ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
26. veebruar 2016(*)
Lepinguväline vastutus – Horvaatia ühinemine liiduga – Enne ühinemist selliste liikmesriigi õigusnormide kehtetuks tunnistamine, millega oli ette nähtud kohtutäituri kutseala loomine – Eelnevalt kohtutäituriteks nimetatud isikutele tekitatud kahju hüvitamine – Komisjoni meetmete võtmata jätmine ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste täitmise tagamiseks – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Ühinemisakti artikkel 36
Liidetud kohtuasjades T‑546/13, T‑108/14 ja T‑109/14,
Ante Šumelj, elukoht Zagreb (Horvaatia), ja teised hagejad, kelle nimed on toodud lisas, esindaja: advokaat M. Krmek,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: K. Ćutuk ja G. Wils ning kohtuasjades T‑546/13 ja T‑108/14 S. Ječmenica,
kostja,
mille ese on nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tekitati hagejatele komisjoni õigusvastase tegevusega Horvaatia Vabariigi poolt ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste täitmise jälgimisel,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni (ettekandja) ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 15. septembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Akti Horvaatia Vabariigi ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus tehtavate muudatuste kohta (ELT 2012, L 112, lk 21, edaspidi „ühinemisakt“), mis on lisatud lepingule Euroopa Liidu liikmesriikide ning Horvaatia Vabariigi vahel Horvaatia Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2012, L 112, lk 10, edaspidi „ühinemisleping“), artiklis 36 on sätestatud:
„1. Komisjon jälgib tähelepanelikult kõigi Horvaatia poolt ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste, sealhulgas nende kohustuste täitmist, mis tuleb täita enne ühinemiskuupäeva või ühinemiskuupäevaks. Komisjoni järelevalve hõlmab seiretabelite korrapärast ajakohastamist, ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Horvaatia Vabariigi vahelise stabiliseerimis‑ ja assotsieerimislepingu […] alusel peetavat dialoogi, vastastikuseid hindamismissioone, ühinemiseelset majandusprogrammi, fiskaalteatisi ja vajaduse korral varase hoiatamise kirjade saatmist Horvaatia ametiasutustele. 2011. aasta sügisel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule eduaruande. 2012. aasta sügisel esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule tervikliku seirearuande. Seireprotsessi jooksul tugineb komisjon liikmesriikide esitatud teabele ja võtab vajaduse korral arvesse ka rahvusvaheliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esitatud teavet.
Komisjon keskendub seireprotsessi käigus eelkõige Horvaatia võetud kohustustele kohtusüsteemi ja põhiõiguste valdkonnas (VII lisa), sealhulgas saavutatud tulemustele kohtusüsteemi reformi ja tõhususe, sõjakuritegudega seotud kohtuasjade erapooletu käsitlemise ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas.
[...]
Komisjon esitab oma korrapäraste seiretabelite ja aruannete lahutamatu osana iga kuue kuu järel kuni Horvaatia ühinemiseni hinnangud Horvaatia poolt nimetatud valdkondades võetud kohustuste täitmise kohta.
2. Nõukogu võib komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega võtta kõik vajalikud meetmed, kui seireprotsessi ajal tuvastatakse muret tekitavaid küsimusi. Meetmeid ei jäeta kehtima kauemaks kui vältimatult vajalik ning nõukogu tühistab need igal juhul sama menetlust järgides, kui asjaomased murettekitavad küsimused on edukalt lahendatud.“
2 Vastavalt ühinemisakti VII lisale „Horvaatia Vabariigi poolt ühinemisläbirääkimiste käigus võetud konkreetsed kohustused (osutatud ühinemisakti artikli 36 lõike 1 teises lõigus)“:
„1. Jätkuvalt tagada kohtusüsteemi reformistrateegia ja tegevuskava tõhus rakendamine.
2. Jätkuvalt tugevdada kohtusüsteemi sõltumatust, vastutust, erapooletust ja professionaalsust.
3. Jätkuvalt parandada kohtusüsteemi tõhusust.
[...]
6. Jätkuvalt parandada tulemusi, mis on saavutatud tugevdatud ennetusmeetmete kehtestamisel korruptsiooni ja huvide konflikti vastu võitlemiseks.
[...]
9. Jätkuvalt parandada inimõiguste kaitset.
[...]“
3 Ühinemisakti artiklit 36 kohaldatakse vastavalt ühinemislepingu artikli 3 lõikele 5 alates selle lepingu allkirjastamise kuupäevast, see tähendab 9. detsembrist 2011.
Vaidluse taust
4 Euroopa Liiduga ühinemiseks kirjutas Horvaatia Vabariik 29. oktoobril 2001 alla ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Horvaatia Vabariigi vahelisele stabiliseerimis‑ ja assotsieerimislepingule (ELT 2005, L 26, lk 3), millega ta kohustus eelkõige kinni pidama demokraatlikest põhimõtetest, inimõigustest ning rahvusvahelise õiguse põhimõtetest ja õigusriigi põhimõttest.
5 Pärast seda kui Euroopa Komisjon oli esitanud heakskiitva arvamuse ühinemisläbirääkimiste alustamise kriteeriumide täitmise kohta, avati 30. juuni 2010. aasta valitsustevahelisel konverentsil läbirääkimised ühinemisläbirääkimiste 23. peatüki „Kohtusüsteem ja põhiõigused“ osas.
