Kohtuasjad T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08
Regione autonoma della Sardegna (Itaalia) jt
versus
Euroopa Komisjon
Riigiabi – Abi Sardiinia piirkonna hotellindusele – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks ning määratakse selle tagastamine – Uus abi – Põhjendamiskohustus – Õiguspärase ootuse kaitse – Ergutav mõju – Vähese tähtsuse reegel
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Menetlus – Menetlusse astumine – Väited, mis erinevad põhikohtuasja poole väidetest – Vastuvõetavus – Tingimus – Seos vaidluse esemega
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 40 neljas lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 116 lõige 4)
2. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse alustamise otsus – Otsus, mis põhineb puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil
(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 6 lõige 1 ja artikkel 7)
3. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni otsus viia lõpule EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud riigiabi ametlik uurimismenetlus
(EÜ artikli 88 lõige 2 ja EÜ artikkel 230)
4. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abikava tervikuna läbivaatamine – Lubatavus – Tagajärg
(EÜ artikkel 87 ja EÜ artikli 88 lõige 3)
5. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Ametliku uurimismenetluse alustamine – Kahe kuu pikkune maksimaalne tähtaeg – Kohaldamatus teatamata abi puhul – Komisjoni käsutuses olev teave väidetavalt ebaseadusliku abi kohta – Tähtajatu uurimine – Ulatus
(EÜ artiklid 87 ja 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 10 lõige 1)
6. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Kohustus viia kaebuse alusel algatatud esialgne uurimine lõpule mõistliku tähtaja jooksul
(EÜ artiklid 87 ja 88)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta
(EÜ artiklid 87, 88 ja 253)
8. Riigiabi – Haldusmenetlus – Abi kokkusobivus ühisturuga – Abiandja ja potentsiaalse abisaaja tõendamiskoormis
(EÜ artikli 88 lõige 2)
9. Riigiabi – Abiprojektid – Rakendamine komisjonile eelnevalt teatamata – Komisjoni otsus, millega kohustatakse abi tagastama – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(EÜ artikli 88 lõige 3 ja artikkel 253; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 14 lõige 1)
10. Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Meede, millega muudetakse olemasolevat abi – Uueks abiks kvalifitseerimine – Kriteeriumid – Hindamine
(EÜ artikkel 87; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punktid b ja c)
11. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Abi kokkusobivus ühisturuga – Kaalutlusõigus
(EÜ artiklid 87 ja 88)
12. Õigusvastasuse väide – Ulatus – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata – Komisjoni juhend piirkondliku abi kohta – Hõlmamine – Tingimused
(EÜ artikli 87 lõike 3 punktid a ja c, EÜ artiklid 230 ja 241; komisjoni teatis 98/C 74/06)
13. Riigiabi – Keeld – Erandid – Piirkondlik abi – Kriteeriumid
(EÜ artiklid 87 ja 88; komisjoni teatise 98/C 74/06 punkt 4.2)
14. Riigiabi – Haldusmenetlus – Abi kokkusobivus ühisturuga – Abiandja ja potentsiaalse abisaaja tõendamiskoormis
(EÜ artikli 88 lõige 2)
15. Riigiabi – Abi kokkusobivus ühisturuga – Huvitatud isikutel tekkida võiv õiguspärane ootus – Kaitse – Tingimused ja piirid
(EÜ artikkel 88)
16. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Vähese tähtsusega abi – Ettenähtud ülemmäära ületava abi jagamine, selleks et abi ühele osale saaks kohaldada vähese tähtsuse reeglit – Lubamatus
(EÜ artikli 88 lõige 3; komisjoni määrus nr 69/2001, artikli 2 lõiked 1 ja 2 ning komisjoni määrus nr 1998/2006, artikli 2 lõike 2 teine lõik)
1. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljandas lõigus ning Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikes 4 antakse menetlusse astujale õigus esitada sõltumatult nii argumente kui ka väiteid, kuid seda osas, milles need toetavad kohtuasja ühe poole nõudeid ega ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga niivõrd seostamatud, et muudaksid kohtuvaidluse eset.
Seega peab Üldkohus menetlusse astuja esitatud väidete vastuvõetavuse üle otsustamiseks kontrollima, kas need on seotud põhikohtuasja poolte määratletud vaidlusesemega.
