas kätkeb see, et arvutiprogramme kaitstakse kui kirjandusteoseid, endas ka ühte olulist olemuslikku piirangut, milleks on see, et põhimõtteliselt kaitstakse üksnes vormi, milles see teos väljendatud on, ehk teisisõnu teksti.
5. Käesolevas kohtuasjas on küsimus selles, kas ja kui, siis mil määral, saab arvutiprogrammidele liidu õiguses tagatud kaitse kohalduda rohkem kui üksnes teksti enda suhtes. Teisisõnu, kui laiaks saab selliste programmide puhul venitada mõiste „tekst“ tähenduse?
6. Konkreetselt on videomängude kontekstis küsimus selles, kas kolmandad isikud võivad luua ja kasutajad kasutada ilma nende mängude autoriõiguste omaja loata programme, mis võimaldavad mängu lihtsustada, minnes teatavatest mängu autori loodud takistustest mööda ning mida tavaliselt kutsutakse „sohitarkvaraks“ (cheat software). Mulle näib, et nende mängude autoriõiguste omajad tahaksid saada „kummastki maailmast parima“ ehk viia arvutiprogrammide väga ulatusliku kaitse alla ka selliseid elemente, mis parimal juhul võiksid saada palju piiratuma „tavalise“ autoriõiguse kaitse.
7. Käesolevas kohtuasjas käsitletav ei puuduta aga pelgalt videomängude valdkonda, kuna tarkvarasid, mis võimaldavad kasutada arvutiprogramme mingisugusel algul mõeldust erineval viisil, võib olla teisteski sektorites.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
8. Genfis 20. detsembril 1996 vastu võetud Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) autoriõiguse lepingu(5) artiklis 4 on sätestatud:
„Arvutiprogramme kaitstakse kui kirjandusteoseid Berni konventsiooni artikli 2 tähenduses. Sellist kaitset kohaldatakse arvutiprogrammide suhtes nende väljendusviisist või -vormist olenemata.“
9. Sarnane säte sisaldub ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu(6) artikli 10 lõikes 1, kus on sätestatud:
„Arvutiprogramme, kas lähtetekstina või objektkoodi näol, kaitstakse nagu kirjandusteoseid vastavalt [Berni konventsioonile].“
Liidu õigus
10. Direktiivi 2001/29/EÜ(7) artikli 1 lõike 2 punktis a on sätestatud:
„Välja arvatud artiklis 11 osutatud juhud, ei muuda ega mõjuta käesolev direktiiv mingil viisil ühenduse olemasolevaid sätteid järgmiste valdkondade kohta:
a) arvutiprogrammide õiguskaitse“.
11. Selle direktiivi artikli 2 punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas“.
12. Direktiivi 2009/24/EÜ(8) artiklis 1 on sätestatud:
„1. Vastavalt käesoleva direktiivi sätetele kaitsevad liikmesriigid arvutiprogramme autoriõigusega kui kirjandusteoseid [Berni konventsiooni] tähenduses. Käesoleva direktiivi kohaldamisel hõlmab termin „arvutiprogrammid“ nende väljatöötamisele eelnevaid materjale.
2. Käesoleva direktiivi kohast kaitset kohaldatakse arvutiprogrammi kõigi avaldumisvormide suhtes. Arvutiprogrammi kõigi elementide, sealhulgas selle liideste aluseks olevad ideed ja põhimõtted ei ole kaitstud autoriõigusega käesoleva direktiivi alusel.
3. Arvutiprogramm on kaitstud, kui see on algupärane selles mõttes, et tegemist on autori enda intellektuaalse loominguga. Kaitse kohaldamise otsuse tegemisel ei kohaldata muid kriteeriume.
[…]“.
13. Selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktid a ja b on sõnastatud järgmiselt:
„Arvestades artiklite 5 ja 6 sätteid, hõlmavad õiguste omaniku ainuõigused artikli 2 tähenduses õigust teostada või keelata järgmisi toiminguid:
a) arvutiprogrammi osaline või täielik ajutine või alaline reprodutseerimine mis tahes vahendite abil ja mis tahes vormis. Kui selline reprodutseerimine on vajalik arvutiprogrammi laadimiseks, kuvamiseks, käivitamiseks, edastamiseks või salvestamiseks, on nendeks toiminguteks vaja õiguste omaniku luba;
b) arvutiprogrammide tõlkimine, kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine ja nende toimingute tulemuste reprodutseerimine, ilma et see piiraks programmi muutva isiku õigusi“.
14. Kõnealuse direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:
„Konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole artikli 4 lõike 1 punktides a ja b osutatud toiminguteks vaja õiguste omaniku luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.“
Saksa õigus
15. Saksa õigusesse on direktiivi 2009/24 sätted üle võetud eelkõige 9. septembri 1965. aasta autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitleva seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz)(9), mida on muudetud 23. juuni 2021. aasta seadusega(10), §‑dega 69a ja 69c.
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
16. Sony Computer Entertainment Europe Ltd (edaspidi „Sony“) on Ühendkuningriigis asuv äriühing, kes turustab Euroopat hõlmava ainulitsentsi alusel mängukonsoole PlayStation ning nende konsoolide jaoks mõeldud mänge. Kuni 2014. aastani turustas Sony muu hulgas konsooli PlayStationPortable (PSP) ja selle jaoks mõeldud mängu „MotorStorm: Arctic Edge“.