6 Kohtusüsteemi reformi 20. mai 2010. aasta muudetud tegevuskava (edaspidi „2010. aasta tegevuskava“), milles oli eelkõige ette nähtud kohtutäituri kutseala loomine, pikendades võttis Horvaatia parlament 23. novembril 2010 vastu Ovršni zakon'i (täitemenetluse seadus) (NN 139/10, edaspidi „täitemenetluse seadus“) ja Zakon o javnim ovršiteljima (kohtutäiturite seadus) (NN 139/10, edaspidi „kohtutäiturite seadus“), millega loodi kohtuotsuste täitmise uus kord. Vastavalt kohtutäiturite seaduse artiklile 122 pidi osa selle seaduse sätteid jõustuma 1. jaanuaril 2012 ja ülejäänud sätted Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemise kuupäeval. Ka võttis Horvaatia parlament 15. detsembril 2010 vastu kohtusüsteemi reformistrateegia ajavahemikuks 2011–2015 (edaspidi „kohtusüsteemi reformistrateegia 2011–2015“), milles täpsustati, et Horvaatia ametiasutused on otsustanud lahendada kohtuotsuste täitmise süsteemi ebatõhususe selle süsteemi radikaalse reformiga, mille aluseks on anda kohtutes toimuv otsuste sundtäitmine üle kohtutäituritele.
7 23. peatükki puudutavad läbirääkimised lõpetati 30. juuni 2011. aasta valitsustevahelisel konverentsil, enne seda olid Horvaatia ametiasutused andnud komisjonile üle 12. mai 2011. aasta aruande selles peatükis ette nähtud kohustuste täitmise kohta.
8 Pärast seda kui 19. augustil 2011 oli avaldatud teade kandidaatide esitamiseks kohtutäituri ametikohtadele nimetamiseks Horvaatia justiitsministri poolt, nimetati Ante Šumelj ja teised lisas nimetatud hagejad, kes olid edukalt läbinud vastava konkursi, ministri 24. oktoobri 2011. aasta otsusega kohtutäituriteks, nad andsid ametivande 12. detsembril 2011 ja said loa oma tegevusega alustamiseks.
9 Seiretabelis 23. peatüki alusel võetud kohustuste täitmisel tehtud edusammude kohta ajavahemikul 30. juunist kuni 1. septembrini 2011 ning 12. oktoobri 2011. aasta aruandes ja arvamuses märkis komisjon eelkõige, et Horvaatia Vabariik teeb edusamme enda kohustuste täitmisel ning et kohtusüsteemi reform jätkub ja nõuab pidevat tähelepanu, eelkõige kohtusüsteemi tõhususe osas.
10 Liidu liikmesriigid ja Horvaatia Vabariik kirjutasid 9. detsembril 2011 alla ühinemislepingule. Ühinemisleping, mille Horvaatia Vabariik ratifitseeris 2012. aasta jaanuaris, avaldati Euroopa Liidu Teatajas 24. aprillil 2012. Ühinemislepingule lisatud ühinemisakti artiklis 36 on ette nähtud, et komisjon jälgib Horvaatia Vabariigi poolt ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste täitmist (vt punktid 1–3 eespool).
11 Horvaatia parlament otsustas pärast 4. detsembri 2011. aasta valimisi toimunud 22. detsembri 2011. aasta avaistungil lükata täitemenetluse seaduse ja kohtutäiturite seaduse kohaldamine edasi 1. juulini 2012.
12 Liidu delegatsiooni Horvaatia Vabariigis esindajate ja Horvaatia ametivõimude 25. jaanuaril 2012 toimunud kohtumisel õigustas Horvaatia justiitsminister seda edasilükkamist ja kohustus pidama komisjoniga nõu uute seadusandlike algatuste ning täitemenetluse süsteemi analüüsi ja tulevikuväljavaate osas. Nimetatud liidu delegatsiooni juht märkis 30. jaanuaril 2012 mõnele kohtutäiturile saadetud kirjas, et komisjonile antud ülesande raames jälgida tähelepanelikult Horvaatia Vabariigi võetud kohustuste täitmist, jälgis komisjon kohtuotsuste täitmise süsteemi reformi ja vajaduse korral teavitab ta Horvaatia ametiasutusi jälgimisel kujunenud arvamusest.
13 Seiretabelis ajavahemiku kohta 1. septembrist 2011 kuni 29. veebruarini 2012, nagu sisuliselt ka 24. aprilli 2012. aasta aruandes, rõhutas komisjon, et kohtuotsuste täitmise süsteemi reform tuli ellu viia prioriteetsena, pidades seejuures eelkõige silmas kohtutäiturite seaduse jõustumise edasilükkamist.
14 Kahel 9. märtsil 2012 toimunud kohtumisel ja 16. mai 2012. aasta kirjas palus komisjon selgitusi seaduse jõustumise edasilükkamise kohta. Samuti väljendas ta rahulolematust selles osas, et liidu ametiasutustega ei peetud enne jõustumise edasilükkamist nõu, ja rõhutas, et Horvaatia ametiasutused peavad kohe kindlaks määrama enda selge seisukoha kohtuotsuste täitmise süsteemi osas, võttes arvesse tõhususe nõudeid.
15 Horvaatia ametiasutused saatsid komisjonile 21. ja 22. mai 2012. aasta kirjas selgitused kohtuotsuste täitmise süsteemi reformi kohta ja vastavate seaduste eelnõud.
16 5. juuni 2012. aasta kohtumisel selgitas komisjon Horvaatia ametiasutustele, et ühinemisläbirääkimiste käigus kokku lepitud meetmete muudatusi peavad õigustama mõjuvad põhjused ja need peavad võimaldama saavutada samaväärsed tulemused, paludes esitada teavet selliste tulemuste kohta.
17 21. juunil 2012 võeti vastu seadus kohtutäiturite seaduse muutmise kohta, lükates selle jõustumise edasi 15. oktoobrini 2012.