(vt punktid 42 ja 43)
2. Liikmesriikide antud abi ühisturuga kokkusobivuse kontrollimise menetluses võib komisjoni lõplik otsus olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust. Seda arvestades ei pidanud komisjon seega parandama ametliku uurimismenetluse algatamise otsust. Sellegipoolest on loogiline ning rohkem potentsiaalsete abisaajate huvides, et kui komisjon saab liikmesriigi antud abi suhtes pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemist teada, et see otsus põhineb kas puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil, peab tal olema võimalik muuta oma seisukohta, võttes vastu parandamise otsuse. Niisugune parandamise otsus, millega kaasneb huvitatud isikutele uus kutse esitada oma märkused, võimaldab neil nimelt reageerida muudatusele, mille komisjon teeb esialgses hinnangus kõnealusele meetmele, ning anda selle muudatuse osas oma seisukoht.
Selles osas võib komisjon samuti kõigepealt teha menetluse lõpetamise otsuse ning seejärel teha uue otsuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, tuginedes selles otsuses oma muudetud õigushinnangule, mis oleks sisuliselt olnud sama kui parandamise otsus. Neil asjaoludel on menetlusökonoomia kaalutlustel ja hea halduse põhimõtet arvestades eelistatud teha parandamise otsus, kui lõpetada menetlus ja algatada uus menetlus.
Mis puudutab sellise parandamisotsuse õiguslikku kvalifikatsiooni, arvestades, et see on lisatud algatamise otsusele, moodustades koos viimasega algatamise otsuse muudetud kujul, siis sellel on algatamise otsusega samasugune õiguslik tähendus. Ametliku uurimismenetluse algatamisest teavitamise ainus eesmärk on saada asjassepuutuvatelt isikutelt teavet, mida komisjon oma edaspidise tegevuse kavandamiseks vajab.
(vt punktid 70–73)
3. Komisjoni lõplik otsus lõpetada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlik riigiabi uurimise menetlus kujutab endast toimingut, mida võib vaidlustada EÜ artikli 230 alusel. Selline otsus tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad puudutatud poolte huve mõjutada, sest sellega lõpetatakse kõnealune menetlus ning tehakse lõplik otsus uuritud meetme kokkusobivuse kohta riigiabi suhtes kohaldatavate normidega. Seega on huvitatud pooltel alati võimalus vaidlustada lõplikku otsust, mis lõpetab ametliku uurimismenetluse, ja neil peab selle raames olema võimalik vaidlustada erinevaid osi, mis moodustavad komisjoni lõpliku seisukoha aluse.
Nimetatud võimalus ei sõltu sellest, kas ametliku uurimismenetluse algatamise otsus tekitab õiguslikke tagajärgi, mis võivad olla tühistamishagi esemeks. Võimalik on küll esitada hagiavaldus algatamise otsuse peale, kui see toob kaasa selliseid lõplikke õiguslikke tagajärgi, mida ei saa lõpliku otsusega hiljem õiguspäraseks muuta. See on nii siis, kui komisjon algatab ametliku uurimismenetluse meetme osas, mille ta kvalifitseerib alguses uueks abiks, kuna see menetluse algatamise otsus toob kaasa lõplikust otsusest sõltumatud õiguslikud tagajärjed. Asjaomase meetme rakendamise peatamine põhjusel, et see on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel esialgu kvalifitseeritud uueks abiks, on ajaliselt piiratuna kuni ametliku menetluse lõpetamiseni lõpliku otsuse suhtes iseseisev.
See võimalus vaidlustada algatamise otsus ei tohi kokkuvõttes siiski vähendada huvitatud poolte menetluslikke õigusi, takistades neil lõplikku otsust vaidlustada ja tugineda oma hagi toetuseks rikkumistele selle otsuseni viiva menetluse igas staadiumis.
Järelikult asjaolu, et hagejad ja menetlusse astujad ei esita ettenähtud tähtaja jooksul hagiavaldust komisjoni parandamise otsuse peale, et takista neil esitamast komisjoni lõpliku otsuse suhtes väiteid parandamise otsuse õigusvastasuse kohta.
