Kohtuasi T‑409/21
Saksamaa Liitvabariik
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 24. jaanuari 2024. aasta otsus
Riigiabi – Saksamaa muudetud seaduse soojus- ja elektrienergia koostootmise kohta teatud sätete alusel antud abi – Koostootmise toetuskava reform – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks – Mõiste „riigiabi“ – Riigi ressursid
1. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Vahendid, mida rahastatakse maksudest või muudest kohustuslikest tasudest vastavalt riigisisestele õigusnormidele ning mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele – Summad, mis on pidevalt riigi kontrolli all ja pädevate riigiasutuste käsutuses – Alternatiivsed kriteeriumid
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 34–36)
2. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Võrguettevõtjate õiguslik kohustus maksta rahalist toetust soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamade käitajatele – Võrguettevõtjate pelk võimalus kanda sellest kohustusest tulenevad lisakulud tasu abil üle oma klientidele – Hõlmamine – Tingimused – Rahaline toetus, mida rahastatakse maksudest või muudest kohustuslikest tasudest vastavalt riigisisestele õigusnormidele ning mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt nendele õigusnormidele – Täitmata tingimus
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 56–90)
3. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Võrguettevõtjate õiguslik kohustus maksta rahalist toetust soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamade käitajatele – Hõlmamine – Tingimused – Summad, mis on pidevalt riigi kontrolli all ja pädevate riigiasutuste käsutuses – Täitmata tingimus
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 95–100)
4. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Võrguettevõtjate õiguslik kohustus maksta rahalist toetust soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamade käitajatele – Rahalised vahendid, mis liiguvad eraõiguslikelt üksustelt eraõiguslikele üksustele ja säilitavad kogu oma teekonna vältel eraõigusliku olemuse – Riigi ressursside ülekandmise puudumine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 101–118)
5. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Võrguettevõtjate õiguslik kohustus maksta rahalist toetust soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamade käitajatele – Võrguettevõtjate pelk võimalus kanda sellest kohustusest tulenevad lisakulud tasu abil üle oma klientidele – Tasu ülempiir vesinikutootjatele – Riigi ressurssidest loobumise puudumine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 121–126)
Kokkuvõte
Üldkohus, kellele Saksamaa Liitvabariik esitas tühistamishagi, tühistas Euroopa Komisjoni otsuse, millega kvalifitseeriti riigiabiks erinevad meetmed, mida see liikmesriik võttis soojus- ja elektrienergia koostootmise jaamades elektritootmise toetamiseks(1). Sellega täpsustas Üldkohus ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimust, mille kohaselt võib vaid riigi sekkumisi või sekkumisi riigi ressurssidest kvalifitseerida riigiabiks selle sätte tähenduses.
Aastatel 2019–2021 teatas Saksamaa Liitvabariik komisjonile seadusemuudatustest, mis ühelt poolt nägid ette rahalise toetuse meetmed soojus- ja elektrienergia koostootmise jaamade ja teiste soojus- ja elektrienergia koostootmisega seotud käitiste käitajatele (edaspidi koos „soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajad“) ning teiselt poolt tasu ülempiiri, mis selles kontekstis võidi vesinikutootjatele kehtestada.
Vaidlustatud otsuses järeldas komisjon, et need meetmed kujutasid endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis oli siiski ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv.
Teatatud meetmete riigiabiks kvalifitseerimise toetuseks leidis komisjon eelkõige, et meetmeid anti riigi ressurssidest. Oma tühistamishagis vaidlustas Saksamaa Liitvabariik komisjoni selle järelduse.
Üldkohtu hinnang
Üldkohus meenutas, et ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimine eeldab mitme tingimuse täidetust, mille hulgas on riigi sekkumise või sekkumise riigi ressurssidest olemasolu.
Kohtupraktika kohaselt võib riigi ressurssideks kvalifitseerida esiteks vahendid, mida rahastatakse maksudest või muudest kohustuslikest tasudest vastavalt riigisisestele õigusnormidele ning mida hallatakse ja jaotatakse vastavalt samadele õigusnormidele (esimene kriteerium), ning teiseks summad, mis on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses (teine kriteerium). Need kaks kriteeriumi on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses mõiste „riigi ressursid“ alternatiivsed kriteeriumid.
Esiteks, mis puudutab rahalise toetuse meetmeid soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele, siis komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et neid meetmeid rahastati riigi poolt õiguslikult kohustuslikust maksest saadud tulust, mida hallatakse ja eraldatakse vastavalt õigusnormidele (esimene kriteerium).
Selle kohta märkis Üldkohus, et Saksamaa Liitvabariigi teatatud rahalise toetuse meetmeid soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele iseloomustab „kahe tasandi“ olemasolu elektrienergia tarneahelas, kusjuures „esimene tasand“ vastab seosele ühelt poolt soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajate ning teiselt poolt võrguettevõtjate vahel ning „teine tasand“ on võrguettevõtjate ja nende klientide vaheline suhe.