18 Komisjon täpsustas Horvaatia ametiasutustele saadetud 27. juuni 2012. aasta kirjas kriteeriume, mille alusel tuli hinnata kohtuotsuste täitmise süsteemi reformi, palus esitada statistilised andmed täitemenetluste kohta ja pakkus enda talituste abi.
19 Seiretabelis ajavahemiku kohta 1. märtsist kuni 1. septembrini 2012 kordas komisjon sisuliselt enda arvamust, mille ta oli esitanud eelmises seiretabelis, ja märkis, et kuna Horvaatia Vabariik on täitnud kõik enda kohustused, peaks ta olema valmis ühinemisest alates liidu õigustikku rakendama.
20 Üks hagejatest esitas 16. septembril 2012 komisjonile kaebuse, milles ta juhtis komisjoni tähelepanu sellele, et Horvaatia Vabariik ei ole täitnud ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi, ja heitis komisjonile ette, et viimane ei ole taganud nende kohustuste täitmist.
21 Komisjoni ja Horvaatia ametiasutuste 25. septembri 2012. aasta kohtumisel võeti kõne alla uues vastuvõtmisel olevas täitemenetluse seaduses ette nähtud lahendused ja võimalus teha täiendavaid parandusi.
22 28. septembri 2012. aasta seadusega tunnistati kohtutäiturite seadus kehtetuks, see kutseala kaotati alates 15. oktoobrist 2012.
23 Komisjon väljendas 10. oktoobri 2012. aasta aruandes muret selle pärast, et kohtuotsuste täitemenetluses pooleliolevate asjade arv on suurenenud, ja märkis, et Horvaatia ametiasutused peaksid järgnevatel kuudel eriti tähelepanu pöörama uute õigusaktide vastuvõtmisele kohtuotsuste täitmise valdkonnas, et tagada kohtuotsuste rakendamine ja vähendada kohtuotsuste täitmiseks algatatud asjade jääki.
24 Komisjon vastas 8. ja 19. oktoobri 2012. aasta kirjas mitmele kohtutäiturile, et ta tagab kohtuotsuste täitmise valdkonnas vastu võetud uute õigusnormide rakendamise jälgimise, koostades aruandeid ja toetades eelkõige täidetavate kohtuotsuste jäägi vähendamise süsteemi.
25 3. detsembri 2012. aasta kirjas, millega vastati Horvaatia ametiasutuste 10. oktoobri 2012. aasta kirjale, milles oli teavitatud uute õigusnormide vastuvõtmisest kohtuotsuste täitmise valdkonnas, tuletas komisjon meelde kriteeriume, mis võimaldavad mõõta nende uute õigusnormide tulemusi, ja rõhutas vajadust võtta kiireloomulisi meetmeid, et nende õigusnormide selged tulemused ilmneksid enne 1. juulit 2013.
26 Ustavni sud (Horvaatia konstitutsioonikohus) jättis 23. jaanuari 2013. aasta otsuses rahuldamata taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus seaduse suhtes, millega lükati edasi kohtutäiturite seaduse kohaldamine. Siiski tunnistas konstitutsioonikohus, et riivatud on kohtutäituriks nimetatud ja oma tegevust 1. jaanuaril 2012 alustama pidanud isikute õiguspärast ootust, ning määras seetõttu, et neile tuleb hüvitiseks maksta kindlaksmääratud summa, mis ei mõjuta omakorda nende õigust nõuda kahju hüvitamist võlaõiguse üldsätete alusel.
27 Seiretabelis ajavahemiku kohta 1. septembrist 2012 kuni 28. veebruarini 2013 tõi komisjon esile Horvaatia Vabariigi tehtud edusamme, viidates täitemenetluses olevate tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste hulga vähenemisele ajavahemikus 2012. aasta septembrist kuni detsembrini (vähenemine on toimunud vahemikus 4,28%–28,85%).
28 Komisjon selgitas 26. märtsi 2013. aasta aruandes, et Horvaatia Vabariik on prioriteetsena vastu võtnud uued õigusaktid kohtuotsuste täitmise valdkonnas, et tagada kohtuotsuste rakendamine ja vähendada kohtuotsuste täitmiseks algatatud asjade jääki.
29 Euroopa Liidu Nõukogu tervitas 22. aprillil 2013 komisjoni seda seirearuannet ja sellele lisatud seiretabeleid ning võttis teadmiseks, et Horvaatia Vabariik on üldiselt täitnud enda kohustused ja ühinemisläbirääkimistest tulenevad nõuded. Samuti märkis ta, et Horvaatia Vabariigi ühinemine on range läbirääkimisprotsessi ja ühinemiseelsete ettevalmistuste hoolika jälgimise tulemus.
30 23. aprilli 2013. aasta vastuses kohtutäiturite esindamiseks loodud ühingu presidendile rõhutas komisjon, et ta oli jälginud tähelepanelikult kohtuotsuste täitmise süsteemi reformi, ja täpsustas, et ta jättis kandidaatriigile võimaluse valida ise täitmise süsteemi mudel, tingimusel et see mudel annab soovitud tulemused ja on kooskõlas nii liidu standardite kui ka parimate tavadega.
31 Ustavni sud jättis 23. aprilli 2013. aasta otsuses rahuldamata taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus seaduse suhtes, millega tunnistati kehtetuks kohtutäiturite seadus. Ta märkis eelkõige, et ta ei kontrolli Horvaatia kohtutäiturite ühingu väiteid ühinemislepingu rikkumise kohta, sest vastavalt komisjoni 26. märtsi 2013. aasta aruandele on Horvaatia Vabariik täitnud ühinemisläbirääkimistel võetud kohustused.
