Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
10. juuli 2024(*)
Majandus- ja rahapoliitika – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Määrus (EL) nr 806/2014 – Omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue – Kriisilahendusnõukogu otsus erandit mitte teha – Kaebus kriisilahendusnõukogu apellatsioonikomisjonile – Rahuldamata jätmine – Tingimus, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus – Kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Õiguskindlus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑540/22,
Prantsuse Vabariik, esindajad: T. Stéhelin, E. Timmermans ja B. Travard,
hageja,
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: H. Ehlers, M. Fernández Rupérez ja L. Forestier, keda abistasid advokaadid H.‑G. Kamann ja F. Louis,
kostja,
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president F. Schalin, kohtunikud P. Škvařilová-Pelzl, I. Nõmm (ettekandja), G. Steinfatt ja D. Kukovec,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. novembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Prantsuse Vabariik palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) apellatsioonikomisjoni 8. juuni 2022. aasta otsuse nr 3/2021, millega jäeti rahuldamata kaebus 4. novembri 2021. aasta otsuse SRB/EES/2021/44 peale, millega määratakse kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 6. novembril 2020 esitas pangandusgrupp (edaspidi „asjasse puutuv pangandusgrupp“) seoses ühe oma tütarettevõtjaga, kelle suhtes kohaldatakse individuaalselt omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet (edaspidi „EMEE“) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandus ELT 2021, L 178, lk 12) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta määrusega (EL) 2019/877 (ELT 2019 L 150, lk 226) muudetud redaktsioonis) artikli 12g alusel, taotluse, et sellest nõudest loobutaks nimetatud määruse artikli 12h lõike 1 alusel 2020. aasta kriisilahenduse kava tsükli osas.
3 4. novembri 2021. aasta otsusega SRB/EES/2021/44, millega määrati kindlaks omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue, ei rahuldanud kriisilahendusnõukogu asjasse puutuva pangandusgrupi esitatud eranditaotlust tema tütarettevõtja suhtes.
4 21. detsembril 2021 esitas Autorité de contrôle prudentiel et de résolution (usaldatavusnõuete järelevalve ja kriisilahenduse amet; edaspidi „apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja“) otsuse SRB/EES/2021/44 peale kaebuse kriisilahendusnõukogu apellatsioonikomisjonile.
5 Apellatsioonikomisjon jättis 8. juunil 2022 vaidlustatud otsusega apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja kaebuse rahuldamata.
Poolte nõuded
6 Prantsuse Vabariik esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. septembril 2022.
7 Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.
8 Samuti 2. septembril 2022 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga palus Prantsuse Vabariik Üldkohtul tema kodukorra artiklite 88 ja 89 alusel võtta menetlust korraldav meede, mille raames palutaks kriisilahendusnõukogul esitada oma EMEE-alane sisemine juhis.
9 Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul sisuliselt:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
10 Prantsuse Vabariik põhjendab oma hagi kolme väitega, millest esimene puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h väära tõlgendamist ja kohaldamist ning „kriisilahendusnõukogu kaalutlusõiguse piiride ületamist“, teine õiguskindluse põhimõtte rikkumist ja kolmas põhjendamiskohustuse rikkumist.
Esimene väide, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h väära tõlgendamist ja kohaldamist ning „kriisilahendusnõukogu kaalutlusõiguse piiride ületamist“
11 Esimeses väites leiab Prantsuse Vabariik, et apellatsioonikomisjon nõustus vääralt viisiga, kuidas kriisilahendusnõukogu tõlgendas ja kohaldas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c, kuna sisuliselt tähendaks see, et „põhimõtteliselt“ nõutakse eraldi garantii esitamist ja „erandina“ antakse võimalus sellest nõudest kõrvale kalduda. Ta heidab nimetatud komisjonile ette, et ta ei püüdnudki kindlaks teha, kas kriisilahendusnõukogul oli käesolevas asjas põhjust sellist garantiid nõuda.
12 Esimene väide koosneb kahest osast, millest esimene puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c väära tõlgendamist ja kohaldamist ning teine kriisilahendusnõukogu poolt määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud kaalutlusõiguse piiride ületamist.
Esimene väiteosa, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c väära tõlgendamist ja kohaldamist
13 Esimese väite esimeses osas leiab Prantsuse Vabariik, et kriisilahendusnõukogu nõudis vääralt määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 alusel esitatud eranditaotluse läbivaatamisel „põhimõtteliselt“ kriisilahendussubjekti ja tema tütarettevõtja vahelist eraldi garantiid, et ta saaks asuda seisukohale, et nimetatud määruse artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimus on täidetud. Ta väidab, et apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja on esitanud piisava tõendusliku väärtusega üksteist toetavaid kaudseid tõendeid, millest nähtub, et eraldi garantii nõudmisega ei piirdunud kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud tingimuse tõlgendamise ja kohaldamisega, vaid tegelikult kohaldas kriteeriumi, mis on ette nähtud muudes Euroopa Liidu sama tasandi õigusaktides, mis ei ole aga käesolevas asjas kohaldatavad.
14 Kriisilahendusnõukogu ei nõustu Prantsuse Vabariigi argumentatsiooniga.
15 Kõigepealt tuleb täheldada, et vältimaks pankade poolt oma passiva struktureerimist viisil, mis piirab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi tõhusust, ja selleks, et kaitsta nii klientide hoiuseid suure kahjumi korral, kehtestas liidu seadusandja pankadele kohustuse järgida pidevalt EMEEd. See väljendatakse protsendina ettevõtja kõikidest kohustustest ja omavahenditest. Samuti tuleb rõhutada, et määruse nr 806/2014 artiklis 12g kehtestatud EMEE (edaspidi „sisemine EMEE“) on ette nähtud ettevõtjatele – käesoleval juhul panganduskontserni tütarettevõtjatele –, kes ise ei ole kriisilahendussubjektid.
16 Sisemise EMEE nõue saab olla nõuetekohaselt täidetud kahel viisil. Esimesena võib tütarettevõtja emiteerida võlainstrumente kriisilahendussubjekti kasuks – käesoleval juhul asjasse puutuva pangandusgrupi emaettevõtjale, näiteks võlakirjade kujul. Teisena võib see emaettevõtja täita oma tütarettevõtja sisemise EMEE nõude garantiiga, mis peab vastama mitmele kumulatiivsele tingimusele, mis on loetletud määruse nr 806/2014 artikli 12 g lõikes 3.
17 Määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 on ette nähtud võimalus vabastada tütarettevõtjad sisemise EMEE järgimisest, kui täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Tingimus, mis on ette nähtud selle sätte punktis c, sätestab, et „puuduvad praegused või oodatavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele kriisilahendussubjektilt tütarettevõtjale, kelle suhtes on vastavalt artikli 21 lõikele 3 toimunud kindlaksmääramine, eelkõige juhul, kui kriisilahendussubjekti suhtes on võetud kriisilahenduse meede“.
18 Samuti olgu täheldatud, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 märgitu, et „[k]riisilahendusnõukogu võib loobuda artikli 12g kohaldamisest kriisilahendussubjekti tütarettevõtja suhtes, kes on asutatud osalevas liikmesriigis“, kui on täidetud selles sättes loetletud kolm tingimust, tähendab tingimata, et osaliselt kehtestab see säte kriisilahendusnõukoguga seotud kindlapiirilise pädevuse ja osaliselt delegeerib talle kaalutlusõiguse (vt selle kohta analoogia alusel 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Banque postale vs. EKP, T‑733/16, EU:T:2018:477, punkt 39).
19 Esimese etapina analüüsib kriisilahendusnõukogu, kas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sätestatud kolm tingimust on täidetud. Kui need tingimused ei ole täidetud, ei ole tal õigust EMEEst erandit lubada. Sellisel juhul on tal kaalutlusõiguseta pädevus ja ta peab eranditaotluse rahuldamata jätma.
20 Kui määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sätestatud kolm tingimust on täidetud, algab teine etapp. Sellisel juhul „võib“ kriisilahendusnõukogu teha EMEEst erandi. Tegemist on seega võimalusega, mis eeldab tingimata kriisilahendusnõukogu õigust sellest nõudest loobuda või mitte. Selles osas on tal niisiis kaalutlusõigus (vt selle kohta 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Banque postale vs. EKP, T‑733/16, EU:T:2018:477, punkt 41).
21 Apellatsioonikomisjon leidis vaidlustatud otsuses sisuliselt, et kriisilahendusnõukogu ei rikkunud määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c tõlgendamisel õigusnormi. Apellatsioonikomisjon ei nõustunud nimelt argumendiga, et kriisilahendusnõukogu lähenemine oli niisugune, st selleks, et kindlaks teha, kas erandit taotlev pangandusgrupp vastab eespool nimetatud sättes ette nähtud tingimusele, nõuab ta „üldjuhul“ konkreetse garantii esitamist ja annab „erandina“ võimaluse sellest nõudest kõrvale kalduda.
22 Et teha kindlaks, kas apellatsioonikomisjon rikkus õigusnormi, kui ta kontrollis, kuidas kriisilahendusnõukogu analüüsis määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimust seoses asjasse puutuva pangandusgrupi eranditaotlusega, tuleb seda sätet tõlgendada.
23 Selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust ja sellega taotletavaid eesmärke, vaid ka selle konteksti ning liidu õigusnorme nende kogumis (vt 8. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (ELTL artikli 260 lõige 3 – kiired võrgud), C‑543/17, EU:C:2019:573, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika; 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus Liaño Reig vs. SRB, T‑557/17, ei avaldata, EU:T:2019:771, punkt 59).