Teatatud meetmed näevad eraõiguslikest üksustest võrguettevõtjale tarneahela „esimese tasandi“ raames ette õigusliku kohustuse maksta rahalist toetust soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele. „Teise tasandi“ raames võivad need võrguettevõtjad, ilma et nad oleksid selleks seadusega kohustatud, kanda tasu abil oma klientidele üle sellest kohustusest tuleneva rahalise koormuse.
Neid täpsustusi arvestades tuvastas Üldkohus, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et võrguettevõtjate kohustus maksta soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele summasid tarneahela „esimesel tasandil“ on piisav, et tuvastada, kas on olemas maks või muu kohustuslik tasu, mis iseloomustab riigi ressursside kaasamist, ilma et oleks vaja tuvastada muud kohustuslikku makset tarneahela muul „tasandil“, kuivõrd tasu nimetatud ahela „teisel tasandil“ ei kujuta endast õiguslikult kohustuslikku tasu.
Nimelt on maksu või muude seadusest tulenevate kohustuslike tasude olemasolu seega seotud eelise andmiseks kasutatud vahendite päritoluga selles mõttes, et see võimaldab tuvastada, et riigi vahendeid kasutati selle eelise rahastamiseks. See ei kattu nende rahaliste vahendite eraldamisega vastavalt seadusele. Võrguettevõtjate õiguslik kohustus tarneahela „esimesel tasandil“ puudutab aga üksnes rahaliste vahendite eraldamist vastavalt seadusele, kuid ei anna teavet nende vahendite päritolu kohta, mida võrguettevõtjad selle rakendamiseks kasutavad.
Selles kontekstis ei saanud komisjon väita, et riik võtab endale võrguettevõtjate vahendid, sest need ettevõtjad ei ole tingimata soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele toetusmeetmetega kaasneva finantskoormuse lõppvõlgnikud.
Lisaks ei iseloomusta asjaolu, et Saksamaa seadus näeb üksikasjalikult ette soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele rahalise toetuse eraldamise korra, riigi ressursside ülekandmist, vaid üksnes nende toetusmeetmete riigile omistatavust.
Seetõttu järeldas Üldkohus, et komisjon tugines vääralt eespool esitatud esimesele kriteeriumile, mis puudutab maksu või muude kohustuslike tasude olemasolu, järeldamaks, et toetusmeetmeid soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele rahastati riigi ressurssidest.
Üldkohus tuvastas ka, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta välistas 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsusest PreussenElektra(2) tuleneva kohtupraktika kohaldamise.
Vaidlustatud otsuses välistas komisjon selle kohtupraktika kohaldamise, sest toetusmeetmed soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele ei kujutanud endast „pelka hindade reguleerimise“ meedet. Siiski, vastupidi sellele, mida arvab komisjon, ei ole kohtuotsusest PreussenElektra tuleneva kohtupraktika kohase riigi ressursside ülekandmise välistamiseks määrav asjaolu, kas kõnealused meetmed kujutasid endast „pelka hindade reguleerimise“ meedet, vaid et riik oli kõnealuseid eraõiguslikke üksusi volitanud riigi ressursse haldama.
Seega selleks, et välistada kohtuotsusest PreussenElektra tuleneva kohtupraktika kohaldamine, oleks komisjon pidanud tõendama, et eelist soojus- ja elektrienergia koostootmise käitajatele ei andnud võrguettevõtjad oma rahalistest vahenditest, vaid et riik oli neid volitanud riigi ressursse haldama, kuid komisjon ei ole seda tõendanud.
Lisaks ei saanud komisjon õiguspäraselt tugineda ELTL artikli 107 lõike 1 soovitavale toimele, et piirata kohtuotsusest PreussenElektra tuleneva kohtupraktika kohaldamine „pelga hindade reguleerimise“ juhtudega, sest seda artiklit ei saa kohaldada riigi tegevuse suhtes, mis selle kohaldamisalasse ei kuulu, käesoleval juhul meetme suhtes, mille otsustab võtta riik, kuid mida rahastavad erakapitalil põhinevad ettevõtjad.
Teiseks, mis puudutab tasu – mille võrguettevõtjad võivad vesinikutootjatele kehtestada – ülempiiri, siis leidis komisjon, et see kujutas endast riigi ressurssidest loobumist, mille võis kvalifitseerida riigi ressursside ülekandmiseks.
Üldkohus tuletas siiski meelde, et kõnealune tasu ei kujuta endast riigi ressursse eespool esitatud esimese kriteeriumi kohaselt, kuivõrd puudub õiguslik kohustuslikkus. Sellest tuleneb, et tasu vähendamine vesinikutootjate jaoks ei saa samuti kujutada endast loobumist riigi ressurssidest.
Arvestades kõike eeltoodut, rahuldas Üldkohus tühistamishagi osas, milles komisjon tuvastas ekslikult, et kõik meetmed, millest Saksamaa Liitvabariik teatas, kujutavad endast riigi ressurssidest rahastatavat riigiabi.