32 Horvaatia Vabariigist sai liidu liige 1. juulil 2013.
Menetlus ja poolte nõuded
33 Hagejad esitasid käesolevad hagiavaldused Üldkohtu kantseleisse 20. septembril 2013 (kohtuasi T‑546/13) ja 17. veebruaril 2014 (kohtuasjad T‑108/14 ja T‑109/14).
34 Üldkohtu teise koja presidendi 5. mai 2014. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑546/13, T‑108/14 ja T‑109/14 ühiseks kirjalikuks ja vajaduse korral ka suuliseks menetlemiseks ning selles kohtuastmes menetlust lõpetava kohtulahendi tegemiseks.
35 18. juuli 2014. aasta määrusega liideti käesolevas kolmes kohtuasjas esitatud kolm vastuvõetamatuse vastuväidet.
36 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– lükata tagasi vastuvõetamatuse vastuväited ja mõista komisjonilt välja nendega seotud kohtukulud;
– tuvastada vaheotsuses, et liit vastutab nendele tekitatud kahju eest, ja peatada kahju summa suuruse kindlaksmääramise menetlus kuni vaheotsuse seadusjõustumiseni;
– otsustada kohtukulude kandmine hiljem ja juhul, kui Üldkohus ei tee vaheotsust, mõista kohtukulud välja komisjonilt.
37 Komisjon palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
38 Vastuseks kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimustele loobus komisjon vastuvõetamatuse vastuväidetest, selle kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
39 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu organite õigusvastase tegevuse puhul ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsused, 19.4.2012, Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EKL, EU:C:2012:216, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16.5.2013, Gap granen & producten vs. komisjon, T‑437/10, EU:T:2013:248, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Mis puudutab institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasuse tingimust, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et liidu lepinguvälist vastutust saab kohaldada üksnes juhul, kui tegemist on üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega (vt kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EKL, EU:C:2000:361, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EKL, EU:T:2010:54, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Kõigepealt tuleb täpsustada, et komisjonile käesolevas asjas ette heidetud väidetavalt õigusvastane tegevus seisneb üksnes õigusvastases tegevusetuses, nimelt selles, et ta ei võtnud meetmeid, mis oleksid takistanud kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamist. Vastupidi hagejate poolt kohtuistungil väidetule kujutab ka asjaolu, et komisjon esitas positiivse arvamuse viimases seirearuandes Horvaatia Vabariigi ettevalmistuste kohta liiduga ühinemisel (vt punkt 28 eespool), endast samuti osa väidetavast tegevusetusest ühinemisprotsessi jälgimisel. Komisjon ei peatanud ega katkestanud seda protsessi enda negatiivse arvamusega. Tema arvamust, mille ta esitas eespool viidatud aruandes, ei saa pidada iseseisvaks õigusvastaseks käitumiseks, seda enam, et ka hagejad ise rõhutasid repliigis, et nad heidavad komisjonile ette ühte õigusvastast tegevusetust.
42 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vastutab liit enda institutsioonide tegevusetuse eest ainult juhul, kui need on rikkunud liidu õigusnormist tulenevat tegutsemise kohustust (kohtuotsused, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EKL, EU:C:1994:329, punkt 58, ning 13.11.2008, SPM vs. nõukogu ja komisjon, T‑128/05, EU:T:2008:494, punkt 128). Samuti nähtub kohtupraktikast, et üksikisikutele õigusi andva õigusnormi rikkumise nõue kehtib ka õigusvastase tegevusetuse korral (vt kohtuotsus, 29.1.1998, Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, T‑113/96, EKL, EU:T:1998:11, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Käesolevas asjas leiavad hagejad sisuliselt, et komisjoni kohustus tegutseda tulenes ühinemisakti artiklist 36. Nad nimetavad samuti ELL artikleid 13 ja 17 ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
Ühinemisakti artikli 36 rikkumine
44 Tuleb kindlaks teha, kas komisjonil oli käesoleva asja asjaoludel kohustus tuvastada seiretabelites ja aruannetes Horvaatia ametiasutuste poolt oma kohustuste rikkumine, mis seisnes esmalt kohtutäiturite seaduse jõustumise edasilükkamises ja seejärel selle seaduse kehtetuks tunnistamises, ning saata neile selle rikkumise kohta varase hoiatamise kirjad vastavalt ühinemisakti artikli 36 lõikele 1 ja teha ettepanek nõukogu vajalike meetmete võtmiseks sama akti artikli 36 lõike 2 alusel.
45 Esiteks põhjendavad hagejad sellise kohustuse olemasolu sellega, et vastavalt ühinemislepingule pidid Horvaatia ametiasutused looma kohtutäituri kutseala.
46 Vaidlust ei ole selle üle, et Horvaatia ametiasutustele on kohustuslikud ühinemisläbirääkimiste 23. peatükis toodud põhimõtted, milleks on sõltumatu ja tõhusa kohtusüsteemi loomine ning põhiõiguste järgimine. Need põhimõtted on toodud ühinemisakti VII lisas kümne Horvaatia Vabariigi poolt võetud konkreetse kohustusena. Lisaks kohustusele „rakendada tõhusalt kohtusüsteemi reformistrateegiat ja tegevuskava“ (kohustus nr 1) võttis Horvaatia Vabariik endale kohustuse „jätkuvalt tugevdada kohtusüsteemi sõltumatust, vastutust, erapooletust ja professionaalsust“ (kohustus nr 2), „jätkuvalt parandada kohtusüsteemi tõhusust“ (kohustus nr 3), „jätkuvalt parandada tulemusi, mis on saavutatud tugevdatud ennetusmeetmete kehtestamisel korruptsiooni ja huvide konflikti vastu võitlemiseks“ (kohustus nr 6) ning „jätkuvalt parandada inimõiguste kaitset“ (kohustus nr 9) (vt punkt 2 eespool). Seega võis ainult nende kohustuste rikkumine panna komisjonile kohustuse käesolevas asjas tegutseda.