24 Esiteks, mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c grammatilist tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et see säte näeb ette vaid tingimuse, mille kohaselt „puuduvad praegused või oodatavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele kriisilahendussubjektilt tütarettevõtjale“.
25 Seega ei näe määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkt c ette võimalust nõuda konkreetset garantiid selleks, et oleks täidetud tingimus, et puuduvad praegused või oodatavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele (edaspidi „omavahendite kiire ülekandmise takistus“), samuti ei sisalda see sätet, mis keelaks kriisilahendusnõukogul nõuda selle kohta konkreetset garantiid.
26 Seda arvestades tuleb jätkata määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c analüüsi ja tõlgendada selle määruse artiklit 12h kontekstipõhiselt ja teleoloogiliselt, et teha kindlaks, kas see säte võimaldab kriisilahendusnõukogul nõuda konkreetset garantiid selleks, et määruse artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimus oleks täidetud ja asjaomane tütarettevõtja saaks sisemise EMEE erandi.
27 Teiseks analüüsitakse määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 kontekstipõhise tõlgendamise raames ühelt poolt selle määruse ettevalmistavaid materjale ning teiselt poolt selle sätte seost nii sama määruse kui terviku muude sätetega kui ka muude liidu õigusaktide sätetega.
28 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikkel 12h lisati määrusega 2019/877.
29 Määruse 2019/877 ettevalmistavatest materjalidest – nimelt 23. novembri 2016. aasta ettepanekust COM(2016) 851 (final) võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust nr 806/2014 seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega – nähtub, et sama õigusaktide paketti kuulusid kahte järgmist laadi muudatused. Ühest küljest oli tegemist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1; parandused ELT 2013, L 208, lk 68; ELT 2013, L 321, lk 6; ELT 2017, L 20, lk 2, ja ELT 2023, L 92, lk 29) muudatusettepanekutega eesmärgiga lisada kahjumi katmise võime standardi miinimumnõue (edaspidi „TLAC“), nimelt standard, mis võeti vastu 15. ja 16. novembril 2015 Antalyas (Türgi) toimunud G 20 tippkohtumisel ja mille eesmärk oli tagada, et ülemaailmsetel süsteemselt olulistel pankadel oleks kriisilahenduse korral kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõime. Teisest küljest oli tegemist määruse nr 806/2014 muudatusettepanekutega, mis nägid ette täiendavad kohustused igale üksikule süsteemselt olulisele pangale ja üldkohaldatavad nõuded pangandusliidu jurisdiktsioonis asuvatele pankadele.
30 Määruse nr 806/2014 muutmise ettepanekute kohta on ettevalmistavates materjalides märgitud, et artiklid 12g ja 12h (millest saavad määruse nr 806/2014 artiklid 12f ja 12g) käsitlevad EMEE kohaldamise taset ning et kriisilahendussubjektideks olevate finantsinstitutsioonide suhtes on EMEE kohaldatav kriisilahenduse konsolideerimisgrupi tasandil. Ettevalmistavates materjalides on samuti rõhutatud, et ettepanekutega lisatakse mõiste „sisemine EMEE“ kooskõlas TLAC standardiga kasutusele võetud sarnase mõistega ning et see tähendab, et kriisilahenduse konsolideerimisgrupi teised ettevõtjad, kes ise ei ole kriisilahendussubjektid, peavad emiteerima kõlblikke võlainstrumente kriisilahenduse konsolideerimisgrupis ning et neid vahendeid peavad ostma kriisilahendussubjektid. Ettepanekutes täpsustatakse ka, et teatavatel tingimustel võib sisemise EMEE asendada vara tagatisel väljastatud garantiiga, mille kriisilahendussubjekt annab kriisilahendusaluse konsolideerimisgrupi teistele ettevõtjatele.
31 Nendest samadest ettevalmistavatest materjalidest nähtub samuti, et artikkel 12i (millest saab määruse nr 806/2014 artikkel 12h) täpsustab, et teatavatel tingimustel võib kriisilahendusnõukogu tütarettevõtja sisemise EMEE nõudest loobuda, kui nii tütarettevõtja kui ka emaettevõtja on mõlemad asutatud samas osalevas liikmesriigis.
32 Seega on viidet garantii nõudele selgelt nimetatud ainult seoses määruse nr 806/2014 tulevase artikliga 12g, mis käsitleb „[nõude kohaldamist] ettevõtjate suhtes, kes ise ei ole kriisilahendussubjektid“. Arutelu kõnealuse määruse tulevase artikli 12h üle, mis käsitleb võimalust loobuda sisemisest EMEEst, ei puudutanud võimalust nõuda selles kontekstis garantiid.
33 Mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 seost määruse nr 806/2014 kui terviku muude sätetega või muude liidu õigusaktide sätetega, siis tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 põhjenduses 83 on märgitud, et „[s]elleks et hoida ära see, et ettevõtjad liigitavad oma kohustused sellisel viisil, mis mõjutab kohustuste teisendamise vahendi tulemuslikkust, on asjakohane ette näha, et ettevõtjad peaksid kogu aeg vastama [EMEE-le], […] mida väljendatakse protsendina ettevõtja kõikidest kohustustest ja omavahenditest“.
34 Mis puudutab määrust 2019/877, siis selle põhjenduses 19 on märgitud, et „[k]ui kriisilahendussubjekt või emaettevõtja ning selle tütarettevõtjad on asutatud samas liikmesriigis ning on sama kriisilahenduse konsolideerimisgrupi osa, peaks kriisilahendusnõukogul olema võimalik loobuda [EMEE] kohaldamisest nende tütarettevõtjate suhtes, kes ei ole kriisilahendussubjektid, või lubada neil täita [EMEE] emaettevõtja ja tütarettevõtjate vaheliste tagatud garantiidega, mille võib aktiveerida juhul, kui on täidetud ajastustingimused, mis on samaväärsed nendega, mis võimaldavad kõlblike kohustuste allahindamist või konverteerimist“, ning et „[g]arantii aluseks olev tagatisvara peaks olema ülilikviidne ning selle turu- ja krediidirisk peaks olema minimaalne“.
35 Määruse 2019/877 põhjenduses 19 on sisuliselt kirjeldatud määruse nr 806/2014 uute artiklite 12g ja 12h sisu.
36 Nimelt on määruse nr 806/2014 artikli 12g lõikes 3 ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu võib lubada ettevõtjatel, kes ise ei ole kriisilahendussubjektid, järgida ka neile kehtestatud sisemist EMEEd garantiiga, mis peab vastama üheksale kumulatiivsele tingimusele. Muu hulgas on ette nähtud, et garantii peab olema tagatud vähemalt 50% ulatuses selle summast. Nagu nähtub eespool punktist 34, tähendab see, et emaettevõtja peab tegelikult oma likviidse vara eelnevalt paigutama, et seda garantiid tagada.
37 Mis puudutab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõiget 1, siis selles on – nagu on viidatud eespool punktis 17 – ette nähtud võimalus vabastada tütarettevõtja sisemisest EMEEst, kui on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused, sealhulgas tingimus, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus.
38 Samuti tuleb täheldada, et määruse 2019/877 põhjenduse 2 viimases lauses on rõhutatud, et „[k]äesoleva määrusega muudetud määruse […] nr 806/2014 sätteid, mis käsitlevad finantsinstitutsioonide ja ettevõtjate kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimet, tuleks kohaldada määruse […] nr 575/2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL […] ja direktiivi 2014/59/EL sätetega sidusal viisil“. Olgu märgitud, et määruse nr 806/2014 artikliga 12h sarnane säte sisaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivis 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/879, millega muudetakse direktiivi 2014/59/EL seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõimega ning direktiivi 98/26/EÜ (ELT 2019, L 150, lk 296) muudetud redaktsioonis.
39 Nimelt näeb direktiivi 2014/59 artikli 45f lõike 3 punkt c ette võimaluse tütarettevõtja suhtes erand teha, kui puuduvad praegused või oodatavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele kriisilahendussubjektilt tütarettevõtjale.
40 Kuid erinevalt määrusest nr 806/2014 näeb direktiivi 2014/59 artikli 45f lõige 3 sõnaselgelt ette ka täiendava tingimuse, mis on eraldiseisev tingimusest, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus – nimelt tingimuse, et emaettevõtja tagab oma tütarettevõtja kohustuste täitmise. Täpsemalt on direktiivi 2014/59 artikli 45f lõike 3 punktis d sätestatud, et „kriisilahendussubjekt tõendab pädevale asutusele teda rahuldaval viisil, et tütarettevõtja juhtimine vastab usaldatavusnõuetele, ja [et ta] on pädeva asutuse nõusolekul kinnitanud, et ta tagab tütarettevõtja võetud siduvate kohustuste täitmise“. Samuti näeb see säte ette, et viimati nimetatud tingimus ei ole nõutav, kui tütarettevõtja riskid ei ole märkimisväärse tähtsusega. Seega, välja arvatud juhul, kui riskid on märkimisväärse tähtsusega, peab see lisatingimus esinema selleks, et kriisilahendusnõukogu saaks kasutada oma kaalutlusõigust otsustada, kas vabastust anda või mitte. Tuleb tõdeda, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sellist tingimust ei ole.