17. Äriühingud Datel Design and Development Ltd ja Datel Direct Ltd (edaspidi koos „Datel“), mis asuvad samuti Ühendkuningriigis, arendavad, toodavad ja turustavad tarkvara ning eelkõige Sony mängukonsoolide lisatooteid, sealhulgas tarkvara „Action Replay PSP“ ning seadet Tilt FX, mis võimaldab PSP juhtimist ruumis liikumise teel.
18. Dateli tarkvara töötab üksnes koos Sony originaalmängudega. Selle tarkvara käivitamiseks ühendatakse PSP arvutiga ja sisestatakse PSPsse USB-mälupulk, mis laeb kõnealuse tarkvara. Pärast PSP taaskäivitamist saab kasutaja valida sellel konsoolil lisamenüü, mis võimaldab teha Sony mängudes muudatusi. Mängu „MotorStorm: Arctic Edge“ puhul oli selliste muudatuste hulgas näiteks võimalus kaotada kõik piirangud „turbo“ (booster) kasutamisel või sõitjate valikul, samas kui tavaliselt saab osasid neist kasutada alles pärast teatava arvu punktide kogumist.
19. Põhikohtuasjas palus Sony esimeses kohtuastmes sisuliselt keelata Datelil Sony mängude ja konsoolidega koos töötama mõeldud tarkvara turustamine. 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsusega rahuldas Landgericht Hamburg (Hamburgi esimese astme kohus, Saksamaa) Sony nõuded osaliselt. Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) aga muutis seda kohtuotsust apellatsiooniastmes ning jättis Sony hagi täielikult rahuldamata.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati Oberlandesgericht Hamburgi (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus) kohtuotsuse peale kassatsioonkaebus, märgib, et selle kaebuse edu sõltub sellest, kas kõnealuse Dateli tarkvara kasutamine rikub ainuõigust arvutiprogrammi muutmisele. See küsimus tekitab direktiivi 2009/24 artikli 1 lõigete 1–3 ja artikli 4 lõike 1 punkti b tõlgendamisega seotud kahtlusi.
21. Selle kohtu selgituse kohaselt väidab Sony põhikohtuasjas eelkõige, et Dateli tarkvara abil muudavad kasutajad autoriõiguse seisukohast õigusvastaselt Sony mängude aluseks olevaid arvutiprogramme ning selle eest vastutab Datel. Poolte vahel ei ole vaidlust siiski selles, et ei kõnealune Dateli tarkvara ega selle kasutajad ei pääse ligi nende programmide koodidele ega muuda neid koode mis tahes moel. See tarkvara, mis töötab samal ajal Sony arvutiprogrammiga, muudab nimelt üksnes muutujate sisu, mille kaitstud arvutiprogramm muutmällu salvestab ja mida see oma töös kasutab.
22. Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1) Kas olukorras, kus arvutiprogrammi objekt- või lähtekoodi ega selle reproduktsiooni ei muudeta, ent kaitstava arvutiprogrammiga samal ajal töötav teine programm muudab nende muutujate sisu, mille kaitstav arvutiprogramm on salvestanud muutmällu ja mida see oma töös kasutab, on tegemist arvutiprogrammile direktiivi 2009/24 artikli 1 lõigete 1–3 alusel antud kaitse rikkumisega?
2) Kas olukorras, kus arvutiprogrammi objekt- või lähtekoodi ega selle reproduktsiooni ei muudeta, ent kaitstava arvutiprogrammiga samal ajal töötav teine programm muudab nende muutujate sisu, mille kaitstav arvutiprogramm on salvestanud muutmällu ja mida see oma töös kasutab, on tegemist muutmisega direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses?“
23. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 15. märtsil 2023. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled ning Euroopa Komisjon. Samad pooled võtsid osa kohtuistungist, mis toimus 25. jaanuaril 2024.
Analüüs
24. Põhikohtuasi puudutab seda, et väidetavalt on rikutud Sonyle direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 1 punktist b tulenevat ainuõigust muuta arvutiprogrammi, mille autoriõigused kuuluvad sellele äriühingule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud kaks tema hinnangul teineteisest sõltumatut eelotsuse küsimust. Esimesele eelotsuse küsimusele antav vastus määrab aga tingimata ära teisele küsimusele antava. Seetõttu käsitlen teist küsimust vaid väga lühidalt.
25. Sissejuhatuseks pean märkima, et põhikohtuasja menetlus ja seega ka eelotsuse küsimused puudutavad üksnes Sonyle tema arvutiprogrammidega seoses kuuluvate ainuõiguste väidetavat rikkumist Dateli poolt tulenevalt sellest, et nende programmide kasutajad kasutasid Dateli tarkvara. Need küsimused ei puuduta seega ei Dateli poolt tarkvara arendamisel toime pandud võimalikke Sony õiguste rikkumisi ega Dateli vastutust võimalike rikkumiste eest seoses muude Sony õigustega peale autoriõiguste, nagu kaubamärgi rikkumine või ebaausa konkurentsi keelu rikkumine, ega ka vaidlusaluse tarkvara kasutajate vastutust. Neid teemasid ma käesolevas ettepanekus seega ei käsitle.
26. Seevastu olgugi, et põhikohtuasi ei puuduta, nagu kohtuistungilgi kinnitati, peale Sony mängude aluseks olevate arvutiprogrammide Sony videomängude muude elementidega seotud autoriõiguste võimalikku rikkumist, käsitlen lühidalt seda küsimust, kuna komisjon selle tõstatas ja pooled kohtuistungil seda arutasid.