47 Mis puudutab kohustust nr 1, siis võib märkida, et selle sõnastusest nähtuvalt ei peeta sellega silmas kohtusüsteemi konkreetset reformistrateegiat ja tegevuskava. Nimelt, nagu seda tõi esile ka komisjon, viitab see kohustus üldiselt „kohtusüsteemi reformistrateegiale“ ja Horvaatia ametiasutuste „tegevuskavale“, ilma igasuguse täpsustuseta, kuigi vaidlusalust strateegiat ja kava oleks saanud täpsemalt kindlaks määrata, kui oleks viidatud ühinemislepingu allkirjastamise ajal töös olevale strateegiale ja kavale, nimelt kohtusüsteemi reformistrateegiale 2011–2015 ja 2010. aasta tegevuskavale, milles mõlemas nähti ette kohtutäituri kutseala loomine (vt punkt 6 eespool).
48 Sellist üldist mainimist selgitab asjaolu, et ühinemisakti allkirjastamise ja tegeliku ühinemise vahele jäänud ajavahemikul ning eelkõige ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste täitmise jälgimisel sellel ajavahemikul olid liidu ametiasutused ja ühinev riik omavahel kogu aeg kontaktis, nagu seda näitab ka käesoleva vaidluse taust. Kuigi neid kontakte ei saa pidada läbirääkimisteks kitsas tähenduses, kuna läbirääkimised olid formaalselt lõpetatud vaidlusaluseid kohustusi ette nägeva ühinemisakti kuupäevaks, oli kindlasti tegemist – nagu seda rõhutab komisjon – kahe poole vaheliste kohandamistega, mille aluseks olid ühineva riigi saavutatud tulemused ja jälgimisega tegeleva ametiasutuse hinnangud. Nii on sagedane see, et ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste jälgimise ajavahemikul võtab ühinev riik vastu täiendavaid või parandusmeetmeid, seda eelkõige juhul, kui komisjon ei ole tulemustega rahul.
49 Eeltoodust nähtub, et ühinemisakti VII lisas osundatud reformistrateegia ja tegevuskava ei viita üksnes kohtusüsteemi reformistrateegiale 2011–2015 ja 2010. aasta tegevuskavale, mis kehtisid ühinemisakti kuupäeval, seda enam, et 2010. aasta tegevuskava määras peamiselt kindlaks lühiajalised eesmärgid, mis tuli ellu viia 2010. aastal, märkides, et kindlasti tuleb kuni tegeliku ühinemiskuupäevani jälgida isegi mitut uut kava. Kohtusüsteemi reformistrateegia 2011–2015 nägi juba ise ette, et rakendatavad meetmed tuleb välja töötada mitme üheaastase tegevuskava raames. Samuti rõhutas komisjon kohtuistungil, ilma et hagejad oleksid talle selles osas vastu vaielnud, et Horvaatia ametiasutused võtsid 2012. aasta detsembris vastu kohtusüsteemi uue reformistrateegia ja sellega kaasneva vastava tegevuskava.
50 Seda hinnangut ei lükka ümber ka asjaolu, mida rõhutasid hagejad, et kohtusüsteemi reformistrateegia 2011–2015 ja 2010. aasta tegevuskava on mainitud mitmes 23. peatükki puudutavate läbirääkimiste alustamise ja lõpetamisega seotud aktis, näiteks Horvaatia ametiasutuste 12. mai 2011. aasta aruandes (vt punkt 7 eespool) ning komisjoni aruannetes ja seiretabelites. Nimelt selgitab viiteid kohtusüsteemi reformistrateegiale 2011–2015 ja 2010. aasta tegevuskavale asjaolu, et need kehtisid asjaomaste dokumentide kuupäeval, samuti mainitakse komisjoni mitmes hilisemas dokumendis ühte teist reformistrateegiat ja teist tegevuskava (vt eelkõige seiretabel ajavahemiku kohta 1. septembrist 2012 kuni 28. veebruarini 2013, milles nimetatakse 2012. aasta detsembris vastu võetud strateegiat ja tegevuskava, mille vastuvõtmine oli kavandatud 2013. aasta märtsiks).
51 Järelikult ei tulene kohustusest nr 1 Horvaatia ametiasutustele kohustust luua kohtutäituri kutseala.
52 Sellest ei ole võimalik siiski järeldada, et Horvaatia ametiasutustel – sealhulgas uue poliitilise enamusega kaasnevatel ametiasutustel, nagu need ametiasutused, mis otsustasid kõigepealt edasi lükata kohtutäiturite seaduse jõustumise ja seejärel selle seaduse kehtetuks tunnistada –, oli õigus muuta kohtusüsteemi reformistrateegiat 2011–2015 ja 2010. aasta tegevuskava. Arvestades ühinemisakti sätteid, eelkõige selle artiklit 36 ja VII lisa, pidid need ametiasutused täitma mitte üksnes kohustust nr 1, vaid ka kõiki teisi selles lisas ette nähtud kohustusi, eelkõige kohustusi nr 2, nr 3, nr 6 ja nr 9, millele tuginevad hagejad.