41 Seega tuleneb kontekstipõhisest tõlgendusest, et määruse nr 806/2014 artiklis 12g on emaettevõtja ja tema tütarettevõtjate vaheliste tagatistega kaetud garantii nõue ette nähtud üksnes vahendina, mis võimaldab järgida sisemist EMEEd, ning et sama määruse artikli 12h lõikes 1 ei ole garantii tingimust erandi kontekstis ette nähtud erinevalt samuti kriisilahenduse valdkonnas seadusandja poolt vastu võetud direktiivis 2014/59 ettenähtust.
42 Niisiis nähtub praegu eespool esitatud põhjenduskäigu asjaoludest, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 ette nähtud erandi saamise võimalust ei saa mingil juhul seada sõltuvusse niisuguse tagatisega garantii esitamise nõudest, mis oleks sarnane sama määruse artikli 12g lõikes 3 ette nähtud garantiiga. Vastupidine tõlgendus viiks selleni, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõige 1 kaotaks oma soovitava toime ja seda sätet rikutaks oluliselt.
43 Seevastu ei võimalda eeltoodud kaalutlused toetada Prantsuse Vabariigi seisukohta, et kriisilahendusnõukogu ei saa eranditaotluse läbivaatamisel nõuda „mingit garantiid“. Nimelt ei saa eespool antud kontekstipõhisest tõlgendusest järeldada, et garantii mainimata jätmine sättes, mis käsitleb sisemise EMEE eranditaotluse läbivaatamist (nimelt määruse nr 806/2014 artikli 12h lõige 1), takistab ipso iure kriisilahendusnõukogul kehtestada selle taotluse läbivaatamisel seda laadi nõuet. Kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud jätma eranditaotluse rahuldamata, kui üks määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sätestatud kumulatiivsetest tingimustest ei ole täidetud, on tal siiski teatav kaalutlusruum otsustamaks, millistel asjaoludel on täidetud nendest tingimustest kolmas, nimelt see, mis käsitleb omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumist. Seega ei ole välistatud, et võttes arvesse kaalutlusruumi, mis tal on eespool nimetatud artiklis sisalduva kolmanda tingimuse hindamisel, võib ta põhjendatult nõuda garantiid – mis erineb määruse nr 806/2014 artikli 12g lõikes 3 sätestatust –, et vältida omavahendite kiire ülekandmise takistuse esinemist.
44 Kolmandaks peab Üldkohus vajalikuks jätkata oma analüüsi määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c teleoloogilise tõlgendamisega. Selle tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta määruse 2019/877 ja määruse nr 806/2014 üldist eesmärki.
45 Seadusandja on määruse 2019/877 põhjenduses 5 väljendanud määruse põhieesmärki, nimelt peaks „[k]riisilahendusnõukogu […] tagama, et finantsinstitutsioonidel ning ettevõtjatel oleks piisav kahjumikatmis- ja rekapitaliseerimisvõime, et tagada kriisilahenduse korral kahjumi sujuv ja kiire katmine ning ettevõtja rekapitaliseerimine, nii et selle mõju maksumaksjatele ja finantsstabiilsusele oleks võimalikult väike[; s]ee tuleks saavutada sellega, et finantsinstitutsioonid täidavad määruses (EL) nr 806/2014 sätestatud finantsinstitutsioonipõhist [EMEEd]“.
46 Seega, nagu ka kriisilahendusnõukogu sisuliselt rõhutab, on määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 peamine ühine eesmärk, mida seadusandja taotleb, kui ta kohustab kõiki pangandusgrupi finantsinstitutsioone järgima EMEEd, tagada tõhus kriisilahendus, millel oleks minimaalne negatiivne mõju reaalmajandusele, finantssüsteemile ja riigi rahandusele.
47 Lisaks on määruse 2019/877 põhjendustes 17 ja 18 märgitud, et kuigi kriisilahendussubjektidena käsitatavate finantsinstitutsioonide või ettevõtjate suhtes tuleks kohaldada EMEEd üksnes konsolideeritud kriisilahenduse konsolideerimisgrupi tasandil, peaksid finantsinstitutsioonid või ettevõtjad, kes ei ole kriisilahendussubjektid, järgima EMEEd individuaalselt.
48 Põhimõtteliselt on seega sisemise EMEE järgimise kohustus asjasse puutuva pangandusgrupi igal tütarettevõtjal. Arvestades selle kohustuse aluseks olevat ideed avaldada võimalikult väiksest mõju maksumaksjatele ja finantsstabiilsusele, võib erand reeglist olla mõeldav üksnes juhul, kui on täidetud tingimused, mis võimaldavad seda teha. Kriisilahendusnõukogu otsus loobuda sisemisest EMEEst ei tohi seega seada ohtu maksumaksjatele võimalikult väikese mõju avaldamise ja finantsstabiilsuse eesmärki, milles lähtudes kehtestati kohustus, et juba ette järgitaks sisemist EMEEd tütarettevõtja tasandil. Nimelt, nagu kriisilahendusnõukogu õigesti rõhutab, tuleks juhul, kui sisemist EMEEd juba ette tütarettevõtja tasandil ei järgita, tütarettevõtja enda suhtes algatada kriisilahendusmenetlus, kui tema kahjum on suurem kui õigusnormides ette nähtud kapitalitase, ja selline olukord oleks vastuolus sisemise EMEE aluseks oleva eesmärgiga.
49 Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kriisilahendusnõukogu peab määruse nr 806/2014 kohaldamisel juhinduma eespool punktis 46 meenutatud eesmärgist ja kontrollima, kas selle määruse artikli 12h lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud.
50 Seega, kui kriisilahendusnõukogu vaatab läbi sisemise EMEE erandi taotlust, peab ta hindama, kas esineb muid meetmeid, mida saab käsitada sisemise EMEE funktsionaalsete asendajatena. Talle antud kaalutlusruumi raames, mida on meenutatud eespool punktis 43, ei takista miski tal asumast seisukohale, et arvestades igale eranditaotlusele omaseid asjaolusid, on garantii vajalik selleks, et oleks täidetud omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumise tingimus. Eespool punktis 42 esitatud põhjustel ei ole tal seevastu lubatud nõuda garantiid, mis on laadilt sarnane määruse nr 806/2014 artikli 12g lõikes 3 ette nähtud garantiiga.
51 Sellega seoses tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsusest ei nähtu seda, et kriisilahendusnõukogu oleks asjasse puutuvalt pangandusgrupilt nõudnud garantiid, mis vastab määruse nr 806/2014 artikli 12g lõikes 3 ette nähtud garantiile või on sellega sarnast laadi, ega üldsegi mitte seda, et apellatsioonikomisjon oleks kriisilahendusnõukogu sellise lähenemisega nõustunud.
52 Ükski Prantsuse Vabariigi esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.
53 Esiteks ei saa Prantsuse Vabariik apellatsioonikomisjonile ja kriisilahendusnõukogule tulemuslikult ette heita, et nad keskendusid üksnes kriisilahendusraamistiku ja sisemise EMEE üldisele eesmärgile, mis on määrusel nr 806/2014 ja direktiivil 2014/59/EL sama, ega võtnud arvesse sellele määrusele omaseid eesmärke, milleks on vähendada finantsteenuste siseturu killustumise ohtu. Ta väidab nimelt, et erandid ettevõtjatevahelisest sisemisest EMEEst, mida kohaldatakse samas liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, aitavad kaasa nende eesmärkide saavutamisele, vähendades takistusi kontsernisisese likviidsuse ja kapitali liikumisele.
54 Ent nagu on sisuliselt märgitud määruse 2019/877 põhjenduses 18 ja nagu on täheldatud eespool punktis 47, on peamine eesmärk, mida soovitakse saavutada nõudega, et kriisilahendussubjektidena mittekäsitatavad finantsinstitutsioonid ja ettevõtjad järgiksid sisemist EMEEd individuaalselt, vältida võimalikke turuhäirete riske, võimaldades kriisilahendusnõukogul kriisilahenduse esemeks oleva konsolideerimisgrupi suhtes kriisilahendus läbi viia ilma mõne tema tütarettevõtja suhtes kriisilahendusmenetlust algatamata.
55 Sellega seoses näib teisejärguline olevat eesmärk vähendada kontsernisisese likviidsuse ja kapitali liikumise takistusi, mida taotletakse määruse nr 806/2014 artikliga 12h, milles on ette nähtud, et kriisilahendusnõukogul on teatud tingimustel võimalik EMEE kohaldamisest loobuda. Sellist eesmärki ei saa seada nii, et see kahjustab eespool punktis 54 meenutatud esmatähtsa eesmärgi saavutamist.
56 Selle kohta olgu mainitud, et määruse 2019/877 põhjenduses 2 on märgitud, et määruse nr 806/2014 asjakohaseid sätteid, mida on muudetud määrusega 2019/877, tuleb kohaldada sidusal viisil muu hulgas direktiivi 2014/59 sätetega. Direktiivi 2014/59 artikli 45f lõike 3 punktis d on aga ette nähtud, et emaettevõtja peab kinnitama, et ta tagab tütarettevõtja võetud siduvate kohustuste täitmise, ainult juhul, kui tütarettevõtjaga seotud riskid ei ole märkimisväärse tähtsusega. Seadusandja eelistab seega ettevaatlikku lähenemist, lubades erandit ilma garantii nõudeta üksnes siis, kui on täidetud ranged tingimused, ja eelkõige juhul, kui sellise erandiga ei kaasne sisuliselt mingit riski.