(vt punktid 77–79)
4. Abikava korral ei ole komisjon üldjuhul kohustatud analüüsima konkreetsetel juhtudel antud abi, vaid ta võib piirduda kõnealuse abikava omaduste uurimisega. Lisaks saab üksiku abisaajaga seotud omaseid erilisi asjaolusid hinnata alles abi asjaomase liikmesriigi poolt tagasinõudmise staadiumis. Vastasel korral oleks komisjonil lasuv kontrollikohustus suurem olukorras, kus abikorda rakendatakse õigusvastaselt vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3, kui olukorras, kus kõnealune liikmesriik järgis selle sättega pandud teatamiskohustust, kuna viimasel juhul on võimalikele abisaajatele omased asjaolud uurimise staadiumis juba määratluse poolest teadmata.
Seega võib komisjon piirduda abikava kui sellise kontrollimisega ning ta ei pea arvesse võtma ei abi saavate ettevõtjate ja asjaomase riigi vahelisi suhteid, erinevate asjaomaste ettevõtjate vahelisi erinevusi ega ka võimalikku õiguspärast ootust, millele võib tugineda mõni neist ettevõtjatest. Neid asjaolusid saab arvesse võtta alles individuaalse abi tagasinõudmise staadiumis.
(vt punktid 91 ja 92)
5. Määruse nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks, artikli 10 lõike 1 kohaselt kontrollib komisjon, kui tema käsutuses on teavet väidetava ebaseadusliku abi kohta, seda teavet viivitamata. Seda normi ei tule mõista nii, nagu see viitaks uurimise esialgse etapi lõpetamisele, vaid pigem nii, et see on seotud esialgse uurimise algusega, mis on teesiks, mida kinnitab asjaolu, et komisjon ei pea järgima tavapärast tähtaega juhul, kui esialgne uurimine algatati kaebuse alusel.
Nimelt kahe kuu pikkust tähtaega, mille jooksul peab komisjon lõpetama uurimise esialgse etapi, kohaldatakse siiski üksnes juhul, kui liikmesriigid teatavad abist, ning mitte juhtudel, kui näiteks uurimise esialgne etapp algatati kaebuse alusel.
(vt punktid 97 ja 98)
6. Selles osas, milles komisjonil on ainupädevus hinnata riigiabi kokkusobivust ühisturuga, peab komisjon riigiabi käsitlevate asutamislepingu alussätete hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult kontrollima kaebust, milles teatatakse ühisturuga kokkusobimatust riigiabist, ning komisjon ei saa seega lõputult pikendada riigiabi puudutava kaebuse esemeks olevate riiklike meetmete esialgset uurimist.
Sellise haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga asjaga seotud asjaolusid silmas pidades ning arvestades eelkõige asja tausta, erinevaid menetlusstaadiume, mida komisjon peab järgima, asja keerukust, samuti selle olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks.
(vt punkt 99)
7. Komisjoni põhjendamiskohustus ei ole kohaldatav riigiabi meetme kontrollimise menetluse kestusele, vaid üksnes otsuse sisule endale. Nimelt peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamisnõude hindamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, esitatud põhjenduste laadist ja huvist, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks.
Menetluse kestus ei sõltu kõnealuse institutsiooni arutluskäigust, millega võiks põhjendada seda kestust, vaid see on puhtalt faktiline asjaolu, mis sõltub eranditult ajast, mis on institutsioonil vajalik, et lõpetada see menetlus. Seega ei ole see otsuse sisu osa, mida tuleb põhjendada. Nõutav on vaid menetluse erinevate staadiumide puhtalt faktiline loetlemine kuni kõnealuse otsuse tegemiseni.
(vt punktid 120–122)
8. Kuna EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise otsuses sisaldub komisjoni piisav eelnev analüüs, milles näidatakse ära põhjused, mis andsid alust kahelda asjassepuutuva abi kokkusobivuses ühisturuga, siis tuleb liikmesriigil ja potentsiaalsel abisaajal esitada tõendid selle kohta, et kõnealune abi on ühisturuga kokkusobiv.
Siiski on see vaid reegel, mis kaasneb tõendamiskoormusega, mitte aga põhjendamiskohustusega, mistõttu peab komisjon vajadusel tooma oma otsuses välja põhjendused, mille tõttu ta leidis, et vaatamata liikmesriigi või abisaajate esitatud asjaoludele ei ole kõnealune abi ühisturuga kokkusobiv.