Esimene eelotsuse küsimus
27. Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2009/24 artikli 1 lõikeid 1–3 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt selle direktiiviga tagatud kaitse hõlmab muutujate sisu, mille kaitstav arvutiprogramm salvestab arvuti muutmällu ja mida ta oma töös kasutab, olukorras kus teine arvutiprogramm, mis töötab kaitstava arvutiprogrammiga samal ajal, seda sisu muudab, ilma et muudetaks siiski viimati nimetatud arvutiprogrammi objekt- või lähtekoodi.
28. Teisisõnu palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada arvutiprogrammidele direktiiviga 2009/24 antava kaitse eset.
Direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse ese
29. Direktiivis 2009/24 ei ole mõistet „arvutiprogramm“ määratletud. Direktiivi 91/250/EMÜ(11) ehk direktiiviga 2009/24 kodifitseeritud direktiivi seletuskirja kohaselt on selle määratluse puudumine seletatav sooviga vältida tehnika arenedes sellise määratluse võimalikku iganemist(12). Selline ettevaatlikkus näib tarbetu, kuna jätkuvalt on alati võimalik viidata selles seletuskirjas sisalduvale määratlusele, mille kohaselt tähistatakse selle mõistega „kogumit käskudest, mille eesmärk on panna arvutiks nimetatav infotöötlussüsteem oma ülesandeid täitma“ [mitteametlik tõlge](13). See määratlus, mille asjakohasus ei ole tehnika arenedes sugugi vähenenud, on suurepäraseks lähtekohaks direktiiviga 2009/24 antava kaitse eseme analüüsimisel.
30. Hoolimata mõiste „arvutiprogramm“ legaaldefinitsiooni puudumisest sisaldab direktiiv 2009/24 teatava hulga täpsustusi, mis puudutavad sellega tagatud kaitse eset ja laadi.
31. Esimesena on selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 sätestatud, et arvutiprogramme kaitstakse autoriõigusega kui kirjandusteoseid. Sellel on tagajärjed nii kõnealuse kaitse ulatusele kui ka selle laadile.
32. Teisena kohaldatakse vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikele 2 seda kaitset arvutiprogrammi kõigi avaldumisvormide suhtes, välja arvatud sellise programmi kõigi elementide aluseks olevad ideed ja põhimõtted. Kuna see on autoriõiguse üldpõhimõte, siis on märkimisväärne, et seadusandja on pidanud vajalikuks selle direktiivi 2009/24 normatiivses osas sõnaselgelt ära märkida.
33. Kolmandana on selle direktiivi artikli 1 lõikes 3 viimaks määratletud selle kaitse saamise eelduseks olevad nõuded ning sätestatud, et kaitstakse iga arvutiprogrammi, mis on algupärane ehk mille näol on tegemist autori enda intellektuaalse loominguga, ja et muude kriteeriumide kohaldamine on välistatud. See säte ei sea küll iseäranis rangeid nõudeid selleks, et arvutiprogramm võiks kõnealuse kaitse saada ning välistab kooskõlas direktiivi 2009/24 põhjendusega 8 eelkõige programmi kvalitatiivsete või esteetiliste omaduste mis tahes hindamise, ent see näib siiski välistavat programmi autori intellektuaalseks loominguks mitte olevate elementide kaitse.
34. Neid direktiivis 2009/24 endas sisalduvaid kaitse eset määratlevaid elemente on edasi arendatud ja täpsustatud Euroopa Kohtu praktikas.
35. Viidates TRIPS-lepingu artikli 10 lõikele 1 leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Bezpečnostní softwarová asociace(14), et direktiiviga 91/250 – mille asjasse puutuvad sätted on samasugused nagu direktiivis 2009/24 – tagatud kaitse esemeks on arvutiprogramm kõigis selle vormides, mis võimaldavad seda reprodutseerida erinevates programmeerimiskeeltes ja milleks on eelkõige lähtekood ja objektkood(15). Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses, et kasutajaliides ei ole selliseks arvutiprogrammi avaldumisvormiks, vaid see on lihtsalt üks selle programmi element, mille kaudu kasutajad selle programmi võimalusi kasutavad ning direktiivis 91/250 ette nähtud kaitse seega sellele ei laiene(16).
36. Järgmiseks välistas Euroopa Kohus neile kaalutlustele tuginedes direktiiviga 91/250 tagatud kaitse alt sellised elemendid nagu arvutiprogrammi funktsionaalsus ning arvutiprogrammis kasutatav programmeerimiskeel ja andmefailide vorming(17). Ainus erand puudutab olukorda, kus kopeeritakse see osa lähte- või objektkoodist, mis puudutab arvutiprogrammis kasutatavat programmeerimiskeelt või andmefailide vormingut, millisel juhul oleks tegemist arvutiprogrammi osalise reprodutseerimisega(18). See täpsustus ei puuduta siiski programmi funktsionaalsusi, kuna programmi koodi (lähte- ja objektkoodi) ja programmi funktsionaalsuste eristamine on selge ja lihtne.
37. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et praktikas on direktiivi 2009/24 kohaselt arvutiprogrammide kaitstavateks avaldumisvormideks lähte- ja objektkood(19), kuna need võimaldavad antud programmi täielikku või osalist reprodutseerimist. Seevastu laias tähenduses arvutiprogrammi muid elemente ja eelkõige selle funktsionaalsusi see direktiiv ei kaitse.