57 Järjepidevuse huvides tuleb ka määruse nr 806/2014 sätteid, nagu neid on muudetud määrusega 2019/877, kohaldada nii, et erandi tegemine on mõeldav üksnes siis, kui on täidetud ranged tingimused. Sellest järeldub, et kui kriisilahendusnõukogu kontrollib, kas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimus on täidetud, võib ta asuda seisukohale, et konkreetsel juhul tuleb selle tingimuse täitmiseks nõuda garantiid. Asjaolu, et nimetatud määruse artikli 12h lõikes 1 ei ole sõnaselgelt ette nähtud nõuet, et emaettevõtja peab olema andnud oma tütarettevõtja kohustuste täitmise garantii, tähendab, et seadusandja on jätnud kriisilahendusnõukogule sellise garantii vajalikkuse osas kaalutlusruumi, mida ta aga ei ole jätnud kriisilahendusasutusele direktiivi 2014/59 alusel erandi tegemise hindamisel.
58 Teiseks tugineb Prantsuse Vabariik tulemusetult ka komisjoni vastusele liikmesriigi küsimusele direktiivi 2019/879 ülevõtmise kohta. Komisjon rõhutas, et seadusandja ei ole tahtlikult korranud direktiivi 2014/59 (muudetud direktiiviga 2019/879) artikli 45f lõike 3 punkte d–f ja lõike 4 punkte d–f ning et neid peavad määruse nr 806/2014 sätete rakendamisel arvesse võtma liikmesriikide kriisilahendusasutused ja 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) kehtestatud volituste delegeerimise põhimõtteid arvestades kriisilahendusnõukogu.
59 Nimelt on kriisilahendusnõukogu lähenemine, mille suhtes apellatsioonikomisjon ei tuvastanud ühtegi õigusnormi rikkumist, kooskõlas 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) antud juhistega, kuna see lähenemine ei eelda mingil viisil automaatse garantiikohustuse olemasolu, et oleks täidetud omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumise nõue, ja kuna see annab kriisilahendusnõukogule pigem kaalutlusruumi, mis võib ta viia garantii nõudmiseni, kui ta juhtumi asjaolusid arvestades seda vajalikuks peab.
60 Kolmandaks tugineb Prantsuse Vabariik kriisilahendusnõukogu avalikele suunistele „MREL Policy“ (edaspidi „avalikud suunised“) ja tema sisemisele juhisele, kinnitades, et tegelikult nõuab kriisilahendusnõukogu igal üksikjuhul süstemaatiliselt garantii andmist ilma juhtumit konkreetselt analüüsimata ning et tegelikult peab ta selle garantii andmist tingimuseks, mis näitab, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c tähenduses.
61 Nõustuda ei saa kriisilahendusnõukogu sisemisel juhisel ja tema avalikel suunistel põhinevate Prantsuse Vabariigi argumentidega, milles leitakse sisuliselt, et kriisilahendusnõukogu kehtestas uue, õigusnormides sätestamata tingimuse, nimelt garantii esitamise tingimuse.
62 Nimelt, kõigepealt lisati viide garantiile, mis näitab, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus, avalike suuniste II lisasse alles 2022. aasta juunis ega olnud seega olemas siis, kui kriisilahendusnõukogu võttis vastu 4. novembri 2021. aasta otsuse SRB/EES/2021/44.
63 Seejärel tuleb märkida, et avalikes suunistes on selgelt märgitud, et need ei tekita õiguslikult siduvaid kohustusi ja et need ei asenda mingil juhul kohaldatavates riigisisestes ja liidu õigusaktides sätestatud seadusjärgseid nõudeid. Nendes suunistes on samuti märgitud, et neile ei saa õiguslikel eesmärkidel tugineda, need ei anna liidu või riigisiseste õigusaktide siduvat tõlgendust ega õigusalast arvamust ega asenda sellist arvamust.
64 Lisaks, apellatsioonikomisjoni seisukoha kohaselt (vaidlustatud otsuse punkt 82) on lähenemine, mida on kirjeldatud avalikes suunistes nende 2022. aasta juunis muudetud redaktsioonis ja mis võimaldab kriisilahendusnõukogul omavahendite kiire ülekandmise takistuste puudumise tingimuse hindamisel nõuda eraldi garantiid, kooskõlas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c sõnastusega, nagu nähtub eelkõige eespool punktidest 44–51.
65 Tõsi, asjaolu, et kriisilahendusnõukogu avalike suuniste II lisas, 2022. aasta juunis muudetud redaktsioonis, on märgitud, et selleks, et näidata, et kriisilahendusstsenaariumi korral on rahalised vahendid vabalt ülekantavad, peavad erandit taotlevad pangad „tavaliselt“ tõendama niisuguse garantii olemasolu, viitab sellele, et kriisilahendusnõukogu eelistab garantii lahendust, mis on kõige kindlam lähenemisviis, et tagada kapitali kiire ülekandmise takistuste puudumine. Seda II lisa ei saa siiski tõlgendada nii, et kriisilahendusnõukogu nõuab „igal juhul, põhimõtteliselt ja automaatselt“ garantii esitamist. Täpsustades samas II lisas, et kui konkreetse juhtumi eripärad seda õigustavad, võib kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikliga 12h kooskõla hindamisel kasutada teistsugust lähenemisviisi, kinnitab kriisilahendusnõukogu, et ta hindab ikkagi igal üksikjuhul eraldi, kuidas saab täita omavahendite kiire ülekandmise takistuste puudumise tingimust.
66 Lisaks, mis puudutab kriisilahendusnõukogu sisemist juhist, siis väidab Prantsuse Vabariik, et alguses oli selles märgitud, et garantii esitamine on eraldiseisev tingimus, mis tuleb erandi saamiseks täita, kuid hiljem muudeti seda lähenemisviisi selliselt, et garantii esitamine muutus üheks asjaoluks, millega saab tõendada, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c tähenduses. Siiski näitab see pigem seda, et kriisilahendusnõukogu võttis arvesse selle sätte ulatust, millest tuleneb, et garantii esitamist ei saa kohe ja automaatselt nõuda, vaid et selle esitamise vajadust võib kaaluda selle nõude hindamisel, kas puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus. Nagu nähtub eelkõige eespool punktidest 44–51, ei takista miski kriisilahendusnõukogul juhtumi asjaolusid arvestades nõuda garantiid, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud nõue oleks täidetud.
67 Lõpuks ja igal juhul nähtub otsuse SRB/EES/2021/44 väljavõtetest ja vaidlustatud otsusest, eelkõige viimati nimetatud otsuse punktidest 68–71, et kriisilahendusnõukogu lahendas käesolevas asjas omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumise küsimuse, märkides, et ta analüüsis konkreetselt asjasse puutuva pangandusgrupi olukorda ja eelkõige 2014. ja 2015. aasta garantiisid, mille kõnealune grupp selle tingimuse täitmiseks esitas, ning et apellatsioonikomisjon analüüsis seda kriisilahendusnõukogu lähenemisviisi ja järeldas, et selles analüüsis ei ole õigusnormi rikutud, kuna see oli läbi viidud in concreto.
68 Seega ei tugine apellatsioonikomisjoni ja kriisilahendusnõukogu põhjendused avalikele suunistele ega kriisilahendusnõukogu sisemisele juhisele ega kujuta endast seega garantii andmise tingimuse mehhaanilist kohaldamist. Just seda rõhutas apellatsioonikomisjon vaidlustatud otsuse punktis 79 – nimelt, et otsus SRB/EES/2021/44 on asjasse puutuvat pangandusgruppi puudutav üksikotsus ning et selles ei lähtuta kriisilahendusnõukogu avalikest suunistest ega sisemisest juhisest.
69 Selles osas kujutavad eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 71–73 esitatud kaalutlused, mis puudutavad sisemist juhist ja avalikke suuniseid, endast vastust apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja esitatud argumentidele ning nendes sooviti näidata, et garantii lisamine nendesse kahte dokumenti ei muutnud kriisilahendusnõukogu kasutatavat kaalutlusruumi tegelikult automaatselt kohaldatavaks nõudeks.
70 Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, et kriisilahendusnõukogu ületas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud kaalutlusõiguse piire
71 Prantsuse Vabariik väidab, et apellatsioonikomisjon oleks pidanud tuvastama, et kriisilahendusnõukogu ületas oma kaalutlusõiguse piire. Esimesena väidab ta, et määruse nr 806/2014 artiklis 12h on kriisilahendusnõukogu pädevus objektiivsete kriteeriumide alusel täpselt piiritletud, mistõttu tuleb selle pädevuse kasutamist nende kriteeriumide alusel põhjalikult kontrollida. Ent esiteks leidis apellatsioonikomisjon, et eraldi garantii nõudmine on lihtsalt kriisilahendusnõukogu võimalus, mida ta võib kasutada üksikasjaliku hindamise tulemusel, ja teiseks nõustus ta kriisilahendusnõukogu lähenemisviisiga, et põhimõtteliselt nõutakse eraldi garantii esitamist ja võimalust sellest nõudest kõrvale kalduda lubatakse üksnes „erandina“. Prantsuse Vabariik heidab seega apellatsioonikomisjonile ette, et viimane ei teostanud tegelikult mingit tõhusat kontrolli selle üle, kuidas kriisilahendusnõukogu oma kaalutlusõigust teostas. Teisena väidab Prantsuse Vabariik, et apellatsioonikomisjon ei kontrollinud, kas kriisilahendusnõukogu teostas oma pädevust nõuetekohaselt, kui ta hindas, milline peab olema garantii oma sisult. Kolmandana ja sellega seoses ei ole apellatsioonikomisjon vaidlustatud otsuses selgitanud, milline oli kriisilahendusnõukogu „väike ja piiratud“ kaalutlusõiguse ulatus, kui ta analüüsib, kas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktides a–c sätestatud tingimused on täidetud.