53 Mis puudutab kohustust nr 3, siis tuleb märkida, et see puudutab üksnes kohtusüsteemi tõhusust ega pane kohtuotsuste täitmise pädevust mingile konkreetsele organile selleks ette kindlaks määratud menetluse alusel. Nimelt, nagu komisjon õigesti rõhutas, ei reguleeri liidu õigus liikmesriikide kohtuotsuste täitmise süsteemi ja järelikult ei kuulu see süsteem ka liidu õigustikku, mida ühinev riik peab üle võtma; millele ei vaidle vastu ka hagejad. Aluslepingud ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta määravad küll kindlaks teatud põhimõtted, mis peavad kehtima liikmesriikide kohtusüsteemide suhtes, nagu näiteks kohtute erapooletus või süütuse presumptsioon, ning teatud normid, mille eesmärk on tagada õigusalane koostöö liikmesriikide vahel, vajaduse korral liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kaudu. Komisjonil oli seega võimalus pöörduda Horvaatia ametiasutuste poole, nagu seda märkisid ka hagejad nn Lex Perković'i kohtuasjale viidates, seoses probleemidega õigusalase koostöö valdkonnas teatavate ühtlustatud õigusnormide ülevõtmisel. Ükski esmase õiguse või teisese õiguse säte ei määra aga kindlaks kohtuotsuste täitmise ühtlustatud süsteemi. Hagejad rõhutasid muuseas, et suur osa liidu liikmesriike on valinud kohtuotsuste täitmiseks kohtutäituritel põhineva süsteemi, tunnistades samas, et selline süsteem ei ole kasutusel kõikides liikmesriikides.
54 Seega ei ole võimalik tuletada kohustusest nr 3 seda, et täitemenetlust peaksid läbi viima kohtutäiturid. Horvaatia ametiasutustele on pandud üksnes kohustus tagada täitemenetluse tõhusus, sõltumata selleks konkreetselt võetavatest meetmetest.
55 Mis puudutab kohustust nr 9, mis on seotud inimõiguste kaitsmisega, siis kuigi hagejad tuginevad liidu põhiõiguste rikkumisele ja väidavad, et nad on sellisest rikkumisest Horvaatia ametiasutuste poolt teavitanud ka komisjoni, ei ole nad esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, peale õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise (selle väite kontrollimise kohta vt järgnevalt punktid 72–77), mis tõendaksid seda, et kohtutäituri kutseala kaotamine riivas nende õigusi.
56 Lõpuks, mis puudutab kohustusi nr 2 ja nr 6, mis on seotud kohtusüsteemi erapooletuse ja professionaalsusega ning korruptsiooni ja huvide konflikti vastu võitlemisega, millele hagejad samuti tuginesid, siis kuna selles osas puuduvad selgitused, ei ole võimalik nendest tuletada selget mõju kohtutäituri kutseala suhtes.
57 Järelikult ei tulene ühestki ühinemisakti VII lisas toodud kohustusest, millele hagejad tuginevad, Horvaatia Vabariigile kohustust luua kohtutäituri kutseala ja seega ka komisjoni kohustust võtta seetõttu ühinemisakti artiklis 36 ette nähtud meetmed, et takistada kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamist. Järelikult ei saa komisjonile ette heita ka seda, et meetmete võtmata jätmisega kiitis ta heaks ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste muutmise vastuolus ühinemislepingu ja rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini 23. mai 1969. aasta konventsiooni artikliga 26 „Pacta sunt servana“.
58 Teiseks põhjendavad hagejad komisjoni kohustust võtta käesolevas asjas meetmeid, et takistada kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamist, asjaoluga, et kohtuotsuste täitmise süsteem, mis lõpuks pärast selle seaduse kehtetuks tunnistamist vastu võeti, ei taga samal määral tõhusust. Nad väidavad siinkohal, et nad juhtisid komisjoni tähelepanu aruandes toodud probleemidele ja kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamisele.
59 Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad esitavad selle väite toetuseks ainult ühe dokumendi, nimelt ühe hageja poolt komisjonile 16. septembril 2012 esitatud kaebuse (vt punkt 20 eespool).
60 Seejärel tuleb nentida, et kohtutäiturite suhtes toimunud laimukampaania, millele viidati selles kaebuses ja uuesti repliigis, ei ole – ükskõik kui kahetsusväärseks seda ka pidada – asjakohane kohtuotsuste täitmise süsteemi tõhususe hindamisel Horvaatias. Nimelt saab tõhusust mõõta peamiselt otsuste täitemenetluses pooleliolevate asjade arvu abil, täitemenetluse kestuse ja kulu ning sissenõudmismäära abil, nagu seda märkis komisjon 27. juuni ja 3. detsembri 2012. aasta kirjas (vt punktid 18 ja 25 eespool), ilma et talle oleks selles osas vastu vaieldud. Meedias kohtutäiturite suhtes toimunud laimukampaanial puudub aga selgelt igasugune seos nende hindamiskriteeriumidega.
61 Mis puudutab Horvaatia justiitsministri väidetavat huvide konflikti, millele tugineti samuti nii kaebuses kui ka repliigis, siis ainuüksi sellest ei piisa näitamaks vastavalt eespool toodud kriteeriumidele kohtuotsuste täitmise süsteemi ebaefektiivsust Horvaatias. Nimelt võib see äärmisel juhul selgitada, miks tehti valik kohtus poolte osalusel toimuva täitemenetluse ja mitte kohtutäiturite poolt ilma advokaatideta läbiviidava täitemenetluse kasuks ja seega mõista anda, et võrreldes kohtutäiturite süsteemiga on täitemenetluse kulud suuremad uues täitmise süsteemis, sest selles osalevad ka advokaadid. Kuid täitemenetluse kulude kriteerium on vaid üks täitemenetluse süsteemi tõhususe hindamise kriteeriumidest ja kindlasti mitte nendest kõige olulisem. Nimelt on komisjon leidnud – pidades enda 10. oktoobri 2012. aasta aruandes kohtuotsuste täitmiseks algatatud asjade jäägi vähendamist Horvaatia ametiasutuste prioriteediks (vt punkt 23 eespool) –, et otsuste täitemenetluses pooleliolevate asjade arv on otsustav kriteerium täitmise süsteemi tõhususe hindamisel Horvaatias. Järelikult ei näita täitemenetluste kulud iseenesest ühinemisakti VII lisas menetluste tõhususega seotud kohustuse nr 3 rikkumist.