38. Direktiivi 2009/24 või ka sellele eelnenud direktiivi tõlgendamine nii, et kaitstakse üksnes arvutiprogrammi lähte- ja objektkoodi, on kooskõlas sellega, et arvutiprogramme kaitstakse autoriõigusega nagu kirjandusteoseid ehk liidu seadusandja poolt valitud kaitsekorra olemusega. Sellise kaitse all on tingimata teose tekst, kuna kirjandusteose puhul väljendub autori intellektuaalne looming tekstis. Arvutiprogrammi puhul on tekstiks aga kood ehk struktureeritud kogum käskudest, vastavalt millele peab masin täitma programmi autori poolt ettenähtud ülesanded.
39. Mõistagi ei piirdu arvutiprogramm laias tähenduses oma koodiga. Nimelt see, mis huvitab kasutajat ja mis ajendab teda arvutiprogrammi soetamisel selle eest maksma, ei ole mitte selle programmi koodi teada saamise võimalus, millist võimalust ta tavaliselt niikuinii ei saa, kuna programm tarnitakse talle ainult objektkoodi vormis, vaid nimetatud programmi funktsionaalsused, mis võimaldavad arvuti abil saavutada teatava tulemuse.
40. Arvutiprogrammide autoriõigusega kaitsmise eripäraks aga ongi see, et selle kaitsega on tahtlikult hõlmatud üksnes koodina esinev programmi „sõnaline“ avaldumisvorm. Direktiivi 2009/24 puhul paistab see liidu seadusandja tahe väga selgelt artikli 1 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt kaitstakse arvutiprogramme kui kirjandusteoseid ning see kaitse kohaldub üksnes nende avaldumisvormide suhtes, mitte aga nende aluseks olevate ideede ja põhimõtete suhtes. Kaitse eseme ja piiride osas jätavad need täpsustused selle direktiivi sätete tõlgendamisel vähe hindamisruumi.
41. See, et arvutiprogrammide kaitse hõlmab üksnes nende programmide koodi kujul esinevat avaldumisvormi, on kooskõlas ka selle kaitse eesmärgiga. Selleks eesmärgiks on kaitsta programmide autoreid nende programmide loata reprodutseerimise ja kopeerimise eest, mis on digitaalses keskkonnas muutunud väga lihtsaks ja taskukohaseks, ning programmide n-ö piraatkoopiate turustamise eest. Seevastu ei tohi arvutiprogrammide kaitse takistada konkureeriva või ühilduva tarkvara arendamist – kui see ei kujuta endast lihtsalt olemasolevate programmide koopiat – ega nende programmide eraviisilist kasutamist programmi õiguspäraselt omandanud isikute poolt(20). Niisiis on loogiline, et Euroopa Kohus on selle kaitsega hõlmanud üksnes need avaldumisvormid, mis võimaldavad arvutiprogrammi täielikku või osalist reprodutseerimist(21).
42. Just neid märkusi silmas pidades tuleb analüüsida esimeses eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemi.
Kohaldamine käesolevas kohtuasjas
43. Juhin tähelepanu sellele, et esimene eelotsuse küsimus puudutab seda, kas direktiiviga 2009/24 tagatud arvutiprogrammide kaitse laieneb „muutujate sisule“, mille see programm salvestab arvuti mällu ja mida ta seejärel oma töös kasutab. Kõigepealt tuleb seega käsitleda eelotsusetaotluse esitanud kohtu kasutatud mõiste „muutujate sisu“ tähendust.
44. Nagu Sony oma seisukohtades selgitab, tähendab „muutuja“ informaatikas kohta arvuti mälus, kuhu arvutiprogrammi töö käigus salvestatakse informatsioon ehk andmed ja kuhu sellel programmil on juurdepääs selleks, et kasutada seda informatsiooni oma ülesannete täitmisel. Programmi kood määrab tavaliselt ära muutuja parameetrid, nagu selle koht mälus, selle nimi, see, millist liiki andmeid sinna salvestada saab jne(22). Sellisesse kohta salvestatud konkreetset informatsiooni kutsutakse muutuja väärtuseks. Muutuja parameetrid programmi töö käigus ei muutu, muutuda võib aga selle väärtus vastavalt sellele, millise informatsiooni saab programm väljastpoolt, näiteks kasutajalt.
45. Nagu ma näitasin, on muutuja parameetrid osaks programmi koodist ning eeldusel, et need on algupärased, kuuluvad need direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse alla.
46. Asjaolude kirjeldusest ilmneb siiski, et vaidlusalune Dateli tarkvara neid parameetreid ei muuda. See, mis muutub, on muutuja väärtus ehk andmed, mis salvestatakse neisse arvuti mälus olevatesse kohtadesse ja mida Sony programm vastavalt oma koodi kirjutatud käskudele seejärel erinevate ülesannete täitmisel arvesse võtab. Mõistega „muutujate sisu“ viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega tingimata muutujate väärtusele. Seega puudutab esimene küsimus seda, kas direktiiv 2009/24 võimaldab arvutiprogrammi autoriõiguse omajal keelata programmi töö käigus arvuti mällu salvestatud muutujate väärtuse muutmise teise programmi töö tulemusena selliselt, et see erineb väärtusest, mis oleks salvestatud üksnes esimesena nimetatud programmi töö tulemusena.
47. Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt ning seda mitmel põhjusel.