(vt punkt 132)
9. Riigiabi valdkonnas, kui abi on vastuolus EÜ artikli 88 lõikega 3 juba antud, ei ole komisjon, kellel on õigus nõuda siseriiklikelt ametiasutustelt abi tagasinõudmist, kohustatud esitama konkreetseid põhjendusi, miks ta oma õigust kasutas. Seda lahendust, mis ajaliselt eelnes määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks) jõustumisele, rakendatakse jätkuvalt selle määruse artikli 14 lõike 1 raames.
Otsus kohustada tagasi nõudma abi on seega selle ebaseaduslikkuse ja selle kokkusobimatuse tuvastamisel peaaegu automaatne tagajärg – ainsaks erandiks, mis tuleneb selle sätte teisest lausest, on see, et abi tagastamise korraldus ei oleks vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Komisjonil puudub seega selles osas hindamisruum. Sellistel asjaoludel tuleb aga märkida, et pärast seda, kui komisjon oli esitanud põhjused, miks ta leiab, et kõnealune abi on ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu, ei saa ta olla kohustatud põhjendama otsust kohustada tagasi nõudma abi.
(vt punkt 152)
10. Riigiabi valdkonnas kujutavad meetmed abi määramiseks või muutmiseks endast uut abi. Iseäranis juhul, kui muudatus mõjutab algse abikava sisu, muutub see abikava uueks abikavaks. Seevastu juhul, kui muudatus ei ole oluline, võidakse uueks abiks kvalifitseerida üksnes muudatus ise.
Iseäranis kui komisjoni heakskiitmist käsitlevas otsuses on sõnaselgelt mainitud tingimust, mille kohaselt tuleb abitaotlus kindlasti esitada enne investeerimisprojektide elluviimise alustamist ning asjaomane liikmesriik annab pärast heakskiitmist käsitleva otsuse tegemist vastu võetud normide alusel abi piirkondlikele projektidele, mille elluviimine algas enne abitaotluste esitamist, on tegemist uue abiga määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ […] artikli [88] kohaldamiseks) artikli 1 punkti c tähenduses. Sellist muudatust ei saa pidada väikeseks või tähtsusetuks. Kuna komisjon seab regionaalarenguks antava abi kavade heakskiitmise korrakohaselt sõltuvusse tingimusest, et abitaotlus tuleb kindlasti esitada enne projektide elluviimise alustamist, siis on ilmne, et selle tingimuse kaotamine mõjutas abimeetme ühisturuga kokkusobivuse hindamist.
(vt punktid 176–179)
11. Abikava kokkusobivust ühisturuga tuleb hinnata eranditult sellele omaste tunnuste alusel, arvestades poliitikat, mida komisjon järgib nimetatud hindamise ajal. Seevastu ei saa abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamist mõjutada asjaolu, et sellele võisid eelneda muud kavad, mille puhul komisjon nõustus teatud üksikasjadega. Kui see oleks olnud teisiti, oleks komisjonil olnud võimatu muuta kriteeriume, mille alusel ta hindab riigiabi kokkusobivust, kuna tal peab olema võimalus, et reageerida nii liikmesriikide praktika arengule riigiabi andmise valdkonnas kui ka ühisturu arengule.
(vt punkt 190)
12. EÜ artikkel 241 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab igale menetlusosalisele õiguse vaidlustada neid otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamiseks institutsioonide selliste varasemate aktide kehtivus, mis – isegi kui need ei ole määruse kujul – on vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks, kui menetlusosalistel ei olnud õigust esitada EÜ artikli 230 alusel otse hagi nende aktide vastu, mis toovad nende suhtes kaasa õiguslikke tagajärgi, ilma et neil oleks olnud võimalus taotleda vastavate aktide tühistamist.
Mis puudutab juhendit piirkondliku abi kohta, siis selle sissejuhatavast osast tuleneb, et juhendis määratakse üldiselt ja abstraktselt kindlaks kriteeriumid, mida komisjon kohaldab piirkondliku abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel EÜ artikli 87 lõike 3 punktide a ja c alusel, ning järelikult tagatakse sellist abi andvate liikmesriikide õiguskindlus. Iseäranis on selle juhendi punktis 4.2 kehtestatud tingimus kohaldatav selles juhendis viidatud igasugusele abile, sõltumata abi eesmärgist, vormist või summast.