72 Esimesena tuleb analüüsida, kas apellatsioonikomisjon nõustus lähenemisviisiga, mille kohaselt nõudis kriisilahendusnõukogu väidetavalt „põhimõtteliselt“ eraldi garantii esitamist, nagu väidab Prantsuse Vabariik, nõustudes üksnes „erandina“ võimalusega sellest nõudest kõrvale kalduda ja kohustades seega garantiid esitama, ilma et ta oleks kasutanud oma eespool punktis 43 meenutatud kaalutlusruumi ja seega ilma et enne oleks läbi viidud asjakohaste asjaolude täpset ja konkreetset analüüsi.
73 Kõigepealt tuleb viidata määruse nr 806/2014 artikli 85 lõigetele 3 ja 4, milles on sätestatud, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esitada apellatsioonikomisjonile kaebuse kriisilahendusnõukogu sellise otsuse peale nagu ostus SRB/EES/2021/44, et kaebuses esitatakse selle põhjendused ning et apellatsioonikomisjon teeb kaebuse kohta otsuse. Sellest tuleneb, et apellatsioonikomisjon analüüsib talle esitatud väiteid.
74 Käesolevas asjas ei vaidle Prantsuse Vabariik vastu sellele, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktis 35 esitatud väidete kokkuvõttest, väitis apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja, et kriisilahendusnõukogu kehtestas niisuguse erandi tegemiseks oma sisemise juhise ja avalike suunistega täiendava de facto tingimuse, mida ei olnud määruses nr 806/2014 ette nähtud ning rikkus seega õigusnormi, ületades oma kaalutlusõiguse piire, eirates kohaldatavate sätetega taotletavaid eesmärke ja jättes need ilma igasugusest praktilisest õiguslikust toimest. See kaebaja väitis sisuliselt, et in abstracto lähenemine, mida kriisilahendusnõukogu järgis, muutis erandi saamise reaalselt võimatuks.
75 Samuti olgu märgitud, et asjaomane pank tugines kahele garantiile, kui ta väitis, et puudub praegune või oodatav oluline praktiline või õiguslik omavahendite kiire ülekandmise takistus määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c tähenduses. Tütarettevõtja kohustusi tagavad emaettevõtja kõnealused garantiid olid väljastatud 2014. ja 2015. aastal seoses usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest ja likviidsusnõuete individuaalsest kohaldamisest erandi tegemise taotlustega vastavalt määruse nr 575/2013 artiklitele 7 ja 8.
76 Tuleb täpsustada, et argumendid, mille apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja oma esimese väite põhjendamiseks esitas, ei puudutanud kriisilahendusnõukogu sisulisi hinnanguid 2014. ja 2015. aasta garantiide kohta, millele asjasse puutuv pangandusgrupp tugines väitmaks, et kapitali kiire ülekandmise takistuse puudumise tingimus oli täidetud. Nimelt rikkus kõnealuste argumentide kohaselt kriisilahendusnõukogu väidetavalt õigusnormi sellega, et ta ületas oma pädevust, kui ta kohaldas mehaaniliselt ja automaatselt tingimust, mida määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 ei ole.
77 Apellatsioonikomisjoni ülesanne oli seega kontrollida, kas kriisilahendusnõukogu oli analüüsinud konkreetselt asjasse puutuva pangandusgrupi olukorda ja tema eranditaotluse põhjendamiseks esitatud garantiisid ning kas see nõukogu oli seega järginud oma kaalutlusõiguse piire. Ta pidi kontrollima, kas kriisilahendusnõukogu hinnang ei seisnenud 2014. ja 2015. aasta garantiide varjatud analüüsis in abstracto, vaid tegemist oli usutava hindamisega in concreto.
78 Seetõttu leiab Prantsuse Vabariik ekslikult, et apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja esitatud väited ja argumendid, mille kohaselt rikkus kriisilahendusnõukogu õigusnormi, kuna ta kohaldas vääralt määruse nr 806/2014 artikli 12h lõiget 1 ja ületas oma pädevuse piire, oleksid tingimata pidanud apellatsioonikomisjoni viima selle hindamiseni, kas kriisilahendusnõukogul oli juhtumi kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades õigus nõuda eraldi garantiid.
79 Võttes arvesse apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja esitatud väiteid, millele on viidatud eespool punktis 76, tuleb kindlaks teha, kas apellatsioonikomisjon võis põhjendatult asuda seisukohale, et kriisilahendusnõukogu analüüs – mille tulemusel viimane järeldas, et esines oht, et 2014. ja 2015. aasta garantiid ei pruugi jätkusuutlikkuse puudumise korral toimida, ning et need garantiid ei vastanud tingimusele, et puudub omavahendite kiire ülekandmise takistus – oli tegelik ja konkreetne.
80 Sellega seoses olgu täheldatud, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 ei ole kehtestatud täpseid norme, kuidas peab olema täidetud omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumise tingimus, vaid sellega pannakse kriisilahendusnõukogule sisuliselt kohustus tagada, et olemasolevad mehhanismid, nagu garantiid, oleksid kriisistsenaariumi puhul funktsionaalselt samaväärsed sisemise EMEEga ja et seega ei esineks riski, et juhul, kui tütarettevõtja ei ole jätkusuutlik, võivad emaettevõtja juhid teoreetiliselt otsustada tütarettevõtjast väljuda ja nii selle „maha jätta“, selle asemel et „lahenduseks kapitali üle kanda“, võtta kahjum enda kanda või tütarettevõtja rekapitaliseerida.
81 Käesoleval juhul tähendas see, et apellatsioonikomisjonil oli vaja kontrollida, kas kriisilahendusnõukogu oli 2014. ja 2015. aasta garantiisid tegelikult ja konkreetselt hinnanud ning milline oli nende tõhusus kriisistsenaariumi korral, mis pidi võimaldama kriisilahendusnõukogul kindlaks teha, kas need olemasolevad mehhanismid olid likvideerimisstsenaariumi korral funktsionaalselt samaväärsed EMEEga ja kas need võimaldasid seega asjasse puutuval pangandusgrupil täita omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumise tingimust.
82 Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsusest, eelkõige selle punktidest 4, 7, 12, 15, 49, 68, 75, 76, 88, 108, 110 ja 116 esiteks, et apellatsioonikomisjon analüüsis, kas kriisilahendusnõukogu oli eranditaotlust analüüsinud in concreto.
83 Apellatsioonikomisjon tuletas meelde kriisilahendusnõukogu rõhutatud asjaolu, et 2014. ja 2015. aasta garantiid olid esitatud teistsuguses kontekstis, nimelt määruse nr 575/2013 artiklite 7 ja 8 kohaldamise raames selleks, et võimaldada teha asjasse puutuva pangandusgrupi suhtes erand kapitali usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest ja likviidsuse usaldatavusnõuete individuaalsest kohaldamisest. Ta tuvastas, et kriisilahendusnõukogu oli esile toonud võimaliku stsenaariumi, milles tütarettevõtja olukorra halvenemine viib tema maksejõuetuseni, kuid garantii andja rahalist abi ei ole veel antud. Ta märkis, et kriisilahendusnõukogu hinnangul ei olnud sellisel juhul garantii eesmärgid täidetud.
84 Apellatsioonikomisjon märkis, et kriisilahendusnõukogu tugines selles küsimuses oma sisemise kriisilahendusrühma hinnangutele. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 75, väljendas viimane sügavat kahtlust selles, kas õigus garantii – kui see oli olemas – täitmisele pöörata säilib tütarettevõtja pankroti või maksejõuetuse korral, ning rõhutas, et tütarettevõtja võlausaldajatel võivad olla õigused, millele saab tugineda garantii andja vastu, mistõttu vabaneb lõpuks emaettevõtja, st garantii andja seadusjärgsest kohustusest anda garantii oma tütarettevõtja maksejõuetuse hetkeks, mil viimane seda kõige rohkem vajab.
85 Vaidlustatud otsuse punktis 75 on mainitud ka sisemise kriisilahendusrühma avaldusi, mille kohaselt pidi emaettevõtja tagama omavahendite kiire ülekandmise tütarettevõtjale, kelle jätkusuutlikkuse puudumine oli tuvastatud määruse nr 806/2014 artikli 21 lõike 3 kohaselt, milles on sätestatud, et järelduse, et tütarettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, võib teha olukorras, kus tütarettevõtja võib veel olla võimeline oma kohustusi täitma ning seega ei olnud 2014. ja 2015. aasta garantiid veel aktiveeritavad ning neid ei olnud võimalik nõutava abi andmiseks kasutada.
86 Seega nähtub vaidlustatud otsusest, et kriisilahendusnõukogu läbi viidud olemasolevate mehhanismide analüüs ei olnud kunstlik, vaid selles viidi läbi asjaomase panganduskontserni olukorra tegelik ja konkreetne analüüs. Prantsuse Vabariik väidab seega vääralt, et kriisilahendusnõukogu nõudis garantii esitamist automaatselt ja in abstracto.
87 Sellest järeldub, et apellatsioonikomisjon võis sisuliselt põhjendatult asuda seisukohale, et kriisilahendusnõukogu analüüsis asjaomase panganduskontserni olukorda in concreto, et teha kindlaks, kas ta vastab määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sätestatud tingimustele.