48. Esiteks ei ole muutujate väärtus käsitatav arvutiprogrammi koodi elemendina. Tegemist on üksnes koodiväliste andmetega, mida arvuti selle programmi töö käigus toodab ja uuesti kasutab. Samamoodi on käesoleva ettepaneku kirjutamisel kasutatud tekstiredaktsioonitarkvara seisukohast välisteks andmeteks käesoleva ettepaneku sisu. Neid andmeid ei olnud olemas ajal, mil autor programmi lõi ega ajal, mil see arvuti mällu installeeriti, kuna need andmed luuakse alles programmi töö käigus. Seega ei saa need võimaldada programmi ja isegi mitte mõne selle osa reprodutseerimist. Nagu ma aga märkisin(23), hõlmab direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse Euroopa Kohtu praktika kohaselt üksnes arvutiprogrammide koode, kuna kood – nii lähte- kui objektkood – on see, mis võimaldab programmi reprodutseerimist.
49. Teisena ei vasta muutujate väärtus direktiivi 2009/24 artikli 1 lõikes 3 sätestatud algupärasuse kriteeriumile, kuna tegemist ei ole programmi autori enda intellektuaalse loominguga. Selliste programmide puhul nagu Sony videomängud on kõnealune muutujate väärtus mängu kulgemise ja lõpptulemusena seega mängija tegevuse tulemus. On muidugi tõsi, et autor on loonud muutujate kategooriad, mida salvestatakse, ning ka reeglid, mille kohaselt nende muutujate väärtus mängu käigus kindlaks määratakse. See väärtus ise aga autori loomingulisele kontrollile ei allu, kuna see sõltub tingimata ettenägematutest teguritest, nagu mängija tegevus. Seega ei saa kõnealune väärtus autoriõigusega kaitstav olla.
50. Kolmandana, nagu märgib ka komisjon, on muutujate väärtus, mille programm genereerib, oma laadilt mööduv, ajutine ja ajas muutuv, kuna see väärtus võib programmi töö käigus muutuda ning sageli nullitakse see selle programmi järgmise käivitamise korral. Nagu Euroopa Kohus möönnud on, ei pea autori loomingu avaldumisvorm direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse saamiseks olema tingimata püsiv, ent nõutav on siiski, et kaitse ese oleks piisavalt täpselt ja objektiivselt identifitseeritav(24). Minu arvates, ja vastupidi Sony väidetule, ei vasta sellele nõudele niisugune element nagu muutujate väärtus, mille arvutiprogramm genereerib oma töö käigus ning mis ei ole üksnes üürike, vaid mida nii programmi töö käigus kui ka programmi iga järgneva käivitamise korral pidevalt muudetakse, seda enam, et need muudatused ei sõltu autori loomingust, vaid välistest teguritest, nagu teose kasutajate tegevus.
51. Pean märkima, et käesolevas kohtuasjas ei saaks seda probleemi lahendada seeläbi kui lugeda, et autoriõiguse kaitse laieneb arvutiprogrammis sisalduvate muutujate kõigile võimalikele väärtustele, kuna sellisel juhul ei ole tegemist õiguste rikkumisega. Selline tarkvara nagu Dateli oma ei muuda mitte muutujate parameetreid, vaid üksnes muutujate väärtust. Seega kui kõik võimalikud väärtused oleksid kaitstud programmi osaks, ei oleks üldse tegemist muutmisega.
52. Sony seisukohti lugedes näib siiski, et see äriühing ei soovi saada kaitset mitte niivõrd muutujate väärtustele eraldivõetuna, vaid tagajärgedele, mis on neil erinevatel väärtustel mängu kulgemisele või nagu Sony end väljendab „programmeerija loodud mängukogemusele“.
53. Sony väitel väljendub leiutaja loovus kogu programmi kulgemises. Muutujate väärtus on aga see, mis näitab ära, milline paljudest programmi kulgemisvõimalustest tegelikult valitakse. Need programmi kulgemise etapid on vajalikud selleks, et selle programmi avaldumisvorm teostuks, kuna oma töös järgib programm teatavaid mängureegleid, mis sisalduvad mängu arendaja tehtud töö põhitulemusena lähtekoodis.
54. Mulle näib siiski, et väljenditega „mängukogemus“, „programmi kulgemine“, programmi „avaldumisvormi teostumine“ või „mängureeglid“ peab Sony tegelikult silmas programmi toimimist või selle programmi aluseks olevaid ideid ja põhimõtteid. Pealegi möönab Sony oma seisukohtades, et käesoleval juhul puudutab muutujate muutmine programmi toimimist ning muutuja muutmine on samaväärne sekkumisega programmi töösse.
55. Vastupidi Sony väidetule ei puuduta käesoleva ettepaneku punktides 35 ja 36 osundatud kohtupraktika aga „konkreetselt […] funktsionaalsuste ja kasutajaliideste sõltumatut kaitset“, mille tõttu võiks autoril olla ainuõigus programmi toimimises teatavate muudatuste tegemiseks. See kohtupraktika määratleb direktiiviga 2009/24 tagatava kaitse kohaldamisala, jättes sellest välja eelkõige arvutiprogrammide funktsionaalsused ehk ülesanded, mida arvuti neil programmidel täita võib lasta ning viisi, kuidas neid ülesandeid täidetakse.