Kuna komisjon tugineb teatava abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise raames oma lõplikus otsuses sõnaselgelt juhendi punktile 4.2, kuigi see punkt 4.2 ei ole selle otsuse õiguslik alus, võib lugeda, et selles tingimuses on üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud viis, kuidas komisjon hindas kõnealuse abi kokkusobivust ühisturuga. Sel juhul on komisjoni lõpliku otsuse ja juhendi vahel otsene õiguslik seos ning kuna pool ei saanud nõuda selle juhendi kui üldakti tühistamist, saab selle kohta esitada õigusvastasuse väite.
(vt punktid 206, 208–210)
13. Juhendi piirkondliku abi kohta punktis 4.2, milles on sätestatud, et abitaotlus esitatakse enne projekti algust, toodud kriteeriumi kohaldamise eesmärk on tuvastada, kas abimeetmel on ergutav mõju olukorras, kus täielikult ei ole võimalik uurida tulevaste abisaajate investeerimisotsuste kõiki aspekte.
Selles osas tuleneb juhendi punkti 2 teisest kuni neljandast lõigust, et komisjon kiidab üldjuhul heaks piirkondliku abi üksnes abikavade kujul, kuna ta leiab, et ajutine individuaalne abi ei vasta tingimusele, mille kohaselt tuleb tasakaal tagada abist tulenevate konkurentsimoonutuste ning abist tulenevate eeliste vahel vähemsoodsate piirkondade arengule.
Teatatud abikava ühisturuga kokkusobivuse uurimise käigus on erilised asjaolud, mis on omased erinevatele potentsiaalsetele abikava alusel abisaajatele ja sellistele konkreetsetele projektidele, millele viimased võivad taotleda toetusi, oma määratluselt komisjonile teadmata. Järelikult peab komisjon abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tuginema kriteeriumidele, mis on kas sõltumatud tulevastele abisaajatele omastest erilistest asjaoludest või on ühetaolised kõigi tulevaste abisaajate jaoks.
Nõue, et abitaotlus oleks esitatud enne toetuse saanud projekti elluviimise algust, võimaldab tagada, et asjaomane ettevõtja oleks selgelt avaldanud oma tahet saada kõnealune abikava enne selle projekti elluviimise alustamist. See võimaldab seega vältida, et hiljem ei esitataks taotlusi projektidele, mille elluviimist oli alustatud sõltumata abikava olemasolust. Neid kaalutlusi arvesse võttes kujutab pelk tuvastamine, et abitaotlus eelnes investeerimisprojekti elluviimisega alustamisele, endast lihtsat, asjakohast ja sobivat kriteeriumi, mis võimaldab komisjonil eeldada ergutava mõju olemasolu.
(vt punkt 215)
14. Kui komisjon riigiabi valdkonnas otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, peavad asjaomane liikmesriik ja käsitletava meetme adressaadid esitama oma argumendid, et tõendada, et kõnealune meede ei kujuta endast abi või et see on kokkusobiv ühisturuga, kuna ametliku menetluse eesmärk on täpsemalt teavitada komisjoni juhtumi kõigist asjaoludest. Kuigi komisjon peab ametliku menetluse algatamisel selgelt sõnastama oma kahtlused abi kokkusobivuse osas, et võimaldada liikmesriigil ja huvitatud isikutel neile võimalikult põhjalikult vastata, on samuti tõsi, et viimased peavad need kahtlused hajutama ning tõendama, et kõnealune meede vastab erandi tegemise tingimustele. Abile erandina asutamislepingu sätetest heakskiidu saamiseks peab asjaomane liikmesriik komisjoniga koostöö tegemise kohustuse täitmiseks esitama kogu teabe, mis võimaldab sellel institutsioonil kontrollida, kas taotletud erandi kohaldamise tingimused on täidetud.