88 Teiseks tuleneb järeldus, et apellatsioonikomisjon leidis õigesti, et kriisilahendusnõukogu viis läbi asjaomase panganduskontserni olukorra tegeliku ja konkreetse analüüsi, ka selle komisjoni seisukohast, mida ta väljendas eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 73, 74 ja 83. Ta märkis ühemõtteliselt, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusõigus otsustada, kas omavahendite kiire ülekandmise takistused esinevad või mitte, ning et selles kontekstis võis kriisilahendusnõukogu järeldada, et takistusi ei esine, ja teha erandi isegi siis, kui emaettevõtja ei ole oma tütarettevõtja kohustuste täitmise garantiid andnud. Sellega seoses täpsustas apellatsioonikomisjon, et kapitali kiire ülekandmise takistuse puudumise tingimus võib olla täidetud tänu kohaldatavas riigisiseses õiguses ette nähtud erisätetele ja kontserni kuuluvate äriühingute vaheliste lepinguliste kokkulepete olemasolule.
89 Kolmandaks kinnitab kriisilahendusnõukogu kaalutlusõiguse teostamist ja määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimuse konkreetset analüüsi ka apellatsioonikomisjoni järeldus, et vaidlustatud otsuses esitatud arutluskäik, mis puudutab omavahendite kiire ülekandmise takistuste puudumist, ei põhinenud avalikel suunistel ega kriisilahendusnõukogu sisemisel juhisel, nagu nähtub eespool punktidest 61–68.
90 Sel põhjusel ei tule rahuldada Prantsuse Vabariigi taotlust, et Üldkohus võtaks menetlust korraldava meetme, millega kohustataks kriisilahendusnõukogu esitama oma sisemise juhise redaktsioonis, mis oli kohaldatav 2020. ja 2021. aastal, kuna selles oli väidetavalt märgitud, et garantii andmine kriisilahendussubjekti ja tema tütarettevõtja vahel on kohustuslikult täidetav tingimus, mida asutusesisesed kriisilahendusrühmad peavad määruse nr 806/2014 artikli 12h kohaldamiseks järgima.
91 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses viidatakse kriisilahendusnõukogu sisemisele juhisele peamiselt seoses apellatsioonikomisjoni vastusega apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja argumentidele, milles tuginetakse sellele dokumendile. Kuigi Prantsuse Vabariik püüab tõendamisel tugineda kriisilahendusnõukogu sisemisele juhisele redaktsioonis, mis kehtis 2020. ja 2021. aastal, ei ole see tulemuslik, kuna see ei võimalda seada kahtluse alla apellatsioonikomisjoni põhjendatud järeldust, et kriisilahendusnõukogu tegelikult analüüsis in concreto tingimust, et puudub asjaomaselt panganduskontsernilt tütarettevõtjale omavahendite kiire ülekandmise takistus.
92 Ükski Prantsuse Vabariigi esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.
93 Esimeses argumendis heidab Prantsuse Vabariik apellatsioonikomisjonile ette, et viimane nõustus kriisilahendusnõukogu lähenemisega, milles eeldati, et garantiid ei olnud kriisi korral aktiveeritavad, ega viinud selle küsimuse hindamiseks läbi riigisisese õiguse põhjalikku analüüsi.
94 Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda. Nimelt, nagu nähtub eelkõige eespool punktist 86, veendus apellatsioonikomisjon vastupidi, et kriisilahendusnõukogu analüüsis konkreetselt talle esitatud tõendeid, lähtumata seejuures vähimastki „eeldusest“. Pealegi ei nähtu vaidlustatud otsusest, et asjasse puutuv pangandusgrupp või apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja oleksid välja toonud kohaldatavad riigisisesed õigusnormid või kontsernisisesed kokkulepped, mis oleksid võimaldanud täita määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c sätestatud tingimuse. Ainsad asjaolud, mis on esitatud eranditaotluse põhjendamiseks, et näidata omavahendite kiire ülekandmise takistuse puudumist, puudutavad 2014. ja 2015. aasta garantiisid. Kriisilahendusnõukogu analüüsis aga konkreetselt just neid garantiisid.
95 Sellega seoses tuleb igal juhul tagasi lükata Prantsuse Vabariigi argumendid, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta jättis tähelepanuta olemasolevate „sisemiste meetmete“ positiivse mõju kriisilahendusstsenaariumi korral ja leidis, et 2014. ja 2015. aasta garantiid ei olnud kriisistsenaariumi puhul aktiveeritavad, kuna need argumendid ei ole tõendatud.
96 Nimelt, esiteks ei ole Prantsuse Vabariik välja toonud, millistele „sisemistele meetmetele“ ta oma arutluskäigus tugineb, enamgi veel ei ole ta selgitanud, kuidas need oleksid võinud kriisilahenduse stsenaariumi korral olla positiivse toimega.
97 Teiseks ei viita Prantsuse Vabariik põhjendamaks oma argumente, mis puudutavad 2014. ja 2015. aasta garantiide väidetavat aktiveeritavust, ühelegi riigisisese seaduse sättele või riigisisesele õiguspõhimõttele. Ta viitab vaid Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) 4. veebruari 1985. aasta kohtuotsusele osas, milles see käsitleb asjaolu, et mõiste „kontserni huvid“ võib teatud tingimustel välistada äriühingu enda huvide range kaitse, kui ta annab rahalist abi mõnele teisele samasse kontserni kuuluvale äriühingule. Seoses mõistega „kontserni huvi“ viitab Prantsuse Vabariik oma repliigis hüperlingi abil ka juristide klubi (Euroopa Komisjon) 2015. aasta juuni raportile „Vers une reconnaissance de l’intérêt de groupe dans l’Union européenne?“ („Suund kontserni huvide tunnustamise poole Euroopa Liidus?“), milles on lühidalt loetletud tingimused, mida Prantsuse õiguses tuleb täita, „et juhid saaksid vältida samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahelise rahalise abi andmise kvalifitseerimist äriühingu vara kuritarvitamise süüteoks“ (raporti lk 16 ja 17).
98 Tuleb tõdeda, et nii Prantsuse Vabariigi selgitused kui ka selle raporti sisu, millele ta viitab, on suhteliselt ebamäärased ja ebatäpsed. Need ei võimalda kuidagi kindlaks teha, milliseid järeldusi oleks kriisilahendusnõukogu pidanud käesolevas asjas 2014. ja 2015. aasta garantiide suhtes sellest tegema. Lisaks, nagu nähtub Prantsuse Vabariigi enda kirjalikest dokumentidest, peavad selleks, et mõiste „kontserni huvi“ võimaldaks välistada äriühingu enda huvide range kaitse, olema täidetud teatud tingimused. Prantsuse Vabariik ei ole aga selgitanud, kuidas olid need tingimused käesoleval juhul täidetud.
99 Teises argumendis väidab Prantsuse Vabariik, et kriisilahendusnõukogu tegi vigu määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 tõlgendamisel, kuna seadusandja on viidanud üksnes „olulistele“ ja „oodatavatele“ takistustele, mitte „mis tahes“ „tulevastele“ „võimalikele“ „takistustele“, ning et selliste takistuste esinemine ei ole käesolevas asjas tõendatud.
100 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt ei ole apellatsioonikomisjon teinud ühtegi viga määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 tõlgendamisel, kui ta leidis sisuliselt, et 2014. ja 2015. aasta garantiide kiire ülekandmise takistus ja sellest tulenev risk vastavad igati mõistetele „risk“ ja „praegused või oodatavad olulised takistused“ viidatud sätte tähenduses. Nagu nähtub eespool punktidest 82–85, näitab tõesti apellatsioonikomisjoni analüüs, mille ta viis läbi selleks, et teha kindlaks, kas kriisilahendusnõukogu viis läbi eranditaotluse analüüsi in concreto, et 2014. ja 2015. aasta garantiid olid antud teistsuguses kontekstis ning et teatud stsenaariumide korral kaasnes nendega oluline risk, et neid ei saa üldse või enam aktiveerida.
101 Teisena väidab Prantsuse Vabariik, et apellatsioonikomisjon tegi vea, kui ta leidis, et kriisilahendusnõukogu on analüüsinud in concreto asjasse puutuva pangandusgrupi olukorda, et teha kindlaks, kas garantii on „sisult“ proportsionaalne. Ta väidab, et kriisilahendusnõukogu määras selle, milline peab garantii olema oma sisult, automaatselt ja olukorda konkreetselt analüüsimata kindlaks tasemele, mis on vähemalt võrdne võimaliku sisemise EMEE summaga, mida kohaldatakse erandi puudumisel, ning et seega ei ole garantii oma sisult proportsionaalne.
102 Need argumendid tuleb tagasi lükata. Nimelt meenutas apellatsioonikomisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse punktis 75, et kriisilahendusnõukogu peab olema mõistlikult veendunud, et olemasolev garantii on funktsionaalselt samaväärne sisemise EMEEga, mis on kriisistsenaariumi jaoks juba ette kindlaks määratud. Seejärel rõhutas ta, et käesolevas asjas leidis kriisilahendusnõukogu eespool punktis 43 meenutatud kaalutlusruumi kasutades, et 2014. ja 2015. aasta garantiidega, mis olid ainsad, mille asjasse puutuv pangandusgrupp oma eranditaotluse põhjendamiseks esitas, kaasnes risk, et need ei ole kriisiolukorras aktiveeritavad ja on seega käsitatavad olematutena. Lõpuks märkis ta, et kõnealuse riski kõrvaldamiseks leidis kriisilahendusnõukogu, et vaja on seega kriisistsenaariumi jaoks sisemise EMEEga funktsionaalselt samaväärset garantiid summas, mis vastab selle sisemise EMEE teoreetilisele summale.