56. Seevastu on tõsi, et kõnealune kohtupraktika puudutab elementide, mille kaitset taotleti, reprodutseerimist või imiteerimist, mitte aga nende muutmist nagu käesoleval juhul. Ma ei näe siiski ühtki põhjust, miks ei peaks seda kohtupraktikat käesolevale kohtuasjale üle kandma. Esimesena, kuna direktiivi 2009/24 tekstis sellekohane sõnaselge säte puudub, ei saaks kaitse ese olla erinev olenevalt asjasse puutuvast ainuõigusest. Teisena on õiguspärase kasutaja poolt arvutiprogrammi töötamise viisi muutmine kaitse eesmärgi seisukohast selle programmi autoriõiguste omaja huve palju vähem kahjustav kui selle programmi funktsionaalsuste reprodutseerimine konkureeriva programmi tootja poolt. Seega ei ole põhjust, miks peaks sellise muutmise vastane kaitse olema ulatuslikum kui kaitse, mis on ette nähtud reprodutseerimise vastu.
57. Olen seega arvamusel, et võttes arvesse direktiivi 2009/24 asjasse puutuvate sätete sõnastust ja asjasse puutuvat kohtupraktikat(25), ei riku arvutiprogrammiga seotud autoriõigusi see, kui selle programmi õiguspärane kasutaja muudab programmi kasutamise käigus ja ilma koodi muutmata selle programmi toimimise viisi moel, mis ei ole kooskõlas programmi looja kavatsustega, olenemata sellest, kas ta teeb seda kolmanda isiku tarkvara abil või ilma. Samamoodi ei saa kriminaalromaani autor keelata lugejal minna romaani lõppu, et kontrollida, kes on tapja, olgugi et see rikub lugemisrõõmu ja muudab mõttetuks autori pingutused selleks, et teose lõpuni pinget hoida. Liiati on kaitse, mida Sony taotleb, näiline: mängija ei pruugi lihtsalt soovida edeneda mängus nii, nagu mängu autor on ette kujutanud, või selleks võimeline olla, ning mäng ei kulge nii, nagu ette nähtud. Kas ka sellisel juhul tuleks rääkida autoriõiguste omaja õiguste riivest?
58. Viimaks väidab Sony – ja mulle näib, et seal probleem peitubki – et kõnealune Dateli programm „poogib end [Sony] oma külge nagu parasiit“. Tuleb siiski märkida, et see argument puudutab pigem ebaausa konkurentsiga seotud õigusküsimust. Seevastu mis puudutab autoriõigust, siis see kaitseb küll võltsimise ja piraatluse eest, aga mitte kuidagi selle eest, et teise isiku teost kasutatakse oma loomingu alusena seni, kuni kaitstud teost õigusvastaselt ei reprodutseerita.
Ettepanek vastuse kohta
59. Eeltoodust tuleneb, et minu arvates tuleb direktiivi 2009/24 artikli 1 lõikeid 1–3 tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt ei laiene selle direktiiviga tagatud kaitse muutujate sisule, mille kaitstud arvutiprogramm on salvestanud arvuti muutmällu ja mida see programm oma töös kasutab, kui kaitstava arvutiprogrammiga samal ajal töötav teine arvutiprogramm seda sisu muudab, ilma et siiski muudetaks kaitstud programmi lähte- või objektkoodi.
Teine eelotsuse küsimus
60. Teise eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas esimeses eelotsuse küsimuses kirjeldatud olukorras on tegemist autori ainuõigusega hõlmatud toiminguga direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses ehk arvutiprogrammi muutmisega. Eelotsusetaotluses esitatud selgituste kohaselt on see teine küsimus esimesele küsimusele antavast vastusest sõltumatu. Seega on küsimus selles, kas tegemist võib olla arvutiprogrammi muutmisega hoolimata sellest, et muutujate sisu ei ole direktiiviga 2009/24 tagatava kaitse esemeks.
61. Vastus selliselt sõnastatud teisele küsimusele saab olla üksnes eitav. Direktiivis 2009/24 nimetatud ainuõiguste ulatus ei saa olla laiem kui selle direktiiviga tagatud kaitse ese. Teisisõnu, kui nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis b on viidatud „arvutiprogrammi muutmisele“, tuleb „arvutiprogrammina“ tingimata mõista selle direktiivi artikli 1 kohaselt kaitstavaid elemente. Seega tuleneb vastus teisele eelotsuse küsimusele otseselt esimesele küsimusele antavast vastusest, mistõttu ei ole teisele küsimusele vaja eraldi vastata.
Täiendavad märkused
62. Soovin käesoleva kohtuasja analüüsi täiendada mõne märkusega, mis puudutavad esiteks põhikohtuasja asjaolusid ja teiseks komisjoni seisukohtades tõstatatud küsimusi.
Muutmise eest vastutav isik
63. Kui Euroopa Kohus peaks hoolimata minu ettepanekust esimesele eelotsuse küsimusele antava vastuse kohta leidma, et direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse laieneb põhikohtuasjas käsitletavale muutujate sisule, peaks ta minu arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle vaidluse lahendamiseks täieliku ja tarviliku vastuse andmiseks võtma seisukoha ka küsimuses, kes vastustab nende muutujatega seotud autoriõiguste võimaliku rikkumise eest, mis on tingitud sellise tarkvara, nagu Dateli oma, kasutamisest.