62 Lõpuks ei ole kuidagi põhistatud kaebuses toodud väidet, mida korrati ka repliigis ja mille kohaselt kaasneb uue täitmise süsteemiga, mis peab asendama kohtutäiturite süsteemi, sisuliselt täitemenetluste ja täitemenetluses pooleliolevate asjade arvu kasv.
63 Seega ei näita 16. septembri 2012. aasta kaebuses toodud argumendid ühinemisakti VII lisas toodud kohustuse nr 3 rikkumist ega samuti seda, et komisjon oleks rikkunud kohustust võtta meetmeid, et takistada kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamist. Järelikult ei saa komisjonile ette heita õigusvastast tegevusetust, kui ta ei kasutanud selleks ühinemisakti artiklis 36 ette nähtud meetmeid.
64 Selles osas tuleb lisada, et komisjonile ei saa ette heita ka seda, et ta ei näidanud Horvaatia ametiasutuste poolt täitemenetluse tõhususega seotud kohustuse nr 3 täitmise jälgimisel üles hoolikust.
65 Nimelt vastupidi hagejate väidetule ei rahuldunud komisjon – eelkõige 5. juuni 2012. aasta kohtumisel (vt punkt 16 eespool) – sellega, et oleks nõudnud Horvaatia ametiasutustelt, et nende uuel täitmise süsteemil peavad olema samaväärsed tulemused nendega, mida oodati kohtutäituritel põhinevalt süsteemilt. Esiteks palus ta kogu ühinemisprotsessi ajal ja eelkõige alates kohtutäiturite seaduse jõustumise teisest edasilükkamisest alates Horvaatia ametiasutustelt pidevalt täpsustusi ilma kohtutäituriteta kavandatud kohtuotsuste täitmise süsteemi reformi arengu kohta, paludes eelkõige esitada statistilised andmed, ja rõhutas vajadust saavutada selged tulemused enne ühinemiskuupäeva (vt 27. juuni ja 3. detsembri 2012. aasta kiri ning 10. oktoobri 2012. aasta aruanne, millele on viidatud eespool punktides 18, 25 ja 23). Teiseks edastati komisjonile soovitud statistilised andmed, eelkõige tõhususe hindamisel otsustava pooleliolevate asjade arvu kohta (vt punkt 61 eespool), ja ta uuris neid regulaarselt, tõdedes enda 26. märtsi 2013. aasta aruandes, et täitemenetluses lahendamata asjade arv on vähenenud (vt punkt 28 eespool). Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ole hoolikalt analüüsinud kohtuotsuste täitmise süsteemi tõhusust Horvaatias.
66 Eeltoodust nähtub, et käesolevas asjas ei ole rikutud komisjoni hoolsuskohustust ühinemisakti artikli 36 alusel ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste täitmise jälgimisel ega ühinemisakti artiklit 36 ennast – kui eeldada, et selle sätte eesmärk on anda üksikisikutele õigusi.
ELL artiklite 13 ja 17 rikkumine
67 Vastavalt ELL artiklile 13 on liidu käsutuses institutsiooniline raamistik, kuhu kuuluvad eelkõige Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ning mille eesmärk on edendada liidu väärtusi, taotleda liidu eesmärke, teenida liidu, selle kodanike ja liikmesriikide huve ning tagada liidu poliitika ja meetmete kooskõla, tõhusus ning järjepidevus.
68 Kuna hagejad väidavad, et üksnes komisjon on rikkunud talle aluslepingutega pandud kohustusi, siis tuleb nentida, et see artikkel, mis määrab kindlaks liidu institutsioonilise raamistiku, ei ole käesolevas asjas asjakohane, seda enam, et hagejad on samuti väitnud, et rikutud on ELL artiklit 17, mis on täpsemalt pühendatud komisjoni rollile ja pädevusele.
69 ELL artiklis 17 on nimelt sätestatud, et komisjon edendab liidu üldisi huve ja teeb sel eesmärgil asjakohaseid algatusi ning teostab vastavalt aluslepingutes sätestatud tingimustele koordineerivaid, täitev‑ ja juhtimisfunktsioone.
70 Vastavalt kohtupraktikale nähtub ELL artikli 17 lõikest 1, et komisjon on aluslepingute ja nende alusel sõlmitud kokkulepete täitmise järelevalvajana kohustatud tagama kolmanda riigi poolt aluslepingutes ette nähtud kokkuleppega võetud kohustuste korrektse täitmise, kasutades selleks vastavas kokkuleppes ette nähtud meetmeid (vt kohtumäärus, 12.7.2012, Mugraby vs. nõukogu ja komisjon, C‑581/11 P, EU:C:2012:466, punkt 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
71 Eeltoodust nähtub, et kuivõrd ühinemisakti artiklis 36 täpsustatakse komisjonile ELL artiklist 17 tulenevaid kohustusi seoses Horvaatia Vabariigi liiduga ühinemisega ja seda artiklit ei ole käesoleval juhul rikutud (vt punkt 66 eespool), siis ei ole rikutud ka ELL artiklit 17.
Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
72 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õiguspärase ootuse kaitse põhimõte üks liidu õiguse üldpõhimõtteid, mis annab õigusi üksikisikutele (kohtuotsused, 19.5.1992, Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EKL, EU:C:1992:217, punkt 15, ja 6.12.2001, Emesa Sugar vs. nõukogu, T‑43/98, EKL, EU:T:2001:279, punkt 64). Selle põhimõtte rikkumine võib seega kaasa tuua liidu vastutuse (vt kohtuotsus SPM vs. nõukogu ja komisjon, punkt 42 eespool, EU:T:2008:494, punkt 146 ning seal viidatud kohtupraktika).