103 Sedasi kaalutledes leidis apellatsioonikomisjon õigesti, et kriisilahendusnõukogu analüüsis asjasse puutuva pangandusgrupi olukorda in concreto, et teha kindlaks, milline peab garantii oma sisult olema.
104 Lisaks tuleb eespool punktides 96–98 nimetatud põhjustel igal juhul tagasi lükata Prantsuse Vabariigi argumendid Prantsuse õiguse kohaldamise kohta, mille ta esitas selleks, et tõendada, et apellatsioonikomisjon tegi vea, kui ta analüüsis kriisilahendusnõukogu lähenemisviisi garantii sisu kindlaksmääramisel, ning selleks, et tõendada, et see kriisilahendusnõukogu lähenemine oli abstraktne ja ebaproportsionaalne.
105 Kolmandana väidab Prantsuse Vabariik, et apellatsioonikomisjon märkis, et kriisilahendusnõukogul on määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktides a–c sätestatud ja erandit lubavate tingimuste analüüsimisel „väike ja piiratud“ kaalutlusõigus, kuid ta ei ole selgitanud selle kaalutlusõiguse ulatust ega analüüsinud seega järeldusi, mis tuleb sellest kaalutlusõigusest käesolevas asjas teha.
106 Need argumendid ei ole põhjendatud.
107 Nimelt nähtub eespool punktidest 18–20, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõige 1 annab kriisilahendusnõukogule teatud osas kaalutlusõiguseta pädevuse ja teatud osas annab talle kaalutlusõiguse.
108 Nagu apellatsioonikomisjon vaidlustatud otsuse punktides 58–61 rõhutas, ei puuduta eespool punktis 20 nimetatud teise etapi kaalutlusõigus käesolevat asja, kuna vaidlusalune küsimus ei seisne selles, kas kriisilahendusnõukogu kasutas seda õigust nõuetekohaselt pärast seda, kui kõik tingimused olid täidetud. Sellega seoses tuleb täheldada, et nagu on meenutatud eespool punktis 43, on kriisilahendusnõukogul olenemata sellest, et ta on kohustatud jätma eranditaotluse rahuldamata, kui üks määruse nr 806/2014 artikli 12h lõikes 1 sätestatud kumulatiivsetest tingimustest ei ole täidetud, siiski teatav kaalutlusruum otsustamaks, millistel asjaoludel on täidetud nendest tingimustest kolmas, nimelt see, mis puudutab omavahendite kiire ülekandmise takistuste puudumist.
109 Seega, võttes arvesse väiteid, et kriisilahendusnõukogu kehtestas erandi andmiseks automaatselt kohaldatava garantiinõude ja ületas seega oma kaalutlusõiguse piire esimeses etapis, pidi apellatsioonikomisjon analüüsima, kas kriisilahendusnõukogu andis hinnangu in concreto, kui ta analüüsis asjasse puutuva pangandusgrupi olukorda ning 2014. ja 2015. aasta garantiisid, millele viimane tugines, ning kui ta jõudis järeldusele, et need ei toiminud ning et emaettevõtja peab andma oma tütarettevõtja kohustuste täitmise garantii.
110 Eespool punktides 22–103 esitatud arutluskäigust tuleneb aga, et apellatsioonikomisjon viis eespool punktis 109 nimetatud analüüsi läbi. Nendest viidatud punktidest nähtub samuti, et apellatsioonikomisjon leidis selle analüüsi lõpus õigesti, et kriisilahendusnõukogu oli tegelikult andnud hinnangu in concreto ning seega ei kehtestanud ega kohaldanud ta uut tingimust, mida ei olnud määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud, ega ületanud seega talle selle sättega antud kaalutlusõiguse piire.
111 Neid asjaolusid arvestades ei olnud apellatsioonikomisjonil vaja kriisilahendusnõukogu kaalutlusruumi ulatuse kohta rohkem selgitusi anda ega analüüsida sellest tulenevaid tagajärgi.
112 Kõike eelnevat arvestades tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.
113 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet
114 Prantsuse Vabariik väidab, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, kuna kriteeriumid, mida kriisilahendusnõukogu eranditaotluse läbivaatamisel kohaldas, ei olnud selged ega täpsed ega asjasse puutuva pangandusgrupi jaoks ettenähtavad. Sellega seoses täpsustab ta, et kuupäeval, mil kriisilahendusnõukogule esitati EMEEd puudutav eranditaotlus, ei olnud avalikes suunistes – mis pidid määratlema kriisilahendusnõukogu praktika seoses EMEEga – mainitud vajadust garantiid esitada, ning ta väidab, et garantii esitamise nõue sisaldus kriisilahendusnõukogu asutusesiseses dokumendis.
115 Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
116 Õiguskindluse põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mis nõuab muu hulgas, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne, et õigussubjektid saaksid selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑105/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:191, punkt 54).
117 Õiguskindluse põhimõte nõuab muu hulgas, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega eelkõige siis, kui need normid võivad üksikisikutele ja ettevõtjatele kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi (28. septembri 2022. aasta kohtuotsus Malacalza Investimenti vs. EKP, T‑552/19 OP, ei avaldata, EU:T:2022:587, punkt 52).
118 See nõue tähendab, et iga akt, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi, saab oma õigusjõu liidu õigusnormist, mis peab olema sõnaselgelt õigusliku alusena märgitud ja mis näeb ette õigusliku vormi, milles akt tuleb vastu võtta (vt 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑358/11, EU:T:2015:394, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika). Ettenähtavuse põhimõte on õiguskindluse põhimõtte lahutamatu osa (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punktid 111 ja 112).
119 Esimesena tuleb meenutada, et säte, mille kohaldamine on käesoleva vaidluse keskmes, on määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkt c. Selles sättes on ette nähtud, et sisemise EMEE erandi tegemiseks peab olema täidetud nõue, et „puuduvad praegused või oodatavad olulised praktilised või õiguslikud takistused omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele kriisilahendussubjektilt tütarettevõtjale“. Tuleb asuda seisukohale, et see säte on selge, täpne ja tagajärgede poolest ettenähtav – nimelt näeb see ette, et omavahendite kiire ülekandmise takistuse esinemisel ei saa erandit teha.
120 Esiteks ei saa nõuda, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c mainitaks erinevaid konkreetseid olukordi, mil selles sättes ette nähtud tingimus on täidetud või mitte, kuna kõiki neid olukordi ei saa seadusandja ette kindlaks määrata (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 42). Nimelt ei ole võimalik loetleda näiteid omavahendite kiire ülekandmise takistuste kohta, nagu ka seadusandjalt ei saa nõuda, et loetelu kujul oleks välja toodud meetmed, mis tagavad nimetatud takistuste puudumise tingimuse täitmise.
121 Teiseks ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, et asjaomastel ametiasutustel on õigusnormides määratletud kriteeriumide kohaldamisel kaalutlusruum. Käesolevas asjas ei tähenda aga asjaolu, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusruum selle hindamisel, kas esineb omavahendite kiire ülekandmise takistus, või selle üle otsustamisel, kuidas see tingimus peab olema täidetud, seda, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet.
122 Selles kontekstis tuleb märkida, et Prantsuse Vabariik väitis oma menetlusdokumentides, et ta ei leia, et määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkt c keelab kriisilahendusnõukogul igal juhul nõuda eraldi garantiid, mööndes seega sisuliselt, et see säte võimaldab kriisilahendusnõukogul nõuda eraldi garantiid. Seega ei ole kriisilahendusnõukogu poolt asjaomase panganduskontserni tütarettevõtja emaettevõtjalt garantii nõudmine a priori mitte-ettenähtav ning see ei kujuta endast järelikult õiguskindluse põhimõtte rikkumist.
123 Teisena tuleb analüüsida Prantsuse Vabariigi argumente, mille kohaselt ettevõtjad said vastukäivaid signaale kriisilahendusnõukogu avalikest suunistest ja sisemisest juhisest ning neil võis seega tekkida põhjendatud kahtlusi määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punkti c õige tõlgendamise suhtes. Prantsuse Vabariik kinnitab nimelt, et eranditaotluse esitamise kuupäeval ei olnud avalikes suunistes, mis pidid pankadele selgitama kriisilahendusnõukogu praktikat seoses EMEEga, kusagil mainitud garantii andmise nõuet, kuid et kriisilahendusnõukogu seadis oma sisemises juhises konkreetse garantii esitamise omavahendite miinimumnõudest erandi tegemise tingimuseks. Ta rõhutab, et seda eraldiseisva garantii nõuet mainiti sõnaselgelt alles avalikes suunistes 2022. aasta juunis. Tema sõnul esinesid seega suured lahknevused kohaldatavate õigusaktide (mis ei kehtestanud ühtegi eraldiseisva garantii nõuet), avalike suuniste (milles ei olnud enne 2022. aasta juunit ette nähtud mingit eraldi garantiid) ja kriisilahendusnõukogu sisemise juhise (mis sisaldas sellist kohustuslikult täidetavat nõuet) vahel ning see on käsitatav õiguskindluse põhimõtte rikkumisena.