64. Põhikohtuasjas on vaidlus Sony ja Dateli vahel ning see puudutab Dateli vastutust. See vastutus ei tulene aga väidetavalt mitte Sony autoriõiguste rikkumisest Dateli tarkvara arendamisel, vaid Sony arvutiprogrammi loata muutmisest küll selle tarkvara abil, ent nimetatud arvutiprogrammi kasutajate poolt, kellest enamus on kahtlemata arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikud direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses. Põhimõtteliselt peaksid seega vastutama need kasutajad, kuna nemad teevad luba eeldava toimingu ehk muudavad arvutiprogrammi. Datel annab oma tarkvara näol neile üksnes vajaliku tööriista.
65. Pooltelt küsiti selle kohta kohtuistungil. Sony ja komisjon on arvamusel, et Euroopa Kohus peaks vastutavate isikute ringi laiendama nii, et see hõlmaks ka selliseid tarkvaratootjaid nagu Datel, lähtudes analoogiast oma kohtupraktikaga, mis puudutab direktiivi 2001/29 artiklis 3 nimetatud teoste üldsusele edastamist.
66. On tõsi, et selles kohtupraktikas on Euroopa Kohus pidanud teose üldsusele edastamise õiguse rikkumise eest otseselt vastutavaks edastamise protsessis osalevaid teatavat liiki vahendajaid, kelle kohta saaks väita, et parimal juhul on nad üksnes kaudselt vastutavad(26). Nimelt on Euroopa Kohus leidnud, et sellised isikud „[sekkuvad] oma tegevuse tagajärgedest täielikult teadlikuna [selleks], et anda oma klientidele juurdepääs kaitstud teosele, ja seda iseäranis olukorras, kus [sellise] sekkumiseta ei oleks klientidel üldjuhul võimalik edastatud teost kasutada“, mis iseloomustab Euroopa Kohtu hinnangul „edastamistoimingut“(27). Nii on Euroopa Kohus saanud otsustada, et edastamistoiminguid teevad erinevad avalikult jälgitavate televiisoritega varustatud asutuste käitajad(28), isikud, kes panevad Internetti vabalt mitte kättesaadavale sisule viitavaid hüperlinke või lausa turustavad seadmeid, millesse on sellised lingid eelnevalt installeeritud(29), või ka isikud, kes haldavad sisujagamise veebisaiti, mille abil saab teha õigusvastaseid teoste üldsusele edastamise toiminguid(30).
67. Arvestada tuleb siiski teose üldsusele edastamise õiguse ja selle kohaldamisalasse kuuluvate toimingute eripära. Üldsusele edastamiseks peab olema kaks poolt: edastaja ja üldsus. Vahendaja(31), kes kas lihtsustab edastamist, mis oleks ilma temata võimatu või äärmiselt keeruline, või laiendab nende üldsuse liikmete ringi, kellele teos kättesaadavaks saab, pannes seeläbi toime teisese edastamise uuele üldsusele, muudab kaitstavad objektid seega teatavale üldsusele kättesaadavaks. Seega lähevad erinevate osalejate rollid segamini ning oht autoriõiguste omajate olulistele huvidele on suurem. Selles kontekstis ning eesmärgiga tagada õiguste omajatele direktiiviga 2001/29 nõutav kõrgetasemeline kaitse, on Euroopa Kohus möönnud, et teatavates olukordades lasub sellistel isikutel otsene vastutus.
68. Käesolevas kohtuasjas ei ole küsimus üldsusele edastamises, vaid õiguses lubada arvutiprogrammi „muutmist“, mis on direktiivis 2009/24 sätestatud eriline õigus, millega samaväärset direktiivis 2001/29 ei ole. Muutmise toimingud aga, vähemalt sellised toimingud nagu põhikohtuasjas käsitletavad, ei tee kaitstud teost kasutajatele kättesaadavaks, kuna see juba on viimastele kättesaadav, ja enamikul juhtudest õiguspäraselt. Need toimingud ei nõua ka kahe poole olemasolu, kuna kasutajad teevad neid Sony arvutiprogramme kasutades iseseisvalt. Seega ei saa seal olla vahendajat ning Datel vahendajaks ei ole. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et vaidlusalune Dateli tarkvara on spetsiaalselt loodud töötamaks koos Sony arvutiprogrammidega ja et see võimaldab kasutajatel neid arvutiprogramme muuta(32). Rollid on selgelt jaotatud ning arvutiprogrammide autoriõiguste omajate huvid on piisavalt kaitstud, eelkõige tulenevalt tänapäeval laialdaselt levinud viisist, kuidas neid programme turustatakse, milleks on kasutajate jaoks siduvad kasutuslitsentsid ja lepingutingimused. Pealegi ei ole, nagu ma juba mainisin, direktiivi 2009/24 eesmärk kaitsta õiguste omajaid nende tarkvaraga ühilduva tarkvara tootmise ja kasutamise eest, vaid võltsimise ja piraatluse eest.
69. Käesolevas kohtuasjas käsitletava olukorra ning Euroopa Kohtu poolt üldsusele edastamise õigust puudutavates kohtuasjades analüüsitud olukordade vahel lihtsat analoogiat seega ei ole. Ma ei usu ka, et oleks soovitav, et Euroopa Kohus teeks pingutusi sellise analoogia tuvastamiseks, kuna kaht kõnealust ainuõigust puudutavad panused on vägagi erinevad. Seega juhul, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et direktiiviga 2009/24 tagatud kaitse laieneb käesoleval juhul vaidluse all olevate muutujate sisule, siis peaks ta minu arvates juhtima eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanu ka sellele, et isikuteks, kes selle sisuga seotud autoriõiguste võimaliku rikkumise eest vastutavad, on üksnes seda sisu muuta võimaldava tarkvara kasutajad ning sellise tarkvara tootjatel, nagu Datel, saab lasuda vaid teisene vastutus, mida ei ole aga liidu õigusega ühtlustatud ja mis saab seega tuleneda üksnes liikmesriigi õigusest.