73 Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, milles ilmneb, et administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi (vt kohtuotsused, 13.7.1995, O’Dwyer jt vs. nõukogu, T‑466/93, T‑469/93, T‑473/93, T‑474/93 ja T‑477/93, EKL, EU:T:1995:136, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16.10.1996, Efisol vs. komisjon, T‑336/94, EKL, EU:T:1996:148, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Isik ei saa aga tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele, kui administratsioon ei ole talle andnud konkreetseid tagatisi. Sellisteks tagatisteks on täpne teave, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest (vt kohtuotsus SPM vs. nõukogu ja komisjon, punkt 42 eespool, EU:T:2008:494, punkt 149 ning seal viidatud kohtupraktika).
74 Käesolevas asjas on hagejad sisuliselt tuginenud ainult konkreetsele tagatisele, mis seisnes nende nimetamises kohtutäituriteks. Nagu nad rõhutasid, siis Ustavni sud tunnistas enda 23. jaanuari 2013. aasta otsuses muu hulgas, et „riivatud on kohtutäituriks nimetatud […] isikute õiguspärast ootust, mille aluseks olid riigi kehtivad õigusaktid, ja üksikisikute usaldust riigi institutsioonidesse ja nende vastu võetud õigusesse“ (vt punkt 26 eespool).
75 Hagejad ei ole aga esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et liidu institutsioonid – ja eelkõige komisjon – tekitasid nendes põhjendatud ootusi selles osas, et nad tagavad kohtutäituri kutseala säilimise. Asjaolu, mida pealegi ei ole põhistatud, et komisjon osales väidetavalt kohtutäiturite seaduse väljatöötamisel seda rahastades ja isegi sellele alust pannes, ei kujuta endast eraldi võetuna komisjoni antud konkreetset tagatist selle kohta, et ta peab kohtutäituri kutseala loomist ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste ainuvõimalikuks täitmiseks. Arvestades asjaolu, et Horvaatia Vabariigil ei olnud kohustust luua kohtutäituri kutseala, siis oleks tagatisega olnud tegemist juhul, kui esialgsele toetusele kohtutäiturite seaduse väljatöötamisel oleks ka hiljem järgnenud kooskõlaline ja selge tegevus selles suunas.
76 Kuid hagejad ei ole näidanud, et täidetud oleksid vastavad koosseisutunnused. Hagejad esitasid 24. aprilli 2012. aasta aruande, milles vaid tõdetakse kohtutäiturite seaduse jõustumise edasilükkamist (vt punkt 13 eespool), ilma et seda oleks kuidagi kritiseeritud ega veelgi enam, nõutud selle seaduse jõustamist. Pigem vastupidi, komisjon nentis ka ise pärast sellest edasilükkamisest teadasaamist, et Horvaatia ametiasutused on rakendanud erinevaid meetmeid kohtusüsteemi ning kohtuotsuste täitmise tõhustamiseks. Samuti piirdus komisjon 5. juuni 2012. aasta kohtumisel, mida hagejad kohtuistungil mainisid, sellega, et palus Horvaatia ametiasutustel esitada andmed süsteemi kohta, mis pidi asendama kohtutäituritel põhineva süsteemi, et kontrollida, kas uus süsteem annab samaväärseid tulemusi (vt punkt 16 eespool). Kohtutäiturite seadust mainiti sellel kohtumisel üksnes ühe võimalusena teiste hulgas komisjoni soovitud täitemenetluse süsteemi tõhususe eesmärgi täitmisel, mitte eesmärgina, mille täitmist komisjon Horvaatia Vabariigilt nõuab.
77 Järelikult ei ole hagejad tõendanud, et komisjon tekitas neis õiguspärase ootuse ja rikkus seega enda tegevusetusega õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.
78 Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole võimalik komisjonile ette heita õigusvastast tegevusetust.
79 Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud üks kolmest kumulatiivsest liidu vastutuse tekkimise tingimusest ja seega tuleb käesolevad hagid jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja kontrollida teisi vastutuse tekkimise tingimusi.
Kohtukulud
80 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagid rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Ante Šumelj'ilt ja teistelt hagejatelt.
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad
Lisa
Dubravka Bašljan, elukoht Zagreb (Horvaatia),
Đurđica Crnčević, elukoht Sv. Ivan Zeline (Horvaatia),
Miroslav Lovreković, elukoht Križevaci (Horvaatia),
hagejad kohtuasjas T‑546/13,
Drago Burazer, elukoht Zagreb,
Nikolina Nežić, elukoht Zagreb,
Blaženka Bošnjak, elukoht Sv. Ivan (Horvaatia),
Bosiljka Grbašić, elukoht Križevaci,
Tea Tončić, elukoht Pula (Horvaatia),
Milica Bjelić, elukoht Dubrovnik (Horvaatia),
Marijana Kruhoberec, elukoht Varaždin (Horvaatia),
hagejad kohtuasjas T‑108/14,
Davor Škugor, elukoht Sisak (Horvaatia),
Ivan Gerometa, elukoht Vrsar (Horvaatia),
Kristina Samardžić, elukoht Split (Horvaatia),
Sandra Cindrić, elukoht Karlovac (Horvaatia),
Sunčica Gložinić, elukoht Varaždin,
Tomislav Polić, elukoht Kaštel Novi (Horvaatia),
Vlatka Pižeta, elukoht Varaždin,
hagejad kohtuasjas T‑109/14.