(vt punkt 246)
15. Riigiabi lubatavuse osas tekkinud õiguspärasele ootusele saab üldjuhul ja erandlike asjaolude puudumisel tugineda üksnes siis, kui see abi on antud EÜ artiklis 88 ette nähtud menetlust järgides. Hoolas ettevõtja peab nimelt suutma üldjuhul kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud.
Nii ei saa need abi saajad, kes ei järgi komisjoni heakskiitmise otsuses toodud tingimusi, üldjuhul selle abi lubatavuse osas tugineda õiguspärasele ootusele. Ebaseadusliku abi saaja jaoks ei välistata küll võimalust tugineda abi tagasimaksmise menetluses erandlikele asjaoludele, mille alusel nad võisid õiguspäraselt eeldada, et see abi on seaduslik, selleks et keelduda abi tagasimaksmisest. Need abisaajad võivad tugineda sellistele erandlikele asjaoludele asjakohaste siseriiklike õigusnormide alusel üksnes abi tagasinõudmise menetluses siseriiklikus kohtus, kes on ainsana pädev hindama juhtumi asjaolusid pärast seda, kui ta on vajadusel tõlgendamise eesmärgil esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused.
Lisaks, kuna EÜ artikli 87 lõikest 1 tuleneva üldpõhimõtte kohaselt on riigiabi andmine keelatud ning erandeid sellest põhimõttest tuleb tõlgendada kitsalt, puudutab abikavale vastuväidete esitamata jätmise otsus ainult selles kavas ettenähtud abi tegelikku andmist ning see ei saa seega tulevikus sarnaste projektide puhul abi saajates tekitada kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse suhtes õiguspärast ootust.
(vt punktid 274–277, 283)
16. Vähese tähtsuse reegli eesmärk riigiabi valdkonnas on lihtsustada haldusmenetlusi nii sellise abi saaja huvides, kelle abi on suhteliselt väike ning ei moonuta seega konkurentsi, kui ka komisjoni huvides, kuna komisjonil peab olema võimalik koondada oma vahendid ühenduse tõelist huvi sisaldavatele juhtumitele.
Selles osas, kui lubada abi jagamist, et abi ühele osale saaks kohaldada vähese tähtsuse reeglit, siis ei aita see saavutada eespool viidatud eesmärki. Juhul kui lihtsalt lahutada ettevõtjale ette nähtud abi summast summa, mis vastab vähese tähtsusega abi ülemmäärale, ei vabasta see komisjoni ülesandest kontrollida kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivust summa osas, mis ületab selle ülempiiri, ega ka kõnealust ettevõtjat kohustusest oodata selle kontrolli tulemust, enne kui ta selle abi saab, või juhul, kui abi on ebaseaduslik, kohustusest vajadusel korral see tagasi maksta.
Lisaks tuleneb vähese tähtsusega abi mõistest, et tegemist peab olema abiga, mille summa on väike. Kui aga lubada tagantjärgi jagada abi, mis ületab selleks ettenähtud ülemmäära, viiks see selleni, et osaliselt kohaldatakse vähese tähtsuse reeglit abile, mille summa ei olnud selle andmise ajal väike.
Tõsi on see, et ebaseaduslikult antud abi kogu summa tagasinõudmisel võib kõnealune liikmesriik põhimõtteliselt kohe anda ettevõtjale uue vähese tähtsusega abi kuni 100 000 euro suuruse ülemmäärani. Siiski nõuab see avalike vahendite eraldamiseks uut otsust liikmesriigilt, kes on oma otsuses vaba, nii et jagamise keeldu ei saa pidada puhtalt formaalseks reegliks.
Seega tuleb määruse nr 69/2001, mis käsitleb EÜ […] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, artikli 2 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et erandit EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustusest ei saa teha summale, mis on osa abist, mille kogusumma ületab kolme aasta jooksul 100 000 euro suurust ülemmäära. Igal juhul tuleb asjaolu, et määruse nr 1998/2006, milles käsitletakse [EÜ] artiklite 87 ja 88 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, artikli 2 lõike 2 teises lõigus on sõnaselgelt ette nähtud see kitsas tõlgendus, mõista seega nii, et sellega selgitatakse normi, mitte aga nii, et sellega lisatakse vähese tähtsuse reegli kohaldamiseks uus tingimus.
(vt punktid 304 ja 305, 308–311)