Direktiivist 2001/29 tulenev kaitse
70. Komisjon peab oma seisukohtades vajalikuks analüüsida ühte aspekti, mida eelotsusetaotluses esile toodud ei ole ehk võimalikku kaitset, mis on tagatud arvutiprogrammi enda kõrval Sony videomängude muudele elementidele, nagu graafilised, helilised, visuaalsed ja tekstielemendid või lausa nende mängude „narratiivne struktuur“(33). Komisjon tugineb Euroopa Kohtu kohtupraktikale, mille kohaselt on videomäng mitmest omavahel seotud elemendist koosnev tervik, mille muud elemendid peale arvutiprogrammi enda võivad olla kaitstud vastavalt direktiivile 2001/29(34) ning eelkõige võivad sellise kaitse alla kuuluda arvutiprogrammide kasutajaliidesed(35).
71. Sellega on komisjon kahtlemata välja pakkunud huvitava intellektuaalse harjutuse. Teen siiski ettepaneku seda aspekti mitte analüüsida ja seda järgmistel põhjustel.
72. Esiteks piirdub põhikohtuasja ese Sonyle direktiivist 2009/24 tulenevate autoriõiguste väidetava rikkumisega ning see direktiiv on ainus liidu õigusakt, mille tõlgendust eelotsusetaotluse esitanud kohus saada soovinud on. On tõsi, et kohtuistungil arutasid pooled küsimust, kas seda eset oleks võimalik laiendada nii, et see hõlmaks ka direktiivi 2001/29. Samavõrd tõsi on aga seegi, et kõik selle direktiiviga seotud küsimused jäävad hüpoteetilisteks ning vaidluse lahendamiseks ei ole neist kindlat kasu.
73. Teiseks, kuna põhikohtuasjas ei ole direktiivist 2001/29 tulenevate õiguste rikkumisele tuginetud, siis ei tea me ei seda, milliseid Sony videomängude elemente see puudutada võiks ega seda, milles võimalik rikkumine seisneks. Komisjoni sellekohased hüpoteesid on puhtalt teoreetilised ega põhine mitte kuidagi käesolevas kohtuasjas esitatud nõuetel ja argumentidel.
74. Kolmandaks on minu arvates vägagi tõenäoline, et samamoodi nagu direktiivist 2009/24 tulenevate õiguste võimalik rikkumine, oleks ka direktiivist 2001/29 tulenevate õiguste rikkumine sellise konfiguratsiooni korral, nagu käesoleval juhul, otseselt omistatav videomängude mängijatele ning üksnes kaudselt sellisele tarkvaratootjale nagu Datel. Siingi pädevad kõik need märkused, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 63–69.
75. Neljandaks ei jaga ma viimaks komisjoni veendumust, et see, kui Sony videomängud õiguspäraselt omandanud isikud kasutavad Dateli tarkvara, rikub reprodutseerimisõigust, mis on kaitstud vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 2 punktile a.
76. Nimelt, mis puudutab nende mängude graafilisi elemente, siis on tõsi, et neid reprodutseeritakse kasutaja arvutiekraanil, kui programm töötab. Siiski, eelkõige juhul kui omistada selline reprodutseerimine kasutajatele(36), ei näe ma põhjust välistada – nagu komisjon teeb – sellise reprodutseerimise suhtes direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamist. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et televisioonisaadete vastuvõtmisel toimuv eraviisiline teose reprodutseerimine ekraanil kuulub selle sätte kohaldamisalasse(37). Samamoodi aga nagu televisioonisaate reprodutseerimine ekraanil, vastab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 1 tingimustele ka videomängu graafiliste elementide reprodutseerimine arvutiekraanil. See on nimelt ajutine ja siirdamiseks vajalik, see on tehnilise protsessi lahutamatuks ja oluliseks osaks, selle eesmärk on üksnes teose õiguspärase kasutamise võimaldamine(38) ja sellel puudub iseseisev majanduslik tähtsus, kuna videomängu õiguspäraselt omandanud isik on selle omandamise eest juba tasunud.
77. Mis puudutab seevastu videomängu „narratiivset struktuuri“, siis neil asjaoludel on minu arvates lausa raske rääkida „reprodutseerimisest“. Kuigi mängu õiguspäraselt omandanud isik võib olla seda struktuuri mängu kasutamise käigus muutnud, ei saa see siiski kahjustada direktiivis 2001/29 nimetatud autoriõiguste omanaja ainuõigusi.
78. Seega teen ettepaneku analüüsida käesolevas kohtuasjas üksnes direktiivi 2009/24 tõlgendamist.
Ettepanek
79. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta artikli 1 lõikeid 1–3
tuleb tõlgendada nii, et
selle sätte kohaselt ei laiene selle direktiiviga tagatud kaitse muutujate sisule, mille kaitstud arvutiprogramm on salvestanud arvuti muutmällu ja mida see programm oma töös kasutab, kui kaitstud arvutiprogrammiga samal ajal töötav teine arvutiprogramm seda sisu muudab, ilma et siiski muudetaks kaitstud programmi lähte- või objektkoodi.