ELT teatis

 

Brandt Industries 7. juuli 2004. aasta hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu

(Kohtuasi T-273/04)

(Kohtuasja menetluse keel: prantsuse)

Brandt Industries, asukoht Rueil-Malmaison (Prantsusmaa), esitas 7. juulil 2004 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtusse hagi Euroopa Ühenduste Komisjoni vastu. Hageja esindajad on advokaadid Niels Dejean ja Christophe Delrieu.

Hageja palub esimese astme kohtul:

tunnistada kehtetuks komisjoni 16.detsembri 2003. aasta otsus raskustes olevate äriühingute ostmise Prantsuse toetuskava kohta, kuna otsus ei ole EÜ asutamislepingu artikli 253 alusel piisavalt põhjendatud ja kuna otsusega rikutakse 22.märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999¹ artiklit 14;

jätta kohtukulud Euroopa Ühenduste Komisjoni kanda.

Õiguslikud alused ja peamised argumendid

Komisjon oli 16. detsembri 2003. aasta otsuses seisukohal, et Code Général des Impôts (Prantsusmaa üldine maksukoodeks) artikli 44 punkti f alusel kehtestatud riigiabi süsteem on ühisturuga kokkusobimatu riigiabi, välja arvatud vähese tähtsusega abi, mis vastab piirkondliku riigiabi andmise juhistele või väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavat abi käsitlevale grupierandile. Komisjon kohustas Prantsusmaad antud riigiabi tagasi nõudma.

Hageja vaidlustab komisjoni otsuse. Hageja väidab, et otsus tuleb tühistada, kuna see ei ole EÜ asutamislepingu artikli 253 nõudeid arvestades piisavalt põhjendatud. Kõnealuses otsuses möönab komisjon, et tal ei olnud piisavalt andmeid selliste äriühingute kohta, kelle suhtes üldise maksukoodeksi artikli 44 punktis f ettenähtud riigiabi skeemi kohaldatakse automaatselt.

Lisaks väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklit 14. Hageja väidab, et komisjon ei ole võtnud arvesse asjaolu, et raskustes olevate äriühingute tegevuse jätkamiseks asutatud äriühingutele mõeldud maksusoodustuste tõttu on viimati mainitud äriühingud teinud varade ostmiseks kõrgemaid pakkumisi kui need, mida nad oleksid saanud teha ilma toetuseta. Hageja väidab, et antud toetus läheb ostetavate varade ostuhinna tõusu kaudu kas osaliselt või tervikuna üle pankrotivara haldava äriühingu võlausaldajatele ning seega ei saa toetuse tegelikeks saajateks pidada äriühingu tegevuse jätkamiseks asutatud äriühinguid. Tegevuse jätkamiseks asutatud äriühingutele antud toetuste tagasimaksmine ei ole hageja arvates toetuste andmisele eelnenud konkurentsi taastamiseks vajalik, vaid vastupidi, tagasimaksete tagajärjel satuksid tegevuse jätkamiseks asutatud äriühingud halvemasse olukorda kui nad oleksid olnud ilma toetuseta; seega rikub taoline tegevus ausa konkurentsi ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

____________

¹ - Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1).