124 See argumentatsioon tuleb tagasi lükata.
125 Nimelt, kuigi on esiteks tõsi, et ajal, mil esitati eranditaotlus, mille alusel tehti vaidlustatud otsus, ei olnud avalikes suunistes eraldiseisva garantii nõuet, mis pidi olema omavahendite ülekandmise takistuse puudumise tingimusena täidetud, ei tähenda see siiski, et kriisilahendusnõukogu ei saanud üldse sellist garantiid nõuda. Pangad ei saanud asjakohase selge viite puudumist mõistlikult mõista kui kriisilahendusnõukogu enda poolset lõplikku loobumist eraldi garantii nõudest.
126 Sellega seoses ja teiseks märgiti 2020. aasta avalikes suunistes selgelt, et erandit taotlev isik „peab tõendama, et omavahendite kiirele ülekandmisele või rahaliste kohustuste täitmisele ei ole takistusi“. 2020. aasta avalikes suunistes viidati seega ühemõtteliselt tulemusele, mille erandi taotlejad pidid saavutama – nimelt kontsernisisese kahjumi ülekandmise mehhanismi olemasolu, mis tagab, et välditakse võimalikke takistusi omavahendite ülekandmisele –, kuid need suunised ei seadnud piiranguid selle saavutamiseks rakendatavate mehhanismide võimalustele. Niisugust sõnastust kasutades kinnitas kriisilahendusnõukogu seega kaudselt võimalust, et see mehhanism võib eksisteerida emaettevõtja poolt oma tütarettevõtjale antud garantii vormis.
127 Sellega seoses tugineb Prantsuse Vabariik tulemusetult 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsusele Beco vs. komisjon (T‑81/12, EU:T:2014:71), milles Üldkohus tuvastas õiguskindluse põhimõtte rikkumise. Kõnealune kohtuotsus puudutas komisjoni tõlgendavat arvamust, millega pidi antama ettevõtjatele teavet, kuid millel oli vastupidine toime, kuna selles oli antud „vastuolulisi signaale“. Eespool punktis 126 esitatud põhjustel tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas ei antud ei vastuolulisi signaale ega võetud mitte-ettenähtavaid meetmeid.
128 Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse Vabariik, võib asjasse puutuva pangandusgrupi, kriisilahendusnõukogu ja asutusesisese kriisilahendusrühma vahelist teabevahetust haldusmenetluse käigus arvesse võtta õiguskindluse põhimõtte järgimise hindamisel, mida ei määrata kindlaks üksnes in abstracto. Apellatsioonikomisjon meenutas aga eelkõige vaidlustatud otsuse punktides 73 ja 87, et kriisilahendusnõukogu ja asutusesisene kriisilahendusrühm väljendasid selgelt oma kahtlusi tütarettevõtja likviidsus- ja kapitalikohustuste täidetuse suhtes 2014. ja 2015. aasta garantiidega. Asjasse puutuv pangandusgrupp oli seega käesoleva juhtumi asjaoludel saanud teada kriisilahendusnõukogu seisukohast.
129 Neljandaks nähtub esimese väite analüüsist, et apellatsioonikomisjon ei ole mingil viisil kinnitanud kriisilahendusnõukogu väidetavat lähenemist, mis seisnes selles, et ta kohaldas asjasse puutuva pangandusgrupi suhtes põhimõttelist ja automaatset kohustust esitada eraldi garantii. Nimelt leidis see komisjon õigesti, et kriisilahendusnõukogu analüüsis käesolevat juhtumit ja eelkõige 2014. ja 2015. aasta garantiisid konkreetselt.
130 Sellega seoses märgib kriisilahendusnõukogu asjakohaselt, et ta viis 2020. aasta kriisilahenduse kavandamise tsükli jooksul läbi iga üksikjuhtumi hindamise ega nõudnud garantiid kõigilt pankadelt. Ta märgib, et ta tegi kuus erandit, millest kolme puhul garantiid ei nõutud. See fakt kinnitab apellatsioonikomisjoni järeldust, et kriisilahendusnõukogu ei nõua automaatselt ja abstraktselt eraldi garantii andmist.
131 Lõpuks ei olnud kriisilahendusnõukogu sisemine juhis selle 2020. ja 2021. aastal kehtinud redaktsioonis asjasse puutuvale pangandusgrupile kättesaadav. Seda arvestades ei saanud see dokument saata „vastuolulisi signaale“ ega asjasse puutuvat pangandusgruppi eksitada. Lisaks ei nähtu vaidlustatud otsuse ühestki punktist, et apellatsioonikomisjon kinnitas lähenemisviisi, et kriisilahendusnõukogu võib kohaldada oma sisemise juhise juhtnööre puhtmehaaniliselt.
132 Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
133 Prantsuse Vabariik väidab, et apellatsioonikomisjon leidis vääralt, et kriisilahendusnõukogu täitis oma põhjendamiskohustust. Tema sõnul on kriisilahendusnõukogu otsuses esitatud ja apellatsioonikomisjoni muutmata jäetud põhjendused lünklikud, kuna need ei võimalda mõista seda, miks määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud tingimus ei olnud täidetud, ega seda, mis tingimustele peab vastama garantii, et see vastaks kriisilahendusnõukogu ootustele. Kriisilahendusnõukogu ei ole seega põhjendanud, milles seisnes takistus omavahendite kiirele ülekandmisele või kohustuste tagasimaksmisele kriisilahendussubjektilt tütarettevõtjale. Ta lisab, et apellatsioonikomisjon piirdus märkusega, et asjasse puutuva pangandusgrupi esitatud asjaolud (eelkõige 2014. ja 2015. aasta garantiid) ei pruugi olla kriisistsenaariumi puhul piisavad, et tagada omavahendite kiire ülekandmine, ning et selline põhjendus ei võimalda põhjendada „praeguseid või oodatavaid olulisi praktilisi või õiguslikke“ takistusi rahaliste vahendite kiirele ülekandmisele.
134 Kriisilahendusnõukogu leiab, et see väide tuleb tagasi lükata.
135 ELTL artiklis 296 nõutud põhjendus peab olema kokkusobiv asjaomase õigusakti laadiga ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaks võetud meetme põhjendusi ja pädev kohus võiks teostada oma kohtulikku kontrolli (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Landeskreditbank Baden-Württemberg vs. EKP, C‑450/17 P, EU:C:2019:372, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
136 Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ja huvi, mis võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või muudel isikutel, keda puudutab akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artiklis 296 sätestatud nõuetele, tuleb hinnata nii selle sõnastusest kui ka kontekstist ja kõikidest asjaomast valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes (vt 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus Crédit agricole vs. EKP, T‑576/18, EU:T:2020:304, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).
137 Arvestades väiteid, mille apellatsioonikomisjoni menetluse kaebaja esitas ja mida on meenutatud eespool punktides 76–78, leiab Üldkohus käesolevas asjas, et apellatsioonikomisjon täpsustas vaidlustatud otsuses olulise tähtsusega faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna selles esitatud põhjendused võimaldasid ühelt poolt Prantsuse Vabariigil mõista selle otsuse põhjendusi, et seda vaidlustada, ja teiselt poolt liidu kohtul kontrollida selle otsuse õiguspärasust.
138 Nimelt sai Prantsuse Vabariik vaidlustada vaidlustatud otsuses esitatud apellatsioonikomisjoni arutluskäigu põhjendatuse. Ta sai nimelt väita, et apellatsioonikomisjon nõustus kriisilahendusnõukogu väära tõlgendusega, mille see andis määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktile c, ning jättis tähelepanuta kriisilahendusnõukogu „pädevuse ületamise“. Lisaks, nagu nähtub hagiavalduse eri väidete eespool esitatud analüüsist, oli Üldkohtul võimalik nende argumentide üle otsustada ja vaidlustatud otsust kontrollida.
139 Eelkõige võimaldasid põhjendused, mida on meenutatud eelkõige eespool punktides 82–88 ja millele apellatsioonikomisjon tugines, kui ta järeldas, et kriisilahendusnõukogu oli asjaomase grupi olukorda konkreetselt analüüsinud, Prantsuse Vabariigil õiguslikult piisavalt tutvuda kõnealuse komisjoni seisukoha põhjendustega.
140 Lisaks ja igal juhul võimaldasid kriisilahendusnõukogu otsuses esitatud põhjendused Prantsuse Vabariigil mõista seda, miks kriisilahendusnõukogu pidas määruse nr 806/2014 artikli 12h lõike 1 punktis c ette nähtud tingimuse täitmiseks vajalikuks, et emaettevõtja annaks oma tütarettevõtjale garantii, ning seda, miks kriisilahendusnõukogu leidis, et 2014. ja 2015. aasta garantiid olid selles osas ebapiisavad. Tuleb lisada, et kontekst oli asjasse puutuvale pangandusgrupile hästi teada. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsusest ja kriisilahendusnõukogu otsusest, toimus haldusmenetluses asjasse puutuva pangandusgrupi ja kriisilahendusnõukogu vaheline mitmekülgne ja tihe kirjavahetus, esitati üksikasjalikke selgitusi nende garantiide ebapiisavuse kohta ja asjasse puutuva pangandusgrupi juhtumiga tegelev asutusesisene kriisilahendusrühm edastas sellele grupile loetelu garantii põhitunnustest, mida peeti asjakohaseks, et eranditaotlust põhjalikumalt hinnata.
141 Järelikult väidab Prantsuse Vabariik vääralt, et vaidlustatud otsuse põhjendused on ebapiisavad.
142 Sellest järeldub, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
143 Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata.
Kohtukulud
144 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt kriisilahendusnõukogu nõudele kohtukulud välja mõista temalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.
Schalin | Škvařilová-Pelzl | Nõmm |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2024 Luxembourgis.
Allkirjad